Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
27 September 2010
NIPET JA NÄPET


Nipe on kõrvarõngad, mis ma üle hulga aja tegin antiikvasega. Tellija soovil. Endale tundub, et sellised kreemikamad Tenshad oleks pareminigi soovinud aga kuna need kindla komlekti juurde läksid, siis tegin nii nagu soov oli.

Vahepealseid tellitud lisakõrvakaid ja prosse haldjate teemadel ei hakkagi siia kõiki üles panema, sest nende pildid ju ikka samad mis varemgi. Kui “uued mudelid” tulevad, siis teen jälle siia virtuaalpäevaraamatusse märke.



Näpe olid uued kinkekotikesed. Neid oli mõnus ja hää teha. Ja kuna sain uue “sarja” sobivaid pilte ( natuke Pariisi ja natuke Baleriine), siis oli ka eriti huvitav teha. Selle nikerdamise käigus tekkis neid kenake kogus ja mõtlesin, et kui minust tulevikus “nööbivabrikanti “ ei saa, siis võiksin näiteks “pakendivabrikandiks” hakata. Sest nende tegemine meeldis mulle ka väga.




Ja kuna on saabumas…..Mis? JÕULUD!!!! Minu lemmik-aasta-aeg! Niisiis tegin juba mõned kingikotikesed jõuluteemaga ka. Aga neid tahan kindlasti veel juurde tekitada. Sest kehvade sügisilmade saabumisega algab minul ootusaeg. Jõulu ootuse aeg…







Aga sedasi ma eilse viletsa ilma veetsingi- kududes, koristades ja nipet-näpet tehes….
Amanda posted @ 09:44 - Link - kommentaarid (14)

26 September 2010
VÕLGADE TASUMINE
Ehk veel näitamata tööde näitamine

Innustatuna eilse kirjatüki kommentaaridest, julgen ka siia pikema arutluse panna. Tegelikult sai ju seda blogi alustatud iseenda jaoks. Selleks, et kuhugi mälestuseks koguda oma käsitööd. Aga kuna siin on ka kommenteerimise võimalus ja kommentaare on tore lugeda ja tore on nende inimestega nagu kommentaaride kaudu suhelda, siis ajapikku olen avastanud, et ma nagu ei kirjutagi ainult iseendale või universumisse vaid ka neile, kes minu mõtteid lugemas käivad. Ja kuigi alguses lugesin kusagil foorumis tulist sõnavahetust teemal, et kas siia võib postitada ka niisama jutte … (üheõnaga, te teate, ma olen seda varem põdenud ka). Aga nüüd on ilmselt selge, et mina lühidalt ei oska (et, “tegin mütsi”) ja need, kes armastavad ainult lühikest või käsitööalast juttu, need ilmselt käivad siit ringiga mööda. Ja õige ongi.

Aga eile selle tassijutu peale tuli jälle kommentaare ja mul oli kohe huvitav õhtul kududes teiste tasside üle mõtiskleda. Ja siis ma ütlesin Laurile ka, et nii hää tunne on, kui teistel tekib ka kohe mingi mõte. Sest mina mõtlen kogu aeg. Lauri ütleb, et minu häda on see, et ma mõtlen liiga palju. Ja see on tõsi. Vahel mõtlen ma üle ja vahel mõtlen asjad hullemaks kui nad on ja jne. Marmelaad ütleb ka vahepeal, et ära rabele oma mõtetes ( tervitused siinkohal talle!), siis kui ma järjekordse läbimõtlemata ülemõtlemisega teda kollitan. Aga mul tekivad vahest huvitavad (vähemalt enda arvates) mõtted isegi uksenuppu vaadates!

Seekord tekitas mõtteid lõng. Noh, nagu Isetegijatel ikka. Mõtisklesin hoopis selle üle, et tegin tüdrukutele käpasoojendajad sellest Nalle Kukka- ja Marjaretki sarja lõngast. Poes nägin, et oli oranzi ja rohelisega ja nimi oli Lakka ehk Murakas. Ja siis ma otsustasin, et teen sellest plikadele soojad käekaitsed. Aga nüüd on nad peaaegu valmis ja tegemise käigus (teha tuli ju 4 käpakat, sest tüdrukutel on praegu see periood, et kõik peab olema ühte moodi või vähemalt ühte värvi) sain ma aru, et ma olin panustanud valele kaardile. See tähendab, et ostsin lõnga nime järgi, mis tundus kena aga pärast ei olnud see ikkagi päris see. Ja nüüd ongi viimane kaunistus või nööp sinna panemata ja seda ei saa ma juba kaks nädalat kohale.

Aga eelmisel nädalal ostsin selle roosa ja helerohelise ja tumeroosa ja tumerohelise tooniga sama sarja Roosi nimelise. Sest mulle tundus, et see on ikkagi see õige. Kui ma oleks ise peenike ja ilus siis ilmselt teeks ma sellest lõngast endale kampsuni, sest see on nii…. Õige. See oleks selline romantiline ja vana ajastu hõnguline ja sobiks hästi vasksete ja Tensha helmestega tehtud kõrvarõngaste ja kaelakeega. See oleks muidugi suht kallis kampsun (sest see lõng on ju ikkagi suht peenike ja samas soolane) . Aga ta oleks niii ilus. Järelikult, peab ikkagi olema lõng see inspiratsiooni allikas, mitte ainult nimi. Kuigi vahel on nimi see, mis sunnib ostma (nagu ka pakend….). Et mis see käivitaja siis ikkagi on? Kas lõige ja idee või lõng või… Ühesõnaga, miski peab sind ikkagi inspireerima, et asi hästi õnnestuks.

Seekord kudusin tüdrukutele mütsid, Jälle. Sest alles kevadel ma ühed neile tegin. Samast lõngast… Aga seekord, ma ei tea, kas tingituna kaunist ja imelisest suvest või millest… Seekord tahtsin ma teha midagi veidi bareti moodi. Mitte sellist klassikalist, mida niimoodi kõrva peale viltu sättida (sest nii pisikesed ei oska ju veel neid nippe ja ega see müts ei püsiks ka) vaid sellise lihtsa, mis ei oleks lihtsalt nii väga pead järgiv müts.

