Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
25 Veebruar 2010
LUUVALUPÄEV
Ehk selline rahulik päev

Täna oli luuvalupäev. Tegelikus Eesti rahvakalendris on see päev küll muul ajal aga minul isiklikult oli täna luuvaluöö ja päev. Eile õhtul ei saanud magama jääda, sest suurest lumepuhastusest käed nii valutasid. Täna ei suutnud mu väsinud käekesed teha tõsisemaid töid kui näiteks munakarpide rebimine. Olen sõbranna juures ühe korra süüteroose teinud aga täna tegin esimest korda omapäi. Kuna sädelust parasjagu kodus polnud, tegin roosi õielehtede ääri veidi kuldse käsitöövärviga "elavamaks". Tulid välja sellised… Ise olen nii vaimustuses nendest roosidest. Olin tükk aega neid siin blogides imetlenud ja tahtnud proovida aga .. Sügis läks kui unenägu, mängides ja joostes... Aga siis kui üks mu kallis sõbranna mulle neid kinkis ja ma suurte külmadega järgi proovisin, siis teadsin, et nüüd teen ise ka. Niisiis sai see lubadus täidetud...



Lähevad homme kingiks sõbranna vanaemale. Ja juurde tegin oma elu esimese “tassiküünla”. Olen varem kõll igasugu teokarpidesse ja ei tea kuhu neid teinud aga tassivarianti nägin siin foorumis esimest korda. Vabandan, et ei oska viidada kellelegi , sest seda on vist vähemalt pooled isetegijad teinud. Aga väga tore mõte ja enda omaga jäin ka rahule.
Selline ta sai…



Ja olles täiesti romantiliseks aetud kõige teie tublide Isetegijate romantikapaki vahetusest, tuli mullegi romantikaisu peale. Kuna olen alles hiljutine liituja ja sellest projektist kuulsin alles hiljaaegu ja kõigi pakkide vaatamine tegi kadedaks, siis… Ja kuna ma projektis ei osalenud, siis nagu Muhv kirjutas iseendale, nii tegin mina Romantikapaki iseendale. Või õigemini siristasin kokku ühe roosilise põlle. Pitsid heegeldasin juba üleeile aga põlleni ei jõudnud. Tänaseks jäi siis võljalõikamine ja õmblemine ja pitsi kinnitamine. Selline lihtne ta sai. Olin juba ammu tahtnud uut põlle aga ei osanud otsustada, milline see olema peab, kas triibuline või lilleline või miski muu. Aga kui nüüd nägin põlle, mille Hõbevalge tegi , siis teadsin kohe, et minu põll peab ka roosiline saama.

Pitsi tegin maha 1936 aasta Taluperenaise juulikuunumbrist. Siit…



Iseenesest hästi lihtne aga minu jaoks oligi oluline, et ta roose ei “varjutaks” ja teiseks just see aegade side. Kujutan ette , kuidas ma suvel meie maakodu uksel sõpru vastu võtan. Meie talu on 1923 või 1927 aastast pärit ja ma seisan siis uksel või väraval ja mul on ees põll, mille pits on pärit 1937 aastast… See on ilus mõte. See suvemõte… Eriti praegusel lumeuputuse ajal.
Selline see põll siis sai.



Peale esimest pilti ütles mees, et tõmba nüüd kõht ka sisse. Mis tekitas veidi pahameelt, sest olin juba sissetõmmatud kõhu tõttu õhupuudusest peaaegu ümber kukkumas…

Nii et järgmised pildid tegin lähivõtted põllest.





Nüüd on aga kell sealmaal, et pole enam öelda muud kui head ööd.
Amanda posted @ 22:47 - Link - kommentaarid (6)

24 Veebruar 2010
MINUL ON LUMEST KÕRINI
(ehk kuidas väsitav päev võib ikkagi olla hea)

Olgugi, et lumi on ilus ja sellist lapsepõlve talve pole kaua olnud, on minu mõõt täis. Vähemalt tänaseks… Käisime oma maakodu katust “päästmas”. Ei olnud lõbus! Kõigepealt üle põllu 300 m läbi nabani, ilma liialduseta, lumes sumbata. Pean tunnistama, et suvel autoga põristades ei tundu see iial nii pikk. Või meie taksiga jalutamas käies. Või metsmaasika ribale minnes. Aga täna oli pikk… Kui lõpuks oma õue jõudsime oli selline tunne, et siit ma enam ära ei lähe. No teate küll, nagu Kohviveski “Siin me oleme”filmis, et “ega mina siit alla ei tule.

Ja siis ronis mees katusele ja hakkas puhastama. Mina sudisin alt pika latiga *(kuna kõrgusekartus ei lase mul katusele ronida), mida me suvel lipuvardaks kasutame. No see on ikka pikk. Kujutage nüüd ette ülekaalulist mind, pika toikaga, tagumikuni lumes, ümber maja “jooksmas”. Praegugi väsivad käed ära, kui sellele mõtlen. Mees muudkui rookis ülevalt lund alla. Lumi oli nii kõvaks muutunud, et tal oli seal hea lausa jalutada, sest lumevall hoidis kinni. Muidugi tuli labidaga “jalutada” päris pikalt- maja on 30 m pikk. Poja oli muidugi sulavõi (loe: paksu lume) sees. Tema ronis muudkui katusele ja sooritas siis sealt liu ja hüppe all kõrguvatesse hangedesse. Hange ja katuse vahe oli lõpuks muidugi juba ainult 20 cm aga fakt, et sai katuselt hüpata… See oli tähtsam!

Katus sai puhtaks ja siis nagu irooniana hakkas… lund sadama. Tore! Tore, ma ütlen! Uskumatu! Tagasi auto juurde kolmsada meetrit lumetuisus.. Mõnna!

Kui ämma- äia juurde jõudsime oli presidendi vastuvõtt juba alanud. Õigemini kontsert. Meie kahene tahtis kogu aeg presidenti näha. Muudkui küsis”President kus on?” (tal on praegu see periood, kus sõnad on kõik õiged aga lause järjekorrad täiesti lambist võetud). Vanaisa oli muidugi nalja pärast enne vanaemale öelnud, et lõvi sõi presidendi ära. Millest tekkis meie tibul tõsine mure. Noh, vähemalt rõõmustas ta iga kord siiralt kui Toomas Hendrik Ilves jälle ekraanile ilmus. Ja kätlemise ajal oli teda ikka palju näha! Õhtu lõpetas pesamuna tõdemusega, et “Presidenti lõvi ei söönud ära!” Mis oli iseenesest ju tore. Nii fakt ise kui ka see, et laps sai õhtul rahulikult magama minna, kuna riigis on kõik koras ja president hoolimata lõviohust hea tervise juures.

Aga kui nüüd rahulikult võtta, siis oli tänane päev ikkagi tore.Hommikul sai veel kiriku juures ära käia, millest oli heameel nii endale kui sellest, kui lapsed ütlesid, et neil on kahju nendest, kellel sooja tuba pole. Ja maalkäik läks ka ju ikkagi korda. Rõõm saavutatust oli suur ja rahulolu ka, kuigi käed valutavad nii randmetest kui küünarnukkide sisekülgedelt nii, et mine või hulluks.

Aga lapsed oskavad päeva päästa. Kui õhtul tänasest päevast rääkisime, ütles poeg, et me ju pidime maale minema, see on ju meie talu, me peame selle eest hoolt kandma. Ja siis tuli meelde, kui hommikul vaatasime laulupeo kordussaadet, siis keskmine tahtis kohe ja praegu uuesti rongkäiku ja pidu vaatama minna. Kõige tipuks, kui nüüd veel pesamuna jooksis ringi ajakirja “Käsitöö” lõikelehega ja rääkis kõigile, et “emme rahvakunts” ja “emme rahvakunts” siis tundsin, et olen õnnelik. Sest olen midagi edasi andnud…
Amanda posted @ 20:56 - Link - kommentaarid (4)

VABARIIGI AASTAPÄEVAKS

Mõte elas rahva hinges.
Mõte elas nõnda, et seda otseselt ei mõeldudki. Veel vähem sellest kõneldi.
Vaid kooliealistel lapsepõngerjail, kui kuulsid ja lugesid mässudest ja vastuhakkamistest vanal ajal, lõid silmad särama, südames nagu midagi kipitama ning kuumaverelisimal tõmbusid käed rusikaissegi, ning kui siis õpiti maakaarti,siis tekkis arglik mõtegi, et miks ei võiks Eesti olla ja elada nõnda nagu teisedki suuruselt tema sarnased riigid mererannikul?-

Nõnda see mõte elas ning ootas tundi teoks saamiseks.
Nüüd on mõte saand teoks. Eesti riik elab samaväärsena teiste peres ning eestlane ise juhib ja määrab oma saatust. Meie põlvele on antud tunda ja teada, et ei ole olnud asjatud need vaevad ja vaenuteede käimised, mis on võetud ette selle läbi pikkade aegade iseseisva olemise mõtte kandmiseks ja õhutamiseks.

