Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Jaanuar 2011
VEIDIKE TOIMETUSI
(sisaldab isegi veidi käsitööd- lõpus)


Eelmisel teisipäeval käisin siis järjekordselt arsti juures. Röntgenis ja oma kirurgi juures. Kips võeti ära ja arst tahtis selle lausa prügikasti läkitada. Selle peale küsisin kipsi tagasi ja enne autosse minekut käisime apteegis ja sealt ostetud sidemega kerisin kipsi endale jala ümber tagasi (et oleks hää, turvaline tunne). Ma ütlesin arstile ka, et nalja teete või, poolteist kuud on mul turvarüü ümber jala olnud ja nüüd äkki- tõuse püsti ja kõnni minema. Ühesõnaga- kipsi võtsin maha alles kodus. Tunne oli…

Tunne oli…. ebaturvaline. Esimesel päeval tundus, et selle jala peale ei hakka ma iial toetuma. Ja käia pole sellega võimalik. Ja nad on selle pool senti pikemaks ka opereerinud, sest see ei mahu enam alla.
Ühesõnaga… Asi on hull…

Kolmapäeval hakkasin siis proovima tasakesi toetamist. Ega ma ei tohi veel niipea tervet keharaskust jalale kanda, ainult õrnalt toetada. Liipamine läks enam- vähem, välja arvatud siis, kui ma unustasin õigesti astuda või siis kui ma liiga tugevalt toetasin. Pealegi avastasin, et jalg on ilmselt valesti paika väänatud, sest kui mu jalatald puudutas täielikult maad (varbad v.a., sest jalg on lihtsalt veel nii paistes), siis oli mu parem põlv teise ees ja ma olin nagu tõeline X-jalg või laps, kellel on kohe- kohe vaja… teate küll kuhu minna.

Neljapäev. Pika harjutamise peale suudan ma X-jalgsust vältida ja tekitada midagi kõndimise sarnast. Valus on. See on uskumatu, kuidas lihased pooleteise kuuga on kokku tõmbunud ja kui valus on neid venitada kõndimisasendisse. Aga sellest saab minu järgmiste nädalate põhiülesanne… Lisaks mõtlen ma rohkem käsitöö peale.

Ma tean, et käsitöölisele on kõige tähtsamad käed ja et ka minu õnnetuse puhul võib tõdeda, et käed jäid ju vähemalt terveks. Aga… Minu puhul see ilmselt ei toimi. Viimased poolteist kuud olen olnud käsitööalaselt täielikult letargiline või ma ei tea, motivatsioonipuuduses (Ondase sallid ei lähe arvesse, sest need on nagu…neid ma olen teinud nii mitu ja …). Olen küll uurinud raamatuid ja mõelnud nii ja naa, aga ma pole suutnud ühtegi “õiget tööd” alustada või teha. Isegi mitte mustrit kangale kanda, kuigi Lauri lõpuks õige kanga isegi üles leidis. Mööbli värvimine on jäänud lihtsalt füüsilise takistuse taha, samuti õmblemine, sest kipsiga masinapedaali vajutades… No ma ei kujuta seda rallit ette.

Aga neljapäeval võtsin ma kangajupi kätte ja vaatasin veel kord “Muhu tikandi” raamatu läbi.

Reedel koperdasin kuidagi, püüdsin “veidi kabedamalt käia”. Joonistasin mustri (lõpuks ikkagi oma peast) kangale ja tikkisin mooni ja mõned maasikad. Mida siinkohal ei näita, sest see pole veel oma lõplikus kohas.

Laupäeval värvisin lastetoa kappe. Astusin ka. Tegin esimesed kolm proovisammu ilma keppidele toetumata. Ma tean, et ma veel niipea ei saa TEGELIKULT niimoodi abita kõndida aga mul oli vaja PROOVIDA. Lapsed plaksutasid ja rõõmustasid ja mina tundsin nagu oleks mul tiivad… Kõik on veel võimalik. Ma usun, et isegi mina suudan uuesti normaalselt kõndima hakata!

