Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
28 Mai 2010
MEIE MUHUTEEMALISED KLEIDID

Tegelikult algas nende kleitide sünnilugu minu jaoks juba ligi viis aastat tagasi. Kui Emma oli alles sündinud, nägin ühtede sõprade juures pereproa lapsepõlvest pärit väikese tüdruku Muhu seelikut. No teate küll, neid mida nõukaaegsetel laulupidudel hästi palju oli… Ja siis ma otsustasin, et kunagi teen oma tütrele ka analoogse seeliku. Mitte terveid rahvariideid ei plaaninud ma teha vaid just sellise “töötluse”. Tollel ajal polnud villast Muhu riietki, puuvillasest polnud ma kuulnudki.

Esialgne plaan oli mul kollasele riidele tikkida need õige sammuga triibud. Aga noh, ajapuudusel (sündis ju ka veel kolmas laps ja tegemist kuidagi jätkus) jäi see tegemata.

Siis kui ma avastasin puuvillase triibukanga, (noh, sellest ka juba üle aasta) otsustasin, et nüüd on varsti aeg käes. Algul plaanisin ai (selle alumise ääre) ka ise tikkida aga siis millalgi juhtus näppu üks lilleline pael (mitte see, mis nüüd lõpus sai) ja siis tekkis juba töötluse selline idee.

Aga kuna siinses keskkonnas nägin sellist kleiti esimesena Sirtsuk´il või Sirtsu´kal (kuidas see õige käänamine nüüd on…) siis viitangi temale. Et noh, tegin nagu tema pealt maha või nii (kuigi tegelikult ei teinud). Aga eile käisin korra Sirtsuki blogis piilumas küll, et kui palju tal seda kangast umbes seelikuosale võis minna, et vaadata kui “krousis” tema kleidil see seelikuosa on (noh, et kas endal sai liiga vähe kangast jäetud).

Igal juhul, üleeilne ja eilne päev läksid õmblemisele. Ja kuna 2 aastat tagasi lisandus veel üks kleidikandja, siis tuli mul teha kohe kaks kleiti korraga. Sellised nad said… Minu töötlus siis sellest kleidist. Emma omaga olen päris rahul. Pauliine oma on tema keha iseärasustest (selline ilus pisike ümar kõht, mille ümber on raske tekitada korrapärast vöökohta) tingituna natuke selle nõukaaegse kohvikannu soojendaja moodi. Aga arvestades, et minu pingsatest otsingutest hoolimata ei ole mul õnnestunud kohvikannusoojendajat hankida, siis sobib mulle ka see variant (et on Pauliinel seljas).

Siin siis mõned pildid lõpptulemusest, võetuna eilsel lasteaia kevadpeol…









Amanda posted @ 21:02 - Link - kommentaarid (24)

27 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 9

Suvi pole veel läbi ja meil on aega seda nautida. Oma perega. Sugulastega. Sõpradega. Tuttavatega. Augustikuu läheb kiirelt, sest maal on nii mõnus. Lauri puhkuse ajal ei tule me “linna” kaks nädalat järjest. Korra satume küll Pärnusse ja siis tundub see täielik New York, sest kõike on korraga nii palju – liiklusmärke, lärmi, inimesi… Oleme täielikult “maastunud”… Ja see on nii võrratu!



Meil käib palju sõpru külas. Ja meie peod on ikka ja alati sama “mustri” järgi. Ikka kuldääred, ikka Tarbeklaas… Tirinad käivad reheahju otsa ja alla pea iga teine päev. Ja kõigile meeldib. Sest selles kohas, meie kohas, ja selles talus tundub niimoodi õige. Ja kõigile meenub midagi minevikust… Kes mäletab vanavanaemal samasugust riidekappi, kes küsib, kus meie sellised taldrikud on, kellele meenub elutoa puhvet, kes silitab rehetoa pakse palke. Teadagi… Lapsepõlve laed…

Suve lõpul tuleb mulle meelde esimene siinveedetud koosviibimine. See oli Lauri venna sünnipäev, kui vanemad ja sugulased tulid appi tööd tegema ja pärast istusime elutoas pika laua taga sünnipäeval. Kuigi meil oli seinas alles ehituspapp, tõid lapsed vanaisaga kõrvalolevast noorendikust tuppa kased. Nii nagu vanasti… Pangega nurka seisma… Sest oli suvistepüha aeg…





Laud oli kaetud, laual kenad, just siia majja ostetud taldrikud… Aga kuna neid tuli puudu, panin ikkagi ka mõned nõukaaegsed. Erinevate mustritega aga kuldsete äärtega. Ja just sellel korral sain aru, et siia jäävad ainult need “õiged”, uued lähevad koju igapäevaelu teenima. Sest, olgugi, et vanaaegsed ja ilusad, ei ole nad ometi piisavalt vanad… Just sel korral otsustasin, et ei toimu ühtki aiapidu ilma valge linata, Tarbeklaasita ja nõukaaegsete nõudeta. Ja mul on hea meel, et ma nii otsustasin…

Kui me sügisel maalt koju kolime, on see suvi jäänud meie mälestustesse päikselise, imelise ja täiuslikuna. Kuigi tegelikult oli palju ka vihmapäevi. Aga meie neid ei märganud… Hing on rahul… tehtud tööst ja nauditud hetkedest. Lapsed on tavatult pruunid… ja täielikult looduslapsestunud… On saanud ju olla nii, nagu süda lustib…













Me oleme sellel suvel jõudnud palju. Olid ju laulupidu, tantsupidu, reisid suguvõsa kokkutulekule Setumaale, käigud Tartu mänguasjamuuseumisse, sõidud sõprade juurde Pärnusse ja Viljandisse. Palju toredaid hetki…

Laulupeol...



Setumaa mustikametsas...



Piusa koobaste lähedal...



Ja tööd on tehtud ka palju. Aga palju on veel ees… Kõike ei peagi ühe suvega jõudma… Piisab meile sellestki, mis tehtud sai. Nüüd algab töödest puhkeaeg. Uute ideede settimise ja tekkimise aeg…

Ja algab ka looduse uneaeg, millele järgneb kauaoodatud ja lubadusi täis kevad. Lubadusi uuest imelisest suvest….


Nüüd hakkavad kogunema juba selle suve lood…
Amanda posted @ 05:34 - Link - kommentaarid (14)

26 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
ehk suvekodu vol 8


Rehetuba. See kõige talulikum ja põlis-eestlaslikum on kannatlikult oodanud oma etteastet. Me oleme teda kogu aeg teiste tubade kõrvalt ka veidi koristanud, aga kuna kogu meie maja mööbel on remondiaegse varjupaiga leidnud siin, siis… Tuleb tema kord alles viimasena.

Sellisena me ta saime. Vahepeal oleme koristanud kõvasti igasugu rippuvaid värvilisi papagoisid, seinale kleebitud autonumbreid ja plakateid, muud risu, mis siia tuppa küll ei istu…





Nii palju on teha : puhastada, rookida, pesta, värvida. Kamin on kolme värvi tellistest, reheahju sein on lagunenud ja määrdunud, põranda kiviplaadid on külmad kui jää, vahesein on jube ja selle taga avaneb järjekordne segadust täis “konku”. Aga me võtame ka selle toa käsile.







Ja juuli keskpaigaks, kui tulevad järgmised soolaleivalised, on meil ka rehetuba “ellu äratatud”…

Ma olen valmis saanud oma “kummarduse Kihnule”. Üks rehetoa vaheseina jupp, mis alles jääb.See on Püssi plaadist ja ma ei suuda algul välja mõelda, kuidas seda varjata. Aga varjama peab, sest sinna taha, peitu, saab meie külmkapp. Et see tänapäevane leiutis liialt ruumi ei võtaks ega domineeriks. Ja üks puhvet, milles igasugu varusid hoida.

