Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
28 Juuni 2010
Tänane teine postitus. Aga kuna lahkume jälle maale ja seal arvutisse midagi üles panna ei saa, siis pean siin lühikese ajaga oma mõtted universumisse saatma. Seetõttu ongi ühel päeval mitu saadetist.


JAANILAUPÄEV

Oli imeline. Ilus, rahulik ja soe.

Oleme maal, oma talus. Meiega veedavad selle õhtu mõned kallid ja lähedased sõbrad. Lapsed on juba hommikust peale ärevuses ja ootel. Meie ise ka.



Ilm on ilus, soe ja tuuline. Tuul päästab meid sääsenuhtluse käest.
Koristan… Toad saavad pühadekorda. Pojengid, minu armsad ja lemmikud, lõhnavad vaasis pööraselt ja õuest hoovab tuppa jasmiinide magusat lõhna. Mu õhulised kardinad hõljuvad aknast välja ja lehvivad tuules. Pidu ka neil…

Et saada osa hilise päikese soojusest, katame seekord laua hoopis hoovi ja jõe vahelisele niidule. Otse lõkke lähedale. Lilled lauale vaasi korjame otse siitsamast niidult. Kõrrelised ka… Et kimp saaks õhulisem ja suvisem.



Lapsed lauda ei jõuagi… Jooksmist on nii palju. Võrkkiiged on mõlemad kogu aeg kiikumises. Joosep mängib vahepeal Karliga jalgpalli. Ja tüdrukud hõljuvad niisama ringi. Söömiseks pole kellelgi aega…

Aga meie, täiskasvanud, kes me oleme kahjuks juba välja kasvanud niisama ringijooksmise rõõmudest, istume lauda. Grillitud vorstid, liha, mais, paprika, sibul- need on tänase öö rõõmud. Salateid juurde mitut sorti. Kõik on ju juba olemas ja kõik on värske. Esimeste, õrnade lehtedega kapsastest, tehtud salat…. Seda kulub terve kuhil! Ja kui kerge on seda teha- ainult kapsas peeneks ribastada, palju tilli, natuke suhkrut ja veidi õli. Ongi kõik! See on varasuve salat… Ja ka meie laste lemmik. Juurde veel fetasalatit, värsket tomati-kurgi- maasika- salati- koriandrisalatit.

Meil on mõnus… Ajame juttu, naerame, meenutame, arutleme… Ja kulgeb õhtu öösse. Aga seda on raske tähele panna, sest valguse jõud on ikkagi nii suur. Linnud laulavad veel, kusagil paksus metsasügavuses plagistab kurg nokka. Ööviiulid õitsevad siinsamas, meie lauast viie meetri kaugusel. Suvi….

Kui lõke süttib, on lapsed kohal nagu mesilinnukesed mee peal. Nüüd saame nemadki veidi sööma “petta”. Aga ega neid kauaks ole- arbuusiviilud näppu ja jooksu. Lõkke ümber on ju mõnus…
Minu soov süüdata lõke Ukuaru valsi saatel jääb seekord teostamata… Küll jõuab kunagi… Aga täna läks makk katki ja kuna linnud on meile oma valssi esitamas, siis polegi vaja midagi meie tavamaailmast. Las olla siis metsa muusika…



Kohvi joome rehetoas. Seal on meie lõkkeks kamin… Sääsed jäävad meie päris lõkke juurde peremehetsema. Aga meie päästame end ärasöömisest tuppa põgenemisega. Ja ka kamin annab piisavalt sooja ja olla on ikka mõnus. Piparmünditee ja kohv annavad oma lisasoojuse…

Magama saame kell 2. Siis on pikk päev lõplikult öösse veerenud ja lapsed kustunud üksteise järel. Pauliine, kui kõige pisem, jäi magama otse lõkkeplatsi juures ja püstijala peal. Jah, seda need minu lapsed oskavad.( Isssilt päritud anne.) Muudkui seisis teine ja sõi veel viimast tükikest ja silmad vajusid kinni ja ise kõikus. Lauri tõstis ta sülle ja enne kui ta oma pea isa õlale toetas, oli uni juba tulnud.
Emma ronib kohvilauas mulle opasse ja kahe minuti pärast vajub tordilusikas vaikselt taldrikule. Ja Joosep kustub koos Ottoga otse kamina ees õlasalli peal. Mõlemad keras… Ja mõlemad rahul.



Meie saame veel veidi aega isekeskis. Suurte juttudeks ja aruteludeks. Ja siis “poeme põhku” ka meie.

Pikk päev… pikim päev on kadunud öösse… Või juba varahommikusse
Amanda posted @ 08:47 - Link - kommentaarid (10)

RETK MUUMIMAALE JA VÄSKI SEIKLUSSAARELE
Vol 2


Hommikune äratus oli kell 7.00. Äratajaks Pauliine. Peale teda ärkas teotahet täis Joosep ja siis otsa Emma. Issi oleks tahtnud veel suigutada aga kus sa saad, kui muu pesakond ärkvel.

Hommikusöök hotelli juugendsaalid (tegemist on väga vana hotelliga). Teel sinna, trepi peal saime kõik naerda. Nimelt, teise korruse vaheplatvormil põrutasime kõik viltuselt tasaste sammudega vastu majaseina. Selline tunne nagu oleks tugevalt purjus. Või oleks laev kreenis. Noh, et kõnnid ristsammuga viltu. Tegelikult oli asi selles, et see maja (kuna ta oli nii vana) oli konkreetselt VILTU! Ja kapitaalselt, noh, nii et kohe tunda ja näha. Ma pole varem sellist asja kogenud. Naljakas oli ka, et söögisaalis iseenesest liigud sinna tagumisse seina müslide poole.



