Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Jaanuar 2014
JUBA HOMME, JUBA HOMME!!!
Sisaldab ainult reklaami!


Juba homme soovitan kõigil, kes peavad lugu heast ja stiilsest sarjast, istuda peale AK-d teleka ette! Sest homme lõpuks on käes see hetk kui ETV hakkab näitama tõeliselt fantastilist Briti telesarja Downton Abbey. Sarja tegevus läheb käima Titanicu hukust, kuigi seda ennast ei näidata. Aga sealt hakkab kerima ühe vana aristokraatliku perekonna lugu. Ja oi, küll on see lugu hää!!!!

Paralleelselt jooksevad lood nii ülal peenetes ruumides elavast kõrgklassi elust kui ka allpool tööd rügava teenijarahva lood. Ja samas on nende kahe erineva päritolu ja klassi esindajate vahel tihtipeale liigutavat soojust ja südamlikkust aga samas ka intriige.


Imelist ajaloolist interjööri, fantastilisi stiilseid kostüüme, ülihead ja peent inglise keelt ja parajalt keerdkäigukat süzeed saab selles sarjas näha. Üdini, üdini, üdini stiilne! Imeline, nakatav, sõltlaseks muutev seriaal.

Olles ise plaadi pealt ära vaadanud esimesed kolm hooaega, julgen kõigile soojalt soovitada ja kõiki üles kutsuda seda sarja vaatama. Vähemalt esimest osa, et kindlaks teha, kas see meeldib. Ise vaatasin ühel päeval järjest ära 6 osa, sest lihtsalt.... pidin teada saama, mis järgmisel leheküljel juhtub (nagu vanasti raamatulugemise kohta öeldi).

Siinkohal tervitused Saaremaale Topeltlohele, kellele tahaksin homse teleka ees istumise lausa kohustuseks teha (imaginaarsed tervitused mr. Darcylt, kes küll ajastuliselt varem elanud).

Aga jah, võtke näputöö kätte ja 21.35 teleka ette!!!!!!





Tervitustega,

ootuses Amanda
Amanda posted @ 18:46 - Link - kommentaarid (7)

26 Jaanuar 2014
NÄDALAVAHETUSE SAAK
Ehk tihasemütsid


Sellel talvel on Joosepil õnnestunud kaotada juba üsna mitu helkurit. Pauliinel on helkurid kombe ja jope küljes, siis õmmelduna. Aga rippuvaid pole ma talle lasteaeda küle pannud, lihtsalt hirmust, et jäävad kuhugi taha kinni. Emmal on ka jope ja koolikoti küljes aga... Mul on ikka tunne, et nad helgivad liiga vähe. Või siis, et kui nad vahetavad koolijope õues mängimise jope vastu, siis seal äkki pole küljes piisavalt helkivaid elemente. Eriti Joosepil. Nii lähen ma hommikul tihti tööle ja tunnen süümekaid, et minul ripub üks (maasikatega) helkur jope tasku küljes ja teine (pärlitega) koti küljes ja ... mu lapsel pole muud kui jope küljes õmmelduna, mis ei pruugi koti alt hästi välja paista.

Kui nüüd nägin Abakhanis müügil helkurniidiga lõnga, siis.... Ma tegin eelmisel aastal Pauliinele mütsi, millele heegeldasin pele helkurniidist lillekese ja tegin mütsituti nii, et lisaks lõngale sidusin sisse ka helkurniite. Nii et tal oli selline helkiva tutiga müts.

Aga nüüd kui Abakhanis seda helkurlõnga nägin, otsustasin, et Joosep saab endale sellest mütsi. Siis on tal vähemalt üks helkiv asi, mis kindlalt küljes püsib. Sest ilma mütsita ta ju kuhugi ei lähe. Lõng sai ostetud ja müts sai kootud. Ja siis kudusin järelejäänud tokist Laurile ka osa mütsist. Tal hea siis Ottoga õues jalutamas käia, on nähtav ja puha. Kuna lõnga terveks teiseks mütsiks ei jätkunud, siis kudusin ülemise osa mingist kodust leitud musta lõnga jäägist. Aga heledav osa sai piisavalt lai.

Ja täna hommikul käisime korra linnas ja võtsin toki punast helkurlõnga ka. Tüdrukud said ka helkivad tutiga tihasemütsid. Emma mütsil jäi ka pealaelt veidi lõnga puudu, mille asendasin teisega aga see ei sega. Tuttidesse keerutasin sisse jälle peenikest helkurriba.