Peame teadma ja meeles pidama, et meie põlve eestlaste kätte on antud kallis vara iseseisva riikliku olemise näol ning meie esivanemate vaimudki on õigustatud jälgima, kuidas meie seda vara kohtleme ja hoiame. /…/Riikliku iseseisvuse mõte on püsinud rahva hinges paljude aegade jooksul nagu kuld ning ükski tuli ei ole jõudnud seda hävitada./…/ Meie põhi on kindel. Meie oleme tõusev rahvas.

“Koduperenaine “ nr. 2- veebruar 1936 ehk rubriik “Ajaloo ilu”…

Aastapäeva puhul panen siia oma tikkimiskursuste aegu valminud õlasalli. Neid tikkisin 2 tükki, ühe endale ja ühe sõbrannale jõulukingiks. Kadrina käiste tikandiga. Nii nagu tihti juhtub- tähtaeg paneb asja paika! Sõbranna oma sai ilusti jõuluks valmis ja enda oma lõpetasin eile… Ühes otsas oli 8 pistet helelillat teha ja kogu aeg oli mul tunne, et midagi on puudu… Eile siis tegin need punased “traagelread” ja “puudu” kadus. Eks nüüd sõbrannalt küsin, et kas tema tahab ka punaseid traageldusi, kuigi ta juba saades väitis, et talle meeldivad sellised puhtad ja lakoonilised pinnad. Mina olen see, kellel on alati mingit “kiiksurida” vaja….
Siin siis rahvuslik tervitus kõigile Eesti sünnipäevaks!










Ise lähen nüüd kööki kooki valmistama, et siis Oleviste kiriku juurest läbi käia. Vaatasin Terevisioonist seda üleskutset ja tütar täna juba ärgates ütles,et emme sa unustasid nendele inimestele kooki teha, kellel pole oma kodu. Nii et selline käik siis tulekul. Kui jõuab, siis teen ikka LAIMIKOOGI vol 3 ka ja vaatan kuidas seekord läheb…

Ilusat päeva teilegi ja KAUNIST EESTI SÜNNIPÄEVA!!!
Amanda posted @ 08:38 - Link - kommentaarid (8)

23 Veebruar 2010
MUHU TIKANDI LUGU vol 3
Ehk kuidas me jämedate lõngadega tikkimist õppisime.

Kui peenvillaste lõngadega tikkimine oli enam vähem käpas, mis tähendab tegelikult, et piste olime selgeks saanud, siis võtsime käsile jämedate lõngadega tikkimise. Et oleks ikka erinevad “tehnikad” läbi proovitud. Kuigi tehnika on tegelikult sama aga tikkida on veidi teine tunne.

Minul läks see küll alguses nii, et ma nagu krousisin kõik lilled ära, sest nagu õpetaja ütles, olen ma üks “kõva käega tüdruk”, mis tähendas, et ma pidin sõna otses mõttes õppima “lõdvalt võtma”. No ma siis proovisin… Ja lõpuks isegi õnnestus.

Kursusejupi eesmärgiks oli tikkida padjakate. Vähemalt üks.
Esimesel nädalal selgus, et see ülesanne on minu jaoks liiga keeruline… Nagu ma juba kusagil mainisin, on mul nende asjade kokkuõmblemisega probleemid. Ka sellega on nii, et vaim peab peale tulema.
Teisalt haaras kogu see tikkimine mind nii endasse, et nädalaga suutsin ma sellise asja valmis nikerdada (õmmelda ikkagi veel tuleb).





Ja kuna minu vaimustus muhu tikandi suhtes pole veel vaibunud, võtsin kohe ette ambitsioonika tegevuse… mille tulem on allpool. Suviselt Audru vanavaralaadalt (kuhu me oma 8 liikmelise seltskonnaga jõudsime alguseks ja tekitasime kohe olukorra kus ostjaid oli rohkem kui müüjaid) ei saanud ma muud vanavara kui ühe täisvillase tüki kangast, mis maksis marginaalsed 20 krooni. Seetõttu ei olnud ka “proovitöö” vastutus liiga suur, et keeran äkki nässu või nii. Igal juhul õnnestus see väike seinavaibake valmis “tikitada”, kuigi pean ütlema, et kannatuse pani see proovile küll. Saada neli nurka ühesuguseks on ikka … täitsa lõpp. Ja minusugusele kärsitule rahmeldajale oli muidugi ka paras kannatus tikkida neli täpselt ühesugust asja. Selle projekti käigus sain aru mitmest asjast:
1) miks maksavad need seinavaibad üsna palju. Sest see on ikka suur töö. Kuigi minu vaibake ei pääse lähedalegi tegelike Muhu meistrite lilli täiskülvatud tekkidele, oli ka selle lõpuni tegemine ikkagi paras ponnistus.
2) Miks tikivad kuuldavasti enamus tikkijaid mitut vaipa korraga. Sest ilmselt on seesama asi, et kogu aeg ühte ja sama tehes läheb igavaks. Ja ükskõik kui kiire tikkija oled, ei tiki seda ikkagi nii kiiresti , et ära ei tüütaks.
3) Võtsin endale ka n.ö. kõrvalprojekti- tikkisin kaks õlasalli. Jõuluks armsale sõbrannale ja teise endale. See aitas asjal huvitavana püsida ja hoog ei raugenud.
4) Lõpptulemuseks on ikkagi päris suur rahuldus, kuigi nüüd on juba mõtted kuidas teise teki teeks teistmoodi siit ja natuke sealt.
5) Tuli veel meelde, et see pits, mille muhukad teki äärde heegeldavad, annab ikka väga palju juurde. No ega muidu ka viga pole aga kui selle äärde panin siis sain kohe aru, et nüüd on asi “õige”.
Siin nüüd mõned “vaated” valminud tekikesele. Nii homset rahvuslikku teemat silmas pidades.

Siin nad on.











Vabandan jälle nende ees, kes pikki postitusi ei armasta. Aga no ei oska lühemalt kirja panna, igal asjal on oma mõtted ja lugu taga…
Amanda posted @ 19:22 - Link - kommentaarid (21)

22 Veebruar 2010
LUGU SELLEST, KUIDAS AIA TAHA EI PRUUGI MINNA ESIMENE VASIKAS
EHK IDEE AASTAPÄEVA TORDIKS
See on jälle selline mittekäsitööalane sissekanne.

Ma arvan, et paljud nõustuvad, et üheks käimalükkavaks jõuks, vähemalt kokanduses, on reeglina ELAMUS. Ja peale selle saamist tekib tahtmine elamust korrata ning see omakorda viib tegudeni.

Mina sain Elamuse jaanuari keskel, kui kallid sõbrad enda poole sellisele tavalisele, rahulikule laupäevaõhtusele koosviibimisele kutsusime.
Kuna minu valmistada oli pearoog, pakkusid sõbrad välja, et nemad võtaksid kaasa ühe tuntud kondiitriäri (võibolla see tegelikult ei olegi praegu veel nii tuntud) koogi või tordi. Ja nad võtsidki. Igal juhul oli selle toorjuustu ja apelsinidega koogi söömine kohe tõeline Elamus. Meile kõigile. Tavaliselt ei söö me kuue peale ära tervet torti. Kas viisakusest või mõttest, et me ei saa liialdada magusaga. Aga tollel õhtul me SÕIME! Terve tordi! Kuue peale… Üks meist, kes parasjagu oli toidujälgimisprogrammil (ja kes ei olnud mina!) ütles kolmanda tüki järgi mines: “Tühja , homme alustan uuesti!” Ehk meie kurikuulsa ülikooliaegse lause “Homme hakkan õppima!” parafraseeringu.

Aga tort oli Elamus. Nagu ma juba olen vist vähemalt viis korda maininud. Igatahes ei juhtu minuga tihti, et järgmised paar nädalat ma lihtsalt unelen Järgmisest korrast. Sest iga kord kui sellele tordile mõtlen siis tuleb see maitse meelde ja suunurkadesse tekkib niiskus…

Ühesõnaga möödus unistades mitu nädalat ja meil oli mehega kindel plaan ükspäev seda torti uuesti maitsta. Vahepeal ilmus Eesti Ekspressi Cremé lisas ka ülevaade sellest kohvikust ja toodi ära ka ühe koogi retsept. Aga see selleks, tavaliselt selliste gurmeekohtade retseptid on nii pagana keerulised, et enne tuleb mitu päeva “vaimu ette valmistada”, enne kui tegudeni jõuad.l

Ühel ettemääratud päeval, kui me ämma-äia juurde lastele järgi läksime, pöörasime läbi ka müügipunktist. Mina läksin sisse esimesena. Lett. Meie kooki küll pole aga on analoogne vaarikatega.Tore.Vaatame hinda. Enam pole nii tore. Üks tükk maksab 40.- EEKi ja terve tort 360.-. Pole ikkagi minu jaoks, sest lihtsalt lambist sellise hinnaga kooki ei osta. Isegi kui on Elamus.
Siis jõuab koogipoodi minu mees. Ajab jalad harki ja ütleb :”Nii odav, võtame siis kohe kaks tükki!” Mida????? Küsin ta käest, et kas ta on vahepeal minu teadmata Riigikokku hea palga peale saanud. Ja alles siis näeb ta terve tordi hinda. No meist jäi see ostmata.