Peale hommikusööki tegime väiksese tiiru ärkaval Turu keskplatsi turul. Õpingute ajal olime Lauriga mõlemad mitu korda Turu ülikooli vahetusprogrammis osalenud ja seetõttu oli eriti armas seda linna peale , issand, 15 aastat uuesti vaadata. Ilm oli juba soojemaks muutunud, nii et oli mõnus jalutada seal lille ja köögivilja lettide vahel. Mulle nii väga meeldivad sellised hästi ja kenasti kujundatud köögiviljaletid, kus kõik on värvikirev ja rõõmus. Ja mulle meeldivad ärkava linna hääled ja vaated. Selline ühtaegu tasane ja samas kiire. Osad inimesed ruttavad tööle ja osad jalutavad rahulikult lettide vahel, et osta esimesi herneid ja maasikaid… Eriti hea on seda vaadet vaadata loomulikult siis, kui ise puhkad ja kuhugi kiiret pole.Lastele ostsime ühe portsu kultuurmustikaid ka, mis suurt elevust tekitasid oma suurusega.







Ja peale turutiiru ja asjade pakkimist lõime jälle autole hääled sisse ja Muumimaa poole. Kuna Väski seiklussaar avati hiljem, siis saime Muumimaal veel paar tundi toimetada. Vaatasime Muumiteatris “Emma” ka lastelavastust. See oli täitsa lahe, sest põhines suures osas lauludele ja tegevusele, nii et polnud üldse probleem, et lapsed soome keelest aru ei saanud.





Siis saime veel Pauliine nõudmisel teha ühe tiiru Muumimajas. Seal juhtus selline lugu, et kui lapsed mängisid, siis tuli Joosepi selja taha äkki Haisuloom (keda Pauliine järjepidevalt oma ealisest iseärasusest tingituna Kaisuloomaks nimetab) ja rabas tal nokaka peast. Õnneks oli kohe kohal ka politseinik, kes Haisu/Kaisulooma käest mütsi tagasi võttis ja Joosepile andis, nii et Joosep ei pidanudki väga kaua oma mütsi järele üles hüppama. Sellest on mul tegelikult ka pilte aga kahjuks arvab minu arvuti, et olen neid siia juba piisavalt pannud ja keeldub sedaümber siirdamast.

Nii, siin üritasin mina väikeseks My´ks kehastuda.





Muumimaa silla ääres seisis palju toredaid “väikelaevu”, nende hulgas ka selline. Kes nime ei seleta siis see on “Amanda”!



Väga lahe oli ka see, et võrreldes kolme aasta taguse ajaga oli Muumimaal palju uusi asju tehtud ja avatud. Ehk, et ikkagi arendatakse seda värki seal ja ei lasta niisama vana rasva peal liugu.

Peale Muumimaalt lahkumist sõitsime ägeda vanas stiilis laevaga siis Väski seiklussaarele. Otse sadamas võtsid meid vastu mereröövlid, keda Emma muidugi jälle kartis.



Aga rajale me saime ja seigelda oli tore. Tüdrukud vaimustusid pööraselt ühest mööda trossi laskumisest. See oli selline, kus tuli istuda köie otsas rippuva ümmarguse plaadi peale ja siis sai mööda trossi alla sõita. Lauri sõitis loomulikult ka. Ja lõpuks otsustasin mina ka oma kõrgushirmule vastu astuda ja tegin ka selle sõidu läbi. See oli igati vahva, kuigi seal üleval tornis mul ikka kepsud värisesid. Aga kui ma alla saabusin, jooksid lapsed mu peale tormi ja kõik tahtsid mind kangesti kallistada nagu oleks ma maailmameistriks pärjatud. Ja see oli ütlemata armas hetk.





Emma-ämblikmees/naine



Saarele saime tiiru peale paari tunniga, kuigi rada ise on vist natuke alla kilomeetri pikk. Aga tegevust ja seiklemist oli kõigile ja nii kulus aeg kiiresti.
Tagasi laeva, sealt väikese muumirongi peale, siis parklabussile ja siis autosse. Ja teele Helsinki poole.

Mina tegin kiirhüppe IKEAsse- Eesti naiste Linnanmäele (lõbustusparki) nagu Lauri seda nimetab. Pean ütlema, et ega mul eriti lõbus ei olnud. Kuna aega oli vähe ja pangakaart jäi Lauri kätte autosse (kes valvas magavaid lapsi), siis ärritas mind see, et välja sai ainult kassa kaudu ja selleks tuli läbida tohutu maa-ala. No ühesõnaga kõndisin ma läbi ikka mitu kilomeetrit. Aga lõpuks sain tüdrukutele ikkagi mänguhiired kätte ja mõned asjad koju ja maale ja türdukute tuppa ammu igatsetud lillekujulise seinalambi. Aga kogu see rabelemine oli tingitud sellest, et plaanisime hakata Muumimaalt liikuma paar tundi varem aga koha peal olin ma valmis loobuma kogu IKEAst , sest laste rõõm nii Muumimaal kui seiklussaarel oli palju olulisem kui minu retk poodi.

Tagasisõit kulges rõõmu ja naeruga. Lugesime kokku 8 tunnelit teel Turust Helsinkisse ja pikim neist oli 2,3 km. Joosep ütles uuesti oma eelmise hommiku megalause “Ma armastan Soomet!”, mida oli meil Lauriga hea kuulda, sest tänu oma kunagistele tihedatele sidemetele Soomega on alati seal kohe selline kodune ja hea tunne. Kuigi ma osade nende põhimõtetega päris nõus ei ole, on tegemist ikkagi armsa ja koduse riigiga, kus palju mõeldud ka laste heaolule ja turvalisusele.

Laeval suundusime kohe jälle mängutuppa ja kui me keskööl Tallinnase jõudsime, olid lapsed hüppamisest ja mängimisest ülekerehigised aga õnnelikud. Ja muidugi kurvad ka- et pidi laeva pealt maha minema.

