Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Juuli 2010
FILMISOOVITUS

Kuna nädalavahetusel ootab meid jälle maakodu ja mõnus sume (loodetavasti) augustiõhtu koos armsate sõpradega, siis mõtlesin… Ja kuna mul on enda väljendamiseks muule maailmale vaid see blogi, siis mõtlesin…

Ühesõnaga, käisin sel nädalal kinos.Kuna ilmad olid väljakannatamatult lämbed, usaldasin end rahuga C-C Plaza jahutavasse rüppe. Ja vaatasin filmi. Kaks korda. Mõlemal korral armast ja toredat filmi. Mida nüüd teilegi julgen soovitada….

Film on “Kirjad Juliale”. Hästi romantiline ja ilus. Peaosas seesama neiu, kes mängis ka “Mamma Mia’s’” peaosa.

Aga filmist. Kes pole kuulnud selle sisust, siis annan teile vaid niipalju teada, et tegevus saab alguse Itaalias, Verona linnas, sealsamas kus kunagi elas maailma ilmselt üks tuntuim armastajapaar Romeo ja Julia. Sinna, Julia maja juurde, tulevad igal aastal tuhanded naised, et jätta oma südamemuredest tulvil kiri talle. Juliale. Sealtsamast müüri juurest ja sealtsamast Verona linnast hakkabki arenema tore, lustlik ja veidi ka kurb lugu.

See film on ilus.
See film on helge.
See film on maaliline.
See film on irooniline.
See film on romantiline.
See film on lootustandev.
See film on lihtne.
See film on humoorikas.
See film on mõtlemapanev.
See film on väärtustama panev.
Ja selles filmis on palju tarku tõdesid.

“ Üks suurimaid rõõme siin ilmas on see, kui keegi su juukseid kammib…” Ka see tõde on selles filmis. Ja see tähendab palju rohkem…

Peale filmi kirjutasin oma märkmeraamatusse “ Niikaua kui tehakse selliseid headust ja soojust ja armastust kiirgavaid filme, on lootust, et head pärivad maailma. Soojus, kaunis loodus, headus ja usk, et armastuse jaoks pole kunagi liiga hilja peaks ka meile kõigile andma jaksu edasi minna.”

Kellel tekib nädalavahetuse tihedas graafikus vaba hetk, veetke see selle filmiga….

Ja andke pärast teada ka, kuidas meeldis. (või ei meeldinud…)
Amanda posted @ 05:42 - Link - kommentaarid (1)

30 Juuli 2010
MAASIKATE AEG POLE VEEL MÖÖDAS
Vol 2

Tegelikult on mulle juba üsna pikka aega tundunud, et teatud asjades olen ma veidi teistmoodi… Veidi teistmoodi kui on n.o. “ sotsiaalselt heakskiidetud norm”. Et ma teen asju veidi teistmoodi ja mõtlen veidi teistmoodi ja tunnen sellest rõõmu.

Ma ei ole sugugi ekstreemselt erinev aga väikese kiiksuga siiski.

Miks ma nii arvan? Sest peale Pauliine kleidi valmimist täitis mind tohutu rahulolu iseendaga. Tavaliselt ei ole ma teab mis enese “kiitja”. Aga vot üleeile ma olin küll endaga rahul! Esiteks sellega, et ma sain mõlema tütre kleidid ühe valmis (ja eile selga) ja teiseks olin ma nii tobedalt uhke, et ma tegin need köögirättidest….Tavainimene püüaks seda ju just varjata aga minu rahulolu suur osa moodustuski sellest teadmisest, et ma mittesihtotstarbelise kasutamise tagajärjel saavutasin nii tütrekesi kui iseennast kui kogu peret rõõmustava tulemuse.

Ja see on see põhjus, miks ma arvan, et ma olen tavanormidest veidi ”kõrvale kalduv” ja veel uhke selle üle ka.


Isetegijast ema väiksem tütreke “kustus” karu kaisus oma kleiti oodates…



Enne vanaema-vanaisa juurde sõitu sai tänaval ilma uudistada ja võileiba süüa.





Siin lähivaade Pauliinest. Juhin tähelepanu jalanõudele! Kuna Punna tahab kõike ise teha, tuleb enne kodust väljumist alati kontrollida, et jalga saaks sama paari jalanõud! Õigesse jalga saamist me ei jaksa jälgidagi…



Kuna pitsivarudest olid lõppenud Emma kleidi omad, siis sai Punna veidi teistsuguse pitsi…




Amanda posted @ 07:21 - Link - kommentaarid (22)

28 Juuli 2010
MAASIKATE AEG POLE VEEL MÖÖDAS

Eile oli selline päev, et lapsed läksid vanaema-vanaisa juurde ja minul oli vaba “linnaluba”. Kuna mul mingit kindlat sihti polnud siis tuuritasin natuke mööda kaubandust enne kui kino jahendavate seinte vahele sukeldusin.

Kuigi rahanatukest oli vähe, hakkas üht-teist ikkagi näppu ja nii ma väikese rõõmupagasiga õhtul koju saabusin.

Noh, teate isegi, mis Isetegijale rõõmu teeb. Mõni materjal, millest annab midagi teostada…. Mõni idee, mis saab tõuke täiesti suvalisel hetkel suvalises kohas… Mõni väike vidin, mille kohta täpselt ei tea, mis temast saab, aga tead, et midagi tast saab… Vähemalt minule teevad sellised asjad rõõmu.