Äkki tuleb mulle meelde ühe noore Soome sisustusdisaineri õpetus (telekast tema saateid kunagi vaadatud). Et kui sul midagi varjata ei õnnestu, siis mõtle, kas saaks seda rõhutada. Ja niipea, kui see mulle meenub, on mul lahendus käes…
Sein saab Kihnu Roosi seelikutriibud… Võtan “Elumõnu” ehituspoodi kaasa ja ühe toreda noormehe abil ajame värve värvikaardilt taga. Kas teate, et sellist Kihnu seeliku roosat on värvikaardilt väga raske leida? Teipidega mässamine, triibukaupa värvimine… Aga tulemus on seda väärt. Minu arvates… Ja laste ja Lauri arvates…



Siis veel vana talukapp. Ainuke siit talust pärit ja säilunud kapp. Millel on jubedad valged uksed. Ka see tahab endale minu arvates muutust. Plaanin uksed katta kotiriide ja liistudega….

Tol päeval sõidame hoopis Pärnusse… Tädipoja juurde… Meil on puhkus, me oleme rabanud hullu moodi… Lauri on veel ehitanud elutoa ja esiku poolel ja mina olen ühe päevaga vabastanud rehetoa sinna kogunenud lisakolast… Nii et õhtune lõõgastus kulub ära.

Pärnus juhtub naljakas lugu… Ma pole eriline alkolisõber. Ja kuna ma olen tööst nii väsinud, siis söögi juurde võetud vein hakkab nagu iseenesest pähe. Kohe kummaline, ainult üks pokaal! Aga noh, tühja kõhu peale…

Räägime ikka oma tavalisi jutte, tavalisi arutelusid. Teemad keerlevad ikka rahvakultuuri, rahvariiete, rahvaarhitektuuri ümber. Räägime ka Tõstamaa rahvariietest, mille minu vanaema kunagi tegi (oma 3-le tütrele, 3-le tütretütrele, 3 –lapselapselapsele + veel 12 komplekti…). Ja äkki … tuleb mul mõte! ”Kui sa ei saa varjata, siis rõhuta!” Selge! Kapiuksed saavad Tõstamaa triibu! Seelik ette ja “koodi” maha kirjutama!
Järgmisel päeval, kui püüan triibustikku ustele kanda, ei õnnestu see kohe mitte. Olen “koodi” enda jaoks eelmisel õhtul seelikult maha kirjutanud aga seda “välja mõõta” tundub võimatu…. Ma istun tükk aega kapi ees ja vahin taustapunaseks värvitud uksi. Lõpuks … Noh, mis muud kui pitsike Vana Tallinna Crème´i ja …kõik saab selgeks. Triip saab ustele niikui sipsti!





Vahepealne aeg, kus suur sein alles maha võtmata.





Peale sõprade on järgmised soolaleivalised (ja pulma-aastapäevalised) meie sugulased. Emad-isad, vanaemad- vanaisad, tädid-onud, nende lapsed oma peredega. Pidu on tore. Esimene suur, meie nüüd juba (noh, niivõrd kuivõrd) korras talus. Laua katan jälle õunapuude alla… Valged linad, kuldääred, tirinad, nõukaaegsed valgete peadega noad-kahvlid, kartulisalat, punasesõstramorss… Kõik on täpselt nii, nagu peab… Kõik on palutud lauda…

Ja sugulased on rahul. Ema oma õdedega kõnnib mööda maja ja neile kõigile tundub, et see on nagu meenutus nende vanaema-vanaisa majast. Sama õhkkond on…

///Siia vahele minu ema mälestus oma sünnikodust, mis kuulus tema vanavanematele aga on nüüd kahjuks võõraste käes. Aga kuhu meil õnnestus teha külaskäik 7 aastat tagasi. Isegi mina mäletasin ema ja tädi jutte sellest, kuidas nende vanaema-vanaisa juures oli üks tuba, kuhu lastel tavaliselt ei lubatud minna. Sinna pääses ainult pidupäevade ajal jooksma… Selles toas olid vasksed kardinapuud ja kõrged valged laed. Ja hele triibuline tapeet ja kollaste roosidega boort lae ääres… Suvistel pidupäevadel lükati aknad lahti ja pitskardinad said vaba voli lehvida…
Kui me siis tookord seal majas ringi jalutasime, mäletan ema ja tädi imestust, et kui madalad on TEGELIKULT selle toa laed. Aga see on ilmselt loomulik. Sest… Lapsepõlve laed on alati kõrgemad… ///

Mis mulle kõige olulisem, õnnelik on minu ema. Tema on siiani olnud ikka see, kes kahtleb… Kuidas me jõuame, kas me jõuame, milleks me seda teeme, kuidas me hakkama saame, ega me end liiga tühjaks ei kurna… Täna astub ta esimest korda üle remondi läbinud rehetoa läve. Ja sealsamas, ukse ees, redeli kõrval hakkab ta nutma… “Küll te olete tublid! Te olete nii palju jõudnud selle ühe nädalaga, mis ma pole siin käinud! Siin on nii ilus!” Need sõnad jäävad minuga alati kaasa. Sest ema pole muidu see, kes suuri sõnu teeb. Ta ütleb tavaliselt selgelt ja lühidalt. Seda väärtuslikum on tema rõõm ja vaimustus… Sest see on nii siiras ja suur tunnustus. Pärast tunnistab ta peolauas vanaemale, et nüüd on ta süda rahul, nüüd ta teab, et me jõuame ja saame kõigega hakkama, mis me ette võtame…

Äratundmist on sel päikselisel õhtul nii palju, just meie vanematel ja vanavanematel. Ja see teeb südame soojaks…

Siin valmis saanud rehetuba…







Lapsed ja esimene tuli kaminas…





Küll on mul hea meel, et me valisime remontimisel just selle tee. Selle, kus püüdsime võimaluste kohaselt taastada kõik just maja ehitusaastate hõnguga… Nüüd on tunne, et lisaks elukära käest äratulemisele läheks me iga siinkäiguga ka justkui ajas tagasi… Ja kes meist ei sooviks aeg-ajalt ajarännakuid teha… Olla teistsuguses õhkkonnas, elada teise ajastu elu… Lihtsamat, selgemat ja ka helgemat (sest argimured jätame ju maha pärisellu). Anda lastele edasi õpetust meie minevikust, sellest kust me kõik tuleme… Sellest madala ja musta laega toast... Jah, me soovime teha ajarännakuid … Ja meil on see võimalus nüüd olemas…
Amanda posted @ 04:27 - Link - kommentaarid (23)

25 Mai 2010
TÄNUD

Tänud tänamise eest! Mulle tuli ka see ilus rosett! Aga ma ei oska seda siia üles panna! Ja tuli lausa siit küljest ja sealt kõljest ja selja tagant ka veel... Teate küll "Armastus kolme apelsini vastu". Et kui tuleb siitpoolt, siis tuleb SIITPOOLT...

Ühesõnaga Kungla rahvas, Siq29, Tigramiehted ja Ossu59! Suured tänud, et te minu blogi pidasite selle roosa roseti vääriliseks! Ma olen tõesti hingpõhjani liigutatud... Arvestades, kui vähe aega ma siin keskkonnas üldse ringi olen susserdanud, on ikkagi niivõrd südantsoojendav, et mind on tähele pandud ja isegi preemia vääriliseks peetud!

Aga kümnele Tegijale edasisaatmine on keeruline, sest neid vingeid ja andkaid tegijaid on siin raudselt mitmeid sadu. Ja teiseks, kuna 10 on suht suur arv, siis paljud on selle rinnamärgi juba ka saanud!

Aga ma tänan siis neid, kes mind on siin blogipidamise käigus aidanud ja kes minu andmetel veel roosa rosetiga ringi ei käi. Ehk provva Marmelaadi, kes õpetas mulle piltide õige suurusega blogisse panekut. Sest muidu olid pildid nii suured, et võis arvata, et ma ikka rängalt kaifin oma töid, et nii suurelt panen, et kõik kohe pikali kukuvad. Ja kes muidu ka mind kui algajat blogijat oma toetusega austas.