Harutada tuli. Ja uuesti kududa ka. Ja jälle harutada… Ja veel kududa… Aga lõpuks said valmis! Kaks tükki! Nii nagu feng shui õpetus pidi vist nõudma- et kõike on paar…

Eile tegime enne linna minekut väikese fotosessiooni ka. Ei tulnud teab mis kunstfotod (vahel ma vaatan mõnesid blogisid ja tahaks ka osata ja tahaks, et oleks aega teha oma lastest selliseid “kuntsfotosid” aga kahjuks… Enne linna tormamist… Teate isegi). Aga aimu te saate… Mütsidest vähemalt. Loomulikult täitus ka üks minu hirmudest. See, et üks plikadest (seekord siis Emma) üritab seda baretti aeg ajalt kanda nagu Õnne tänava Laine (seda oranzi) või Ita Ever seal “Evergreeni” lennujaama loos. Noh, et tõmbab silmini pähe ja näeb selline totter välja…. Aga noh, eks see on ka harjutamise küsimus. Ja harjutada meil aega on…

Kuna see lõng mind ikkagi nii väga liigutab, siis hakkasin Emmale kampsunit kuduma. Eks näis siis millal ja kuidas see valmis saab. Mõte on ilus aga kas ma teostusega järgi jõuan on iseasi. Ja siis esitan kardetavalt järjekordse pika heietuse teemal lõng ja pargiroosid ja vana hea Inglismaa ja … aga mitte täna. Muidu läheb paljuks…

Niigi sai jälle pikk jutt. Panen siis mõned pildi ka siia otsa.








Amanda posted @ 11:37 - Link - kommentaarid (19)

25 September 2010
VEEL HALDJATEST ehk tegelikult TASSIDEST
Ehk jälle selline niisama jutt, kus pole käsitööd


Kes pikka ja segast juttu lugeda ei viitsi, pangu kohe kinni! Sest pikk see jutt saab, seda ma luban…. Ja kohati tundub, et segane ka...



Kui suur on tõenäosus, et sulle teatud ajahetkel teatud teemaga seotud asjad ette satuvad? Nii, et kui oled mingi teema või idee või mõttega seotud, siis jookseb sarnaseid asju sulle otse sülle…. Ja millest selline seaduspärasus tuleneb? Või kas seda üldse olemas on? Või on see just vastupidi, et sa tahaksid midagi leida, aga just sellel ajal kaovad selle teemaga seotud asjad nagu maamunalt? Millest selline seaduspärasus? Või on ka see lihtsalt ettekujutus?

No teate küll neid lugusid, et kui sa soovid näiteks väga-väga last, siis näedki tänaval ainult lapseootel naisi. Tundub, nagu pool rahvastikust oleks äkki rasedad või titekäruga emmed.

Või kui sa näiteks vaimustud mõnest tegelasest, no ma ei tea, kasvõi siilist, siis sa otsid alateadlikult igalt poolt just siile. Aga neid nagu ei ole kusagil. Nii juhutus meil näiteks eelmisel talvel, kui Pauliine end ametlikult siiliks kuulutas ja ainus unistus oli tal saada jõuluvanalt siil. Kui mu sõbranna siis viiendas poes otsides müüjalt siili küsis, siis oli müüja kulmu kergitanud ja öelnud, et “väga kummaline soov!” . No, üheõnaga, teatavast saatuse vastuseisust hoolimata Pauliine oma siili sai. Ja sõbranna sai joosta, sest tema tahtis siiliotsingu just enda peale võtta. Noh, et topelt ei tuleks…

Või näiteks kui sa otsid väikeste roosikestega kangast, siis on äkki kõik vabrikud selle tootmise lõpetanud. Sest seda lihtsalt ei ole kusagil. Või kui, siis ainult Abakhani korvis selline niiiii napikas tükk, et see tuleb diagonaalis endale ette keerata, et sellest midagi saaks. Või siis 30 kilo alla võtta… Mis pole ka paha mõte.

Ühesõnaga… Sellised mõtted valdasid mind eelmisel nädalavahetusel Pärnus. Selles suures kolme X –ga Maximas. Kus on muide ilmselt Eesti kõige ilusam kondiitrilett. Ja-jaa, ma kujutan ette, et isegi need jube kallid ja prestiished ja udupeened müügikohad ei ole nii pika ja rikkaliku letiga. Sest need karamellist võrgud seal tortide peal ja maasikakuhilad mõne koogi tsentrit kaunistamas… Ja seal ongi värvide kaupa kõik need tordid ja koogid ja …. Ohh, kui sinna kanti satute, minge lihtsalt vaatama! Tegelikult ei peagi ju alati ostma ja ma kujutan ette, et osa nendest tortidest on ka ilmselt tõelised kreemipommid (aga kellele see meeldib, siis on ju väga hea) aga ilu on seal ikka küll kohe kuhjaga, vähemalt minu arust.

Vaat siia panen mõned pildid, mis ma Lauri mobiiliga klõpsisin. Kvaliteet pole just teab-mis-kõrge aga äkki annab mingigi pildi ja tekitab huvi. Noh, et ise vaatama minna…








Aga mitte tordiletist ei tahtnud ma rääkida. Kuigi nüüd lähebki see asi selle mõttetu heietuse peale kohe kolinal…

Tahtsin hoopis rääkida sellest huvitavast seaduspärasusest või mitteseaduspärasusest. Ühesõnaga…. Seda, et ma viimastel nädalatel olen olnud haldjalainel, seda te teate. Aga …. Kui suur on tõenäosus, et haldjad, kes mulle muide on alati väga meeldinud, tulevad täpselt samal kujul mulle vastu just nüüd , kui ma nendega rohkem tegelen?
Igal juhul jalutan ma alati läbi seal salvrätiku ja tassiosakonnast. Lihtsalt et vaadata. Ja mida ma seekord näen?