Eilne päev läks jälle värvides ja dekupaasitades ja tikkides ja süüa tehes ja… Ma tunnen, et ma suudan jälle tegutseda. Ja ma tahan jälle käsitööd teha. See on kummaline, kuidas liikumisvabadus annab mulle tagasi tegutsemistahte… Kuidas nii füüsiline kui vaimne “halvatus” hakkavad vaikselt kaduma…

Nädalavahetusega (R-P) saan ma valmis poolteist väikest tikandit, värvitud ühe öökapi, ühe kummuti (koos 8 sahtliga) ja ühe vanas stiilis kapikese tüdrukute tuppa. Kummut ja öökapp ootavad veel uusi nuppe, nii et neid ma ei presenteeri. Küll aga tüdrukute tuppa minevat kapikest.

See kapike oli algselt tumeda tamme värvi, selline antiigi-imitatsioon (aga korralikust puidust). Ja ma ausalt öeldes ei poolda tegelikult selliste kappide lausvärvimist aga… Kuna ta oli seisnud meil täiesti märkamatus kohas, silma alt ära, ja kuna ta ei sobi sellise tumedana meile enam kohe kuidagi, siis tegin südame kõvaks ja… Ma ei teinud isegi seda “Enne” pilti, sest mõtlesin et panen pärast ise pahaks või keegi teine. Aga tulemus sai meile sada korda meelepärasem. Kapp nagu ärkas ellu. Kuna tüdrukud kangesti lunisid roose ka pääle siis panin salvakast kaunistused ka (kui ära tüütavad saab kergesti ju maha võtta). Selline ta sai… See mida praegu näitan… Teised tööd tulevad riburada ka millalgi…

Ise olen rahul… Palju pisikesi samme ja harjutamist on veel ees… Nii füüsiliselt kui käsitöö alal, aga ma olen tõesti rahul. Et ka mu käsitöö-soon jälle veidi rohkem lahti on läinud…

(vabandan, et pildid on tehtud lihtsalt….seina ääres. Aga kuna ma pidin pildistama enne,kui Lauri selle teisele korrusele vinnab, siis sai lihtsalt tehtud. Kujutate ette, inimene ei ole omas kodus poolteist kuud teisele korrusele pääsenud… Lausa halenaljakas…)

Aga siin siis nüüd pildid.







Amanda posted @ 15:01 - Link - kommentaarid (25)

23 Jaanuar 2011
VÕÕRUTUSRAVI JA VIGADE PARANDUS

Tasapisi siis võõrutan ennast… Jõuludest. Tegelikult peaks olema jõulused toimetused tehtud aga mõni asi tükib ikka vahele. Nii ka sel nädalal.

Iga päev käin siin usinate näputööliste saavutusi vaatamas ja ise ikka miskit ei tee. Aga siis hakkas “isutama” nende kootud pallide tegemine. Või õigemini, tahaks ära proovida… Nii ma siis proovisingi. Tegin ühe punase jõulukuuli… Aga nii nagu vahel juhtub, et kui sa hoolega mustrit ei loe, siis hakkab asi “lonkama”. Vahel lausa kahte jalga. Noh, minulgi oli alguses tähelepanu veidi hajutatud ja ma ei kasvatanud silmi mitte sugugi 3-lt 5–le, vaid hoopis 4-le jne. Mingil hetkel sain aru, et minu pall küll väga palli moodi ei tule… Õnneks polnud ma kaugele jõudnud…

Väike harutus ja hoolikam mustri järlgimine (arvuti Susa mustriga kõrval kogu aeg) saavutasin ma lõpptulemuseks üsna keskmist sorti ja samas mind rahuldava ümmarguse palli.

Aga mulle jäi kuklasse veidi idanema mõte sellest alguse äpardusest. Ja nii nagu vahel on, et kui teed mõnda asja juhendist erinevalt, võib sellest sündida hoopis uus asi. Mitte päris uus, aga noh, sarnane.

