MIDAGI SAI TEHTUD
ehk üks tekk tikitud
(pikka juttu ja käsitööd ka lõpus)


Üllatusega märkasin, et pole kauem kui kuu aega siia ühtegi piuksu kirjutanud. Ah, mis, ikka juba kaks kuud. Aga pole midagi parata, kui elu nii kiiresti veereb, et käru peal püsida ei jõua.

Ma imetlen siiralt neid, kes suudavad töö kõrvalt käsitööd teha ja enamgi veel, seda ka postitada . Mina näiteks ei jõua…. Kui töölt tulen, hakkan toimetama remondi kallal või triikima või pesu pesema või koristama või… Tihtipeale meenutan oma eelmise töökoha sekretäri räägitud lugu. Et kui tema lastega kodus oli ja ükskord nädalavahetusel sõbrannadega sünnipäeval kohtus, ei saanud ta kuidagi aru, miks need räägivad, et laupäev kulub koristamisele. Noh, et “ Miks te laupäeval koristate? Miks te nädala sees ei korista?”. Talle ei tulnud pähegi, et nädala sees käivad inimesed tööl ja lihtsalt ei jõua. Tahaks küll... Aga no näed, ei jõua.

Või kui jõuan, siis lihtsalt sellepärast, et nädalavahetused on broneeritud remondile. Ja seda oleme vastavalt võimalustele (et kui on veidi finantsi, siis ostame jälle värvi, ja kui pole, siis kasutame ostetud värvi ära) teinud juba kaks kuud. Aga noh, esik on värvida saanud ja ümber korraldatud. Ja elutuba on värvitud ja köögis on kappe maha võetud ja riiuleid asemele pandud ja vannitoas on kappe maha võetud ja uusi nagisid asemele pandud. Mul on praegu tugevalt mingi vaimne ja ka füüsiline kodu puhastus käsil, kõike tahan vähendada ja tarbetust loobuda…. Ja uut laminaati on pandud. Nii et laupäeva hommikust kella viieni panime põrandat, siis sõitsime sõprade maakoju külla, kuhu jäime üllatuslikult ka ööseks. Hommikul käisime seenil (oi, kui palju kollakaid kukeseeni me korjasime ja veel rohkem nägime!) , siis koju, kodused toimetused, köögiparketi panek, esmaspäeval tööle, töölt koju, seente praadimine ja külma panek, õhtul jälle kella kaheteistkümneni parketipanek ja teisipäeva hommikul sõitis Lauri komandeeringusse ja jättis mind lastega majandama. Selline tavaline…”meie” nädalalõpp…. Ja nii need nädalad ja ... vahetused lähevad ja käsitöö tegemiseks jääb vähe aega.

Seetõttu ei esitle siin praegu viimaste nädalate õmblusi vaid hoopis ühte tekki, mis sai eelmisel nädalavahetusel sõpradele suvekodu soolaleivaks viidud. Valmis sai ta tegelikult juba juulis. Aga ei tahtnud enne pilte üles laadida, sest äkki keegi kiikab kogemata.

Tekk siis sedakorda valge. Kuna mais käisime sellisel kiirvisiidil ja nägime, et nende kaunis suvekodu-palkmaja- on seest selline hästi heledates toonides, siis otsustasin proovida valget tekki. Et ehk sobib paremini kui must. Selline ta tuli. Valge ja suvelillene. Tikkisin sinna sisse kõik meie ühised toredad hetked, palju rõõmu ja natuke muresid, oma häid mõtteid nende suvekodule ja üldse nende perele. Veidi hirmu, et me ei näe nii tihti kui tahaks. Ja palju lootust, et ka aastate pärast saame istuda mõnusasti koos ja süüa keset oktoobrit imemaitsvat jõulupraadi… Sellised hetked siis….

Tekk siin. Pildid said tehtud loomulikult viimasel hetkel enne starti aga ehk saab midagi ikka aimu ka…





















Lähitulevikus püüan tihemini siia sattuda, vaja suvised töödki üles panna, muidu unustan ise ära.

Ahjaa, mõtlesin, et ma pole väga julgenud osaleda nendes koostegemise projektides, sest igasugu tähtajad ja antud lubadused piiravad mind hirmsasti. Aga selle teki võiks ju panna tinglikult “muhu tikandi” juurde, ehk nagu oleks ma ringraja mitteametlikul rajal ikkagi kaasa jooksnud….

Palju terviseid kõigile teile sinna märga ja tuulisesse sügisesse.
Varsti on juba jõulud!
Ikka,
Amanda