Ma näen, et seal tassinagis ripub tuttava haldjaga tass.Ja naljakas, et just üks minu lemmikutest. See, kes mõtiskleb roosade (ilmselt raudrohtude) peal elust ja inimestest. Või vaatab ta lihtsalt elu ringkäiku endast madalamal rohu sees, veel väiksemate tegelaste hulgas? Igal juhul… See haldjas ootas seal ka mind (nii nagu ootas mind see roosiline teekarp). Et tulla minuga minu mõtlikesse hommikutesse, nendesse, kui on aega veidi nautida hommikust rahulikku aja kulgu. Mitte nendesse kiiretesse. Vaid nendesse mõtlikesse… Mitte muremõtlikesse vaid sellistesse rahulikesse mõtlikesse… Et millist peenart täna korrastada. Kuhu täna perega minna? Kas Kadriorgu või loomaaeda… Või kas sõita hoopis maale või Vabaõhumuuseumisse? Või et, kas täna triikida pesu või kududa tüdrukute mütse? Või et, millised jõuluteemalised pildid kleepida seekord kinkepakendite peale? Vaat selliste mõtete tass on see…

Siin on minu haldjaehted.



Ja siin on minu uus tass…



Sest ka tassidega on nii nagu riiete või ehetega. Et iga päeva jaoks on oma meeleolutass. Mõnel hommikul tahan ma teed juua oma kohvikupildiga tassist. See toob sellise mõnusa kohvikumeeleolu. Tavaliselt kasutangi ma neid tasse just siis, kui mõni sõbranna kohvile tuleb. Siis ongi selline …. Juttu jätkub kauemaks…




Kui on pilvine ja raske, siis võtan hommikukohvi jaoks riiulist Setumaalt ostetud ja millegipärast nagu jõudu andva loperguse savitassi. Siis sobivad mulle hästi need mustritriibud ja nende rütm ja vaheldumine ja korrektsus…



Ja vahel on tahtmine juua roosilisest tassist. Siis kui on lihtsalt selline hea päeva tunne, mida täpselt seletada ei oska.



Ja aeg ajalt joon ma täiesti kindla meelega Lauri toodud “ehvektiga” kohvikruusist. Vaat see on selline…



Aga kui kuum jook sisse valada, siis hakkab ta muutuma



Ja siis saab temast selline…



See on “Dinosauruse” multika tass ja kujutab pildi peal meteoriidisadu vaatavaid dinosaurusi. Ja millegipärast ma tean täpselt, millal see “muutuv” tass kovitamiseks võtta…

Ja siis on tegelikult veel minu talupiltidega serviis, mille panen lauale siis kui on rohkem rahvast. Sest see on lihtsalt nii MINA.





Kui te nägite siis alustassi allääres on kukk. Ja millegipärast meeldib see mulle kangesti.
Aga loomulikult võtan ma vahel kapist ka lihtsalt esimese ettejuhtuva tassi, luristan kiiresti oma kohvi või tee ja põrutan edasi päevatoimetuste juurde.

Nüüd olete saanud väikese ülevaate minu tassiriiulist ja pidanud lugema niisama kohvitassi kõrvale heietatud mõtteid.
Tegelikult olen ma teinud käsitööd ka: tüdrukutele käpasoojendajad juba eelmisel nädalal, mõlemale sügisesed baretikesed, mõned kõrvarõngad (üle hulga aja tegin antiikvasega ühed) ja alustasin Emma kampsunit.

Aga kui käsitöö tegemiseks ei pea ma niiväga vaimu ootama, siis asjade ülesriputamine käib küll täitsa “vaimu” tujude järgi.
Ja vaat täna oli hoopis tassijutu vaim peal…. Sest ikkagi, kui suur on tõenäosus, et sa teed haldjatega ehteid ja paari nädala pärast kõnnib sulle poes vastu haldjaga tass… Vaat minul on tavaliselt selliste juhtumuste tõenäosus ikka päris väike. Seda rohkem rõõmustan, et see minuga nüüd juhtus.
Amanda posted @ 12:53 - Link - kommentaarid (15)

20 September 2010
MY SIIRUP JA VÄIKESED PAKENDID
Ehk antud kirjatükk sisaldab ka natuke käsitööd aga muidu heietusi ka



Nädalavahetus möödus tohutus rallis. Reedel ühe sõbra sünnipäev, laupäeval Pärnusse teisele sünnipäevale, pühapäeval tagasi, maalt läbi, maakodu talvekorda….

Õhtul tuli mulle meelde, et tänasest avatakse meie lasteaias sügisnäitus. Teate küll, see kuhu saab aiasaadustest toredaid asju meisterdada. Aga meie kasvataja tegi ettepaneku, et teeksime sel aastal väljapaneku teistmoodi. Sätime oma näituseosa teemal “Muumimamma sahver”.Igaüks pidi tooma midagi sahvrisse sobilikku, soovitavalt mõne hoidise. Aga sellise, kus ka lapsed kaasa saaks lüüa, kasvõi pakendamisel.

See ei ole eriti lahe tunne, kui sa õhtul kell pool kümme avastad, et selline asi on homseks vaja valmis saada. Aga noh… Elu esitabki väljakutseid! Ka selliseid tillukesi….

Igatahes villisime meie väiksemasse purki ümber arooniasiirupi, mille Pärnust sünnipäevalt kaasa saime. Ja Emma arvas, et see peaks olema kindlasti väikese My siirup. Nii siis saigi. Emma kirjutas sildi ja kleepis roosipildi. Pauliine tõmbas liimipulka sildi taha ja mina tegin õmblemise… Koostöös valmis selline purk, mis täna hommikul lasteaeda Muumimamma sahvrisse rändas…
Pildid oleks võinud veidi selgemad olla aga ... Õhtul hilja sai tehtud ja täna on purk juba sahvris ju! Nii et tuleb läbi ajada nendega mis on...





Ja pakenditest… Mitmedki ütlesid oma kommentaaris, et on (nagu minagi) ostnud mõne asja täitsa pakendi pärast. Ja nagu saatuse sõrm või teemasse sobiv kokkusattumus. Sel nädalavahetusel Pärnus… ma tegin seda jälle! Ma lihtsalt ei saanud seda teekarpi riiulisse jätta ja nii ma ta kaasa tõin. Ühe kruusi panin riiulisse tagasi, sest kõike ei saa. Ja ei saa ju ka lastele õpetada, et alati ei pea poest mingit vidinat ostma ja siis ise vastupidi käituda. Noh, teate küll, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Nii et tass sai jääda ja tee sai tulla!