Ühesõnaga tegin ühe palli veel. Valesti… Meelega… Mul olid silme ees need nõukaaegsed jõuluehted, mis on veidi sellise pikliku kujuga ja mitmetahulised. Kuna minus puudub praegu igasugune iseseisva mõtlemise võime (kui ma oleks hakanud siin veel midagi “leiutama”, siis oleks mul varsti ilmselt pea ka mõtlemisest kipsis), siis tegin selle teise ehte ka neljatahulise (nagu jõulumunagi). Mustriga läksin ka eelmise jälgedes. Pärast tundus, et jäi nagu liiga palju valget pinda, mistõttu silmasin veel “murdekohtadesse” punase lõngaga triibud. Ja palju lõbusam sai. Usun, et järgmiste jõulude eel hiljemalt, teen ma nii ümmargusi kui neid piklikke veel.

Siinkohal minu suurim tänu ja kummardus Julekulerite “ametlikule maaletoojale” Nipile ja “ eestindajale” Susale ja Tööpingile (teistele ka, kes võibolla on neid oma versioone välja töötanud, aga ma pole neile peale sattunud).

Siin pildid… Tahtsin nad kuhugi pildistamiseks ripudada. Aga kuhu? Kodus sobivat kohta ei leidnud (sellist, mille juures ma oleks ise suutnud pilti teha), seetõttu tuli rakendada “käepäraseid vahendeid”. Ma ei ole praegu sellises “sportlikus vormis” nagu Tööpink, kes suudab sokkide pildistamiseks end turiseisu ajada. Seetõttu kinnitasin nad enda külge, ajasin jala püsti ja pildistasin praegu minu kõige “kuumema” aksesssssuuuaari taustal. Ehk siin siis minu töötlused jõulukuulidest, mis ühtlasi mõjuvad võõrutusena jõuludest.
(Jala ebaterve värv on tingitud sellest, et ta on sellest opiaegsest oranzist blögast ikka veel veidi “läbi imbunud”).









Vigade paranduse tegin sõbranna ema mütsiga, mis tema peas enne lendavat taldrikut meenutas ja mille ma nüüd veidi väiksemaks kudusin. Aga kuna seda ma pole enne siia oma “arhiivi “ pannudki, siis olgu ta siinkohal “ära märgitud”. Lõng on Nalle Marjaretki ja värv oli tal…. Kui ma vaid mäletaks….Kulus igaljuhul veidi alla ühe toki.




Amanda posted @ 18:19 - Link - kommentaarid (16)

16 Jaanuar 2011
KUUSE LÕPP JA PROOVITÖÖ

Eile viisime välja oma kuusekese. Tema aeg sai ümber.

Emma oli kurb. Ütles mitu korda, et tal on kahju, et kuusk tuleb välja viia. Pauliine oli realistlikum. Seletas, et “jõuluaeg on mööda saanud”. Aga nii ta läks… Kõigepealt lõikasime oksad maha (s.t. Lauri lõikas ja mina istusin diivanil kõrval). Lõpuks oli meil toas selline “bonsai”…



Vahepeal tegin valmis oma mündikoti proovitöö. Sest välja ta ei tulnud ja midagi muud tuleb niikuinii asemele teha. Mitmed tublid Isetegijad on endale teinud ja siin ka näidanud kauneid rahakotte. Tegelikult ei tahaks ma oma äpardust üldse näidata aga see oleks nagu tõestuseks, et ma VÄHEMALT MIDAGIGI teen. Nii et see proovikott siis.

Ei osanud välja mõelda, milline minu mündikott olema peaks. Esmajärjekorras tahaks muidugi midagi kena rahvuslikku aga no… No ei tõuse minu käsi veel neid “tugrikuid” rahvuslikku kotti panema. Tuleb enne enda ja euroga rahu teha.