Siis tänan provva Sokikest, kes minu Laimikooki reklaamis ja hea marketingiga ka suured valmistajate hulgad tagas (ja ma ei ole kondenspiimafirma salajane agent, et mulle müügiarvud väga korda läheks!). Ja virtuaalvestluste eest tänan ka- palju huvitavat ja vaimukat olen ma kuulnud, õigemini lugenud. TErvitused ka Lydiale!

Ja Pisihaldjat, kes mind toetas ja haldjatolmu saatis, kui kottidele värvid kinni ei jäänud. Ja muidu ka igavesti armas on olnud, välja arvatud see, et ta kurivaim ikka veel visiidile põle tuld!

Ja Susat, kes administraatorina on valmis tobukestele nagu mina, tarka infot andma.

Ja ..... neid saaks nii palju, nii et ma jätan siinkohal katki...

Aga siiski tahaksin nimesid mainimata tänada kõiki, kes minu mõtetele kaasa on elanud, neid lugenud ja vahel ka kommenteerinud. Ja kes pole mitte pahaks pannud, et ma juba tükk aega ei ole "esitanud" ühtegi sellist klassikalist käsitööd vaid lihtsalt kirjutanud oma suvekodust ja seal tehtust (kuigi see on ka kõik oma kätega ja ise tehtud. Ja enamus nendest tegemistest sobiksid rahapuudusest tingituna ka Taaskasutuse projekti alla). Aga ma luban, et käsitööd tuleb ikka ka ja pean tunnistama, et ,mõned asjad on lihtsalt üls panemata...

Ja põhiliselt tahaksin tänada siinseid foorumlasi heatahtliku suhtumise eest, millega minusugune uus tulija on vastu võetud ja omaks loetud. Uskuge, iga kord kui ma siin teie toetust loen, mõtlen ma teie peale tänu ja soojusega. Sest see, et sul on virtuualmaailmas nii palju kaasaelajaid, teeb südame soojaks ja annab jõudu ja indu ja entusiasmi! Vähemalt mulle küll... Ma usun, et ma ei jätaks midagi tegemata, aga see, et mul on võimalus oma käsitöörõõme teiste "omasugustega" jagada, annab mulle küll nii palju ja ma olen tõesti siiralt rõõmus siin käies. Nii enda töid panemas, kui teiste huvitavaid ideid uurimas... Jagatud rõõm....

Igal juhul, kõik teie tublid Eesti naised, kes te kaunist käsitööd teete, seda oma eeskujuga ka lastele edasi annate, oma originaalloominguga meie rahvakunsti rikastate ja lihtsalt esiemade kombel jaksate töö ja muu elu kõrvalt veel ka ilu luua:
MA TÄNAN TEID ja annan enda poolt edasi selle virtuualpreemia ja teen sügava kummarduse teie kõigi ees!
AITÄH!
Amanda posted @ 16:47 - Link - kommentaarid (7)

24 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 7

Meie remont jätkub suvetoas. Seal saab seintelt maha kistud sinna löödud paber ja kotiriie. Sellest tulnud tolm on tõeliselt jube. Ja palgid seal all ka. Määrdunud ja koledad. Nende pesu on tõeline ettevõtmine. Ei lähe nad ühegi jõuga puhtamaks. Lõpuks saan poest mingi megamürgise terrassipuhastusvahendi, mille kohta müüjapoiss korrutab mulle 7 korda, et ma kindad kätte paneks… Ja õige ta on, käed kihelevad isegi kinnastega töötades, sest selline veega lödistamine ajab ikkagi käed niiskeks. Aga puhtamaks ta läheb. Ja siis saab juba palgivahesid täita ja nööre panna ja liistud tagasi…





Tihti käivad meil abiks minu tädipoeg oma perega ja mõned sõbrad. Siis saame ka veidi rahulikult istuda ja aega maha võtta. Istuda, grillida, juttu ajada, plaane teha… Aga “suuremad” peod on veel tulekul. Pulma-aastapäeva tähistamise lükkame ka veidi edasi…

Lapsed. Lapsed tiksuvad meiega samas rütmis, nad on meil kogu aeg kas “külje all” või silmaulatuses. Ja õhtuti jäävad tihti tukkuma otse meie süles… Isegi nemad ei raatsi siin magada… Pärast on ainult nende voodisse kandmise rõõm…Unemusi, tekk peale ja rahulik uni läheb edasi…

Aga on ka kordi, kus lapsed “kustuvad” ise… Nad on meil kõik ississe, kus uni tuleb- siis sinna kohta magama ka jäädakse. Vahel isegi nii…
Peitepilt- leia kolm magavat last!



Vahepeal käivad esinemas kultuurikollektiivid 




Juuli keskpaigaks on meil suvetuba lõpuks remonditud (seinad puhastatud ja palgid heledaks pestud) ja rehetuba ka sellisel järjel, et saab sõbrad külla kutsuda. Kuigi rehetoas on lammutamata sinna vahepeal ehitatud vahesein ja konku, oleme suutnud ruumi niipalju korda saada, et see näeb välja juba “nagu päris”.

Ootame sõpru külla. Kiiruga “vormistame” veel rehetuba.Tädipoeg teeb vanale aidauksele jalgu alla.Sellest saab rehetoa söögilaud… Laud vanast aidauksest valmib 2 tundi enne külaliste saabumist.

Suvetuba… See jäi eelmisel õhtul lihtsalt “puhtana” s.t. remondituna ootele. Hommikul paneb Lauri voodile vanadest laudadest otsa. Mina õmblen kardinaid, tädipoja naine Taivi triigib, tema tütar Liisa riputab need üles… Lamp läheb Lauril lakke. Aknaid peseme Liisaga kahelt poolt- mina seest ja tema väljast. Samal ajal paneb Taivi viimased rahvariidepildid raamidesse ja seinale… Põrandad puhtaks … Vaibad maha… Pool tundi enne külaliste saabumist istume uue toa voodi peal, võtame väikse külma siidri ja mõtleme, et nüüd võiks tõesti hoopis puhata. Aga ei saa, sest sõbrad on varsti kohal…









Eestiaegne veidi räsitud lina. Aga las ta olla. Ma ei parandanud isegi auke… Ta ongi ju selline veidi kulunud aga väärikas.




Ja sealt nad tulevadki, need meie sõbrad. Et imestada (need, kes ikka päris aru ei saa, miks meile seda kõike vaja on), nautida (need, kes saavad aru, miks me seda kõike teeme), olla ära lõigatud muust maailmast… Me saame ka võrratu kingi ühtedelt sõpradelt. Nõukaaegse serviisi… 24-le! Oma pulmapäevaks me serviisi ei tahtnud. Siis olid teised ajad… Nüüd, 10 aastat hiljem oleme me serviisi (just seetõttu, et see pärineb lapsepõlvest) üle üliõnnelikud.

On ilus päikseline päev. Lauad saavad õunapuude alla. “Poisid” veel ütlevad, et mis sest linast… Aga ei, minul on siin, maal, omad “kiiksud”… Nendest ma ei loobu. Laudadele saavad valged nõukaaegsed laualinad. Taldrikud on kõik kuldäärega… Ikka minu lapsepõlvemälestustest pärit. Salat saab portselankaussidesse ja liha supitirinasse sooja… Pokaalid ja pitsid on Tarbeklaasi pärand. Kõik on õige… Täpselt nii, nagu ma olen alati ette kujutanud… Nagu ma mäletan oma lapsepõlve pidudest vanaema- vanaisa juures…
Ja kõik on rahul. Ka linaga…

Peale pidu helistab üks poistest veel üle, et tänada… Et valge laud õunapuu all, salat ja kuldääred… See oli õige… See oli nii nagu vanasti… Ja tunne oli õige… See on suurim tänu. Mida rohkemat me olekski võinud soovida?

Õhtul istume viimaste olijate ja jääjatega õues. Paneme põlema puu otsas rippuvad küünlalaternad… väikseid tulukesi ripub öös ligi kümme. Meie oma Mamma Mia! (kes on vaadanud filmi, see teab. Kes pole, vaadake ometi!).