Nii et nädalavahetuse saagiks said 4 pereliiget uued, enamal või vähemal määral helkivad, tihasemütsid. Miks tihasemütsid? Vaat millegipärast olen ma aastaid nimetanud selliseid lihtsa kujuga ja tutikesega mütse „tihase mütsiks“. Mulle lihtsalt tundub, et kui üks kollase punnis kõhuga ja siniste tiivaotstega tihane peaks millalgi endale mütsi tellima, siis oleks see just selline pisikese ümara tutiga lihtne mütsike.

Siin ka fotomaterjali. Välguga jäid peale helkurträpsud. Aga väga hästi neid ikkagi näha pole. Üritasime lapsed vahepeal ka saunalavale istuma panna, et seal on pimedam ja jääb ehk paremini pildile aga sellest polnud ka kasu. Imelik pealegi- saunalaval, tihasemütsid peas... Nii jäidki siis sellised toatrepil tehtud pildid. Ei raatsinud teisi külmaga õue ka ajada....






Selja tagant vaadatuna ka.






Kogu helendav tihaseparv koos. Puudub ilma mütsita ematihane.



Amanda posted @ 18:11 - Link - kommentaarid (11)

14 Jaanuar 2014
KUI PEA EI JAGA, PEAVAD JALAD JA KÄED JAGAMA
OSA 2

Tänulik, nii ütlemata tänulik olen eelmise postituse kommentaaride eest ja positiivse tagasiside eest.
Aga jätkame lastetoaga. Millest ei tasu muidugi oodata midagi väga rabavat.

Tegelikult on ju nii, et me kõik suudaks igasugu kenasid tube ja interjööre tekitada, kui vaid oleks ruumi ja raha. Samas, selle viimase olemasolu.,... noh, ei garanteeri ka alati väga head tulemust. Vahel on kooslusest puudu maitse ja vahel ..... fantaasia.

Eelmisel suvel oli mul võimalus läbi astuda ühest väga jõuka inimese väga kallist ja vingest suvekodust. Eelnev mõte oli isegi selline veidi kade, et nüüd ma näen midagi, mida ma ise endale ega oma lastele lubada ei saa. Aga..... See oli tõeliselt stiilne ja ilus ja heledates toonides ja igati minu maitsega kooskõlas suvituskodu. Kuid kui ma seal veidi ringi vaatasin, siis sain aru, et.... minu jaoks oli see natuke nagu .... igav. Ehk siis, kui raha on, võib igaüks meist astuda sisse Mustri poodi ja sealt terve toa- või isegi majatäie sisustust osta aga... isikupära kaob ära. Kuhugi oli see vähemalt seal majas kadunud. Kui kõik on omavahel klappiv ja harmoneeruv aga ilma kiiksuta, siis... hakkab igav. Ei olnud ühtegi ohoo ega aah! efektiga nurka või kohta. Lihtsalt ilus... Nagu oleks korraks sattunud Musti poe väljapaneku keskele. Nii et pärast seda käiku oli mul väga hea meel, et ma nii stiilset kodu nägin aga samas ei jäänud mulle mitte mingit kadeduseussi sisse. Lihtsalt fakt, et olen sellist rikast kodu näinud.

Aga nüüd uitan oma heietustega oma väikese kodu teiselt korruselt ikka väga kaugele. Tegelikult tahtsin jõuda jutuga sinna, et kui oleks ruumi ja oleks raha, siis võiks küll igasugu fantaasiaid kokku teha aga kui seda pole, siis.... tuleb piirduda olemasolevate raamidega. Ja olemasolevate finantsiliste võimalustega.

Olemasolevad raamid olid meie vanas magamistoas olemas. Mitte eriti laialt pinda aga mitte eriti kitsalt ka. Vähemalt ühe inimese jaoks. Aga kahe...? Eriti , kui üks neist nii hirmsasti oma tuba igatseb. Või vähemalt oma nurka. Või vähemalt mingit eraldatud osa- nagu ta ise sõnastas.

Narivoodid meile ei mahu- katusekalle tuleb ette. Pealegi on tüdukutel olemas minu vanaema vanadest voodiotstest tehtud asemed. Lauri tegi Emma oma sel kevadel pikemaks, et saaks täisinimese madratsit hakata kasutama. Lisaks oli vaja uude tuppa ära mahutada mänguasjariiul, kummut ja soovitavalt kirjutuslaud.

