Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
21 Juuli 2011
KUIDAS ME KRUSENSTERNI PEAL KÄISIME
Ilma käsitööta heietus.

Ühesõnaga, kuna hing ei anna rahu, pean oma segased mõtted “paberile” panema, on hiljem iseendale õpetuseks või mõtisklemiseks. Sest tihtipeale võid heietada ühte asja peas pikalt aga kuhugi see ei vii. Noh, alati ei vii ka endast välja kirjutamine, aga siis on vähemalt üritatud.

Ühesõnaga, nädalavahetusel käisime Krusensterni pääl. Vaatamas üht vana ja väärikat ja ilusat laeva. Kõik need neli kõrget masti ja kõik need lipud ja raad… Merepäevad olid Tallinnas, selle raames läksimegi.

Saba oli pikk. Seisime tunnikese. Aga järjekord liikus üsna süstemaatiliselt ja seetõttu polnud asi hull. Lapsed said vahepeal endast veidi lühemate malenditega mängimas käia.










Ootusärevus oli ka suur. Mida lähemale laevale, seda rohkem tahtsime kohale jõuda. Olime Lauriga ise ka nagu lapsed, kes kommipoe ukse taga ootavad (või nagu Marmelaad ütleb, see enne meesöömise hetk). Ja siis tuli tõrvatilk meepotti…

Mina olen ju selline väga närviline ja väga arenenud õigusmeelega ja väga selline kamandaja inimene. Seetõttu ajasid mind leebelt öeldes “närvi” need inimesed, kes järjekorrast koguaeg mööda, sinna ettepoole kõndisid. Muidugi seisis Krusensternist tagapool ka veel üks laev aga mina oma naiivsuse ja pragmatism segus ei saanud mitte uskuda, et kõik need inimesed jalutasid põhivaatamisväärsusest mööda ja läksid vaatama väiksemat ja vähematraktiivset laevukest. No see selleks. Õnneks oli meil endil lõbus ja meie taga seisid kaks vana merekaru oma naiste ja lastelastega, kellelt sai ka igasugu tarkusi kuulda laeva märkide kohta (näiteks signaallippude. Mina arvasin et nee värvilised on kuidagi riikidega seotud..) . Ja äkki…. Seisab meie kõrvale üks selline no umbes 30 -35 aastane mees. Kes seal esimesel pooltunnil kindlasti ei seisud. No liigume natuke jälle ja tema säilitab oma koha meie ees*/kõrval. No siis lõi minu haavatud õiglustunne lõkkele. Togisin Laurit. Lauri oli juba ise ka nihelema hakanud. Ja siis ta viisakalt ütles: “ Vabandage, järjekorra lõpp on seal tagapool!”. Ei midagi. No selge, tegemist on “mitte-eestlasega” nagu Pauliine poliitiselt korrektselt armastab väljenduda. Mina siis võtsin vene keeles asja üles” Konets otseredi tam…” – “ A sto?” – “Võ ztes ne stojali. Konets otseredi tam” – “”A sto? Vam zalka stoli?” – “ No I jest zalka.” . Ehk teisisõnu või eestikeeli öeldes, “Järjekord on seal ja siin te ei seisnud.” – “kas teil on kahju või?”- “jah on küll.”. Igal juhul mühatades ta minema marssis. Aga minu tuju oli kohe häiritud.

Edasi seisime juba nii, et mina puhisesin omaette ja oleksin tahtnud käed laiali ajada ja kogu järjekorda kaitsta vaheletrügijate eest. Ja Lauri teatas et tema nägi mingit tuttavat nägu (mingi müüa, kes talle oli meelde jäänud) ka tagapool ja äkki tuli ta juba laeva pealt maha. Ja see mees olevat olnud eestlane.

Muidugi ei arva ma , et ainult mitte-eestlased vahele trügivad. Kuigi eks nad veidi temperamentsemad ja julgemad ilmselt on. Aga mind ajavad vihale ka eestlased , kes niimoodi vahele pressivad. Ja ma ei saa aru inimestest, kes lasevad vahele trügida. Kas nad ei julge märkust teha? Või on see ebaviisakas? Või mõtlevad nad, et mis- siis- ikka, ma kukun ju ainult ühevõrra tahapoole? Või kardavad nad sõimata saada? Sest tegelikult pelgasin seda ka ise veidi...

Krusensterni pealt tuli see tüüp koos perega (naine ja kaks last) maha umbes 10 minutit enne, kui meie peale läksime. Mis tähendab, et nad käisid seal ikka väga kapakuga ära.

