Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
24 Detsember 2014
24. LUUK

Häid jõule!

Jõululaupäev ongi käes! Aitäh kõigile, kes selle kalendriretke on jälle koos minuga kaasa teinud. Uskumatu, alles see oli, kui ma esimese luugi lahti kangutasin ja nüüd on kakskümmend neli päeva läinud nagu lennates. Ise olen rahul, sest... sel aastal jäi avamata vist ainult üks luuk. Iseasi on asja sisukus aga... Eks see kalender ongi rohkem meie jõulu ettevalmistamise, mõtete ja toimetuste kajastus.





Täna istume siis jälle lähedastega kokku, kes läheb ise vanemate juurde, kes ootab koju neid, kes tulema peavad. Kindlasti on neid, kes täna ka üksinda.... Aga niikaua, kui kusagil on keegi, kes meie peale mõtleb, ei ole me tegelikult kunagi päris üksi.

Ühel aastavahetusel, pole küll võrreldav jõuluga, aga ikkagi, olen minagi üksi olnud. Olin esimese kursuse tudeng, esimene sess tulekul, muu pere sõitis vanaema juurde ja mina jäin üksi õppima. Mäletan, kuidas tirisin õhtul madratsi kuuse alla ja seal ma selle öö veetsingi, õpikute ja kuusega. Nüüd on, mida mäletada....

Aga täna on meil jälle laiendatud suguvõsa koos. Sellel aastal on meid küll vähem kui varem aga .... eks ole mõtetes meiega nemadki, kes enam ühises lauas ei istu.

Kodu on ka jõuluks valmis... Ei midagi erilist... kõik ikka vanaviisi. Või ehk siiski mitte päris. Eile, kui lauda katsin, olid mul juba oma tütrekesed abiks. Lapsed olid nii hingega asja juures, et Emma lõi isegi vanaaegsed salatilusikad läikima. Tal oli nii huvitav kuulata, kuidas vanasti lauahõbedat poleeriti. Meil muidugi hõbedat ei ole, aga vanad melhiorist lusikad kipuvad ka tuhmuma. Nüüd läigivad need ka... Ja küünlad ja klaasid ja salfakad ootavad külalisi. Sel aastal on meil salvrätiümbristeks väikesed aisakelladest rõngad, kaunistused mitme aasta tagant....










Ja siis veel. Üks kink, sünnipäevakink on meil ka praegu aktiivses kasutuses. Alles paar aastat tagasi kirjutasin pika heietuse sellest, et kes on need inimesed ja kust tuleb neil see aeg, et istuda kamina ees. Kaminat meil pole aga uue väikese pliidi saime endale. Sellise Pioneeri tüüpi aga kaasaegsema, samas jälle välimuselt vanaaegsema. Ja nüüd on meil igal õhtul tuli ahjus. Oluline oli see, et oleks praeahi ka ja igasugu tehnilistel põhjustel ei saanud me endale päris ahju lubada, seetõttu tuli pliit. Aga sellest on meile palju rõõmu ja minu peamine tingimus, söögivalmistamise võimalus, on olemas. Ning seda me kasutame usinalt. Rääkimata sellest, et läbi klaasist akna on meil elutuppa ka kamin olemas. Ja meie olemegi need inimesed ja kusagilt tuleb ka see aeg, et tuld nautida. Ja puukütte hõng toas on ikka midagi muud kui ükskõik mis küte. Nii et jälle, ära iial ütle iial....









Nüüd tulevadki päevad kus oleme rahulikult oma kõige kallimatega, naudime häid raamatuid ja filme ja lihtsalt lastega olemist... Seda soovin kõigile teilegi!



Nüüd jõululaule kõikjal kuuled taas
Ja küünlaleegis kumab aknaklaas
Ja kõik on nõnda hea, käib mõte läbi pea
Miks jõulud ei võiks olla kogu aeg

Sa jõulutunnet hoia enda sees
Ka siis kui raske argipäev on ees
Kui see on su kindel soov
Siis sa näed, et rõõmu toob
See tunne sinu ellu iga päev

On jõuluöö nii imeliselt hell
Just siis kui kesköötundi tiksub kell
Kord sündis laps, kes siis me mured kaasa viis
Ja viib ka nüüd kui on jõulud käes.


Rahulikke jõule kõigile! Ja tänud veelkord jõulukalendri külastamise eest!


Ikka teie,

Amanda















Amanda posted @ 08:00 - Link - kommentaarid (14)

23 Detsember 2014
23.LUUK

Parimad jõulukingid


Minu parimad jõulukingid.... Sel aastal ja üle mitme aasta.....

Need on mul juba käes. Novembri keskel avastasin Soome raamatupoest ühe raamatu allahindluse. Sellise raamatu, mida ma muidu väga ei raatsiks osta. Nüüd raatsisin. Tellisin teise jõuluteemalise raamatu ka.
Aga selle „Lumoava Joulu“ raamatu... Peale kättesaamist teadsin ma, et oleksin raatsinud selle osta ka päris hinnaga. Aga läks nii.
Ja ma olen niii nii väga rahul. Ma pole aastaid endale enam jõuluraamatuid ostnud. Ja jõuluajakirjad... vähemalt siin Eestis muutuvad ka minu meelest järjest tühjemaks. Ma arvan, et see on minu enda viga, ju olen ma liiga kriitiline aga... Ja jõuluraamatud ka...Aga vaat see raamat sobis täpselt nagu.. teate küll see silmaaugu jutt.























Raamat on ka oma formaadilt suur. Võrdluseks koos selleaastase pildiga....






Ja ühe imelise kingi sain oma töökaaslaselt, oma ülemuse mehelt, kes on kuldsete kätega puutöömees. Nimelt kurtsin oma probleemi, kui meil oli vaja aidata kaasa päkapikkude kergemale kulgemisele meie majja. Tellisin Soomest ühe ukse ja muud kraamid aga kui kõik see kohale jõudis, sain aru, et uks on liiga suur. Sellest oleks päkapikud läbi mahtunud isegi siis, kui kolm tükki oleks üksteise õlgadel istunud. Nii pöördusingi nõu saamiseks Aare poole. Et kuidas, millistest liistudest oleks võimalik tekitada pisem sissepääs. Aare lubas mõelda ja mulle „mingid liistud valmis lõigata, mida siis kokku liimida“. Te ei kujuta ette mu hingeliigutust, kui järgmisel päeval oli mu laual pisike, täiuslik uks. On nii liigutav, kui keegi viitsib nii palju vaeva näha, et teise inimese poolt tehtavale üllatusele kaasa aidata. Aare viitsis. Olla teine terve õhtu lihvinud ja nokitsenud ja öelnud, et teeb mulle ust. Mille peale tema abikaasa arvas, et tegu on ikka mingi kapi või muu uksega. Üllatus oli suur, kui temagi nägi, milline väike uks mulle lauale toodi.

