Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
30 November 2010
UISULUGU

Väikse tüdrukuna meeldis mulle väga uisutada. Meie alevi mõisapargis jäätusid risttiigid talvel alati ära ja tublide isade abil tekkisid sinna improviseeritud liuväljad. Sellised, kus poisid said ennastunustavalt jäähokit mängida ja kus tüdrukud kehastusid Irina Rodnina’deks ja osad vajadusel ka Ilja Zaitseviteks. Sellised enda vaimusilmas õhulistes kleitides liueldi üle tiigijää ja võeti suuri poognaid ja tehti täiesti ideaalseid pääsukesi.

Eriti võimendus see kujutelm siis, kui mingitel aastatel ametiühingute eestvõtmisel tehti PÄRIS liuväli mõisa ees olevale suurele muruplatsile. Mõisa akendel olid kõlarid, kust kostus muusika ja puudel rippusid lambid. Ja kõik oli ilus ja värviline! Ja tuletõrjeautod käisid mingi aja tagant jääd kastmas, et see ikka sile ja kriimudeta püsiks. Nii et see kõik oli peaaegu täiuslik jää. Siis muutusid ka kleidid veel kaunimateks ja õhulistemaks ja meie tüdrukutega veel filigraansemateks uisutajateks.

Tegelikkus oli muidugi veidi teistsugune. Olid küll kõik need eelkirjeldatud jääd ja valgused. Ja olid tublid isad, kes ühiskondlikus korras jää pealt lund lükkamas käisid. Ja olime ka meie, väiksed pudinad, oma esimesi uisukaari tegemas. Aga ma kahtlen sügavalt, kas need ikka nii lennukad olid, kui meile tundus.

Mõned fotod tõestavad sedagi, et lapsepõlvel on alati mingi tuhksuhkrune kate peal. Tegelikkuses olime me nagu tolle aja lapsed ikka, riietatud karupükstesse ja jänesenahksetesse kasukatesse. Aga uisud olid ehtsad ja ind hästi uisutada ka.


Mina olen see parempoolne.





Siin püütakse läbi tiigijää ilmselt kalade talvist elu uurida…



Teate, mulle tundub, et tollel ajal läks enamus aurust selle peale, et sellist kasukat kandes püsti püsida.



Nüüd ei ole ma aastaid enam uiske alla saanud. Kahju tõdeda aga isegi aastakümneid (pagan, et see vanus ka nii kiiresti lisandub!)

Aga uisud on talvel ikka kuidagi sellised hingelähedased. Ja jõulude ajal ka. Nüüd, Soome blogisid lapates, avastasin, et seal kasutatakse uisuteemat viimastel aastatel jõulukaunistustes päris palju. Ja mõned kangast uisud jäid ka silma.

Nii ma siis otsustasingi, et teen sel aastal paari uiske. Lõpuks tuli neid lausa kaks paari. Ühed suuremad ja teised sellised, mida mõni õrn haldja- või päkapikutüdruk võiks oma uisutiirudeks laenata.

Kasutasin oma riidekirstust pärit pitsi, kangast ja kuuse-ehte-pärlikeed. Ja kuna ma ei tea, kust oleks võimalik meie kaubanduses osta sobivaid uisuraudasid, painutasin need ise. Ja pean kohe ausalt tõdema, et olen ikka jube rahul endaga. Uisurauad said isegi paremad, kui need mida välismaa blogides olen vaadanud. Vähemalt minu arvates. Ja parajalt romantilised said need ka! Sellised uisud võisid kunagi olla näiteks Adeele Nööbil, kui ta õndsal Eesti-ajal uisutamas käis. Või preili Shmitil…

Aga siin nüüd minu selle aasta uisukaunistused. Kaks paari. Võibolla teen ühe millalgi veel, äkki on praegune värv veidi tagasihoidlik. Kuigi mulle meenutav see just jääd ja lund…

Suuremad uisud on 14 cm kõrged ja väiksemad 8 cm.

Need on need suuremad…



Ja need pisemad…



Viisin uisud talveõhku ka hingama.







Nii on meie selleaastaste jõulukaunistuste hulgas siis ka kaks paari täpilisi uiske!
Amanda posted @ 11:43 - Link - kommentaarid (41)

29 November 2010
Kõigepealt ma tahan tänada kõiki, kes eile minu patju ja juttu piilumas käisid. Ja eriti neid, kes omi mõtteid ka kommentaari kirjutasid. See on niiiiii huvitav: kuulda-lugeda, mida teised mingist mind puudutanud asjast või mõttest arvavad
Innustatuna positiivsestvastuvõtust mõtisklen ma täna näiteks teemal….




MANDARIINID

Need, kes on minuga üheealised või natuke nooremad või veidi vanemad, mäletavad ilmselt täpselt, kuidas omal ajal olid jõulude ajal ainukesed värsked puuviljad mandariinid.

Neid “Maroc” sildiga oranzhe pallikesi osteti juba mitu nädalat enne jõule ja siis neid hoiti ja valvati ja sorteeriti ja eemaldati viletsamad ja jälle hoiti ja … Ja siis jõuluõhtul oli tore need korviga lauale panna ja vabalt süüa.

Ja oi seda ootust ja siis rõõmu, kui mandariinid lõpuks “vabasöömisse” läksid! Meie näiteks ostame ka nüüd jõulu ajal ohjeldamatutes kogustes mandariine. Poolteist kuud enne jõule ei ole veel sellist tunnet, et nüüd…. Nüüd on õige aeg. Aga hiljemalt esimese advendi ajal … Siis hakkab meie laua peal korvis kasvama oranzhide kerakeste hulk ja kompostrisse liigub kompostipangekesega koortehunnikuid. Lauri oskab neid eriti ilusasti koorida. Ja süüa oskame me neid mõnuga kõik. Ja lapsed on rõõmsad ja me ise ka. Ainuke asi, mida tuleb jälgida, on, et elu liiga tsitrushappeliseks ei muutuks.

Kunagi aastaid tagasi, kui esimene suur Soome toidukauplus Eestisse ja Tallinnasse tuli, ei jõudnud nende toiduosakonna pealik ära imestada, miks mõned nädalad enne jõule kasvab mandariinide müük nii hüppeliselt, et need isegi mõneks hetkeks otsa saavad. Soomlased ei olnud lihtsalt sellisteks läbimüükideks valmis. Ja siis see toiduosakonna pealik mu käest küsiski ”Mis asi see teil eestlastel nende mandariinide ja jõuludega on?”. Tuli selgitustööd teha, mis muud. Rääkida nõukogude aja rasketest ja defitsiitsetest oludest (tee soomlasele selgeks, mis asi on defitsiit!). Ja sellest, kuidas laste üks jõuluaegsetest söömisrõõmudest olid just mandariinid.