Ruum oli, nagu ta oli, olemas. Nüüd tuli siirduda selle finantspoole juurde. Selles olin ma kindel, et seinu ma uuesti värvida ei taha. Just sellepärast, et alles kahe aasta eest said seinad uue värvi ja kuna toa üldseisukord oli nii hea, siis ei näinud ma mingit mõtet uuesti värvirulliga tiirutama hakata.

Aga ühte seina tahtsime tapeeti ikkagi panna. Või siis kahte otsaseina. Lõpuks otsustasime ühe seina kasuks. Lillelise tapeedi leidmine pole tänapäeval keeruline, küll aga rahulikes beeshikates toonides (mis samas ei oleks sellised nõukaaegsed pruunid). Pärast umbes 4 poe läbikammimist (ja imestamist... Ma ikka püüan ka võimalikult palju järgida põhimõtet, et ärge vihastage vaid imestage. Ehk siis pärast neljas poes „imestamist“ et kui palju ikka on koledaid tapeete müügil,) leidsime viiendast selle õige. Tegelikult kahtlesin veidi kuni koduni aga kodus sai selgeks, et see oli õigem kui ma arvasin.

Enne tapeetimist tuli hakata lammutama. Meil oli nimelt plaan, et lükkame selle katuseharja aluse seina veidi kaugemale, ehk siis tekitame tuppa rohkem ruumi. Kui katusealune sein ei ole nii kõrge, ei ole sellest midagi. Aga samas plaanisime saada 4 x 60 cm lisapinda. Seina väikesekujulisel lahtivõtmisel (lõikasime lahti umbes 20 x 10 cm tüki, saime teada, et kogu see plaan lendab vastu taevast. Nimelt oli kipsseina tagune ehitatutud nii korralikult ja põhjalikult ja korraliku soojustusega, et see oleks lihtsalt olnud põhjendamatult suur lammutamine. Niisiis tuli sellest geniaalsest plaanist kurvastusega loobuda.


Tapeet sai seina. Keerulist polnud midagi. Kuna tapeet oli ka normist poole laiem, ehk siis meetri laiune, tuli mul panna seina ainult 4 paani. Ja peale tapeetimist tuli siis otsustada, kuidas tekitada tüdrukutele „oma toanurk“. Selleks oli mitu plaani, alustades kapi või kummutiga jagamisest ja lõpetades kardinaga või kardinaga aknakesest. Aga kuna Emma nii kangesti unistas oma toast, siis.... Ostsime 5 x5 cm prussi ja Lauri ehitas sellest väikese seinakarkassi. Selle peale kruvisime laudisemustriga vineeri. Tegelikult oleks võinud ka tavalise laudise panna aga kuna laudis on paksem ja iga sentimeeter oli arvel, siis kasutasime õhemat varianti. Nii et see läks kergelt ja kiiresti. Siis veel värv vineerile peale ja... jälle mööblit vedama. Enne võõpasin ka tüdrukute roosad voodid üle uude tuppa sobilikuma ja rahulikuma värviga.

Tapeetimisega samal ajal panin maakaartidega tapeedid ka Joosepi toa lükandustele, nii et ka tema tuba tegi väikese värskenduse läbi.

Pühapäeval olime lapsed viinud Lauri vanemate juurde ja kuna meil neljapäeva õhtul oli samas kandis üks sõpradega koosviibimine, siis me ei hakanud neid üldse enne koju tooma. Õhtul käisime pidus ja kui öösel jõudsime, siis kandis Lauri kogu kaadri oma vooditesse. Nii et hommikul ärkasid tüdrukud oma uues toas. Mis oli minu arust ütlemata armas.

Ma olen ikka imetlenud Bullerby laste raamatust seda esimest lugu, kus Liisa oma toa sai, nii et ta ärkas täiesti uues toas. Ega tegelikult on päriselus sellise üllatuse tegemine suht keeruline. Aga tänu asjaolude kokkulangemisele õnnestus meil oma lastele selline üllatus tekitada.