Meie reis läks korda. Tohutu rahulolu on näha kuidas lapsed vaimustuvad millestki nii täiega, kuidas nende jaoks on iga uus koht tohutu avastus ja rõõmuallikas. Kuidas nad imestavad, kuidas nad kohanevad, kuidas nad naudivad, kuidas nad rõõmustavad… See on võrratu. See ongi elu mõte….

Ja lõppkokkuvõttes olen tohutult rahul Lauriga, kes tublisti meie autot siia-sinna juhtis. Ja olen rahul iseendaga, et ma viitsisin uurida ja selgitada ja organiseerida. Ja et ma ei võtnud turismibüroo reisi, mis oleks meie perele läinud maksma üle 12 000 krooni ainuüksi piletid ja ööbimine ja sõit. Nüüd saime käidud üle peaaegu et kolmandiku eest. Ja kuna ma olin ise kaasa küpsetanud viineri-, juustu-, suitsujuust-, rabarberi-,kaneeli- ja banaanipirukaid, siis tõime me osa toitu lausa koju tagasi.

Lastele jäi see reis meelde väga eredalt. Vähemalt praegu räägitakse kõigile innustunult, kuidas Muumimamma kelder välja nägi ja kuidas väike My ringi tuuseldas. Ja kui lahke ja hea oli Piripiiga.
Nii et me oleme oma sõiduga väga rahul. Ja plaanime ka tulevikus omal käel niimoodi rändama minna. Sest lapsed said hakkama ja meie ise ka…
Amanda posted @ 06:44 - Link - kommentaarid (8)

22 Juuni 2010
RETK MUUMIMAALE JA VÄSKI SEIKLUSSAARELE
Vol 1


Need, kes siin regulaarselt mul külas käivad, ilmselt juba aimavad, et lühikest juttu siit ei tule. Mina ju ei oska. Aga paneme siis pikalt. Sest reis ise oli ka pikk. Ja etteruttavalt öeldes, ka tore. Aga kõigest järjest.

Äratus oli pühapäeva hommikul kell 5.45. (mina ärkasin ärevusest küll juba kell 4.00) . Joosp käskis endale mitteärkamise korral öelda parooli. Ja see oli “ Muumimaa-koma-hotell-koma-Väski seiklussaar”. Just nimelt! Komad tuli ka välja öelda.

Parooli vaja ei läinud… Sest Joosep oli kraps üleval. Emma ka. Punna tuli veidi unise padja näoga Lauri süles veidi hiljem. Noh, siis kiired kohvid ja pudrud- mul oli kõik juba valmis pandud. Ja siis autosse ja laeva!

Laeva peale sõit oli hirmus, sest seda kõrget metallteed ja rampi mööda üles laeva sõitmine oli minu jaoks ikka nii hirmus, et hoidsin silmi kogu tee kinni. Mulle ei meeldi sellised kitsad teed ja kõrgusehirm on mul peale laste sündi ka…

Noh, laeva me saime ja peale mahaistumist läksin tüdrukutega jalutama ja siis me selle avastasimegi. Mängumaa! Kaks suurt pallimerd, kaks batuudituba (eraldi kuni 5 aastastele ja 6-10 aastastele), lauajalgpalli mäng, tohutu kogus väikseid sõiduautosid (neid mille peal saab istuda ja sõita), paar kiike, kõndimise “kompad” (need nööriga panged, mis pannakse jala otsa ja siis saab kõndida) ja päris pisikestele veel kribu krabu. Ühesõnaga, korralik ja läbimõeldud lastetuba, vanemate jaoks istumiseks lauad ja toolid, et lastel silma peal hoida. Rohkem me sealt toast ei lahkunud ja laevasõit läks kiiresti ja lõbusalt. Nii et , kes Viking Expressiga läheb, siis 7 korrus ja päris laeva ninasse! Pealegi oli ilus vaadata ka laevasõitu.





Helsinkis läks kõik kenasti ja kell 11.48 olime juba teel Turu poole. Lauri just veel ütles, et mõelge, kuhu me oleme juba jõudnud. Vahel tavalisel puhkepäeval saame sellel ajal alles kodus välja, et turule minna või kuhugi sõita. Ehk teisisõnu, tuleb ka tavalistel puhkepäevadel hakata tõusma kell 6.00, siis jõuab rohkem.

Turus viisime asjad ruttu hotelli ja Muumimaale! Auto Muumiparklasse ja sealt edasi Muumibussiga siis Naantali keskusesse.

Kuigi eelmisel päeval oli meil Eestis sadanud ja hommik oli ka ikkagi pilves, võttis meid juba Helsinkis vastu päike ja Muumimaale jõudes oli ka temperatuur juba tõeliselt soojaks muutunud.

Ja Muumimaal oli tore. Lastel… ja meil endil ka. Muidugi ei ole meie lapsed (ma pean silmas isiklikke kui ka ilmselt eesti lapsi üldiselt) nii julged,et iga tegelast kohe katsuma ja kallistama minna aga… Noh, rõõmu oli sellegipoolest ja veidi aja pärast söandasid nad isegi kätt anda. Pauliine oli muidugi kõige “tegijam” – tema ikka tahtis kõiki silitada ja kõigile tere öelda. Ja peale õhtust äratulekut oli tõeline jama, sest Muumipapale jäi kalli tegemata ja head-aega ütlemata. (meil Punna on selline kes osade inimestega tahab kangesti kallistades hüvasti jätta ja kui see peaks siis tegemata jääma, siis pärast on kurtmist ja hala jube palju).