Ühesõnaga, olin poes kodutarvete osakonnas ja imetlesin kõiki neid toredaid ja värvilisi nõusid, salfakaid, tarvikuid, tekstiile. Ja siis märkasin ühes kastis köögikäterätte. Noh, täitsa kenad, hea suurusega, 18 eeku tükk, ilusad roosad ja MAASIKAD peal. Mida oleks teinud tavaline pereema (vähemalt minu arvates)? Kui ta oleks olnud romantic, oleks ta mõne sellise kaasa ostnud. Kui ta oleks olnud minimalist, siis oleks ta ilmselt õlgu kehitanud ja need rätikud sinnapaika jätnud.

Mida tegi Isetegijast ema Amanda? Tahtis mütsi pähe panna. Sest ideelamp oli jälle põlema süttinud. Isetegijad on ju tuntud, kui asjade “mittesihipärased kasutajad”, vähemalt minu arvates… Vahest juhtub seda isegi minuga… No nii, minu peas süttis idee õmmelda nendest köögirätikutest tüdrukutele suverätikukesed. Kangas ju hea õhuline ja ilus ka. Ikkagi maasikad!!! Igaks juhuks haarasin kaasa 2 rätikut.


Kui lastele järgi jõudsime, näitasin muidugi tüdrukutele ka, mis emme ostnud on. Ja mida ütleb selle peale Isetegija (vaimustunud kusjuures) tütar, see vanem? Tema ütleb, et tema ei taha rätikut! ????????????



Emma tahab hoopis KLEITI! No neh? Mida teeks tavaline ema (vähemalt minu arvates)? Ta selgitaks lapsele, et selline asi pole mõeldav, et need rätikud on tehtud nõude ja käte kuivatamiseks jne…..

Mida teeb Isetegijast ema? Mõtleb veidike öösel uinudes. Hommikul (siis juba täna) ronib oma kangakirstude kallale (neid on tal mitu), valib välja sobivad lisakangad ja pitsid ja kukub õmblema.

Mida teeb Isetegija tütar õhtul õues? Tiirutab ema fotoka ees, et oma uut kleiti demonstreerida ja on pööraselt õnnelik, et satse sai piisavalt. Ja eriti, et kleidile sai tema valitud liblika-nööp.

Ehk, maasikate aeg pole veel möödas!!!!!














P.S. Mida tegi selle saaga ajal Isetegijast ema teine, väiksem tütar? Lunis, et tema tahab ka sellist kleiti.

P.P.S. Mida tegi selle päeva jooksul Isetegija mees (lisaks tööle)?
Käis poes ja ostis väiksema tütre kleidi jaoks veel kaks köögirätikut!


P.P.S. Praeguseks hetkeks on väikse plika kleidilt puudu ainult kaeluse kant. Aga kuna õhtu hiline ja Punna jäi suure mängukaru otsas magama , siis selle demonstratsioon tuleb hiljem....
Amanda posted @ 20:02 - Link - kommentaarid (24)

23 Juuli 2010
PÄEVALINA


Siin tublid isetegijad teevad kauneid heegeldatud ja õmmeldud päevatekke. Aga mina ei teinud päevatekki. Tegin hoopis “päevalina”….

Mis asi on päevalina? Vaat mina olen selle endale selgeks mõelnud nii, et see on nagu päevatekk aga palju õhem. Ehk teisisõnu pole seal vahel näiteks vatiini ega all voodrit. On lihtsalt lina, mis on kaunistatud ja mida annab voodile päevaseks katteks peale visata.

Tegelikult on päevalinade tegemise põhjus eluliselt praktiline. Nimelt olen neid teinud maale, meie tallu. Seal mul pesumasinat pole ja nii on päevalinasid kergem koju pesemiseks tuua. Ja jälle maale viia. Ja pesta ka kergem.

See käesolev päevalina on mulle natuke märgilise tähendusega ka. Selle keskel on kena heegeldatud riba. Selle sain eelmisel suvel oma sõbranna vanaema käest. Õigemini on see osa suuremast kardinast, mille muid osi kahjuks pasta ei õnnestunud. Olid rotid-hiired liialt tööd teinud selle kallal.

Aga heegeldus on peen töö ja keegi ei mäleta täpselt kas selle tegi sõbranna vanaema ema või tädi… Nii ei hakanud ma uut tegema, pealegi ei suudaks ma vist nii suurt heegeldustööd iial valmis teha. Aga nüüd otsustasin ära kasutada selle vana.

See heegeldatud osa oli mul juba ammu lina külge traageldatud. Aga lõpuni millegipärast ei jõudnud.

Aga vaadates siin, kuidas teised kogu suve kauneid käsitöid teevad ja teistelegi vaatamiseks esitavad, tuli mul tegutsemistahe tagasi.

Ja kuna täna oli selline “enesehaletsuses püherdamise” päev, siis võtsin kätte ja õmblesin lõpuni. Siis on vähemalt õhtuks tunne, et millegagi saan ma hakkama.

Siin siis mõned vaated. Pildid on tehtud õhtul peale päikese loojumist. Sest lisaks kõigele mule, olen oma köha tõttu pidanud sel nädalal manustama antibiootikume, mille võtmise ajal ei tohi päikese käes käia (nahale pidi halvasti mõjuma). Nii et olen siis püüdnud päevast liikumist piirata (mitte et ma muidu mingi rannalõvi oleks).