Pean tunnistama, et mul pole kunagi olnud nii ilusas karbis teed! Ja kui ma karbi avasin, siis… oli selles kotige teega, mi soli samuti kaunis. Oi kuidas mulle meeldib, kui mõned asjad on ilusad nagu lihtsalt ilu pärast! Sest… kui väline karp oli nii kaunis, siis oleks disainerid võinud ju rahuliku südamega jätta sisemise koti veidi tagasihoidlikumaks. Aga ei, neis oli nii palju ilumeelt ja töötahet, et nad kaunistasid ka sisemise nõu.

Täna hommikul jõin kohvi asemel “roosilist” teed. Ja pean tunnistama, et maitses väga hää. Ma usun, et kindlasti ka selle pärast, et see tee tuli nii kaunist pakendist…. Nii saavadki roosilised hetked alguse… väikestest kaunitest asjadest ja … väikestest pakenditest…









Amanda posted @ 12:18 - Link - kommentaarid (18)

18 September 2010
RÕÕM VÄIKESTEST ASJADEST


Ameeriklastel on ütlemine “Best things come in little packages”, mis tähendab midagi sellist, et parimad asjad tulevad väikestes pakendites. Olen kusagilt kuulnud, et selle all peetakse silmas põhiliselt juveele. Noh, et näiteks kihlasõrmust või nii.

Aga mina olen juba ammu enda jaoks selle lause mõelnud ka sedapidi, et näiteks kingitus ei pea olema sugugi suur, et tuua rõõmu või teha õnnelikuks. See ei pea olema ka kallis ja kaugeltki mitte teemant või kalliskivi. Eelmisel aastal kinkisin näiteks oma sõbrannadele väikesed südamekujulised lindudega sõled. Ja pakkisin need ikka pakikujuliseks, ainult et pakike ise oli kõige rohkem 2,5 x 5 sm suur. Aga sealt tuli välja asi, mis saajatele rõõmu tegi.

Eile oli minul pisikese rõõmu päev. Tegin nimelt väikseid kinkekotte oma kõrvakatele ja kaelakeedele ja prossidele. Sest mulle tundub, et kui ma kellegile müün või kingin mõne oma ehte, siis oleks ju tore, kui ka pakend oleks kena. Sest, mis siin salata, vahel ostame ju ka poes mõne raamatu näiteks lihtsalt sellepärast, et ta on niiiiii ilus. Minul on näiteks terve rodu kokaraamatuid ja iseasi on, kui palju ma sealt üldse uusi retsepte taga ajan. Aga kui ma näen poes mõnda ÜLIilusat kokaraamatut, siis ikkagi ma käin mitu tiiru (s.t. mitu korda) ümber raamatu seda vaatamas ja lõpuks ostan selle ikka ära või telling kingiks. Ilmselt on meil alateadlik vajadus ikkagi näha ja tunnetada ilusaid asju.

Aga pakikesed said sellised, lihtsast jõupaberist ja (loomulikult) vanaaegse pildiga. Veidi on seal praegu veel vaba ruumi, sinna tuleb mingi tekst kirjutada (noh, et nagu Amanda poe moodi asi või nii) aga las nad siis olla veel tühjad.

Ja nii mul oligi eile rõõmu väikestest asjadest. Mitte, et ma püüaks öelda, et MINU ehted on nüüd need parimad asjad või et need pakikesed on parimad asjad…. Aga lihtsalt see väikeste parimate asjade mõte tuli mulle neid nikerdades meelde, sest tõdesin taas, et tihtipeale ei pea asi (ka tehtav käsitööasi) olema suur, et sellest rõõmu tunda. See võib olla ka just sellise väikese asjakese nikerdamine… See pisike rõõm pisikeses pakendis.







Tänahommikune rõõm. Just tuli Pauliine, vaatas mu konkse saavaid kõrvarõngaid ja ütles “Emme, nii ilusaid ehteid sina teed!”. Parimad asjad tulevad tõesti väikestes pakendites… Olgu selleks kasvõi su oma pisike tütar… Või just nimelt tema.
Amanda posted @ 06:04 - Link - kommentaarid (16)

16 September 2010
KUIDAS HIIR NÖÖBILE VESTI KÜLGE ÕMBLES
Ehk Minu mütsitegu


See oli vist see hiirelugu, kus alguses pidi tulema ülikond ja lõpuks tuli vest. Kas sealt saigi alguse ütlemine, et nööbile vest külge teha? Vaat seda ma täpselt ei mäleta.

Igaljuhul oli mul täna selline tunne, kui ma nööpi õmblesin….

Üleeile õhtul poes käies tundsin, et kuidagi nii raske on olla, et lihtsalt on vaja üks tokk lõnga osta. Ise ka ei teadnud, milleks ja milline ja mis värvi. Aga seal ma siis seisin- käes punane ja sinine lõngatokk. Küsisin veel Lauri käest, et kumba võtta. Tema teadis kohe, et punase. Mina oleks kaldunud sinise poole. Aga noh, kuna ma olin tühi nagu õhupall, siis usaldasin Laurit ja kena punast. Kui muud ei saa, siis teen mütsi, otsustasin.

Ja äkki, eile öösel kell 3 tuli mulle selginemine! Ma tegin õigesti, et ostsin punase lõnga, sest nüüd saan ma kududa mütsi ja õmmelda selle külge oma viimasest nööbiteost ühe nööbi! Oh, te ei kujuta ette kui palju rõõmu see äratundmine mulle tegi.

Jan ii ma asusingi nagu hiir nööbile mütsi külge kuduma. See võttis päevakese aega, sest harutada tuli mitu korda, kuna ma ei suutnud otsustada kas teha tavaline müts või bareti moodi müts või ikka tavaline müts või …. Täna sai ta valmis. Ja siis panin mütsile nööbi otsaette ja saatsin aktiivteenistusse. Ilmad juba sellised, et hommikul ja õhtul võib nööbistatud mütsiga patseerimas käia küll…
Vaat sedamoodi siis!