Küll on siin hea! See “ära olemise” tunne on nii tugev ja valdab meid kõiki täiega. Kõik, kes on meie juures maal olnud, ütlevad, et aeg… Aeg kulgeb teistmoodi. Ju on vanal majal mingi ilmeline jõud, et viia ka kõige suurem tänapäevane kiirustaja hoopis rahulikumasse rütmi.Tundub, et ajal on siin teine mõõde. See seisab paigal… Ja see on meie oma väike ime… Koht, kus peatub aeg….
Amanda posted @ 08:57 - Link - kommentaarid (19)

22 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 6

Meie köök… See oli esimene, mille kevadel värvisin ja korrastasin aga päris valmis pole ta siiani. Ikka on mingi nupp või hing kuhugi panemata. Aga see on ju vana teada tõde, et kui juba saad hädapärase ära toimetada siis … Ja meie saame… Süüa ju teha saab ja mujal tubades on nii palju “hädavajalikku” toimetamist. Nii ootabki köök oma aega ja ise ajame läbi hädapärase mööbliga. Aga tasapisi…

Siin on köök selliste toonidega nagu me ta saime…



Ja muud vaated köögile.







Juuni lõpuks saab lõpuks suures osas valmis ka meie köök. Lauri on ehitanud kõik meil vaja minevad kapid. Kõik, mis ma ette olen joonistanud. Ta on nii tubli! Asjad asetuvad oma kohtadele… Tirinad saavad ahju otsa. Minu kannukogu käepäraselt riiulile. Et oleks hea võtta, kui vaja morssi teha… Taldrikud-kausid-kruusid… Tassid rippuma. Kõik on paigas. Meie oma puupliidiga köök… Meie unistus… Pudrud, mis siin valmivad, on hoopis teise maitsega, kui kodus. Ja pannkoogid… Nendes maitseb suvi… Ka need on hoopis teised…











Siin on ämma käest kingiks saadud käterätik.



Ja kingiks saadud päris “õige-aegne” seinalina.



Lapsed on täielikult “kodunenud”. Hommikul väike tiir Ottoga tee äärde, ise rohu seest läbi, metsmaasikad- see väärtuslik kraam- kõrre otsa… Ja silgates kodu poole. Pauliine on nagu väike tagalatern alati kõige sabas… Kodus maasikatele veidi suhrut ja piima ja… Õnneliku lapsepõlve pildid… Ma olen nii tänulik saatusele, et ma saan neid oma lastele “joonistada”…

Lapsepõlve pildid ja mineviku pildid… Me saame terve suve naerda, kui soodsalt on võimalik lastele meelelahutust pakkuda. Sest igal esmaspäeval ja neljapäeval käib meie teeotsal “autolatka” nagu Emma selle nimetab. Sellest saab igakordne kohustuslik käik. Lapsed ootavad juba hommikul, et täna me läheme… Mõelge, auto sees on ju pood! Polegi vaja Vembu-Tembu maad ega kaugeid sõite, piisab jäätiseostust “autolatkas”. Pildid minevikust…või ikkagi olevikust? See on meie igapäevaelu siin, maal. Veidi teistsugune sellest, mis on päriskodus…

Läheb edasi. Jälle…

Jamina lähen Saku laadale prosse ja kõrvakaid ja kaelakeesid müütama...
Amanda posted @ 04:47 - Link - kommentaarid (9)

20 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 5


Nüüd, kui saame juba reede õhtul maale, on ka töid teha kergem. Aega on rohkem… Isegi mina jõuan vahel jõe äärde…

Elu hakkab maal üha enam meie rütmi loksuma. Või tegelikult ikka meie maa rütmi… Osa asju saab juba oma käe järgi paika ja see loob üha enam kodust tunnet.

Ja lapsed… Nemad mängivad meie rõõmuks hoopis teistsuguseid mänge kui kodus. Nad on meil kõik väiksest peale olnud hea fantaasiaga ja “ise-mägivad” aga maal… Siin saavad käbidest loomad ja puupulkadest paadid… Kõik on just õigesti. Nagu vanal ajal.

Nii hea, et meil see suvekodu on… Olgugi tööd pööraselt. Aga nüüd on mu kahtlused hävinud. Ma ei mõtle enam sellele, kas otsus oli õige. Mõtlen tihti hoopis nendele kaunitele tulevatele suvedele, mis meid siin ees ootavad…

Lisaks kõigele muule on meil siin nii palju uudistada. Metskitsed käivad otse rehetoa akende taga … Lapsed istuvad aknal ja vaatavad Elu televiisorit suurima huviga. Ega meiegi Lauriga pole metskitsi nii lähedalt näinud…
Ühel päeval kilkab Joosep magamistoas ”orav! orav!”. Jookseme kohale ja… otse meie sajaastase tamme tüvel jooksebki üles alla ja ringi-ringi väike orav… Küll on armas…

Kui pühapäeva õhtul asutame koju sõitma, istub meie teeotsal ilves. Suur ja väärikas. Uskumatu! Ma pole kunagi ilvest näinud. Aga nüüd nägin ära… Peale seda on meil ikka see nali, et ei tea kas Toomas Hendrik meid ka täna teeotsal ootab. Aga ei oota… Rohkem me teda ei näe. Hoopis kuuleme… kuidas ilvesed oma poegadele kõrvaloleva põllu peal hiirepüüdmist õpetavad. Rebasepoegi näeme sel suvel mitmel korral. Harjutavad teised üle tee minekut. Maal ju “sebrasid” pole…

Elutoa remont on töö- ja ajamahukas. Kõigepealt vanad tapeedid ja ajalehed seinast. Ajalehed on aastast 1928… Esimesest Eesti Vabariigist… Kui ilus!!! Püüame saada kätte nii suuri ja terveid tükke kui võimalik. Et neid pärast raamis eksponeerida… Nad ju nii vanad ja väärtuslikud! Eriti innukalt kogume just vanu kuulutusi… Lapsed on ka ametis…









Joosep küsib, et kui vanad need ajalehed siin seinas siis on. Lauri vanemad hakkavad seletama, et Tallinna vanavanaema oli siis nii ja nii vana. Meie ütleme lihtsalt “Tuulepealne maa. President Pätsu aeg!” Joosep tõdeb ”Ah nii vanad!” Ja jätkab lauanoaga ajalehtede nokkimist… Innuka “Tuulepealse maa” jälgijana pole talle rohkem selgitusi vaja. Ta tajub niigi selle ajastu väärikust…

Seina lammutamine võtab samuti oma aja... Lauri mässab seal taladega nii mis hullu. Aga nõukaaegne sein tuleb maha saada, sest see muudab toa mõttetult väikseks ja pimedaks. Aga meil oma kolme lapsega on õhku ja ruumi vaja. Pealegi...algselt seda papist seina ju polnudki... Ainult väikse jupi jätame alles, et oleks toa ja esiku piir paigas ja kuhugi nurka ka telekas sokutada. Sest päris ilma selleta me ei saa. Minul on ikkagi vaja aeg-ajalt teleka "nabanööri" mööda muu maailmaga ühenduses olla. Ja lastel ka vahel... Ja Lauril uudised...

Jaanipäevaks on ka elutuba valmis. Rehetuba ja suve/külalistetuba veel… Ma hakkan aru saama, et minu lootus, et me 3. juuliks, oma 10.pulma-aastapäevaks kõike jõuame, ei täitu. Noh, aga meil on vähemalt 3 +1 (ehk magamis-, laste- ja elutuba+ enamus köögist). Me oleme niigi hästi jõudnud. Rääkimata sellest, et väike vahekoridor, mis viib sauna ja kempsu, on ka värvi abil uuenduskuuri läbi teinud. Ja esik. Ja veranda. Küll me jõuame… Suve veel jätkub…












Amanda posted @ 04:29 - Link - kommentaarid (14)

19 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 4


Kevad tuleb peagi… Kevad 2009. Ja kevad viib meid üsna varakult maale. Oma tallu. Esimesed korrad lähevad õunapuid kärpides ja lehti riisudes. Lauri ja mu tädipoeg istuvad puu otsas nagu suured oravad… Ja õhk on täis… vaikust. Esimesel kevadisel korral on vaikus nii kõrvulukustav, et vilunud “linnainimestel” (kuigi me linnas ei ela aga alevis siiski) hakkavad kõrvad valutama… Ja minul on hea Joosepile seletada, mis on vaakum. See ongi vaakum… kui midagi ei ole… mitte ühtki heli… see on vaikuse vaakum.