Mis tähendas seda, et ma pidin ikkagi selle retsepti välja otsima ja ise proovima teha. Mitte kül toorjuustu ja apelsinidega vaid laimiga.
Tegin valmis. Koogi valmistamine oli nii kerge, et ma armusin selle tegemisse kohe. Kook tuli ilus ja maitsev oli ka . Kuigi minu jaoks veidi liiga magus aga teasel korral panin suhkrut vähem. Viisin killu sõbrannale ka maitsta. 10 minuti pärast tuli sõnum”Hõrk! Väga hõrk!” TEma oskab mul lühidalt ja tabavalt öelda. Mitte nii nagu mina, et sõnu on alati palju.

Teine kord, kui seda kooki küpsetasin, oli meil see karneval “Mutionu pidu” ja tahtsin sinna kaasa võtta.Proovin nüüd lühemalt kirjutada. Ühesõnaga läks see teine vasikas või kook täiega aia taha. Mitte küll päris miniu süül aga natuke ikkagi. Ühesõnaga, viimase küpsetussessiooni ajal helistas mulle mingi raamatupakkuja ja seetõttu ei tabanud ma ära oma mobiili äratuspiiksu. Ja kook oli ahjus 4 min. kauem kui vaja. Mis oli viga. Katastrofaalne. Aga söödud ta sai (mitte lasteaias). Ja mehele maitses ikkagi. (üldse ei ole ta väga adekvaatne kriitik- ta hindab kõiki minu toite, nii et kui on vaja tõesti AUSAT arvamust, siis vahetevahel jääb see minu jaoks ikkagi saamata).

Selline see välja kukkus... See on see õnnestunud esimene lammas. Mitte teine, mis aia taha läks.



Siin nüüd siis retsept ja soovitus –proovige järele- tegelikult on see ikkagi väga maitsev.

LAIMIKOOK
Delicato kondiitrilt (nüüd tuli nimi ka välja)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
50 g võid

Kreem:
5 munakollast
1 purk kondenspiima
125 ml laimimahla (mina panin originaali puudumisel seda ümmarguses rohelises plastmasspudelikeses laimimahlaasendajat)

Katteks:
5 munavalget
1 ¼ dl suhkrut (seda panin vähem)


Purusta küpsised ja sega kokku sulatatud võiga. Suru puru koogivormi põhja.
Vahusta munakollased ja lisa vähehaaval kondenspiim ja laimimahl. Vala segu koogivormi ja küpseta 180 kraadi juures umb. 15 min.

Vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks ja tõsta see küpsetatud koogile. Vormi lusikaga munavalgevahust teravad tipud , et anda koogile ilus valiums. Pista ahju veel 8-10 min 200 kraadi juures, nii et munavalge tipud oleksid pealt kergelt pruunikad. /Seda viimast jälgige tõesti täpselt, muidu kukub täiega kokku./

Head isu!
Amanda posted @ 19:41 - Link - kommentaarid (2)

21 Veebruar 2010
UUEKS AASTAKS

See on jälle selline mittekäsitööalane sissekanne.

Kuigi uus aasta on juba üle kuu aja kestnud siis võib lähtuda ka eelmisel nädalal alanud tiigri aastast. Aga siin tuleb nüüd siis: uueks aastaks.

Lühike on igavikuga võrreldes inimese elu. Iga lahkuv aasta ütleb, et meie elupäevad on põgenikud, kes märkamatult kaovad silmapiirilt. Säärasest tõest kõneleb ka see hetk, mil seisatame vana-aasta lävel ja avame kartlikult ukse uude, tundmatusse aega. Näeme vaimus ajaliku elu kirjast kustutatud inimesi, kes töötades ning võideldes ilusama tuleviku pärast ohverdasid oma paremad aastad, tervise ning õnne. Ühtlasi mõtleme oma elu möödunud tundidele, mis puistasid rõõmu ja külvasid valu ruttava ränduri radadele. Tunneme elatud aegade heldet kätt ning mõistame murede vihaseid vintsutusi. Teame kõik, et ühele andis möödunud aasta suurt õnne, kuid teisele tõi pettumusi ja raskeid kannatusi. Oli kodusid, kus kõikjal võis näha päikesepaistelise elu jälgi, ent samas langesid kokku parimad kavatsused ning haihtusid õilsamadki soovid,- Ja aastate vahetusel märkame eneste südameteis elavat kirja, kuhu on kirjutatud kõik meie rõõmud ja mured.

Kuid uus aasta ei avalda meile ühtegi saladust. Tulevikukirja ei oska keegi lugeda. Tahaksime küll heita pilku aegade salakäikudesse, et näha, milliseks võiks kujuneda meie elu uuel aastal. Aga ometi ei ava ükski käsi seda väravat, mille taha on varjule pandud inimese saatus. Ei ole ühtegi tarka, kes ütleks, mida uuel tulijal meile tuua ja anda. Ainult seda teame, et eneseohverdamist, hoolt ning armastust, edasirühkimist ja võitlemist nõutakse meilt ka uuel aastal.

Eriti palju aga oodatakse taluperenaiselt. Üksi tema võib olla kodu hingeks ja südameks.Kes jõuaks loetella kohustusi ning ülesandeid, millised praegune elu veeretab naise õlgadele? Peab omama palju seesmist jõudu, kõikumatut usku ja väsimatut armastust, et õnnelikult jõuda sihile.”

Kogu eeltoodud teksti ei ole sugugi mina ise välja mõelnud. See on osa pöördumisest, mis kirjutatud ajakirja Taluperenaine 1936 aasta jaanuarinumbris uue aasta tervituseks. Kirjutatud Rakvere Pauluse koguduse õpetaja A. Abeli poolt. Kuid kas pole see tekst ja need mõtted nii tänapäevased ja ajakohased, et tundub nagu need olekski kirjutatud just alles hiljaaegu. Seda lõiku loeksin kuuluvaks rubriiki “Ajaloo ilu”, sest kõik uus on hästiunustatud vana ja kõik paistab ringiga tagasi tulevat.

Minul õnnestus kõnealune armas ajakiri saada ühelt väga armsalt vanalt mehelt- minu mehe vanaisalt. Mees, kes ei tee suuri sõnu ja ei jaga paljusõnaliselt oma kiitust. Seda väärtuslikumad on tema lühikesed aga tõeliselt südamest tulevad toetussõnad, sest nendel on alati kulla kaal ja need väljendavad siirast imetlust. Ma olen talle nii väga tänulik selle kingi eest…

Neile, kes viitsisid lugeda, panin just selle teksti , sest mind ennast üllatas see päevakohasus. Samas oleksin võinud kirja panna ka “Juhtnööre talwise munemise ergutamiseks” või “Wändaga pesurulli kirjeldust”. Ilmselt on veidi aegunud ka “Wallaslaste õigustest oma ema ja loodusliku isa suhtes”. Järjejutt “Uus luud” oleks lihtsalt liiga pikk. Märksa teemakohasemad oleksid “Külmast tekitatud terviserikked” või “Liha soolamise juhend”. Aga ei pannud. Valisin enda arvates kõige õigema.

Lisaks huvilistele veel “Inglise kook”:
200 g wõid, 4 muna, 1 ½ tl suhkrut, 1 ½ tl pehmet püüli, 1 ½ tl kartulijahu, 1 tl küpsetamisbulbrit, 100 g rosinaid, 50-100 g keeduschokolaadi, 1 sidrunikoor.

Wõi hõõrutakse suhkruga wahuks, lisatakse edasi hõõrudes ükshaawal munakollased juure, siis pestud ja kuiwatatud rosinad, tükeldatud schokolaad, riiwitud sidrunikoor, jahud, küpsetamispulber ja lõpuuks wahustatud munawalged ning segatakse läbi.
Tainas pannakse pikergusse wõiga määritud ja jahuga üle riputatud wormi ning küpsetatakse parajas ahjus umbes tund aega. Jahtunult lõigatakse lahti.

Sellised lood siis täna ja aastal 1936. Eesti Wabariiki oli jäänud neli ja pool aastat…
Amanda posted @ 15:08 - Link - kommentaarid (3)

MUHU TIKANDI LUGU vol.2

Eelmises osas: sündis idee, sai tikitud moonidega pleedid, pintsak, mantel... Helistasid sõbranna ja ema ning soovitasid minna Muhu tikandi kursusele. Mis juhtus edasi?

