Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
ÄRA IIAL ÜTLE IIAL
Ehk killuke Soome kodu
Mulle pole kunagi väga meeldinud soomlaste komme kõik kodu seinad lumivalgeks võõbata. Miks peaks? Kui maailmas on nii palju värve, siis tuleks neid ju ometi enda ümber kasutada! Mis sellest, et valge taustal tulevad kõiksugu sinised-punased diivanid ja toolid hästi esile. Nojah… Elu on õpetanud, et iial ei tohi öelda iial. Ka selle kohta, et MINU koju küll sellist valget uputust ei tule. Sest sellised valged kodud meenutavad haiglat või hospitali.
Aga… Nüüd kui alustasime oma magamistoa kapi reorganiseerimist, teadsin ma äkki, et tahan ka magamistuba muuta. Olen selle blogindusega vaadanud järjest rohkem ka teiste blogides ringi ja päris palju “ekslen “ Soome blogidesse lugema-vaatama. Ja seal on ikka tugevalt esindatud see valge stiil. Tegelikult ka Rootsis ja Norras. No nii, et kõik on valge, seintest – põrandatest kuni kogu mööblini välja.
Mida rohkem ma neid blogisid vaadanud olen, seda rohkem on mind hämmastanud nende visuaalne rahu. Ja viimase aastaga on minus süvenenud teadmine, et tahan endale ka midagi sellist. Mitte küll täpselt samasugust aga… jah, ära iial ütle iial.
Ühesõnaga leppisime kokku, et lae värvib Lauri. Sest mina oma jalaga… No nii igaks juhuks. See kokkulepe kestis paar päeva, kuni ma otsustasin, et ma proovin. No nii, ühe korra üle tõmmata. Proovisingi. Täitsa hästi õnnestus. Ronisin ikka tooli peale ja tagasi ja vahepeal veeretasin laes rulli. Kuna lagi jäi ebaühtlaseks, mõtlesin et proovin korra veel. Tõmbasin teise kihi peale. Ilus! Siis mõtlesin, et proovin seina peale meie uut värvi. Mille nimi on Kaerahelves. Samast Sadolini sarjast ,kust meie köögi Tikker. Proovisin ühe seina peale. Nii roosat kaerahelvest pole mina veel näinud! No olgu. Selle asemel, et vaadata värvi kuivamist, tõmbasin toa teised seinad ka üle. Teipimine sinna juurde. Kui ringiga toa teise otsa jõudsin, oli esimene ots kuivanud. Ilusaks . Ja mitte roosakaks. Õhtul tuli Lauri koju ja imestas, et hommikul lahkus rohelisest magamistoast, selleks et õhtul naasta Kaerahelbesse.
Kardinad tikkisin käsitsi (keegi küsis, et kas käsitsi tikitud). Kummutid on need üldlevinud männipuust kummutid, millel nupud vahetatud ja mis on värvitud… valgeks. Kolm kummutisahtlit said laste palvel dekupaasitatud orava, jänese ja tüdrukuga, et neil oleks kergem oma sokisahtlit leida (algselt oli see kummut plaanitud teise tuppa). Voodi sai valgeks. Üks rottangtool sai valgeks. Põrand! Mullen ii väga ei meeldinud meie põranda kollaseks tõmbunud toon. Põrand sai valge lakiga valgeks. Niipalju siis sellest,” minule ei tule iial…”
Nüüd on tuba valmis. Ja me oleme õudselt rahul. Ja imelik, aga kogu see valge on võimatult rahustav. Kõik see kooslus on lihtsalt … rahu… Meie elu kolme lapsega on niigi pööraselt värvikirev, nii et las olla siis üks koht, kus on tõeliselt visuaalselt vaikne ja rahulik. Ehk killuke Soome-stiilis (tegelikult vist ikka Skandinaavia stiilis. või hoopis minu moodi..) kodu.
Siia siis pilte. Kohe mitu...
UUED KAAAARDINAD
Ma olen valusalt aru saanud, et minu lubadustest kinni pidamine on tingitud iseloomust (või selle puudumisest) suhteliselt raskendatud. Olen lubanud kaalust alla võtta aga… no visalt läheb. Olen lubanud jalga rohkem praavitada aga… ikka kukun õhtul voodisse enne kui jõuan mingeid põhjalikke massaaze teha.
Samamoodi on siin. Lubasin (eelkõige iseendale) tihedamalt postitada aga… ei jõua isegi lugema. Elu tiirleb nagu oraval rattas, kogu aeg toimub midagi, sünnib uusi asju aga netti neid panna ei jõua.
Ühesõnaga. Kõik sai alguse sellest, et otsustasime magamistoas veidi kapi sisusid ümber teha. Ehk siis teisisõnu sügavad ja laiad ja ebapraktilised riiulid välja ja korvriiulid asemele. Laste kasvades annab ruumipuudus eriti tugevalt tunda ja asju, ASJU on ju vaja kusagil säilitada. Niisiis sai uus lahendus millimeetri täpsusega läbi mõeldud ja kapi ümberehitus läks lahti. Aga… Siis mõtlesime, et võiks ju teha ka terves magamistoas remondi. Ma ei peatu pikemalt sellel, et sellest ühe toa remondist on nüüdseks välja kasvanud praktiliselt poole kodu ümberkorraldused ja remont.
Aga ma peatun veidi kardinatel. Mida oli vaja uusi. Et sobiks uue kontseptsiooni ja uute värvidega. Ühesõnaga… Uued kardinad. Linase ja puuvilla segused. Tikandiga. Tõstamaa tanu tikandiga. “Eesti tikandi” raamatust. Pitsiga. Loomulikult… Ja aasadega. Loomulikult… Ülevalt osa kahekordne ehk tagasipööratud. Ja veidi traagelpistet ka. Mis annab iseloomu.
Valmis on nad juba nädala jagu. Täna siis saan siia üles…. Kardinad on akna ette riputatud. Ja linnud laulavad selle taga oleval õunapuul hommikust õhtuni. Paradiis. Oleks vaid aega nautida….