Olen siia postitanud palju pilte meie maakodust. Aga päriskodu juures õitsevad päevaliiliad ennastunustavalt…. Ja kuuri najal on elulõng õitekoorma all täiesti lookas… Suvi… mis muud.



Amanda posted @ 19:33 - Link - kommentaarid (6)

22 Juuli 2010
MEELEOLUD MAALT
Vol 4
Ehk suvemärgid


Joosep, meie Joosep, tegi vanaisa juhendamisel sel aastal oma esimese suurema ja “ühiskondlikult kasuliku” ehitustöö… Ta ehitas meile uue sillakese, mis viib nüüd üle kuivenduskraavi. Töö on nii korralik, et oleme lausa üllatunud, tal pole ju veel nii kapitaalsete ehitiste valmistmise kogemust. Aga vanaisa ütleb, et väike vapper ehitaja oli kõik naelad ise ilusti laudadesse löönud. Tema ainult juhendas ja aitas lauad talade peale paigutada. Meie töötasime tol päeval pööningul ja alla tulles ei lubanud Joosep meil kohe vaadata, sest paar naela oli veel löömata. Siis , kui sillake päris valmis, kutsuti meid õue demonstratsioonile. Nii et nüüd on plaanis pojaraasult “tellida” ka teine sild, sest teise kohta on samuti asendust vaja.



Muidu kulgeb meie suvepuhkus suure kuuma tähe all. Kraadiklaas on pidevalt seal kolmekümne pügala juures. Õhk seisab paigal, sest jõeäärne niit tõstab suvekuumust veelgi. Lapsed silkavad iga natukese aja tagant väiksesse basseini jahtuma ja kui kogu vesi sealt välja on plärtsutatud siis hüppavad suurde plekkvanni edasi sulistama. Suvi on täielik…



Liblikate suvi… Ühel päeval autolahvkasse sõites avastame, et meie kruusateel on nii paljudes kohtades liblikate kogunemispaigad. Neid on palju- kümneid ja kümneid. Nad toimetavad tasakesi tee peal, puntis koos. Ja kui me siis autoga neist mööda sõidame, oleme ühtäkki liblikalennu keskmes. Me kõik hüüame nendel puhkudel harjunud “parooli” : “Haldjamets! Haldjamets!” Sest see tõesti meenutab salapärast haldjametsa, kus määratud märguande peale tõusevad lendu kõik liblikad korraga.





Ja lahvkajärjekorras istudes saab kõrvalt vaadata seda võrratut õrnkollaste tiibade ringmängu, mis otse meie nina all toimub. See on ilus ja imeline.



Meie lahvkaootamise maja küljes on selline ilus “vidin”.



Mustad sõstrad, minu armsad… Vanaaegne magus ja suur sort, näitab sel suvel kuumuse tagajärjel veidi väiksemaid marju. Aga ilusad on needki…



Ja kogu õu on nagu suvises rammestunud unes. Ükskõik kuhu pilgu suunad, on pilt nagu vaikelu… Ja mitte ainult oma hoovis… Aiatagune põld õõtsub rahulikult vaikses tuules… Lähedalasuv helelilla põld lõhnab pööraselt mee järele… Ma ei tea, mis taimega on tegu, aga korjame teeäärest mõned kaasa ja nii tuleb meelõhn ka meie elutuppa. Akna all tugitoolis istudes on tunne nagu oleks keset mett… Jah, kõikjal on juulikuine vaikelu…Aga eks see ongi puhkus…

Juhan Viiding olla kunagi juulikuu kohta öelnud, et “igavik vaatab siis silma” … Mida iganes tema sellega mõtles, aga vaadates seda rahu ja päikeses rammestuvat maad, tundub et see peab paika… Kõikjal on igavikuline rahu ja aeg kulgeb laisalt ja rahulikult. Meie kõigi jaoks…














Amanda posted @ 05:28 - Link - kommentaarid (11)

21 Juuli 2010
MEELEOLUD MAALT
Vol 3
Kaunite kroonide lugu

Olete te kunagi imestanud, kuidas mõne asja juures on detail, mida märkate alles tükk aega pärast selle saamist? Kuidas imetled tervikut ja äkki, nagu prozektorikiir langeks ühele kohale ja sa märkad, et on olemas mingi väike nüanss, millele sa pole varem tähelepanu pööranud…

Nii on meie taluga. Vabanduseks võin ju öelda, et tegemist on suure objektiga ja polegi võimalik kõike kohe hoomata. Aga samas pean tunnistama, et meie maja aknakroone nägin alles mitu kuud peale talu ostmist. Või kas nad kroonid ongi aga mulle lihtsalt meeldib nii mõtelda, et oleks majal ka nagu uhkem või nii.

Ühesõnaga, need aknapealsed “kroonid” mulle nii meeldivad. Aga eelmisel aastal sai rabeletud maja sees nende tubade remondiga ja siis me lihtsalt puhtfüüsiliselt ja ajaliselt ei jõudnud väljapoole.

Aga sellel suvel me jõuame… Mind on algusest peale häirinud ka see helesinine veranda. Ma ei saa päris hästi aru, miks peaks ilusal rohelisel majal olema helesinine veranda. Aga noh, võibolla külapoes muud värvi parajasti ei olnud.