Lõng on Novita Sirkus, kulus veidi alla ühe toki.

Amanda posted @ 16:45 - Link - kommentaarid (13)

12 September 2010
VEEKATSED JA NATUKE KAUNEID KUNSTE

Kuna haldjatega kõrvakaid tegin teistmoodi kui varem, siis mõtlesin ka sellele, et kas need vastavad kvaliteedinõuetele. Kuigi ma ei tea, millised need täpselt nüüd oleks, sest käsitöö on käsitöö ja juba seetõttu teistmoodi kui laiatarbekaup (ma ei räägi ainult ehetest, vaid tikanditest ja tekstiilivärvidest ja kõigest muust ka.). No ühesõnaga, kõrvakate puhul ei osanud ma muud riski välja mõelda kui et niiskus. Seetõttu teostasin kõrvarõngaste “veekatse”. Ehk viskasin ühe kõrvaka vette! (Sama tegin kevadel ka nööpidega ja need pidasid katsele kenasti vastu aga nüüd kasutan teistsugust lakki ja selles ma polnud kindel…)

Plaanis oli hoida kõrvakat paar tundi vees aga… Noh, nii ta läks, et “tükk vana inimest” nagu ma olen, loomulikult unustas selle sinna ja kui ma ta sealt välja koukisin siis oli möödunud 10 tundi. Aga …. Kõrvakas pidas vastu! Pealmine lakikiht oli küll veidi “krakleed” peale võtnud aga iseenesest ei olnud kusagilt midagi lahti ega maha tulnud.
Loomulikult ei läheks ma selliste kõrvakatega sellest hoolimata sauna, või ujuma või dussi alla aga ega ma ei teeks seda ka näiteks teiste käsitöökõrvakatega, nagu vilditud näiteks. Mis ma tahan öelda? Seda , et veekatse õnnestus ja ma olen rahul, et tootja poolt lubatud lakiomadused (ehk niiskuskindlus) ka tegelikkuses paika peavad. Ja et ma saan sõpradele jõulukingiks kinkida midagi, mida nad mõnuga kanda saavad…

Aga nüüd kaunitest kunstidest. Ma ei ole ennast õhku nii täis tõmmanud, et arvaks et minu voolimised on need kaunid kunstid. Kaunid kunstid on ikka need pildid, mis mu kõrvakate peal on.

Kunagi oli kellegil luuletajal selline luuletus, kus olid read:

“Pöördusin lihtsate asjade juurde,
Toetusin lihtsale heale”

Millegipärast kummitas mind kogu “tööprotsessi” vältel parafraseering:

“Pöördusin kaunite kunstide poole,
Toetusin lihtsale heale”

Ja nii see järgmine sats kõrvakaid valmis. Kunstihuvilistele on need ka pakkumisel ka.

Kasutatud on maailmakuulsate kunstnike töid (issand kui uhkelt ja tähtsalt see kõlab. Aga no, nii on). Osasid ma ei tunne ja ei tea nii täpselt, et julgeks siia kirja panna. Ja osad pole ka nii tuntud ilmselt, et nimi midagi ütleks aga… Aga osasid ma teadsin ja netist vaatasin juurde (et minu näol ei ole tegu kunstiteadlasega). Siin siis veidi…

Ilusad, nägusad naised.







Lihtsalt armas ja sulnis tüdruk kiisuga.



Veidi meelelisemad naised.





Siin näha nii heleda kui musta taustaga kõrvakaid.



Nii. See on Johannes Vermeeri “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga”, mida kutsutakse ka “Madalmaade Mona Lisaks”. Maalitud 1665. Ilus, minu arvates, lihtsalt ilus…



Leonardo Da Vinci “Lady with the Ermine” ehk “Naine tuhkruga?”, maalitud arvatavasti 1482-1483.




Maailma ilmselt kuulaim naine “La Gioconda” ehk loomulikult Mona Lisa. Maalitud ilmselt vahemikus 1503-1506.



Ja üks minu lemmikuid ja üsna suures osas selle “sarja “ tegemise tõuke andja . Edgar Degas ja tema “Kaks tantsijat laval”, maalitud umb. 1874.



Ja siia veel suuruse suhte näitamiseks üks pilt tikutoosiga.



Pildi suurus ikka 2,6 x 1,9 (ainult Mona Lisa on paar milli pisem).

Niimoodi veetsin ma siis aega tinglikult “Kunstizaaaalis, kunstizaaaalis”…

Amanda posted @ 07:24 - Link - kommentaarid (17)

11 September 2010
IKKA HALDJAID JA ÜKS TAASKASUTUSES LAIMA

Ma pühalikult luban, et varsti ma oma blogi enam kõrvarõngastega ei pommita. Neid on siia saanud juba üsna palju (koju veel rohkem). Tegelikult ,ausõna, tegelen ma muude asjadega ka. Eile näiteks värvisin tüdrukute vanaaegsed voodiotsad roosaks ja panin tüdrukute toa seina peale IKEA lillelambi üles ja kudusin lõpuni teise paari käpasoojendajaid. Et kui Emma ja Punna järgmisel nädalal lasteada lähevad, siis on midagi soojenduseks kaasa anda. Aga need tegemised ei ole veel “presenteerimisküpsed”.

Et aga siinne järjepidevus ei katkeks ja kõik korralikult arhiveeritud saaks, siis siin veel üks ports kõrvarõngaid.(Olgu kõigile huvilistele kinnitatud, et jah, neid saab minu käest ka endale soetada, kui mõni meeldima hakkab. Selge on see, et ega mina oma kahe tüdrukuga kõiki neid niikuinii ära kanda ei jõua. Kuigi see meeleolu järgi haldja valimine ja kandmine on ka omaette tore mäng-pean ma tunnistama. Seetõttu olen endalegi mitmed variandid jätnud.)

