Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
26 Veebruar 2011
UUS KOTT
ehk kadedusest ja häbist.

Ma ei ole kuri inimene. Aga pea ausalt tunnistama, et aeg-ajalt on kadedus ja häbi minu puhul liikumapanevaks jõuks. Näiteks, kui ma kaalujälgijas käisin, siis võtsin maha juba ilmselt ainult selle pärast, et oli ju jube häbi, kui teistel kõigil kaal langes ja minul näiteks mõnel nädalal mitte.

Vaat sama lugu on minuga aeg-ajalt ka siin Isetegijas. Et vaatad kõigi suuri projekte ja ise nikerdad järjepidevalt tillukesi kõrvakaid (kuigi pean enda õigustuseks ütlema, et ega need kõrvakad ka kahe minutiga ei sünni).

Igal juhul sai minu uue koti lõplikuks tõukeks hää sõbra Tööpingi tehtud kott ja üleüldine piinlikkus, et pikka aega pole midagi TÕSIST blogisse panna olnud. Ja veidi kadedust tuli ka peale, et Tööpink teostas nii kaunilt sellised kotid, aga mina ei saa plaanimisest kaugemale.

Kui siis Tööpink mulle veel “tagastamatu abi korras” koti lõike saatis, sain aru, et enam pole pääsu. Veeretatud on ideed juba kaks aastat, kangas on olemas, mis selleks JUST TÄPSELT sobib ja nüüd pole pääsu.

Niisiis, minu uus kott. Käekott. Gobelääni meenutav. Ja Mary Poppinsit meelde tuletav. Piisavalt väike käekotiks (Tööpingil olid suuremad versioonid). Ja samas piisavalt suur 3 lapse ema käekotiks. Sest minu käekott peab lihtsalt mahutama “pätsi leiba ja piimapudeli”. See väldib veidi kentsakaid olukordi, kui ma kuskil poes tahan mantli taskust taskurätti võtta aga tõmban välja mõne lapse “varu- sokipaari või igaks-juhuks-aluspüksid” (sest väikeste lastega välja minnes peavad igaks-juhuks varud kaasas olema ja tihtipeale saab lisaks korralikult pakitud kotile rabatud kaasa veel “igaks- juhuks- igaks- juhuks” varud.)

Armas sõber Marmelaad oli mulle ühel talvepäeval kiigutanud kohale mõned temal üle jäänud “mittevajalikud kangatükid”, mis sobisid eriti hästi mu “roheliste kummikutega” (filmist “Keskea rõõmud”). Tegelikult sobisid need ideaalselt minu kotiga ja nii nad osaks uuest kotist saidki. Siis otsatükid ja sangad!





Ja vooder tuli ka Marmelaadi ülejäägikotist. Voodril on ka tasku. Ja taskul on numbrid. Sest mul on alati kurb, kui ma pean töö tagapoolele keerama need lahedad värvilise numbriread. Seekord ei keeranud. Lihtsalt niisama! Jätsin nähtavale! Nii on lõbusam.





Luku tila oli Amanda jaoks “liiga tavaline” ja seetõttu läks välja vahetamisele “veidi ebatavalisema vastu”.





Nüüd on kott valmis. Ühel sümmipäevalgi käinud. Ise olen rahul. Kohe väga rahul. Sest see õnnestus paremini kui ma arvasin. Sõprade abi ja toega. Tänud teile!

Ja häbi enam pole. Kade ka mitte. Olen hoopis rahul!