Praeguseks oleme jõudnud aega, kus alla kahekümnestele on juba raske seletada “Mandariinide jõulumüsteeriumi”, sest ka nemad on juba sellest ajast, kus ikkagi muutunud aeg võimaldas jõulude ajal rikkalikumat puuviljavalikut (sest iseseisvusaja kitsikuses algusaastaid nemad lihtsalt ei mäleta). Ja endalgi ilmselt ununeks jõuluaegses külluses need ajad, kui midagi saada ei olnud.

Kui ainult mingi sisemine tung mandariinide järele seda aega meelde ei tuletaks….

Alguses on neid palju. Poe puuviljaosakonnas ootavad nad kambakesi…



Seejärel viiakse nad koju. Kas näiteks kastiga…



Või kaalutuna…



Nad ootavad rahulikult väljavõtmist… või…



hüppavad kärsitumad neist juba ise välja.



Viisakamad ootavad ilusti kausis oma järge.



Nad toovad palju rõõmu ja maitseelamusi igas vanuses tsitrusesõpradele. Ja lõpuks jäävad ootele vaid üksikud viimased, et oma tee jõuluajal laste kõhtu leida…



Amanda posted @ 10:42 - Link - kommentaarid (23)

28 November 2010
ALGAB!
Esimene advent






Jälle kuskil löövad kerkokellad,
Hobule leiba, velled hellad!
Tuleb tasa sõita üle silla
Karud ja rebased magavad.

Tuleb sõita läbi metsasihi
Keset küla piduehteis on kirik
Õpetaja täna peast kõik räägib
Sest, et on jõulud ja sündinud ta!

Kodus päris kuusk ja kõik on kena,
Tiksub seinakell, veel köögis on ema
Igal aastal nõnda õhkab tema:
Tulevad, tulevad, jälle on käes!

Uksest pistab nina jõuluvana.
Tore on, et üks ja see ja sama
Paitab habet, lausub vana:
Tere jah, tere! Näe jälle on käes!



Need on sõnad ühest jõululaulust, mida me kuulasime paar aastat tagasi Musamari jõulukontserdil ja nüüd hiljem plaadi pealt. Ja minu jaoks ongi märgusõnadeks see rida: Tulevad, tulevad, jälle on käes! Sest….

Täna on esimene advent. Ja täna see algab! Jõuluaeg! Imedeaeg! Minu aastaaeg! Viies aasta-aeg!




Jõuluaeg on minu jaoks olnud alati viies aastaaeg! Et on kevad, suvi, sügis, siis tuleb jõuluaeg, ja siis talv. Lauri nimetab mind “valgete paberitega jõuluhulluks” ja tõenäoliselt on tal 100 % õigus. Sest jõuluajal tabab mind tohutu heldimus, tegutsemisvajadus, jõulude ettevalmistamise tuhin, kaunistamise ja sättimise tung, andmisesoov ja hingerahu… Mulle meeldib kogu see aeg oma rutuga, rahuga, erilise valgusega tänavatel, kodudes, poodides ja eelkõige inimestes. Minu arust on inimesed jõuluajal kiirgavad. Nad kiirgavad headust ja sisemist valgust.

Üks tuntud muusik on kunagi öelnud: “Jõulude ajal, neil vähestel päevil, me näeme, milline meie maailm võiks olla!”. Ja ma olen sellega nõus. Sest jõuluaeg võikski olla meile eeskujuks kogu aasta jooksul. Oma headuse ja hingevalguse poolest. Kui suudaks me terve aasta nii elada, nagu jõulude ajal- rõõmsate, heldete, tänulike ja õnnistatutena…

Ma ei tea inimesi, kes ei salliks jõule. Õnneks! Ma ei tunne neid, ju on saatus mind hoidnud nendega kohtumast… Sest ma ei saaks nendest aru… niikuinii.
Ja ma ei mõista jõulustressi. Minu jaoks pole seda olemas… Jõulustressist rääkimine on viimastel aastatel muutunud nagu trendiks või moehaiguseks. Kui sa tahad olla moodne, siis kurda selle üle kuidas kogu see tingel- tangel sind häirib ja kuidas viimasel päeval kingiotsimine sind närvi ajab. Miks viimasel päeval ? Kes üldse läheb veel jõululaupäveval kinke ostma???? Ma ei tea. Õnneks….

Kui kuulata sõpru aastaringi, just nimelt KUULATA, siis on sul ammu teada, mis kedagi rõõmustada võiks. Ja siis on ka aega neid kinke soetada, pakkida, sättida. Kui detsembri alguseks on kingid koos, või vähemalt osa neist, siis ei ole vaja viimasel päeval rabeleda kaubanduskeskuses ja siis ei teki ka stressi.

Sellisel juhul on aega nautida. Kogu seda kulgemist ja rahulikku jõulu tulemist. Siis ei sega kaubanduskeskuste jõululaulud ja kaubaküllus. Siis saab rõõmu tunda laste jõulupidudest (mille puhul olen ka kuulnud ohkimist, et neid on ju nii palju) ja kodu kaunistamisest. Piparkookide lõhnast ja glögiõhtutest. Pärastlõunakohvist mõne lähedase sõbraga. On aega täiel rinnal nautida jõuluraamatute lugemist. Rõõmu tunda ka jõulueelsest rallist ja sebimisest.