Sellest kingist on mul pilt veidi varasemas postis....
Veel üks kink. Selle ostis meile minu ema. Meie endi palvel, kui koos shoppamas käisime. Maailma, ma ütlen maailma kõige ilusamad küünlajalad. No need lihtsalt on... minu jaoks maailma kõige ilusamad. Meenutavad mulle vana, veidi kannatada saanud klaasi ja minu viimase aasta püha hetke Downton Abbey’t. Sest see metallist lillekaunistus seal ääres oli minu jaoks selline, nagu keegi oleks kunagi aastakümneid tagasi Downtonis käinud ja mulle need läbi ajamasina kingiks kaasa toonud.












[


Mina olen oma selle aasta kingid kätte saanud ja ma olen õnnelik ja rahul. Jäänud on vaid emotsionaalsed kingid ja neid olen saanud kogu jõulueelse aja ja saan ilmselt ka veel homme ja ülehomme ja üleülehomme ja.....

Ilusat viimast ööd enne jõule teilegi!
Amanda posted @ 20:07 - Link - kommentaarid (2)

22 Detsember 2014
22. LUUK

Selle aasta jõulukaart

Igal aastal hakkab mul mõte juba septembris kerima, et kuidas pildistada igaastast jõulukaarti. Nii ka sellel aastal. Oli igasugu mõtteid aga ükski polnud päris see.

Kuni novembri keskel, laupäeva hommikul ärkasin paugust kell 5 ja teadsin.... Kuna sel aastal alustas ka meie kolmas lapsuke oma muusikaõpinguid, siis tundus mulle, et kasvõi üks aastas hiljem ei oleks see foto enam sellise tähendusega.

Niisiis saigi selleaastane kaart pildistatud omas kodus... Oma väikeste muusikutega. Isegi kui aastate pärast nad kõik muusikakooli ei lõpetagi, jääb meile ja neile see selleaastane hetk... Alatiseks...



Amanda posted @ 11:40 - Link - kommentaarid (9)

21 Detsember 2014
21. LUUK

Seda ja teist.

Tänane luuk avaneb küll üsna hilja aga kinni ikkagi ei jää. Lihtsalt sebimist on palju ja lisaks otsustas Emma nohu ja Pauliine köha hankida, nii et oleme veidi ka ravikuuril.... aga siin siis midagi tänasesse päeva

Sügisel, septembris, tegin valmis juba portsu jõulukinke. Selleks ajasin keema portsu punaseid, mitte liiga küpseid ploome. Kui nad olid üsna mõnusalt pehmed, purustasin saumikseriga kõik ära, segasin hulka moosisuhkru ja kõige lõpuks sortsu (ikka paraja sortsu) rummi. Veel veidi kuumutamist ja siis kõik kiiruga purkidesse kaane alla. Igaks juhuks olen hoidnud neid pisikesi külmkapis, et õigel ajal siis sõpradele-sugulastele väikeseks kingiks kaasa võtta. Kaanele sai täpilisest pakkepaberist mütsid pähe tehtud ja punase nööriga kinni keerutatud. Sisukirjeldused ka peale. Kolleegidele sai juba jagatud ja vastuvõtt oli soe.














Ja kuusejahil käisime ka. Maal... Meie maa peal on üks väike kasenoorendik, mille sees kuusenoorendik. Sealt me oma kuused tõimegi. Emadele- vanaemadele ka.





















Nüüd seisab meie kuusk juba toas...
Amanda posted @ 18:06 - Link - kommentaarid (2)

20 Detsember 2014
21. LUUK

Uks....

Ühel hommikul oli nii, et päkapikud olid loobunud aknapragudest sisse-välja pressimisest ja läbi uste võlumistest ja suurte ( no nende jaoks suurte) shokolaaditahvlite lohistamisest. Ja äkitselt üle öö oli meie majja lisandunud veel üks uks. Selle märkamiseks peab küll inimesel olema head silma ja võimet märgata aga... meie märkasime küll kõik, eriti lapsed.

Hommikul oli kalendris kommi asemel hoopis kiri. Selline....





Peale veidikest otsimist välisukse juurest avastasid tüdrukud selle....





Uks asub esikus väikese äärekõrgenduse peal. Igaks juhuks oli paigaldatud ka postkast, kui peaks olema veel mingeid olulisi sõnumeid saata. Ja üks uduheeringas oli oma kummikud ka meile unustanud.

Lastel oli selle ukse juures rõõmu ja imestamist oi kui palju. Ja minul.... teate isegi...













Amanda posted @ 06:43 - Link - kommentaarid (9)

19 Detsember 2014
19. LUUK

Tihe kirjavahetus

Lisaks igahommikusele kommiootusele on meie tüdruku võtnud ette tiheda kirjavahetuse päkapikkduega. Ühel päeval jättis Emma näiteks päkapikule kirja, kus palus päkapikult fotot. Just! Palun too mulle oma foto! No on ikka ideed, ma ütlen.

Fotot ei toodud. Toodi kiri. Selline....








Rõõmu oli palju! Selgitus sobis....

Amanda posted @ 05:24 - Link - kommentaarid (5)

18 Detsember 2014
Loosimine läbi viidud!


Just praegu lõpetasime Emmaga loosimise läbiviimise. Emma oli fortuunaks ja mina hoidsin kaussi kommentaaride numbritega. Ja võidunumber oli nr. 1! Ehk siis, Tuulik, palju õnne!
Oleme privaadis kontaktis, et saaksin sulle prossi teele panna.

Aitäh kõigile, kes osalesid. Aitäh hääde sõnade eest. Ja aitäh minu lugusid lugemast!

Kaunist õhtut kõigile!

Amanda
Amanda posted @ 18:32 - Link - kommentaarid (2)

18. LUUK

Esik jõuluks korda



Et jõuluks esik korda saada, tuleb alustada juba suvel- tuntud Põhja-Eesti vanasõna.