Me arutasime seda lugu veel ka maale sõites ja Lauri ei saanud mitte aru, miks see mind veel mitu tundi hiljem nii väga “tigekurivihaseks” teeb. Aga mina tundsin, et minult on nagu midagi ära võetud. Ja siis ma kohe arutlesin, et MIKS mind vaheletrügijad nii väga ärritavad. Sest tegelikult ei tee nad ju mitte midagi väga hullu. Ma kaotasin ajas võibolla ainult 2 minutit. Mis see mulle oleks andnud, kui me oleks paar minutit varem laevale saanud?
Aga siis sain ma äkki aru. Minu jaoks on need vaheletrügijad nagu vargad. Nad varastavad ikkagi MINU aega. Pluss kõigi minu taga seisijate aega. Mis sellest, kui kasvõi ainult 2 minutit. Sest kui vaheletrügijaid on 5, siis on nad juba 10 minutit teiste ajast pihta pannud. Ja tegelikult ei olegi küsimus minutites vaid… selles tundes. Kui meil kunagi kuurist vana muruniiduk ära varastati, siis oli mul ka selline tunne. Mitte et mul oleks sellest niidukist väga kahju olnud, oli teine juba kulunud rimakas. AGA … keegi käis ja rikkus minu õigust privaatsusele. Keegi võttis midagi minult lihtsalt selle pärast et TA TAHTIS. Mind häiris tunduvalt rohkem see tegu ja see, et keegi on minu asjades sorinud kui materiaalne kahju. Ja järjekorraga on sama, need inimesed ju lihtsalt VÕTAVAD… Ma saan aru, et tal oli ka umbes 3-ne ja 5-6 –ne laps. Võibolla tahtsid kiiremini saada… Aga minul on ka. Ja selle valiku peab igaüks ise tegema, kas ta seisab seda saba või mitte. Näiteks hilisemat (tõenäoliselt juba 3 tunnist) saba ei oleks ka mina lastega seisma jäänud.

Ja teiseks varastab ta minu eneseusku. Sest meie kasvatame oma lapsi teadmises, et teise tagant võtta ei tohi, et käituda tuleb viisakalt , et kontserdil ei tohi lärmata, et järjekordades ei trügita vahele. Aga kui sellise nahaalid kasvatavad oma lapsi usus, et kõik on lubatud… Kas siis pole mitte mina see, kes oma kasvatusega sean ohtu oma laste tulevase hakkamasaamise? Noh, et nad ongi need, kes jäävad alati tahapoole, sest ei trügi vahele. Et neist astutaksegi üle ja ümbert ja …. Kui ma kaks nädalat tagasi Lauluväljakul tundsin, et head pärivad maa… siis sellised tüübid viivad mind alati mõttele, et kui neid on rohkem ja kui neil LASTAKSE olla… et kas siis ikka… on nendel kultuursetel ja viisakatel üldse mingit lootust elus läbi lüüa?

Laeval oli mulle rahustuseks ka teistpidine seik. Kui me laeva vööris kella juures pilti tegeime, tuli minu juurde üks umb. 40 aastane mees ja palus vene keeles, kas ma ei teeks temast ka mobiiliga pilti. Ma siis hää meelega tegin. Ja tema oli nii ütlemata tänulik ja lõi veel kella ja ütles “na sastje!” ehk siis õnne jaoks. Ja mina olin talle veel tänulikum, sest ta kustutas suures osas selle eelmise ebameeldiva intsidendi ja põhiliselt just sellega, et ta oli ka mitte eestlane. Nii et lõppkokkuvõttes on kõik ilmselt tasakaalus. Iga rahvuse hulgas on normaalseid ja ka neid ….teisi.


Aga laev ise oli huvitav ja kõik oli kuidagi suur ja massiivne. Kui arvestada veel, et tegemist on 85 aastase laevaga, mis veel mööda meresid seilab, siis on see ikka väga lahe vanake. Lastel oli uudistada palju ja ega endalgi. Näiteks on neil laeva peal väike jumalakoda või jumalatuba või… no ma ei teagi mis see oli. No ühesõnaga koht, kus jumalateenistusi saab pidada. Tilluke aga väga rikkalik ja kaunis.



Ja luukidest sai piiluda, kuidas köögis poisid lõunasööki valmistasid.




Ja laeva rooliratast sai keerata.




Ja laevaninas sai kella lüüa.





Lõppkokkuvõttes olime kõik oma käiguga väga väga rahul. Lapsed, et nägid midagi nii vana ja huvitavat ja suurt. Ja meie, et me ikkagi otsustasime selle käigu ette võtta ja lastele sellist lahedat laeva näidata. Sest nagu meie taga seisnud merekaru ütles “võibolla järgmine kord tuleb Krusenstern Tallinnasse alles 20 aasta pärast.”
Jaksad sa siis seda oodata… Siis olen ma juba pensionär!