Aga Joosep oli endiselt hea teejuht (nagu ka 3 aastat tagasi), kes mööda kaarti meid nendel muumiradadel ringi vedas ja ka multikatest meelde tuletas, et mis siis ja siis juhtus. Uskumatu ja minu jaoks tohutult rõõmutegev on see, et ta on juba 8 aastane aga et temas on alles see lapselik rõõm ja muinasjutulisus ja lugudest lugupidamine. Et ta on selline lapselik, ta suudab siiralt rõõmustada lihtsate lugude üle, tal on tohutu usk igasugu imedesse (näiteks päkapikkudesse) ja tal on meeletu fantaasia ka endal. Selline siiras ja rikkumatu ja lõputu lapselik rõõm võiks minu arvates säilida veel veidi, enne kui maailma tõsised põhitõed ka temani jõuavad…





Ja tüdrukud olid muidugi kohe Joosepi sabas rõõmuga rändamas, ainult nõia juures oli Emmal kohe jänes püksis ja meil õnnestus õnneks nõia selja tagant mööda hiilida nii, et nuttu veel ei tulnud.

Mina kohtusin loomulikult oma suure sõbra Myga, kellega ka juttu ajasime. Mul nimelt oli kaelas eelmisel korral ostetud punane, väikese Myga rätik. Ja ta siis kiitis seda, et mul on väga maitsekas rätik. Mille peale mina sain vastata, et eelmisel korral ostsime. Ja kui ta siis küsis, et millal me viimati käisime, siis sain talle rääkida , et Pauliine oli mul viimast kuud kõhus. My sõnul oli ütlemata tore, et me uuesti tulime ja Pauliinele ka “kõhust väljas” Muumimaad näitasime.



Ühesõnaga, me olime Muumimaal kuni õhtuni, päris sulgemiseni välja. Ja see oli üks tark lüke, sest kui muidu oli pühapäevasele päevale omaselt palju rahvast, siis viimase tunni jooksul muutus Muumimaal nii vaikseks ja rahulikuks, et oleks koos Muumimammaga võinud teed juua ja juttu ajada, sest polnud lihtsalt enam eriti lapsi, kes pildistada või kallistada oleks tahtnud. Ehk teisisõnu, sai veidi rahulikumalt nautida ka kõiki neid tegelasi ja nende toimetamisi.

Muumimaa pandi kinni kell 18.00. Peale seda veeresime tagasi Turu linna, oma hotelli, pakkisime asjad ruttu natuke lahti ja laste nõudmisel põrutasime hotelli ujulasse ujuma. Saunas ja ujulas saime olla kella üheksani ja siis tuppa tuttu.

Lauri kustus esimesena, kell 21.30. Ja meie Punnaga viimasena, kusagil 22.30 paiku. Uni maitses imehästi. Ja uus hommik uute seiklustega ootas meid…
Amanda posted @ 17:16 - Link - kommentaarid (7)

18 Juuni 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 10


Mul polnud vähematki plaani panna siia õpetavat või moraliseerivat või nõuandvat juttu aga… Kuna teie tagasisidedes käis paljudel läbi ka see, et kuidas seda on jõutud ja kumas ka kahjutunne, et enda taludes ei saa seda kõike teha… Ja ma tean, et tihtipeale on lisaks ajanappusele takistuseks ka raha… siis… Sest seda meist enamusel “üleliia” ei ole. Aga ega meiegi pesa on korrastatud väga väikeste vahenditega (kõige suurem väljaminek oli rehetoa põranda reliin ja siis ka ilmselt värvid…).

Siis mõtlesingi, et panen mõned oma kogemused kirja, et saab keegi äkki kasvõi ideid, millest enda lahendust edasi arendada… Eesmärk ei ole targutada vaid oma kogemust jagada, millest loodetavasti kellegil kasu võib olla…

1) Esiteks, hoia alles huvitavad ja südamelähedased ideed.
Mina olen aastaid mappi kogunud pilte ajakirjadest, ajalehtedest ja kust kõikjalt veel (ilmselt mingid motiivid on mul ka pakendite pealt pärit). Nii koguneb ideede pagas, millest hiljem on kerge valida, mida täpselt just vaja läheb… No näiteks varikatuste tegemiseks on miljon eri varianti aga nii on kergem endale sobiv valida. Ja tõenäoliselt on igal ühel ikkagi välja kujunenud maitse, mis on talle eriti südamelähedane. Näiteks ei hoia mina alles kunagi mingeid pilte minimalistlikest kodudest, sest minule ei paku need midagi. Samas, vanavara või huvitavate lahendustega taaskasutusasjad on mul kokku kogutud küll…

2) Film“Toscana päikese all” (kes pole näinud- vaadake! Tõsiselt! See on ilus ja armas ja hea film. Ja selle filmi sügavam mõte on see, et kõik on võimalik… Isegi mitte kõige varajasemas nooruses). Seal ütleb peategelane välja ühe targa ja õige mõtte. Vana maja puhul- tutvusta ennast majale, anna talle aega leppida endaga ja tutvu temaga ise. “kodusta” alguses üks tuba. Ja siis hakka liikuma mujale.

Nii tulebki… Võtad toa ja hakkad seda “üles ehitama”. Rahulikult, kõike mõeldes ja kaaludes. Meie jaoks oli lõppkokkuvõttes hea see, et esimesel sügisel ei jõudnud me maal eriti midagi teha. Ja talv oli piisavalt pikk aeg mõtete ja ideede settimiseks. Mitmed ideed ja plaanid muutusid tohutult. Ja see oli hea. Lõppkokkuvõttes jõudsime kergemate, odavamate ja ka paremate lahendusteni… Vaevalt, et ma oleks neid esialgseidki kahetsenud aga….

3) Kogu oma ideede ümber füüsilisi esemeid ja asju, otsi soodsamaid (kellel on raha, see muidugi ei pea sellise probleemiga maadlema) lahendusi.
Näiteks tapeedid… Meie ostsime oma maja tapeetidest enamuse Balti jaama turu putkast. Need on toodetud firmas”Sovetskaja Bumaga” – see lisas lisaväärtust- issand millised nimed on alles!!! Aga me maksime tapeedirulli eest kuni 25 krooni. Ja ma arvan et nad sobivad meile.