Edasistel kordadel tekib juba hoopis teine meeleolu. Linnud “kaarrjuvad”, loodus rohetab, jõe tase on langenud, mets teispool jõge on ikka sama suur ja ürgne. Aga meie teeme tööd. Nii, et mina ei jõuagi iga kord jõe ääres ära käia…Lauri käib. Alati…

Me teeme remonti. Selleks, et saaks ruttu sisse kolida ja suve siin veeta. Me roogime välja tohutus koguses nõukaaegset mööblit ja muud kola (näiteks 9 suurt riidekappi, köögikappe 8; väikseid 2-plaadiga elektripliite on 5!!!! Ja mida kõike veel). Peale sorteerimist läheb osa taaskasutusse ja täiesti kõlbmatu tuleroaks. Lõke lõõmab hommikust õhtuni…

Vanad tapeedid seinast (sest need on lootusetult lahti). Laed uue värvi alla, ehituspapp tugevalt seina, papinaelad peale, need värviga üle, siis tapeet, siis põrandavärv…

Lapsed kasvavad ise… Aknast jälgides näen, kuidas Joosep jookseb 23-ndat korda Pauliine jope lukku kinni tõmbama, sest see tirib luku kogu aeg lahti. Ta on meil nii hea poiss… Emma “tiksub” kogu aeg venna läheduses ja meie silmaulatuses. Lauri möllab elutoa seina mahavõtmise kallal… Ruttu lastele söök valmis ja niikaua kui Lauri nendega sööb, saan juba ise edasi teha. Õhtul asjad kokku, mullased lapsed autosse ja koju. Ärasõit venib alati hilisemaks kui oleme plaaninud…Öösiti ei saa magada, sest käed valutavad….



Magamistoa “vahe-etapp”



Tihti on nii, et pühapäeva hommikul ärkavad kolm murjanit (kes natuke kasituna tõsteti õhtul voodisse) ja teatavad, et “sõidame jälle maale!”. Egas midagi, tädipoeg helistab juba ka, et läheks… Kisub ii kangesti sinna… Kõik jälle autosse… sõit… ja töö…
Esmaspäevaks saame kuidagi lapsed ja enda puhtaks ja enamuse pesakonnast tööle-lasteaeda. Meie Pauliinega jätkame kodus. Koristamist, riiete pesemist, söögitegemist, mängimist, oma koduaia harimist.

Aga mai lõpus saame juba ööseks sinna jääda, sest magamistuba ja laste väikene vahetuba on valmis. Köök on värvitud ja korras aga nende tubade vahel liikumiseks tuleb läbida elutuba, mis on tõeline bardakk. Aga küll jõuab sedagi…

Vaateid magamistoale:







Ja näputööd ka. Lisaks remoditöödele…
Ajastu hõngulised seinalinad. Ise tikkisin.





Lastetuba, või õigemini Emma ja Joosepi tuba. Sest Pauliine voodi on veel meie juures.







Kes veel viitsib lugeda siis … Jätkub…
Amanda posted @ 08:04 - Link - kommentaarid (20)

18 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 3

Elus juhtub vahel nii, et oled midagi väga soovinud ja kui see siis ükskord käes on… Siis hakkad kartma. Mida iganes. Uue töökoha puhul, et kas saad hakkama. Uue elukoha puhul, et kas see oli ikka õige. Lapse kooli valikul, kas talle meeldib seal. Selliseid mõtteid on kindlasti paljud mõlgutanud. Aga eriti rasked on otsused ja nendega leppimine Kaaludele. Sest kuigi oled kaalunud poolt ja vastu argumente, plusse-miinuseid, ei julge sa ikkagi laksust kindel olla, et lõplik otsus oli see õige.

Näiteks, kui sa seisad keset põlde vanas rehielamus, mis on 30 m pikk ja 9 lai, mille ümber on 1 h (mitte 1000 m2) maad, kus on väike jõgi ja kus on tohutult tööd. Sa hoiad käes selle talu võtmeid, sa oled tohutult seda tahtnud aga nüüd oled SINA see, kes kõige selle eest vastutab….
Jube! Paanika! Mis ma teinud olen? Kas ma saan hakkama? Kas me suudame laenu maksta ja ikkagi normaalselt elada? Kuidas me remondi teeme? Kas? Kuidas? Miks?...

Siis istun ma veranda trepil ja vaatan kogu seda avarust ja olen täiesti segaduses. Eelmine omanik on läinud… Paberid on vormistatud… Siin me siis nüüd oleme… Seda me ju tahtsimegi… Aga miks on see nii hirmutav…

Äkki istub minu tark mees mu kõrvale, paneb käe mulle ümber ja ütleb: “Vaata lapsi! Nad on siin nii õnnelikud!” Ja nad ongi. Joosep ronib kastani otsas. Emma tiirleb vabatiirlemist vanade õunapuude vahel ja Pauliine üritab siinsamas, trepi ees ,oma väikese töntsi käega rohuliblesid kimpu köita. Vaata lapsi…Nemad teavad maailma saladusi…

Talveks jääb meie suvekodu ootele. Me ei häiri tema talveund. Las ta kosub, kõigist neist muutustest. Ega see tallegi kerge ole…

Meie kulutame talve vajalikku mööblit kokkku ostes ja vedades (sest tuleb ju vaadata, kust odavamalt saab. Kui Rakveres maksab talukapp 200.- krooni ja Tallinnas 1300.- siis valime ikka esimese). Balti jaama turul venelaste tapeediputkas olen peaaegu oma inimene, sest käin sobilikke romantilisi tapeete “küttimas” nii tihti… Siis veel taaskasutusest nõud, kardinate materjal jne. Sõprade ja tuttavate käest tuleb ka asju, mille kohta tõdetakse, et meie juures saavad nad jälle õigele elule äratatud. Kogume tasa, nagu sipelgad, okas okka haaval vajalikke koostisosi, et kevadel korraga poleks väljaminekud ja ajakulu liiga suured.

Me kohtume nende retkede käigus tohutult huvitavate inimestega, kelle lood jäävad kaasa ka saadud mööblitükiga. Püüan alati uurida selle kapi või kummuti tegijat, kui müüjal või andjal see veel meeles on. Nii kohtume me Põltsamaal vanahärraga, kes viimased 10 aastat taastanud oma isa maja aga nüüd otsustanud tagasi Austraaliasse naise ja kolme poja juurde minna. Tema lugu sellest, kuidas ema, käekõrval 4-aastane tütar ja 6-ne poeg (tema ise), viimasele Eestist põgenenud laevale jõudis, see jääb meie kapiga kaasa… Ma meenutan seda vanaonu tihti. Ka nüüd, kui kapp juba meie talu magamistoas meie peret teenib…

Me kohtume igasugu inimestega, ka noormehega, kes peale vanaema surma kogu tema elutoatäie mööblit võileivahinna eest meile (sisuliselt) ära annab. Ja tema pruut istumas minu vastas ja siiras imestuses küsimas “Mis te SELLISE mööbliga teete? Kas viite KOJU???”. Jah, osa sellest komplektist- tigutiivan tugitoolidega ja vana Eestiaegne puhvet kaunistavad nüüd meie kodu. Teenivad meid hästi ja panevad imestama, kui targalt vana mööbel ehitatud on. Ja muu osa on meiega maal. Ka selle noormehe peale mõtlen ma tänutundega, sest kuigi ta ise seda pärandit ei väärtustanud, ei viinud ta seda ka lõkkesse ega prügimäele. Ja tihti mõtlen memmele, kes hoidis kõik need aastad mööblit nii hästi, et puhvetilt tuli vaid tolm pühkida…

Või vanavaralaadalt ostetud seaküna, mis kamina äärel nüüd meie küünlaid hoiab ja mida ostes kuulsin õla tagant tuttavat jämedat häält küsimas, “Mis see maksab?” Ja kui müüja viitas, et see juba müüdud kraam ja mina vabandasin, et niimoodi nina eest ära ostsin, ütles Tauno Kangro (tema see bariton oligi) “Ei ole midagi. Väärt ost! Ehe asi!” Ka see lugu jääb meile…

Kõiki neid lugusid koguneb meie rehetuppa nii palju, et kevadeks on rehetoast saanud mööbliladu, kus on vaid peenike “hiirerada”, mida mööda sauna ja õue liikuda…

Kõik on ootel. Uue ootel. Ootab maja meid ja meie ootame oma aega majas…. Ja remonti. Ja “oma käe järgi” olemist ja tegemist…

Meie vana ait.



