Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
21 Oktoober 2010
MÜTSILE SELTSI
Ehk pudistasin veel pärleid’



Kuu aega kestnud köha on teinud omad korrektuurid nii käsitöö kui ka muusse ellu ja seetõttu ei ole ma suutnud teha suuremaid ja tähelepanuväärsemaid töid. Aga pisikesi asju teen ikka. Nagu selle eelmise mütsi… Ja kuna mütsile oli nagu seltsilist vaja, siis pudistasin pärleid veidi ka ühele kindapaarile. Et oleks ka selline veidi “uhkem”või nii.

Ja see tikkimine tõi mulle meelde minu “Uhke vanaema”. Kes tegelikult oli minu vanavanaema, ehk minu vanaema ema. Ja ta polnud sugugi uhke vai ta oli selline “peen”.Ta suri siis, kui mina olin alles üsna väike. Aga ma mäletan teda ikkagi ja üsna eredalt. Kuigi me kohtusime suht harva, sest tema elas seal Pärnu taga ja meie siin Tallinna külje all, siis eriti suveti saime me rohkem kokku. Ma mäletan, kuidas minu ema oma õega rääkisid ikka, et küll nende vanaema on ikka peen ja selline hoolitsetud daam.

Ükskord midagi rääkides tahtis minuga samavanune tädipoeg Ando vanavanaema kohta midagi öelda. No ja ju ta tahtis seletada, et see peen vanaema aga kogemata ütles “uhke”. Sest laste jaoks see võib ju üsna sarnane tunduda- uhke nagu hoolitsetud ja kaunis ja kena ja pidulik… Sellest ajast peale jäigi vanavanaemale külge nimetus “uhke vanaema”. Nii et meil oli ka vanaema ja siis uhke vanaema (kes tegelikult oli viimase ema).

Nüüd, kui ma neid kindaid pärlendasin, siis ma mõtlesin, et on mul ka vahel võimalik kuhugi välja minna ja panna oma Guinessi müts pähe ja siis veidi sellised “uhkemad” kindad kätte. Et siis on endal ka veidi pidulikum tunne.

Aga kuna mul oli üks must kindapaar veel, siis need kirjasin veidi lihtsama ja sellise kodusema kirjaga, ehk arhailise tikandiga. Eelmisel aastal ma Laurile sellised tegin ja nüüd on mul endal ka samasugused kindad olemas, muidugi erinevad (nii nagu mulle omane).

Tegelikult on mul siis nüüd kaks uut paari kindaid- need kodused-armsad-omased ja siis need “uhked”.

Pildile püüdmine oli muidugi omaette matemaatika ja ega see lõpuks õieti õnnestunudki, sest valgust oli ikka liiga vähe või palju ja pärlid on ju tegelikkuses kenamad. Aga aimu saate ikkagi…






Amanda posted @ 07:41 - Link - kommentaarid (5)

19 Oktoober 2010
JÄLLE MÜTS
Ehk Kuidas ma peaaegu oleks Guinessi rekordite raamatusse pääsenud



Nägin Eesti Naises ilusat mütsi. Sellist bareti moodi. Eveli Kaur oli selle teinud. Ostsin ajakirja, et järgi teha. Siis ostsin lõnga. Novita Sirkuse. Et nüüd teen ka sellise ilusa mütsi ja olen äkki ka selline ilus nagu Eveli seal pildil. Nojah…

Hakkasin siis innukalt kuduma. Mingil hetkel sain aru, et tahaksin teha mütsi veidi teisiti, ehk mitte selles koekirjaga koes vaid lihtsalt tavalise. Alguses ma arvestasin ka, et kuna minu lõng on peenem ja pea ilmselt suurem kui Evelil, siis pean silmasid tegema rohkem. Tegingi… Poole mütsi peal sain aru, et nii suur mu pea ka ei ole…. Harutasin…

Siis tegin silmasid täpselt sama palju kui juhendis. Poole mütsi peal sain aru , et siis mu pea pole ka nii väike… Et müts kippus selliseks ujumismütsiks. Harutasin…

Siis tegin sellise vahepealse variandi. Poole peal sain aru, et ikka vist suur… Harutasin…

