Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
10 Veebruar 2014
Improvisatsioonid Annise teemadel


See postitus oleks võinud siin olla tegelikult juba aasta tagasi. Või peaaegu aasta. Märtsis olid nad igal juhul olemas, need minu Annise töötlused.

Tegelikult sai need õlasallid kootud vahemikus jaanuar-märts 2013. Millalgi 2012 sügisel nimelt ütles meie väike Emma: „Emme, kas sa võiksid kasvatajatele lõpukingiks minu poolt kududa need ilusad õlasallid?“ Olen kunagi endale põhimõtteks võtnud, et kui minu lapsed tahavad kellelegi head teha või midagi kinkida ja kui see on kuidagigi minu võimuses, siis ma aitan neil seda teoks teha. Olgu see minu panus nende heasoovlikkuse säilimiseks.


Nüüd tuleb see osa, mis käsitööd ei puuduta ja mille võib vahele jätta!!!!!! Eriti kui te ei viitsi või lihtsalt ei taha lugeda kurblemist lasteaia lõpetamise üle. Võibolla olekski õigem see lõik välja jätta aga minu jaoks käib see nende õlasallidega kaasas, see mõttekäik...



Lasteaia lõpetamisest olen ma millalgi juba maininud, kui suur ja raske üleelamine see mulle on olnud. Ja sellel aastal tuleb siis see lõplik lõpetamine. Siis kui Pauliine ka koolilapseks saab.

Ja nii ma usungi. Minu jaoks on lasteaia-aeg see tõeline lapsepõlve rõõmumaa. See on see helge lapsepõlv, muretu ja mänguline ja rõõmus. Ma tean, et sellesse kõigesse saab suhtuda mitut moodi. Aga fakt on see, et koolis tuleb saada iseseisvaks. Koolis algab konkurents, see kole ja vastik loom, mis hävitab nii paljudes lastes loomingulisuse ja tegemisrõõmu. Koolis algab vanemate tagantsundimine, mille tagajärjel kaotavad nii paljud lapsed usu enda võimetesse ja omandavad hirmu eksida. Koolis algab olelusvõitlus. Algab paratamatult. Sellest pole pääsu. Vähemalt nii kaua, kui meie haridussüsteem on selline nagu ta on. Seda ei saa muuta ei õpetajad ega kool. Need kes seda saavad, on lapse enda kõige lähemalseisvad inimesed. Sõltub vaid vanematest endist, kui palju nad tahavad ja suudavad oma laste elu tasakaalus hoida. Lisaks hinnetele näha nende taga ka tõelisi ja tegelikke teadmisi. Lisaks kooliskäimisele ja nõudmistele teha nädalavahetustel või õhtuti midagi koos lastega. Kuulata lapsi, rääkida lastega, MÄNGIDA lastega. Sest väga pikalt nad tahavad ikkagi ka mängida. Sõltub vaid lapsevanemast endast, kuidas ta suudab oma last piisavalt võrrelda ja samas mitte võrrelda teistega. Olla objektiivne. Näha võrdlustes tõde nii enda kasuks kui kahjuks. Õppida pühendama oma aega kõigile oma lastele. Nii, et keegi neist ei tunneks ennast kõrvalejäetuna või tähelepanuta. Kõik see algab reeglina koolis. Siis saab läbi mängu aeg ja algab päris aeg. Minimudel kõigist neist samadest kohustustest ja loobumistest ja üleelamistest, kui päris elus.


See on ka põhjus, (kui sellest segasest jutust nüüd midagi aru oli saada), miks ma elan üle lasteaia lõpetamist ja miks ma nii väga väärtustan seda aega, mil lapsed on saanud seal käia ja läbi mängu õppida elu. Kuidas mulle meeldib see ühise pere tunne meie rühma pidudel, väljasõitudel, lõkkeõhtutel... Kui tore on kokku saada ja rühmas istuda ja teed juua, kui sa pole mitu nädalat jõudnud teistega vahetada rohkem sõnu kui „tere“ ja „head aega!“. Kui hea on teada, et kui keegi on ajagraafikuga hädas õhtusel laste äratoomisel, siis on vaid telefonikõne kaugusel mitu-mitu inimest, kes raudselt ühe „lisareisija“ lasteaiast kaasa on valmis haarama ja paariks tunniks enda juurde mängima viima. Me ise oleme ka selleks valmis, selles ongi vastastikkuse suhtlemise ja aitamise põhimõte.