4) Mööbli ja tekstiilidega on sama lugu. Esiteks, me ei visanud alguses lõkkesse muud kui ainult tõesti katkised nõukaaegsed “laminaadid”… Osa ladustasime…ja palju taaskasutasime. Laste voodite põhjad on taaskasutus. Köögi riiulid on taaskasutus… Üldse on palju taaskasutust…
Kangad- kaltsukatest ja Abakhani kaalukaubast…

Selle kardina valis lastetuppa Joosep, sest sellel on Eesti rahvuslilled rukkililled peal.



5) Ole nutikas! Väikeste vahendite ja nippidega annab palju ära teha!

Magamistuba näiteks. See vana voodi on tegelikult nõukaaegne raam, mis seal majas oli. Ainult otsad on vanad, minu vanaema pööningult. Lauri pani need lihtsalt vanale voodile külge… Päevatekk ja kardinad… Nende materjal on ostetud Taaskasutuse poest linadena (olid sellised toimsemad linased kangad) a 10 krooni tükk. Motiivid seal peal pärinevad kaltsuka kampsunist, mis mulle ei sobinud (olin nagu “kileviiner” sellega) ja millest ma need motiivid lahti harutasin ja lihtsalt linadele peale õmblesin. Äärepitsid küll heegeldasin…
Magamistoa vaip on pärit sealt talust, kapp maksis 200 krooni, peeglikapi sain juubelikingiks, Pauliine voodi on venna poolt välja visatud lastevoodi… Ei olegi ju väga hull?





Meie majas on veel palju selliseid väikeseid “pettusi”… Ei ole me kallilt raatsinud ja ka saanud midagi osta. Pikad kaltsuvaibad on Samaaria poest 35 krooniga, kardinad alles hoitud kunagisest korteriajast, päevatekid lastele kaltsukast, elutoa puhvet 400 krooni ja laud ja telekakapp selle toreda vanamemme pärandist, millest varem kirjutasin.

Köögi riiulite ehitamisele kulus jah materjali, osa olid ülejäägid kunagisest laste mängumaja ehitamisest ja osa tuli juurde osta (leiunurgast)…

6) Ja siis värvid! Värvidega saab imesid teha! Need annavad nii palju juurde ja nendega saab kiiresti teha suurigi muutusi.

Meie sauna/kempsu koridor. See oli puiduga ületehtud nagu nõukaaegsed asutuse saunad. Aga minu arust see ei sobinud meie majja ja oli ka natuke liiga pime ja tume. Aga ma tõmbasin värvi poole seina kõrguselt peale ja panin ka kõige odavama üle värvitud liistu sinna “piiriks”. Ja koridor sai kohe teise ilme…

7) Otsi ja leia pisiasju, detaile!

Pisikesed asjad võivad anda toale just selle soovitud ilme ja meeleolu. Neid leiab Jyskist, Novaluxist või Koduextrast allahindlustelt, kaltsukatest, neid saab ise teha… Sa võid neid leida isegi oma korrastatavast majast… Mõni üksik detail võib tõesti anda toale palju juurde.



See linnuke on näiteks kaltsukast, 10 eeku.





Niimoodi, tasapidi ta tekibki….


Sel nädalavahetusel maal ringi liikudes, tundsin, et minuga olid kaasas kõigi meile kaasaelajate ja blogilugejate head mõtted ja soovid. Ja tunne oli kohe nii mõnus. Ma sain ise ka rohkem aru, et tegelikult oleme suure töö ära teinud. Ja see heatahtlik poolehoid, mida ma ka kommentaaridest olen lugenud, see tegi südame soojaks. Siis ma mõtlesingi, et kõik kellel on olemas see koht, võtke ette ja hakake pihta! Kasvõi kodustage alguses üks tuba! Uskuge see pole nii raske!
Ja samas ta muidugi ka on, seda ei tasu eitada! Töötunde ja oma vaeva sinna läheb… Aga see on ka seda vaeva väärt!

Meie jaoks on väärt ka tunne, et me oleme midagi vana uuele elule aidanud … Kui mõelda, kui paljude inimeste rõõme ja muresid on meie vana maja näinud… Ja nüüd näeb ta ka meie pere rõõme ja loodetavasti väga vähe muresid…

Aga proovijatele soovin julgust ja pealehakkamist ja uskuge, see rikastab teid nii teadmiste kui emotsioonidega! Ja kui keegi tahab minult midagi minu kogemuste kohta pärida, siis olen valmis neid jagama.
Amanda posted @ 12:09 - Link - kommentaarid (15)

14 Juuni 2010
PASSIST, HULLUMAJAST JA SOKIKESE MÜTSIST

Kuna tegemist on käsitööblogindusega, siis tunnen ikka süümekaid kui sisse satub muud juttu. Samas on selline päevikupidamisviis palju lihtsam kui pastakaga kalendrisse kirjutada. Kiiremini läheb ju arvutis… Ja teisalt, olen mõelnud, et äkki peaks kolima kuhugi mujale oma igapäevaseid seiklusi kirjutama… Sest, uskuge, kolmelapselise pere iga argipäev on praktiliselt paras seiklus. Aeg-ajalt tundub mulle, et oleme Lauriga nii palju projekte ja asju ette võtnud, et paljudel hakkab pea ringi käima kui ta kõike seda kuuleb…

Aga… Olen endale lubanud, et püüan siin vastu pidada vähemalt aasta, sest muidu oleks see ju n.ö. “katkestamine” (nagu suusamaratonil või nii). Ja see omakorda tähendab, et minuga koos peavad “vastu pidama” need, kes siin aeg-ajalt kiikamas käivad.