Siis tegin 10 silma väiksema. Poole peal sain aru, et näe! Üllatus-üllatus! Ikka vist on suur! Harutasin…

Tegin veel kümme silma väiksema. …. Arvake ise… Harutasin…

See oli laupäeva õhtul. Telekast tuli Draamateatri juubelikontsert. Laval oli Eesti teatri raskekahurvägi. Loeti ette ajalugu. Mingil hetkel nimetati Mati Unti. Pauliine, see kolmene, küsis, kes on Mati Unt. Lauri vastas, et näitekirjanik. Peale seda küsis Pauliine iga kord, kui keegi lavale tuli, et “millal tuleb Mati Unt?” ja “ Kus on Mati Unt?”. Ei tahtnud lapsele öelda ka, et Mati Unt on meie hulgast lahkunud.
Ja nii ta siis küsis. Siis kui lavale tuli Ivo Uukivi. Siis kui tuli lavale Guido Kangur. Martin Veinmann (pidin pregu kirjutama Hannes Veinmann, kuigi ma Kodu keset linna ei vaata). Ühesõnaga, vähemalt kaheksa korda “kus on Mati Unt? “ ja “ Millal tuleb Mati Unt?”. Mina muudkui harutasin ja korjasin jälle silmi üles. Olukord muutus juba sürrealistlikuks…
Pärast arutasime, et oleks võinud ju Uukivi või Kanguri kohta öelda, et näe, tuligi Mati Unt. Aga usk ei lubanud. Ja ei tulnud kohe selle peale ka…

Pühapäeval siis ka … kudusin ja harutasin, harutasin ja kudusin, alustasin kahandamist liiga vara ja alustasin liiga hilja. Enamusel juhtudel ei alustand üldse, sest ikka oli müts liiga suur või väike. Lauri lahkus kodust… Mitte mütsi pärast vaid sõitis Londonisse tööreisile… Kantseldasin lapsi… Õhtul , kui staarid telekas tantsisid, lugesin mina jälle silmi ja otsustasin, et rohkem ma ei haruta… Ei harutanudki.

Esmaspäeval sai müts valmis. 80 silmaga. Eesti Naise õpetuses oli vist 70 antud. Mina jõudsin oma skaalal vahepeal ära käia 150 juures ja pean tõdema, et siis oli küll tunne, et lendav taldrik on pähe maandunud. Aga noh, pikalt punnitatud ja harutatud, lõpuks sai ta valmis.

Oleks ma seda ette teadnud, et ma ühte mütsi kolm päeva koon, ma poleks seda ette võtnudki. Ja oleks ma teadnud, et ma nii palju harutan, oleks ma end registreerinud Guinessi rekordite raamatusse, et siis see kontrollionu oleks saanud mul kõrval siesta ja pärast oleks ma raamatusse pääsenud kui “kõige rohkem harutatud müts”. Siis mina poleks müts vaid ma oleks selle mütsi kuduja.

Et oma saavutust vääriliselt tähistada, valasin mütsi üle pärlikestega. Noh, et selline “pärjatud saavutus” või nii…
Siin on müts. Emma peas… Et pildistada saaks…. Näeb natuke ufo moodi välja aga Emmal ongi ju pisike armas peake…

Palun väga, Guinessi müts…









Amanda posted @ 06:19 - Link - kommentaarid (29)

12 Oktoober 2010
PRINTSESSITORT JA VÄIKE MY

Täna läksid Emma ja Pauliine lasteaeda Emma “sümmipäevatordiga”. Sest eile olid väiksed nohuninad kodused ja tänaseks siis tegime tordi valmis. Pean tunnistama, et võrreldes suvise tordiga sündis seekordne märksa sobivamates tingimustes (s.t. et väljas ei olnud 32 kraadi sooja) ja tulemus oli palju parem (s.t. printsess ei näinud välja nagu eile peo pealt tulnud).

Häbenemata ütlen, et jäin seekord rahule. Kohe … jäin rahule. Oleks võinud veidi mingit tooni olla aga ma ei suutnud paremaid kaunistamisvahendeid leida ja las ta siis tuli selline veidi pruudilik. Noh, ütleme et printsess hakkas minema Valentinipäeva ballile.