Kevadel lubasin lastele pühalikult, et sel suvel me remonti ei tee. Õigemini Joosep palus, et „kas võiks teha nii, et sel suvel ei ehita ega remondi midagi?“ Ja mina olin nõus.

Suvi läks kui unenägu., mängides ja joostes. See suvi oli tõesti nii emotsiooniderikas, et …. Kõigepealt laulu- ja tantsupidu „Puudutus“, kus mina üle 20 aasta ja Lauri üldse esimest korda elus platsile astus. Ja siis oli Võru Folk, kus me oma grupiga ka esinesime ja muidu aega veetsime. Ja suve lõpus oli meie pere kuulsusrikas reis Türgimaale. Kuulsusrikas seetõttu, et me polnud oma lastega kusagil nii kaugel käinud ja meie lapsed lendasid esimest korda lennukiga (ja mina ka üle 15 aasta, eriti eriline seetõttu, et vahepeal on mul kujunenud raskekujuline kõrgusekartus. Aga sellega sain ma kuidagi ikkagi sinasõbraks ja reis ära ei jäänud). Aga mitte sellest ei pidanud ma rääkima….

Vaid sellest, et kui 1. september kätte hakkas jõudma ja meie pesamuna ka kooliteed alustas (ehk siis kõik kolm koolis. Pluss veel muusikakoolis, et elu mitte liiga lihtne ei oleks ). Et kuna oli selline väljakutsetega september, siis otsustas teatav hull eit (nimesid nimetamata), et võiks üks väljakutse ikka veel olla. Mille tagajärjel sai septembri esimesel nädalavahetusel esikust välja lõhutud sinna sisseehitatud suur riidekapi süsteem. Sest lubaduse mitteremontida olin ma andnud suveks aga september teatavasti on juba sügis (noh vähemalt inimeste mõtetes, isegi kui see tegelikult algab veidi hiljem, mitte päris kuu alguses).

Igal juhul, oli mind juba aastaid häirinud see, et kui meie kodu uksest sisse astuda, siis kohe ees on peegel-lükandustega kogu seina hõlmav riidekapp. Ärritusfaktorit lisas veel see, et kapiuste taga (mis tegelikult kirjade järgi on ju esikut suurendavad) oli veel mitmeid riiuleid ja stangesüsteeme, mis minu arust ei olnud väga loogilised ja praktilised. Pluss veel kapi enda sügavus, mis ulatus 70 sm-ni ja polnud seetõttu väga praktiline. Riiulid omakorda olid kas liiga madalad, liiga kõrged, liiga laiad, no ma ei hakka pikemalt kirjeldama. Kogu see kapijama oli viinud selleni, et mulle tundus, et esikus ei mahu ümber ka pöörama. Sest igasugu jalanõudekappe on ju ka kogutud.

Lauri sai nõusse räägitud ja ümberkorraldused võisid alata. Kõigepealt lõhkusime välja suure riidekapi-konstruktsiooni ehk siis lükanduksed eest, riiulid välja tugialad maha ja plats tühjaks. Sellele eelnes kõigi riiete väljatõstmine ja sorteerimine- mis jääb alles ja mis läheb äraandmisele.

Nagu ikka said ENNE pildid tehtud PÄRAST seda, kui remonditööd olid alanud. Sest meil algab ju kõik väga kiiresti. Seetõttu on pildil näha ka igasugu ehiskraami, mida meil muidu loomulikult esikus põrandal ei seisa. Aga selle eest seisab jalanõudepaare, nagu elaks siin sajajalgne.













Siis panime uude kohta püsti karkassi, mille katsime laudisevineeriga (uut tüüpi, sest seda vana, mis meil enne oli, enam ei müüda) ja uuesti siinid, uksed, esiku seina veel laudist, liistud, vana tapeet maha ja uus tapeet ühte seina asemele. Ja teised seinad uue värvi alla. Ja jalanõudekapid uutesse kohtadesse ja seina külge. Signalisatsiooni kõlari tõstsin ka ise oma väikeste valgete kätega ühest kohast teise. Sest kui oleksin spetsialisti kutsunud, oleks ainuüksi väljasõit maksnud 49 eurot. Ja peale firmaga konsulteerimist selgus, et seda tohib ka ise teha. Ja peale signalisatsiooni kõlarikapi vaatamist selgus, et seda tulebki ise teha. Sest kui on vaja 3 kruvi ühes kohas seinast välja keerata, siis kapikest 10 cm nihutada ja kolm kruvi uuesti sisse keerata, siis seda ma suudan tõesti ise ka teha. Olgu tõdetud, et kõigest hoolimata Lauri mulle 49 eurot ei maksnud, võib-olla sellepärast, et ma ei sõitnud kuhugi välja.

Tapeet sai valitud jälle Borastapeter’i kollektsioonist, enne valitud välja tapeedid ja siis tehtud hinnauuring ja siis aetud kokku soodus ja kaunis variant, ehk siis kõige ilusam, kõige sobilikuma hinna eest. Seetõttu ei raatsinud ka kogu esikut tapeetida vaid piirdusime ainult ühe seinaga.

Keeruka ettevõtmisena tuli meil tekitada ühte seina väike eend (küll on ikka tobe sõna eesti keeles, või noh, kummaline). Sest selles seinas jooksid meil veetorud majja sisse ja nendele peab olema ligipääs aga samas veetorud seina peal ei ole mitte kõige kenam vaatepilt koju sisse astudes. Selle karkassi nuputamine ja putitamine võttis omajagu aega aga nüüd on Lauri teostatud väike ääreke (kuhu saab igasugu kola koguda) ja samas käib eessein hingedega üles, kui peaks olema vajadust midagi torude juures vaadata.

Kogu see väike mööbeldamine võttis lõppkokkuvõttes mitu nädalavahetust aega. Ja loomulikult – LIISTUD! Ma ei tea, mis asi nendega on aga alati kipub liistudega kõige kauem aega minevat. Kas see on siis see, et kõik on juba nii valmis, et ei pane mõne liistu puudumist enam üldpildis tähele või mis…. Aga liistud, mida on ju imekerge paigaldada said seina ikka pika hilinemisega. Ühe jalanõudekapi taha on ausalt öeldes siiani panemata… Aga ärge seda kellelegi öelge!