Aga ma kohe ei oska lahutada käsitööd oma muust elust, sest iga mõte saab ju käivituse kusagilt suvalisest igapäevasest teost või juhtumisest. Sest niimoodi, et istun nüüd maha ja mõtlen midagi välja- nii ma ei oska.

Ühesõnaga, järgmise nädala lõpus on plaanis retk Muumimaale. Selline “invasioon” võiks lausa öelda, arvestades, et meie pere on nii suur ja kui lapsed veel jooksevad, siis tundub, et neid on topelt rohkem.

Nonii. Avastasime, et sõit (mille idee oli ammu, aga sõidu aeg küpses meie mõtetes ekspromt) vajab ju passe. Ja minul ja Pauliinel need puuduvad. No egas midagi- Pauliinele (koduses kõnepruugis Punna) patsid pähe ja passilauda (nagu vanasti öeldi). Läksime siis, pildid ka plaanisime seal teha. Toppisime ta kabiini. Aga … Pauliine on ju nii pisike, et teda on jube raske seal pildistada. Tavaolukorras jääks tast võibolla ninast ülespoole midagi pääle, aga tervet nägu… Mitte mingi nipiga. Noh, ronisin siis mina ka sinna. Tooli krudisime nii üles (seal on selline pööratav tool nagu klaveritool oli vanasti) kui andis. Lõpuks ütles Lauri, et kui nüüd veel krudime, siis kukun ma kogu selle kabiiniga ümber. Noh, võtsin Punna sülle, endale ette mingi valge kõva põll… Siis selgus et jalad ei ulatu maha. Minul. Ja Pauliinel ammugi mitte… Noh, laps süles istun seal, jalad ette sirutatud aga konksus (sest muidu ei mahu kabiini). Ebamugav on… Mu suur tagumik ei mahu kuidagi selle väikese tooli peale. Ega see ei mahuks ka neil, kes täiesti väga-väga peenikesed on. Ma ei tea, miks peavad inimesed sellistes kohtades “kapinupu” otsas istuma?
No pika pusimise peale(et toolil püsida, et Pauliine õigesse suunda vaatama suunata, et põll õigesti ees püsiks, et mina sealt tagant välja ei paistaks jne) saime kolm fotot tehtud, millest üks tundus vastuvõetav, sest mina ei paistnud põlle tagant välja. Punna oli igal pildil ilus ja ontlik, patsid kenasti kikkis.

Kui ma lõpuks leti taha jõudsin, küsis sealne tädi lapse dokumenti. Ulatasin talle siis Punna sünnitunnistuse. Selle peale palub ta passi. No seletan talle, et laps on liiga väike ja tal pole passi. Mille peale ametnikutädi teatas, et on küll-aastal 2008 tehtud. Niipalju siis sellest, et mõned meid headeks lapsevanemateks peavad…. Ei mäleta isegi seda, et lapsel on pass olemas… Nojah, oligi, kodus lauasahtlis. Punna on seal küll alles aastane ja kuigi palju lühem, kaalub juba seal sama palju kui pregu (ehk teisisõnu on ta ümarusest lausa kandiline). Kas meid selle passiga üle piiri lastakse, ei tea, aga vähemalt on see meil olemas.

Aga mina sain oma passiasjad korda ja juba järgmisel päeval tuli teade, et pass on valmis. Vinge vedamine, et nii kiirest!!!!

Aga et Muumimaale saaks kenasti minna, tekkis idee tüdrukutele teha need Sokikese stiilis mütsid. Kihnu käistepitsi motiividega.

Heegeldamine käis kenasti. Aga kui ma motiive ribaks heegeldasin, sain aru et mina ikkagi ei ole nii kannatlik, et seda mütsi ka valmis heegeldada. Ja et mul on kolm varianti: kas jätta pooleli, minna hulluks (ja lasta end hullumajja sõidutada) või leida mingi muu viis asja lõpetamiseks. No leidsin. Tegin lisaks heegeldatud motiiviosale muu mütsi kududes. Sest heegeldades ei oleks ma iial lõpuni jõudnud. Kaks päeva möödus siis neid mütse kududes, heegeldades, proovides ja viimistledes. Selle aja jooksul sain endale selgeks ka selle, kui aja- ja töömahukas ikkagi on sellise mütsi heegeldamine. Mitte et ma enne oleks arvanud, et see keeruline pole. Aga lihtsalt kudumine edendeb minul kiiremini. Ja samas, kui ma poleks nii vastikult haige (kopsudesse vajunud köha ja jube nohu koos põskkoopapõletikuga) siis võibolla oleks ma suutnud isegi neid heegeldamiridu paremini jälgida. Nüüd tundus kudumine kordades kergem. Kuigi need pole nüüd päris õiged mütsid, siis olen iseendaga lõppkokkuvõttes rahul, et pooleli ei jätnud ja ikkagi töö lõpule viisin. Aga valmis nad said. Ja sellised nad tulid. Ehk viidates: idee Sokikeselt, teostus minult.



Tüdrukud sain kuide pildile, kuna Sirtsuk juhatas printsessitordi tegemise video juurde ja seda nad siin nüüd õndsalt vaatavad.





Nüüd sai pikem jutt passilauas käimisest ja idee tekkimisest, kui käsitööst endast. Aga … selline ma kord juba olen.
Amanda posted @ 08:23 - Link - kommentaarid (20)

08 Juuni 2010
TERVITUSED TALUST
Ja natuke näputööd

Ainult pühapäeval saime maale. Laupäeval oli Joosepi klassi lõpupidu…

Maale jõuame keskpäeva paiku. Käod kukuvad sõna otseses mõttes viiest suunast. Ilm on pilves ja meie tuleku auks hakkab ka tibutama. Aba õhk on värske. Sirelid on õitsemise peaaegu lõpetanud. Ainult valge uhkeldab veel üksi täisõies. Kastan on varjulises paigas oma küünlalühtrid säilitanud.