Nii et jäin rahule. Emma ka. Ja rühma lapsed ka! Ja maitsev olla ka olnud! Mis on ju ka peaaegu sama oluline kui välimus. Noh, et tort võiks ju hää maitsega olla.





Täna hommikul sain siis ka mina kinke. Muuhulgas järgmise aasta MUCHA-kalendri. Sellise…







Ja Emma oli joonistanud ilusa kaardi. Tähelepanu väikese My kätele! Kas teie oskate hoida sõrmi laiali nii, et samas iga sõrme vahel püsib lill?
Siin esimene pool… Mis siia on kirjutatud?




Emme, palju õnne. No olgu, kuigi Emma on küll juba viiene, kirjutab ta praegu ikkagi kuulmise järgi ja ju siis tema kuuleb nii.


Ja siin tagumine pool…




Siia on kirjutatud : Elas kord väike tüdruk. Nii, et kui ma millalgi peaks mõne jutu sisse panema sõna “kükt”, siis te teate, et see tähendab tüdrukut.

Ja siis tuli mul “rongkäigu” käigus külla üks Magus Naine Marmelaad ja tõi imelise raamatu! Oh, siin on nii palju uurida ja uudistada!









Printsessitorti meil kahjuks polnud (selle eest oli sinihallitusjuustu rull ja kohvi) aga lavastasime siis eilse teepeo veidi "vanemate mudelitega". Ja nii see päev õnnitlusi ja kinke vastu võttes mööduski.

Õhtul mõtlesin, et kas pole mitte kummaline, kuidas ma läbi käsitöö tegemise (ehk kõrvarõngaste) olen jõudnud nii Alphonse Mucha kui ka haldjamaailma sügavama uurimiseni. Miski siin elus pole juhuslik… Ju on mulle siis praegu vaja kauneid kunste ja veidi haldjatolmu! Ja siis see kõik minuni tulebki… Ja see on ütlemata tore!
Amanda posted @ 17:38 - Link - kommentaarid (26)

11 Oktoober 2010
ADEELE NÖÖBI MÄLESTUS LAPSEPÕLVEST


Ühel hommikupoolikul riidekappi korrastades leidis Adeele väikese kampsuni. Sellise roosa-rohelise-triibuga. Kampsuni, mille ta sai tädilt kingiks, kui ta oli väike tüdruk ja tähistas 5-aastast sünnipäeva. Tädi elas kaugel Inglismaal, Londoni linnas. Suveti käis ta ikka ka kodumaad külastamas ja siis veetis ta nädalakese Haapsalu kuurortis ja mõned päevad kindlasti ka maal oma õe pere juures. Siis lobisesid Adeele ema ja tädi kõigist ilma-asjust. Küll oli huvitav kuulata nende jutte uuematest moodidest ja kirjandusest ja kõiksugu ilmaimedest. Adeele ei tahtnud neil õhtutel, kui tädi nende juures oli, kunagi õigel ajal magama minna. Ikka püüdis ta uinumisega venitada. Kui ema ja tädi köögis istusid, ronis Adeele öösärgis tooli peale, keris jalad särgi sisse ja kuulas. Vahel aga tuli ema koos tädiga Adeelet magama panema ja siis istusid nad otse Adeele voodi serval ja jutustasid summutatud häälel, kuni ta lõpuks unne suikus.

Alati tõi tädi Inglismaalt kaasa mõned kaunid kingid- mängutoosi, kaunist peent pitsi, mõned eriti moekad kingad, õlasallid, ilusad juturaamatud ja Adeele viienda sünnipäeva puhul ka kauni kampsuni.