Vaat nii. Praeguse ruumijaotusega oleme megarahul, Asju sai vähemaks ja need mis jäid mahuvad praegusesse palju loogilisemasse kappi ilusti ära. Ja esikus on nüüd ruumi isegi ringi pöörata… Jõulukaunistusi oleme ka sinna veidi lisanud ja kojutulek on nüüd palju mõnusam kui enne, kui kohe tuppa astudes peaga praktiliselt vastu kappi jooksid. No olgu, tegelikult oli ikka see vahe 1,6 meetrit aga tundus nagu liiga lähedal. Nüüd on ukse ja seina vahe oma 2,2 m , mis on ikka märkimisväärselt rohkem!

Selline remondijutt siis seekord!



















Siin veel lähivõtted meie jalanõudekappidest, mis on ühed väga praktilised mööblitükid. Ostetud loomulikult IKEAst (20 euri tükk, nii et Eestist sellist küll ei saaks). Kuna meil polnud head kohta, kuhu sallid-mütsid panna (need igapäev kasutatavad), siis minu soovil –havi käsul tegi Lauri kahele jalanõudekapisahtlile taha kõrgendused ja nii tekkis meile ka mütsisahtel.







Amanda posted @ 05:31 - Link - kommentaarid (4)

17 Detsember 2014
17.LUUK
Veel valget linna

Kõigepealt tuletan meelde loosimist! Veel homseni.
Ja siis tahan vabandada loosimistingimuste kehva kirjeldamise pärast. Ma tänan kõiki nii väga-väga hääde sõnade ja kiituse eest, aga kinnitan, et see ei olnud asja eesmärk. Nüüd kui lugesin uuesti oma postitust üle, sain aru, et olen pannud loosimise tingimuseks , et võiks kirjutada kommentaari ja lisaks mainida, millist prossi eelistate. Aga noh, üleväsinud, unehäirete all vaevlev inimene, õhtul segasena kirjutades ju ei mõelnud, et oma eelistuse märkimiseks tuleb niikuinii kommentaar kirjutada. Ehk siis, mida ma tahan öelda on see, et loosis võib osaleda ka lihtsalt kommentaariga "mulle meelib punane pross". See oligi nagu algselt see mu mõte.

Ma olen tänuga vastu võtnud ja mõelnud ja imetlenud iga kommentaari ja kiidusõna, mis juba osaleja on kirjutanud. Aitäh! Te ei kujuta ettegi kui palju see mulle tähendab sel kiirel ja tööderohkel ajal (koolis ju on kõige kiirem aeg kõigi oma kontsertite ja muuga ) Aga kiitev kommentaar ei ole kohustus,kinnitan ma teile.

Aga tänane tegelik luuk avab hoopis:


Veel valget linna

Akna peale sai tüdukutega tehtud jälle valgest paberist linn. Tore koostegemise hetk oli!








Aga lisaks tegime sel aastal mõnele purgile ka linna ümber.... Tüdrukud joonistasid kontuurid ja mina lõikasin. Küünal sisse ja .... Ongi jälle veidi rohkem toredat valget linna!













Pauliine tegi ka ühe võtte, proovib juba fotokat... Tema enda kommentaar oli: „tuli veidi viltu aga muidu päris kena!“



Amanda posted @ 05:07 - Link - kommentaarid (10)

16 Detsember 2014
16. LUUK
Ära iial ütle iial





Kuna meie lastele on väikesest peale meeldinud laulda, siis on olnud loogiline jätk, et nad on hakanud käima ka muusikkoolis. Joosep alustas viis aastat tagasi kitarriõpinguid ja praegu oleme faasis, kus vahepeal tahab ta iga korraliku pubeka moodi muusikakooli pooleli jätta.

Emma alustas eelmisel aastal klaveriga ja on siiani vaimustuse laineharjal. Eriti meeldib talle oma proovi teha siis, kui meil on mingi kraaklemine käsil või sunnitakse Joosepit parasjagu näiteks vene keele käändeid harjutama. Siis tulevad sellised akordid klaverilt, et me peame paluma tal veidikeseks proovid katkestada. Tegelikult harjutab ta peaaegu märkamatult kogu aeg ja mind paneb ikka vaimustama, et algusest peale on harjutamine olnud rohkem lugude mängimine kui see klassikaline heliredelite mängimine, mida tavaliselt ette kujutatakse.


Klaveriga kodus oleme ka ära harjunud. Emma harjutab minu klaveril, sellel, millel mina kunagi õppisin (aga õpingud jäid pooleli, kui mu klaveriõpetaja meie kodukohast ära kolis). Kui eelmisel aastal seda meile transportisime, siis küll Lauri arvas, et parem oleks laps võinud parmupilli valida. Oleks kergem vedada ja ei võtaks toas ka nii palju ruumi. Eks ta meie valges elutoas lisab ikka päris palju tumedust aga samas toob Emma harjutamine ja mängimine ka palju rõõmu.


Pauliine hakkas juba eelmisel aastal rääkima, et tema tahab ka muusikakooli minna ja hakata õppima...... viiulit. Noojaaah.... Viiul pole küll see, mida meie ette kujutasime. Nagu Lauri ka ütles, et püüaks selle pilli kääksutamist oma kodus ikka vältida. Ega ma ise ka.... eriti vaimustusest ei kiljunud. Lootsin ikka, et meil õnnestub ta ümber rääkida ja „õigele teele“ suunata. Siis kas klaveri, kitarri või kandle teele. Aga kui kevadel muusikakoolis katsetel käisime, olid ka õpetajad seda meelt, et laps peab ise pilli valima. Muidu tulevat tüdimus väga kiiresti.

Suvel rääkis Pauliine kogu aeg, et tema „ootab kohtumist oma viiuliga“ ja meie pööritasime silmi. Aga no midagi polnud teha ka.

Saabus sügis. Algas kool. Algas muusikakool. Pauliine kohtus oma viiuliga. Päev, kui ta tuli koju „maailma kõige pisema viiuliga“ ( mis tegelikult muidugi ei ole kõige pisem, on 1/8 , millest on veel pisem 1/10 aga meile tundus see ikka väga tilluke), jääb meile alatiseks meelde. Jälle elu õppetund- ära iial ütle iial. Meil mõlemil olid silmad märjad, kui meie pisike tegi lahti viiulikasti ja võttis sealt imeõrnalt välja pisikese viiuli. Mängis meile „Pizzicato valssi“, kummardas ja kniksutas ja oli ise nii uhke. Hetk, mis kaalus üles kõik kahtlused.