Amanda posted @ 15:39 - Link - kommentaarid (20)

25 Veebruar 2011
VABARIIGI AASTAPÄEV
ja kuidas ma euroga rahu tegin

(natuke käsitööd ka, kõige lõpus)

Eile oli meie kodumaa sünnipäev. Ilus ja karge ja külm ja päikseline. Ja pidulik ja ülev. Kogu päev oli ja tundus kuidagi liigutav. Hommikul vaatasin telekast Vabaduse risti juures toimunud tseremooniat ja kuigi Ansip rääkis sellest, et Eesti on rikas riik, siis… See mind isegi niiii hullult häirima ei jäänud. Aga härra peaminister ütles ka ühe mõtte, mis mulle kohale jõudis- tundkem oma maa ja riigi üle uhkust. Ja ma mõtlesin, et tõepoolest, kui palju räägitakse praegu sellest, et on nii raske ja et see riik ei tee midagi kellegi heaks ja … Noh, aegajalt, rasketel hetkedel, oleme ilmselt kõik veidi pahased.

Aga tegelikult ei ole me ju pahased oma riigi, vaid pigem selle ladviku peale. Ja tegelikult… Tegelikult on meil ju kõik ikkagi hästi. Meil pole plahvatavaid pomme ega katastrofaalset nälga, ega üleriigilist ja totaalset pankroti (nagu näiteks Islandil). Meil on rasked ajad, aga me oleme varemgi olnud rasketes olukordades. Ja küll me kuidagi välja tuleme. Meie riik, meie Eestimaa, ei ole ju selles kõiges süüdi.

Kui Lauri lipu vardasse tõmbas, siis mõtlesin ma jälle, et see on maailma parim paik, kus elada. Ja meil on maailma ilusaim lipp. Ja ma olin uhke, kohe tõesti uhke!

Siis küpsetasime tüdrukutega kooki. Ikka kaks kaussi, kaks visplit, kahes osas taigen, mis lõpuks kokku segatakse. Õunakook läks ahju ja tüdrukud tahtsid veel laimikoogi ka teha. Vanavanaisale. Sünnipäeva puhul, mi soli paar päeva tagasi. Ja me tegime.

Maailma ilusaimad lipud lehvisid ka piki Laia tänava äärt, kui me Oleviste kiriku juurde sõitsime. Ja lapsed tahtsid KÕIK kirikusse õunakooki viima minna. Mina olin autos, vaatasin kodutute pikka looklevat järjekorda kiriku ukse taga ja mõtlesin, kui hea see on, et sel aastal lapsed ise küsisid, kas me kirikusse kooki ka viime. Sest see näitab mulle, et nad kasvavad selliseks nagu me seda soovime. Et nad on õppinud märkama ka neid, kellel nii hästi ei lähe kui meil endil.

Kiriku juurest sõitsime otse vanavanaisa (Lauri vanaisa) sünnipäevale. Vana mees sai 87. Vana ja väärikas, vaid viis aastat noorem kui meie riik. Sama tasakaalukas ja rahulik. Inimene, kes ei räägi palju aga kui ta midagi ütleb, siis on see mõttega öeldud. Ja vana mees, kes ei jaga laialt ja paljusõnaliselt kiitust, aga kui ta kiidab, siis läheb tema öeldu otse südamesse. Loomulikult olid tüdrukud uhked, et nad said enda küpsetatud laimikoogi üle anda ja et vanavanaisa sellest siirast rõõmu tundis.

Ja eile tegin ma veidikene rahu ka euroga. Kuigi ma arvutan veel praegu ja kavatsen ka veel pikalt eesti kroonides arvutada, siis olen ma mõnes mõttes olukorraga leppinud. Ja eile riputasin esimest korda kaela rippuma oma talisman- ripatsi. Mälestuse Eesti kroonist. Hõbedase meenemündi “Eesti ajalugu”. Oh, ja tunne oli uhke ja ilus. Sest see münt on ka ilus. Kujundatud Kärt Summataveti poolt.

Mündi sertifikaadil on seletus “25 kroonine etnograafilise kodarraha kujuline meenemünt on õnnemünt ja talisman. Õnneraha usuti toovat rikkust ja edu ning kaitsvat ebaõnnestumiste eest. Arvati, et päripäeva keerlev kaheksakand tugevdab eluringi ning vastupäeva keerlev loomingulist väge.