Edasi juhtus see, et tikandi kursusele sai mindud. Ja kõike otsast peale alustatud ja õpitud. Sest nagu kohapeal selgus- meie grupi 10 naisest polnud seda õiget Muhu pistet näinud 8. Paljud olid küll koolis tikkinud, mõned isegi need kurikuulsad pätid valmis teinud aga piste oli hääbepiste. Minul ilmnesid jälle meditsiiniliselt murettekitavad sümptomid. Mis seisnesid selles, et ma tõesti ei mäleta, et oleks kooli ajal tikkinud. Kuigi isegi minuga sama kooli lõpetanud väitsid, et meie koolis on seda alati tekitud. Igatahes müstiline on, et nõela ma ju ometi oskan käes hoida aga kustkohast need oskused siis pärinevad- vaat selle koha peal on must auk. Võibolla vanaemalt? Või ikkagi koolist? Vastust teab vaid tuul (ja ilmselt teaks ka minu käsitööõpetaja aga piinlik sellist asja küsima minna).
Igal juhul alustasime otsast peale. Proovilappidega- lehed ja siis maasikad ja siis moonid ja siis muud lilled. Proovilapid on mul alles (paraku jälle see augukoht, et kus nad nüüd täpselt on- siis millises kapis). Kuigi õpetaja soovitas oma proovilapid ka valmisesemeteks vormida, osutus see minu jaoks kõige keerulisemaks. Nii et nad on praegugi veel "ootel".

Kursuse lõpuks oli meil valminud hunnik proovilappe. Osad tüdrukud olid vormistanud ka oma tööd vöödeks või padjakatteks või nõelapadjaks või kotikeseks. Mina suutsin nii öelda kursuse kõrvalt valmis meisterdada ainult väiksema tütre seelikukese. Kuna laulupidu oli tulemas, oli stiimul olemas ja kuna triibuseelikut ei oleks ma nii ruttu suutnud valmis ost/nikerdada siis valisin Lihula (mõnedel andmetel Kirbla) variandi, mille leidsin vanast Nõukogude naisest. Pluus oli mul juba tikitud aga õmblemata ja nüüd sai siis mõlemad korraga valmis .
Siin mõned vaated tibu seelikule...











Kes on muhu tikandiga kokku puutunud see teab, et nendesse mustritesse on nagu kätketud mingi salajane "narkootiline kood", nii et ega sellest enam väga lahti ei saa. Aga õnneks on see igati positiivse tulemiga sõltuvus... Keset suve valmisid mõned lihtsamad tikandid meie maakoju (millest kunagi hiljem), mis olid küll varstikandis aga tikkimishimu suutsid ikkagi rahuldada. Aga suve lõpus tekkis jälle ohjeldamatu soov midagi muhu stiilis valmis tikkida ja nii võtsin käsile endale seeliku. Aga mitte Lihula, vaid vaba-aja. Kuna minu jaoks on mustri kandmine kangale üks aeganõudev tegevus siis püüan igal võimalusel sellest kõrvale nihverdada ja nii ma siis vaba käega oma seelikupaani täis sirgeldasin. Mille järgi oli siis jälle hää "tiki-tiki" teha. Kuna minu fantaasia ja figuur erilist valikuvõimalust ei anna siis tegin endale järjekordse sama"lõikega " seeliku. Mulle tegelikult sellised väga meeldivad.
Minu seelik sai selline...








Muhu tikandit jätkub veel vähemalt üheks korraks, sest sügisel tulime oma toreda pundiga jälle kokku ja võtsime õppimise alla jämeda lõngaga tikkimise. Aga sellest juba järgmises osas.

Püsige ikka meie kanalil!
Amanda posted @ 11:12 - Link - kommentaarid (9)

20 Veebruar 2010
MUHU TIKANDI LUGU vol.1

Ma lihtsalt ei saa midagi parata, aga selle postitusega seoses kummitab mu peas "Moonika, Moonika ja moonid" või selle koopia "Kroonika, Kroonika...". Ühtmoodi totrad mõlemad. Igal juhul algab Muhu tikandi eellugu moonidest. Tegelikult võib seda ka vale-muhu tikandi looks nimetada, sest tegelikult ei ole tegemist veel päris muhu tikandiga. See tähendab, selle tikkimispistega, mis on see Päris Õige.

Ühesõnaga, umbes 3 aastat tagasi sündis IDEE. Ma isegi ei tea kust täpselt, aga kahtlane tunne on, et mõne Eestimaa ilusa suvise lillepõllu ääres seistes. Teatud asjade puhul on mul kummalised mäluaugud, mille põhjust ei ole ma suutnud veel välja selgitada ja kas see üldse nii tähtis ongi (niikaua kui enda ja pereliikmete nimed meeles püsivad, on enam-vähem asi korras). Igal juhul marssisin ma ühel päeval Abakhani, ostsin tüki villast musta riiet ja kukkusin tikkima. Moone. Selliseid lihtsaid, lakoonilisi ja selgeid. Tulemuseks oli õlasall v. pleed nr. 1. Äärde sai heegeldatud punane pits, mis tundus nii dramaatilisele asjale ainuõige lahendus. Lisaks ühele sündis varsti ka nr. 2 ja nagu vanasõnagi ütleb: ega kaks kolmandata jää... Ühe jätsin endale ja ülejäänud said kahe armsa sõbra omaks.

Siin veidi vaadet minu sallile.





Kui moonid olid sallile asunud, siis oli neid vaja ka mujale "istutada". Nii kasvasid järgmised minu poolmantlile. Pean küll tunnistama, et seoses laste sünniga kasvas ka midagi muud- minu kehakaal - nii et õieti ma seda mantlit kanda pole saanudki. Aga lootus sureb viimasena ja ka selle aasta uusaastalubaduseks sai jälle kaalus alla võtta. Nii et võibolla kunagi koidab päeva, millal ma ikkagi sinna ära mahun.
Mantlist vaade siin. Pildistada on muidugi võimatu, mina küll ei saa neid korralikult "kinni püütud".



Peale minu mantli nägemist andis abikaasa sisse "tellimuse", et tema ühele mustale pintsakule tuleks revääri ja varruka peale tekitada kiiremas korras paar mooni. Pean tunnistama, et nii nagu tihti juhtub, kuna tegemist ei olnud n.ö. "maksva kliendiga", pidi ta seda ikka mitu kuud ootama. Mitte et maksvaid kliente oleks muidu olnud, aga muud projektid võtsid aja ära.
Nüüd on mees rõõmuga seda pintsakut mitu aastat kandnud (tema mahub sinna ilusti sisse) ja ka kiidusõnu saanud. Viimati mingil koosolekul Londonis... (Kõlab uhkelt, kas pole? minu väikesed rõõmud).





Seejärel tekkis mul seoses esimese tütre sünniga sisemine vajadus tikkida ühed Muhu pätid . Seesama tüdruk kuulas paar päeva tagasi Priit Pajusaare "Sussid nüüd on läinud moodi" laulu, kus räägitakse ka Muhu pättidest. Ja siis teatas, et talle seal laulus üks asi ei meeldi, et seal on pätid... Siis võtsime seinalt pätid ja selgitasime, millest jutt käib.
Igal juhul tikkisin pätid. Mille number oleks vist ametlike numbristandardite järgi -2 ja tõesõna, üsna pisikesed nad said. Aga loomulikult olid nad meie armsal tibul jalas rohkem kui üks kord ja peale väikese õe sündi veel.





Peale neid tikkimisi tuli vahele periood, mil tegelesin pärlite ja kõrvarõngaste - kaelakeedega ning eelpooltoodud käsitööliik jäi vaiksele ootereziimile.

Kuni ühel päeval helistas minu kallis ema ja teatas, et vallamajas algab kursus, mis sobib just mulle "Muhu tikand". Ja kui samal päeval veel üks kallis sõbranna samasisulise kõne tegi, oli selge, et kui juba teised selle kursuse sobivusest minu isikuga aru saavad, siis tuleb minna. Ja läksingi.

Ja küll ma teadsin vähe kõigest sellest, mis mind ees ootamas oli...

Aga sellest juba järgmises osas! Püsige meie kanalil! Nagu öeldakse telesaadetes...
Amanda posted @ 20:42 - Link - kommentaarid (6)

VÄIKE VAHEPALA
e. MINU käsitööväline sissekanne

e. kuidas preili Shmidt ei lasknud mul öösel magada

Eile õhtul peale oma viimase postituse lisamist käisin, nagu viimase aasta jooksul tihti, piilumas vanemate, ei, staazikamate, Isetegijate tegemisi. Ja kuidagi kellegi viite viite viite peale jõudsin otsapidi Proua Marmelaadi lehel selle koha peale, kus ta kirjeldab nii elavalt preili Shmidti kaunist uisupäeva. (kahjuks ei oska ma otseviidet siia panna nagu teie kõik, aga see on 2009 detsembri all). Ma olin varem ikka päris palju proua Marmelaadi lehele sattunud, aga kuidagi oli vahele jäänud just see lugu. Ja nagu selgus, oli just see jutt SEE LUGU (mis minul magada ei lasknud). Lasin ka mehel selle läbi lugeda ja tema kommentaar oli ka et "väga lahedate kirjeldustega ja hea fantaasiaga lugu".

Igal juhul olid täna hommikul minu esimesed sõnad mehele "Kas tead, preili Shmidt ei lasknud mul täna öösel magada!"
Mees küsis: "Mismoodi?"

