Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Detsember 2015
31. LUUK
Aasta viimane päev

Mul oli ju peale jõule plaanis siin veel üles panna ühed prossid ja kirjutada sellest kuidas me Piparkoogimaanial ja kinos „Väikest printsi“ vaatamas ja Raekoja platsil jõuluturgu külastamas käisime aga... no nii need päeva kiiruga läksi. Vahepeal sain muidugi rahulikult olla ja kududa ka.

Aga aasta viimase postituse tahaksin teha küll käsitööalase, sest tegelikult ma teen käsitööd kogu aeg, iga päev (õhtuti kui teleka ees istun. Sest kui ma pean vaatama telekat üle 5 minuti ilma midagi tegemata, siis ma muutun juba väga närviliseks). Millegipärast aga ei jõua ma asja üles pildistatud ja veel vähem postitatud.

Aga need türukute kampsunid on küll selline töö, mille üle ise uhke olen ja mis mulle väga meeldivad. Keerulist pole ju midagi aga kuidagi on tulemus olnud mulle meelepärane. Ja türukud on nii palju juba nendega käinud ja nad on nii armsad nende kampsunitega.
Millalgi sügisel, kui paljusid Tallinna käsitööhuvilisi tabas Novita lõnga hullus, ei jäänud minagi sellest puutumata. Käisin poes, olin kui puuga pähe saanud, osta ei osanud väga midagi. Mind halvab tihti see, kui näen, kuidas teised oskavad mõelda ja valida. Noh, et kõigil on korvid lõngu täis ja ilmselgelt nad ka teavad, mida nendest lõngadest teha. Ja siis olen mina, kes tahaks ka kõiki neid ilusaid saada aga lisaks sellele, et ma olen Kaalud, ei ole mul ka mingit selget kontseptsiooni. No tookord ostsin mõned lõngad ära, põhiliselt sokilõngad, ja istusin autosse. Ja loomulikult kontseptsioon tuli... Kui jõudsime Tondi Selveri juurde, tekkis esimene mõte. Mustika keskuse kohal juba järgmine... Ja kui me jõudsime Nõmme raudtee ülesõidukoha juurde, ütles Lauri “ lähme ostame nüüd nende ideede lõngad ka ära!“.

No vot! Ja osa nendest ideedest olid türukute kampsunid. Mõnusast Säde lõngast (mis sest , et ainult 7 % mohääri ja ülejäänud akrüül ja tean, et on neid, kes sellist lõnga kättegi ei võtaks, aga mina võtsin). Ilusad tulid ikka...

Ja lõng.... Nii nagu mulle meelib, kui näiteks seinavärvil on nimi, nii meel d ivad mulle ka Novita lõngad, sest neil on oma lugu. Ma ju tean, et see on reklaamitrikk aga las ta olla. See on lisaks ka emotisoon (ja ma vahel valin rõõmuga megakiidetud maailmakuulsa lõnga asemel Novita ilusa emotsiooni) Igal lõngal on lugu oma lõngavöö peal . Säde lugu on selline „Se hetki, kun aurinko välkähtää. Säde. Taika on alkanut.“ Ehk maakeeli „ See hetk, kui päike vilksatab. Kiir. Ime on alanud.“ See tõlge on nüüd tõesti täiesti vaieldav, sest soome keeles on see nii palju täpsem aga eesti keelde on seda keeruline panna. Taika on ka nagu võlukunst või midagi imelist. Nii et ... lihtsalt minu versioon tekstist.

Aga selle loo sisu on nii armas... Pisike imeline muinasjutt lõngavööl. Liigutab mind iga kord, kui seda toki pealt loen... Ilus lugu ja ilus mõte ja see sädelus kandub edasi ka kootavasse kampsunisse või õlasalli või millesse iganes. Võibolla sellepärast mulle meel diski tüdrukutele neid kampsunei d kududa ja mulle meelib kui nad neid kannavad.

Et siis sellised..... Allääres ja varrukate otstes kasutasin Annise salli ääreteemat. Ja Pauliine kampsiku ülemise osa kudusin pitsilise.











Aga praegu soovin kõigile meeleolukat uue aasta algust ja uuel aastal palju päikest ja kõike ilusat!

Ikka teie
Amanda
Amanda posted @ 21:46 - Link - kommentaarid (13)

23 Detsember 2015
23. ja 24. LUUK

Ongi peaaegu jõuluõhtu käes. Kuusk on ehitud , laud on peaaegu kaetud, õues on ka tulesdi ja kaunistusi riputatud. Jõulutunnet otsime ikka veel, tasapisi hakkab ta ligi ka tulema. Tänane päev on tõesti olnud juba rahulik ja mõnus toimetamine. Kuigi meil on haigus majas, Emma oli eile esimest päeva palavikuta ja täna Pauliine esimest päeva palavikuga, siis on toimetusi ikkagi nende kõrvalt teha saanud.

Homme on aeg siis viimased koristused teha, kõik valmis sättida, isa haual käia, külalisi vastu võtta, kinke avada ja loodetavasti jääb hetk ka rahulikuks istumiseks.





Täna kleepisin viimaseid marke viimastele jõulukaartidele. Enne pühapäeva kuuldavasti post ei liigugi, ise lootsin, et saan veidi pettust teha ja jõuavad kaardid näiteks teiseks pühaks kohale. Aga ... eks siis jõuavad hiljem. Ka kaartide hilise valmimise lükkan jälle kiiruse ja ajapuuduse selga. Nii nagu palju muudki.... Siinkohal vabandangi selle pärast, et nii mitu luuki avamata jäi. Mul on ikka veel üles panemata post näiteks tüdrukutele tehtud kampsikute kohta (ise olen nii rahul nendega aga näe, aega pildistamiseks ei leia... ) või veel ühed prossid. Aga võibolla pühadevahelisel ajal jõuan...

Ja siis täna meenus mulle üks suvepäev, kui Lauriga hirmsa kuumaga talvepuid puukuuri vedasime. Selleks, et puid kuuri vedada, tuli enne kuur igasugu sogast tühjaks vedada. Kuna me oleme pliitaomanikud alles aasta olnud, ei olnud meil varem ka puudehoiu vajadust. Nüüd oli vaja tavalisest kuurist teha puukuur. Aga see selleks. Igal juhul tuli kuurist välja igasugu huvitavai dasju, paljud neist sellised, mille olemasolust mul mingit mälupilti enam ei olnud. Aga... kogu selle huvitava avastusretke üks suurimaid avastusi oli karbitäis kirju. Ma teasin küll, et need mul on aga kus.... sellest mälupilt puudus. Mäletan täpselt seda päikeselist päeva, kui istusin maja taga terrassitrepil ja lappasin neid killukesi minevikust.