/…/ Meenemündi esiküljel asub kaheksakanna südames Eesti Vabariigi riigivapp, mille ümber esivanemate hingelinnud lendavad vastupäeva, mis sümboliseerib taevast, ning murueide tütred sammuvad päripäeva, mis sümboliseerib maad.

Jaaniöö ehk 23. juuni on eestlaste vanimaid muinasajast pärinevaid pühi, mida tähistatakse ajaloo keerdkäikudest hoolimata järjepidevalt igal aastal. Jaaniööl otsime müstilist sõnajalaõit, mis legendi järgi õitseb vaid hetke, kinkides leidjale ülima rikkuse, tervise ja tarkuse. Mündi tagaküljel on sõnajalaõis, mis kasvab esivanemate ohvrikivi lohus.”

Niipea, kui ma seda münti nägin, teadsin ma, et sellest saab mulle kaunis mälestus kroonist. Selle sisu on läbimõeldud ja rahvuslik ning teostus kaunis. Tegin sellele lihtsa hõbetraadist keerutatud aasa külge ja nii ta mulle kaela rippuma sai. Sobis ideaalselt minu prossi- kõrvarõngastega. Need lasin ma paar aastat tagasi Juveeli kõige pisematest prossidest ümber teha.

Ja presenteerimise aluseks on paar nädalat tagasi valminud tikand. Isegi ei tea, kuhu ma seda kasutan. Lihtsalt, kui ma tikkisin oma tuunitava pluusi jaoks tikandit, tegin ühe suurema ka. Algul oli mõte see kotile sobitada aga nüüd valmis mu kott ilma tikandita. Nüüd jääb ta oma aega ootama aga et ma teda päriselt ei unustaks, panen ta ikka siia “arhiivi” üles.

Aga siin siis… Eilse, meie ilusa ja armsa maa sünnipäeva puhul, üks eestimaine tikand ja eestimaine hõbe.




















P.S. täienduseks: Meenemünt on eelmisel aastal välja antud, Eesti krooni mälestust jäädvustavast sarjast "Eesti ajalugu".
Amanda posted @ 16:32 - Link - kommentaarid (16)

23 Veebruar 2011
PISIKESED ASJAD

Pisikesed aga vajalikud asjad on toredad. Mulle need meeldivad. Pisikesed aga mittevajalikud asjad väga ei meeldi, aga neid koguneb ikkagi.

Mina tegin neid enda arust vajalikke. Vähemalt aeg-ajalt vajalikke. Sest igasugu ehteasjad on ju ühe naesterahva jaoks ometi väga vajalikud...

Kaks nädalat oleme olnud kogu perega ninapidi koos. Sest asjaolude kokkulangevuse tõttu olid kõik korraga haiged. Välja arvatud mina. Mina olin kokk. Ja koristaja. Ja medõde. Ja lohutaja. Ja sussutaja. Ja mussutaja.

Tõsiselt tragikoomiline on situatsioon, kus mina oma kahe karguga olin pere kõige tervem liige. Tõeliselt jabur olukord. Ülejäänud seltskond kas köhis, nohutas, magas, tegi inhalatsiooni, sõi või lihtsalt oli.

Sellises olukorras ei tule küll mingeid suuri ja lennukaid ideid ega ettevõtmisi. Tulevad väikesed katsetused. Väikeste vajalike asjadega.

Mina katsetasin prossidega. Mille muuga? Proovisin tekitada huvi pärast prossidele ümber pärlitest “raami”. Augustasin fimot ja nõelusin “siidiga-niidiga”, tegelikult küll vasktraadiga.

