Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
30 November 2013
JÕULUKALENDRI 1. LUUK
Kolm punkti...

Nüüd hakkab juba mitme aasta põhjal tunduma, et see on üks blogi, kuhu kirjutatakse kuni märtsini ja siis alles detsembris. Aga kuidagi on jälle nii juhtunud. Parata pole midagi, eks nüüd püüan siis n.ö. aega tagasi teha. Aga detsember on käes ja siinses blogis on mul endal vähemalt lootus, et veidikenegi elavnemist toimub...


Eelmisel nädalavahetusel uuris Emma kalendrit ja küsis: „Järgmisel pühapäeval on esimene advent. Siis sajab ju lumi maha?“. Püüdsin talle selgitada, et lumi ei tule kalendri järgi. Et vahel ei tule kuni jõuluni lumi maha. Et ongi mustad jõulud. Tüdrukud ei saanud sellest kuidagi aru. Kuidas võib nii olla? Alati ju tuleb lumi maha... Arutasime Lauriga, et näe, nüüd on meil lapsed, kes on lumega nii ära hellitatud, sest .... Nad lihtsalt ei mäleta sellist talve, kui lume pole olnud. Nad on saanud sellised tõelised, mõnusad, lumised, „meie lapsepõlve“ talved. Siis võibki arusaamatuna tunduda, et lumi võib mitte tulla.

Eile käisime linnas. Käsitöömaterjalide varusid täiendamas. Kui kella viie ajal hakkasime kodu poole sõitma, ütles Pauliine: „Täna on mu õnnepäev!“ Mis mõttes? „No vaata, lund hakkab sadama! Homme ongi ju esimene advent ja sellepärast hakkab sadama lund!“

Kuni me minu ema juurest läbi hüppasime ja seal teed jõime, oli maa lörtsilumega päris valgeks muutunud. Pauliine hüppas keset hoovi millimeetrise lumekihi peal ja laulis: „Õnnepäev! Õnnepäev!“ Koju jõudes hüüdsid tüdrukud Joosepi ka õue ja esimese lumega peeti maha esimene väike lumesõda. Siis joosti niisama õuemurule teed ja rajad sisse ja üritati kelguga mööda sillutist sõita. Tuppa tulid kõik õhetavate ja õnnelikena.

Emma teatas veel“ Ma nii ootan homme hommikut! Ma NII tahan näha, milline on minu esimene sussishokolaad ja millise shokolaadi ma oma kalendrist saan. Ja homme on esimene advent lõpuks käes!“

Ma nii naudin seda. Sellel aastal veel rohkem. Lisaks enda Viiendale aastaajale olen ma viimase kuu jooksul nautinud eriti palju seda, kuidas minu lapsed ootavad ka... Jõuluaega. Seda vaimustust, millega suhtutakse igasse uude kaunistatud sse mõne asutuse või lasteaia hoovis... Kuidas iga kaunistatud maja tekitab vau-emotsiooni... Kuidas nad uurivad ja ootavad iga uut jõulumärki... Kuidas esimesed piparkoogid tekitasid väikese tantsupeo meie köögis.... Kuidas Emma on märkinud kalendrisse kõik meie jõulukuu käigud-kontserdid-peod...

Eelmisel nädalavahetusel vaatasime perega õhtul filmi „34 tänava ime“. Jõulufilmi uskumisest ja kahtlustest. Sügava ja liigutava mõttega“ Mina usun jõuluvana“. Järgmisel hommikul oli aknalaual kolm punast shokolaadi.... „Mina usun jõuluvana“. See arutelu, mis järgnes, need heietused, kuidas päkapikud nägid, et me just seda filmi tol õhtul vaatasime... Need olid ilusad.

Täna ta algab.... On juba tegelikult alanud. Nüüd vaid algab see kiire, see intesiivne osa Viiendast..... Siiani on olnud suhteliselt rahulik ja mõnus toimetamine. Kuigi ettevalmistusi on olnud juba palju. Käsitööd ja ... kasvõi sellesama jõulukalendri mõtete sättimist... Et mitte päris hätta jääda.

Liigutavaid hetki on olnud... Kui esimesed paberid on kleebitud Jõulupäevikusse... Kui lapsed on innukalt olnud savist voolimas ja kujundeid lõikamas. Iga kord, kui vaatan Coca- cola reklaami ja näen seal lõpus teksti „ Mina usun sinusse ka“ siis tuleb mul liigutus peale. Totter tõdeda, aga see tundub nii armas, et kuskil on keegi, kasvõi võõras, kasvõi reklaami jõuluvana, kes usub minusse ka.

Usk on üks huvitav asi. Sellel tundub olevat mingi sõnulseletamatu mõju ja jõud. Ja see teeb (kui usku hea jaoks kasutada) ilmselt ikka inimesi paremaks. Sest kuigi ma ei kavatsegi siia kirjutada, et tänu Emma ja Pauliine usule tuligi lumi maha, pani mind see täna ikkagi mõtlema. Et kui tore on USKUDA, et nemad ise USUVAD, et tänu NENDE usule tuli lumi maha, sest on ju esimene advent! Algab jõuluaeg.... Ja äkki... Äkki tuligi lumi just sellepärast just nüüd?

Mina usun ka... Usun sellesse, et tuleb ilus Jõuluaeg. Kuigi kiire ja tormakas, siis kindlasti emotsionaalne ja ilus. Las kuhjuvad need peod ja emotsioonid ja mõtted ja kiirustamised pealegi. Jõulupühade ajal on aega rahuneda ja mõtetel ja emotsioonidel settida lasta... Sellest kõigest saab minu jaoks jälle järgmiste mõtete allikas.

Meil oli sel nädalal lasteaia rühmas järjekordne emade õhtu (see on selline õhtu, kus isad hoiavad lapsi ja emad saavad kokku, joovad teed ja jutustavad lugusid mingil teemal. Tavaliselt ka meisterdame koos midagi). Teemaks olid seekord allikad, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Oli nii ilusaid ja armsaid lugusid... Kes saab jõudu mere ääres, kes käib metsas energiat ammutamas, kelle jõu allikas on sport. Mina pidin tõdema, et ei ole ma ei mere ega metsa poole, minu allikas ja läte on mu pere ja mu kodu ja mu Jõul. Nii lihtsalt ongi. Ma usun ja armastan oma peret. Ja ma usun Jõuluvana ja ma usun Jõulu. Punkt.

Ja veel kolm punkti..., sest pärast pikka ja segast heietust loetagu Amanda selle aasta Jõulukalender nüüd avatuks ja homme läheb lahti järgmine luuk. Ning nii loodetavasti iga päev järjest.






Advenditervitustega,

Amanda
Amanda posted @ 22:40 - Link - kommentaarid (18)



319846 visits