Jõgi...



Küna oma uues ametis.



Ja juttu jätkub kauemaks. Ikka veel…
Amanda posted @ 09:49 - Link - kommentaarid (15)

17 Mai 2010
VÄIKE VAHEPALA

Panen siia naljaka vahejuhtumi, mis täna juhtus. Päev nagu alati… Mingil hetkel tuli ta tuppa, ütles “head emadepäeva!” ja… tõi mulle lühikeste vartega peotäie nartsisse. Oli teine vaikselt õues toimetanud ja kokku korjanud kõik maja kõrval peenras õitsevad nartsissid. Esimene reaktsioon oli öelda, et nii ei tohi. Aga no kuidas sa keelad, kui laps hast südamest sulle lilli korjab… Noh, selline halenaljakas vahejuhtum oli.
Siin lilletooja…



Reedel õmblesin tüdrukutele kiiresti rätikud. Et oleks kuuma vastu midagi pähe panna ja õhtul külma vastu. Pauliine rätik on kuskil jalutamas aga Emma oma sain pildile püütud. Selline…

Niipalju siis täna, kiiresti.




Ja siis oli veel selline teistmoodi isetegemine. Et Emma küpsetas esimesed leivad. Ise pani jahud ja seemned, ise segas (kuni päris lõpuni, kui enam ei jaksanud oma väikse käekesega.) Ise pintseldas peale ahjust tulekut leivad. Nii et Emma esimene leivategu…





Ja mina lisasin esimest korda ise pilte! Hurraa!! Jälle uus asi selgeks õpitud.
Amanda posted @ 19:29 - Link - kommentaarid (8)

10 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
ehk suvekodu otsingud
Vol 2


…. Ööbime Pärnus ja järgmisel päeval peale mõnusat rahulikku hommikukohvi ja väikest linna (loe: Samaaria) tiiru asume teele kodu poole. Mina pean kella kolmeks jõudma perearstile.

Kuna meie arst, kes on ühtlasi ütlemata armas inimene ja muidu peretuttav, teab meie otsingutest, küsib ta nagu muuhulgas minu käest, et kuidas meil läheb. Vastan, et eile leidsime. Tema tuletab meelde, et tal üks vanem patsient, kes rääkis, et müüb oma suvekodu ja et kui takuuleb, et keegi otsib, andku teada. Ühesõnaga, lahkun arsti juurest telefoni numbriga. Võtan tädikesega ühendust. Ta on parasjagu ise seal, oma suvekodu talus. Maja on kuuldavasti suur aga koht ise väike, 1000 m2. Ütlen veel oma mehele, et jessver, meie oma aedki on 1200, et kuidas talu saab nii väike olla. Noh, aga seal on väike jõgi… Lauri arvab, et kuna ilm on kena, siis võime ju sõita, mis me täna õhtul ikka enam jaksame teha. Nojah, aga kuna see talu asub Pärnu maantee ääres, Märjamaa läheda, siis peame sisuliselt sõitma tuldud teed tagasi.

Me sõidame siiski… Lapsed magavad autos, päike loojub viljapõldude taustal, on soe ja kaunis augustikuu õhtu. Koha kätteleidmiseks peame üle helistama. Aga kohale me jõuame…

Viimane lõik tuleb meil läbida täitsa põlluteed mööda. Vana maja paistab juba… Loksume aeglaselt mööda rohtunud rada maja poole… Kahel pool laiuvad kõrge rohuga heinamaad. Kaugelt paistavad igivanad tammed ja pööraselt kõrge ja sajaharuline kasepuu. Sõidame väravast sisse, tädi juba ootab meid. Ja…

Kas te mäletate, kuidas lõpeb “Pokuraamat”? … “Kasvas metsatare veel enam väätidesse, okstesse ja samblasse. Ja kasvab tänini.
Kes ta ära tunneb, tohib sisse astuda.” Mulle on see lõpp talletunud mällu igaveseks. Sest see on TUNNE…

Me sõidame väravast läbi ja… ma hakkan nutma. Seni kuni Lauri autot parkimiskohale keerab, istun mina ja pisarad voolavad mööda põski. Ma tunnen äkki, et … ma olen kohale jõudnud. See on kummaline tunne, sest ma pole ju maja seestpoolt veel näinudki. Aga see ei loe…

Astume õue, vaatame ringi, teeme tiiru tubades… See on SEE. See on MEIE koht…

Aga loomulikult, hind on liiga kõrge. Ja pole lootustki, et me selle koha võiks endale saada. Mul hakkab uuesti lõug värisema ja ma lihtsalt istun seal ühes toas silmad vett täis. Mul on hirm… Hirm, et me jääme sellest kohast ilma

Lauri on läinud lastega jõe äärde. Ta tuleb tagasi ja ma näen, et … Ta on otsustanud. Mina olen kurb, ma olen sellises kohas kurb…?!

Hind kukub 50 000. Ja siis veel… Tundub, et me oleme tädile meeltmööda ja ta tahab, et tema talu läheks just meie kätesse.
Me lubame uurida ja mõelda ja teada anda…Noh, nii nagu see alati käib.

Koju sõidame juba üsna hilja. Päike on peaaegu puude taha laskunud… Päev sätib end öösse. Vana vesiveski varemed on juba kui tumedad varjud. Lapsed on tagapingil naeru ja nalja täis, sest neil oli nii tore.

Räägime omavahel… Arutame… Lauri ütleb, et tema tundis koha ära jõe ääres. Ja et see ON õige…

Me helistame ja ütleme ära Martna. Selle eilse… Sest sinna me enam ei taha. Hing ei luba…

Kuu aega hiljem, pärast veel väikest hinnalangust ja paberite ajamist, astume me väravast sisse… omanikena. Oleme kohale jõudnud. Ja meile on antud kõik õigused sisse astuda…


Saage tuttavaks, siin ta on…











Ja lugu läheb veel edasi…

/Osa pilte on tehtud juba meie esimese suve ajal. See, kus väravas seisab meie taks ja see, kus lapsed mööda põlluteelt järjekordselt maasikaretkelt kodu poole silkavad./
Amanda posted @ 17:50 - Link - kommentaarid (19)

09 Mai 2010
Pat-pat-pat-pat paljajalu,
Sipsat-sopsat sooja
Kangesti üks kaissu palub,
Laseb silma looja
Enne põse peale musi,
Kus on unetriibud
Palju väikseid naeratusi
Hommikul siin liigub.

Ma loodan, et kõigil emadel on olnud imeilus (ilmast hoolimata), südamesoe, armas ja hingeminev emadepäev!


Amanda posted @ 19:37 - Link - kommentaarid (13)

08 Mai 2010
VÄIKE FILMISOOVITUS
ehk neile, kes loevad ka mittekäsitööalaseid sissekandeid

Täna võtan endale julguse ja õiguse teha üks soovitus. Need, kes teavad kui “soojalt ja tungivalt” ma soovitan laimikooki proovida, ei pea mitte ehmuma, sest see siin on märksa leebem. See ei olegi nagu soovitus vaid pigem hea elamuse jagamine. Sest häid asju peab jagama ja see oli selline elamus, mida ma julgen jagada …Ehk tärkab veel kellegis huvi.