Ja tulemused tulid sellised…. Pilte sai palju, sest selliste läikivate ja pisikeste asjade korralik jäädvustamine on minule ikka veel selline peavalu- tahaks ju, et nad jääks pildile “nagu päris”. Lõpuks peaaegu sain…
























P.S. Nüüd oleme enamjaolt terved. Mõni üksik veel natuke köhib. Ja mina kõnnin kolmandat päeva ilma karkude abita! Täitsa omal kahel jalal. Ja te ei kujuta ette, kui hää on kõndida kahel, mitte neljal jalal. Vähemalt kui sa ei ole kass või koer…

Amanda posted @ 13:38 - Link - kommentaarid (19)

14 Veebruar 2011
SÕBRAPÄÄÄVAKS!


Üldiselt ma eriti kaarte ei nikerda. Välja arvatud jõuluajal. Aga muul ajal…. Tegelikult kirjutasin pika jutu sellest, kuidas mulle enam ei meeldi kaarte teha, sest sellele pole lihtsalt aega. Ja kui need järgmisel päeval prügisse rändavad, siis pole ka nagu mõtet. Oleks et rõõmustavad siis saamisehetkest veidi kauem. Aga tänapäeval on see kaardikultuur kuidagi kaduma hakanud. Ei hinnata enam nagu…

Ise hoian ma kaarte alles. Eriti käsitsi tehtuid. Samas tean, et tänapäeval on järjest vähem selliseid hulle.

Aga eile tegin kaarte. Mõnuga! Sest meeles mõlkus mitu hääd sõpra-tuttavat, kellele tahaks tervituse saata ja kelle puhul ma tean, et nad sellest rõõmu tunnevad ja vähemalt nädala neid ka imetlevad.

Lasin Lauril poest tuua kaardimaterjali ja südamekleepse ja… Lõpuks ei tulnudki südamekleepse kaardile. Mõtlesin, et teen hoopis sellised… lihtsad ja lakoonilised. Ja natuke romantilised. Nii nagu sõbrapäev ju ongi.

Vaat sellised… Nüüd on nad juba teel… Kes kuhu… Terviseid viimas.









Ja siis…. Ootasid tükk aega tegemist ühed kõrvakad. Õigemini detsembri algusest peale. Sest varem polnud vajadust neid valmis teha. Aga nüüd oli vajadus. Tänane päev. Ripuvad ühed mul kõrvas ka. Vaat sellised…. Ja olek on täitsa My-lik!



Ja eile tegin kiire viie-minuti-küpsisekoogi ka (tort oleks liiga uhke nimi). Lapsed nuiasid ja mis see siis kokku keerata pole. Tähistamaks tänast päeva sai hapukoorega asjakohane sõna ka peale kirjutatud. Tõdema küll peab, et kuigi kook ei kuulu välimuselt just kulinaarsete meistriteoste hulka, oli maitse hea ja kook sai peaaegu otsa juba eile õhtul.



Tervitused kõigile sõbrapäeva puhul ka veel!
Amanda posted @ 13:22 - Link - kommentaarid (31)

13 Veebruar 2011
“NÄDALA NAEL” ehk loosimise tulemused


Kõrvarõngaste loosimine blogi esimese aasta puhul on nüüd möödas. Esiteks tänan kõiki, kes meid blogiga meeles pidasid ja oma arvamust ka avaldasid.

Ja nüüd loosimine!

Kaussi sai keerutatud terve kuhil loosikuponge. Kuna mul kodus printerit ei ole, siis kirjutasin nimed paberiribadele ja need siis kokku. Pean ütlema, et see voltimine oli üsna pikaajaline tegevus, nii et oleksin võinud selle eilse isetegemise alla panna küll.

Ja pean ütlema, et see loosimine oli mulle ilmselt vähemalt sama põnev kui osalejatele. Ma pole kunagi midagi loosinud ja seetõttu oli kohe huvitav osalejate nimesid kirjutades mõelda, “äkki on tema võitja” või “kas praegu kirjutan võitja nime”. Kohe selline ärevus oli hinges.

Aga siis läks loosimiseks. Kõigepealt tiirutas Pauliine käega kausis ja üritas, väike lahke haldjas, suure peoga loosikuponge kausist välja tõsta.








Mina märksa kitsima inimesena püüdsin selgitada, et võtta tuleb ainult üks. Kolmandal katsel suutis ta peotäiest loobuda ja ühe kupongi välja tõsta.