Adeele mäletas… Ta mäletas hästi, kuidas kampsun oli pakitud pruuni jõupaberisse ja seotud peene pitsiga. Sõlme kohal oli pitside vahele torgatud ka üks roosiõieke. Kui Adeele paki avas, tuli sellest välja ilus roosades toonides kampsik. Pitsid ääres… Pärlnööpidega…

Sõrmedega üle kampsuni silitades mõtles Adeele, et see kampsun toobki talle endiselt meelde Inglismaa… Inglise pargiroose… Samas meenutas see suviseid kauneid päevi Haapsalus… Jalutuskäike promenaadil… Ema ja tädi pitsilisi päevavarjusid… Isa helehalli ülikonda… Ja teda ennast kepslemas oma valges suvekleidis ja roosas kampsunis… Eriti meeldis Adeelele tiirelda nagu keerukuju, käed sirutatud sirgelt laiali… Ja siis käis pärast pea veidi ringi aga isa-ema või tädi käsi pakkus alati vajalikku tuge… Kampsun meenutas kuursaali tasside lilli ja kuldääri, kui täiskasvanud nendest kohvi ja teed jõid…Maitsvaid kooke lillelistelt taldrikutelt… Ja päris jäätist, mida pakuti kõrge jalaga pokaalidest… Need olid ilusad suvemälestused…

Ilmselt sellepärast oligi Adeele kampsuni alles hoidnud. Et hoida kauneid mälestusi… Nii nagu ta oli alles hoidnud veel mõned, eriti kalliks saanud rõivaesemed. Mõned armsad kleidid, ühed imekaunid kingad ja selle kampsuni… Mälestuseks tädist ja lapsepõlvest… Tegelikult, mõtles Adeele, peaks nende jaoks võtma mõne kauni karbi, et seal siis neid mälestusi alles hoida…

Adeele silitas sõrmedega veel korra üle kampsuni sooja pinna ja pakkis selle siis uuesti kokku ning tõstis tagasi ülemisse riiulisse…

Anno Domini 2010 kudus emme Amanda kampsuni oma väiksele haldjakesele Emmale viiendaks sünnipäevaks. Nalle Kukkaketo Ruusu lõngast. Kaks tokki ainult kulus. Mõlemad jäime rahule…

Et pilte ei saanud kahjuks teha suvise ilmaga roosipõõsastes ja et järgmist suve ootama jäämine ei tundu ka õige, siis tegime pildiseeria tubastes tingimustes… Kellaviietee Emmaga…

Rekvisiidid: Serviis on minu lapsepõlvest, mu isa poissmeheserviisi juurdeostetud taldrikud-tassid (sest palju oli aja jooksul katki läinud). Lina on eelmise suve 2-kroonine ost Viljandi kaltsukast.

Niisiis, olete palutud teed jooma…























Kuna teepidu osutus niivõrd lõbusaks tegevuseks (meenutades millegipärast Alice imedemaal võiks öelda veidi kaootilist teejoomist), sai pilte rohkem kui ühe kampsuni presenteerimiseks hädavajalik oleks aga… mis sellest.
Amanda posted @ 18:08 - Link - kommentaarid (9)

VÄIKE HALDJAS SAI VIIESEKS
ehk lihtsalt niisama perekondlik postitus

Emma sai täna viieseks. Esimene juubel! Uskumatu, kuidas aeg lendab ja kui kiiresti nad kasvavad. Aga täna jah, on meil peres juba 5-aastane preili.

Emma on algusest peale olnud selline väike haldjake, õrn ja habras. Oma olemuselt…. Ta on olnud erakordselt tragi ja tubli tüdruk, aga samas selline õrnuke. Kergesti tulevad pisarad ja hirmusid on (noh, lohed ja muud). Ja samas tohutult naeru ja rõõmu täis. Kõike tahab ta proovida ja teha, õppida ja teada saada. Raamatuid uurib algusest peale ja praegu kirjutab usinasti kuulmise järgi sõnu. Need sõnad tulevad küll tihtipeale naljakad, sest pikki häälikuid ta veel ei taju. Aga õpihimu on temas küllaga. Selline tõeline pisike õrn ja hõljuv.

Emma hakkas rääkima hästi vara. Sellel ajal, kui ta oli aasta ja kümne kuune, patras ta juba kõik jutud maha. Palju… ja innukalt … ja keeruliselt …. ja õrnalt.