Niisiis…. Kõigepealt see taaskasutatud Laima. Ei tasu siinsel Laimal ega tema sõpradel karta, et ma oleks Isetegija Laima mingi moega taaskasutusse suunanud. Tegemist on Riia Kommivabriku Laimaga. Nimelt tuli nendel sel kevadel välja juubelisari tehase aastapäeva puhuks. Ja küll seal oli kenasid karpe ja pabereid! Kuna minul olid parasjagu käsil aktiivsed Adeele Nööbi otsingud (issand , praegu mõtlesin, et mõni lugeja võib tõesti arvata, et seda blogi peab mingi poolemeelne. Muudkui jahub kellestki Adeelest ja muidu ka jutt selline arusaamatu… Nojah… Läheme edasi), siis üheks kandidaadiks oli ka see kaunitar. Selline sulnis ja malbe…. Aga lõpuks tundus ta liiga “kõrgklassilik” ja jäi sellest mängust välja.
Aga “peedist pesumasinale trumli” ehk sokolaadipaberist kõrvakad tegin ma ikkagi. Ja neid tuleb veel, sest õnneks oli mul oidu paber ka arvutisse kanda ja kuna juba on tekkinud üks tellija, siis “toodame” aga rõõmsalt talle ka sellised Laimad.

Neile, kes sokolaadiriiulist iseloomukalt mööda käivad (ja vaieldamatult saledamat joont kui mina hoiavad) panen siia ka pildi originaalist, enne taaskasutust…



Ja uues töötluses…



Nüüd siis haldjarahvast (ikka suuruses 2,7 x 1,8 sm- nii umbes-täpselt).

Siinkohal tervitused Pisihaldjale!






Minu ühed lemmikud (ripuvad praegugi kõrvas…)



Siin üks üksik, sest teine kuivas alles…



Ja minu ühe lemmiklille- rukkilille haldjas.



Mõned hilissauvised roosid.





Ja siis tegin veel Mucha prosse- ripatseid. Kuna ühe tellimuse jaoks proovisin ka suuremat suurust, siis siin ongi näha selline tavasuurus 3,8 sm ja see suurem on lausa 5,1 sm pildiga. Vaat see juba paistab mantlirevääril silma.



Ja äkki jõudis minule ka (peale kõiki neid suvemeenutusi ja soigumisi) pärale, et tegelikult on sügis ka ilus (aga ainult siis kui on päikseline, mitte sompus ilm). Vaat nagu see, rikkalike sügisandidega “naene” siin.





Ja veel üks lilledega Mucha-cha!



Niipalju siis täna. Paraku pean ütlema- järgmiste kõrvakateni!


Amanda posted @ 04:10 - Link - kommentaarid (18)

10 September 2010
ÖÖKULLID

Mis võib ühele Isetegijale teha rohkem rõõmu kui iseenda tehtud käsitööd. Eks ikka see, kui ta näeb, et ka lapsed tunnevad huvi samasuguste asjade vastu.

Täna sain mina järjekordselt sellist rõõmu tunda. Issi tõi lastele öökullidega särgid. Ja loomulikult panid kõik kohe uued ilusad ja armsad öökullid kõhu peale.

Aga Emma ja Pauliine toimetasid vahepeal omaette ja äkki tuli Emma ja andis mulle paberi oma joonistusega. “See on sulle emadepäevaks!” teatas ta. Talle meeldib kangesti mulle igasugu asju teha ja joonistada ja ikka kingib ta neid mulle emadepäevaks, ehk siis see päev, millal ta seda teeb, ongi järjekordne emadepäev. Mis sobib minule väga hästi, sest miks peakski ainult üks päev aastas olema selline ilus ja rõhutatud- emadepäev on iga päev, kui sa oled ema. Ja lapsed võivad sel puhul ka kinki teha iga päev, kui neile see peaks pähe tulema….

Aga … Emma lisas, et ma saan siis endale öökullidega kõrvarõngad teha. See oli veel eriti armas, et ta tahab ka osaleda minu käsitöödes. Ja öökull tuli imeline. Emma ütles, et ta vaatas ülevalt alla kõhu peale ja muudkui joonistas…. Rõõm, puhas rõõm!

Loomulikult tahtis Pauliine kohe öökulli endale ja seepeale joonistaski Emma ühe kulli veel. Ja siis veel ühe, mida ise värvida.

Ja kogu see ühine joonistamine ja tubane “kunstituba” tegi mulle nii hea tunde kohe kogu päevaks.

Siin on plikad oma särgi-öökullidega….





Ja siin Emma töötluses. Minu arvates päris tabavalt tehtud…. Sellise kohe-kohe viieseks saava tirtsu kohta.



Siin Pauliine värvitud kullike…



Ja Emma kolmas, veidi pikaks veninud kull. Värvituna…



Selline oli meie kodu “Kunstikombinaat” täna hommikul.


Amanda posted @ 13:33 - Link - kommentaarid (12)

09 September 2010
ADEELE NÖÖBI OTSINGUD

Need, kes mäletavad varakevadest Adeele Nööpi, on ilmselt aru saanud, et ta üks ütlemata ontlik ja kena neiu oli. Kuigi ma algselt arvasin, et Adeelele mõeldes või temast inspireerituna saab valmistatud rohkem käsitööd, on nüüd läinud nii, nagu on. Kõike ei jõua teostada ja kõike ei jõua kirja panna…

Aga peale esimest mõtet Adeelest, hakkas mind kummitama ka mõte sellest, milline ta välja näeb. Ma teadsin küll, et ta käis uisutamas ilmselt samasugustel jääväljakutel nagu provva Marmelaadi seelikul preili Smidt aga… Ja suvel olid nende peres kindlasti toredad aiapeod, kus õunapuude alla kaeti valgete linadega laud. Ja prouad kandsid pidulikke kleite, selliseid pitsilisi… Ja härradel olid kaunid suvised ülikonnad…

Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Hoopis sellel, et ma tahtsin millalgi näha ka seda, milline ta ise välja näeb. Ja siis ma otsisin teda. Ikka kui sattusin mõnel laadal vanade kaartide juurde, või antikvariaadis vanu fotosid lapates. Või suguvõsa albumeid lapates… Ma teadsin vaid seda, et kui ma teda näen, siis ma tunnen ta ära. Ja ma tunnen ära selle õige….