Aga muru niita ma saan. Ja kuna meil on tulekul Lauri venna sünnipäev, siis kiirustan, et enne vanaemade-vanaisade ja emade-isade, õdede-vendade saabumist saaks vähemalt osa niidetud.

Külalised tulevad ka väikest viisi talgutele. Mehed saavad kreeke juurida, isa niidab heina, ema rohib veidi peenramaad, Lauri õde karjatab lapsi ja mina uhan ikka niidukiga ringi. Ikka edasi-tagasi jõe äärde… Kuidas mulle meeldib see raja sisseniitmine. Vist kõige rohkemgi… Jälg jääb selge ja ilus niidurada kutsub jõe äärde jalutama….

Paneme puude vahele üles ka eelmise nädala käsitöö- “tuunitud” võrkkiige. Ostsin kangast võrkkiige, ja kaltsukast kahte sorti pitsi ja siis nendest õmblesin kokku laia pitsi, mille kinnitasin kiige ääre külge. Olen alati sellist laia pitsiga kiike tahtnud. Muidu jäin rahule aga nüüd pildilt vaadates häirib, et lõpetasin pitsi ära seal kinnitusaasade juures. Oleksin võinud lõpuni panna… Aga noh, järgmise teen siis teistmoodi, varukiik on mul olemas ja pitsi sai ka süle ja seljaga toodud, kuna sain selle “spekulatiivselt odava hinnaga”. Või siis jätkan seda pitsi…

Aga siin esimesed kiigeproovid….





Ja esimese sellesuvise peo laud…. Ootel… Uute taldrikutega. Lihtsalt ei saanud, pidin veel mõned ilusad nõukaaegsed juurde tooma… Varsti on neid juba niipalju, et saab pulmi pidada…




Suvi on lõpuks kohale jõudnud, lõhn on õige… Naljakas, kuidas inimene mäletab lapsepõlvest lisaks mingitele mälupiltidele ka lõhnu… On ju teatud lõhnad ja maitsed, mis tunduvad kohe õiged, niipea kui sa neid tunned. Üks selline on heinamaa lõhn… See on nii lõhna-mälus olemas… Ja sellega seostub alati suvi… See lõhn on nüüd meie jõeniidul olemas.

Kaunist suvelõhnalist nädalat teilegi!

Amanda posted @ 17:34 - Link - kommentaarid (16)

04 Juuni 2010
LAADAPÄEV JA KÄEKOTT

Esiteks väike põige kahe nädala taha. Ehk maale ei saanud me seetõttu, et käisin laadal. Müümas. Oma ehteid…
Ehteid olen ma teinud nüüd juba vist neli aastat. Nii nagu tihti juhtub, oli minulgi alguses plaanis teha ehteid iseendale. Siis nägid sõbrannad ja tahtsid ka. Siis tahtsid sõbrannade töökaaslased… Ja nüüd olin kolmandat korda juba ka laadal. TEgelikult ma suur turustaja ei ole. Ma olen kehva müüja. See-eest Lauri on hea… Ja nalja sai meil ka laadal palju. Läbi astus palju vanasid “kundesid” ja sõpru-tuttavaid. Provva Marmelaad väisas ka meie letti. (issand, kui naljakas sõna on väisas aga millegipärast riigiviisiitide puhul kasutatakse seda praktiliselt alati). Aga laadal oli lõppkokkuvõttes tore. Peaks kusagil kunagi veel proovima, ainult et mul puudub ülevaade, kus selliseid pisemaid laatu peetakse. Need on eriti armsad….

Nii ma seal siis müütasin….



Ja väike lähivaade minu letile ka.







Nüüd tuleb pilt väiksest suvekotikesest ka. Olen hulka aega mõelnud, et millise lõikega käekotti teha. Korraks isegi siin kellegi blogis silmasin sellist, mis kutsus kopeerima (just tegumoodi) aga kaotasin sellegi silmist. Enam ei mäleta…. Aga nüüd kui tüdrukute kleite õmblesin, siis tundsin, et tahan ka endale midagi muhulist. Mul oli kohe vaja kevadpeole minna mingi uue asjaga. Sest tüdrukutele ju tegin ja siis tahtsin ise ka natuke kenam ja kabedam välja näha. Mõtlesin ja mõtlesin … Ja tegin sellise koti. Peale said lepatriinunööbid ka… Ja sisse vooder. Taskuga…
Võibolla panen luku ka lõpuks pääle, et oma maist vara paremini kaitsta.

Selline ta on, minu väike suvekott…





Ja vooder tuli sellisest suvehõngulisest kangast.


Amanda posted @ 06:22 - Link - kommentaarid (12)

03 Juuni 2010
See on nüüd see vana postitus, aga oma lollusest kustutasin kogemata selle ära.
Panen siia lihtsalt selle uuesti, et oleks märk maas... Aga teie kommentaare ja mõtteid ma tagasi ei saa... Nüüh! On inimesel vaja minna ühte tähte muutma!!!! Igal juhul, on see kõik siin kirjas olnud. Nutt tuleb pääle, et ma nii loll olen!

TERVITUSI TALUST
Ehk kuidas me peedist pesumasinale trumli tegime

Nädalavahetus möödus maal. Ja see oli mõnus.

Jõuame maale laupäeva keskpäeval. Sirelid on täies õies, majaesine valge on lausa õitekuhil. Ja lõhna on täis kogu hoov… Kastan õitseb ennastunustavalt- suured pidulikud küünlalühtrid on kaunid, nii võrratult õrnad ja mitmevärvilised… Ja tuul on… Vahepeal on tuulehood üsna tugevad ja siis kuulame lastega, kuidas tuul jõetaguses metsas end kaugel-kaugel nagu rullides lahti kerib. Jõuab järjest lähemale ja lähemale… Mühinaga…. Natuke müstiline ja veidi hirmutav…. Aga huvitav. See tuulerull.