Palju õnne Pikaplika! Sulle tulevad sinu valitud linnu ja haldjaga kõrvakad.




Siis oli kord Emma käes. Tema sai juhtnööridest märksa paremini aru aga oli pettunud, et tal ka teist ja kolmandat jne. korda ei lubata loosi võtta.

Palju õnne, Siq29! "Inglise roosid" oli sinu valik.



Ja lõppu väike üllatus! Kuna homme on sõbrapäev ja eile sain teist korda kahe kuu jooksul oma kodu teisele korrusele ja kuna mul on kolm last (kellest ei taha kedagi kõrvale jätta), siis sai Joosep võtta LISALOOSIMISE kupongi! Ehk siis loosi läks kolmas paar kõrvakaid ka.

Palju õnne, Yllep! Sinuni jõuavad ka sinu vallitud "Inglise roosid".



Loodan, et kõik teised ei ole väga pettunud. Ja loodan, et loosimisi tuleb veel. Arvestades tüdrukute innukust, võiksid nad kasvõi ülepäeva midagi välja loosida!
Ja kaunist homset sõbrapäeva ka kõigile!

Ikka teie Amanda.
Amanda posted @ 12:48 - Link - kommentaarid (12)

09 Veebruar 2011
VÄIKE TUUNIMINE

Siis, kui ma siin paar nädalat tagasi sattusin jälle tegutsemishoogu ja tikkimis-soone peale, tegin ma esimese hooga selle tikandi. Algul oli plaanis siia ka karikakart ja muud sokutada aga kui Lauri nägi keskmist mooni ja ühe poole maasikaid, teatas ta, et ainult maasikatega tuleb moonikõrvane täita. Ja mehe käsk on mulle seadus.. Tegelikult küll oli mul lihtsalt hea, et ta kohe omapoolse idee välja käis ja nii ma selle teostasin. Mustrit maha kanda on minu jaoks alati üks jube pingutus, mida ma püüan vältida, kui hädavajadust ei ole. Võibolla kannatab vahel kompositsioon aga... Igatahes muster sai vaba käega kangale joonistatud. Tikand ise valmis üsna ühe jutiga ja ruttu aga särgi peale õmblemine võttis veidi rohkem hoovõttu.

Nüüd on ta oma kohal. Ikka selle sama Burleski peal. Või õigemini mitte selle eelmise vaid nüüd juba uue aga samasuguse särgi peal. Alguses püüdsingi otse särgile tikkida aga nende kivikeste vahelt oli võimatu ühtlast pinda saada. Siis kaalusin särgi originaalkujule jätmist aga ei… minu jaoks on see ikka liiga tibisärk. Nii et läksin selle pealeõmmeldava variandi juurde.

Valmiskujul sai selline. Natuke muhu triipu ka juurde, et sära ja särtsu anda.

Lähtepositsioon oli siis jälle selline.




Ja tuuningutulemus selline….










Varrukale said ka paar maasikat…





Ja tuletan meelde, et pühapäevani saab veel loosirattasse hüpata!
Amanda posted @ 17:08 - Link - kommentaarid (20)

06 Veebruar 2011
KONKSUGA LOOSIMINE

Koduse ja muidu uitavate mõtetega inimesena jõudis täna minuni 5. veebruar. Ja-jaa! Ma tean, et see tegelikult teistele inimestele ja ametliku kalendri järgi oli juba eile. Aga koduse inimesena suudan ma enamjaolt eristada vaid päevi, kuupäevad on juba liiga “kõrgem matemaatika”.