Ja siis ma seletasin. Et kuidas see lugu jäi nii kummitama. Ei tea kas selle pärast, et Esimese Eesti Wabariigi aeg on minu mälestustes üldse selline veidi ülekullatud. Mitte et ma oleks ankeedis oma vanust valetanud ja ise seda mäletaks, aga ... Lihtsalt, ma olen seda aega uurinud ja sellest kuulnud nii palju vanade inimeste mälestusi jne. Aga tagasi preili Shmidti juurde. Ühesõnaga mul oli nii silme ees, kuidas ta seal oma uisutiire tegi... Kuidas võibolla kusagil põlesid valgust andvad värvilised laternad ja kuidas keegi tõstis aknalauale His Masters Voice´i grammofoni, kust tolleaegseid moodsaid lugusid kostus. Ja kuidas inimesed tulid ja üksteist tervitasid. Soliidsemad ja "väärikamad" sedasi veidi kummardades. Ja kuidas lapsed seal oma talvevaimustust välja jooksid ja... Jne. Jne.

Ühesõnaga, see lugu elas minu vaikses öös edasi juba oma lennukat elu (loodetavasti Proua Marmelaad ei pahanda) ja mul oli silme ees kogu see lugu sellises ilusa, veidi kriibitud filmilindina. Ja et asi tunduks veel helgem ja muinasjutulisem tunduks, siis on ekraani ehk minu unenäo piirala veel natuke sedasi valge uduga hägustatud. Teate küll, nagu vanadel piltidel.

Vot sellised olid minu tänaöised mõtted. JA tegelikult ei lasknud mul magada veel ka see, et ma kohe vahest ei saa aru kuidas on nii andekaid inimesi olemas. Noh nagu proua Marmelaad ja Pisihaldjas ja Sussimemm ja Mareli ja Hõbevalge ja Susa ja Hunditädi ja Polkovnik ja Jõhvikas ja terve rida veel... Ma vabandan, et ma ei nimeta kõiki, kuigi siin võid järjest lahti võtta ükskõik millise blogi ja loovust ning andekust tulvab neist kõigist kuhjaga. Ja ma olen õudselt tänulik, et selline koht siin olemas on, kus ühtemoodi mõtlevad ińimesed omavahel koos saavad olla. Ja oma töid- tegemisi näidata. Ja ideid jagada ja saada. Aitäh et te kõik olemas olete.
Selle sissekande tegin ma siia, mõeldes, et Marmelaadi juurde kommentaariribale oleks nii pikka heietust kirjutada liiga isekas ja ebaviisakas. Ja parafraseerides teda ennast ütles, et nii õnnestuski mul terve sissekanne täita teiste inimeste käsitööst kirjutades ja mitte lisades ühtegi enda oma.
Praegu lõpetan, sest lapsed küsivad juba kolmandat korda putru, mis mul keetmata on. Sest preili Shmidt ei lasknud mul öösel magada...
Amanda posted @ 08:34 - Link - kommentaarid (5)

19 Veebruar 2010
Täna veidi "sisekujunduslikku näputööd". Kunagi kui oma praegusesse kodukesse kolisime, siis sai tehtud lastetoe uksele selline pilt. Siis klaasi kleepsuvärvidega ukseklaasi peale.



Ja köögi ukseklaas sai selline. Praegu joonistaksin võibolla nii mõnegi asja teistmoodi aga sellest tegemisest on nüüd juba pea 7 aastat möödas. Aga siin siis kaugelt ja lähedalt köögi lilled.
köök





Eelmisel kevadel tundus elutuba äkki väike. Oli vaja ruutmeetreid kuskilt juurde saada. Saimegi. Laest. See on üllatav kui palju avaram tundub tuba, kui rippuvad lambid vahetada selliste veidi "tasapinnalisemate" vastu. Seda lampi olin mingis kodu- või sisustusajakirajas näinud ja mäletan, et selle hind oli kas 600 või 800 krooni. No igal juhul jube kallis minu arvates. Aga Abakhani ja ehituspoe abiga sai siis teostatud praktiliselt sama variant. Ainult keskmise osa tegin mina mustriga kangast. Kogu lambi all on kõige odavam plafoonlamp, et liigkuumenemist ei tekiks. Ja õhuvahe on ka jäetud. (jääpurikad on jõulust jäänud kaunistus, mida pole veel tahtnud maha võtta).
laelamp





Vot sellised tegemised siis täna.
Amanda posted @ 20:40 - Link - kommentaarid (1)

17 Veebruar 2010
KIHNU LUGU

Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema,
Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas.
Eemalt kuuldakse hüidija häält
noota veetakse mere peal.
Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad
soovid sõudejal südametes liiguvad.

Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.
Looja väta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.

Kui tuleb õnnistatud suvike
ja põldudel valminud viljake,
Siis Kihnu ranna rahvas ka
heinamaal ja põllu peal
Higipisarad palgede pääl.
töö ja vaev neil kõikidel seal,
Mitmed rändavad tormis ja tuules
eemal, kaugel kodude juurest..

Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda

Kui tuleb sügise vilu ja märg
ja lõppenud väliste tööde järg,
Siis Kihnu ranna rahvas ka
suisest vaevast puhkamas.
Eemalt tõttavad tagasi,
kes rändavad kaugemaid radasi,
Lootes ootab emakene poega,
lootes ootab neiukene peiukest.

Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda

Kui tuleb tali toob lund ja jääd
kui palkka randa sõudmassa näed
Siis kompassi noolõ järele
üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, ketta seatakse,
hulga inimesi veatake
"Hurra!" rahvad hüüavad
ja reedrite südamed rõõmustavad.

Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.
Looja , võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.

Meid oli üks sõpruskond, kes ühel ilusal päeval aastal 2007 otsustas sõita Kihnut uudistama. Minu kaasaminek oli algul kahtluse all, aga mingi sisemine tung andis mulle teada, et ma lähen... Kaks nädalat enne pesamuna sündi asusime ühepäevasele retkele. Mida rohkem Munalaiu sadama poole, seda koledamaks läks ilm. Pärnus oli päike ja mere ääres tumedad pilved ja tormine meri. Asusime praamile kogu oma seltskonnaga, meie oma kahe väikse põngerja ja minu suure kõhuga.
Torm oli kõva. Kihnu naised rääkisid, et teine kapten poleks sellise ilmaga iial välja sõitnudki. Meie oma sõitis... Kõigutas kõvasti. Läksime üles tekile, sest all poleks ma vastu pidanud. Minu kallis kaasa ajas juttu ühe vana autojuhiga kes ütles, et on oma staazi jooksul üle saja korra Kihnu vahet sõitnud aga sellist tormi tema näinud pole. Kõlas "lohutavalt".

Jõudsime Kihnumaale, sõitsime veoautoga saarele tiiru peale. Mina kui viimasepeal rase ja lapsed- meie põristasime kabiinis ringi.
Lõuna ajal sõime imelist kalasuppi ja suitsukala ja kringlit. Kõik oli võrratu.

Ilm läks järjest paremaks ja kui me Roosi õue peale jõudsime siras lauspäike taevas. Küll oli Roosi juures uudistamist. Kõik, kes käinud, teavad... Kogu aega ajas nutma. Ei tea kas hormoonidest või lihtsalt SUURE ILU juuresoleku tajumisest oli raske hingata. Kõike oli korraga liiga palju...
Siis kuulasime laule ja päike paistis ja kõik oli nii õige. Nii õige ja hea. Kihnu laul ajas meestelegi kujuteldava tolmu silma. Kangesti oli vaja silmi nühkida...

Pärast ajasime veel Kihnu naistega juttu. Helmi kuulis kuidas ma oma väikest Emmat hõikasin. Ütles, et tema lapselapse nimi on ka Emma. Edasi selgus, et tirtsud sama vanad ka- aasta ja 10 kuud. Kui ära hakkasime tulema, andis Helmi mulle kaks näpunööri ja ütles "Üks on Emmale ja teine sellele teisele tüdrukule seal". Ma ju juba teadsin, et Pauliine on tulekul. Siis läksid kõik mu veekraanid lõplikult lahti. Selliseid õrnhellasid hetki on raske kirjeldada, need lihtsalt on ja need jäävad alatiseks alles. Koos minuga.

Tagasi sõitsime tasase merega päikeseloojangu all...

Kogu selle pika loo kokkuvõte on järgmine. Sellel Kihnu reisil ärkas uuesti minu fantaasia ja loovus, mis oli vahepeal mitmeteks aastateks nagu soikunud. Tuli äkki tagasi julgus teha ja teistmoodi olla. Tuli teadmine, et hoolimata suurenenud kaalust ei pea käima ainult hallis ja mööda seinaääri. Tuli kogu selle mustritesse kirjatud jõu ja kaitse tajumine. Tuli tahtmine palju- palju teha. Ja tuli jälle rahvusliku käsitöö tegemine.

Osa Kihnust inspireeritust on siin:

Esimesel jõulul peale meie reisi tegin meie Padjaklubi naistele Kihnu kootud vaibast inspireeritud sallid. Kuna tervet salli ei jõudnud teostada, kudusin ainult mustrikorra osad ja õmblesin villasest kangast õmmeldud sallide otstesse.