Kuna eelmine nädalavahetus jäi vahele, siis oli meil muru kasvanud pea poolde säärde. Tõeline heinamaa. Ja õhus on südasuvise heinamaa lõhna.






Põristan muruniidukiga päris pikalt. Ikka edasi-tagasi jõe äärde ja siis edasi-tagasi mööda põlluteed meie teeotsani. Teeotsa on täpselt 300 m ja käia tuleb kolm korda. Siis saab rada sisse niidetud ja sissesõit jääb kaunis. See kilomeeter on alati hea, et mõelda omi mõtteid, imetleda seda, mis toimub kõrval põllul. Millised lilled on õites, kuidas areneb kevad. Ja suvi…



Lauri ronib meie vana kase otsa, et mõned alumised oksad maha võtta. Talvine lumi on kasele liiga teinud ja oksad pea maadligi vajutanud. Sellega on meie aidaesine käigutee nurga taha kempsu takistatud. Tänu okste kärpimisele saame ka oma talust “aerofotod”… “Aero” on minu oma mees, kes istub kõrgel kase otsas nagu kägu ja teeb panoraampildi kogu meie talust. Naljakas on näha seda kohta nii kõrgelt, tibatillukesena nagu tikutoos…



Selle nädalavahetuse tegemised on kuidagi kaootilised. Kogu aeg toimetame aga tulemust palju ei ole. No niitmine on nii aeganõudev, et kole kohe.

Siis saab Joosep endale onni. Ta üritab juba mitmendat korda sirelipõõsasse väikest pesa luua. Aga lõpuks toob Lauri noorendikust mõned noored kased ja sellest pannakse püsti väike telk-onn. Loomulikult kolivad Emma ja Pauliine kohe Joosepile seltsiks ja välja ronivad nad sealt alles kella üheksaks õhtul. Muu aeg läheb kõhutamiseks, kükitamiseks, onni täiustamiseks, parandamiseks, konna onni kaasa võtmiseks ja kõigeks muuks. Naeru ja mööda maad rullimist on seal küllaga.





Minu Isetegemine on see, et muudan “kompositsuuni” elutoa nurgas. Ehk teisisõnu, vedasime seekord kaasa oma vana raadio ja see saab oma oodatud kohale toanurgas. See mõjub imelikult…. Hetkeks on mul tunne, nagu oleks päikseline päev aastast (näiteks ) 1936 ja toanurgas tuleb raadiost mõnusat tantsumuusikat. Noh teate, Artur Rinne vanade viiside stiilis. Selline krõbisev ja veidi summutatud aga ometigi nii elurõõmus. Ma seisatan hetkeks oma sebimistest ja kuulan… Jah, nii see ongi, kauged lõbusad lauluhelid kostavad minuni üle aegade silla…
Mis sest, et raadio ise ei ole nii vana. Aga ta on piisavalt eakas, et sobida oma kohale ja luua õige meeleolu kogu tuppa.



Minu köögiviljapeenar… Selle teen valmis. Vanasse patta… Kuumaasikad ja petersell saavad kasvama ja kosuma.



Ja meie eelmise aasta köögiviljapeenralt leian ma maasikataimed. Meie peenramaa on vana lauda varemetes aga lootusetult madalal kohal. Eelmise aasta sügisel oli seal tõeline bassein ja ma olin kindel, et kõik elusolev on sealt hävinud. Aga kevadel tõusid murulaugupuhmad rõõmsale elule ja nüüd leian umbrohu seest õitsvaid maasikataimi. Neid on seal kümneid ja kümneid- mitukümmend taime! Tugevad, elujõulised, lihavad, õitsevad maasikad. Me oleme saanud endale peaaegu enda teadmata tõelise istanduse. Egas midagi, plats tuleb puhtaks rohida! Jätan alles vaid maasikad ja nende vahel kasvavad küüslaugud.


Ja ainuke asi, mille me suudame sel nädalavahetusel teha, on väike “nõudepesukeskus”. See on tõeliselt stiilis ”peedist pesumasinale trummel”… Ma olen talvel soetanud 200 kroonise kraanikausi. Kahe auguga ja lisatasapinnaga. Parajalt suure, et selles mõnusalt nõusid pesta ja loputada. Sest nõudepesu käib meil kausis. Aga nüüd on vaja kraanikausile jalad alla saada-sõna otseses mõttes. Me siirdume vanasse lauta materjaliotsingule, sest seal on ladustatud igasugu laudu ja prusse ja tont teab mida veel. Ja seal näitab Lauri mulle kahte pukki, mis on mõeldud kastutamiseks ilmselt värvimistöödel. Lauri arvab, et neid lahti võttes saab päris hääd jalamaterjali. Aga siis tuleb meil mõte kasutada pukid ära sellisena nagu nad on. Ja nii valmibki 10 minutiga nõudepesulaud kahest pukist, kraanikausist ja pea sada aastat vanast paksust lauajupist.
Ja see sobib meile suurepäraselt… (võibolla vaid paar ristipulka tuleb ilu mõttes ära võtta)



Nii lähebki nädalavahetus nagu lennates, me veereme koju tagasi puhanuna ja mõtteid täis ( ronisime teisele korrusele jälle ja tegime plaane kuidas seal ümberehitusi teha).

Tervitused talust kõigile, kes viitsisid lugeda!!!! Sellised päikselised, murupebrelised, ja uimastavalt sirelilõhnalised…



Amanda posted @ 09:26 - Link - kommentaarid (11)

FILMISOOVITUSE KORDUS


8. mail võtsin endale "õiguse" soovitada dokumentaalfilmi "Ma elasin Eesti Vabariigis". Täna õhtul tuleb see kell 19.55 ETV pealt. Kes paljuks ei pea, vaadake!
Amanda posted @ 02:33 - Link - kommentaarid (2)



324811 visits