Jõululaupäeva õhtul peale külaliste (sest meie jõuluõhtutel on alati rohkem kui oma pere, ka näiteks vanavanemad ja vanavanavanemad) lahkumist seisan ma alati kuuse juures ja olen veidike kurb. Sest äkki on kõik kuidagi otsa saanud. Kogu see ootus ja lootus ja ärevus ja elevus. Ettevalmistused ja koosolemised… Äkki on kuidagi vaikne ja … jälle jääb oodata terve aasta, enne kui uuesti seda imelist aega tunda saan… Ja nii ongi minul jõuluõhtu lõpp ka veidi nukker…

Aga… Nüüd ma alustan ka oma esimest jõuluaega siin IT-s . Ja uskuge, pikki heietusi on tulemas, sest kui on asi, millest ma võin lõputult rääkida ja arutleda, siis on need jõulud (oi, jummel, sellest kõigest võiks ma raamatu kirjutada!). Siia tuleb mu enda kroonika jaoks ka pilte, ideid, luuletusi, kaarte, mõtteid, õpetusi, tänitusi, meenutusi, halamisi, käsitöid ja üldse igasugu asju, mis pähe tuleb. Nii et saab alguse ka minu siinne jõulukroonika. Eks näeb, kuidas see kõik kujuneb… Nii et ainult käsitööle orienteeritud peavad enne kontrollima kas tuleb ka mõni nõelaviibutus või on terve sissekanne ainult üks suur mõttemulin…

Aga kõigile Isetegijatele soovin jõudu, jaksu, toredaid kingi-ideid, kauneid kaunistusi, ilusaid mõtteid… Ja võimet märgata jõuluaja valgust iseendas ning pisikesi toredaid imesid enda ümber!

Tulevad, tulevad! Varsti on käes!




Täna on veidi käsitööd ka. Üleeile siristasin masinal valmis uued padjakatted. Sel aastal tahtsin lihtsalt veidi teistsuguseid… Roosi-ruudulised on taaskasutus kaltsukast ostetud kardinaribast. Ja ruuduline pitsiga on osaline taaskasutus- linik on kaltsukast ja kangas varasematest varudest.








Nagu näete, võeti padjad kohe kiiresti omaks…



Ja loodus oma lumekingiga aitab jõulutunde tekkimisele tugevalt kaasa… meil, inimestel, jääb vaid veidi valgust ja “karralõnga” juurde lisada. Võtkem siis need kingid vastu!

Täna hommikul aga soovin palju valgust ja veidi karralõnga ka kõigi teie esimesse adventi!



Amanda posted @ 08:15 - Link - kommentaarid (21)

27 November 2010
VOLANGE LUMEL JA KAELAS
Ehk mõned tegemata tööd


Tegin veel jõulumüügile mõned järjehoidjad. Kuna jõuludeks kingitakse tavaliselt ka palju raamatuid, siis on ju hää, kui miski neil järge vahel hoiab. Sellised lihtsad siis…











Ja teist tegemist võiksin alustada sõnadega: Tegin minagi… Katia Ondase salli. Ja teen veel. Tundub, et need sallid on vallutanud siinsegi keskkonna blogid ja mina annan oma panuse ka neisse vallutustesse. Pean tunnistama, et niipea kui ma seda volangisalli Muraka blogis nägin, nii mul tekkis idee, et see oleks emale hää jõulukink (täna ta juba märkas minu salli ja küsis et kas see ka soe on. Mis viitab sellele, et tal on ikka väga palju nõudmisi (näiteks et sall oleks soe!) ja ma pole kindel kas see kink ikka õigesse kohta läheb aga… No igal juhul… idee mul tekkis ja lõnga ma sain. Lõnga sain tänu Lianni poe lahkele müüjatädile ja oma kallile mehele, kes neile poodi järgi läks. Kuna ise olen selle nädala olnud täiesti tubane ja võidelnud Pauliine larüngiidiga (eile pääsesime õnneks haiglasse saatmisest ja nüüd teeme kodus adrenaliiniga?! Inhalatsioone). Seetõttu ma ise poodi ei jõudnud ja Lauri sai osturetkel ise ära käia.

Aga kududa oli mõnus. Mind ikka vaimustavad need värviüleminekud. Ja kudumine läks ruttu. Üks õhtu ja sall oligi siuh valmis. Täna jooksin õue värava peale pildistama, sest värval olevad talvesalli volangid olid äravahetamiseni sarnased minu salli volanksidega. Kui värv välja arvata.

Selline siis sai minu sall, veidi üle ühe toki läks. Tahaks öelda, et mul on nii pikk kael aga tegelikult… noh, tahtsin lihtsalt veidi pikemat salli.









Lumi oli täna tõesti võrratu. Pidime korra linnas käima ja vahepeal oli küll hirmus lumetorm aga muidu oli ju ilus vaikse lumega ilm.
Tüdrukud olid minu ema hole all ja kui neile järgi läksime, siis olid nad hoolega ametis vanaema kodu kaunistamisega. Vanaema oli keldrisse kaunistuste järgi kupatatud ja meie saabumise ajaks olid praktiliselt kõik kapinupud ka kaunistusi täis riputatud.

Ja koju jõudes pidime ikkagi veidi kaunistusi üles riputama. Olen end püüdnud ikka tagasi hoida, kuigi ausalt öeldes olen Soome blogisid jälgides juba nii isule aetud. Seal käivad jõulukaunistamised ja ettevalmistused ikka täie hooga. Täna sai siis laste soovil ja enda meeleolust tingitult juba maja välisilmet veidi jõulusemaks muuta. Nad lähenevad vääramatu jõuga, nad on kaunid ja ma ei tahagi tegelikult sellele ilule vastu panna. Nii et, varsti läheb päris hooga lahti.








Amanda posted @ 18:20 - Link - kommentaarid (14)

23 November 2010
KUI PALJU VÕIB KÕRVAKAID OLLA?


Vastus: palju. Eriti kui sa neid valmistad. Kõik need viimased nädalad, mil ma igasugu muid tegemisi olen teinud, on mul kogu aeg käsil olnud ka kõrvarõngad. Seekord tegin lisaks nendele varasematele ka raamides kõrvakaid. Et veidi pidulikumad või nii. Ja suuremad said ka (siis pikemad). Kuna kinkimise aeg on ligi, siis said ka kogused suuremad. Varsti nad juba ühele väikesele müügile rändavadki.

Siin nüüd siis lõputu jada kõrvakaid. Lihtsalt kroonika mõttes…Püüdsin minagi kunstfotosid teha ja kõrvakaid pokaali küljes pildistada. Siis sain aru, et ma ei oska ja et nende kogu ilu nagu ei tule välja. Niisiis tegin lõpu pilte oma viimasena ostetud teetassi küljes…

Aga palun…





















Ja kuna jõulud lähenevad pöörase kiirusega, siis ka veidi neid tegelasi, kes eriti jõulude ajal ringi lendlevad…





Üks eriti lennukas ingel…



Ja veel ilmselt maailma tuntuim inglike.