Siin veel ports pilte…
















Tallinn oli ikka ilus vaadata küll




Vabandused kõigi ees, kes peavad õigustatuks selles keskkonnas ainult käsitöö- teemasid.
Amanda posted @ 15:13 - Link - kommentaarid (19)

20 Juuli 2011
VAHELDUSEKS KA VEIDI KÄSITÖÖD

Et sellest blogist ei jääks päris jutublogi muljet, panen mõned käsitööd ka üle hulga aja üles. Tegelikult on mõlemad asjad valminud juba mai lõpus aga näed…. Blogisse ei jõua…


Ühesõnaga, kõigepealt padjad. Tegin diivanipatju. Suviseid. Heledaid. Sobivad minu praeguse puhangulise heleda “kontseptsuuniga”. Kõigepealt tegin lillelisi. Ja lõpuks otsustasin jätta need ilusad täpiread välja. Lihtsalt vat jätsingi. Öelgu vanema põlve korrektsed inimesed mis tahavad. Aastaid olen alla surunud soovi neid kauneid nimesid ja värvitäppe näidata aga nüüd… Vaat ongi osa padjast.
Teised kaks tegin triibulised. Roosat ja pruuni ja looduslikvalget.


Minule omasest laiskusest (ja ilmselt ka säästlikusest ) tingitult ei pane ma juba aastaid padjakatetele lukke. Panen hoopis krõpsupaelad. Ja see, et üks äär jääb veidi sirge ja jäiga äärena, ei sega mind üldse.

Ja siis tuli mul meelde, et laulupeole mineku pildil olid mul jalas “selle hooaja tuunitud tennised” . Eelmise aasta muhu pätilised sai ribadeks kantud ja need jõuavad nüüd maal mõnda kompositsuuni. Aga sellel aastal tegin siis lihtsamad, mis mul juba eelmisest kevadest meeles mõlkusid. Kui ma neid lillenööpe nägin, siis ma “kohe tundsin, et neid ma tahan kasutada” nagu ühes reklaamis öeldi. Ja nüüd ma siis kasutasin need ära.

Siin siis mõned pildid. Tehtud eile õhtul, seetõttu ka valgust vähe. Aga ei tea, miks mul praegu selle käsitöö pildistamisega kevasti on…

Aga mingit aimu ehk saate ja kui ei saa, siis tuleb uued pildid teha. Vaat nii.


Kõigepealt padjad, millel saaks “heljuda, heljuda, heljuda” kui selleks vaid aega oleks.










Ja siin siis lillelised tennarid.











Ja natuke koduõue lilli ka.



Amanda posted @ 16:35 - Link - kommentaarid (6)

18 Juuli 2011
VALMISTUME JÕULUDEKS!

(Käsitööd pole. Või siis tinglikult veidi on…)

Jessuke, nüüd õhkavad mõned kaaskodanikud, et Amanda hakkab keset suurt suve- juulis- jälle oma jõulujura ajama! Aga pääsu pole. Laupäeval alustasin ettevalmistusi jõuludeks. Pean tõdema, et sel aastal vist esimesi. Suht hilja tegelikult (no olgu, narrin natuke!).


Aga… Ema andis mulle maale pangetäie vaarikaid kaasa, et ma nendest mustsõstardega moosi saaks teha. Tegin siis portsu toormoosi. Ilusti suhkrustasin ja karbistasin.


Aga natuke mittesihtotstarbelist tegin ka. Panin purki esimesed vaarikad ja mustad sõstrad ja suhkru ja peale valasime liitri jagu “alkofooli” (nagu tüdrukud ütlevad). Jõululiköör on nüüd hakkama pandud. Nii et kes eelmise jõulu ajal otsustas ka proovida, siis nüüd on õige aeg!

Pilti pole. Sest purgi unustasime maale rehetoa külmkapi otsa.

p.s. tegemist ei ole alkofoolireklaamiga. Alkofool kahjustab teie tervist! Tegemist on lihtsalt suvise meeldetuletusega, et jõulud pole enam kaugel ja väikest likööri on tark juba praegu valmistama hakata! Jätkuvalt päikest ja sooja teie päevadesse!


Ikka Amanda
Amanda posted @ 17:18 - Link - kommentaarid (14)

06 Juuli 2011
VEEL NIISAMA JUTTU
Käsitööd mitte üks tirts.

Innustatuna toredatest inimestest, kes minu eelmise jutu läbi lugesid ja ka oma mõtteid jagasid, panen veel mõned mõtteheietused kirja. Teate ju küll, kiida hullu ja hull kas rabeleb (või minu puhul tüütab) edasi.

Lihtsalt mõned “köögipoole” pildid on sellised, et seda peo valmimise lugu tahaks veidi näidata ka. Ainult mõned pildid, ma luban.