Eelmisel kevadel poja lasteaia lõpupeoks oli vaja vööd. Kaltsuka 1-kroonine pannal ja Kihnu seelikukangas said kokku.



Nüüd sügisel tahtsin kangesti "teistmoodi kiiksuga" kotti. Sinna jõudis teine pannal ja killuke Kihnust on minuga pea alati mu käikudel kaasas.





Kujutate ette mu rõõmu kui leidsin secondhandist 10-kroonise Kihnu räti. Oi küll mulle meeldib seda kanda.



Üks osa jõudis ka meie pere maakoju. Aga seda näitan kunagi, kui oskan paremini pilte ühest kohast teise tõsta ja kui jõuan meie talu looni.

Jõulu paiku näitas ETV huumori kullafondi saateid. Eino Baskini saate ajal kuulsime kuidas Pauliine muudkui hõikab "Kihnu!" ja "Kihnu!". No ei näe meie midagi. Lõpuks istusime vaatama. Ja oligi Kihnu! Baskin rääkis oma nalja roositud rätikuga memmele. (Olgu öeldud, et meie Punna sai augustis alles 2). Siis mõtlesin küll, et ju ta seal kõhus juba Kihnust vaimustus...

Ja Mardilaadal kohtusin Helmiga uuesti. Ta tundis mu ära! Kujutate ette! Pärast kahte aastat. Lihtsalt ütles Emma nime peale, et minu lapselapse nimi on ka Emma. Ja kui ma vastasin, et ma tean, siis ütles" Aga sa ju käisid paar aastat tagasi suure-suure kõhuga meil saare peal! Vot too päev oli alles torm hommikul!" Vot nii.

Ma olen nii rõõmus, et meil on selline koht nagu Kihnu. Ja et kihnlased on nõus "jagama" oma saart kõigiga, kes vaid huvi tunnevad nende elu ja kultuurikillu vastu. Ja kes tahavad ikka ja jälle sinna tagasi minna.

LOOJA, VÕTA ÕNNE ANDA, HOIA KIHNU MERERANDA...
Amanda posted @ 19:47 - Link - kommentaarid (5)

16 Veebruar 2010
Kas teistel on ka vahel nii, et ühe käsitööasja ebaõnnestumine võtab kohe isu muud ka teha? Et nagu käed kukuks rippu ja ei oska kohe uuesti seda otsa leida, et midagi jälle tegema hakata.
Võib-olla on see sellest, et eilse ja tänase päeva jooksul olen teinud 101 (mitte dalmaatslast) vaid vastlakuklit. Võib-olla sellest, et hommikul ärkasin juba kell 6.15 (mis iseenesest pole väga vara aga minu praeguse heitliku unega lihtsalt jääb puhkeajast puudu). Aga kõige rohkem on ilmselt ikkagi tegu sellega, et mul läksid poekotid nässu.
Tegin paar aastat tagasi mõnele poekotile peale Kadrina käistetikandi pilti. Kinkisin ära. Saaja ei tahtnud sellega eriti käia, sest see tundus liiga ilus,et lörtsida. Aasta tagasi kui hakkasin muhu tikandi kursusel käima, joonistasin tikandit ka igale poole. No nii. Sõbranna sai ühe koti sellise. Aga kuna ma ei olnud ikkagi päris rahul, siis ma vahepeal eriti ei torkinud seda teemat. Siis nägin Mareli blogis tema kotte ja sain aru,mis minu kottidel viga oli. Nimelt ma olin joonistanud liiga kange käega. (nii nagu paar postitust tagasi kalossidki). Ja teiseks olin teinud mustri liiga väikse, mis omakorda muutis joonistamise keerulisemaks, kuna jube raske oli täpselt joont jälgida.
Nüüd proovisin uuesti, laiema joonega (heas mõttes) e. vabama käega ja mustri tegin suurema ka. Päris kena jäi. Kuna emadepäev on tulekul ja meie pere omab isiklikult 2 vanaema ja tervelt kolme poeskäivat vanavanaema, siis mõtlesin, et kink olemas!
Aga ei ole. Tegin proovipesemise ja värvi tuli ikkagi maha. Siis kinnitasin ka pealtpoolt triikides ja ikkagi veidi oli tulnud. Ma pean vist jube hoolikalt kuumutama, et värv püsima jääks. Sest aasta tagasi tegin oma poja lasteasutuse rühma tarvis 24 kotti piparkoogipildiga ja siis ei olnud mingit probleemi. Aga ka materjal oli õhem, sest see poekoti materjal on ikka suht paks.

Ja siis tuli veel järgmine pauk. Kuna olin ostnud kotid Prismast, et korralikud ja hea suurusega jne. siis oli minu jaoks pettumus, kui need üle 5 cm pesus kokku tõmbasid. See ju puhas kliendi petmine! Eriti tundub see pettusena seetõttu, et mu sõbranna tellis oma sõbranna palvel kellegi jaoks ühe koti rukkilillede ja moonidega. Ja nüüd ma tunnen, et mis raha ma selle eest ikka küsida saan, kui ma ei suuda värve pesukindlaks teha ja kott on ka minimõõtmetega .

Praegu lõi arvutil pildi mustaks ja ma mõtlesin, et isegi kurtmisega ei saa ma hakkama. Aga õnneks sain kõik tagasi.

Nüüd mul ongi loominguline madalseis ja olen täna viitsinud lidaks kuklitele ainult kaltsuvaipa heegeldada. Selline lollikindel tegevus, kus ei pea muud mõtlema peale mustritriipude ja nässu ka ei saa eriti midagi keerata. Vist... ??:
Vot nii.
Mõtlesin veel selle sokikonkursi tuules ühe paari sokke kududa aga isegi selleks ei tõuse käed. On vist lihtsalt selline päev. Lähen hoopis hernesuppi keetma.
Amanda posted @ 13:40 - Link - kommentaarid (5)

Eilse ja tänase päeva olen töötanud vabrikus! Tegelikult küll koduses kondiitritöökojas. Lihtsalt kuna täna on vastlapäev siis tuli ju vastlakukleid teha. Aga minu poeg on selline tegelane, kellele on alati meeldinud teiste peale mõelda ja need mõtted kargavad tal alati ootamatult pähe. Näiteks tahab ta järgmise päeva hommikul oma peotantsu õpetajale iseküpsetatud leiba viia. Ja on väga pettunud, kui ma talle meelde tuletan, et juba juuretistki tahab üle öö seista.
Või siis tuleb ükspäev koolist ja teatab "ma tõin meie lumelabida ka tagasi". Just nimelt! Mida? Kui ma küsin, et kus see siis vahepeal käis, annab ta teada, et "seal meie tänava otsas olid üks vana onu ja tädi oma autoga lumme kinni jäänud ja ma pakkusin, et viin neile labida. Ja siis me veel lükkasime sõbraga seda autot välja ka!" No mis mul saab selle vastu olla kui mu laps teistele head tahab teha. Kuigi siis kui ta lubas klassi ees, et tema emme võib kodu klassi jõuluetenduse kostüümid õmmelda, siis ma küll veidi pidurdasin ta mõttelendu. Samas on ju liigutav, et ta oma emmet nii superhiireks peab, et see kõike suudab.

Pika jutu peale- meil on olnud aastaid traditsioon, et kuna Joosep on tahtnud lasteaeda vastlakukleid kaasa võtta siis ma olen küpsetanud tervele rühmale. Missioonitundest ka , sest poe omad pole ikka need ja muidu varsti lapsed enam ei tahagi vastlakukleid (mis sellel aastal juba ilmnes kui lapsed karnevalil ütlesid, et neile see vahukoor ei meeldi).
No sellel aastal sai siis varakult selgeks, et traditsioon jätkub koolis, sest Joosep teatas, et "Emme, kas sa teeksid meile klassi vastlakuklid. Igale ühele ühe, või veel parem kui kaks või kolm." Ja siis veel "kõik loodavad sinu peale!" Usun ma jee! Nagu tänapäeval öeldakse.
No aga ma siis tegi. Eile. 68 tükki. Mitte küll klassi ainult (sinna läks ikka kahjuks ainult 1 per nägu) vaid ka lasteaeda, sest ega Emma saanud kehvem olla, ikka tema tahab oma sõpradele ka viia. Eile oli mul küll vahepeal juba siiber ees, sest neid panne tuli ja läks ainult ahju juures. Täna ärkasin kell 6.15, peaaega nagu päris kondiiter (no tegelikult ma tean, et nemad ärkavad kella 4 ajal). Siis algas moosi ja vahukoorega möllamine.


Siin osa "poolfabrikaatidest"
Ja kell 7.40 vuras mees minema kahe lapse ja 56 kukliga. Ülejäänud lahendati eile juba ilma moosi ja vahukooreta ära. Täna avastasin ühe kukli juures, et see ei ole piisavalt kaubanduslik, et minema saata, kuna kõige pisem oli sealt näksanud. Nagu hiir oleks kallal käinud. Sain ise ka ühte maitsta!
Täna algab kõik jälle otsast peale. Oma perele ja mõnedele kallitele sõpradele. Sellega on ka nii, et kui oled aastaid teinud ja viinud, siis on juba see tunne, et kuidas sa nüüd katkestad traditsiooni.
Aga siin siis terve lõbus seltskond kukleid enne kodust lahkumist.