Pean tunnistama, et täna hommikul kui Lauri tööle läks, küsisin temalt kuupäeva ja äkki sain nagu puuga pähe! Sel nädalavahetusel on juba!!!! esimene advent! Ma olen end kogu aeg tagasi hoidnud, et jõulukaunistuste ja kõige muuga mitte liiga vara alustada. Aga nüüd tundub, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Teate küll… Nukitsamehest. Et kui enne oli kõik üle, siis kuidas nüüd on kõik puudu???!!! Täna äkki tundsingi, et kõik on puudu ja läheb ikka vist rabelemiseks. Aga noh, tuleb oma jõulumärkmikusse “generaalplaan” koostada ja ajagraafik paika panna ja siis… saab jälle rahulikult võtta.

Aga tuleb ikkagi veel jõuda, niipalju toredat on tulmas. TAhtsime veel enne jõule Soome sõita ja just ostsime Nukuteatrisse “12 kinki jõuluvanale” piletid. Ja … Joosepi klassi läheme kaunistama ja… Uhh, tegemist jagub aga see kõik on ikkagi mõnus… Kui vaid plaan paika saab…
Amanda posted @ 10:37 - Link - kommentaarid (14)

19 November 2010
EMMA JA PAULIINE SOKID
Ilma muu mulinata


Siis kui usinad isetegijad “Soktoobritasid”, ei teadnud mina sokkidest maad ega mütsi. Ma hoopis kudusin ühte mütsi. Aga nüüd siis… Parem hilja kui mitte kunagi…

Eile ja täna läksid muude toimetuste hulgas ka kududes. Sest niipea kui Joosepi sokid üleeile valmis said, oli Emma kohe jaol- et talle ka! Ja kui ma Emma sokke kudusin, käis Pauliine kogu aeg küsimas, et kas need on minu sokid? Ja: millal minu sokid valmis saavad?

Vastus: täna !

Sellised nad tulid. Lõnga ma ei pea ilmselt nimetama, sest see on JÄLLE minu lemmiklõngast Nalle Kukkaketost. Ja kuna see lõng lihtsalt on niiiii ilus, siis ma kohe pidin mingi “romaaantika” sinna juurde tegema. Aga samas, kuna lõng ise nii palju ütleb, siis ei tulnud mul muud pähe, kui see pitsiline serv.

Ma pean ikka ära ütlema, et mind endiselt vaimustab nendest iseenesest värvide üleminekuga lõngadest kudumine. Mitte sellepärast, et ma oleks laisk ja ei viitsiks ise triipe kududa. Vaid sellepärast, et kusagil on keegi, kes mõtles välja, et võiks niimoodi ise need mustrid tekkida. Ja siis suutis keegi mõelda välja, kuidas seda kõike , siis lõnga, värvida. Et kusagil on olnud mitu “keegit”, kes on vaeva näinud selleks, et minul oleks kergem kududa. Ja et need värvid kõik nii kenasti kokku kõlavad…

Lõpuks läks ka nii, et mul õnnestus sokid kuni peaaegu ninani ka samasse mustrikorda kududa.

Tüdukud olid täna väga rõõmsad, kui nad lõpuks oma sokid jalga said. Tiirutasid päris hooga parketi peal… (muidugi ma millalgi kamandasin sokid jalast, sest nendega on ikka jube libe!). Aga rõõmu oli küllaga.

Ja siin pealt- , alt- , seest ja väljast vaated sokkidele.












Amanda posted @ 15:17 - Link - kommentaarid (11)

18 November 2010
JOOSEPI SOKK
Ja muud mulinat ka

Peale salli kudumist asusin Joosepi sokkide kallale. Esimene valmis kiiresti. Välja arvatud kand.Selle tegemiseks istusin vardad ja lõng käes arvuti ees ja lugesin Tintsiku “hiinakeelset” kannakudumise õpetust. No küll ma pusisin ja arvutasin ja aru ma ei saanud. Ja äkki! Oli hiina keel selge. Oi see oli lahe tunne! Selline “Lati pats!”- et ära tõin või siis minu puhul, et ära tegin! Igal juhul olen ma Tintsikule väga tänulik selle lihtsa ja kergelt teostatava kanna eest. Siiani oligi minu sokikudumise takistus see kand. Ma olen tegelikult sokke kudunud küll. Aga alati, kui ma üle hulga aja jälle selle töö ette võtan, pean ma kannakudumise uuesti meelde tuletama või ära õppima.
Nüüd oli kohe kuidagi nii lihtne ja loogiline see uutmoodi kand.

Ühesõnaga, sokikudumine edenes ja… siis ei edenenud enam. Sest tulid vahele ehete tellimuse täitmine ja köögiseina värvimine.

Üleeile kudusin teise soki. Joosep oli õnnest ümmargune, käis ja libistas liugu ja tõstis põlve. Et sokke demonstreerida…

Nüüd demonstreerin mina teile siis oma valminud käsitööd. Aga nii nagu meie peres ikka (ma ei tea, kas seda teistel ka ette tuleb), liiguvad asjad oma radu ja nii oli pildistamise hetkeks minu kasutuses ainult üks sokk. Aga ära ma ta pildistada tahtsin. Mul pole õrna aimugi, kas teine sokk on Joosepiga praegu koolis kaasas või on ta end peitnud kuhugi kavalasse kohta. Aga selge on see, et nii nagu jõuluaja lähenedes asjad ilmuvad (noh, susside sisse igasugu meelehead), nii võivad nad ka kaduma minna. Senikaua jääb teil üle lihtsalt pahandavalt pead raputada (et kuidas siis nii ruttu midagi kadunud on) ja samas uskuda minu Au-sõna, et teine sokk on olemas. Tõesti on, ma kudusin neid kaks! Ja teine on täpselt sama armas kui see üks “sõnakuulelik”, kes pildistamise ajal kohal viibis.