Laupäeval mängis ta viiuliõpilaste jõulukontserdil juba mitu lugu. Ikka sama armas ja nunnu, nagu sügisel.

Ma püüan. Ma püüan võimalikult vähe öelda „iial ei ....“ . Sest elu on andnud mulle mitmed õppetunnid selle kohta, et kategoorilised eitused kipuvad muutuma kõige kaunimateks jaatusteks. Nüüd ongi meil kodus väike viiuliõppija ja tema harjutamine ei tundu kohe kuidagi kääksutamisena....


Kaader esimeselt jõulukontserdilt koos väikese viiuliga... Saadab veidi suuremal viiulil tema õpetaja.



Amanda posted @ 05:30 - Link - kommentaarid (9)

14 Detsember 2014
14. LUUK

3. ADVENT

Kolmanda advendiga seoses on meil olnud kõvasti siblimist ja seetõttu tuleb tänane postitus nii hilja. Aga....

Mõtlesin ka, et teeks ühe jõuluse loosimise. Kingiks ühele lugejale (kes soovib) ära ühe lilledega prossi. Just sellest sarjast, mida siin alles hiljuti näitasin. Neid....








Loosimise tingimuseks tahaksin panna selle, et see, kes soovib osa võtta, jätab endast maha kommentaari. Ning lisana paluksin, et kirjutaja märgib ka, mis värvi pross talle kõige rohkem meeldiv. Ehk siis, et kas võidu korral soovib osaleja kas sinist, punast või sini-valget (seda Downton Abbey’t meenutavat )prossi. Loosimise tahan läbi viia juba neljapäeval, siis on veidi vabam õhtu.

Nii et kõik, kes soovivad väikese 3x 4 cm prossi omanikuks saada, andke endast palun teada!



Amanda posted @ 20:27 - Link - kommentaarid (33)

13 Detsember 2014
13. LUUK

Minu nukk Angelique


Ma pean kätt südamele pannes tunnistama, et mul oli väga ilus ja päikseline lapsepõlv. Ilmselt ka aeg kuldab mälestusi aga tõesti, ma ei mäleta, et näiteks oleks sadanud vihma. Või et oleksid olnud mustad jõulud. Aga ilmselt on see nii kõigil, lapsepõlv lihtsalt on ilus aeg.

Minu isa pidi oma teadustööga seoses käima aeg-ajalt Moskvas ja vahel isegi Ida- Berliinis. No ja kuna mu isa pidi käima komandeeringutes, siis eks ta ikka tõi sealt ka kingitusi kaasa.

Siiani on mul alles näiteks mu väike eesel, mille isa tõi Sakasamaalt. Ajaloo prügikasti on kadunud kahjuks eesli kõrvad ( ma tõepoolest ei mänginud temaga väga julmi mänge aga ju nad siis kuidagi selle 40 aasta jooksul lihtsalt ei pidanud sellele trallile ja kisale vastu ja otsustasid minema minna). Umbes 15 aastat tagasi tegin ma eeslile käepärastest vahenditest uue kõrvad. Nii nagu ajutised asjad ikka, käivad need siiamaani hästi. Eesel on praegu Emma poolt „lapsendatud“ ja valvab tema und.

Ja näiteks nukke oli mul ikka päris mitu. Ema ja minu mäletamist mööda lausa 7. Ma ei mäleta eriti neid teisi aga see nukk on mul siiani alles. Ma mäletan, et see oli minu arust maailma kõige ilusam nukk. Ma arvan siiamaani, et see on üks ilusamaid nukke, mida ma olen näinud (võibolla ma lihtsalt ei ole neid veel ilusamaid nukke näinud).

Kuna see nukk oli nii ilus, siis loomulikult ei saanud talle nimeks panna Tiiu või Malle (mis pealegi olid juba mu nukkudele nimeks pandud) vaid nimi pidi olema ka sellise 5-6 aastase kohta üleinimlikultebamaisem kui tavaline nimi. Võibolla mängis oma rolli see, et parasjagu lasti Soome telekast Prantsuse filme sarjast „Angelique, inglite markiis“ ja seal mänginud näitlejanna oli minu arust ka maailma kõige ilusam. Nii sai kaks maailma kõige ilusamat kokku pandud ja nukk sai endale nimeks Angelique. Ta on minuga kaasa kulgenud kogu mu elu. Kuidagi on ta alles jäänud nii kolimiste kui elumuutuste (abiellumine, laste saamine jne.) käigus. Kuigi minu kodustatud orav Tuki on mõne Angelique’i sõrme peal oma hammast teritanud, on nukk pääsenud ilma suuremate traumadeta. Millalgi oli mul tõsine hirm, et ta on lõplikult kadunud. Tüdrukud olid nukuga mänginud ja mul oli hirm, et nad on selle näiteks kogemata õue unustanud. Aga õnneks oli ta loomulikult toas, lihtslat lapsed olid ta riidekappi magama pannud ja sealt ta millalgi voodipesu vahelt välja tuligi.

Kahjuks ei ole mul alles nuku originaalriideid. Aegade jooksul olen talle õmmelnud mitmeid kleite, see praegune on minu pruutkleidi kangastest ja pole muidgi teab mis sedööver. Aga matsin praegu maha mõtte talle uus kleit teha, sest ka sellel kleidil on oma tähendus.

Jõulude ajal istub Angelique alati kas jõulukuuse all või selle lähedal diivanil.
No vaat, see ongi minu maailmakõigeilusam nukk Angelique, kes on nüüdseks juba 39-40 aastat vana....




















Teile kõigile soovin aga rahulikku nädalavahetust (ja et torm saaks rahulikult üle elatud).

Amanda

Amanda posted @ 07:03 - Link - kommentaarid (8)

12 Detsember 2014
12. LUUK

Pähklipureja

Meie käisime 1. Advendil teatris. Estonia teatris vaatamas balletti „Pähklipureja“. Ja nüüd julgen seda kohe kõigest hingest teistele ka soovitada. Olgu alustuseks öeldud, et ma pole eriline balletti-inimene. Või noh, ma ei käi eriti tihti balletti vaatamas. Viimati vist umbes 30 ? või 20? aastat tagasi. Ma olen nii lihtsakoeline inimene, et mulle peab sõnadega asju lahti seletama ja seetõttu olen ma alati balletti peljanud. Aa, ei, viimati käisin balletti vaatamas umbes 2 aastat tagasi ja see oli „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Ja see oli ka megahea. Lastele esimeseks või ka viimaseks balletiks väga hea.