Tegelikult ma arvan, et lauljate-tantsijate jaoks ongi suur osa selle peo fenomenist ka ettevalmistusperiood. See on küll raske ja vaevaline, aga samas ühteliitev ja ühisvaimu hoidev. Teate küll, see tunne, et su kõrval on inimene, keda sa ei tunne. Aga üldjuhid ütlevad, et võta nüüd naaberrühma tantsijal käest kinni või et pressige end laululaval tihedamalt kokku. Ja siis sa võtadki võõra käe või toetad vastu võõrast õlga. Nõnda saab nii noortele kui vanadele selgeks ka selline sotsiaalne suhtlemine ja peo hetkel ei ole enam seda võõristavat tunnet, vaid käsi ulatatakse juba laia naeratusega näol. Eriti laste peo puhul on see nii lahe, leitakse uusi sõprusi ja tutvusi, tärkavad (raudselt!) mõned uued sümpaatiad ja võibolla isegi pikema looga suhted. Kõik see toimub ühise rahvusliku tunde varjus ja see liidabki ka meie rahvast. Noored õpivad olema osa oma maast ja rahvast ja tunnetavad ilmselt tugevamalt kui tavapäeval seda ühtsusetunnet. Ja kui nad lähevad elus edasi selle kogemuse ja selle pagasiga, siis on nende suundumus ka ehk veidi rahvuslikum. Aarne Saluveer vist ütles, et iga hoone on täpselt nii tugev kui on tema vundament. Ja lapsed on meie vundament. Kas pole siis hää, et seda vundamenti nii kindlalt tasapisi ehitatakse, et meie rahvas ikka oma väärtust tajuks ja seda hinnata oskaks.

Ühtseks liitis näiteks koos veesabas seismine ja improviseeritud dushi all jooksmine (mina ei jooksnud, olgu tõe huvides tunnistatud). Aga jah, päästeameti tarkusest tingitult oli lastel võimalik kasvõi natuke leevendust saada, seda küll mitte viimasel päeval (muidu oleks märgi lauljaid lava ilmselt täis olnud).

Või ühine lõunasöök. Meie suhtlesime näiteks supilauas Hiiumaa tüdrukutega (tervitused neile sinna kaugele, kes nad pidid veel peale pidu pika kodutee ette võtma. Aga nagu gümnasistid mulle ütlesid: tahaks ikka oma kodus ärgata) ja väikeste pärnakatega (rõõmurullid).

Siin siis mõned pildid.

Mudilaskooride harjutuspäev, laupäev. Proovime läbi laule.




Jooksudush. Seal kusagil keskmest paremal jookseb vastu läbimärg Joosep. (kollases särgis). Kui nad sõbraga sealt vee alt tulid, hõiskas Edvin: Vaat see on tõeline paradiis! Nüüd siis teate, paradiis asub lauluväljakul. (mitte Õllesummeri ajal!)





Tervitusi supiköögist! Seekord oli supisöömine Eesti Näituste paviljonis, mina omast ajast mäletan, kui sõime mereväravate lähedal aasal.






Seda tahtsin veel öelda, et eile rääkisin mõnedest lauludest, aga üks minu meelest oluline jäi veel välja. Tegelikult isegi mitu. Ja kui nüüd keegi arvab, et see on see paljukiidetud “Mis maa see on?”, siis eksib. Sest minu jaoks ei olnud see mitte sugugi SEE laul. Ma ei tea… Ilmselt pärinen matsirahva hulgast, aga ma ei saa päris aru selle laulu fenomenist ja mulle ei meeldi selle laulu depressiivsus. No olgu, ma respekteerin seda laulu (etenduses “Mahtra sõda” oli ta kindlasti omal kohal, aga noorte laulupeol…. ??). Ma tean, et see oli noorte hulgas ka tohutult populaarne aga…. “Mis maa see on , kas tõesti orjaks veel kõlbab inimene siin? Mis maa see on, kus vabadus on maasse kaevatud? Siit põgeneda võiksin lausa joostes, kuid miski hoiab tagasi veel mind. Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida. Mis maa see on, kuis ometigi võis ta kõik oma lapsed jätta emata?” Ma saan aru, mida selle lauluga öelda tahetakse aga ma pole päris seda meelt, et selleks, et asi oleks suur kunst, peab see olema hirmus kannatus. Aga rohkem ma ei ütle ka, Lauri ütles, et ära sa selle laulu kohta väga midagi kommenteeri, see meeldib liiga paljudele… Ei kommenteeri. Ja vabandan kõigi selle laulu fännide ees ja loodan mitte nende viha alla sattuda.

Aga mulle meeldis palju rohkem mudilaskooride hõigatud:

” Mu suul ei ole sulgejat ,
Ega keelel kinni köitejat,
Mu pähe päitse panijat ,
Ega sõrmedegi sidujat.
Kui on lõpuks asjad aetud, vaenukirves maha maetud, sõjamehed koju sõitnud, punasedki puhkust võtnud, Eesti aeg võib alata, kuid ära siiski unusta…”
/A. Mattiisen, J. Leesment/

Või siis lastekooridelt:

Üles,alla, juuksed valla,
Taevaservalt kiigun alla
Vabana kui sinikirju lind.
Siia, sinna, lendu minna,
Arm ja rõõm kui täidab rinna,
maailmas vaid ilu hoiab mind.”
/Ans. Vägilased, A. Barkalaja/

Või : “Sünnimaa jääb südamesse,
Isamaa jääb hingamisse
Kodumurre mõtlemisse,
Olles osa omast maast. “
/P. Rips, L. Tungal “Olles osa omast maast”/

Ma ei hakka rääkimagi kui ilus on ikkagi Alenderi ja Rannapi “Rahu”:

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.”