Puuduva soki “mõtteline koht” on näha…



Ja nüüd muud mulinad…

Täna hommikul kui ma üles ärkasin, avastasin, et lumi on maha tulnud. Jälle! Suur ja paks ja kohev. Selline vatine (kui aknast vaadata). Nii et tahaks kohe pikali visata ja mõned lumeinglid teha…
Tegin tiiru õues. Valge! Ilus! Jõulune! Mõtlesin, et kui kummaline see ikkagi on, et me lume tuleku üle ikka ja jälle jaksame vaimustuda. Alles nädal tagasi ta ju tuli maha. Vahepeal kadus ja nüüd on jälle nii vaimustav seda lumevalgust kogeda. Kummaline… Aga ilmselt ongi imetlus tingitud eelkõige sellest, et me ihkame sel pilkase pimeduse ajal mingitki valgust. Valgust oma kodudes, valgust õues, valgust hinges. Kasvõi lumevalgustki…



Reede õhtul tuli Emma minu juurde raamatuga, mille ta oli unejutuks välja valinud. Ma küll püüdsin talle selgitada, et see on tema ja Pauliine jaoks liiga keeruline aga või nad sind siis kuulavad. Ja me lugesime. Naljakas oli see, et tüdrukud uinusid mu kaisus üsna kiiresti aga mina lugesin ikka edasi, sest sõnad olid õiged…

“Sügise vaikne üleminek talveks ei ole õigupoolest paha aeg. See on aeg, et kesta ja kindlustuda ja soetada nii suuri tagavarasid kui vähegi võimalik. On meeldiv koguda kokku kõik see, mis sul on olemas, korjata soojust ning omaenese mõtteid ja pugeda sügavale ohutusse orva, pessa, kus kaitstakse seda, mis on tähtis, kallihinnaline ja täiesti enda oma. Siis võivad külm, tormid ja pimedus tulla, millal tahavad. Nad kobavad ümber seinte ja otsivad sissepääsu, aga ei leia, sest viimane kui üks neist on suletud ja seespool istub too, kes on olnud ettenägelik ja naerab endamisi oma soojuses ja üksinduses.” Kas pole ilus? Raamat on Tove Janssoni “Hilja novembris” ja vaieldamatult on see üks suht keeruline raamat (vähemalt nii ma olen alati arvanud.). Aga ta on õige.

Ja selline ilm nagu täna… selline “vatine”. Ma mõtlesin jälle, et praegu ongi aeg koguda endasse kõike seda mis on oluline. Soojust ja lumevaiustust ja … mida iganes. Et siis kerida ennast kerra tugitoolis, võtta tass teed ja “koguda omaenese mõtteid”, “pugeda sellesse sooja pessa ja kaitsta seda, mis on tähtis ja kallihinnaline ja täiesti enda oma”. Tuleb tahtmine võtta esimene glögikruus ja riputada koju rohkem valgust. Valgust! Tasast ja hubast ja sooja. Koguda oma mõtteid enne jõuluaega, teha plaane ja hinnata (ehk väärtustada) hetke…

Kõik on kodune ja rohkem tahakski olla kodus, kerida end kerra ja pugeda oma urgu. Hommikul kui lapsed kolmekesi diivanil istusid, kutsusin Lauri teisest toast vaatama. Niimoodi kolmekesi, vaikselt hämaras valguses kolm uniste silmadega imet. Ütlesin Laurile, et me oleme nii rikkad, vaata ometi! Lauri küsis selle peale, et kuidas me ometi kolm nii armast last saime…. Pauliine, see väike ninatark, teatas selle peale kõva häälega ”Me sündisime!” ja siis “sellepärast teil ongi kolm armast last!” Konkreetne värk! Aga sellisest soojast pesast ei tahakski üldse hommikukargusesse minna… Või kui, siis kõik koos. Näiteks parte söötma…

Ma võtsin järjekodse tassi teed (kuigi ostsin üleeile ka glögi), ronisin tugitooli… Ei, enne seda ei saanud ma kiusatusele vastu panna ja riputasin ukse kohale järjekodsed märgid lähenevast “minu ajast”. Ja alles siis istusin tugitooli ja jõin teed. Akna taga hakkas sadama vaikset lund…. Kudusin veidi… Tüdrukud mängisid… Ja hää oli olla… Võtsin oma soomekeelse jõuluajakirja ja lugesin… Varsti on käes… Üsna varsti. Veidi veel oodata… Või tulevad nad jälle nii kiiresti, et kõike ei jõua…? Aga kiirustamise vahepeal lihtsalt peab olema ka neid hetki, kus on aega “naerda endamisi oma soojuses ja üksinduses”….

Soojust ja valgust teiegi päeva!












Amanda posted @ 09:56 - Link - kommentaarid (12)

16 November 2010
JOOSEPI KAITSEMÄRGID

See sall oleks pidanud tegelikult üles saama Emma lumehobuse mütsist järgmisel päeval. Aga kuigi sall sai valmis, ei olnud mul “vaimu” seda üles panna. Kuni tänaseni.

Teen lühidalt.
Teema: Sall.
Kellele: Joosepile.
Kudus: Emme
Tikand: Kui ma Joosepilt küsisin, et mida ta oma sallile peale soovib, kas ka siili (nagu mütsile) või midagi muud, vastas ta” tee need kaitsemärgid”. Kaitsemärkideks nimetab Joosep arhailist tikandit. Kunagi paar aastat tagasi, kui ma neid mütsidele ja kinnastele tikkima hakkasin, siis millalgi Joosep küsis, et kas ilma nende märkideta enam ühtegi kinnast ei saa. Ja eelmisel aastal me jälle uurisime nende tähendust ja miks neid tehti. Ja eks ma siis seletasin ka, et vanasti usuti (ja usutakse ka tänapäeval) et need annavad kaitset. Nii ta neid kaitsemärkideks nimetama hakkaski.

Sall tuli. Kaitsemärgid tulid. Joosep jäi väga rahule ja esimesel valmimisjärgsel ööl isegi magati, sall kaelas. Ja mitte köha pärast vaid selle pärast, et niimoodi oli hää.

Siin uhke omanik uue salliga ja paar lähivaadet. Lähivõtted tegin välguga, et salli värv õigesti peale jääks.






Amanda posted @ 17:50 - Link - kommentaarid (10)

15 November 2010
MARDILAADAST, ISADEPÄEVAST JA VEERVATEST LUMEPALLIDEST

Nädalavahetusel oli isadepäev. Selle veetmiseks on ilmselt sada erinevat võimalust. Kuidas keegi.

Meie veetsime selle üsna aktiivselt. Minu ralli algas juba reedel kui ma Mardilaadal käisin. Naabertänava Marmelaad võttis mind oma hobuvankri ääre peale ja nii me laada poole veeresime. Tegelikult muidugi on Marmelaadil vägadegi hää vedrustusega masssin, mis sisaldab märksa rohkem kui ühe hobuse jõu. Ja massina sees oli meil ka lõbus- Ida oli tubli tujutõstja.