Kõigile Isetegijatele soovin pikka liugu, siis tulevad pikad linad ehk toredad käsitööd ka sel aastal!

Minge kasvõi Vabaõhumuuseumi vastlatele, seal on alati tore! Ise kahjuks ei pääsegi kuhugi, õhtul hoolekogu koosolek. Aga õnneks tegime heade sõpradega juba pühapäeval oma "liud" ära ja nende järgi peaks tulema tore aasta.
Amanda posted @ 06:44 - Link - kommentaarid (9)

15 Veebruar 2010
JÄNESE JA REBASE LUGU

Jänese ja rebae lugu algab 4 aasta tagusest ajast, kui minu praegu esimeses klassis käiv poja oli alles pisike lasteaialaps. Ja minul oli alles kaks last, poeg ja väike imik- tüdruk ja palju rohkem aega. Kuna kevadised munadepühad olid lähenemas ja sellised pühad nagu jõulud, kevadpühad, jaanilaupäev, vastlapäev jne. peavad, lihtsalt peavad, lastega peres korralikult tähistatud saama siis... Ja kuna minu jaoks on jagatud emotsioon alati suurem, siis..
Tulem oli see, et õmblesin kaks suurt jänesekostüümi, võtsime kokku 3 ema/aktivisti/sõpra ja kaenlasse korvid munadega ja läksime. Ühel meist on vinge auto- Mini Cooper. Kujutate ette kuidas kolm suurt jänest ja üks väike karupoeg (minu keskmine oli siis alles poole aastane ja kandis karukombet) pressisid end autosse, et lasteaia juurde sõita. Vahepeal jäi mulje nagu kolm suurt jänest oleks karuemalt tite ära varastanud.
Sõitsime lõbusalt naerdes. Tee ääres jalutas väike tüdruk oma emaga, kes meid nägi ja emale kohe midagi seletama hakkas. Ema raputas pead ja tiris väikest tüdrukukest edasi. Siit moraal, kui kunagi teie lapsed peaks väitma, et nad nägid külavahel autoga kolme jänest ringi kihutamas, siis ärge seda kohe maha tegema hakake. See on teatud juhtudel täiesti võimalik.

Vahepeatus oli kohalikus poes, kust käisime porgandit ostmas. JA siis jälle autosse ja lasteaia poole. Lasteaia juures sai kalpsatud rühma akna taga, lapsed ärevalt akna peal sebimas. Jänesed kiikusid, jooksid, hüppasid, piilusid ja loomulikult peitsid põõsaste alla suuri kommidega täidetud mune. Vaatepilt oli laste jaoks nii efektne, et õhtustes kodustes muljetes väitis 50 % lastest, et jäneseid oli neli! Igatahes oli elamus nii lastele kui meile endile väga lahe.

Möödunud jõulude ajal lavastati esimese klassi jõulupeoks näidendit. Minu poja sai rebase rolli. Olin uhkusest oimetu. Oleme ju kõik kuulnud kuidas kuulsad näitlejad oma esimestes koolietendustes on kivi või posti mänginud. Kostüümi otsustasin teha oranzist dressipluusist ja ühtedest pükstest ja pähe siis fliisist kõrvad ja taha saba. Läksin poodi saba ja sarvi, ei kõrvu ostma. Palusin oma 40 cm oranzi fliisi aga müüa ütles, et see on rulli viimane ots võtke kogu jupp sama hinnaga. Võtsin. Kodus ütles mees, et sellsest saab ju kogu rebase. Masin välja ja vurra.-vurra-vurr. Nii sai poja endale rebasekostüümi.

Eelmisel reedel oli meie rühma (kus nüüd see väike karubeebi käib) karneval. Peredega. Teemaks "mutionu pidu". Üks väike 4 aastane mutt oli ka kohal. Ja kari muid loomi. Meie perest Suur isajänes, kaks väikest jänest, üks rebane ja üks paks taks (minu isikus). Kõik saime hästi läbi. Järgmisel hommikul tahtsid mees ja poeg teha õuevõtteid. Tegime. Siin mõned neist. Üks tädi läks tänaval mööda ja imestas kui mu meest nägi jänesena mööda hoovi jooksma. Meil kõigil oli lõbus.





aga nagu looduses ikka, ei kestnud kaua, enne kui rebane ja jänes omavahel tülli läksid





Lisan veel eelmise postituse juurde käiva foto lapikleidist, sest tütreke tahtis ikka ise ka "peale jääda". No mis ma tast siis ikka varjan...



Amanda posted @ 18:06 - Link - kommentaarid (11)

14 Veebruar 2010
Kaunist sõbrapäeva kõigile.
Kauni sõpru ja kelgutamist täis päeva lõpetuseks otsustasin oma töise nädala ka ära lõpetada...
Sain valmis oma "Hüvasti noorused". Loodetavasti ei lahkunud koos nende aktiivsele kasutuselevõtuga minu enda noorus- tahaks ikka veel veidi aega kabe olla. Aga noorused sai tikitud, tore oli teha ja tore on käia. Keset talve lilleaasa peal tatsata...
Sellised nad said, mitmest küljest.







Ühe tütrekese kleidi sain lõpuni valmis juba eelmisel nädalal, teine on siiani pooleli, varruka- ja kaelaaugu kandid panemata, sest tibu tahab kogu aeg sellega ringi tatsata. Pean millalgi nii õmbelema, et kui tirts magama läinud siis öösel teen valmis
Vanema tütre kleit siis siin, sai tehtud kahest tema vanast väikseks jäänud kleidist ja ühest poja ruudulisest suvesärgist. Idee pärineb ühest Käsitöö ajakirjast, kus see kohe ennast mu kuklasse istutas ja nüüd siis ümbes aata hiljem teoks sai. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus kaltsukast soetada juba uued meeste triiksärgid, 5 EEKu tükk, sinistes toonides 4 tükki, nii et kleite saab veel juurde teha.
Siin siis kleidinäidis...





Sõlekursusel käisin juba paar nädalat tagasi, aga nüüd sain alles pildistatud. Selline sai esimene prees.



Ja detsembrikuiselt kalossikursuselt sai kaasa toodud sellised papud. Esimesed ja veidi kange käega maalitud, aga ju järgmised tulevad ehk veidi vabama ja mitte nii krambis joonega.



ja teisest küljest ka:



Nii palju siis täna üles panna.

Veel kord, head sõbrapäeva kõigile tublidele nokitsejatele!
Amanda posted @ 19:59 - Link - kommentaarid (33)

10 Veebruar 2010
MINU EILSED ÜLEELAMISED
ehk käsitööväline sissekanne.

Kuigi olen aru saanud, et siia tohib teha sissekandeid peaasjalikult käsitööalal, tahan teha ka ühe käsitöövälise. Sest inimestega juhtub ka kästiööväliselt palju ja see on samuti osa nende olemusest. Ja kui käesolev nagu päeviku eest on, siis võib ehk vahel ka näputööst kõrvalejäävat puudutada.

Eile päeval rääkisin oma kalli sõbrannaga, kes mulle jutustas oma töökaaslase last tabanud õnnetusest. Asi ise on liiga jube, et kirja panna... Peale seda juttu oli nii halb olla, nii psüühilises kui füüsilises mõttes , et sellega toimetulekuks oli vaja imet. Lihtsalt maailm tundus nii kole koht. Ainuke mõte oli, et ma vihkan sellist maailma!

Mees helistas Londonist tööreisilt, olin nii liimist lahti... Tema ütles,et äkki pöörab see päev veel parema poole. Aga ma ei kujutanud ette, mis asi see võib olla, mis pööraks selle päeva õhtuks nii, et magama saaks vähemalt minna. Kui lapsed olid vannitatud siis tuli mul meelde üleeileõhtune Ringvaade, mida kordusest poole silmaga nägin. Gerli Padar laulis seal Imre Sooääre laulu, mis Eesti laulu konkursil kandideeris aga ei jõudnud finaali. Seda on pea kõik kuulnud lühendatud variandis aga pikk oli veel parem. Nii ma netist selle välja otsisin. Youtubis seda veel polnud nii et vaatasin lihtsalt Ringvaate saadet netist. Ja küll see on ikka ilus laul. Viis on hea ja sõnad...imelised. Lihtsad ja ilusad. Leidsin netist ka peaaegu terve laulu sõnad ja osa kirjutasin vaadates maha. Seetõttu on ka üks augukoht, millest lihtsalt aru ei saanud. Kui keegi teab võib täiendada. Nii palju on selles laulus ilusaid ja märgilisi sõnu aga kindlasti on näputööhuvilistele ka üks rida, mis neid eriti puudutab ja sobib. Hea tunne, sest tunned nagu oleks laulu looja spetsiaalselt mõelnud ja märkimistväärivaks pidanud ka eesti tublisid käsitöönaisi (ja mehi).
Panen siia kirja...