Aga jah, segakoorid ja rokikoor. Need olid selle aasta üllatajad. Eriti viimane. See rõõm ja jõud, millega noored sealt lavalt oma sõnumit hüüdsid oli hämmastav ja tugev ja ülevoolav. Ja kõik neli laulu “Kungla rahvas”, “Liivimaa pastoral”, “Mägede hääl” ja “Ilus oled, isamaa” – need olid nii hästi valitud ja nii hästi sobivad. Kõik üsna erinevatest aegadest ja ajastutest, eriilmelised ja ometigi annavad nad kõik imelise täpsusega edasi seda meie maa ilu ja hinge. Meie inimeste hinge.

Homme kordab ETV 2 laulupidu. Keerake siis telekas kõvemaks sellel hetkel kui tuleb lisakse neile kolmele ka Tõnis Mäe “Ilus oled isamaa”.

“Ja üksik paadimees on merel,
on püügil paat ja järel noot.
Kuid unustab ta noosi ,
tal hinges teised noodid:
la-la-la-la-la-la-la, see la-la-la-la-la-la-laa,
see on laul, seeon laul,
see on laul, la-la-la-laul!
Ilus oled, ilus oled sa, ilus oled isamaa!”

Oh, kuulake seda rõõmu ja jõudu, mis sellest noorest koorist välja tormab, see on möllav ja hullav jõud, see ongi laulurõõm ja rõõmuhõise oma isamaale!

Ja loomulikult “Maa ja ilm” . Vahel tundub, et kõik sõnad ja kõik viisid on juba ju kasutatud. Et on võimatu luua uusi harmooniaid ja uusi südamesseminevaid sõnu. Aga O. Ehala ja V. Härmi käes on see tõeliselt õnnestunud. Ma loodan, et seda laulu lauldakse veel palju ja kaua.

“Minu päralt on terve ilm,
minu oma on üksainus maa,
siin on kõike maa ja ilm,
sellest rohkem ju olla ei saa!
Kuulaku pealegi maa ja ilm-
õnn on olla nii noor, nii noor,
tantsida, laulda ja hõisata,
hõisata kooris ja üheskoos!
Meie kohal on ilmaruum.
Olemisrõõm on ilmatu suur!”

Nii see on ja nii peabki olema. Eriti noorte peol. Et olemisrõõm on ilmatu suur. Ja hää on tunnetada ka seda kooshõiskamise tunnet ilmatu ilmaruumi all.


Ja siis veel paar pilti peost endast.







Siin osa meie lõbusast seltskonnast. Tädipoeg oma naisega on teinud kõik pildil olevad kolm meeste komplekti ja tema tütre seljas on minu rahvariided (mis minule paraku praegu ei mahu), mis on minu vanaema kätetöö.




Vaat nii. Väike heietus mind vallanud mõtetest seoses lauludega. Homme vaatan kordusest kogu laulupeo üle. DVD-dega läheb ilmselt veidi aega. Aga siis saab tunnetada ja vaadata kõike täpsemalt ja rahulikumalt. Väljakul olles on nii palju tegemist selle olemise ja tundmise ja tajumisega, et alati ei jõua kõiki laule süüvinult kuulata. Aga selleks ongi hiljem kordused. Eelmist tantsupidu “Meri” vaatavad meie lapsed näiteks igal hetkel kui midagi muud huvitavat teha pole või telekast ei tule. Istuvad, ninad lõunas, teleka poole ja vaatavad. Ja laulupidu on ka hää ikka ja jälle kuulata. Vahel… kasvõi niisama.

Nüüd on minu laulupeojutud otsas ja sellega ma blogi enam ei koorma. Aga võibolla varsti jälle mingil muul teemal… Võibolla isegi käsitööteemal…? Kes teab….
Amanda posted @ 19:42 - Link - kommentaarid (12)

05 Juuli 2011
MINU PÄRALT ON TERVE ILM
MINU OMA ON ÜKSAINUS MAA
SIIN ON KÕIKE MAA JA ILM
SELLEST ROHKEM JU OLLA EI SAA

Pikk jutt, pikk jutt tuleb siit. Nii et kes ei viitsi lugeda (vahel võib ju kirjutada ka niisama õhku, nii et keegi seda väga ei loegi), siis olge hoiatatud.


Nüüd on ta siis läbi. Selleks korraks jälle möödas. Oodata uut on tervelt 3 suve. 2014 siis jälle…

Nädalavahetus oli “Maa ja ilm”. Laupäeval olime lastega pool päeva proovis. Lõõskava päikese käes. Päike näkku paistmas. Üha uuesti laule läbi proovimas. Neli last viisin palavuse eest lavalt minema, viludasse-varju. Pool päeva väsitas hullupööra. Tegelikult küll päike…

Laupäeva õhtul sõitsime mööda poode, et Lauri kadunud põlvikutele asendust leida. Ei leidnud. Leidsime hoopis kodust puhaste sokkide kotist.


