Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
12 Detsember 2015
12. LUUK

Ära iial ütle iial- jälle

Viimastel aastatel tuleb igal aastal vähemalt korra ette, et pean oma sõnu sööma. Tavaliselt kulbiga (ehk siis väga palju). Olen kunagi kõva häälega öelnud, et minu lapsed ei hakka jalkat mängima. Nooh, ütleme nii, et Joosep on nüüd kirglik jalkamees.

Kõva häälega (vähemalt kodus) oleme öelnud, et viiulit meie lapsed ei mängi. JA nüüd harjutab Pauliine „Edelweissi“ igal õhtul ja meie kuulame ka kääksuvaid noote heldinult.
Selle aasta suurim kulbihaaramine toimus kevadel. Meil on lastel koolis teises klassis peotantsu tund. Saavad põhisamme treenida ja kehahoiakut jne. No ja Emma klassil oli ka see tund. Loomulikult hakkas ta millalgi talvel lunima, et tema tahab nüüd võistlustantsu trenni minna. EI! Kindel EI! See on teatavasti nii kallis spordiala ja teiseks ei meeldi mulle, et väga noored tüdrukud näeva nii mukitud ja lakitud välja. Ehk siis ei.

Läks mööda nädalake, Emma ikka lunis. Ja ühel päeval helistas treener (keda ma tunnen juba varasemast). Tema ütles lihtsalt: „Las ta proovib. Ja tule vaata, kuidas ta platsil särama lööb!“ Ja-jaa, meie tagasihoidlik Emma... Kuigi... selle aasta kevadel tegi ta kaasa kooli muusikalis ja laulis –tiirutas nii üksi kui kaaslastega täiesti uskumatult julgelt laval. Ehk siis, otsustasin trenni minna.

Mind ikka hämmastab ja vaimustab, kui ma puutun kokku oma ala proffidega. Kes oskavad oma ala ja kes oskavad ära tunda selle õige. Mitte, et meie Emma oleks mingi ilmaime (meie jaoks muidugi on) aga ... kes tunnevad ära lapse, kellel on see tahtmine ja olemine. Igal juhul, kui ma nägin Emmat tantsuplatsil, oli luba antud. Sest see õnn ja rõõm ja särts, mis temast tulvas... See on väärt miljon korda rohkem, kui minu kitsarinnalised põhimõtted.
Aga... võistlustele me EI lähe. See oli minu kindel seisukoht. Sest meie ei ole selliste glamuuriürituste inimesed.

No... te juba arvate... (kes ei viitsi nüüd vahelõiku lugeda,) võib lõpus pilte vaaata. Loomulikult, otse loomulikult, olime me kuidagi kaks nädalat hiljem esimestel võistlustel. Kolm nädalat peale seda, kui lapsed trennis hakkasid käima. Kuidas see veel juhtus?
See oli ikka alguses shokk küll! Ma ei salga.... Kõik see lakilõhn ja need udupeened emmed ja roosadels siidmantlites hõljuvad tütrekesed ja see juukselaki lõhn... Nagu Lauri ütles, ta oleks nagu jälle väikese poisina emaga nõukaaegsesse juuksurisse sattunud.
Mina olin esimese tunni nutueelses seisundis. See polnud üldse minu maailm! See oli glamuurne ja sädelev ja see tundus mulle selline edevuse laat, et.... Oh, kuidas ma sealt oleks ära tahtnud.

Ja siis läksid Emma ja Ekke platsile. 2 tantsu kategoorias. Ja ma nägin oma last tantsimas sellise terava jalaga, nagu oleks väike õmblusmasin tööle pandud. Küll nad olid ilusad! Ja küll nad olid tublid! Mina ei julgeks elu sees teiste ees suurel platsil niimoodi keerutada.
Kui esimene voor läbi oli, tuli teine. 16nest paarist 6 sai edasi finaali. Emma ja Ekke nende hulgas. Teised tuttavad vanemad õnnitlesid meid: „ nii tublid, esimesel võistlusel kohe finaali! Väga tubli! „ Mina ei saanud midagi aru. Süsteem täiesti võõras ju! No nii... Tantsisid nad siis ühe korra veel. Siis vaatasime vahepeal teisi tantsijaid ja siis hakati autasustama. Selgus, et süsteem käib nii, et alustatakse tagantpoolt. Ehk siis mida hiljem su nimi kõlab, seda parem. 6. koht öeldi ära, 5. koht öeldi ära. Treener mu kõrval ütleb äkki: „No annaks taevas, et nad nüüd kolme esimese hulka ei tule!“ . Minul kui imetleval vanemal läks rind puhvi, et mis mõttes, tore ju oleks, kui nad ikka medali ka saaks!. Selle peale ütleb treener:“ Ei! Kui nad saavad pjedestaalile, siis nad pääsevad edasi 4 tantsu kategooriasse. Aga nad EI OSKA veel nelja tantsu!“. Õnneks sai d Emma ja Ekke siis ikkagi 4. koha ja veidi aega harjutamiseks juurde.

Nüüd oleme me otsaga kuues tantsus. Kevadel sai veel kaks võistlust medaleid kogutud ja siis 4 tantsu pääsetud ja nüüd sügisel olid nad ka kolme võistluse jagu neljas tantsus ja peale kulda siirusid kuude tantsu. Seal on käes juba üks pronks ja üks neljas koht. Tõe huvides olgu öeldud, et alguses ongi ühest liigist teise liikumine kergem (aga mitte liiga kerge, nii et Emma-Ekke tõusmist peetakse üsna reipaks) .