Kuna meie lapsed on käinud erivanuste laste rühmas, siis on selle rühma eripära (ja pluss) ka see, et kuigi igal aastal läheb pudinaid kooli, jääb rühma alati ports „vanu olijaid“, kes teavad ja oskavad rühma traditsioone edasi viia. Lisaks on meil enamus vanemaid üldse kas teisel või kolmandal ringil meie rühmas (meie ise ka, kolm last järjest käinud, üheksa aastat täis saamas). Nii säilivad head ja mõnusad traditsioonid ja reeglid, lihtsalt igal aastal lisandub uusi tulijaid, kes saavad siis valida, kas ja kui suurel määral nad kõigest sellest osa saada tahavad. Kevadisel ööpeol on meil aga lõkkeõhtule alati kutsutud ka juba kaks aastat koolis käivad vilistlased koos oma vanematega. Nii laieneb ring ja sõpruskond veelgi. Nii kaua, kui selline läbikäimine ja koostegemine püsib ilma vaeva ja valuta, on ta end õigustanud. Kui selliste traditsioonide hoidmiseks peab pingutama hakkama, pole sel mõtet. Õnneks on meil see kõik olnud loomulik ja ilma punnimata. Ega muidu ei käiks ka lõpupeol eelmiste aastate lõpetajad vaatamas ja õnnitlemas. Ja rühma tagasi, mängima, on nad alati oodatud. Koolivaheaegadel on tavaliselt kohal 1-6 koolilast klassivahemikust 1-4. Lihtsalt soovist vanu rühmakaaslasi ja kasvatajaid külastada ja mängimas käia.

Vaat kõik see eeltoodu olgu minu poolt õigustuseks, miks ma nii traagiliselt suhtun lasteaia lõppu. Kuigi ma samas veidi ka ootan alati laste kooliaega...

Ja ma tegelikult ka näen rõõme ka kooliajas. Tõesti näen! Aga võibolla on laste kiire kasvamine mulle lihtsalt üllatuseks.

Nüüd läheb jälle enam-vähem käsitööjutt edasi!!!!!!!

Aga pika keerutuse lõpetuseks naasen tagasi sügisesse 2012. Olin siis kudunud mitu Annise salli, endale ja sõbrannale ja veel ühe endale ja... Millegipärast pole ma neid jõudnud siia üles riputada. Aga tegelikult olid nad ju kõik ühtemoodi, ainult värv oli erinev. Ja selliseid asju ma tavaliselt blogisse lõputult ei riputa. Ma võin ju lihtsalt numbriliselt ka üles tähendada.

Aga tagasi kevadesse... Niisiis olime Emmaga otsustanud, et lasteaia lõpukingiks tema poolt tulevad just need sallid. Valisime koos värvid- vastavalt sellele, kuidas arvasime, et mis värv mis kasvatajale sobib. Siis asusin kuduma. Kuna mulle tundus neid esimesi Anniseid kududes, et sall saab ikka rohkem kuidagi õlaräti moodi, siis otsustasin mustris veidi omaloomingut rakendada ja need veidi kõrgemaks või laiemaks või... kududa. Ehk siis, Annise mustrit muutsin veidi nendes üleminekukohtades, et saaksin seda põhikäiku läbi kududa ühe asemel kolm korda. See tekitas minus muidugi ka ühe mõttekäigu, mis puudutab igasugu copirighte jne. Ja seda, et kas see sall on nüüd Annis või midagi selle teemadel. Ja üldse käsitöö teemadel, aga selle ma jätan praegu siia lisamata. Esiteks on juttu juba niigi liiga palju ja ....

Said küll rätikud veidi rohkem õlasalli moodi. Ise jäin lõpuks rahule. Emma ka. Ja kasvatajatele meeldisid ka väga. Värvidki olid meil kuuldavasti täkkesse läinud. Mis saab olla suurem rõõm kui see, et kasvatajatele jääb tore mälestus. Soe veel pealekauba.

Peale nende nelja, mis pildile said, sai sõbrannale juubeliks kootud veel üks õrnroheline ja siis üks õunaroheline veel kingiks. Ja emale kudusin ühe samasuguse (nagu pildil) vanaroosa juubeliks ka.

Aga praegu esitlen siis neid aasta vanu töid.


















Amanda posted @ 12:16 - Link - kommentaarid (8)



319846 visits