Igal juhul, võtsime me selle puhkuse ajal ette ka veranda ja aknakroonide värvimise. Valisime värviks kollase, et oleks helgem… Ja teiseks, verandale paistab nii tgev päike ennelõunal peale, et see pleegitaks iga tumedamd värvi kiiresti ära.

Selline ta sai… Meie väike veranda. Ja aknad said endale pidulikuma ilme, et tuua kogu nende kaunidus vääriliselt esile (vähemalt minu arvates).





Naljakas on see, et meie naabritädi, kes meilt ühel päeval läbi astub, on täiesti vaimustuses sellest, et sinine värv kadunud on. Ja tuttav vanapaar meie külast, kellega me tihedamalt kohtume ja suhtleme… nende reaktsioon on sama “küll on tore, et te selle koleda sinise värvi üle võõpasite”. Ja siis kuuleme ka seda, et sinine oli veranda täiesti teadlikult. Kuna meie maja eelmine omanik veetis noorusaastad Siberis, siis sealse uskumuse kohaselt oli ta sügavalt veendunud, et see kärbseid peletab. (võin öelda, et eriti ei peletanud küll).

Mul on hea meel, et teisedki meile kaasa elavad ja meie otsused heaks kiidavad. Ja märkavad ka akende kroone…
Amanda posted @ 11:16 - Link - kommentaarid (12)

20 Juuli 2010
Vabandan, pole jälle käsitööd

MEELEOLUD MAALT
Vol 2
Ühe maali lugu


Ostsin Pärnu Samaariast maali. Sellise PÄRIS maali, korralikult kangale maalitud ja korralikult raamitud ja mida kõike veel.

Kastis oli igasugu pilte ja maale. Oli ka üks mereäärne pilt. Seda vaatasin esimesena, kutsusin Lauri vaatama aga tema ei olnud selle poolt. Ütles, et pigem võtame selle teise.

No ma siis võtan. Teel hakkan muretsema, et äkki see ikkagi ei istu meie juurde hästi. Lauri arvamus on lihtne: kui mujale ei sobi,siis paneme kempsu. Et kui on, siis olgu üle võlli.

Aga kempsu ta ei jää. Kuigi me proovime seda ka sinna. Ja see sobib ka kempsu rohelise seina peale imehästi.

Sobib ka magamistuppa. Aga ka seal pole tema õige koht.

Ta KUULUB elutuppa. Sinna, vana raadio kohale ta ka saab. Niipea kui ta on oma kohal, tekib mul kohe hoopis teine tunne. Seisan esiku ja elutoa piiril ja ütlen Laurile: “ Mul on selline tunne, et vanaperemees tuleb kohe tagatoast, ajaleht näpus, istub tugitooli ja jutustab meile mõne toreda loo selle talu ajaloost. ”



Ja nii see tunne jääbki. Õhtul istun ise tugitooli, teetass käes ja vaatan seda pilti veel. Ja mõtlen, miks ta mulle nii mõjub? Siin seinal rohkemgi kui ostes…

Maal on ju selline lihtne ja naivistlik. Rootsipunased majad viljapõllu ja tänava taustal. Viljapõld on esiplaanil, tagapool tänav ja majad. Mõned inimesedki nende ees.

Mille järgi on see maalitud? Kus ta varem rippus? Miks temast loobuti? Ja kuidas ta meieni jõudis? Miks just meieni? Kuidas ta oma elu edasi elab?

Niipalju küsimusi ja nii palju mõtteid… Ühest ainsast pildist.
Aga ma olen rõõmus, et ta meil on. Ja et mul jätkub ilmselt üsna mitmeks teetassiga õhtuks mõtisklemist nii maali sisu kui päritolu üle…




Amanda posted @ 09:34 - Link - kommentaarid (13)

18 Juuli 2010
MEELEOLUD MAALT
Vol 1
Alapealkirjaga : Autolahvka

Tegelikult…
Tegelikult ei olegi lastele tingimata vaja keerulisi ja kalleid mänguasju või reise teemaparkidesse ja maadele. Või noh, on neid ka tore kogeda aga vahel saab läbi ka lihtsamalt.

Ühel õhtul kutsub Lauri mind õue vaatama. Et polegi lastele kalleid mänguasju vaja…. On leitud selline pikk valge nöör ja ühes otsas seisab väikese sillakese juures Joosep nööri peal ja teine nööriots on Lauri käes. Ja siis ta liigutab seda nii, et sellised lained lähevad teele. Üksteise järel. Ja lapsed hüppavad ja karjuvad täiest kõrist: “Hatifnatid, hatifnatid!” Lauri muidugi lisab enda poolt juurde: “Hatifnatid lähevad silla alla peitu!” Oh seda pöörast rõõmu ja sebimist, kui siis Emma ja Pauliine püüavad neid hatifnatte kinni püüda, enne kui nood silla alla peitu jõuavad. Terve õhtu oli tegevust täis. Eriti veel siis kui hatifnatid hakkasid veel kaugemale vana aida alla minema…

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida… Vaid hoopis autolahvkast. Või “autolatkast” nagu Emma eelmisel aastal selle ristis.