MEILE KUULUB SEE PÄEV

Minu karu ja pall
minu sokid ja sall
minu sammud ja teed
silmist valatud veed
minu väikesed käed
minu päike ja päev
minu unistus suur,
kõik, mis tuleb, on uus.

Minu vennad ja õed
minu tavad ja tõed
minu soovide puu
kuhu kadus mu Kuu?
minu taat ja mu memm
Sinu rula ja Bemm
Minud elatud lood
ja mu peidetud pool

Soovide puu
minu Päike , mu Kuu
hoia hellalt must kinni
meile kuulub see päev.
Soovide puu
minu Päike, mu Kuu
hoia kinlalt must kinni
meile kuulub see päev.

Minu kodune leib,
minu sõbrad ja vein
minu sõnad, mu keel
minu isade teed
Minu päev, minu öö
minu mustrid ja vööd
minu tujukas meel
ainult Sina, kes veel

Minu laul, minu lein
minu kastene hein
minu maa, minu muld
minu leidmata kuld
Minu valu ?
minu lumi ja talv
minu õnn ja mu rõõm
jaanitulede lõõm

Minu soovide puu
minu Päike, mu Kuu
hoia hellalt must kinni
meile kuulub see päev

Minu lootus
mu rajad, mis ees
minu saatus
mu valitud teed
minu elu
ma ise Su ees
Sinu silmades

Minu maa, minu meel
minu süda mu sees
minu kodu, mu töö
ahjus hõõguvad söed
Minu käsi Su peos
Sinu sõna, mis seob
hoia kinni, sa näed
meile kuulub see päev.

Oh, see oli nii ilus... Küll on imeline, et on selliseid inimesi, kes oskavad nii lihtsalt edasi anda nii meile ürgseid ja omaseid tundeid.
Kui saaks, siis ütleks Imre Sooäärele südamliku tänu selle laulu eest. Juba tema Coca- Cola reklaamlaul oli nii imeline, aga selles laulus peitub minu jaoks mingi maagia. Kõik need lühikesed fraasid jooksevad silme eest läbi ja silmad muutuvad vesiseks.

Õhtu lõpuks oligi päev pööranud paremaks. Enam ei olnud nii valus ja maailm ei tundunud nii lootusetu paigana. Sügav kummardus neile, kes enese teadmata mõne teo või teosega teiste päeva päästavad. Mind päästis see laul...

Amanda posted @ 16:03 - Link - kommentaarid (4)

07 Veebruar 2010
ARHAILISE TIKANDI LUGU

Algas mitu aastat tagasi. Olin siin ja seal seda tikandit ikka näinud, puusapõllede peal, Kihnu põllede peal jne. Rahvariide raamatus ka. Väga meeldis. Ja väge oli sees neis märkides ja sisu ka... Tuli kange tahtmine need enda jaoks jäädvustada ja võtta osaks oma maailmast. Mingil hetkel küpses plaan teha õlasall või pleed nende motiividega.Kuna olin tikkinud paar musta õlasalli punaste moonidega siis see oli nagu jätkuks. Aga see õlasall pidi tulema valge ja värviliste tikanditega. Tegin juba proovilapidki valmis aga ikka oli mingeid muid asju vahel, et tegemine edasi lükkus.
Ja siis tuli vabariigi aastapäev ja presidendiproual oli samas stiilis pidulik kleit. Mis oli ikka pööraselt ilus minu arust. Aga ,minu ind rauges, sest tekkis sellise koopiategemise tunne. Eelmisel talvel aga oli töödes selline augukoht ja otsustasin oma käsitöökirstust selle pleedi ikkagi välja kitkuda. Et pole vahet, ega ma päris koopiat niikuinii ei tee, lõppkokkuvõttes tuleb ikka minu nägu asi. Ja tuligi... Ise jäin rahule, isegi väga. Tikand on tehtud villasele valgele kangale villaste lõngadega. Tagumisele poolele lõikasin täpselt sama motiivi ja tegin lihtsalt sämppistega üle , et jääks puhas ja ilus pind. Selline ta sai...







Alläärde sai veel pandud väikesed kuljused, mis liigutades tasa-tasa helisevad. Vanad eestlased uskusid, et need peletavad oma tasase helinaga kurje vaime eemale. Mina usun ka...

Eelmisel kevadel lõpetas poja lasteaia. Lasteaia lõpupeoks saime talle linase "ülikonna". Püksid ja vesti ja särgi- sellised talupoja omad. See tahtis enda kõrvale samas stiilis komplekte. Nii said tütretirtsud endale linased kleidid ja mis muud ikka sinna peale sai tehtud kui seesama tikand. Tüdrukud ise olid nii õnnelikud. Mina ka. Kleidi keskossa õmblesin sellise puuvillase pitsi, millel sees pael, millest sai siis kenasti keha ümber kleidi krousi (küll on totter sõna) tõmmata. Tantsu ja laulupeol läksid samad riided lastel jälle kasutusse ja endale õmblesin ka eelmisel õhtul enne laulupidu samasuguse kleidi ja tikandid peale. Mehele kiirkorras linane särk. Tirtsude kleidid said sellised.



Nüüd sügisel tuli tuli mehel tahtmine ka selliste märkidega kinnaste järgi. Tikkisin siis. Kindad on tahtlikult erinevad, sest esiteks on täpselt üks ühele raske teha (mida kidlasti teavad kõik isetegijad kes on pidanud täpselt samasuguseid kindaid või susse tikkida). Ja miks nad peakski täpselt samad olema, ongi lahedam kui on erinevad...



Poeg ja tütred said sügisel mütsid. Pojale olen vist juba kolm mütsi kudunud, sest need lähevad kogu aeg koolis kuhugi kõndima... Siin stiilinäide poja mütsist.



Ja lõpetuseks, talve alguses oli nii kange tahtmine endalegi märke külge saada. Sai siis võetud üks villane poolmantel ja tehtud kaks päevakest "tiki-tiki" nagu mu kaheaastane ütleb. Tulemuseks selline mantel.

Siin mantli pildid eest ja tagant.




Mantliga olen küll väga-väga rahul. Sellega olen palju kiita saanud nii tuttavatelt kui pilke ka võõrastelt. Ükskord raamatupoes üks naine täiesti varjamatult uuris mind. Kuna olen peale laste sündi sellises kaalus, mille üle ma eriti uhke pole, siis alguses tundsin end jube ebamugavalt. Et miks ta mind nüüd niimoodi uurib. Kohe hästi ebamugav ja piinlik oli. Mingi hetk tuli mulle aga pähe, et äkki ta ei vahi mu kehakaalu vaid hoopis meeldib talle mu mantel. Selle mõttega ma end siis lohutasingi.

See oli siis väike lugu sellest kuidas arhailine tikand ja vanad märgid minu ellu tulid. Ma olen õnnelik, et nad on. Ma olen õnnelik, et ma neid kasutada saan. Ja ma usun tõepoolest, nii nagu vanad eestlased omal ajal, et igal märgil on oma tähendus ja et nad ka kaitsevad meid. Olen ikka püüdnud väikese märgi ka kukla peale tikkida, et laste seljatagust kaitsta.

Selline sai seekordne lugu. Ja esimesed pildid üles. Aitäh abi eest nõuandjatele, kes lahkesti õpetussõnu saatsid. Oma kalli mehe abil said siia ka illustratsioonid... Olen õnnelik.
Amanda posted @ 19:31 - Link - kommentaarid (5)

05 Veebruar 2010
Tere. Ma proovin. Siia midagi kirjutada ja jäädvustada. Olen arvutist lastega kodusolemise ajal nii võõrdunud, et kohe üldse ei tunne seda imemaailma enam. Kõik areneb liiga kiiresti...
Aga tahtmine on suur. Innustatuna siinsete tegijate kaunitest töödest on endalgi tahtmine mingi jälg maha jätta. Iseenda jaoks, laste jaoks ja ka tundmatute huviliste jaoks (kui see neile peaks meeldima).

Aga nüüd alustan. Märgete tegemist. Iseendast ja oma tegemistest. Esialgu kirjalikus vormis, sest piltide laadimine tundub veel sellise müstifikatsioonina, et seda kardan kohe täiega. Aga idee on ikkagi just pildid siia kokku koguda, sest kogu aeg on midagi teoksil ja kuhugi oleks vaja kokku koguda oma tehtud toimetused. Praegu on pooleli kaltsuvaiba heegeldamine, tütarde lapikleitide lõpetamine, emale-ämmale ja paarile sõbrale poekoti tegemine, ja nõukaaegsete käimade "hüvasti noorus" tikkimine. Pluss veel vildist sõlg ja vineerkastile (Säästuka mandariinikast) Muhu tikandi joonistamine. Ideid on nii palju, et ära teha ei jõua, ikka tuleb mingi uus idee kiiresti peale.

Nii et tere minu blogi!
Amanda posted @ 09:04 - Link - kommentaarid (8)



321204 visits