Aga kuhu ma tahan jõuda. Selle sõnadesöömise juurde. Ja selle juurde, mida ma olen selle poole aastaga õppinud.

Mulle meelib võistlustants. Mulle meelivad need reeglid , mis seal kehtivad, vähemalt alguses. Emma kategooria kleidid tohivad olla ainult ühevärvilise, kindla lõikega ja väga kinnised. Isegi selja taga kinnise juures ei tohi auk liiga pikk olla. Meiki ei tohi kasutada. Ehteid ei tohi kasutada. Kui, siis ainult tillukesed täpid kõrvadel. Lapsed hoitakse lastena.



Mulle meelib, et tantsukategooriates on igal lapsel oma aeg. Aeg tõusta pjeestaalile. Kui tugevamad paarid eest ära liiguvad, on igaühel võimalik saada ise tugevamaks paariks ja tõusta kõrgemale. Lapse saava oma eduelamuse kätte!



Mulle meelib, et Emma kehahoiak on muutunud sirgemaks. Et varbad ei vaata enam sissepoole nagu nad kunagi kippusid. Et ta teeb ka üldfüüsilist trenni, mis hoiab teda sitkena.



Mulle meelivad tegelikult ka enamus neid lapsevanemai d, kes seal platsi ääres vaatavad. Muidugi on neid, kes tantsu ajal näitava ette ja vehivad seal kõrval ja pärast riidlevad ja on ise nii üles lakitud-mukitud, et jääb arusaamatuks kumb seda ala tahab, kas ema või laps. Aga enamus vanemaid on toetavad, sõbralikud, hoolitsevad. Need, kes on valmis oma lapse sportimisse panustama ja kes veedavad ju tegelikult ka oma lapsega kvaliteetaega, selle asemel, et kodus lihtsalt lehte lugeda.



Ja nagu ütles Emma partneri ema- temal on hea meel, et tema poeg veedab aega viisakas viigipüksis ja korralikult sätituna, mitte ei jõlgu mingi gängiga kusagil poe taga. Isegi kui nad millalgi tantsimise pooleli jätava, on nad ju õppinud ennast sättima, väärikalt käituma ja lisaks ka elementaarset tantsuoskust.



Mulle meelib see, kuidas treenerid suunavad, toetavad, tunnustavad ja arendavad lapsi. Nad oskavad panna terve trennitäie lapsi liikuma keerulisi kombinatsioone pidi. Ja mulle meeldib, et kui Emma- Ekke tulevad viiendaks, siis nad õpivad ka kaotusega toime tulema. Elu ei ole ainult võitmine ja medalilt medalilie tantsimine.



See ei olegi niiiiiii kallis ala. Emma tantsukleidi saime klubist laenuks. Treener tõi „valvekleidid“ ja need jagati vastavalt sellele, kellele mis sobis ja mahtus. Kingad ostsin kasutatuna ja need maksid 20 eurot. Sukapüksid peava ka mitu võistlust vastu...  Eks tulevikus tuleb kulusid kinlasti juurde aga selle silla ületame siis, kui me selleni jõuame. Õnneks oskan ma ise ju õmmelda ka veidi.



Nüüd jõuan siis päris pointini. Ehk siis , kuna ma olen oma sõnu söönud, olen ma jälle õppinud: ära iial ütle iial. Ja lisaks sellele, et mu laps käib võistlustantsus ja võistlustel, jõusin ma sinnani, et õmblesin oma esimese võistlustantsukleidi. Kuna Emma ja Ekke on nii tublid olnud, siis tahtsin omalt poolt ka kuidagi Emmat premeerida. Emma esimene kleit oli selline hele ja kuna ta ise ka on hele, siis ta „nagu kadus parketi sisse ära“ (nagu treener sõnastas). Niisiis lasin Emmal värvi valida. Värviks sai punane. Ja kuna nende kategoorias võib kleidi ülaosal kasutada pitsi, siis tegimegi ülemise osa pitsiga ja alumise siis klassikaliselt (ka lõige on kindlalt ette määratud, mina võtsin lõike vana kleidi pealt maha).



Nüüd oleme meie siis ka ülepeakaela võistlustantsu keerises ja pean tunnistama, et mulle see praegu väga väga meeldib. Ma olen kohe õnnelik. Meie laupäevahommikud mööduvad tihti võistlustel aga see meeldib mulle. Mulle meelivad ka nee hommikused sättimised, kui ma pean Emmale standaritele vastava soengu tegema. Siis me räägime ja arutame ja... need on meie ühised hetked. Võistlustelt tagasi sõites on meil jälle aega nii tantsust kui maailmast rääkida. Nii et aeg, mis ma arvasin kaduvat võistluste alla, annab tegelikult koosolemise ja rahulikult rääkimise-arutlemise- naermise- vahel nutmise aega hoopis juurde.

Siin siis uhke emme pildid tütre tantsudest. Ja uhke õmbleja pildid esimesest iseõmmeldud võistluskleidist (ei ole võibolla kõik õmblused kõik sirged ja õiged aga väga välja see ei paista ja ikkagi enda esimene selline töö).

Ehk siis veelkord: ära iial ütle iial....












Amanda posted @ 06:16 - Link - kommentaarid (10)



319846 visits