Maal olles on autolatka meie nädala oluline osa. Jama on siis, kui me parasjagu mõnel oma “turneel” või retkel oleme ja see satub neljapäeva peale. Hullem veel kui esmaspäevale, sest siis käib järjest lausa kaks autolatkat- väike ja suur. Näiteks turule nendel päevadel minna ei saa, sest need pole nii tähtsad käigud, et meie autopoe-käik ära võiks jääda.

Hommikud on lahvkapäevadel alati äraevad. Sest kohe peale ärkamist ja pudrusöömist hakkab kella passimine, et millal siis ometi… Õiget aega ei tohi maha magada (eelmisel suvel korra juhtus nii). Pool tundi enne õiget aega, ehk enne kella poolt ühte, tuleb sättima hakata. Kuigi teeotsani, kus pood käib, on ainult umbes 400 m, siis peab valmis olema varem. Sellel aastal oleme tingitult soojadest ilmadest käinud lahvkas autoga. See hoiab kokku ka tööaega…



Ja siis me istume. Seal sildi all. Külarahvaga koos rivis. Külarahvast on küll ainult 3-5 inimest tavaliselt aga ikkagi… Kuuleme külauudiseid. Millega meil pole eriti midagi peale hakata, sest me ei tunne ju enamust... Ja probleeme kuuleme ka. Alles kaks nädalat tagasi oli teemaks digitelevisioon ja see, miks ühel tädil telekas seda ei näita. Olid küll Mart ja Kalev käinud seda sättimas ja antenni keeramas aga nüüd, näe, jälle pilti pole…

Kui lõpuks autopood kohale veereb, on lastel ärevus suur. Juba kaugelt märgatakse ja hüpatakse ja rõõmustatakse. Ja siis ostame 5 jäätist ja vahel ka paki pelmeene ja see ongi kogu meie menüü…

Varsti tuleb ka suur bussipood. See on eriti vinge, sest sinna saab lausa sisse astuda. Ja kõik on nii nagu päris poes, ainult veidi vähem on kaupa ja see pood liigub!
Kohustuslik limonaad ja käidud seegi “pood”. Nüüd veel head aega külarahvale ja koju tagasi.



Ja siis ma mõtlen, et mis on selles auto sees olevas poes nii erilist? Minu esimene autolahvka mida ma mäletan, oli ülikooli ajal Muhus. Olime seal kursaõe ja sõbranna vanaema talus suvitamas, noored ja ilusad ja rõõmu ja suuri lootusi ja seiklusi täis. Ja nädalas korra (või oli see paar) tuli siis külla autolahvka. Memmedega sai enne ikka järjekorras juttu aetud ja selgitatud, et kust ja miks ja milleks me oleme. Aga see oli nii lahe. Kahju on, et tollel ajal ei olnud mul veel fotokat. Aga mälus on need kaadrid alles… Sammaldunud kiviaed vana tamme all. Ja memmed jalgratastega ja ilma seal all seismas ja asjatamas. Mõnel rätik peas, lõua alt kinni seotud, mõnel vanaaegne juuksekamm halle lokke otsaesiselt tagasi lükkamas… Toekad kangast kandekotid käevangus… Ei mingeid värvilisi kilekotte tuules tilberdamas… Ahh… Niimoodi mõeldes tunnen end veidi vanana, sest kõik see on nii kaugele jäänud…

Aga nüüd rõõmustavad minu enda lapsed, kellest tollel kaugel suvel oskasin vaid unistada… Nüüd rõõmustavad nemad poe üle, mis tuleb ratastel küla vesiveski varemete juurde… Puusilla otsa juurde…

Õhtul kirjutan oma päevikusse: “Miks küll ei osata hinnata neid nõukaaegseid asju, mis on head? Mida imelist ja uskumatut on küll bussis, mille sees on pood? Naljakas, et see võlub ja jääb üheks eredamaks lapsepõlve suvemälestuseks ükskõik mis riigikorra ajal ja põlvkonna jaoks…”

Ma kuulan vana aida seina ääres ritsikate laulu ja olen tänulik selle ereda mälestuse eest.
Amanda posted @ 19:33 - Link - kommentaarid (15)

16 Juuli 2010
MÄLESTUS

Täna, kui hakkasime maale sõitma, sain telefonikõne. Telefonikõne eelmisest elust…

Minu eelmine elu lõppes kaheksa aastat tagasi, kui jäin Joosepi ootel dekreeti. Ja see elu kestis enne seda üheksa aastat. See oli minu „töömeheelu“… Nendest viimased seitse ühes ja samas kohas.
Need olid toredad, lõbusad, töised ja vahel ka pingelised aastad. Aga meil oli tore kollektiiv. Ja selle kollektiivi sees oli meil veel toredam punt naisi. Sest kamp oleks liiga keskkoolilik öelda. Aga see oli just selline väike sõpruskond, kellega saime vahel ka pärast tööd kokku, kus me tundsime üksteise abikaasasid ja lapsi. Kellega oli lihtsalt lahe lõunatundi koos veeta ja vahel ka kinno minna.