Kell oli üheksa õhtul, kui ma alustasin kleidi jaoks lõigete võtmisega. Hull inime! Aga tahtmine oli suur. Lõiked said võetud , õmblemine algas. Kui Marmelaad Idaga kell kümme meile jõudis, polnud varrukad veel tehtud. Kuna Marmelaad, hää inime, oli selga pannud mulle väga meeldiva sõlmedega linase kleidi, saime kahepeale uue idee ka varrukate osas. Tubli tüdrik Marmelaad seisis korralikult kui tikk, sel ajal kui ma talle kanga pääle viskasin ja varruka käe pealt maha joonistasin. Siis tegime mõned kiired “kroused” ja Marmelaad “installeeris” varrukad nööpnõeltega ka õigele kohale. Vahepeal, kurivaim küll sudis mind nõelaga ja ise imestas, et “ nüüd küll ei lähe hästi kangast läbi!”. Mille peale sain mina tõdeda, et ta juba mitmendat korda minu õlapekki torgib. Igaljuhul, kell üksteist olid meil muu happening kõrvalt ka varrukad õiges kohas. Marmelaad sai Idaga koju minna ja mina edasi õmmelda. Küll on hää, kui on sellised sõbrad, kellega muu nalja ja koosolemise kõrvalt saab ka uusi riideid edasi teha ja täiustadagi. Aitäh sulle, kullake! Unagi.

Noh, siis pitsid-satsid. Kleidi asemel tegin hoopis seeliku ja pluusi. Kui kõik see valmis oli, asusin parandama Joosepi esinemissärki. Siis õmblesin talle veel pisikese kotikese, millega veepudel rongkäiku kaasa võtta. Aga see tuli küll juba rohkem kangrebimistehnikas, sest silm oli juba nii viltu. Lõpetasin kell pool kaks.

Hommikul toimetasime Joosepi kella poole 9-ks bussi peale. Siis koju, endale- lastele riided selga ja kell üheksa täismundris start. Neli minutit enne kümmet olime Lauluväljaku värava taga ja kui kell kümme rahvast sisse hakati lubama, saime ka oma plastid võetud Mereväravate juurest tuleva tee ääres.

Siin kiire ülesvõte minust ja Joosepist vahetult enne bussi pääle tormamist. Ei saa öelda, et ma hirmus rahul olen sellega, kuidas mu loometöö välja kukkus (ise kujutan ju ennast ikka saledamana ette ja siis on jälle pettumus kui üldpilt pole päris see, mis ma kujutasin) aga noh… Tuli öötöö kohta üsna korralik ja ikagi rahvuslik ja teismoodi.



Siin Joosep oma koorivormis. Need püksid on ka minu õmmeldud. Juba mai lõpus aga siiani siin “presenteerimata”. Nüüd siis sain need ka ära näidatud. Olid teised jälle kiire tegemine. Pool kümme õhtul tuli Joosepil meelde,et lõpuaktuseks peaks valged püksid jalas olema ja siis ma poole kaheteistkümneni jälle nikerdasin. Huvitav, miks ma ei suuda asju normaalsel ajal teha????
(õlal ripub ka öösel õmmeldud kotike).



Ja siis tuli rongkäik. Värviline, rõõmus, vahel veidi häbenev, väsinud… Aga ikkagi energiast pakatav. Pöörane pillerkaar maailma kõige kaunimatest rahvariietest ja rahvuslikest riietest. Imelisi lõikeidi, paelu, pitse, satse, ideid….

Mina liitusin meie kooriga. Marssisime laululava eest läbi, tantsu- ja laulujuhid tervitusi hõikamas. Ja siis lastega sööma. Kell üks olime juba ootevalmis, et lavale minna. Ja siis äkki olingi ma Laululaval. Koos mudilaskooridega. Ülevalt 6 –ndal astmel, otse kaare all. Oh seda vaadet ja tunnet! Plats oli rahvast juba siis nii puupüsti täis,et… Küll see oli hää tunne. Laulud tulid lastel rõõmsalt ja kaunilt välja ja see rõõm… See rõõm, kui nad seal oma tähtsaid mõtteid välja hüüdsid. Ohh… Ei oska mina seda õieti kirjeldada.

Peale esinemist liitusime siis pealtvaatajatega. Tilk tõrva meepotis oli see, et seoses asjaolude kokkusattumisega ei õnnestunud meil sedakorda olla koos oma armsate sõpradega, kellega me juba kolm laulupidu koos oleme vaadanud. Aga me käisime üksteisel “külas”. Olime siis seekord teise seltskonnaga. Ja meiega liitusid ka minu tädipoeg perega, kus nii tütar kui poeg kooris laulsid. Poja muide, läks täna sõjaväkke. Nii et suisa otse laulupeolt. Aga temagi ei tahtnud tulemata jätta.