Ja nii ma teadsingi terve käesoleva nädala, et pühapäeval on 5.veebruar. Meeles pidasin ma seda päeva hoolega seetõttu, et 5. veebruaril (ehk siis täna) on minu blogil esimene sünnipäev. Uskumatu, aga juba aasta aega on siin “toimetatud”…. Kiiresti ja sündmusrikkalt on see aeg kulgenud. Mõtteid on palju saanud vahetada, natuke on käsitööd tehtud, uusi tuttavaid on leitud ja mõned uued ja armsad sõbrad on ka välja kujunenud. Uskumatult rikas ja rikkalik aasta on olnud. Võibolla mitte nii väga käsitööalaselt… Selles osas tundub mulle, et kuna eelmine aasta oli nii kiire ja toimekas, siis käsitöö jaoks jäi nagu vähem aega kui varem. Siis vähem aega kui enne käsitööfoorumiga liitumist. Aga noh, eks on vabandus seegi, et päris palju aega kulub arvutis teie kõigi kauneid töid imetledes, sellega saab kohe tundide viisi mõnusalt aega viita! Mis on iseenesest väga rikastav tegevus.

Aga nüüd siis on esimene aasta blogiomanikuna möödas. Ja tunne on hää ja jätkata kavatsen ikka. Sest endalgi on huvitav vaadata mitme kuu taguseid mõtteid ja tegemisi. Ja eriti armastan ma lugeda teie reageeringuid ja mõtteid. See on imeline tunne, kui enda mingi mõte ka teistes mõtteid ja emotsioone tekitab. Ja teie toetust ja hääd tahet olen ma läbi aasta tunda saanud- nii heas kui halvas, nii rõõmus kui raskustes. See on omapärane ja senikogematu ühtekuulumistunne… Inimestega, keda ma ju tegelikult päris ei tunnegi. Aga samas tunnen ka… Läbi käsitöö… Ja mulle see kuhugi kuulumise tunne nii kangeste meeldib.

Olen siin selle aja jooksul vaadanud, et sünnipäevade ajal lisaks selle tähistamisele jagatakse ka vahel kingitusi. Kingituste tegemine on vahel vaat et suuremgi rõõm kui saamine. Tahaks ka kinkida…. Ja kingingi! Ja et mitte kedagi diskrimineerida, teen minagi seda loosi teel. Nii et nüüd järgneb loosimine!!!! Sünnipäeva puhul.

Ega mul eriti muud välja panna polegi kui enda pisikesi näpunikerdusi ja nii panengi loosiratta tiirlema ja peaaegu nädala pärast, s.o. laupäeval (hiljemalt õhtul kell 20.00) , lasen oma pisikestel haldjakestel loosirattast välja tõmmata KAKS võitjat.

Ja nüüd tuleb…. KONKS! Konks on selles, et ma tahaks ka teid natuke “ärrrra kasutada” või õigemini teie arvamust kuulda. Tahaks iseenda ja tuleviku jaoks veidi kaardistada ehete meeldivust.

Ja seetõttu palungi, et need, kellele kõrvarõngad niipalju meeldivad, et nad loosimises osalevad, kirjutaks ka selle paari, mis neile kõige rohkem meeldib. Ja loomulikult, kui võitjad on selgunud, siis saavad nad just selle paari, mida nad ise soovisid. Nii saan mina veidi targemaks ja rattas tiirlejad soovikohase kingi.

Nii et… kallid kaasteelised! Tore on see aasta siin teiega olnud! Ma tänan teid ja loodan, et toredalt lähevad ühised aastad siin ka edasi! Palju õnne, armas Blogi!

Nüüd kõrvarõngad!


Nr. 1 “Tüdruk pärlkõrvarõngaga”




Nr.2 “Raffaeli ingel”




Nr.3 “Esimene musi”




Nr. 4 “Meelelised naised”




Nr. 5 “Inglise roosid”




Nr.6 “Tüdruk kassiga”




Nr.7 ilma pärlita “Meelelised naised”




Nr.8 “Rukkilillehaldjas”




Nr.9 “Ristikheina haldjas”




Nr.10 “Õunapuu haldjas”




Nr.11 “Roosihaldjas”




Nr.12 “Lind ja haldjas”



Astuge lähemale! Astuge lähemale! Loterii-allegrii!


Amanda posted @ 08:37 - Link - kommentaarid (87)



319846 visits