Mardilaat oli tore. Palju uudistada ja osta oleks ka tahtnud kohe pooli asju aga seekord olin üsna tagasihoidlik. Siiski sain omale ühe portselanist prossi ja muud nipet näpet ja loomulikult laada ühe tähtteose- Muhu raamatu. Selle 2,7 kilose (Lotte vanaema vist oli ära kaalund). Aga raamat oli kiirvaatlusel tore ja eriti tore oli kohtuda autorite Tööpingi ja Sokikesega (sest kolmandat autorit ma ei tundnud), kes oli nii armsaste õhevil ja ärevil ja uhked ja lahked. Aga see raamat on ka na ilus ja kena, et uhkuseks oli ikka põhjust nii, et neil oleks rind võinud uhkusest kummis olla. Ma ei kujuta kohe ette kui tore see tunne võib olla, kui sul mingi vaimusilmas ette kujutatud kirjateos siis värskelt lõhnavana käes on. Nii et aplaus kauni raamatu autoritele!

Mina raamatut eriti ei sirvinud, sest kuna ostsin selle Laurile minu jõulukingiks (see tähendab, et ta ise ei teadnudki, et ta mulle juba kingi ära ostis, aga Londonist saabudes oli ta küll oma kingiga väga rahul. Siis selle kingiga, mis ta mulle kinkimiseks sai) siis lubasin seda enne jõuluõhtut uurida.

Ja Josefiine ja Pisihaldja ja Mareliga kohtusime ka. Kohtumised olid huvitavad ja lõbusad, sest ikka on lahe näha näost näkku inimesi, keda muidu vaid arvutiekraani kaudu tunned.

No ühesõnaga, laupäeva jätan vahele- see sisaldas isadepäeva spordipäeva (lasteaia rühma oma), rallit linna ,sest Joosep pidi laeva peale sünnipäevale minema, rallit värvipoodi, siis puumarketisse ja lõpuks veel ringiga läbi paari peatuspunkti koju.

Ja eile siis oli isadepäev. Mille meie otsustasime rahulikult kodus veeta. Hommikul oli siis muffinite küpsetamine ja kinkide-kaartide jagamine ja siis otsustasid Joosep ja Lauri ja Pauliine ka veel, et nemad hakkavad Pauliine voodit ehitama. Vanadest voodiotstest aga uute külgedega. Nii suunduski Lauri üles.

Mina vaatasin köögis ringi ja otsustasin köögi porte maha võtta. Meil plaan köök üle värvida ja uus porte paigaldada ja nii ma siis otsustasin natukene nokitseda. Porte sai maha. Joosep oli vinge abiline ja usin “pikkade ribade” mahatirija. Siis ma natuke seisin ja mõtlesin… Otsustasin maalriteibid lae äärde ja liistude äärde ja üldse vajalikesse kohtadesse teipida. See oli selline üles- alla, tooli peale-alla- töö. Seinapildid maha ja mööbel seinast eemale ja teibid siia-sinna.

Seisin veel natuke… Et nüüd on hea esmaspäeval värvima hakata… Aga mis ma ikka vahin- ma natuke värvin ka. No värvisingi- ühe korra üle ja siis veel igaks juhuks teise korra ka. Emma ja Pauliine käisid ka nii pintsli kui rulliga vehkimas. Mingil hetkel oligi nii, et vaatasin, et ühes kohas olen nii lohakalt värvinud, et vana värv kõik paistab. Lauri siis tuletas meelde, et selle koha peal oli “poolakate abibrigaad” tegutsenud. Nojah! “Poolakate “ tööd tuli veidi üle teha.

Õhtul mõtlesin, et märgin siis porte paigutuse kohad ka seinale. Et siis esmaspäeval hää seda kleepida. No märgid said seina. Lauri veel küsis, et ega sa täna enam seda portet panema ei hakka. Ei-ei!

Seisin veel natuke… Nojah, hakkasin ikkagi. Portet panema. See oli selline udupeen, mis tuli ainult veest läbi tõmmata ja siis hakkab ise liim toimima ja tõmbad ainult seina. Tõmbasin ma jee! Seda tapeediriba niimoodi seina saada oli sama, kui võtate pesumasinast märja t-särgi ja panete seinale ja siis loodate, et küll ta nüüd sinna jääb. Tühjagi ta jäi. Lõpuks kasutasin Lauri, PVA-liimi, hea eestimaise sülje ja kõva vandumise abi, ning õhtu lõpuks oli porte ka seinas.

Jalad väsinud, käed väsinud, aju viltu peas- nii lõpetasin õhtu. Ja imestasin, et kuidas see lumepall nüüd jälle niimoodi veerema läks? Et algul oli plaanis ainult natuke vana tapeeti nokkida ja lõpuks sai siis tiir tervele köögile peale tehtud?

Lauri sai voodi ka kokku, ilus tuli… Seda näitan veidi hiljem kui kõik kohad veel kord üle värvitud.
Õhtu lõpetuseks ütles Lauri, et päris hea isadepäeva kink tuli nii tikrivärvi köögist kui voodist. Mis on ju tore. Selline väike teistmoodi isetegemine…

Täna siis oli koristamise päev. Ja vägisi tahtsin ikkagi mõned küünlad ka juba välja panna. Hetkeks tuli mul juba tunne, et nii palju on teha ja nii palju ideid teostada enne jõule, et ma ei saa nendega kuidagi valmis.

Ja sel hetkel, kui mulle tundub, et ma jõuludeks oma asjadega valmis ei saa, algab reeglina minu jaoks viies aastaaeg. Sest minu jaoks on aastaaegu viis- kevad, suvi, sügis, siis jõuluaeg, mis algab kuskil novembri keskel, ja siis tuleb veel talv. Jõuluaeg on ideede, nautimiste, mõtiskluste ja mõnusa sagina aeg. Ja nüüd on ta sellel aastal alanud. Igasugu väikesed inglikesed ja küünlakesed hakkavad vägisi meie majja ja minu unedesse tikkuma. Aga see on juba hoopis teine jutt… Ja sellest räägin ma mõnel teisel korral…

Töö täies hoos.



Siin on näha “enne” ja “pärast” värv näha.



“Poolakate” värvitud sein.





Panen siia värvikaardi, et oleks näha see tegelik ja õige värv. Niivõrd kui see fotokaga üldse võimalik on.



Tasa, tasa…





Meie maja inglid on ka majaperenaise moodi trullakad…


Amanda posted @ 18:17 - Link - kommentaarid (13)

10 November 2010
KUIDAS TEHA LUMEHOBUST
Ehk Emma Müts


Eelmisel talvel, või oli see üle-eelmisel, kudusin ma Emmale pehme karvase mütsi. Sellise pehme ja “uduse”. Kuna selleks aastaks oli müts Emmale väikeseks jäänud, tekkis vajadus uue järele. Pauliine omastas sujuvalt Emma vana….