Täna sain ma telefonikõne eelmisest elust… Ja see oli … Üks meie hulgast lahkus eile jäädavalt. Ja see tuli nagu välk selgest taevast. Ma ei teadnud, et ta juba aasta aega on haige olnud. Me ei ole viimasel paaril aastal enam nii tihedalt helistanud, pigem oleme vahetanud sõnumeid ja vahel ka rääkinud. Aga võib-olla ta ei tahtnud sellest nii väga rääkidagi. Seepärast tuligi see uudis nagu välk, mis lööb otse südamesse. Sest see on nii uskumatu, et just tema…

Ta sai eile 45 aastaseks. Ja eile ta suri…

Temast jäid maha abikaasa ja kaks last- üks 17 ja teine 14.

Ta oli lõputult rõõmsameelne ja lõbus inimene. Selline, kes naeris palju. Selline, kes oskas nalja teha. Ja selline, kellega ka juhtus igasugu naljakaid asju… Ta oli üks ütlemata rõõmus inimene…

Ta oli võrratu ema. Ma mäletan siiani, kuidas ta poeg esimest klassi alustas ja kui tähtis see oli, ülikonna ostmine ja lipsu valimine ja kõik see värk… Ta hoolitses oma laste eest imeliselt ja oli tasakaalukas ja mõistev.

Ta oli noor… Ta oli nii võrratult nooruslik inimene. Ja ta oli liiga noor, et minna… Ta oli ainult 3 ja pool aastat vanem kui mina…

Tänane sõit maale oli nii teistmoodi ja väsitav. Laste pidev küsimine, miks emme nii kõvasti nutab. Ja endaga töötamine, kõigi meenutuste kiirfilm… Lõpuks olen ma nii tühi, et suudan vaid silmi pühkida enne järgmist laviini.
Ma olen täielikus segaduses. Sest ükskõik kes, aga mitte tema. Nii noorelt ju ei surda… Ja nii elurõõmsad inimesed ju ei lahku nii vara…

Maal seisan oma talu väravas, vaatan lõputut põldu ja mõtlen, et tema täna hommikust päikest enam ei näinud. Mul on nii kurb… Ma tunnen temast puudust… Ma tahaks, et ta oleks veel siinpoolsuses… Aga ma tean, et ta on kusagil sama päikselises paigas, heledalt riides ja lai naeratus näol… Selline nagu ta oli päriselus. Selline nagu on ta minu mälestustes. Aga sellegipoolest on mul nii jube valus… Nagu hoiaks keegi mu südant oma suures pihus ja pigistaks tasakesi… Saaks ometi pisarad seisma…

Ma tean, et see pole võib-olla õige paik ega koht, kuhu oma järelehüüe panna aga… Nagu on Stingil laul „I´m sending S.O.S. to the world“ on ka minul vaja oma mõtted kõiksusesse ringlema saata… Ehk ei ole siis valu nii suur… Äkki püüab keegi need kusagil kinni…. Äkki ta isegi…

Ma tunnen Sinust tohutult puudust, kallis sõber! Ja mul on sõnulseletamatult kahju…..
Amanda posted @ 19:55 - Link - kommentaarid (16)

PARANDUSTÖÖD JA SUVESOE VIHM

Seekord siis veidi tõelist käsitööd ka. Ausalt öeldes siin foorumis olemine ikkagi innustab ka tegema. Kuigi olen selle nädala olnud hädas järjekordse “suvehaiguse” köhaga, sain eile ikkagi lõpetatud ühe käsitööasja ka. Muidu piinlik, et teised kõik postitavad kaunist käsitööd ja mina kirjutan sellest, kuida mööda ilma ringi lehvime.

Aga parandustöid tegin seekord vana saaniteki (või hobuseteki) kallal. Ega seal midagi erilist olnudki. Tuli kõigepealt ääred lahti harutada, siis pesta ja kuivatada ja lõpuks viimistleda. Kuna ääred olid ikkagi väga viletsas seisus ja koipoisid olid ka kallal käinud siis pidin ühe sentimeetri jagu äärt ohverdama ja ära lõikama.

Kuna tegemist on vana saanitekiga, siis on ta ikka korralikult pleekinud ka. Aga tegelik värv, mis pahupoolel säilinud, on ilus roheline. Seetõttu tahtsin veidikenegi seda ka eksponeerida. Ja nii ma siis keerasingi ääre veidi paremale poolele ja lihtsalt sobiva lõngaga õmblesin läbi. Nii sai tekk ääristuse ja säilis ka veidi originaalvärvist.

Aga iseenesest, mulle väga meeldivad selle teki tikandid ja värvid. Sest eriti vanadel tekkidel, on vahel tikand mitte just kõige parema käega “joonistatud”. Aga selle teki hobused meeldisid mulle algusest peale. Seepärast ma selle teki meile soetasingi.

Ühesõnaga, nüüd on meil maakodu seinale veel üks vana tekk… Ja ega ma teda päris uueks teha ei tahtnudki. Mulle isegi meeldib, kui mõni auguke jääb sisse. Ma võin ju alati mõelda, et näe, 1937. aastal üks väike koikene näris selle augu sinna paremasse ülanurka… Las need pleekimised ja aja jäljed olla, uusi tekke võin ma ise ka teha…

Aga siin siis see tohterdatud vana….













Hommikul läksid lapsed vanaema-vanaisa juurde ja kui Emma oma suvekübara pähe pani, tegin ruttu pilti ka. See on eelmise suve näputöö, tegin tüdrukutele sellised roosilised mütsid-kübarad-või mis nad on. Lõike võtsin ühe vana sellise laia äärega mütsi pealt.







