Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
August 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
02 August 2010
ME KÕIK TULEME OMA ( TÄPILISEST) LAPSEPÕLVEST

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et eelmises elus olin ma ilmselt nööbivabrikant. Või vähemalt koristaja mõnes nööbimanufaktuuris… Sest kuidas muidu seletada minu suurt kiindumust nööpidesse….

Tegelikult pean tõdema, et enne siin Isetegija foorumis ringi luuramist oli minu nööbihaigus veidi rohkem kontrolli all. Aga peale siinsete fantastiliste variantide nägemist tekkis uus ja tugev “nööbihaiguse puhang”.

Ja peale esimeste enda nööpide tegemist on mul neid praegu ilmselt rohkem kui kampseneid ja riideid, kuhu neid panna.

Aga täppide juurde.Me kõik tuleme ju ikkagi oma lapsepõlvest. Ja hoolimata sellest, et minu oma langes sellele tobedale totalitaarsele ajale, oli mu lapsepõlv ikkagi ilus. Ma muidugi ei mäleta sellest kõike, aga arvestad sellega, et ka mulle väga tihti ( v.a. sellel aastal) tundub, et tal voli lumisem ja suvi oli päikselisem ja muru oli rohelisem ja …. Teate isegi… Ehk arvestades, et mulle nii tundub, siis järelikult oli mul ikkagi ka väga ilus lapsepõlv. Mu vanemad suutsid selle ilusaks ja päikseliseks luua…

Lapsepõlvega seostuvad mul paljude asjade hulgas ka 20 % kohupiim, nendes kandilistes pakkides (ostan aeg ajalt nüüdki kohupiima kandilises pakis just nostalgia pärast). Ja siis Lumivalgekese kohupiimakreem (mida nüüd jälle nii ilusates topsides tehakse), Tropsi kommid, Marmelaad “Kosmos” (tervitused Marmelaadile sinna maale, mitte kosmosesse) . Kassi kohukesed ja jõuluaegsed mandariinid (aga sellest jõulude ajal).

Ja täpid… Täpilised olid maitseainete topsid igas kodus. Noh, peaaegu igas. Mind nii õudselt kurvastab veel praegugi, kui keegi ütleb, et “ah, me viskasime millalgi need täpilised topsid minema!” või “ah, mul vanaisa hoidis nendes naelu!” Mulle tundub, et kui eesti naised pole oma meestele midagi muud raatsinud anda siis vähemalt pooled eesti mehed on mingil hetkel naiste käest saanud need võrratud täpilised topsid, et neis naelu hoida… Ja kurb on, et kui endal neid vaja ei lähe siis need tihti kohe minema visatakse. Ise olen otsinud sellist komplekti ka koju, sest maal on mul Täpid olemas aga koju tahaks ka… Sest need on kuidagi nii… lapsepõlve sümbol. Täpilised olid lisaks topsidele ka seelikukangad ja piimamannergud. Ja kohviserviisid ja… ilmselt paljugi veel…


Nüüd, olles pikalt vaevanud lugejat laialivalguva jutuga eri ajastusse kuuluvast nööbivabrikust ja täppidest, tahan ma jõuda lõpuks ka n.ö. asja endani. Ehk selleni, miks ma neist nööpidest ja täppidest nii pikalt mõtisklenud ja arutlenud olen.

Ühesõnaga, sel samal päeval kui ma tüdrukute käterätikud leidsin, uitasin ma Kaubamajas veelgi ringi ja leidsin ka palju täppe. Pajakinnaste peal, mõnede nõude peal ja isegi ahjuvormi peal. Ja salfakate peal ka! Ja nendest salfaktest said nüüd siis minu järgmised nööbid. Punased. Ja täpilised….





Ja siis tegin mõned armsad-roosilised ka.



Ise olen täitsa rahul. Ja mõtlen kuhu neid nööpe õmmelda. Ja siis mõtlen veel, et me ikka kõik tuleme oma lapsepõlvest… Kes veidi rohkem, kes vähem täpilisest… Sest miks muidu tahame me nüüd, suurest peast, nii kangesti enda lähedale asju, mis meile seda turvalist ja päikselist aega pidevalt meelde tuletaksid….
Amanda posted @ 18:06 - Link - kommentaarid (9)



394144 visits