Aga tegelikult pidin ju rääkima hoopis „Pähklipurejast“. Igal juhul.... Kuna maailmas on see etendus tuntud just kui jõuluetendus, siis otsustasin sel aastal just Pähklipureja kasuks. Ja me ei pidanud pettuma. Etendus oli täiesti jõulune, jõuluööst ju räägibki. Ja muusika ! Tsaikovskit teame me kõik. Mina tean ka. Tunnen ära väga paljusid Tsaikovski teoseid. Aga teatris pähklipurejat vaadates tabasin end üle ühe tantsu mõtlemas „Aa, see on ka siis siit balletist. Mina arvasin et on hoopis „Luikede järvest“?!“ Ehk siis palju tuntud muusikat.... imelist klassikalist, just klassikalist (mitte seda nüüdisaegset, mis mind kuidagi ei kõneta) balletti... võrratuid kostüüme ja tõelist jõulumaagiat. Esimese vaatuse lõpu Lumehelveste tants tahtis vee ikka täiega lahti võtta....
Ilus oli! Ja jõulutunne tuli täiega ligi!

Lastele meeldis ka , tüdrukutele ilmselgelt rohkem kui Joosepile aga ka tema jäi rahule. Eriti selle kohaga, kus lavale veeretati selline naeruväärselt miniatuurne kahur, mis ootamatult suure kärakaga pauku tegi (no ikka pool saali julgelt hüppas, siinkirjutaja kaasaarvatud) ja ühe paha hiire haiglavormi saatis. Sellepeale jooksid nurga tagant välja medõed-hiired kes kanderaami abil viga saanud võitleja lava taha toimetasid.

Nii et seda etendust julgen soovitada ka lastega peredele, et kui on vaja elus üks ballett ära vaadata, siis olgu see see (või siis „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“, mis on lastele ilmselt veel megam vaadata ja Estonias ikka väga kihvtilt lahendatud. Selles mõttes, et pöialpoisid näiteks sõidavadki laval mingi ehtsa kaevanduskäruga ringi ja päris balletti nad ka õnneks ei tantsi). Sest kui ma varem ei saanud täpselt aru, kuidas on Pähklipureja muutunud selliseks eriti jõuludega seotud (kommertsiks) teemaks, siis nüüd tean seda täpselt. Sest see ongi Tsaikovskil nii mõeldud. Tähendab, Tsaikovski ei mõelnud mitte Pähklipurejat kommertsiks teha vaid mõtles seda jõuluetendusena. Lisaks ei välista ma sugugi, et ma järgmise jõulu ajal seda etendust uuesti vaatama lähen.

Kui nüüd jäi mulje, et me oleme mingid väga kultuursed ja teatriskäijad inimesed, siis selle lükkan ma ka ümber. Kuidagi on nii juhtunud, et novembri lõpp ja detsember on meil iga pühapäev teatriskäik. Muidu oleme ikka nagu tavalised eestlased, kes aastas 2-3 korda teatrisse satuvad. Aga Estonia ja eriti II rõdu kohta julgen ka soovitusi anda. Nähtavus on seal jummala hää, kui just ei taha igat hiirekarva laval näha. Ja lisaks on seal oma garderoob ja väike puhvet, nii et sõidad kohe alguses liftiga üles ja oled siis nagu omas maailmas. Ja piletihind on seal ka soodsam, et mitmekesi minnes ei laasta nii hirmsasti rahakotti ka.

Igal juhul, imeline jõulumuinasjutt „Pähklipureja“ tasub vaatamist endal ja näitamist ka lastele. Meie saime toreda ja südamessemineva elamuse, pärast käisime veel lastega kohvikus ja oligi ilus pühapäev, kus saime rahulikult koos olla.

Et etenduse ajal pildistamine oli keelatud ja me loomulikult respekteerisime seda reeglit, siis on pildid laenatud Estonia kodulehelt.








Minu lemmikosa, esimese vaatuse lõpp. Müstiline, kaunis, jõulune.... tõeline jõuluime.



Amanda posted @ 05:25 - Link - kommentaarid (7)

11 Detsember 2014
11. LUUK

Tilluke raamat


Umbes 7 aastat tagasi ostsime omale ühe pisikese raamatu. Teate küll neid Helen Exley väikesi kinkeraamatuid. Neid on välja antud erinevatel teemadel. Meil oli see raamat õnnest.
Kuna Emma oli siis vaevu kahene, meelis talle siis hirmsasti raamatui uurida. Ja kuiagi sattus just see tilluke raamat tema lemmikuks. Ta uuris ja puuris sea ikka hoolega. Ja raamat käis temaga igalpool kaasas, nii külas, poes, vanaema juures, õues kui mujal. Hoidis ta raamatut hoolikalt. Sellel ei olnud ühtegi rebitud ega soditud lehekest.

Aga ühel päeval avastasin ma, et raamatuke oli vihmaga liivakasti ununenud. Oli teine seal nii õnnetuke ja liivane ja niiske, kui ma ta sealt avastasin. Tegelikult oli ta seisus, et paras oleks ta ära visata. Aga minul hakkas sellest raamatukesest loomulikult kahju...

Olin millalgi kusagil näinud jõulukaunistuse ideed, kus oli vana raamatu lehtedest välja lõigatud tükikesi ja sellest kokku pandud väikesed dekoratiivsed raamatud. Aga kuna mina põlvnen ikkagi ajast, kus raamat oli püha ja raamatu lõhkumine niisama ei tulnu kõne allagi. Aga kui ma nägin seda väikest õnnetut, vettinud raamatukest vaatasin, tuli mulle see jõuluidee meelde. Seda raamatut ma võin küll lõhkuda! Niisiis võtsin raamatukese ettevaatlikult köitest lahti, kuivatasin lehed, puhastasin nad liivast, lappisin enam-vähem sobivas järjekorras ritta ja köitsin uuesti. Siis tegin papist uued kaaned, mille katsin jõuluse kangaga, kuhu olin enne õmmelnud ilusa paelariba. Siis kleepisin sisekülgedele veel ilusa kuldse paberi.