Siis tuli Pauliine. Emma pidi äkki suureks saama… Vahel ma kurvastan selle üle, et neil nii väike vahe on. Kuigi kõik nad on meil n.ö. planeeritud, selles mõttes, et tulevad siis, kui meil on järgmise jaoks juba aega. Sellest hoolimata otsustas Pauliine, kes on tuntud oma kärsituse poolest, asuda mu kõhtu niipea, kui selleks luba anti. Ja Emma pesamuna-aeg jäi lühikeseks. Ega ta pole seetõttu millestki ilma jäänud, ma loodan. Aga seda aega AINULT TEDA sussutada ja titatada jäi väheks. Seda tuli ise planeerida ja võtta.

Kui Punna oli paari-kolme kuune, s.t. et Emma oli napilt 2-aastane, oli meil ükskord küllaminek. Ja nagu ikka juhtub, eriti kolme lapsega udupeade peres, olime me ilmselt jälle hiljaks jäämas. Panin Pauliinet riidesse ja Emma seisis oma jopega seal kõrval. Ta oskas juba väga varakult end riidesse panna, temal tuli ka see “ise teen” aeg suht vara. Ja siis, kui ta seal seisi, ütlesin täiesti süütult” Emma, pane ise jope selga. Sa ju oskad, sa oled ju juba suur tüdruk!”. Selle peale ütles mu väike haldjake: “Ei ole suur! Aga väiksed ka oskavad.”. Tollest päevast edasi võtsin ma veel rohkem üks-ühele aega, et Emmaga koos midagi eraldi teha. Ma andsin talle oma AEGA. Sest see oli talle tähtis. Kuigi ta kogu aeg tahtis olla ka suur, selles mõttes, et teha asju mida Joosep teeb, sest Joosep on juba suur…. Aga samas oli ta ju ikkagi nii väike…

Ja ta tahab siiani olla väike. Vahel ta küsib, et kui Joosep on esimene laps ja Punna on pesamuna, et kes siis tema on. No teate küll, see tüüpiline keskmise lapse “sündroom”. Ja siis me räägimegi temaga, et tema on väga eriline, sest ainult tema saab olla peres nii suur kui väike. Sest Joosepile on ta väike õde ja Pauliinele jälle suur. Keegi teine sedasi mõlemat olla ei saa..

Meie väike laululind. Lõputu rõõmu allikas… Eelmisel suvel peale tantsupidu kuulasime autos kogu aeg tantsupeo laulude plaati. Juba tantsuna liigutas mind Anu Tauli lauldud “Üts paigake”. Veel rohkem liigutas mind, kui Emma selle mõne päevaga selgeks õppis. Ja kui siis tagapingilt kostis plaadi taustaks selge peenikese häälega võrukeelne (on ikka?) laul- iga kord võttis pisara silma… Aga sõnad olid selgelt ja korralikus murdes peas nagu sulavesi…

Vaat selline ta on, meie väike haldjatüdruk. Tubli ja tragi ja lahke ja hea. Ja ma olen nii lõputult õnnistatud ja õnnelik, et lisaks esiklapsele ja pesamunale ka tema mul olemas on. Emma, see keskmine…

Siin on meie tibu alles päris pisike…



Siin on näha, miks Emma sellise veidi kartliku meelega on. Kogu aeg jäneste hulgas…



Kahe ja poolene Emma.



Minu väike kalli.



Tubli Eesti tüdruk. Nii uhke on olla rahvariietes... Ja oi kuidas see Emmale meeldib!



Küünlad räägivad enda eest…



Ja nüüd juba viiene! Kuna Emma magas täna pikemalt, jõudis Joosep juba kooli minna. Niisiis oli õnnitlejaid kolm ja kinkide uudistajaid üks- Pauliine oli kohe asjal ja alguses arvas ta üldse, et võtab kingid pakist välja tema ja siis ohoo! annab need Emmale edasi. Lõpuks sai ikka “sümmipäevalaps” isiklikult oma “saaki” uurida…

p.s. Ja tort on selline viilakas seetõttu, et lapsed olid eile vanaema juures "hoius" ja seal muidugi pandi vanaemale "kilk pähe" et tuleb torti küpsetada. Ja see osa, mis üle jäi, tuli kaasa ja täna sooviti küünlaid just sellele tükile. Mis sobis mulle hästi, kuna sel nädalal tuleb mul niikuinii kaks printsessi-torti teha!