Lõpuks kasutasin tükke ühtedest tüdrukute vanadest teksadest. Peale tikkisin veidi mossis ja käed-puusas väikse My. Noh, et vaadaku siis ka kurjalt nende tugrikute pääle. My väga ilus ei tulnud, nii tillukest asja on ikka raske tikkida…

Teise poolega trügisin provva Marmelaadi “mängumaale”. Kirjutasin lõngaga. Ja kirjutasingi konkreetselt, sulaselges eesti keeles, mis kotis sisaldub…
Selline ta sai. Ilmselt läheb varsti Emmale, juba ta nurus seda.









Ja õhtul oli meil kuusepõletamispüha. Lauri viis kuuseoksad õue, kaevas augu lumme ja pani seal sees väikse süütevedeliku abiga meie kuusekese põlema. Meie vaatasime kõik akna peal…





Vaat niipalju siis liigutamist sel nädalavahetusel. Ehk hakkan midagi tegema sel tuleval nädalal…
Amanda posted @ 18:40 - Link - kommentaarid (16)

10 Jaanuar 2011
PESUPÄEV


Tervitustega Marmelaadile, kes mind eelmisel nädalal korrale kutsus, et aitab nüüd jõuludest!

Emma ütles üleeile kadunud kääride otsimise kohta: “Ütleb ju vanasõnagi(!), et mida kauem otsid, seda kiiremini leiad!” Noh, ütleme nii, et see “vanasõna” vajab veel veidi kohandamist ja loogikareeglitega kooskõlla viimist aga…

See järgnev vanasõna on küll juba täiesti tugevalt juurdunud - “Enne töö, pärast puhkus.” Kuigi tavaliselt on eestlastel ikkagi ilmselt nii, et enne on töö ja siis on tugev luuvalu mingis kehapiirkonnas (sõltuvalt tehtud tööle).

Aga … Püherdades siin oma laiskuses ja ideedepuuduses, otsustasin osa ideid n.ö. üles märkida. Osa sai märkmikusse, osa sai jõulupäevikusse ja ühe jäädvustasin ka füüsilisel kujul. Et meelest ära ei läheks… Ja järgmisel jõulul oleks “varnast võtta” ja vajadusel järgi teha.

Aga nüüd siis asjast. Ja ikka veel jõuludest!

Ühesõnaga… jõuluaeg on kiire aeg. Kõigile. Ka päkapikkudele. Või just eriti neile… Piilumist ja hiilimist ja kinkide meisterdamist ja pakkimist ja kirjutamist ja kirjade sorteerimist ja mida kõike veel. No hirmus palju on tööd.

Aga Jõuluõhtul saab kõik see vaev ja rabelemine tasutud, kui miljonid lapsed ja ka nende vanemad on rõõmsad kaunite jõulude, kinkide ja ilusate hetkede üle.

Siis on ka päkapikkudel suur pidu (noh, see töö ja puhkus!). Lauldakse ja tantsitakse ja süüakse ja juuakse ja tiirutatakse ja keerutatakse… vahetatakse muljeid ja ideid ja kavalaid nippe. Ja tehakse plaane järgmisteks jõuludeks.

Aga kui siis peod ka peetud saavad, siis tuleb… Palju õnne argipäevaks! Siis tuleb jah, argipäev. Igapäevased toimetused ja sebimised, jõulude “kokkupakkimine” ja … Koristuspäev ja tööpäev ja… Pesupäev!

Pesupäeval tuleb tolmust ja tahmast puhtaks küürida kõik kindad ja sokid ja roomamisest mustaks läinud püksipõlved ja näiteks aknakitiga kokku saanud kuue küünarnukid… Ja siis tuleb need värske talveõhu kätte kuivama riputada. Et oleks jälle hea vajadusel võtta ja selga sättida…



Eile demonstreeris Marmelaad siin pesukuivatamise aksessuaare. Ja pean tõdema, et naabertänava muttide ideed ikka aeg-ajalt ilmselt ikka “põkkuvad”. Sest mina demonstreerin täna siis seda kuivatatavat pesu… Eile pildistasin aga ei jõudnud üles “riputada”.