Niimoodi tehes sain ma ühe rikutud raamatukese asemel endale terve peotäie pisikesi uusi raamatui. Kuldse niidi ajasin ka taha ja nii sai neid raamatukesi ka kuusele riputada. Ja tollel jõulul tegingi nii, et kui meil sõpruskonna õhtu oli, siis lasin igalühel võtta meie jõulupuu pealt endale kaasa ka väikese raamatukese. Igaühel oli huvitav vaadata ka , mis mõtteterad just nende raamatukeses olid.

Nüüdseks on raamatukesi jäänud meile ainult paar tükki. Ühe neist püüdsin pildile ka.







Kui nüüd vaatate mu sõrmeotsi, siis tekib teil võibolla väike ettekujutus ka raamatu mõõtemetest. Tegelikult on raamatuke 6 x 4 cm suur. Või väike.











Ise olen rahul, et mul õnnestus väike räbal raamatuke uuele elule ärgatada. Ja rõõmu sai sellest paljudesse teistesse kodudesse ka. Rääkimata sellest, et meil ripub see väikse alati ka küljes....
Amanda posted @ 05:28 - Link - kommentaarid (7)

10 Detsember 2014
10. LUUK

Uusi siile siilimemmele



Arvestades, et meie peres elab lisaks jõuluhullule ka siilihull, siis on üsna loomulik, et siile koguneb meie majja ka igasugu kujul.

Viimatised näiteks mündi kujul. Mul polnud terve Läti iseseisvuse aja aimugi, kui ilusad on nende mündid. Isegi eruod on neil normaalsemad ja oma riigi sümboleid toetavamad kui meie igavused. Aga see selleks.

Millalgi netis tuhnides sattusin äkki peale sellele, et Lätis oli 1 latine ka siili pildiga. Neil oli üldse väga kenasid münte. Kas teadsite et Lätis olid mündid näiteks aisakellade, korstnapühkija, puraviku, lumememme, jõulukuuse, jõulukellade, õllekapa ja igasugu muudega. Aga noh, siilimünt tuli siis ju saada. Aga kust? Lätlastel ju ka juba euro. Õnneks leidsin sellise müügilt netist ja nii tellisingi selle Pauliinele. Lauri tegi augu sisse ja ketiga saab seda kaela ka riputada.








p.s. mul on andmeid (õigemini oleme sellesse ka panustanud), et Jõuluvanalt saab meie väike siilimemm endale ka sellise mündi.  Tegemist on Kasahstani tengega.






Amanda posted @ 05:06 - Link - kommentaarid (3)

09 Detsember 2014
9. LUUK

Lilledega kõrvakad ja prossid


Millalgi kevadel tuli mulle peale järjekordne fimo-tuhin. Inspiratsiooniks Eva Thiessen oma tõeliselt peenete prosside ja ripatsitega. Minu omad nii peened pole aga rahul olen ma nendega küll. Esimesed katsetused olid üsna palju suuremad ja ainult harjutamisega olen suutnud saavutada selle, et lilli ja lehti ühele prossile nii palju mahub. Varre veeretamine on omaette ettevõtmine, sest ega vars kahest juuksekarvast palju paksem ei olegi....

Lilli panen igale kõrvarõngapaarile või prossile kohe mitut värvi ja need kollegid näiteks, kes minu prosse kannavad, naeravad ikka, et need sobivad igat värvi riietusega, sest midagi ikka klapib.

Suveniitude värvikirevus ja minu arvates teatav rahulikkus mahuvad ilusti 3 x 4 cm prossialale ära..

Ise lillekeste veeretamise protsess on üsna silmikulutav, sest täpike, millest ma õielehe vormin on umbes pool nööpnõelapea suurusest. Aga selline väike, miniatuurne nikerdamine on aeg-ajalt väga-väga mõnus.

Aga siin teile ka väike pilguheit osale valminud prossidest.


Osa sai lihtsalt värvirõõmust tehtud.





Aga enamus on romantiliselt lillelised. Nii punase, kui sinise taustaga.


























Sinise-valgega tehtud prosside mõte tekkis mul oma lemmikut Downton Abbey’t vaadates. Et on veidi konservatiivsemad ja soliidsemad. Aga kuidagi pidulikumad ka ehk...












Mõned prossid said tehtud ka lihtsalt värvidemängule orienteerudes.




Prosside suurus on 3 x 4 cm ja kõrvakatel 1,8 x 2,3 cm.

Sellist pisikest lilleilu olen läbi suve ja veidi sügises ka nikerdanud ja osa nendest jõuab loodetavasti ka kingikottidesse saajaid rõõmustama.


Amanda posted @ 05:24 - Link - kommentaarid (12)

08 Detsember 2014
8. LUUK

Jõuluehtest pross

Eks see ilmselt neid minu jõuluhullu valgeid pabereid ikka põhjendab, aga niipea, kui ma nägin poes seda jõuluehet müügis, nii oli selge, et sellele läheb prossinõel taha ja siis „ panen uhke märrrrrgi rinda ja lähen julgelt jõulule vastu“. Nii sai ka tehtud!







Amanda posted @ 05:37 - Link - kommentaarid (1)

07 Detsember 2014
7. LUUK

Selle aasta Soomesõit
ehk jube pikk heietus

Selle aasta jõulureisiks valisime varasema aja kui tavaliselt. Tavaliselt oleme käinud detsembri alguses aga nüüd tegin plaanid ümber. Osaliselt ka selle pärast, et viimastel aastatel oleme käinud alati tormiga. Eelmisel aastal selle sajandi tormiga, kui lained olid 9 m ja Soomesõit võttis aega 5 tundi. Enam ei tahtnud. Seetõttu sõitsime juba enne esimest adventi. Et ei jääks jõulukiiretele nii hirmsasti jalgu ja samas oleks Helsingi juba piisavalt jõulune. Nii sättisimegi end juba eelmisel reedel minekule.

Olgu ausalt öeldud, et kuigi minu reiskirjadest jääb mulje ja tegelikult ongi tavaliselt imeline päev, siis siiski... Iga kord enne minekut, nii umbes paar päeva enne hakkab mind vaevama mõte, et „kes oli see hull, kes need piletid broneeris?“.