Selge oli see, et müts peab tulema roosa. Sest Emma arvas nii. Ja soovitavalt täpselt samast lõngast, mis eelmine. Nii arvas Emma. Ja mütsi peale pidid tulema lumememm ja lumehobune. Nii arvas Emma. Lumehobune? Lumehobune????? LUMEHOBUNE?????
Mina ei osanud midagi arvata. Mina arvasin hoopis, et kuna ma ise eriti fantaasiarikas pole, siis selle eest on seda minu lapsed, kes mütsidele siile ja hobuseid soovivad.

Roosa lõnga me saime. Koguni kaks. Üks oli Novita Wool ja teine miski, mille silt on juba kõndima läinud või Pauliine lõikamiskire ohvriks langenud (talle õudselt meeldib kääridega pisikesi pabertükikesi lõigata. Aga noh, see on peenmotoorikale ju hea, nii et… Tagasi lõnga juurde…). See teine lõng oli miski, mille nimes olid Rose ja Mohair. Nii et … Tehke ise järeldused… Miski mohäärilõng see on. Tahtsin sellega tekitada samasugust “udu” nagu eelmise mütsi puhul.

Ja siis kuduma. Kuna Emma ikkagi käis selle üle-eelmise aasta mütsilõnga jääki silitamas, siis tegin uuele mütsile sisse heledamad triibud sellest vanast lõngast. Ja ma olin täiesti vaimustuses oma avastusest! Et selliste triipudega saab nii laheda efekti tekitada. No täitsa ….

Nojah. Aga tagasi lumememme juurde. Selle otsustasin peale heegeldada ja aplitseerida. Aga lumehobune??????????????????

Kui Marmelaad kohvile jõudis, ei olnud lumehobune veel alanud. Ehk ma ei osanud ikka veel mõelda kuidas ma seda teen. Mõtlesin, et äkki ei tee üldse. Võibolla sõbralikust kättemaksust Abakahani käigu teemadel teatas Marmelaad mulle, et loomulikult tuleb lumehobune teha ja selle tegemine on köki-möki. Täpselt nagu Abakhani juures parkimine, kei keegi mäletab.

Siis võttis Kunstnik paberi ja pliiatsi ning visandas mulle kiirelt hobuse, andes ka idee hobuse jalgade teostamiseks. Kauba peale tehti ruttu ka siil. Ühe käega kohvi juues ja teisega sirgeldades- vaat kuidas need asjad kergesti käivad.

Teostus oli veidi keerulisem. Aga teisel ringil sain ma ka hobusele jalad kuidagi enam-vähem alla. Lumememmega jäin isegi üsna rahule kuigi tema pearätik, mida ma tahtsin teha nagu vanasti oli lüpsjanaistel, tuli hoopis veidi võibolla mereröövli moodi. Aga Emma ei teinud sellest väljagi ja oli lasteaiast tulles jumala rõngas.
Aga siin siis Emma müts. Lumememme ja –hobusega…











Ja täna sai alustatud Joosepi salli, sest tellimused tahavad ju täita. Nii et kudumismaraton jätkub.

Amanda posted @ 10:53 - Link - kommentaarid (22)

09 November 2010
JOOSEPI MÜTS

Hakkasin pühapäeva õhtul Emmale mütsi kuduma. Et talv tuli ootamatult kätte ja Pauliine omandas sujuvalt Emma eelmise aasta mütsi, mis Emmale liiga väike oli.

Istusin tugitoolis ja kudusin kui Joosep äkki küsis: “Emme, millal sa minule midagi kood?” Uurisin, et mida Joosep siis sooviks. “Salli ja mütsi ja kõigepealt sokke. Ja ma sooviks rohelist mütsi.”

Eile käisin linnas oma köha järelkontrollis ja peale seda jalutasin siis Karnaluksi. Ostsin tüdrukutele sokilõnga ja Joosepile salli jaoks, sokkide jaoks ja mütsi jaoks.

Eile õhtul lõin silmad üles ja hakkasin kuduma. Küsisin Joosepilt, et kas ta tahab mütsile midagi peale ka ja väljavalitud tegelaseks osutus SIIL. Täna oli siis selline lugu, et kuna mul oli Emma mütsi jaoks ühte tegelast vaja, siis palusin kohale tunnustatud kunstniku Marmelaadi, kes mulle hindamatut abi osutas siili ja hobuse näol (siis joonistas, mitte ei toonud elavmaterjali kaasa). Edasi saigi täna kootud müts ja heegeldatud sellele ka siil. Loodetavasti oskab see okaskera siis õigel hetkel Joosepile õiget nõu anda. Et nagu “Serviti! Serviti!” või nii.

Selline ta sai.
Pilt ilma välguta.



Pilt tormi (õues akna taga) ja välguga ( toas, fotokast).




Siili portree.




Emma müts sai ka valmis, ainult hobune on vaja veel peale saada.

p.s. panen siia lisana (aitäh Sokike, et meelde tuletasid), et lõng on miski "Schachenmayr nomotta idena Juvel multi". Ilus üleminekuga lõng, mina panin küll kaks tükki korraga jooksma, sest üks oleks talvemütsiks õhuke jäänud. Tokid on 50 g. Minul kulus veidi alla kahe toki (kuna 2 korraga jooksid).l 100 % ny uld.Ostetud Karnaluksist.
Amanda posted @ 16:42 - Link - kommentaarid (19)

07 November 2010
LIHTSALT EMOTSIOON
Ehk esiemene lumi

Ilma käsitööta post!



Ma pole mitu, üsna mitu päeva postitanud midagi. Ega see tegelikult ei tähenda, et ma midagi ei teeks- olen kinnastele pärleid tikkinud ja olen kõrvarõngaid teinud kohe hulgim. Aga kuna need on jõululaada jaoks ja neid on mitu ühesugust, siis mis ma ikka näitan, et tegin 5 paari Pärlkõrvarõngaga tüdrukuid.