Ilmselt ei ole enam mingi saladus see, kui väga mind köidab I Eesti Vabariigi aegne elu-olu. Ega muidu Adeelegi seal ringi ei tuuseldaks…
Seetõttu on võibolla osaliselt mõistetav, miks mulle kõnealune film nii hinge läks. Jutt käib uuest dokumentaalfilmist “Ma elasin Eesti Vabariigis”, mille autorid on Tiina Kaalep ja Indrek Treufeld ja mis praegu jookseb Tallinnas ja Tartus.
Minul on olnud õnn ja privileeg seda filmi juba näha. Ausalt öeldes lausa 4 korda… Ja ma vaatan seda filmi kindlasti veel.

“Ma elasin Eesti Vabariigis” jutustab loo 1939. aastast. Seda läbi kahe paralleeli- laste silmade ja ajalooürikute. Filmi tutvustusest käib läbi ka lause: mis tunne on olla 10-aastane Eesti Vabariigis? Filmi on valitud neli last, õigemini toonast last, kes 1939 aastal olid vanusevahemikus 7-14 . Ja nemad, nüüd juba eakad inimesed, on saanud võimaluse jutustada OMA LAPSEPÕLVEAASTA LUGU. Nii nagu meile kõigile, tundus ka neile lapsepõlv pööraselt kaunis. Teate ju isegi, lapsepõlves olid suved alati päikselisemad… Aga kas olid? Või me lihtsalt mäletame nii…

Oi, küll nende lapsepõlved olid ka päikselised. Ja see üks aasta, 1939…
Nagu üks peategelastest ütleb, see oli nii ilus, nii päikseline aasta. Kõik inimesed nautisid ja laulsid ja tantsisid nagu oleks viimne päev. Kui palju tõde!

Ja paralleelina jooksevad kogu aeg sündmused PÄRIS elust, mitte lapsepõlve-elust. Tegelikud poliitilised lepped, tegelik ähvardav hirm, tegelik elu, kroonikakaadrid…

Ma ei taha liiga palju ära rääkida. Sest ma niikuinii ei oska. Nii hästi nagu filmitegijad. Seda kõike peab ise nägema…

Tahan vaid öelda, et minu jaoks oli see tohutult huvitav, tohutult mõjuv film. Filmi teksti luges sisse Tambet Tuisk ja tema hääl on just sinna sobiv. Sest osa selle filmi mõjususest tulebki sellest, et sa vaatad õnnelike inimeste õnnelikku elu õnnelikus riigis. Ja samal ajal on ajaloosündmused, mille vääramatus tulekus me ei kahtle. See ongi just see, et T. Tuisu hääl on selline murelik ja annab edasi seda ängi, seda, et see kõik on tulekul… Sa ei saa loota, nagu mõne mängufilmi puhul, et äkki läheb kõik veel hästi… Sest sa tead… Ja samas vaatad kõiki neid, kes oma õnnelikus teadmatuses tantsivad, laulavad ja oma igapäevaelu elavad. Just, õnnelikus teadmatuses. Sellest, et aasta hiljem pole sellest kõigest enam midagi alles.
See tunne, see äng, saatis mind kogu filmi vaatamisel. Ja samas teadmine, et hoolimata kõigest tulevast, oli neil neljal lapsel päikseline ja tore aasta… aasta 1939 Eesti Vabariigis.

Kellel vähegi huvi ja kellel võimalik, võtke see hetk ja minge vaadake!
See hetk on seda väärt…. Ja nemad kõik on seda väärt. Nemad, kes elasid sellel õnnelikul ja saatuslikul 1939-ndal…





/Pildil on minu mehe suguvõsa album. Ka seal on lahti just filmi lähiaastad. Ja ehtekarbi sain kingiks oma kallilt sõbrannalt. See on tema vanavanaisa poolt tehtud tema vanavanaemale. Ja nüüd jõudnud minule, sest sõbranna arvates on siin sellele kõige parem kodu. Ma tänan teda selle uskumuse eest…/


Amanda posted @ 06:50 - Link - kommentaarid (6)

07 Mai 2010
KUIDAS MA ÕPETAJAKS HAKKASIN
Tõsi küll, ainult ühel päeval

Eile avanes mul huvitav ja tore ja vaimustav võimalus olla õpetaja. Nimelt emadepäeva puhul oli võimalus klassi emadel tunde anda. Nii nagu isadepäeva paiku isadel.

Mina andsin siis meisterdamistundi. Või õigemini käsitöö. Ühesõnaga, mõtlesin laste jaoks ühendada meeldiva kasulikuga ja vedasin kaasa 18 poekotti pluss tekstiilivärvid. Ja joonistasime emadepäeva kingituseks poekotte.

Lapsed võtsid seda innukalt ja loominguliselt ja toredad kotid sündisid. Vähemalt minu arvates. Loodetavasti meeldivad ka emadele, kes need pühapäeval kingiks saavad. Õhtul triikisin värve kinni (tervitused Pisihaldjale!) ja õpetaja triikis teise osa kotte üle. Homme siis viime lastele kotid tagasi.

Siin mõned “stiilinäited”…











Ja ise tegin õpetajale koti, õigemini see oli mul juba pooleli ja täna lõpetasin. Kuna tema pidi vahepeal muid tunde andma ja ei saanud ise joonistada siis vähemalt väike “mälestus” talle ka tänasest päevast.


Amanda posted @ 04:31 - Link - kommentaarid (9)

06 Mai 2010
MEIE TALU LUGU
ehk kuidas me (suve) “talupidajateks” hakkasime
vol 1 (ilma piltide ja käsitööta)

Et kõik ausalt ära rääkida….

Unistus vanast talumajast on mul olnud nii kaua kui mäletan. No vähemalt 25 aastat. Ja õnneks mu mehele meeldivad need ka. Kunagi, kui me veel noored ja ilusad olime ja alles kooselu alustasime, siis otsisin ma tõsimeeli Tallinna lähedusse vana talumaja, kuhu saaks kodu rajada. Aga õiget ei leidnud… Sõbrad tegid nalja ja küsisid, et kas ma jooksen juba pangega üle hoovi, aga ei saanud ma siis jooksma.

Aastal 2008 tõusis see unistus jälle tugevalt pinnale… Mis siis muud kui otsima. Sõidame mööda suvist Eestimaad ja vaatame erinevaid kohti.
Oi, me näeme nende sõitude ajal igasuguseid talusid:
¤ Huvitavaid (no arhitektuurses mõttes),
¤ naljakaid (sellist, kus maakler ütles, et põrandad on kummis, sest mutid on põranda all müterdanud. Põrandad olid keskelt kummis umbes 30 cm. Siiani räägime, et küll olid ikka suured mutid)
¤ masendavaid (lagi nii madal, et mehel oli laeni 3 cm ruumi. Ausalt! Maakler tegi veel “nalja”, et noh võtate mütsi peast ja pole hullu midagi)
¤ koledaid (madalad laed ja laibalehk, nagu mul mees ütles. Tegelikult nii hull polnud, aga ängistav koht ja hiljem kuulsime, et omanik oli just-just surnud)
¤ lagunenud
¤ natuke rohkem lagunenud
¤ päris lagunenud
¤ peaaegu taastatud (mis oli kenasti ja hea maitsega taastatud aga mille asukoht oli ikkagi selline, et … Kesk põlde ja väljasid, kilomeetrite viisi mitte ühtegi puud. Isegi “krundi” peal oli ainult 1 pihlakas. Nii et me otsisime ikkagi edasi.)
ja igasugu variante veel.

Me oleme endale piiriks seadnud, et see koht võiks asuda maksimum 80 kilomeetri kaugusel või maksimum 1 tunnise sõidu kaugusel.

Meie jaoks on tavaline, et laupäeva või puhkusepäeva hommikul pakime oma kolm last autosse ja sõidame jälle kas Haapsalu või Märjamaa suunale. Ühel hommikul küsib poja, et “kas me lähme täna jälle katkisi maju vaatama?”