Ja pärastlõunal, kui siin oma saanitekiga mässasin, hakkas äkki vihma sadama. Jooksin kiiresti pesu korjama ja pärast seda seisin veidi hoovi peal. Vihm on soe! Nii piisad on hiigelsuured ja need soojad ja head ja värsked üheaegselt! Küll on mõnus selline pärast pikka kuuma tulev esimene soe vihm! Õhk saab ühtaegu värskeks, sellest raskusest lahti aga samas jääb sooja veel küllaga… Oh, milline õndsus!
Aga selliseid lühikesi sabinaid tuleb mitu korda, enne kui esimene korralik vihm kohale jõuab. Need soojad sabinad on nagu sissejuhatus suurele mürtsuvale ja välkuvale sümfooniale, mis lõpuks järgneb ja kogu õhu paari minutiga puhtaks peseb…

Esimese sissejuhatuse püüdsin sillutiselt pildile…




P.S. Tuli praegu meelde , et ERM on netti üles pannud 3000 oma kogudes olevat tekki, vaipa, lina…. Linki ei oska ma panna aga huvilised saavad vaadata http://vaibad.erm.ee, seal on üleval vaibakogu ja ka iga vaiba kohta väike selgitus. See on huvitav ja informatiivne. Vaadake!
Amanda posted @ 07:23 - Link - kommentaarid (9)

15 Juuli 2010
MEIE TALU LUGU
Vol 11
Natuke tööd ka puhkuse vahele

Nii pikalt nagu praegu saame maal olla ainult puhkuse ajal. Nii oli see eelmisel suvel ja nii on see ka nüüd. Muidu on maaloleku aeg ikka liiga lühike ja nagu kuidagi “varastatud” … Et nädalalõppudeks maale või nii…

Aga puhkuse ajal saame täie rinnaga nautida iga hommikut ja õhtut, päevad kaovad sealt vahelt kiiresti ja toimekalt. Neid sisustame niipalju kui jõuame toga. Kuigi tööd teeme sel aastal palju vähem kui eelmisel. Ja mind ärritab eriti see, et midagi nagu ei liigu.

Pööningu puhastamine sodist… Vaieldamatult on see kõige vastikum töö, mida ma teinud olen. Või vähemalt, mida ma mäletan end teinud olevat. Meil on Lauriga küll maskid ees, et veidikenegi hingamisteid tolmust kaitsta aga kuna ilmad on soojad, siis ega sellise “teetassi” sisse hingamine pole kerge.

Tegelikult ei võtagi koristamine palju aega aga töö mustuse ja õudsuse tõttu tundub nagu teeks me seda terve nädala. Tegelikult oleme ühe hommikupooliku üleval, sel ajal, kui minu ema lastega alla tegutseb ja toimetab.

Ühesõnaga, suuri prügikotte saame tervelt 24 tükki. Ja need on kõik sodi täis… Õudne…





Aga lõpuks saame me pööningu puhtaks ja ise sellest vastikust tööst lahti.
Muidugi ei ole üleval kõik ainult jube ja õudne. Me teeme mõned “pööninguleiud” ja need on raske töö väikesed “rosinad”.

Kaks suurt puidust “hammasratast”, mis kunagi on kuulunud ilmselt linarullimismasina “koosseisu”. Üks linaropsimismõõk. Ja terve kena patakas vanu ajalehti. “Uus Maa”, “Kaja” ja “Päevaleht” aastatest 1925- 1937. Üksikud, näritud, kolletunud, rebitud… ja oi kui väärtuslikud. Meie jaoks. Mõelda, et 1925 aastal juba tuli leht taluses ja sinna oli omaniku aadress peale kleebitud väikesel trükitud ribal. Milline tase!
Mitmel hetkel unustame end Lauriga mõnd leitud lehe uudist või artiklit lugema. Küll on see kõik huvitav. On ju naljakas lugeda lehest, et Anton Hansen Tammsaarel ilmus “Tõe ja õiguse “ uus osa…. Kummaline. Jälle rännak sinna aega….



Ühel nädalavahetusel tulevad meile appi Lauri pere ja tädipoeg. Me võtame maha osa maja otsaseinast ja tirime üles 16 suurt põrandaplaati. Suuruses 2,6 x 1,2 meetrit. Ja siis läheb põrandalaakide panekuks.



Järgmisel päeval lõpetame Lauriga põrandalaakide paneku ja saame enamuse plaatidest oma kohale. Suur töö tehtud…. Aga tahaks veel rohkem ja veel kiiremini…


Siis saeme otsaseina kahe uue akna augud, et ruumis rohkem valgust oleks.

Siin on veel kaks aknaauku…



Ja siis tulevad kuumad päevad ja kõik jääb ootele… Sest üles ronida ei jaksa, seal on nii kuum… See paganama suve/külaliste/lastetuba ei saa vist iial valmis!
Amanda posted @ 10:56 - Link - kommentaarid (10)

14 Juuli 2010
SUVESIBLIMISED
Ehk ei ole ma käsitööd teinud… ikka veel


Kohe piinlik, kuidas teised ka suvel teevad kõiksugu kauneid käsitöölisi asju aga mina ei saa miskit tehtud aga…

Meil oli puhkus. Perepuhkus. Lauril oli puhkus ja noh, mina ju puhkan juba aastaid….