Ühesõnaga, säästes teid pikast ja detailirohkest otsingute kirjeldusest, võin öelda, et lõpuks ma ta leidsin. Nähes teda teadsin ma kohe, et see ongi Adeele. See pilt oli nii temalik!

Kokkuvõtteks pean tõdema, et päris originaalfotot Adeelest ma ei saanudki- aeg ja arvuti vedasid alt. Ja kuigi ma olen ka hiljem otsinud, ei ole ma tema fotot veel leidnud. Aga mul on õnneks pilt arvutist…

Palun saage tuttavaks- preili Adeele Nööp!



Ja nüüd otsustasin, et kuna ma praegu olen veidi sellisel ehte ja muidu iluasjakeste lainel, siis oleks tore ka Adeele endale jäädvustada.

Siin ta nüüd ongi. Kõrvarõngastel…




Ja kaelaripatsil, mis ootab musta sametpaela…



Vaat niipalju siis Adeelest täna…
Amanda posted @ 13:13 - Link - kommentaarid (14)

05 September 2010
MEELEOLUD MAALT
Vol 9 ehk
I’ve got my wish
[tõlge: mu soov on täitunud]

Selle pealkirja võtsin ma otseselt filmist “Toscana päikese all”. Mis on üks ütlemata ilus ja inspireeriv vaatamine. Ja mille läbiv mõte on see, et tasub unistada ja et soovid võivad täituda…

Aga… Kui me kaks aastat tagasi oma maakodu saime, rääkisin Laurile ikka, et meil võiks olla veidi suurem maalapp seal talu ümber (tegelikult meil talu ümber polegi maalappi rohkem kui hooviala ja siis jõeniit). Et nii ilus oleks sõita oma viimased 300 meetrit põlluteed viljapõldude vahel. Et sahisedes ja vaikselt tuules heljudes kaunistavad meie teeäärt viljapeade lõputud avarused. Lauri, kellel jalad rohkem maa peal püsivad… tema kutsus mind korrale ja küsis, et kust ma võtan selle aja et vilja kavatada ja mis me sellega teeme.

Teine mõte oli mul see, et ma tahaks, et meie maakodus oleks alati palju naeru ja rõõmu. Naljarõõmu, kohtumisrõõmu, tehtud töö rõõmu, suveilma rõõmu, vaikuse rõõmu, valgete pilvede rõõmu, laste rõõmu, rõõmu lastest… Ja et oleks sõpru, kes tulevad ja ON… Koos meiega….

Kui me nüüd, augustis viimast puhkusejuppi maale veetma sõidame, siis… Tuleb mul teeotsas jälle härdus peale. Vesi kipub nägemist hägustama ja klomp tõuseb kurku.

Ja mulle tuleb meelde “Toscana päiksese all” … Sest nii nagu Francesca seal, saan ma äkki aru et …. I’ve got my wish.

Meie viimane teejupp kulgeb kollase kaerapõllu kõrvalt. See on suur ja ilus ja tasane sel pärastlõunal… Tundub nii lõputu… Ja nii ilus. Pilved on selle kohal nagu laste joonistuse või Navitrolla maali pealt…

Õhtul jalutan fotoaparaadiga veel õue peal ja mõtlen möödunud suvele tagasi (ja-jah, ma tean, et on neid, kelle jaoks suvi veel täie hooga kestab aga… sellest ma olen juba soigunud küll).

Meil on olnud siin nii palju rõõmu… Lastest. Nende märkamistest… Sellest, kui Joosep nägi ilvest (vähemalt nii ta väidab). Kuidas me uurisime puukoorel rohutirtsu. Kuidas lapsed innustusid meiega koos puhastama pööningul sarikaid puukoide purust. Kuidas nad kesed elutoa põrandat oma legolaevu ehitasid. Lahvka- ja talumuuseumi- ja kiigesaare käikudest. Ja basseinirõõmudest ja nende pöörastest kilgetest ja naerust. Mööda tubade ringi jooksmisest-ikka elutuba, lastetuba, saunaesik, rehetuba, köök ja jälle elutuba.

Ma olen rõõmustanud selle üle, kuidas tantsupeo plaat alati lapsed tantsule kutsub. Ja kuidas ühel pärastlõunal midagi rehetoas toimetades Joosep mu ees kummardas ja tantsule palus. Korralik valss…

Meil on olnud palju rõõmu sõprade külaskäikudest. Oi, kuidas me oleme meenutanud vanu häid aegu. Kui me olime noored ja ilusad… Nüüd oleme lihtsalt ilusad. Me oleme tundunud rõõmu sellest, et meie juurde tahetakse tulla. Ja tahetakse tagasi tulla…

Ma olen tundnud rõõmu sellest, et siin, maal, märkan ma palju rohkem… Viljapõlde, konnakotka lendu, udu heinamaa kohal, õitsvaid rapsimeresid, pilvede tasast kulgu, konnapoegi ja hingerahu…

Linnutee on öösiti meie talu kohal näha selgelt nagu neljarealine autotee… See on märk sellest, et suveaeg hakkab ümber saama… Aga tulemas on ju järgmised suved, mis on jälle täis oma rõõme… Ja hea õnne korral ka viljapõllu äärset teed…

Mu soov on täide läinud….


















Amanda posted @ 13:28 - Link - kommentaarid (9)

04 September 2010
13.NOVEMBER
ehk vihma ja moone

Eile oli 13. November…. Ilma poolest siis… Hommikul ärgates oli aknast näha kuidas kõik puud tugevalt “lehvisid” ja terve päeva oli pilves ja sadas. Ilm oli nii pime, et vahet ei teinud kas kell on 11 hommikul või 5 õhtul. Ja sadas… Seenevihma, tihedat vihma, hõredat vihma, tugevat vihma, uduvihma, tormivihma, seenevihma…. Jne. JA hommikust saadik teadsin ma kuidagi väga kindlalt, et on 13. november. Mitte 15. ega 10. vai just 13. (mitte sellepärast, et see kehva number oleks.... Nojah...)