Igal juhul oli järgmine hommik täis kilkeid ja rõõmu ja imestamist ja jooksmist ja siblimist ja sättimist ja paigutamist ja ümberpaigutamist ja... no kõike, mida laste rõõm sisaldab.
Uue toaga on tüdrukud hästi kohanenud. Kuigi tegemist ei ole kummagi „päris oma“ toaga, on nad rahul, sest väike eraldatus on olemas. Oma ruum, oma pesa, oma pool....
Ega sinna tuppa väga palju ei mahu. Ja peaaegu kohe oli asju liiga palju. Aga mis teha, kui ruumi on vähe ja mööblit palju. Samas on neil piisavalt põrandapinda, et seal oma mänge mängida.

Kirjutuslaud sai tiritud elutoast üles. Kuna elutuppa tuli klaver, sest Emma alustas klaveriõpinguid.Seda, kas kirjutuslaud tüdrukute tuppa ka jääb, näitab aeg. Praegu nad joonistavad ja kirjutavad seal taga aga samas, ega elu on näidanud, et nii Joosepile kui Emmale meeldib koolitööd teha hoopis all, elutoas või köögilaua taga. Ja kuna me oleme nii kaootilised ja boheemlaslikud, et me nui-neljaks ei nõua ka oma laua taga õppimist siis... võibolla saab millalgi see laud ikkagi mujale ja tüdrukutele sellevõrra ruumi juurde.

Kui nüüd tagasi tulla selle pika heietuse algusesse, kus ma kritiseerisin, et suvekodu oli nagu kaupluse väljapanek, siis pean hoiatama, et meil juhtus analoogne asi. Ehk siis, kohati võib tunduda, et tuba on nagu muuseumi väljapanekuruum, kus on vaatamiseks erimoodi sisustatud boksid. (See on nagu hoiatuseks enne saabuvat pildisadu). Samas oli see meie jaoks lõpuks ainuke mõistlik variant peale kardinaga toa jagamist. Ja pealegi on tüdrukud sellega nii hirmus rahul..... Ah, mis ma seletan, eks me ise ka. Käepäraste vahendite ja ainult mööbli ümbertõstmisega saime kaks tuba süsteemi, rääkimata ruumi juurdesaamisest.

Nii sai siis see tüdrukute toa lugu...


Kaks aastat tagasi saime remonditud magamistoa....










See pool, ehk lükanduksed, jäid nii nagu olid.
Siin siis „pärast“ pilte....





Tegelikult kinnitasime vaheseina otsapaneelile mõned nagid kuhu tüdrukud saavad oma ehteid ja nagu järgmiselt pildilt näha, ka hommikumantleid riputada.





Tuba teiselt poolt vaadatuna. Siin on täpsemal vaatlemisel märgata ka neid uusi põrandalinikuid. Ja seina peale panime mõlemale peegli, et aknast tulev valgus võimalikult palju tuba peegli kaudu valgustaks.





Pauliine pisike pesa.










Emma pool. Kuigi need pallid on tegelikult jõululambid, sobivad need tuppa nii hästi, et ilmselt jäävad need rippuma aastaringselt.







Emma „Buduaarinurk“.







Õnnelikud toaomanikud.


Amanda posted @ 14:47 - Link - kommentaarid (16)

12 Jaanuar 2014
KUI PEA EI JAGA, PEAVAD JALAD (JA KÄED ) JAGAMA
Sisaldab remonti...
Jube pikk (ülevaadates ) JUBE pikk heietus.


Et siin eelmise aasta suuremad käsitööd veel enne märtsi ära märkida, jätkan järgmisega.
Eelmisel aastal lõpetas meil Emma lasteaia ja alustas kooliteed. Tema on meie omadest praegu see kõige süsteemsem ja korralikum ja hoolikam ja asju läbimõtlevam laps. (Seesama, kes neljasena tahtis preemiaks köögikappide uksi pesta- ma isegi ei mäleta, aga arvan et olen sellest kuskil siin ka kirjutanud). Üheõnaga korralik ja süsteemne. Armas pealekauba. Aga ka väga tagasihoidlik ja järeleandlik.

Me olime Lauriga küll kunagi ammu otsustanud, et kui mõlemad tüdrukud ükskord koolis käivad ja ruumikitsikus väga piinama hakkab, et siis äkki vahetame enda magamistoa ja tüdrukute toa ära. Sest tüdrukute tuba oli umbes 10 m2 suur ja kuidas sa kaks kasvavat tüdukut nii väikesele pinnale ikka paned. See pidi toimuma kunagi tulevikus, kui nad juba koolis käivad.

Aga... Me ei arvestanud, et:

1. Aeg lendab kiiresti
2. Tüdrukud jõuavad kooli-ikka mõne aastaga
3. Võib-olla tuleb vahetus teha juba varem.

Ehk siis, selgitamaks segast juttu, hakkas Emma kogu oma tagasihoidlikuses kevadel rääkima, et tema tahaks ikka päris oma koolilauda ja kas pole mingit varianti, et ta võiks päeis oma toanurga saada. Paar korda ma siis seletasin, et kui Pauliine ka kooli läheb ja mõlemad on koolitüdrukud ja suuremad, et siis ehk teeme toavahetuse. Aga mingil päeval ütlesin ma äkki Laurile, et miks me arvestame aega Pauliine koolimineku järgi. Nagu see oleks kuidagi tähtsam. JA siis Emma, kes on nii üdini tagasihoidlik jääbki kuidagi tagaplaanile. Selle vestlusega sai otsus tehtud. See otsus, et Emma kooliminek on täpselt sama tähtis kui teistel ja õigus saada veidi suurem tuba samamoodi. Ehk siis... meie kolime väiksemasse.

Nüüd jõuame siis pealkirja juurde. Alles.... Alles kaks aastat tagasi vehkisin ma remonti teha meie magamistoas ja kaks pool aastat tagasi tüdrukute toas. Ega siis mina pole võimeline arvestama, et viiene on kohe varsti seitsmene ja läheb kooli. Ja et siis tulebki tubade vahetuse peale mõelda. Ja et võibolla kannataks ka niisama ära ja ei vehiks pintsliga nagu hull mööda tube ringi. Ja et kui pea ikka üldse ei jaga, siis peavad jalad jagama ja tuleb mööda ehituspoode sõita. Ja käed peavad jagama ja tuleb jälle värvida-tapetseerida- nühkida ja rähkida.

Alustan meie magamistoast. Tüdrukute mööbel sai välja kolitud. See oli paras ettevõtmine, sest kaks tüdrukutirtsu on nagu kaks naisterahvast, kellele koguneb igasugu vidinaid. Ja mitte tingimata väiksemates kogustes, võibolla ainult väiksemates mõõtmetes. Kui tüdrukute tuba oli tühjaks tehtud, saime aru, et pole väga võimalik elada kõik (asjadega) koos meie magamistoas- ruumi ei ole. Kuna oli pühapäeva õhtu, sõidutasime lapsed Lauri vanemate juurde suvitama.

Õhtul nokkisime kella kaheni öösel tapeediportet ja tapeeti ennast seinalt maha (no tegelikult ikka märjaks ja sirinal aga neid väikseid tupsukesi kipub ikka jääma ja kuna sein pidi minema värvi alla, siis oli vaja see täiesti puhtaks saada.)

Juba varem, laupäeval, olime kulutanud jalgu ja sõitnud mööda ehituspoode, et tapeeti otsida. Kaks kaalu ja poodlemine ei ole hea kombinatsioon. Ideid oleks kasvõi 7 toa osas aga tube ja raha mitte. Esimese shoki sain, kui nägin mõnede väljavalitud tapeetide hindasid. Et siis nagu- 40 eurot rull!!!!!! Kui eurosid oleks ühestes paberkupüürides, saaks selle 40 euroga umbes sama suure ala seina tapetseerida kui selle tapeediga (iseasi on, kes viitsiks neid koledaid eurosid igapäev oma seinas vahtida). Aga no kuulge! Meie otsisme ühte rulli tapeeti aga kui oleks vaja tervet tuba tapetseerida siis..... Muidugi ma võin mõelda, et ma saan siis tõesti sellise nagu ma tahan ja ilu eest peabki maksma ja ma ei tee ju remonti iga aasta (normaalne inimene ei teegi aga mina teen, näiteks üle kahe aasta) ja ega mu maitse ei muutu (aga võib muutuda). Tegelikult ma oskan ju ise ka seda „asja ilusaks mõtlemise kunsti“ või „ ostu vajalikuks mõtlemise“ kunsti aga... vaat sealsamas toetasin küll iseenda jaoks jala maha ja mõtlesin, et mina nii palju ei maksa. Ehk nagu soomlased ütlevad „mul on raha mut mulla ei oo varaa“ ehk siis „ mul on raha aga mul ei ole võimalust“. Minu jaoks tähendab seda, et see summa võib mul olla ju füüsiliselt olemas ja ma võin seda võibolla ka endale lubada aga mul psüholoogiliselt ei ole võimalik seda ostu siiski teha. Ja tõesti, nii õiget tapeeti ei ole olemas, mida ei saaks teisega asendada (vähemalt praegu arvan nii).

Otsingud jätkusid ja lõpuks leidsime tapeedi, mis maksis ainult!!!! 15 eurot rull ja oli väga analoogne ühe 40 eurosega. Kuna meil oli seda vaja tõesti ainult ühte seina ja üks rull (no lõpuks läks küll peentikkimiseks paaris kohas), siis see oli nagu täitsa ok. Kuna muid kulutusi peale tapeedi ja värvi tulemas ei olnud, suutsin selle hinna ka alla neelata.

Kuna jutt on veninud juba lubamatult pikaks heietuseks, teen remondiosa lühidalt. Ega see läkski lühidalt. Pühapäeval asjad välja, ööbisime oma magamistoas kolikuhjade vahel. Esmaspäeval läks Lauri tööle, kuna minul oli puhkus, jäin mina remontima. Õhtul tuli Lauri koju, minul olid laed ja seinad kaks korda värvitud ja tapeet seina pandud. Siis kolisime oma mööbli uude magamistuppa ja uue öö magasime juba seal. Lauri küll torises, et ma nii kiiresti ei remondiks, et muidu on igal õhtul mingi kappide ja kummutite tarimine aga ... noh, see teine tuba võttis siis paar päeva rohkem.

Nüüd siis need uued ja vanad pildid. Iseenda märkmeteks panen kirja, et seina sai Sadolini Ispiration sarjast „Elevandiluu“ värv, mis värskelt tundus täitsa hall aga kuivades muutus just selliseks rahulikuks tooniks. Ja tapeet sai helesinise taustaga ja „tikandiga“ nagu Lauri poes märkis. Et mulle ju meeldib nii kangesti tikkida- et siis oleks üks tikand seinas ka. Kuna see tuba on lõunapoolne ja suvel kogu aeg kuum, siis helesinine tundus jahutamiseks ka hea.

Enne oli siin siis tüdukute pisike pritsessipesa (ema mul veel küsis, et miks te seinu peate värvima? Et siis mina? Ja roosasse magamistuppa? Mõelge uuesti!), mis nüüd totaalse muutuse läbi tegi.
Pean muidugi tõdema, et nii nagu 2010 aastal sai tuba sätitud, ei olnud see ikka nüüd ammu. Tüdrukute voodidki olid suuremate vastu vahetatud ja tuba veidi teisiti. Aga no väike enne-meenutus ikkagi....








Nüüd sai tuba selline...








Päevatekk on kortsus, ma näen. Aga see on meil pidevalt rullis kuskil ääre peal ja kummaline on, et päriselus ei paista need kortsud, alles nüüd pildi peal... Nii et vabandan, aga triikima ei lähe.




Vaipa meil praegu ei ole, jah. Heegeldasin küll ühe helesinise siia ka aga kuna minu avastatud tolmuallergiale mõjub paremini ilma vaibata põrand, siis on praegu nii...





„Öökapp“ sai väga soodne hangitud. Oma kuurist.




Pauliine tegi issile isadepävaks „pronksist“ karu.











Selline remondisaaga sai. Tore, kui keegi käru peal püsis!
Amanda posted @ 07:46 - Link - kommentaarid (23)

09 Jaanuar 2014
UUED LINIKUD

Kuna selles blogis on viimastel aastatel täheldatud, et tegevus toimub detsembrist märtsini, siis tuleb kiirustada, et oma asjad ilusti selle ajaga üles saaks.

Niisiis eelmise aasta töödest väike meenutus.
Millalgi suvel innustusin tegema paar uut linikut. Heegeldades. Puuvillasest lõngast.
Sellised....








Need said tüdrukute tuppa. Põrandale. Sest need on läbimõõduga u 1 m. Heegeldatud suht jämedast puuvillanöörist. Aga ma ei ostnud seda lõngana (selline „lõng“ on nüüd ka Eestis müügil) vaid ostsin säästmise huvides soodukaga puuvillast trikotaazi ja lõikasin ise ribadeks. Tuli täiesti ilus ja mõnus „lõng“. Ja tüdrukud on uute „linikutega“ ka rahul.
Amanda posted @ 18:15 - Link - kommentaarid (7)



324811 visits