Põhiliselt olime maal. Tegime veidi tööd…Ja siis oli meil väike ringsõit ka, käisime sõprade ja sugulaste juures nii Viljandis kui Pärnus. Ja kaltsukates ka palju. Lauri nimetaski seda “Suur Kaltsukatuur 2010”.

Aga saaki oli ka ja nendest sünnib jälle midagi uut. Ma tunnen rõõmu “väikeste asjade” üle. 25- kroonise pitskardinahunniku üle. Roosilised , vanaaegsed, Hispaania naiste pitskardinaid meenutavad, mis saavad kunagi suvekoju. Üks tihedam roosiline pits, mis saab koos teise kangaga millalgi hoopis millekski uueks. Ja üks selline, mis saab olema teise, tumedama kanga peal, laualinaks eriti romantilisel laual. Selle peaks kohe ära proovima- koduaias ju sobivad pojengid veel õitsevad….
Naistele toovad pitsid-satsid ikka läbi aegade rõõmu, ükskõik mis ajastul…

Aga puhkuse põhiaeg …. See kadus kuhugi. Kuidagi…. Koos olles kaob aeg alati nii hirmus ruttu.

Aga näha jõudsime ka palju. Viljandis said lapsed lustida ja lihtsalt olla maal. Sest seal on tõesti selline armas maavanaema olemine. Kuigi tegelikult olime hoopis mu sõbranna vanemate juures. Joosep püüdis koos sõbranna tütrega kala ja nad said ka! Oh, seda elamuste tormi siis! Väiksed plikad olid rohkem mängudega ametis ja basseinis sulberdamas.
Nii me sõitsime….



Joosep ühe saagiga.







Ja ühel päeval külastasime Tori põrgut ja Tori kirikut. See viimane oli küll nii liigutav käik. Kuidagi eriliselt mõjus see kirik meile kõigile. See, kuidas inimesed on taastanud kiriku praktiliselt nullist, see on nii liigutav ja ilus. Ja see suhtumine seal oli ka ülimalt sõbralik. Vastu võttis meid seal üks tädi, kes lahekste sisse juhatas ja lastel kommi lubas võtta kandiku pealt. Need olid täiesti tavalised pirnilutsukad. Aga lastele nii meeldivad. Pärast ütles Pauliine, et tema tahab veel “kirikukommi”. Ja siis me ostsimegi poest neid juurde. Ja nüüd on meie perel omad kirikukommid. Sest lapsed nimetavad neid järjekindlalt nii.





Järvakandi klaasimuuseumis käisime ka ja see oli ka nii pööraselt huvitav. Kõik see ilu ja hiilgus, mis on olnud juba ammusel Eesti-ajal … Kas te teadsite, et klaasi jahutamiseks kasutatud vesi, mis muutus tuliseks, juhiti torusid mööda klaasivabrikust üle tee olevasse välibasseini? See oli suur ja see toimis aastaringselt nii. Uskumatu! Nägime ka ühte vana pilti, kus lustivaid inimesi on kohe hästi palju. Jah, see oli tõesti lahe ja huvitav käik!



Ühesõnaga, lisaks puhkamisele maal ja töötamisele, saime me jälle ka huvitavaid paiku näha ja veidi ringi käia.
Ja muidugi Pärnu turg…. Mulle nii meeldivad need suvised hommikused turulkäigud. Kõik need värsked aiaviljad ja kõik see mõnus sebimine ja värviderohkus…. Ma armastan seda kõike. Seda, et vahest ma lihtsalt ostan tillikimbu ja sätin selle korvi värskete kartulite ja ubade ja tomatite kõrvale. Ja maasikaid, kollase pangega. Just pange, mitte ämbriga. Sest millegipärast on plastikämber sellel hetkel minu jaoks pang… Pangetäis maasikaid…





See ei ole meie auto, see on lihtsalt sobiv “taust”….



Need on suvesõidud ja suvekäigud, ilma milleta pole nagu õiget suve. Ma ei tea miks… Aga isegi lapsed tahavad suvel turul käia. Sest see on hoopis teine ajakulg. Aeg voolab siis aeglaselt… Kuumadel päevadel isegi laisalt… Ja teadmine, et sul pole kuhugi kiiret… See on puhkus…

See, et oled oma perega koos, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See ongi ju tegelikult kogu asja mõte. Sest perekond, mis on perekond? See ongi ju kooslus, mis sisaldab kõiki pereliikmeid koos. Ja milline mõnu on sedasi lihtsalt olla… Olla see perekond… koos. Sest enamuse ajast oleme ju ikkagi kuidagi lahus, keegi tool, keegi koolis, keegi lasteias. Seda koosolemise aega on alati vähe ja seda tuleb ise võtta. Aga suvel… puhkuse ajal… vaat siis ollaksegi koos, kogu aeg ja täiuslikult… Täiuslik perekond.



Vaat sellised heietused siis siin kuumas ajas. Praegu on õnneks kuum järgi andnud ja aknast mu tooli kõrval voogab sisse värsket suveõhku. Just sellist värsket ja jahutavat, mis pärast pikka hõõguvat päeva annab oodatud leevendust ja samas rõõmu. Rõõmu sellest, et õhtud on ikka nii soojad, et võid kasvõi öö läbi lühikestes varrukates olla. Seda tuleb ju nii harva ette….



Amanda posted @ 13:39 - Link - kommentaarid (8)



324811 visits