Päev oli kuum ja pidu oli kuum. Ja rahvast oli nii palju et ma kohe ei kujuta ette, kas tuhat inimest näiteks oleks veel mahtunud sellele platsile. Kuna meil oli just pühapäeval 12 pulma-aastapäev, siis Lauri veel hommikul narris, et ta otsustas sel puhul suurema hulga rahvast kohale kutsuda. Aga sinna see nali jäigi. Ja ununes kogu see päev (ega me ka muidu selle päeva ümber väga suured “hallootajad” ei ole”. Tähtsamad on isegi need argipäevad ja nende sisu, kui see üks päev.) Kui siis osad sugulased meid pulmapäeva puhul õnnitlesid, tundus see pigem kummalise kui loomulikuna.

Sest Laulupidu on hingelt nii suur sündmus, et sinna kõrvale ei mahu kohe mitte midagi muud. Meie jaoks mitte. See on nagu paralleeluniversum, kus elatakse hoopis teistsuguse rütmi järgi kui tavaelus. Elatakse laulust lauluni, koorist koorini. Mõni laul liigutab hingepõhjani ja samas mõni jab täiesti arusaamatuks. Täpselt nagu läbilõige elustki. Mõned hetked ja sündmused haaravad su kaasa ja mõned… jätavad külmaks või hoopis pahandavad. Nii palju on vaadata ja kuulata, hää on ka sõpradega kohtuda. Tundub nagu olekski tegemist ühe ühtse seltskonnaga, kes sellel hetkel eksisteerib selles hetkes, siin ja praegu. Ja laulu- tantsupeo ajal tunned neil kolmel päevil täpselt , et “ siin on kõike maa jai lm. Sellest rohkem ju olla ei saa!”


Peo lõpp läks , nii nagu alati, eriti ülevaks ja helgeks. Kui rokikoorid lavalt “Liivimaa pastoraali” laulsid, siis oli selle laulu ja heli jõud peaaegu et füüsiliselt tuntav. See helivõnge jõudis isegi ülemiste inimesteni, nii tugeva lainena rullus see üle lauluväljaku. Ja näiteks “Mägede hääl” (mis iseenesest on minu arust Mahavoki esituses alati olnud üks KOLE laul) oli selle suure koori esituses täiesti uskumatu kui hea.

Ja viimane, “Põhjamaa”… Nagu üllatusena olid äkki vahekäikudesse tekkinud tantsijad, kes kogu selle laulu kaasa tantsisid. Ja ma võin küll öelda, et miskit nii liigutavat… ma mäletan vähe. See oli ilus. See oli nii ÕIGE. Kuidagi eriliselt tähendusrikas ja kaunis. Minule, kes ma seda ise olen tantsinud… mulle tulid isegi sammud ja pöörded meelde, kuigi viimasest tantsupeost on vist juba 14 aastat möödas.


Ma ei tea, miks oli peo kavast välja jäetud Mesipuu-laul. Seda toredam oli, et lauljad ise seda skandeerides nõudsid. Ja et Raul Talmar selle ka kohe juhatada võttis. Sest ilma “Mesipuuta” ei ole pidu ikka õige… See on SEE laul. Mis läheb hingest läbi, võtab kananaha ihule, tõmbab pisara silma ka meesterahvastel … ja jääb müsteeriumiks. Eelmisel laulupeol istusid minu ämma-äia kõrval välismaalased. Kui tuli Mesipuu ja kõik püsti tõusid ja kaasa laulma hakkasid, küsis välismaa vanahärra, millest see laul räägib. Lauri ema hakkas tõlkima ja seletama. Paari lause järel ütles vanahärra “ aga ma saan aru, et te tegelikult ei laula mesilastest…” Ei laula jah. Me laulame sel hetkel millestki palju suuremast ja võimsamast ja tugevamast ja imelisemast, kui mesilased või mesipuu. Me laulame iseendist ja oma mast. Me laulame sellest hetkest seal laululava ees ja nõlval. Me laulame sellest ühtehoidmise tundest ja koosolemise igatsusest… Me laulame oma Eestimaast.

Pärast pidu koju sõites oli meil natuke naljakas tunne vaadata inimesi, kes tegid õhtust sörki või tulid toidukottidega poest või hängisid dressides tänavanurgal. Elu oli edasi läinud kogu sellel päeval. Nii nagu ta iga päev veereb eri kohtades erinevalt. Aga meil oli veidi imelik. Sest meie tulime nagu hoopis teisest universumist. Paralleelreaalsusest, kus me olime terve päeva veetnud ja kus me saame olla ainult teatud aastatete teatud suvede teatud päevadel. Aga ilus see oli ja uut ma juba ootan…


Siin mõned pildid. Need mis said tehtud. Mõned kaadrid jäid jäädvustamata. Ühe poistekoori murusse torgatud silt ja seal all istumas neli rahvariietes neidu. Üks laheda olekuga noor mees (kellest tavarõivastes ehk ei usuksi rahvakunstihuvi), rahvariietes istumas ehtetelgis ja süvenenult ja hoolikalt lihvimas oma esimese sõle ääri. Ma ei tea , miks ma neil hetkil fotokanuppu ei vajutanud. Ju ei tahtnud hetke segada…

Aga siin mõned, mis said klõpsitud.