Amanda posted @ 07:47 - Link - kommentaarid (22)

10 Oktoober 2010
EMARÕÕMUD

Kunagi, kui Joosep oli kolme aastane, tuli ta ühel hommikul ülevalt korruselt alla ja teatas ”vahel on mul hommikul selline tunne, nagu mu aju oleks veidi viltu”. Tõeline filosoofiline lähenemine, mida iganes see tema arust tähendas. Nüüd, kui ta hommikul kooli minnes kipub maha unustama : a) mütsi, b) salli, c) koolikoti, d) võimlemisriided, e) ujumispüksid, f) iseenda , tundub meile Lauriga, et tal on aju poole päevani viltu.

Aga viimasel kahel nädalal on mul tingituna järjekordsest pöörasest köhast kogu aeg “aju viltu peas”- tunne. Et midagi nagu otseselt ei saa tehtud, sest enamus aega läheb köhimisele. Emma kampsuni olen peaaegu lõpuni saanud (õnneks mitte väga viltu) aga seda näitan veidi hiljem. Aga eile tuli meelde, et kevadel sai lastega koos käsitööd tehtud aga siia arhiivi on need lisamata. Niisiis…

Olen seda varemgi öelnud, et lisaks isetegemise rõõmule on üks minu rõõmudest see, kui mu lapsed tahavad midagi käelist ka ise teha. Just käsitööd. No niisama joonistamine-voolimine ka , aga … just käsitöö on see, mis mu südame eriti rõõmsaks teeb.

See, kui nad end minu külje alla sätivad (ja Pauliine end vastu mind nühib nagu väike kass) ja siis uudistavad, et mida ma teen ja kuidas ma teen. Ja kui siis ise tahetakse proovida… Alati ma muidugi sellest väga ei vaimustu aga aeg-ajalt võtan selle aja, et nendega koos nende tegemisi teha. Ja õpetada ja seletada ja näidata ja aidata. Ja siis sünnivadki kõige toredamad asjad. Need, mis teevad hingele pai ja südamele rõõmu…

Kui mul oli kevadel käsil kotimaalimine, siis loooooomulikult tahtsid nii Emma kui Pauliine ka kotte kaunistada. No egas midagi… Lasin siis neil veidi mõelda. Emma joonistas enda pildid kotile harilikuga ette ja hakkas siis värvidega üle tegema. Pauliinega oli veidi keerulisem, sest tema kaheaastases peos ei püsinud pintsel ega pliiats nii kindlalt, et oleks saanud “suurvorme” vorpida. Seetõttu kasutas tema lihtsat pintslitõmbe tehnikat. Samas, kui tööd valmis said, siis ütles Lauri, et kui Punna kotile oleks peale kirjutatud mõne tuntud kunstniku nimi, siis oleks see võinud “müüa” miljoneid…  (mitte, et see eesmärk oleks). Aga sellised nad said…

Sel ajal kui mina maalisin oma maasikaid…



… sai valmis ka Emma kott. Rahvariided on meil püsivalt kõige olulisemad pidupäeva näitajad ja sõlg peab ka alati rinnas olema….





Tegelikult tegi Emma ka teise analoogse koti aga see on praegu tegevteenistuse tõttu kusagile peitu pandud.Kui leian, siis näitan…

Pauliine sedööver. Tõeliselt lihtne ja mõjus ja värvirõõmus. Oskaks me ise lastest eeskuju võtta ja meeles pidada, et tihti on kõige lihtsam idee ka väga ilus.





Et Joosepi tööd vaeslapse ossa ei jääks, panen siia tema vilditud vaibakese, mille eelmisel aastal lasteaia emadepäevapeol kingiks sain. Kasvatajad olid vanemate lastega (6-7 aastastega) viltinud ja nii sai iga ema toreda mälestuse ja lapsed teha villatöös oma esimesi nägemusi. Joosep oli siis seitsmene… Ja töö minu arvates tumedast koloriidist hoolimata kaunis ja täiesti “arvestatav”.



Nii et tänane postitus tuli aju viltu olekust tingituna selline kevadiste tööde põhine....
Amanda posted @ 13:34 - Link - kommentaarid (15)



319846 visits