Niisiis… Päkapiku pesupäeva tulemus…








Üks tavamõõtu (siis mitte päkapikkude) tikutoos sattus ka rippuma…



Pesunöör kuusel…


Amanda posted @ 09:02 - Link - kommentaarid (16)

07 Jaanuar 2011
OODATES GODOT’D
Ehk pikk ja igav niisama heietus


Vastuseks neile, kes kommentaariribal ja privas uurinud on, et kuhu ma kadusin, annan teada, et olen täitsa olemas… Lihtsalt…. Pole nagu käsitööd teinud ja niisama udu ajada uuel aastal nagu ei sobi. Lugesin ükspäev just oma jõulupostid üle, et kas mõni käsitöö ka sisse sai ja avastasin enda rõõmuks, et midagi sai ikka tehtud ka niisama mullitamise vahele. Aga siin on nii aktiivne ja tubli seltskond ja ilusat käsitööd tuleb juba aasta algusest mühinal, nii et kuidagi imelik on niisama juttu puhuda. Aga… teen siis väikse kokkuvõtte viimasest nädalast.

Aastavahetus läks meil kenasti ja rahulikult. Lauri pidi küll viimasel hommikul korraks tööle minema aga meie siis tüdrukutega tegime rosina-sokolaadi keeksi ja laimikooki. See sokolaadikeeks oli selline, mille leidsin ühest soome blogist ja kirjutasin lihtsalt maha. Siis andsin Laurile juhtnöörid, mida poest tuua ja alles küpsetama hakates hakkasin vaatama ka KOGUSEID. Noh, õnneks jäi kõik eelmise aasta numbri sisse ja ei pidanud kohe uut aastat sellise koogiga alustama aga… Kujutate ette keeksi, kuhu sisse läheb 300 dl glögi, 200 g rosinaid, 200 g võid (!) , suhkrut oli ka oma 200 g aga selle jätsin heaga ära. Siis veel 200 g sokolaadi! (tunnete, kuidas seda lugedes juba tagumik laiemaks läheb?). No igal juhul minule küll tundus… Ja kui ma lugesin et galsuuri läheb 200g maasikamoosi, 200 g valget sokolaadi ja veel 200g (!) võid, siis mõtlesin küll et “kukemuhvi!” , mina seda glasuuri küll ei tee. Olgu tõe huvides mainitud, et tegelikult tuli see keeks jube õhuline ja hää ja ei tundunud üldse nii rammus nagu ta tegelikult oli. Ja glögi andis talle jube huvitava alatooni. Lauri sõi õnneks pea kogu keeksi… Nii et mina pääsesin!



Ettevalmistuse käigus, kella kolme ajal, ütles Punna (suuri sõnameistreid)” Ma loodan, et meil tuleb täna tore pidu!”. No mis saab veel toredam olla. Ettevalmistused läksid ladusalt. Enne lauda istumist viisid Lauri ja lapsed veel minu emale (kes elab siinsamas lähedal aga otsustas sel aastal üksi uue aasta vastu võtta), no viisid veel cateringi korras ühe soojatoidu, ühe külmtoidu ja ühe magustoidutaldriku, et tal ka veidi pidulikum oleks. Ja siis saime ise lauda istuda…







Pidu tuli tore. Lastesampanja kork lendas sellise pauguga vastu lage, et tavaline kork ka vist ei tee sellist pauku. Ja sampanjat voolas ojadena… Naersime Lauriga, et mitte ükski neist ei imestanud, et miks see pudel iial tühjaks ei saa. Tegelikult käis Lauri aeg ajalt pudelit köögis Valge klaari limonaadiga täitmas ja nii jätkuski ühest pudelist terveks õhtuks.

Tina valasime ka. Et mis uus aasta lastele toob? Ja selliseid asju ta siis toob…









11 ajal õhkas Emma” Meil on nii pidulik ja ilus olemine siin!” Ja muu polnudki ju tähtis. Laud oli kaetud (Lauri oli jälle lihameister, mina tegin täidetud mune, kartulisalatit, toorsalatit), tuju hea, lapsed elevil ja rõõmsad, telekast head saated… Uue aasta saabudes käisid Joosep ja Lauri õues saluuti laskmas ja vaatamas. Meie tüdrukutega olime toas….

Uue aasta esimesed päevad on lihtsalt kulgenud… Teisel jaanuaril käis Lauri kahe sõbraga maal katust rookimas. Meie tegime kodus poistele sooja toidu valmis, kui nad tulid. Tüdrukud küpsetasid (minu minimaalse abiga ) jälle laimikooki…

Maal oli katusel ühel pool lund vähe…



Ja teisel…



b40_m.jpg" border="0" alt="" />



Ja siis tuligi käesolev nädal. Raske nädal… Imelik nädal… Olen olnud laisk ja eemalolev… Väsitab see pidev istumine ja lamamine. Jalg on juba nii heas korras, et vaid harvadel päevadel annab tunda. Aga teha ikka midagi ei saa ja see ajab mind närvi. Paras löök oli see küll, kui niite välja võttes arst mulle teatas, et minul sellist “toetamise” aega ei tulegi. Et kuni lõpuni tuleb jalga hoida, kuna murrud on nii kehva ja strateegiliselt oluliste kohtade peal. Ehk siis… Sellist liipamise aega tuleb alles siis kui kips on pealt maas. Mis kõige varem saab juhtuda 25. jaanuaril. Oh kuidas tahaks midagi teha… Kuidas tahaks liikuda! Siis rohkem kui ainult kempsu ja kööki... Ja see kõik on viinud selleni, et iga päev uitan mööda netti ja blogisid, vaatan teiste kauneid töid ja ise ootan Godot’d! Või õigemini ootan inspiratsiooni…

Aastavahetusel oli mul kindel plaan mingit rahakotti tegema hakata aga kui paganama Marko Kaljuveer (pange jah, spordireporter aastavahetust juhtima!) seitsmendat korda svipsis inimese näoga karjus, et “tere tulemast euroajastusse!” siis ajas mind hoopis kõik see värk nutma. Ja pole tulnud ka seda rahakotitegemise tuju. Iga kord, kui sellele mõtlen , karjub mu peas jälle “homeeriline” Kaljuveer nagu spordivõistlusel, Euro-ajastust…

Et asi väga halaks ei läheks (juba läks, mis siin enam!) annan teada, et kuigi teatud kodanikud.. (nimed algavad M ja L-iga) on püüdnud mu meeli kallutada kevade poole, alustasin mina hoopis JÕULUETTEVALMISTUSTEGA (tervitused Marmelaadile ja Laimale!). Tellisin endale paar raamatut, et oleks järgmisel aastal koopiaid võtta kaartide jaoks.



Vasakult vaadates pärinevad need lauluvihikud aastatest 1918, 1929 ja 1931.




Ja paar vana jõulukaarti sain ka.







Tüdrukute kleidi-idee järgmiseks jõuluks tuli ka just ühelt kaardilt…





Remondi-ideed käivad ka peas. Köögis tahaks veidi ümber teha (alles tegime, aga noh, l…llidel tulebki mitu korda teha, sest tervikideed ei tule korraga) . Ja magamistoas tahan loobuda suurest seina katvast kapist… Aga kõik see jääb ootama aega, kui ma jälle suudan kahel jalal käia….

Nii et kõigile tublidele käsitöölistele on minul vastu panna ainult hala, vedelemist ja mõttemõlgutusi. Positiivne külg on see, et nüüd on rohkem aega lastega olla ja kaisutada. Kui muidu oli ikka nii, et tihti enne vaja mingi asi ära lõpetada, siis nüüd… Ronitakse kaissu ja kaenlasse siis kui tuju tuleb. Sest emme on ju kogu aeg saadaval ja püsib enamjaolt paigal… Nii et naudimegi seda koosolemist!





Ja noh… äkki tuleb millalgi see mõte ka, mis käed liikuma paneb… Millalgi peab ju SEE isetegija siin ka midagi faktiliselt tegema, mitte ainult jutublogi pidama…..!
Amanda posted @ 11:49 - Link - kommentaarid (27)



321204 visits