Mina loobusin igasugu aktiivsematest liigutustest ja lõpetasin hoopis oma järjekordseid kõrvakaid. Neid moonidega… Selline hää istumise ja nokkimise töö…
Lähtuvalt algmaterjalist tegin need kõrvakad veidi suuremad. Haldjatega on mõõdus 2,5 x 1,8, sm ja 2,7 x 2 sm (see pildi osa). Nüüd moonidega tulid suurusklassis 3,2 x 2,5. Ja need kandilised on jälle veidi tagasihoidlikkumat sorti suurust- 3 x 1,6 sm (kogu kõrvaka suurus). Aga siin siis annus suvelilli vihmasesse aega… Osa ka neid, kes eelmine kord arvutisse keeldusid kolimast. Vabandan, et mõned pildid pole nii teravad kui peaks.

Lõbus seltskond valmis ahju sõitma.



Ma kohe ei saanud, ma pidin lakkimise vahepeal taldrikule sellise “kompositsuuni” tekitama…





















See on eelmisest korras maha jäänud väike roosidega…



Ja üks väike lavendlihaldjas ka veel lõppu…



Homme pakin siis need sõbrakesed ka muudega kokku, et kohalikule laadapäevale müüma minna. Eks siis selgub, kas praegusel argisel ajal on haldjate järele “nõudlust”. Sest paar uut imetegu juba ootab mu pisikeses karbis ehete peale saamist.


Veel üks isetegemine…. Mist te arvate, mis muster see on?




Õige!



Õunakoogi… Pärastlõunal jooksin seenevihma sisse ja tõin valge klaari alt tuule poolt maharaputatud õunu. Ja tegin kooki. Selleks ajaks kui Joosep koolist tuli.
Seda kõige lihtsamat:
1,5 pakki juubelitordi pulbrit,
paki juhendi järgi vett,
siis taigen plaadile laiali,
õunatükid peale,
puistasin veel kaneeli ka
ja ahju!

Mis võib sellisel vihmasel ja hallil pärastlõuna olla parem, kui hetk tüki koogi ja klaasi piimaga.



Täna ärgates on ilm palju ilusam! Ja maailm ka!
Amanda posted @ 06:26 - Link - kommentaarid (17)

01 September 2010
JÄLLE ALGAB KÕIK, ALGAB UUESTI….
(tadadadadadada jne.)
Ehk 1. September

Täna algas jälle kõik uuesti! Kooliaasta ja sellega koos ka oravaratas. Ja sügis… Ja-jaa, ma tean, et tegelikult algab sügis hiljem aga minu jaoks… niikaua kui ma ise koolis käisin või ülikoolis või nüüd Joosep koolis- niikaua algab sügis 1.septembril- tehke mis tahate.

Aga veidi siis tänasest… Lihtsalt kõik oli nii kaootiline, et tahtsin kirja panna, et hiljem oleks, mida mäletada….

Kõik oli ju valmis pandud. Riided ja puha… Aga ikkagi avastas Lauri hommikul, et Joosepile olin toolile pannud 2 numbrit väiksema valge triiksärgi. Egas midagi, veidi närvilist otsimist ja õige särk oli käes. Joosep muidugi venitas riietamisega nagu ihne rätsep kummi…
Emma käis toast tuppa ja rääkis, et temal on “palapik” ja tema ilmselt lasteaeda minna ei saa.
Ja Pauliine oli leidnud jope karvase krae, kõndis aluskite väel ringi ja teatas kõigile, kes teda viitsisid kuulata, et kui ta “peole läheb, siis ta paneb selle õla peale”. Tõeline kokett, tont teab, kust ta seda õppinud on, et surnud karusloomi õlgade peal kantakse.

Lõpuks saime lapsed riidesse, Joosep tahtis muidugi ülikonna juurde kingad panna ilma sokkideta! Ja kui ma karjatasin üle toa, et “sokid!” siis küsis ta täiesti siira imestusega “milleks?”. Sokid sai jalga, A-rühm jooksis autosse ja mina rabasin lisaks astrikimbule kaasa veel ka teise kimbu. Selle, mille mina õpetajale viisin. Seekord sai see kaunitest sügistestest lilledest ja…. petersellist. Selline…







Kevadel kooli lõpu puhul viis Joosep õpetajale kimbu lilledest ja piparmündist. Õnneks on meie õpetaja hästi armas ja lahe inimene, lisaks leplik ja teab, et mul päris kõva kiiks juures… Kui täna kimbu üle andsin ja lisasin, et “veidike supirohelist”, oli ta rõõmus küll. Nii et… Endale mulle sellised kimbud meeldivad ja suurte roosipuhmastega minejat ei saa minust vist iial (oleneb sündmusest muidugi, aga iga kell eelistan lihtsaid “umbrohulisi”. S.t. rukkilille, saialille, lihtsaid põllulilli).

Siis tüdrukud lasteaeda, kusjuures Emma oli see, kes teatas , et tema ikka veel ei taha minna. Ja siis koju, kus saime hetkeks istuda ja lõpuks ka ise tassi kohvi juua… Peale seda muusikakooli aktusele…. Tutvumine erialaõpetajaga…. Jne.


Pärastlõuna lõpetasime jalutuskäiguga Kadrioru pargis. Et oleks päev teistmoodi… Ja veidi kultuuriline….



Siis jälle linnast koju, lasteaeda tüdrukutele järgi. Koju, söögitegemine, muruniitmine (seda tegi Lauri) ja Emmaga tähtede kirjutamine….
Kiiresti kasvuhoonesse tomatite järele (4,5 m2 annab meie perele sobiva salatikoguse kenasti kätte.) Kotletid läksid ka ahju järelküpsemisele…

Peterselliga see päev algas ja peterselliga lõpeb ka…



Egas midagi - oravaratas on tiirlema läinud! Ja palju tervitusi kõigile teistelegi tiirlejatele! Pidagem vastu!
Küll varsti kõik rütmi loksub!
Amanda posted @ 15:56 - Link - kommentaarid (11)



321204 visits