Sel aastal oligi alguses plaan neljaks-viieks tunniks Helsingisse jalutama minna. Siis hakkasid lapsed nuiama, et „kas me siis ei lähegi Ikeasse“ ja „ Kas me siis lihapalle ja pohlamoosi süüa ei saagi?“. Ehk siis võtsime plaani ka Ikea retke. Ja kui laevapiletite hinnad sai üle vaadatud, olime jälle minemas Viking Line’iga (sest Tallink ju ei soosi lastega peresid, või nende piletihinnad ei soosi) terveks pikaks päevaks. See tuli kõige soodsam ja kõige rentaablim, kui arvestada, et auto tuli ka kõige selle paketiga kaasa.

Hommikune ärkamine oli selline hullupööra varajane. Meie Emmaga ajasime juba kella viie ajal juttu, sest und polnud. Aga lapsed olid hommikul tublid ja toimekad, nii et 6.20 hakkasime juba kodu juurest sõitma. Tormi ei olnud! Laevasõit läks rahulikult lastega ristsõnu lahendades ja Helsingis põrutasime kohe Ikeasse. Sinna jõudmine võttis veidi aega, sest otse Ikea juures õnnestus meil üks pööre maha magada. Vantaa Ikeasse sõites on, nii, et kui sõita ühe silla alt läbi, siis otse ees ongi suur sinine sein kollaste tähtedega. Olin oma „Halleluuja“ juba ära laulnud, kui me selle käänaku maha magasime ja seetõttu olime äkki jälle 1,6 km kaugusel „tõotatud maast“. See oli ikka ärritav küll!

Aga kohale me jõudsime, jalutada oli mõnus, oste tegime ka (eriti küünlaid „pühadele õdedele“ muidugi ehk siis jõuluajaks) ja sööklas saime oma lihapallid ka söödud. Ikea jõul oli, nagu alati, kodune, hubane ja igale ühele midagi pakkuv. Mõnus ja kodune tunne tuli peale.

Peale Ikeat sõitsime linna, lapsed said autos pool tunnikest magada. Helsingi kesklinnas läksime loomulikult kohe Stockmanni jõuluakent vaatama.

Oluliselt poistele mõeldes oli juba eelmisel aastal lisandunud üks aken, mis oli ehitatud ainult legodest.








Aga Stockmanni jõuluaken ise..... oli sel aastal oli see tõeliselt imeline. Eelmisel aastal ma nii vaimustuses ei olnud, kuidagi ei kõnetanud... Aga sel aastal... Oli jälle tõeline imedemaa. Aken oli jagatud horisontaalis kahte ossa. Ülemisel pool oli linnaelu ja mõned asukad. Alumisel tasapinnal ehk maapinna alla olid loomad ja päkapikud ametis jõuluettevalmistuste ja kinkide pakkimisega. Kõige selle juurde kuulus loomulikult imetabane ja veidi haldjalik muusika. Meil oli seal akna juures uudistamist kohe ligi kahekümneks minutiks ja pärast sealt mööda minnes jälle uuesti.


Helsingi linn ise oli ka juba täiesti tuledesäras ja pühadehõnguline ja imeline. Aleksanterinkatu valgused ulatusid mitusada meetrit piki tänavat. Ja Stockmann oli imeliselt ja väärikalt kaunistatud nagu nii vanale majale kohale. Ja kümme suurt kuuske kaunistas Stocki ja Akateemise Kirjakauppa (raamatupoe) vahelist tänavat.
















Vahepeal võtsime linnakiirest ja ostlevatest inimestest rahu ja käisime vaatamas Kamppi vaikusekabelit. See asub keset linna, otse Hesingi tuiksoonel ja on üllatavalt rahulik ja kummaline paik. Oleme mitu aastat vaadanud Forumi kaubamaja parklasse sõites, et mis „tünn“ see seal tunneli kohal on. Noh, nüüd suvel saime Ringvaate saatest teada, et tegemist on väikese kabeliga.
Kummaline ja imeline oli see kabel küll. Kuigi seal polnud täielikku vaikust, sest parasjagu tegi üks kirikuansambel seal oma proovi. Aga sellegipoolest oli nii mõnus istuda, kuulata kiriklikku laulu ja lihtsalt rahulikult hingata-võtta aeg maha. Kui tagasi linnakiirusesse sukeldusime, siis tundus see äkki kuidag sürrealislik, et igal pool on kiirustavad ja ostlevad ja tormlevad inimesed ja meie tuleme sellisest vaikuse ja rahu „tünnikesest“. Mõnus oli see käik ja see 15 minutit hoopis teises maailmas....

Lõpetuseks istusime veel kohvikus ja vaatasime üle Forumi kaubanduskeskuse kaunistused, mis olid ka rikkalikud ja ilusad. Jääkarud olid sätitud kingipakkidega ühele korrusele- Üks suur karu tassis kingivirna, mis iga natukese aja tagant külili vajus. Ja üks pisike jääkaru oli kukkunud taguotsa pidi kingikarpi. Ja valgust ja jõulu oli terve keskus täis.















Lõpuks siis sõitsime sadamasse laeva ootama. Tagasitee möödus ka üsna kiiresti ja südaööks olime otsapidi jälle Tallinnas. Nagu Pauliine ütles: „Mul on selline tunne nagu me oleks terve nädala ära olnud.“ Eks see nii tunduski, sest päev oli täis nii mitmekülgseid käike ja emotsioone.

Päev oli mõnus ja hubane ja hää ja millegipärast on mul tunne, et keegi „hull“ ostab ka järgmisel aastal jõuluakende vaatamiseks laevapiletid. Hoolimata sellest, et tuleb jälle pool kuus ärgata. Aga nagu Joosep ütles “ üks kord aastas ju võib!“. Võib jah!


Kuigi pilte on juba olnud palju, on siin veel hunnik pilte Stockmanni jõuluaknast.







































Amanda posted @ 05:44 - Link - kommentaarid (6)

06 Detsember 2014
6. LUUK

Kuu peale ja tagasi



Kui lapsed olid veel pisemad, armastasin ma neile lugeda ja osta ilusate lugude ja ilusate piltidega raamatuid. Pean tunnistama, et mitmed nendest hakkasid silma just illustratsioonide järgi ja sirvides selgus, et õnneks oli ka sisu väga hea. