Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
21 Jaanuar 2013
PEETI JA PESUMASINAT VOL.2
ehk köögikappide tuunimine


Millalgi eelmisel talvel sai mul lõplikult kõrini meie köögikapi otsariiulist. Teate küll, see töötasapinna all otsmine riiul on selline kumerate äärtega nurgariiul. Midagi erilist sinna paigutada ei saa, mõned iluasjad, kööki sobivad. Aga meie pesakonnaga kippus see riiul olema selliseks „mittesihtotstarbeliseks praktiliseks kasutuseks“. Ehk siis, lastele meeldis sinna toetada pooleldi söödud võileib või poolik jogurtikauss või morsiklaas või…. Mul oli siis tore seda mitu tundi hiljem või heal juhul lausa päev hiljem sealt leida.

Teiseks olen ma igavene hamster. Ja kuna me eelmiste jõulude eel loobusime kolmest seinakapist köögis, et samasse seina paigutada lahtised riiulid, siis jäi puudu ka asjade hoiupinnast. Tegelikult saigi tookord, kui ma õhujanulisena seinast köögikapid maha lasin kruvida, kokkulepe, et nüüd loobume alumisest riiulist ja paneme sinna sahtlitega kapid.

Ma ei hakka teid tüütama pika heietusega mõõtmistest ja analüüsidest ja kappide toomisest IKEAst ja sellest kuidas provva Marmelaad ja herr Karamell pidid ühe kapi raami ikkagi veel ise tooma ( sest meie tõime ÕIGEST riiulist vale kapiraami, mille keegi sinna oli paigutanud). Üheõnaga kapid said paika! Otsaseina katsime laudise-vineeriga. Eelmisel aastal 21. augustil toimus Lauri ja tema venna abiga üldine kahe kapi vahetus ja uue töötasapinna paigaldamine. Kella 4 ajal öösel ühendasime meie alles vett. Pidevalt tundub, et me oma töödega üldse hakkama ei saa ja seetõtt teeme öötööd- kella kaheni riiulit, kella neljani vett jne.

Nüüd läks pikaks see jutt… Kuna kappide esiküljed, õigemini on need küll sahtlid, siis nende esiküljed olid täiesti siledad ja valged…. Siis mõtlesin, et kui mul ei õnnestu neid oma vanade kapiustega muudmoodi ühte ansamblisse viia, siis… Kui ei õnnestu varjata, siis rõhuta! Ega neil valgetel ka midagi viga ei olnud aga mulle mu idee nii meeldis, et selle otsustasime ikkagi ära teostada. Ehk siis…

Laminaatparkett. Vana veinikasti mustriga. Tuttav mööblimees saagis mõõtu. Isiklik mees eemaldas sahtli kapist. Isiklikult mina vehkisin silikoonipüssiga ja paigaldasin parketitükid sahtli esipaneelile. Enne lakkisin lõigatud ääred paadilakiga üle ka. Kolm korda. Vaat nii!

Kuna mul ei õnnestunud kusagilt hankida kööki kirjadega veinikaste, siis nüüd on … libaveinikastid. Meile meeldivad. Annavad köögile iseloomu ja on meie nägu. Kiiksuga. Minu ema arvas, et valged olid ikka ilusamad. Mina vahel kahtlen. Lauri on kindel kui kalju. Et need veinikad on lahedamad. Noh, on siis nii. Niikaua kuni Vikingiga võidame ja uut kööki võime endale lubada.
Olgu mainitud,et tegelikkuses on sahtliuksed tumedamad, sellised tumeda puu värvi… Esimesel pildil on õige toon näha.













Selline „isetegemine“ siis seekord. Ikka ma ei suuda korralikku käsitööd teha. Kõik mida siia üles panen, on rohkem nagu „remonditööde“ kategooriast pärit.
Amanda posted @ 19:49 - Link - kommentaarid (7)

19 Jaanuar 2013
VEEL MÕNED SÜDAMED

Peale jõulu ja enne aastavahetust tegin veidi näputööd ka ikka. Mõned südamed said veel valmis. Kangas taaskasutus. Üks armas linake, mis ootas mitu aastat et südameks saada. Pitsi ka. Ja üks talvine tüdruk.

Said nendele sõpradele keda kohtasime peale jõulusel ajal.







Ja veel natuke… Jõulujärgsetel päevadel oli meie pere tüdrukutel põhimäng kinkide pakkimine. Jõuluõhtul lahtipakitud kinkide paberid läksid taaskasutusse. See tähendab ringlusesse. Nendesse pakiti igasugu uusi kinke. Ja lõputult. Mitu päeva istusid nad majapidamistoa põrandal, paberid ja paelad ümber laotatud ja pakkisid kõike kättesaadavat, alustades purgikaantest ja lõpetades lõngatokkidega. Nii õnnestus minulgi mitmel järjestikusel päeval saada poolik pakk taskurätte või mõni pesunuustik vannitoast. Aga teisel päeval olin küll väga õnnelik, kui mu pakist tuli välja veidi varem „kadunud“ heegelnõel! Ja jõuluvana käis meil ka. Mitu korda. Selline pisike. Pauliine õuepüksid jalas. Joosepi pidukingad varba otsas. Ja valgest T-särgist improviseeritud habe ees. Väga Emma häälega. Aga salmi küsis korralikult ja esinema pidid kõik. See oli armas mäng.



Siin pildil on jõuluvana selja taga peidus Pauliine, kes hoidab õla tagant paistvat päkapikku. Hästi on end peitnud!




Ja ilusat Eestimaa loodust käisime ka ühel päeval veidi vaatamas ja pildistamas. Siis kui Pärnusse sõitsime.






Jõulud on selleks korraks nüüd kokku pakitud. Õhku on kuidagi rohkem. Ja avarust. Aga kullakallid jõulud jäävad mälestusse alles. Igatsus selle aja järgi hinge. Kuni järgmisteni… Kuigi seekordsed on möödas, kannan neid ikka südames…




Vaat nii siis. Alguses oli ju näputööd ka, oli ju.

Amanda posted @ 14:49 - Link - kommentaarid (8)

16 Jaanuar 2013
Veidi peeti ja pesumasinat
ehk
UUS LAUAKE


Pilte veel jõuluajast. Sest see laua tuunimine sai teoks vahetult enne jõulu. Õigemini, Lauri kruvis veel plaati peale jõululaupäeva hommikul (minu meelehärmiks… ehks siis jälle viimasel hetkel).

Pikka aega kahtlesin ja mõtlesin, kas ikka võib jälle valge värvi purgi välja kiskuda. Noh…. Ehk siis tegemist õmblusmasina jalaga. See ju nagu kõigi teadvuses musta tooni ja… valgega seal sudimas käia on nagu pühaduseteotus. Tükk aega marineerisin, kuni ühel ööl mõtlesin välja, et kui pühadus saab teotatud, siis tuleb lihtsalt musta värvi osta ja jälle endine seis taastada. Niisiis, julgelt nüüd vennad kõik tööle! Valge värvi purk lahti ja värvima!

Lauaplaadiks tõi Lauri juba millalgi sügisel mingi aidapealse plangu, millest sai siis kaks juppi saetud ja need plaadiks sätitud. Enne oli lauaplaat selline korralik ja siivas ja sile. Nüüd on väga maalähedane, peenelt öeldes rustikaalne, täiesti looduse poolt kulutatud, hall ja töötlemata. Aga mulle just meeldib, et iga puusüü muster on nii selgelt ja sooniliselt näha. Ja kui mõni hull plekk peaks peale minema, toome aida pealt uue.

Sai selline väike abilaud. Abistas meid jõuluõhtul, kandes maiustusi. Abistab mind argipäeval kui tahan tassi kohvi sinna toetada. Nii et igati tubli tükk sai valmis. Ise oleme rahul. Valge värviga ka. Ei rikkunudki teine seda jalga ära.









Amanda posted @ 19:58 - Link - kommentaarid (9)

06 Jaanuar 2013
VIIMANE PÄEV SOOVIDA HEAD UUT!

Täna on siis viimane päev, kui rahulikult, ilma lõivu maksmata, saab soovida “Head uut aastat!”. Seda kõigile soovingi- ilusat alanud uut aastat! Nagu Lauri tavatseb öelda: soovin, et teil kõigil tuleks parem aasta kui eelmine aga samas mitte nii hea, et järgmine ei saaks tulla veel parem!

See aasta on käima läinud üsna rahulikult ja samas ka hoogsalt. On saanud nii jõuluajal kui ka uue aasta alguses veidi külas käia ja hääde sõpradega olla. Natuke käsitööd on saanud ka teha… Rahulikult, ilma kiirustamata, vaikselt nokitsedes… Süüa on saanud… Isegi veidi liiga palju… Ja samas nii, et ei pea kinni mingitest kindlatest söögikordadest. "Die hard'i" filme on saanud vaadata. Kuuluvad särtsuks muidu leebe jõulu juurde. Sõpradega on saanud koos olla. Juttu puhuda, mõtteid vahetada…. Nii otse, koos viibides, kui ka telefoni teel.


Täna oli jälle selline “laisk” hommik. Sai tavalisest kauem magada. Sest esimene täistöönädal algab alles (juba!) homme. Vaatasin jälle oma jõuluteemalisi raamatuid… Mõnulesin veel viimaseid hetki jõuludega… Enne kui ta kokku pakin ja käe uutele toimetustele annan. Ühest küljest tahaks juba tagasi valgust ja avarust. Teisalt… ei raatsi ma veel temast päriselt loobuda…
Sel aastal sain sünnipäevaks sõpradelt kingiks ühe väga armsa raamatu. Ise soovisin seda kui küsiti, mis oleks selline unistuste kink. Sest see raamat on nii MINU. Raamat on sel aastal ilmunud “Jõulud jutustavad”. See raamat on ülevaade jõuludest, jõuluehetest, jõulukaartidest. Aga minu jaoks oli see ka täielik “jõulu sisse minek”. Kui palju mälestusi ja nähtud jõulupuid on need ehted endasse talletanud…. Ja nüüd on need kõigile vaatamiseks raamatusse pandud.


Ma ei liialda, kui ütlen, et olen seda raamatut jõulude ajal vähemalt kümme korda (tegelikult ilmselt tunduvalt rohkemgi) vaadanud ja uurinud. Nii palju on seal minu jaoks huvitavat. Selles raamatus tõesti jõulud jutustavad…











Siin võrdluseks meie pere karp, mille sisu sel aastal ka kuusele jõudis.




Täna vaatasin ja lugesin jälle. Ja vaadates jõulukaartide pilte… tegin avastuse. Iseenda jaoks. Süda hakkas kohe puperdama nagu oleks ma penitsiliini leiutanud või midagi sellist. Avastus ei olnud midagi väga märgilist… lihtsalt pigem selline arusaamine.
Olen jõuluajal internestist vaadanud- otsinud vanu postkaarte, jõulu ja muid. Olen läbi lapanud liialdamata päris mitu tuhat vanaaegset kaarti.

On olnud ilusaid kaarte ja mitte nii ilusaid. On olnud tuttavaid. Selliseid, mida olen näinud eestikeelsete tekstidega ja nüüd siis kas prantsusekeelsete või saksakeelsetega või ingliskeelsetega. Raamatus “Jõulud jutustavad” oli ka üks mulle väga tuttav kaart. Seesama fotosessioon, millel valminud kaardilt sain idée eelmise aasta tüdrukute jõulukleitideks. Ainult kaart ise oli veidi teistsugune. Samad lapsed, sama koht, ainult situatsioon teine. Aga see oligi vanade kaartide puhul tüüpiline, et samal fotoshuudil tehti mitmed kaardid. Õige kah- kõik kenasti riidesse pandud ja lavastatud ja siis saad ainult ühe pildi… see ei lähe kohe mitte.
Siin siis võrdlevalt need kaardid.







Aga kui ma neid kaarte siis täna uurisin ja mõtisklesin, siis tuligi mul äkki see avastus! Ma sain äkki aru mis on tänapäeva kaartidel teistmoodi. Ja ma sain äkki aru, miks mulle on nii hinge läinud need Soome kaardid, mida siin jõulukalendris näitasin. Või miks mulle meeldivad tohutult Lizi Martini kaardid. Ja miks mulle meeldivad nii kangesti vanaaegsed jõulukaardid. Ja mis on tänapäeva kaartidel teistmoodi. Või enamusel tänapäeva kaartidel… nendelt puudub… RÕÕM! Vanad kaardid, need loomakaarid, Lizi Martini kaardid… need kannavad endas jõuluRÕÕMU! Need on lastega, loomadega, pidutsemisega… need näitavad jõulude ootust, jõuluootust. Ja jõulude ootust kui rõõmuootust. Helge, särava, pulbitseva, lauluse, rõõmuse, salapärase … jõulu ootust. Vanadel kaartidel soovitakse alati “Rõõmsaid jõule!”. Tänapäeva kaartidel on looduse vaikelu, kaks küünalt pluss jõulupall või kolm jõuluehet ja küünal või…. Äärmisel juhul mõni loomake… Lapsi pildistatuna peaaegu mitte… Ja nüüd soovime kaartidel “Rahulikke jõule!” . Kas on see kiire aja märk? Või ei oska me jõule seostada suure rõõmuga? Või ei jaksa me näha kõigis neis laste kontsertides ja pidudes seda pulbitsevat energiat ja rõõmu? Või ongi nüüd trendikas kurta kiirust ja stressi ja jõuluväsimust ja … kurta. Mitte tunda… rõõmu!

Vaat selline oli minu tänane avastus – see penitsiliini mõõtu avastus. Minu jaoks. Ma sain äkki aru, et minu lemmik-kaardid ja kunstnikud kujutavadki jõule RÕÕMUGA! Mida jõulud ka minu jaoks tähendavad. Isegi kui mul on igal õhtul mõni üritus, on see ikkagi puhas rõõm, kui ma näen oma lapsi silmade särades Jõuluvanale laulmas- lugemas. Kuigi ma istun väsinult öösel kella kaheni ja nikerdan mõnd viimast pistet mõne sõbra kingile, on see ikkagi puhas rõõm, kui ma näen kingisaaja näos üllatust ja õnne saadud väikese kingi üle. Jah, me anname jõulude ajal energiat. Aga me saame seda kuhjaga tagasi… rõõmust! Nii tahangi ka mina järgmisel aastal soovida rahulike jõulude asemel RÕÕMSAID JÕULE!










Olgu see pikk ja segane heietus punktiks eelmise aasta jõulukalendrile ja alguseks sellele uuele aastale.
Uus aasta on alanud, uued toimetused ja tegemised ootavad. Uued ideed küpsevad. Uued mõtted settivad. Loodan, et tuleb hää aasta. Eelmine oli ka hea… Samas mitte nii hea, et 2013 ei saaks parem tulla…


Ilusat aastat kõigile! Rõõmu teie päevadesse! RÕÕMU! Ja ootust! Uue ja ilusa ja huvitava ootust.



Siia lõppu lisan ühe ehk ikkagi enda lemmik-kaadri. Üle-eelmise aasta kaardipildistamiselt. Kuigi ma räägin nüüd nagu iseendale vastu, ei ole selles kaadris ka ju erilist tralli ja pidu. Aga… Kui ma seda pilti vaatan, mõtlen ikka- JÕUL… Mõtlen- ootus… Mõtlen- rõõm…



p.s. Ja mõtiskluseks- 2013 on esimene aasta peale 1987-ndat, kus kõiki numbreid on ühekordselt- nii väidab internet! Sellest ei tasu midagi suurt järeldada, lihtsalt väike huvitav tähelepanek…
Amanda posted @ 19:11 - Link - kommentaarid (12)



321204 visits