Üsna kiiresti saame me aru, et meie poolt endale sätitud rahaline piir on selline, mida tuleb kohe ületama hakata. Sest kui kusagil peakski olema odavaid, aga häid kohti, siis meieni need ei jõua. Sest meil pole jaksu hakata kõike nullist lahti võtma ja uuesti üles ehitama. Ei füüsilises ega majanduslikus mõttes. Meil oleks vaja sellist kohta, kuhu oma tittedega üsna kohe sisse saaks minna (no näiteks järgmisel suvel). Kasvõi ühte tuppa. Sest Pauliine on alles 9-kuune ja Emma 1,5-aastane.

Ja meie auto jupsib. Imelikes kohtades ütleb automaatkäigukast üles ja näitab meile hammasratta ja mutrivõtme pilti. Teeninduses ei leita kolmel korral midagi. Ometi streigib auto järjekindlalt. Me seisame näiteks Nõva kandis metsade vahel ühes pisikeses külas piimapuki kõrval. See on selline koht, mida autoabi kindlasti kohe üles ei leiaks. Mina pildistan piimapukki (ikkagi ilus ja ajalooliselt juba väärtuslik objekt) ja Lauri üritab nuputada, mis valesti on. Siis hakkab auto jälle nagu imeväel tööle ja me saame edasi liikuda.

Või siis, kui sõidame Haapsalu maanteelt maha, siis kohe väiketeele jõudes on plõks ja me seisame jälle. Aga siis varsti sõidame jälle lihtsalt edasi.

Ja nii ongi. Meie käigud on huvitavad (sest vanad kohad ja majad on alati huvitavad) aga õiget kohta me ikka ei näe.

Augusti algul jõuame Haapsalu külje all Martna suunal ühte kätteosutatud kohta. Maja on vana, aga palk on terve. Ilus, kõliseb. Toad on üsna tavalise suurusega. Ahjud ei tööta, aga on korda tehtavad. Rehetoa katus on kehvas seisus ja rehetuba ise vana kola (millest meie avastame kohe paljugi väärtuslikku) ja rämpsu täis. Tööd tundub olevat kõvasti, vana lauda ots lammutada, eterniidist saun maha lõhkuda, mingi kuurijäänuk likvideerida. Aga perspektiivi on. Siin ütlen Laurile oma kurikuulsad sõnad: “Minuga on ju see probleem, et mina olen ju geenius! Mina näen igal pool perspektiivi!”(arvestades, et tavaliselt ma enda võimetest eriti midagi ei arva) Noh, Lauri väga ei näe. Aga me mõlemad näeme veel metsa ja maja pabereid. Mis on I Eesti Vabariigi aegsed. Mida on hoolikalt hoitud ja mis minul käed värisema panevad (sest minu respekt selliste asjade suhtes on alati tohutu).

Jalutame veel ringi, arutame omanikega asju ja lahkume päikesepaistesse, et veel asju arutada ja otsustada. Aga põhimõtteliselt oleme kokkuleppele saanud ja me arutame juba järgmisel nädalal kokku saamise teemat, et lõplikult asjad üle vaadata ja eellepingut tegema hakata. Me anname endale aru, et see koht nõuab palju tööd ja aega, aga sellest on võimalik teha ikkagi selline koht, millest me unistame….

Sõidame Pärnu poole minu tädipoja juurde ja sellest saab üks huvitav sõit. Nimelt ei ole sellel pikal, üle tunni kestval lõigul mitte ühtegi bensukat. Ja meie bensiin hakkab otsa saama. Terve tee vaatame näite ja need on alati meie kahjuks… Et Pärnuni on 80 kilomeetrit aga meil bensiini 72 kilomeetriks. Me siis püüame hästi säästlikult sõita. Ja Pärnu esimeses bensukas võtame kohe bensiini ja oleme õnnelikud, et Pärnu oligi lähemal kui sildid ähvardasid.

Õhtul arutame taluasja, tädipoeg natuke hurjutab, et kas me ikka oleme kindlad, et me nüüd selle ära ostame. Aga meie tunne on tugev ja kuigi asjal on miinuseid , siis on see ikkagi kõige õigem koht, mida me oleme näinud…

Lugu läheb varsti edasi…. Ja siis tuleb pilte ka. Luban.
Amanda posted @ 05:41 - Link - kommentaarid (13)

05 Mai 2010
KIIRE VAHEPALA EHK TUUNITUD MÄRKMIK

Mulle nii meeldivad need köidetud märkmikud, mida nii paljud Isetegijad teha oskavad. Mina ei oska…
Kuna minu, (meeleheitel) koduperenaise elu on nii kiireks muutunud, siis vist küll üle viie aasta esimest korda, ostsin endale kalendermärkmiku. Sellise musta. Mis ei olnud päris minu nägu.

Ja siis tulid mulle meelde Sirtsuka kaunid köidetud märkmikud, millel on need narmendavate äärtega rahvariidekangad.

Ja tuunisin endale ka. Teistmoodi küll aga ikkagi.
Ühesõnaga, tekitasin sellise narmendavate äärtega tüki ja lihtsalt liimisin ta märkmiku kaanele kinni. Ja jäin rahule.

Idee siis Sirtsukalt ja teostus minult.Nii.


Amanda posted @ 20:14 - Link - kommentaarid (4)

03 Mai 2010
VEIDIKE PÄIKEST JA LEPATRIINUSID
Ehk innustatuna positiivsest vastuvõtust veel veidi nööpe


Sai lastele ka ostetud Cerniti savi ja siis nende jääkidest tekkis mõte proovida veel nööpe teha. Lihtsalt kartsin, et läheb see savi muidu kõvaks ja ei saa enam kasutada.
Kuna Cernit oli kollane, siis mõtlesin nööbidki teha kollased. Kunagi ammu, ligemale 11 aastat tagasi, kui me minu kalli kaasaga abiellusime, olid meil pulma kohvilaua salvrätikud sellised kollased. Lepatriinude, 4-leheliste ristikheinaga ja taustal kumavate hobuseraudadega. Üldse mitte nii väga pulmalikud, aga minul oli juba siis “kiiks küljes” ja sellist “üle-vurfi” väänatud pulmapidu ma ei tahtnud. No sellist Ameerika stiilis, kus kõike on palju ja kõik on üle vindi jne. Noh, ütleme, et neil pole seda kodukootud soojust sees.
Ma pole põhimõtteliselt nende vastu, mulle meeldib selliseid vaadata. Aga endale ma lihtsalt selliseid ei tahtnud. Kuigi meie pidu toimus ka mõisas (oli sel ajal lihtsalt kõige sobilikum ja soodsam ,ha-ha! , variant) oli see ikkagi selline ühtaegu pidulik ja südamlik, aga samas kodune. Selline alguses harras ja südamlik ja kaunis ning lõpu poole lõbus, tantsuline ja lepatriinulennune pidu. No ühesõnaga, mitte sellest ei pidanud ma rääkima… Vaid nööpidest.

Ühesõnaga, kuna Cernit oli kollane, siis tulid mul kohe meelde ka “piined” (meie pesamuna Punna ütleb lepatriinude kohta Piine). Nii ma siis neid salfast välja lõikasin ja nööbi pääle panin. Ja sellised nad said.

Foto NAGI's: 2010 mai 007" border="0" alt="" />

Loodan, et meeldivad teilegi, kallid nööbifännid, kes te eelmine kord neid roosinupulisi kiitsite. Need praegused ei ole küll nii “udupeened” või salapärased või suvelõhnalised vaid pigem sellised päikselised- just tänast pilvist päeva rõõmustavad.

Foto NAGI's: 2010 mai 001" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 mai 002" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 mai 004" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 mai 005" border="0" alt="" />

Ja nüüd on nii, et tuleb n.ö. “nööbile vest külge teha”. Sest praegu on nööbid, aga pole veel seda asja, millele nad külge lähevad. Pole isegi ideed! Aga eks nad siis ootavad senikaua… Niikaua, kuni tuleb idee ja pirn mu pealael jälle kord süttib!
Amanda posted @ 15:53 - Link - kommentaarid (25)



324811 visits