Ja kui mu blogi oleks oma pesa teinud mingis muus foorumis, mitte käsitööfoorumis, siis oleks siin vahepeal ka sellised jutud nagu “Roosad prillid” (mis oma nime poolest sobiks minu meelest just sellisesse keskkonda, mille lõpp on näiteks blogspot. Aga ei hakka ju ühe jutu pärast tegema uut blogi. Jõuaks ühegagi tegeleda!) või lugu sellest kuidas me eile perega püüdsime Tartu mnt. Abakhani parklas (ilma Marmelaadi abita!) kohta leida ja kuidas me pidime veel teist korda kohta otsima, sest ma kaotasin oma Guinessi mütsi Abakhani ära . Aga sain ikkagi kätte ka (mis on veidi käsitööline jutt, kuna sisaldab käsitööpoodi).

Aga vaat täna ma lihtsalt ei saa jätta siia märget tegemata! Teen lihtalt ära, iseenda jaoks.

Hommikul kella poole seitsme ajal tekkis mul äkki mõte püsti tõusta ja korra all korrusel ära käia. No teate isegi , kuidas vahel hommikuti uni ära läheb ja tekib korraks käimise mõte…

Ja kui ma siis uniselt mööda treppi üles-alla olin koperdanud, vaatasin ma lapsed üle, et kõik mahasipsitud tekid jälle lastele laotada. No oligi nii- Emma oli kägaras nagu koerakirp (ma ei tea miks nii öeldakse, ma pole ühtegi kägaras kirpu iial näinud!) ja tema sai siis uuesti tekipessa keritud. Aga kui ma tüdrukute toa aknast välja vaatasin…. Siis.. Ma nägin kogu seda ilu!

Lumi on maas! Ühe korra on meil oktoobri keskel selline õhuke kirme juba olnud aga… Tegelikult on see tänane ju ilmselt ka ikka see lörtsipoolne, ütlevad osad, ja eks ta õige on ka aga… Ikkagi ! Lumi on maas! Esimene korralik lumi! Mitte selline, kust iga rohulible välja paistab vaid selline, mis on ikka nagu korralik valge lumevaip.Küll see on ikka ilus… Kui ta esimest korda tuleb… Ja nii üllatav alati. Mõelda, et kui ma õhtul magama läksin, siis oli lihtsalt… Selline jube pime sügisilm. Ja siis, no ütleme paar tundi hiljem, on äkki kõik hoopis teistmoodi. Ilusam, puhtam, helgem, valgem…

Ja siis ma mõtlesin oma igaastast esimese-lume-mõtet…

Aastal 2006 ei tahtnud detsembris ka veel lumi maha tulla. Küll me ootasime neid valgeid jõule aga … Ja siis, viimasel esmaspäeval enne jõulu, 19-ndal, sadas öösel maha paks kiht (no kohe paks) kohevat jõululund. Joosep oli siis 4-ne. Ja oi kuidas ta oli seda lund oodanud! Me võtsime ta sülle, panime silmad kinni ja viisime aknale. Ja kui ta siis aknal silmad lahti tegi! Siis jooksis mööda pisikest põske tilluke pisar ja väike mees ütles vaikselt: “Nüüd on jõulud käes! Lumi on maha tulnud.” Joosep ongi meil selline südamlik ja tundeline (välja arvatu sel ajal, kui ta on täiesti tavaline 8-aastane tuulepea). Igal juhul oli tolle aasta jõululaupäeval kogu see ilu juba peaaegu läinud (Tallinnas oli mitu päeva juba must maa aga meil veel veidi pidas) aga selle lumerõõmu olime me küllaga kätte saanud.

Kuna tavalisel aastal tuleb lumi ikka reeglina veidi varem, siis on see ütelus minu sees veidi muutunud aga esimest lund vaadates mõtlen ma ikka õnnelikult “Nüüd võivad jõulud tulla! Sest nüüd on lumi maas.” Ja nii ka täna hommikul. Kuigi ma ronisin voodisse tagasi ja Pauliine, kes oli minu juures, surus oma pisikese talla vastu mind (niimoodi ta “kontrollib” öösiti, et kas ma ikka alles olen), ei saanud ma enam unest mõeldagi vaid kobisin juba 10 minutit enne seitset (pühapäeva hommikul!) alla. Siis jäädvustan akendest avanevat pilti. Ma lihtsalt pean selle lume kinni püüdma. Pildile…







Pool kaheksa käisime Ottoga jalutamas. Kui me õue läksime, siis sain aru, et tegelikult ikka paistavad rohulibled läbi lume välja. Aga see ei loe!

Taevas oli jalutama minnes nii helelilla, et ma pole kindel kas ma kunagi sellist näinudki olen… Selline hele lavendlililla, valged pilvelinnad sees. Kellegi jäljed on juba lumel… Aga meie lähedasest väikesest sillast on ainult ühed sammud üle läinud… Teised on enne peatunud…







Me ei näinud Ottoga sellel jalutuskäigul ühtki autot ega ühtki inimest. Kõik oli vaikne, alles ärkava küla helidega. Aga noh, on ju ka pühapäev, see peaks olemagi selline rahuliku algusega. Vähemalt see päev nädalas…












Kui nüüd tuppa tagasi tulime, tegin endale tassitäie teed. Viimasel Pärnu- käigul ostsin kaasa ühe uue Basiluri tee ja see osutuks täiesti Jõuluteeks. Selliseks mida nagu lihtsalt niisama juua ei saa. Sest see on nii “jõulune”. Aga täna juba võib … Sest lumi on maas…

Emma ärkas… Tere hommikust! Silmad kinni aknale…
- Jee! Terve öö on sadanud! Kõik on nii ilus!
- No ei ole päris terve öö, see on alles õhuke lumi…
- Aga ikkagi on kõik lumine!

Joosep liigub üleval ringi…
- Joosep! Vaata õue! Noh, mis sa näed?
– Lumi on maha tulnud!!!!

Pauliine tuleb põntsutades trepist. Aknale!
- Lumi on maas. Ma saan täna lumememme teha. Aga Lõuluvana (Jõuluvana) veel ei tule. Kas ta jõuab valsti siia?
- Praegu veel ei jõua, veidi läheb veel aega
- Aga see ingel, selle saame puusepuu () külge riputada.
- Saame jah, siis kui kuusk tuppa tuleb.

Miski pole juhuslik. Nii tundub täna hommikul õige see, et Lauri üleeile esimesed mandariinid tõi ja et me eile poest esimesed Laima piparkoogid ostsime…

Jõulud võivad nüüd tõesti tulema hakata, sest esimene “õige tundega” lumi on käes…
Amanda posted @ 07:38 - Link - kommentaarid (18)



319846 visits