Viimase hetke perepilt magava Pauliinega.



Selline pikk õmblemise- ja muu jutt sai...
Amanda posted @ 14:34 - Link - kommentaarid (20)

01 Juuli 2011
MINU PÄRALT ON TERVE ILM
MINU OMA ON ÜKSAINUS MAA
SIIN ON KÕIKE MAA JA ILM
SELLEST ROHKEM JU OLLA EI SAA


MINU PÄRALT ON TERVE ILM
MINU OMA ON ÜKSAINUS MAA
MUL ON AEGA MAA JA ILM
SEDA TUNDA JA TAJUDA

Käsitööga…. On nagu on… Natuke on.
Ma pole siin kaua käinud. Puhkus on olnud. Ja levi pole olnud. On olnud ilus Eestimaa suvi…

Ja täna algas üks tähtis osa sellest ilusast Eestimaa suvest.

Minu päralt on maa jai lm
Minu oma on üksainus maa.

Tantsupeo peaproov ja laulupeo proovid. Kuum ja lõõskav päev. Imeline tunne…. Hing jääb kinni ja süda kisub kord kokku, kord tahab tunnetest lõhkeda. Teisest reast meie koori lastega (kus Joosep laulab) tantsupidu jälgides on eriti selgelt näha kõik. Iga seelikutriip. Iga naerunägu. Iga pisike käsi pisikeses käes. Iga kaunis noor kaunites rahvariietes. Iga roos rätikul. Iga muster poiste vestil. Iga tikand, iga pael. Iga noore tunde tärkamine. Iga allavajunud põlvik. Iga kadunud nööp. Läbilõige…

Minu oma on üksainus maa…

Ja küll on ilus see maa ja küll on ilusad selle maa inimesed. Vaadates seda tantsurõõmu ja värvide pillerkaart sain veelkord kinnitust, et igaüks kes kannab meie rahvariideid, on ilus inimene. Ilus nii seest, kui väljapoolt. Kuidas oskasid selle maa ammused asukad luua nii kauneid liite värvidest ja materjalidest, jääb mulle ikka veel müsteeriumiks. Ja kui ilus on vaadata noori , just värskelt õide puhkenud noori, rahvariietes ja tantsu-laulupeol. Ja väikeseid pisikesi pätakaid, kes nii ülevoolava energiaga hopslevad päikesest kõrvetatud tantsumurul, keerutavad tolmu üles. Vastukaaluks veidi vanemad ja kogenumad tegijad. Kui ma seda kõike näen, siis unustan ma selle teise Eesti. Selle, kes on kultuuritu ja hariduseta (nagu üks hiljaaegu laululaste kohta halvasti öelnud ja oma lollust maailma paisanud vananev mutt). Ja kõike seda ilu vaadates on mu hinges rahu, sest ma tean, et head pärivad maa….

Ma olen ise kooli ajal tantsinud 11 aastat. Näinud nii mõndagi noorte ja suurt laulu-tantsupidu. Iga kord, kui ma istun laulukaare ees või staadionipingil, on mul silmad vet täis ja hing tahab sellest ilust lõhki minna. Tahaks tagasi sinna, nende hulka! Aga homme, homme… saan ma esimest korda laulukaare alla. Meie õpetaja abilisena pean toimetama meie väikesed laululapsed õigel ajal õigesse kohta ja sealt tagasi. Siis näen kogu seda platsi ja ilu ka teiselt poolt. Ma usun ja loodan, et seda ilu ja rõõmu on platsil vaatamas vähemalt sama palju kui kaare all laulmas. Minu pere on igal juhul kohal.Nii nagu alati. Sest teistmoodi ei saa. Hing ei luba….

Eile tuli mul laulupeo reklaame vaadates jälle see viimase hetke tuhin . Et midagi on ikka veel vaja. Juurde teha. Temaatilist. Tegin kiire koti. Selle peo sümboolikaga. Ja Muhu triibuga. Ei midagi erilist. Aga samas minu jaoks tähenduslikku. Täna tundus, et eelmiseks peoks tehtud kleit ei ole õige. Nüüd tuleb mõelda, äkki jõuan pühapäevaks uue valmis.

Kott sai selline…







Ja pidu oli selline

















Aga homme olen siis jälle seal platsil. Tajumas maad ja ilma. Vaimustumas ja liigutumas ja nutmas ja naermas.

Kes iganes saab, tulge ka! Ma olen kindel, et keegi ei kahetse seda. Telerist saab ehk lähemalt näha aga...

Minu päralt on terve ilm
Minu päralt on üksainus maa
Mul on aega maa ja ilm
Seda tunda ja tajuda.

Koha peal on seda eriti tugevalt tunda...ja tajuda.
Laulukaare juures näeme!!!!!
Amanda posted @ 18:50 - Link - kommentaarid (19)



321204 visits