Kahjuks ei olnud seal ühtegi minu kirja. Aga olid minu sõprade kirjad mulle. Peamiselt ülikooliajast. Laurilt ja minu toanaabrilt Katilt, ühelt tolleaegselt sümpaatialt ja ühelt klassivennalt armeest. Siis minu sõbranna praeguse abikaasa kirjad mulle ( ülikooli ajal oli ju nii, et kõigil läksid klassivennad sõjaväkke ja kuna neil oli igav, siis vahest Tartus ühikas istusime ja kirjutasime neile kirju. Mis sest , et inimest ennast ei tundnud. Nüüd on tollest klassivennast saanu sõbranna mees. Helistasin talle kohe ja tuletasin meelde, kuidas me tookord ühikas koos kirju kirjutasime.. Aga nendel endil on alles kirjad üksteisele ka, vaat nii kenasti on hoidnud. ) Ega ma töö kõrvalt palju ei jõudnud lugeda, panin kirja päikse kätte päevitama ja toimetasime edasi. Aga siis just arutasime Lauriga, et kui kiiresti on elu muutunud. Kui meie ülikooli ajal oli suvevaheag siis ega me ju muud moodi need kolm kuud ühendust pidada ei saanudki, ikka kirja teel... Tänapäeval helista, saada sõnum, SMS, kirjuta Facebooki... variante on tohutult. Just praegu näitas telekas uut Swedbanki äpi reklaami, kus kõrvaltoast saadab poeg isale rahapalve. See on tänapäeva norm ja staatuse näitaja, mida uhkem mobiil, seda rohkem suudad suhelda... Tolleaegne kirjaliikumine oli aeglane nagu nõukaaegne post ja infot palju vahetada ei jõudnud. Aga... Tolleaegne kirjavahetus oli kuidagi isiklikum. Istusid, võtsid paberi, mõtlesid, mida kirjutada. Praegu... Ei viitsi enam keegi ... Kõik on ühe kliki või ühe Laik’i kaugusel . Rohkem ei viitsitagi... Ei oma mõtet kirja panna , rääkimata kirja või kaardi saatmisest .... Seetõttu tundubki mulle nii oluline, et ma ikka jõuludekski kaardi saaaksin. Isegi siis, kui need hilinemisega kohale jõuavad.... Ja ise rõõmustan ka nagu laps kinkide üle, kui postkastist mõne jõulutervituse leian.

Kuuse ehtisime ka ära. Põhitegijaks sai sellel aastal valged jõulukuulid ja puidust lumehelbed. Need on pärit oma kooli poiste õpilasfirmalt. Lahedad poisid, kes sellise toreda mõttega kooli jõululaadal rõõmustasid. Sain neilt eritellimusena peale laata ühe portsu helbeid osta ja olen megarahul. Uuel aastal tellin ilmselt veel, sest sellist ilu tuleb ju varuda kohe varuga ( väga loogiline lause).







Aga tänase tuleva öö (ilmselt Pauliine kõrgest palavikust tingitud ) toimetuste ja homse sagimise tõttu panen oma jõulutervituse juba praegu kirja.

Olge te tervitatud, kes te siin käite ja loete. Loodan, et teie jõulud tulevad kaunid ja ilusad hoolimata sellest, et lund õues ei ole. Eks see tunne peab ikka seestpoolt alguse saama, kuigi väline aitab kõvasti kaasa. Aga kui võtta tassike glögi või kakaod ja istuda hea raamatuga kamina ette... või võtta vastu sugulasi- läheasi... või sõita ise kellegi lähedase juudre jõuluõhtut veetma... või istuda oma kaunistatud jõulukuuse kõrval ja vaadata kasvõi telekat (näiteks die hard’i, mis uskumatu aga tõsi, on ka minu arvates jõulufilm  . Ükskõik, kuidas olete otsustanud oma jõuluõhtu veeta, ma loodan , et see kujuneb just selliseks nagu te olete lootnud.

Ärge unustage lähedastele küünalt süütamast, kas haual või aknal... Ärge unustage oma jõulukaarte üle lugemast... ärge unustage lihtsalt olemast ( kasvõi sukavarda d käes... minul on järjekordne õlasall varrastel ja iga natuksese aja tagant hiilin nagu salaja närvirahustuseks paari silma kuduma). Eks see jõuluaeg peaks olema selline tugeva sissehingamise või väljahingamise aeg. .. Enne kui uus aasta mürinal jälle uued toimetused peale toob.

Ilusai pühi kõigile lähedaste seltsis. Ja kui tunnete end üksikuna, siis helistage kellelegi... või kirjutage.

Meie selleaastase jõulukaardiga soovin Rahulikke Jõule kõigile!



Ikka jõulune,

Amanda
Amanda posted @ 22:51 - Link - kommentaarid (13)

21 Detsember 2015
21. LUUK

Meisterdamist lastega.

Laupäeva õhtul jõudsime tüdrukutega veel veidi meisterdada ka. Nii nagu minuga ikka, kui midagi uut näen, mis mind kõnetab, nii ma seda proovida püüan.

Peale teatrit ja muud meeleolukat võtsime kodus ette väikese värvimise. Nimelt tahtsid türukud lähedastele ka väiksed kingitused teha ja otsustasime proovida veel kord küünelakiga marmoriseerimist. Ma ikka püüan välja mõelda, et asi oleks ka praktiline või siis emotsionaalse tähendusega. Arvan, et need tassid selliseks saavadki. Kumbki plika tegi kaks tassi. Ja sellised tulid need välja.











Teine näputöö oli palju bling-blingim. Nimelt nägin millalgi Facebookis videot, kus üks ameeriklanna valmistas jõulupärja, kasutades soodsaid jõulukuule ja ..... pesumaja traadist riiepuud. Painutas selle ümaraks, võttis ülevalt lahti ja lükkis traadi peale suvalises järjekorras erineva suurusega kuule. Ma ei tea, kas see tuleb selle aasta lumetust talvest või pidevast vihmast või kiiruse hullumajast või millestki muust... aga tavalise looduslähease stiili asemel tuli mul jube vajadus mingi eriti blingi asja järele. JA niipea kui ma seda videot nägin, nii ma teadsin, et seda ma tahan proovida. Laupäeval siis proovisimegi. Ostsin ausalt öeldes palle juurde ja kuna meil polnud ühtki vajalikku riiepuud, tõi Lauri õuest ühe traadijupi ja sellest ma siis keerasin sellise ümarapoolse rõnga. Tüdrukud lükkisid siis jõulukuulid traadile ja nii meie bling-bling jõulupärg valmis sai. Ise oleme jube rahul. Naljakas kohe... Aga vahel võib ka nii....










Amanda posted @ 15:23 - Link - kommentaarid (6)

20 Detsember 2015
20. LUUK

Vaata, Madlike, lund sajab!

Minu reklaamipostituse järelkaja oli mõtlemapanev. Ja huvitav.... Samas, tuleb tunnistada, et selline ma olen- televisioonist ja meediast mingil määral rikutud ja puudutatud, aga ma püüan sellest kõigest leida üles just seda head ja kasvatuslikku poolt. Midagi, mis annaks mulle õppetunde või mõtlemisainet.... Ja seda olen ma ka saanud, nii telekast kui ka nednestsamadest reklaamidest. Tunnistan, et kui ma telekast mingit filmi vaatan, siis reklaamipausi ajal ma panen hoopis hääletu peale. Siis on seda halbust kergem taluda. Ja karureklaami kaitseks tahan öelda, et see on ju tegelikult armas muinasjutt. Loomulikult tean ka mina, et talvel ei tohi karu unest üles ajada aga samahästi teame ka, et kolm karu ei pahanda tegelikult, kui keegi nende kausikese tühjaks sööb. Mõlema puhul on tegemist ju lihtsalt motiivi ja looga. Niipalju tahtsin ma enda ja jõulureklaamide kaitseks veel öelda.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis Madlikesest.Käisime eile Nukuteatri jõuluetendust vaatamas. Nii nagu igal aastal (välja arvatud eelmisel, kui kavas olid veidi imeliku moega monoetendused ja kuidagi jäi see minust puudutamata.) Aga sellel aastal- „ Vaata, Madlike, lund sajab!“.

Etendust mängiti Kultuurikatlas ja mina käisin seal esimest korda (no ei ole nii kultuurne, et oleks varem sattunud). Ja elamus oli väga positiivne.

Aga etendusest endast. Pean tõdema, et see etendus oli kõige paremas mõttes jõul. Kavalehel nimetati etendust visuaalteatrilavastuseks. Ja seda see tõesti oligi. Esimesest hetkest alates, kui näitlejad lavale astusid, muutus kõik ..... maagiliseks.... Langev lumi, kostüümid, näitlejad– kõik see helgus! MAAGILINE...

Etendus ise oli täis väga läbimõeldud, kavalaid, vaimukaid ja lihtsalt geniaalseid lahendusi. Näiteks kiire saanisõidu ajal oli kahel pool saani kaks näitlejat, kes saani kõigutasid ja seinale kuvatud kiire puude möödumine koos kõikuva saaniga andis tõesti kiire sõidu mulje. Neid väikseid aga nutikaid lahendusi oli veel.

Jah, see oli tõesti Jõuluetendus suure algustähega. Härra Opositsioon (ehk väljakasvav puberteet) ei olnud alguses loomulikult jälle nõus meiega tulema, aga pika veenmise peale nõustus siiski oma kohalolekuga etendust austama. Ja pärast koduteel ütles, et see oli parim etendus, mida ta mäletab. Nukuteatrile on see muidugi suurim tunnustus Samas ei saa kunagi kindel olla, kui paljusid etendusi ta üldse mäletab. Aga tegelikult ka, Joosep jäi tõesti rahule ja pärast arutasime just neid vahvaid lahendusi, mida etenduses kasutati.

Kas ma kiitsin juba kostüüme? Ei ! Aga need väärivad imetlust ja vaimustust ja... Nagu Lauri ütles, olid need otsekui Carl Larssoni joonistustelt, aga mulle meeldis väga see, et need oli kõik sellised heledad ja helged. Kogu lavakujundus oli helge. Ja kostüümide näputöö... Oh, need Madlikese ja Liisbeti tikitud mantlid, ema heegelatud õlasall, majateenija Alva kostüüm... Lauri ütles pärast veel, et need kostüümid oli tehtud nagu minu jaoks. Selles mõttes, et otsekui minule vaatamiseks ja imetlemiseks. Ja nii see tõesti ka oli. Kunstnik Marion Undusk oli teinud uskumatult head tööd ja selle eest tahaksin talle kunagi tõesti aitäh öelda.

Etendus jättis nii hea ja helge mulje. Ja kuna seal sadas ka lund, tuli kohe selline imeline jõulutunne peale. Ainuke asi, mille kallal ma viriseks, oli etenduse lõpus maha öeldud teade, et Statistikaameti lapsi ootame seal toas ja teise firma lapsed on oodatud teise tuppa. See on minu meelest lihtsalt etiketi ja hea tava vastu eksimine. Mitte et mul või mu lastel oleks selles väga kurb olnud (pole halba ilma heata – minu, ja pärast selgus, et ka Lauri esimene mõte oli selle peale, et nüüd läheb riietehoius ilma pika sabata ), aga ma usun, et neid pisikesi oli küll, kellele emme pidi seletama, miks neid erilisele koosviibimisele pole kutsutud. Selle koha pealt võiks küll Nukuteater jala maha toetada ja lasta firmadel oma töötajatele juba enne etendusele tulekut teatada, kus järelpidu toimub. Selline elementaarne hoolivus võiks küll alles jääda. Aga noh, see oli selline väike möödalask, mis lihtsalt ...noh, on kuidagi.

Igal juhul, kui kellegil on lähipäevil aega, siis mina soovitan küll sügavalt seda etendust vaatama minna. Samas, alla viiestele võib see olla veidi väsitav ja nende vanematele ka, sest neil tuleks seal veidi ikka seletada. Aga meie plikad olid küll mõlemad lausa lummatud ja nagu tõdesin, isegi Joosep jäi väga rahule. Meie Lauriga... meie olime lihtsalt sellest ilust ja maagiast liigutatud. Ausalt öeles, kui ma saaks ma vaataks seda etendust kohe veel. JA mul on jube kahju, et need Nukuteatri jõuluprojektid ei jõua kunagi näiteks telekasse (ikka see minu lemmikkanal) näiteks ETV võiks neid iga kord järgmisel aastal näidata. Aga kindlasti on sel mittetegemisel oma põhjused nagu raha või ... mõtlematus.

Eilsesse päeva mahtus veel ka kohvikuskäik ja õhtul sõitsime läbi tasuta nahavähi kampaania raames korraldatud kontrollist. Hea on teada, et uuring on tehtud ja kõik on korras.

Ja Hansaplanti jõulukuningriigist pöörasime ka läbi ja pärast tegime türukutega kodus kaks meisterdamisprojekti. Aga sellest ehk millalgi hiljem....

Kuna etendusel pilti teha ei lubatud ja me loomulikult ei teinud ka, siis on järgnevad fotod laenatud Nukuteatri kodulehelt. Ausalt, päris ausalt öeldes ei tee nad etendusele just au. Tegelikkus oli palju maagilisem. Võibolla nad lihtsalt ei tahtnud enne etendust kõike ära näidata. Aga aimu saate ikkagi....











Kui kellegil õnnestub veel pileteid leida siis Madlikese etendus on küll see, mida soojalt soovitan ära vaadata.

p.s. vaadata võib eelmisi postitusi ka, panin siia nüüd vahepealsete päevade kompensatsiooniks mõned üles.

Amanda posted @ 07:43 - Link - kommentaarid (1)

15. LUUK

Jõulukingisoovitus

Nüüd viimasel hetkel veel kõigile, kellel kodus lapsed, üks väike jõulukingisoovitus. Nimelt on ilmunud üks pööraselt lahe raamat. Grigory Oster on kirjutanud „Vallatu matemaatika“. Ja vaat see on tõesti vaimustav raamat. Võin teile täitsa tõsiselt lubada, et kui teie lapsele väga ei meeldi matemaatikaülesandeid lahendada, siis selle raamatu omasid lahenavad nad kõik nagu nugised. Lihtsalt.... see on nii vaimukalt kokku pandud teos, et pole võimalik, et laps sellisest raamatust ei innustu. Isegi täiskasvanud on valmis seda vähemalt lugema, kuid nad ka pole just ülesannete lahendamise lainel.

Mina sain oma kolleegilt üheks õhtuks laenuks ja Emma kirjutas kohe selle raamatu oma jõuluvana soovinimekirja ja nii Emma kui Joosep lahendasid mõnuga kumbki 4 lehekülge. Pauliinel oli sel õhtul lihtsalt liiga palju trenne, nii et tema piirdus kahe lehega ja lihtsamate ülesannetega. See on ka selle raamatu juures vaimustav, et on erineva raskusega ülesaneid ja igaüks leiab endale sobiva. Joosep ütles pärast: „Miks ei võiks matemaatikaõpikud ka sellised olla?“ . Ja üks me peretuttav, kellele reklaami tegin, otsustas osta raamatu oma 11. Klassi pojale, sest igasugune matemaatika lahendamine arendab ju aju.

Toon mõne näite ülesannetest ka, mis mul nagu kuklasse meelde on jäänud.

„Sherlok Holmes lahendab raamatu esimesel 18 leheküljel 5 mõrvamüsteeriumit. Mitu mõrva lahendab ta 180 leheküljel?“

„ 4 Paukat ajab taga 108 vanaema. Vanaemad põgenevad puu otsa. Kui puul on 4 suurt oksa, millel igaühel on 18 vanaema, siis mitu vanaema kiigub puu ladvas?“

„Tuletõrjujad harjutavad 3 sekundiga pükse jalga tõmbama. Mitu paari jõuab hästitreenitud tuletõrjuja jalga tõmmata 5 minuti jooksul?“

Üks veel. „ Vargad võtsid jälgede segamiseks kaasa viis luuda. Kaks nendest unustati bussi, kaks kaotati teel objektile ning üks luud keelus koostööst varastega ning lagunes koost. Mitu luuda jäi varastele jälgede segamiseks?“

No kes ei tahaks sellist kogu lugeda ja lahendada. Olen sellest raamatust rääkinud nii põhikooli kui ka gümnaasiumi omadega ja kõik on olnud naerulsui valmis lahendama. Tekib küsimus, et kui igal aastal ilmub suures koguses igasugu tiruliru raamatuid, siis miks pole keegi varem sellisele mõttele tulnud? Aga samas hea, et lõpuks midagi nii andekat ka matemaatika vallas ilmus.

Nii et „ Vallatu matemaatika“ Grigory Oster (sest on ka üks teine sama algusega raamat aga see pole see mida mina reklaamin)

Olgu lõppu lisatud, et ei ole ma ei kirjastuse ega Grigory Osteri palgal ja reklaami teen puhtalt enda vaimustusest geniaalse teose suhtes. Sest tean väga hästi, kui raske on leida head ja samas ka mõistlikku jõulukinki lastele. Siin siis üks variant millele võib pilgu peale visata.


Amanda posted @ 07:36 - Link - kommentaarid (1)

14.LUUK
Soome asemel Pärnu

Tüüpiline eestlane, kes alguses ei saa vedama ja siis jälle pidama... Aga vabandusi ei ole, sel aastal olen häbematult vähe luuke lahti teinud ja vabandan kõigi ees, kes iga päev on midagi oodanud. Aga nüüd lisan siia takkajärgi need postitused, mis oli olemas aga mida mingil põhjusel lihtsalt ei jõudnud lõpuni viimistleda ja üles panna. Siin siis üks.

Kuna lapsed on kasvanud ja kolme lapse huviringide ja harrastustega seotud elu pööritamine võtab omajagu energiat, otsustasime sellel jõulul Soome mitte sõita. Lihtsalt praktilistel kaalutlustel, kuna päev oleks olnud pikk... Ja eelkõige ka selle pärast, et meil oli keeruline leida seda õiget päeva.

Aga et jõuluaja retke mitte ära jätta võtsime üleeelmisel nädalavahetusel ette ikkagi väikese retke. Seekord hoopis käigu Pärnusse. Spaasse. Sest me pole mitte kunagi niimoodi ööseks spaasse sõitnud ja kuna õnnestus saada supersoodne pakumine, siis kasutasime selle ära.
Stefanis käisime pitsat söömas. Oli hää! Ja suur! Ja Stefani restoran ise oli niiiii hubane ja armas, et kohe hullu... Meie pere nägu koht. Kaminaga ja puha. Siis põleva kaminaga. Vahetasime Joosepi meelehärmiks isegi lauda. Temal kui puberteediealisel oli muidugi piinlik, kui me küsisime luba kaminale lähemale kolida. Aga loomulikult me tegime seda. Lauri ütles enda selliste olukordade lemmiklause „ Nüüd oled sa meiega! Väärikuse võid heaga unustada!“ (pärineb laiskloom Sidi suust „Jääaja“ multikast), mis muidugi Joosepit ühtaegu naerma, nihelema ja silmi pööritama ajab.

Port Arturist hüppasime ka läbi, et apteegist lastele veidi rohtu osta, sest 2/5 olid meil tõbised.

Basseinides ja saunas käisime ka. Aga kas tingituna madalhooajast või tugevast tuulest oli Strandi basseiniala ikka pehmelt öeldes külm.

Ja et meie jõuluretk oleks traditsiooniline, tõusis õhtul ikka väga tugev tuul ja kell 21.45 läks pooles Pärnus elekter ka ära. Mis kinnitas veelkord reeglit, et kui meie mingi jõulusõidu planeerime, siis torm ka tõuseb. Ehk siis läksime suht vara magama, mis tegelikult oligi ju ka asja mõte- nimelt puhata.

Hommikusöök sai Strandis söödud ja see oli tõsiselt (ja üllatavalt) rikkalik. Tõeliselt lai ja maitsev valik!

Enne hotellist väljatsekkimist veetsime 1,5 tundi ka spaa keldris olevas minigolfikeskuses. Oi, lastel oli lusti pööraselt, kui nad Lauriga väikest võistlust tegid. Mina märkisin punkte. Ja meid üllatas jälle meie Pauliine, kes on nii positiivne ja alati rõõmus. Kui Joosep ja Lauri võistlesid ikka tõsiselt, kes vähema löögiarvuga palli auku saab.... siis Pauliine tuli ja teatas mingil hetkel täiesti positiivse häälega: „ 8 rada, 29 lööki!“ . Ilma igasuguse põdemiseta! Tema tunneb ikka nii paljudest asjadest lihtsalt siirast rõõmu, see on eriline oskus!
Laupäeval veetsime osa päevast mööda Pärnu kaltsukaid tuulates ja siis jõime kohvi minu tädipoja pere juures. Ja õhtuks koju.









Pildid on ainult Steffanist. Mujal väga ei pildistanud.
Amanda posted @ 06:44 - Link - kommentaarid (1)

19.LUUK
Kingitus Pauliine viiuliõpetajale

Mis sa muud ikka kingid kui midagi väikest ja endatehtut. Seekord siis väikese viiuldava ingliga pross. Selline....





Kuna eile ei läinud see post millegipärast seinale üles, siis täna tuleb lausa kaks asja järjest....
Amanda posted @ 06:09 - Link - kommentaarid

17 Detsember 2015
17. LUUK
Reklaamist

Vahepealsed päevad on möödunud sellise kiirusega, et pole arugi saanud et peaaegu nädal on möödas. Kogu aeg on kiirus peal. Aga... kui inimesel hommikuti kell 5 uni ära läheb, siis võib ju natuke mõtiskleda...

Sel korral reklaamidest... Ja nende sisust. Jõulureklaamidest.

Aastal 2013 oli see... kui sattusin juhuslikult peale jõulureklaamile, mis jutustas jänese ja karu sõprusest. Paljud on seda ilmselt näinud. Imeline jõululugu, mille nägemise järel avanes mulle nagu täiesti uus maailm. Reklaamimaailm... või õigemini, hea reklaami maailm. Ma ei hakka üldse raiskama enda aega ja närve, et analüüsida meie telekanalite reklaame. Sellel pole mingit mõtet. Ja kes olen üldse mina, et arvustada „ proffide“ tööd? (kuigi mul on olnud au otsapidi selle alaga 5 aasta jooksul kokku puutuda).

Aga vaat head reklaami meeldib mulle vaadata küll. Vähemalt minu arvates head. Sellist, mis lisaks müügi edendamisele püüab anda edasi ka muud. Midagi enamat kui lihtsalt „ostke meilt!“. Midagi nähtamatut...

Vaat sellised reklaamid on näiteks iga-aastased John Lewise kaubamaja jõulureklaamid. Väikesed lood, mis lisaks oma kaubamaja teavustamisele juhivad tähelepanu ka lihtsatele põhiväärtustele, mis argipäevarutus võibolla ununema kipuvad. Mis tuletavad meelde mõne hea sõbra või sugulase, ilusa hetke, väärt kogemuse... Mis annavad ka hingele, mitte ainult materiaalsele tajule. Mis on nagu alla-kaheminutised minifilmid, nii et ei peagi kulutama 2 tundi hea filmi nautimiseks vaid kogu emotsiooni saab kätte palju lühema ajaga.

Neid reklaame on veel. On selle aasta Sainsbury reklaam Mogsist. Lisaks veel WestJeti lennufirma reklaam...

Kuna mingist ajast mäletan, et siia ei ole soovitav youtube’i linke postitada, siis saab igaüks ise otsida. Lihtsalt lüüa youtube otsingusse John Lewis cristmas advertisment ja teile tuleb terve list erinevate aastate jõulureklaame. Kõrvalriba pealt avastate enda jaoks ehk midagi muudki uut ja huvitavat. Aga see aeg tasub kulutamist, eriti Eesti külmas reklaamiruumis elavatel inimestel. Ja taas tekib küsimus: miks meil ei tehta.... Kuigi tõe huvides olgu öeldud, et Kalevi ja ka mõne muu firma jõulureklaam hakkab vaikselt sinnakanti jõudma.... See on muidugi puhtalt minu enda tagasihoidlik arvamus.

p.s. Kui keegi avastab mõne eriti armsa jõululoo-reklaami, siis minule võib julgelt seda soovitada.
p.p.s ja emotsioone või eriti meeldinud reklaami võib ka kommenteerida. Oeln tänulik...
Amanda posted @ 05:23 - Link - kommentaarid (8)

13 Detsember 2015
13. LUUK
Täna on 3. advent

.... Peaks olema rahulik päev valmistumiseks ja perega olemiseks ja rahulikuks mõtiskluseks. Kogu nädalavahetus võiks olla aja mahavõtmiseks paras. Aga....

Eilne läks Pauliine viiuligrupi jõulukontserdiks valmistumiseks, esinemiseks, kuulamiseks. Ehk käisime kotserdil. Ja siis oli juba pime ja märg ja vihmane ja vastik. Tulime koju, tegime pliita alla tule ja mina valmistusin tänaseks laadaks. Tegime ahjus kala ja sättisime natuke kodu.

Täna, sel rahulikul advendihommikul ärkasin kell 7.30, sättisin, äratasin lapsed, kell 9 olin kohalikus vallamajas, kell 10 algas kohalik jõululaat. Seisin seal 4 tundi. Sain isegi midagi müüdud, suurema osa ajat kudusin ja uuistasin ilma ja inimesi. Ja imestasin.... Minu kõrvallettides müüdi nii käsitööehteid kui ka neid eiteakus valminud masintikandiga laualinu. Ja ma pean kurbusega tunnistama, et needsamused tikandiga laualinad müüsid paremini kui meie kolm oma käsitöölettide taga. Vanem generatsioon moodsusta aegajalt troppe leti ette ja müüja näitas väga intensiivselt erinevaid ja üks ... dam kui teine linikuid. Ja müük oli ilmselt hea. Sest iga küünlake või kitseke või kuuseke liniku ääres leidis just selle ostja kes temast vaimustus.

Kogu selle asja jälgimine tegi mind veidi nukraks. Loomulikult eelkõige siiras kadedus et minul müük nii ladusalt ei läinud aga teisest küljest oli kahju, et inimesed eelistavad sellist (vabandage väga) suht maitsetut toodangut lihtsale aga hingega käsitööle. Aga teisest küljest, miks inimene peakski ostma 10 euro eest näiteks minu lilledega fimoprossi, kui ta sellesama raha eest saab terve 100 x 50 lumememme ja kitsekestega laualiniku.... Tegelikult saan ma ise veidi isegi vist aru... aga samas ei saa ka. No igal juhul oli see minu mõte seal.

Peale laada lõppu põrutasime koju, vahetasime riided ja startisime maale kuuskede järele. Kas te teate, kui raske on saada autosse pubekat, kes maale kuusejärele sõitmise asemel tahaks hoopis kodus arvutis olla või statal jalkat taguda? See on emotsionaalselt jube raske tegevus, võin ma teile kinnitada. Ja eriti vihaseks teeb see, et kui sa siis maal oled ja kuuski pakid, siis ta aaitab sind ja saad aru, et tal tegelikult on täitsa lahe! Ehks siis, kogu see kammajaa(oi kuidas Lauri seda sõna ei salli) on olnud asjata ja lihtsalt n.ö. ajatäiteks. Uuh!!

Maale jõudsime 16.15, mis tähendab, et õnneks saime kuused kiiresti valitud,muidu oleks me pidanud käsikaudu kompamise teel puid valima. Igal juhul, kui me pool tundi hiljem olime kuused kilekottidesse ja autosse pakkida suutnud, pluss lapsed, saime koju sõitma hakata ja siis oli tõsiselt pime nagu kotis.
Pildistamine teeb muidugi pildi pimedamaks aga ega palju valgem seal metsas polnud ka.



Kui koju jõudsime, viisime minu emale tema kuusekese ära ja saime vastu piparkooke, mida ema oli täna küpsetanud. Ta tegi eile taigna valmis, millest portsu täna meile oli toonud ja siis osa ise ära küpsetanud.Säästukast läbi, glasuurid kaasa ja kouds algas piparkookide kaunistamine. Nende, mida me teel polnud jõunud ära süüa. Siis kümne minuti pikkuse kojusõidu ajal , sest piparkoogid oli emal jube head tulnud.














Kui kaunistamine läbi sai, otsustasime sõita linna, ehk Tallinnasse, mis on meist 18 km kaugusel. Viisime kese ära ka Lauri vanaemale, kellelt saime vastu paki tematehtud piparkoogitaigent.

Nüüd oleme juba tund aega kodus ja varsti läheme magama, et homme alustada järjekordset töönädalat.

Et siis niipalju rahulikust avendist ja endassesüvenemisest ja – vaatamisest.... Me ilmselt pole ainsad , kes sellist rumbat nädalavahetustel teevad? Või oleme.....?
Amanda posted @ 20:11 - Link - kommentaarid (7)

12 Detsember 2015
12. LUUK

Ära iial ütle iial- jälle

Viimastel aastatel tuleb igal aastal vähemalt korra ette, et pean oma sõnu sööma. Tavaliselt kulbiga (ehk siis väga palju). Olen kunagi kõva häälega öelnud, et minu lapsed ei hakka jalkat mängima. Nooh, ütleme nii, et Joosep on nüüd kirglik jalkamees.

Kõva häälega (vähemalt kodus) oleme öelnud, et viiulit meie lapsed ei mängi. JA nüüd harjutab Pauliine „Edelweissi“ igal õhtul ja meie kuulame ka kääksuvaid noote heldinult.
Selle aasta suurim kulbihaaramine toimus kevadel. Meil on lastel koolis teises klassis peotantsu tund. Saavad põhisamme treenida ja kehahoiakut jne. No ja Emma klassil oli ka see tund. Loomulikult hakkas ta millalgi talvel lunima, et tema tahab nüüd võistlustantsu trenni minna. EI! Kindel EI! See on teatavasti nii kallis spordiala ja teiseks ei meeldi mulle, et väga noored tüdrukud näeva nii mukitud ja lakitud välja. Ehk siis ei.

Läks mööda nädalake, Emma ikka lunis. Ja ühel päeval helistas treener (keda ma tunnen juba varasemast). Tema ütles lihtsalt: „Las ta proovib. Ja tule vaata, kuidas ta platsil särama lööb!“ Ja-jaa, meie tagasihoidlik Emma... Kuigi... selle aasta kevadel tegi ta kaasa kooli muusikalis ja laulis –tiirutas nii üksi kui kaaslastega täiesti uskumatult julgelt laval. Ehk siis, otsustasin trenni minna.

Mind ikka hämmastab ja vaimustab, kui ma puutun kokku oma ala proffidega. Kes oskavad oma ala ja kes oskavad ära tunda selle õige. Mitte, et meie Emma oleks mingi ilmaime (meie jaoks muidugi on) aga ... kes tunnevad ära lapse, kellel on see tahtmine ja olemine. Igal juhul, kui ma nägin Emmat tantsuplatsil, oli luba antud. Sest see õnn ja rõõm ja särts, mis temast tulvas... See on väärt miljon korda rohkem, kui minu kitsarinnalised põhimõtted.
Aga... võistlustele me EI lähe. See oli minu kindel seisukoht. Sest meie ei ole selliste glamuuriürituste inimesed.

No... te juba arvate... (kes ei viitsi nüüd vahelõiku lugeda,) võib lõpus pilte vaaata. Loomulikult, otse loomulikult, olime me kuidagi kaks nädalat hiljem esimestel võistlustel. Kolm nädalat peale seda, kui lapsed trennis hakkasid käima. Kuidas see veel juhtus?
See oli ikka alguses shokk küll! Ma ei salga.... Kõik see lakilõhn ja need udupeened emmed ja roosadels siidmantlites hõljuvad tütrekesed ja see juukselaki lõhn... Nagu Lauri ütles, ta oleks nagu jälle väikese poisina emaga nõukaaegsesse juuksurisse sattunud.
Mina olin esimese tunni nutueelses seisundis. See polnud üldse minu maailm! See oli glamuurne ja sädelev ja see tundus mulle selline edevuse laat, et.... Oh, kuidas ma sealt oleks ära tahtnud.

Ja siis läksid Emma ja Ekke platsile. 2 tantsu kategoorias. Ja ma nägin oma last tantsimas sellise terava jalaga, nagu oleks väike õmblusmasin tööle pandud. Küll nad olid ilusad! Ja küll nad olid tublid! Mina ei julgeks elu sees teiste ees suurel platsil niimoodi keerutada.
Kui esimene voor läbi oli, tuli teine. 16nest paarist 6 sai edasi finaali. Emma ja Ekke nende hulgas. Teised tuttavad vanemad õnnitlesid meid: „ nii tublid, esimesel võistlusel kohe finaali! Väga tubli! „ Mina ei saanud midagi aru. Süsteem täiesti võõras ju! No nii... Tantsisid nad siis ühe korra veel. Siis vaatasime vahepeal teisi tantsijaid ja siis hakati autasustama. Selgus, et süsteem käib nii, et alustatakse tagantpoolt. Ehk siis mida hiljem su nimi kõlab, seda parem. 6. koht öeldi ära, 5. koht öeldi ära. Treener mu kõrval ütleb äkki: „No annaks taevas, et nad nüüd kolme esimese hulka ei tule!“ . Minul kui imetleval vanemal läks rind puhvi, et mis mõttes, tore ju oleks, kui nad ikka medali ka saaks!. Selle peale ütleb treener:“ Ei! Kui nad saavad pjedestaalile, siis nad pääsevad edasi 4 tantsu kategooriasse. Aga nad EI OSKA veel nelja tantsu!“. Õnneks sai d Emma ja Ekke siis ikkagi 4. koha ja veidi aega harjutamiseks juurde.

Nüüd oleme me otsaga kuues tantsus. Kevadel sai veel kaks võistlust medaleid kogutud ja siis 4 tantsu pääsetud ja nüüd sügisel olid nad ka kolme võistluse jagu neljas tantsus ja peale kulda siirusid kuude tantsu. Seal on käes juba üks pronks ja üks neljas koht. Tõe huvides olgu öeldud, et alguses ongi ühest liigist teise liikumine kergem (aga mitte liiga kerge, nii et Emma-Ekke tõusmist peetakse üsna reipaks) .

Aga kuhu ma tahan jõuda. Selle sõnadesöömise juurde. Ja selle juurde, mida ma olen selle poole aastaga õppinud.

Mulle meelib võistlustants. Mulle meelivad need reeglid , mis seal kehtivad, vähemalt alguses. Emma kategooria kleidid tohivad olla ainult ühevärvilise, kindla lõikega ja väga kinnised. Isegi selja taga kinnise juures ei tohi auk liiga pikk olla. Meiki ei tohi kasutada. Ehteid ei tohi kasutada. Kui, siis ainult tillukesed täpid kõrvadel. Lapsed hoitakse lastena.



Mulle meelib, et tantsukategooriates on igal lapsel oma aeg. Aeg tõusta pjeestaalile. Kui tugevamad paarid eest ära liiguvad, on igaühel võimalik saada ise tugevamaks paariks ja tõusta kõrgemale. Lapse saava oma eduelamuse kätte!



Mulle meelib, et Emma kehahoiak on muutunud sirgemaks. Et varbad ei vaata enam sissepoole nagu nad kunagi kippusid. Et ta teeb ka üldfüüsilist trenni, mis hoiab teda sitkena.



Mulle meelivad tegelikult ka enamus neid lapsevanemai d, kes seal platsi ääres vaatavad. Muidugi on neid, kes tantsu ajal näitava ette ja vehivad seal kõrval ja pärast riidlevad ja on ise nii üles lakitud-mukitud, et jääb arusaamatuks kumb seda ala tahab, kas ema või laps. Aga enamus vanemaid on toetavad, sõbralikud, hoolitsevad. Need, kes on valmis oma lapse sportimisse panustama ja kes veedavad ju tegelikult ka oma lapsega kvaliteetaega, selle asemel, et kodus lihtsalt lehte lugeda.



Ja nagu ütles Emma partneri ema- temal on hea meel, et tema poeg veedab aega viisakas viigipüksis ja korralikult sätituna, mitte ei jõlgu mingi gängiga kusagil poe taga. Isegi kui nad millalgi tantsimise pooleli jätava, on nad ju õppinud ennast sättima, väärikalt käituma ja lisaks ka elementaarset tantsuoskust.



Mulle meelib see, kuidas treenerid suunavad, toetavad, tunnustavad ja arendavad lapsi. Nad oskavad panna terve trennitäie lapsi liikuma keerulisi kombinatsioone pidi. Ja mulle meeldib, et kui Emma- Ekke tulevad viiendaks, siis nad õpivad ka kaotusega toime tulema. Elu ei ole ainult võitmine ja medalilt medalilie tantsimine.



See ei olegi niiiiiii kallis ala. Emma tantsukleidi saime klubist laenuks. Treener tõi „valvekleidid“ ja need jagati vastavalt sellele, kellele mis sobis ja mahtus. Kingad ostsin kasutatuna ja need maksid 20 eurot. Sukapüksid peava ka mitu võistlust vastu...  Eks tulevikus tuleb kulusid kinlasti juurde aga selle silla ületame siis, kui me selleni jõuame. Õnneks oskan ma ise ju õmmelda ka veidi.



Nüüd jõuan siis päris pointini. Ehk siis , kuna ma olen oma sõnu söönud, olen ma jälle õppinud: ära iial ütle iial. Ja lisaks sellele, et mu laps käib võistlustantsus ja võistlustel, jõusin ma sinnani, et õmblesin oma esimese võistlustantsukleidi. Kuna Emma ja Ekke on nii tublid olnud, siis tahtsin omalt poolt ka kuidagi Emmat premeerida. Emma esimene kleit oli selline hele ja kuna ta ise ka on hele, siis ta „nagu kadus parketi sisse ära“ (nagu treener sõnastas). Niisiis lasin Emmal värvi valida. Värviks sai punane. Ja kuna nende kategoorias võib kleidi ülaosal kasutada pitsi, siis tegimegi ülemise osa pitsiga ja alumise siis klassikaliselt (ka lõige on kindlalt ette määratud, mina võtsin lõike vana kleidi pealt maha).



Nüüd oleme meie siis ka ülepeakaela võistlustantsu keerises ja pean tunnistama, et mulle see praegu väga väga meeldib. Ma olen kohe õnnelik. Meie laupäevahommikud mööduvad tihti võistlustel aga see meeldib mulle. Mulle meelivad ka nee hommikused sättimised, kui ma pean Emmale standaritele vastava soengu tegema. Siis me räägime ja arutame ja... need on meie ühised hetked. Võistlustelt tagasi sõites on meil jälle aega nii tantsust kui maailmast rääkida. Nii et aeg, mis ma arvasin kaduvat võistluste alla, annab tegelikult koosolemise ja rahulikult rääkimise-arutlemise- naermise- vahel nutmise aega hoopis juurde.

Siin siis uhke emme pildid tütre tantsudest. Ja uhke õmbleja pildid esimesest iseõmmeldud võistluskleidist (ei ole võibolla kõik õmblused kõik sirged ja õiged aga väga välja see ei paista ja ikkagi enda esimene selline töö).

Ehk siis veelkord: ära iial ütle iial....












Amanda posted @ 06:16 - Link - kommentaarid (10)

11 Detsember 2015
11. LUUK

Väike nikerdamine

Kunagi nägin mingis väljamaa blogis (kõlab nagu nõukaajal- kõik hea tuleb väismaalt) ideed, mis kües hulka aega, enne kui jõusin selle teostamiseni.
Aga nikeramine oli mõnus ja tulemus meeldiv.
Aga siin väike proovimisejuhend ka. Kõigepealt asjad, mida on vaja:

Küünalt
Salfakaid
Küünalt
Lusikat



Ehk siis... tuleb panna küünal põlema. Siis tuleb lõigata salfakast sobilik motiiv. Siis sättida see küünlale...



ja soojendada lusikat teise (soovitatavalt selle põleva küünla) kohal. Soojendada tuleb nii, et lusikas ei tahmaks. Umbes nii...



Siis, kui lusikas on kuumaks läinud, tuleb vaikselt hakata sellega mööda salfakat siluma. Nii, et küünlavaha sulaks ja salfakas kinnituks küünlale (kas ma mainisin, et kasutada tuleb salfaka kõige päälmist kihti, ei maininud- nüüd siis mainin). Ja niimoodi mitu korda kuni salfakas on täielikult küünla „sisse“ imendunud.



Niimoodi saab kinnitada sobiliku salvrätikupildi küünlale. Põletamisel peab muidugi olema ettevaatlik, nii nagu igal juhul peaks. Väidetavalt ei lähe see pilt suure leegiga põlema aga ausalt öeldes pole ma ühtegi nii palju põletanud, et oskaks midagi kindlalt väita. Samas, tänapäeva küünlad põlevad ju nii, et seinad jäävad püstid.

Sellisel viisil ilmselt kaunistava küünlaid palju aga panin igaks juhuks ikkagi õpetuse siia üles. Tulemus on täitsa kena....









Amanda posted @ 05:27 - Link - kommentaarid (5)

10 Detsember 2015
9. LUUK

Auraha rinda!

Nagu ütles puhtas klassikas „ Nõiakivis“ kivivalvur Ropka: „ Siis panen uhke märgi rinda ja lähen pensionile“... Pensionile ma minna ei kavatse ja loodetavasti selle helkuri kandjad ka mitte aga uhke märgi võib vahel rinda panna küll.

Ehk siis tegin veidi teismoodi helkureid (või siis olegem korrektsed: helkiva elemendiga rinnakaunistus), selliseid edevamaid. Ja illosate piltidega...












Amanda posted @ 05:13 - Link - kommentaarid (6)

08 Detsember 2015
Elu koerata ja koeraga

Aasta tagasi kaotasime oma koera. Olime sunnitud ta magama panema, et ta ei peaks elama piinava ja liikumist piirava haigusega. See oli raske.... Lastele eriti. Aga ka meile.... Lein oli pikk ja triibuline, kord kergemates toonides, kord tumedamates.

Kohe peale Otto lahkumist hakkasid lapse loomulikult lunima, et nemad tahaksid uut koera. Pere jagunes kaheks. Mina, Joosep ja Emma olime uue kutsika poolt, Lauri ja Pauliine vastu. Lauri puht-praktilistel põhjustel, Pauliine hoopis muudel. Tema hirm oli see, et ta unustab uue koera saabudes Otto ja tegelikult oli seal ka ilmselt hirmu selle ees, et see on kuidagi nagu truudusemurdmine Ottole. Nii me siis jätsime asja ootele...

Tunnistan ausalt, et elu muutus lihtsamaks. Ei olnud vaja maale sõites plaanida, kuhu Otto kuut mahub. Suvel reisidel käies oli lihtne, me ei pidanud põdema, kuidas me Otto mitmeks päevaks minu ema juurde jätame. Söögi pärast ei pidanud muretsema, hommikuti- õhtuti – halva ilmaga ei pidanu keegi meist sundkorras jõe äärde jalutama. Ühesõnaga, elu lihtsustus.

Aga mingi igatsus jäi....

Kevadel hakkas ka Lauri järele anma. Ütles, et võibolla tõesti. Pauliine oli oma kahtluste-kõhklustega ikka kahevahel. Siis selgus, et taksikutsikat leida polegi nii kerge. Õnneks andis Lotte vanaema meile vihje ja nii me taksipere juurde jõudsimegi. Kui me kuuvanuseid kutsikaid vaatamas käisime, oli selge, et ega me enam ilma pätakata hakkama ei saa. Nii muhedad oli need seitse pisikest paterdavat õde-venda. Esimese asjana muidugi tulid pesast välja, ajasid jalad harki ja pissisid. Jessus, küll see oli naljakas!

Aga kutsika valisime välja. Oli kohe selline meie pere nägu ja tegu. Olime juba kodus ära otsustanud et uue kutsika nimes peab alguses olema täht O. Otto mäletuseks. Vahepeal oli meil nimekandidaadiks ka Käbi (aa, ja siis ka Tõru) aga need jäi kõrvale. Ühesõnaga valisime kutsika välja ja siis küsisime nime. Bismarck. Noh, ilus nimi, kuigi meil oli kohe võimalik ka oma nimi kutsika passi lisaa. Kui kodu poole sõitsime, hakkasime kuidagi nei d nimeasju arutama ja äkki tuli mulle kahtlus, et kas Bismarcki (kes oli teatavasti Saksamaa esimene riigikantsler) eesnimi polnud mitte Otto. Lauri arvas selle peale, et see oleks ikka küll täitsa hull märk, kui meie uue kutsika nimes oleks kaudne viie meie Ottole. Kodus Google´isse ja muidugi- Otto Eduar Leopol d von Bismark. Nii et palun väga. Nii ta läks.

Meil on nüüd jälle elu koos koeraga. Olaf tuli meie perre 20. Augustil. Sõitis terve pika tee Pärnu külje alt koju punutud korvi, magas nagu miki ja üritas koju jõues esimese asjana aia auku üles leia. Nüüd oleme harjunud eluga koeraga. Õnneks on enamjaolt möödas ka pissifestival, mis paratamatult kutsika kojutulekuga kaasneb. Oleme harjunud ostma toitu ka koerale, peale paari hilisõhtust kiiret poeskäiku, kui kutsika toit otsas on. Ei ole veel harjunu sellega, et peame oma käike väga täpselt planeerima. Õnneks on minu ema alati nõus Olafi enda juurde võtma. Olaf on alati valmis minema ka- vanaema võtab ju diivani peale kaissu ja sussutab muidu, nii nagu vanaemad ikka.

Lapsed on õnnest oimetud. Meie oleme harj unud. Ka sellega, et kuigi alguses lubas üks ja teine (ka meessoost laps) koeraemaks hakata, püütakse vastutust ikka vanematele lükata. Aga tegelikult on lapsed ikkagi üsna tublid ja hakkajad hoolitsejad. Pauliine on ka harjunud. Kallistamine ja sussutamine käib igaõhtuse tegevuse juure. Otto haual käivad türukud juba üsna ilma nututa.

Kutt ise on muhe, energiline, ärahellitatud (käib diivanil) ja vahel tüütu (näiteks siis, kui tahad rahulikult telekast downton Abbey´t vaadata aga Olaf on plaaninud hoopis palliloopimise mängu). Nii nagu kutsikas ikka. Rõõmu on kordades rohkem kui muret. Ja laste rõõm annab asjale topeltväärtuse.

Meil on peale aastast elu ilma koerata jälle võimalus nautida elu koos koeraga.

Siin veel kasvataja tehtud pildid.





Teel koju...







Praeguseks on ta loomulikult suuremaks saanud, eelkõige pikkusesse veninud....


Amanda posted @ 05:34 - Link - kommentaarid (9)

07 Detsember 2015
7. LUUK

Tänase luugi taga peitub luuletus, mille Emma tänaseks kooli jaoks pähe õppis.
Ja lisaks on abipalve-küsimus ka.


Päkapikk võiks meie kodus
olla aastaringi
Igal öösel sussi sisse
jätta mõne kingi

Õhtul koos me teed võiks juua
küpsiste ja moosiga
Talle annan nukutassi-
Selle mis on roosiga

Hommikul võiks ema sussis
Olla mõni ehe
Minul õun ja isa leiaks
Värske ajalehe.....

Jah, kui ainult ära harjuks
Päkapikk me koduga,
Võiksime koos aasta ringi
Kommiraha koguda!

/L. Tungal/

Ja siit tuleb abipalve või küsimus: kas keegi oskab soovitada, kust saab Tallinnas osta „spekulatiivselt soodsa“ hinnaga valgeid keraamilisi tasse. Tahaks lastega meisterdada aga pole toorikut.
Amanda posted @ 05:31 - Link - kommentaarid (8)

06 Detsember 2015
KALENDRI 6. LUUK
Tundus, et eilne postitus leidis ikkagi lugejad üles.... 
Eriti tänan eilsete kommentaaride eest. Tänapäeval,kus inimesed on harjunud lühikese ja kiire suhtlemisega, facebookis pannakse ju ka Like, et asi äranähtuks märkida, tundub eriti armas, kui keegi nagu vastu kirjutab. Komentaar ju ongi väike kiri.Muidu saada nagu Muhv endale kirju. Ühtlasi vabandan kõigi nende ees, kes juba esimesel avendil siin piilumas käisid ja midagi ei leidnud.


Aga täna 6. luugi taga peitub:

Prosse väikese helkurniidiga

Millalgi juba sügisel nägin kusagil müügil sellist lõngalillede tegemise komplekti. Algul ei osanud ma sellesse kuidagi eriliselt suhtuda. Kuna aga majanduslikult selle soetamine väga laastav ei olnud, ostsin kõnealuse vidina ära.

Ja ühel ööl tuli mõte! Ma olen juba tükk aega tagasi aru saanud, et asjad, mida mul võib olla lõputult, on tassid ja prossid (isegi riimi lähevad!). Ja loomulikult tuli mulle tollel ööl pähe mõte, et kui teha neid lõngalilli ja lisada juurde veidi helkurniiti, saab kokku prossid, mida oleks kena mantli peal kanda ja samas võibolla, lihtsalt võibolla, annaksid nad oma säraga ka veidi turvalisust juurde.

Niisiis tegin ma mitmel õhtul järjest erinevat tooni lõngalilli (sest nii põnev oli ju erinevate lõngadega mängida!) ja kui hii-hoo-hiinamaalt olid ka õiged nööbid kohale jõudnud, jäi vaid prossidele viimane lihv anda. Nii nad sündisidki...










Amanda posted @ 09:57 - Link - kommentaarid (11)

04 Detsember 2015
Täna on detsembrikuu esimene laupäev....

Ja pole sellist tunnetki, et jõulud lähedal ja peaks ettevalmistusi tegema. Kui väljas sajab järjepidevalt vihma, temperatuur on kogu aeg 5 -10 kraadi ja muru on roheline nagu lapsepõlves.... siis nagu ei jõua kohale, et kohekohe on vaja sahmerdada hapukapsa ja verivorstidega (kuigi oleme seda oleme me korduvalt teinud).

Tegelikult on jah, tempo peal ja ma polnud veel paar päeva tagasi kindel, et siia blogisse jälle üle aasta ühtegi rida tekib. Ei ole kindel, et mul midagi väga huvitavat enam öelda oleks- kõik jõululood on aastate jooksul nagu ära räägitud. Ja teiseks, pole ma üldse kindel , kui palju siin neid vanu lugejaid liigub. Või uusi. Aga minu endine õpilane Kristi ja lisaks ka Gilmore´i tüdruk torkisid mind veidi ja nii ma siis üritan. Ei tea, kui tihti... Ja ei oska ka lubada, et midagi sisukat aga... vaatame... kui mõte pähe tuleb....

Täna andis viimase tõuke meie pesamuna, kes tõi kunstiringist koju kaasa oma väikese näputöö ja seda ma kohe tahakski jagada... Mulle nii meeldib, kui lastega tehakse selliseid loomingulisi ja samas lihtsaid armsaid asju. See pärg on tehtud paberiribadest papptaldrikust lõigatud rõngale. Lihtne ja geniaalne! Ja meie Pauliine tehtud!

Et siis sellise alloleva jõulupärjaga tervitan kõiki sel vihmasel jõulukuul ja soovin, et teil oleks ikka meeles jõuluettevalmistusi ka teha!

Amanda



Amanda posted @ 21:45 - Link - kommentaarid (11)



324811 visits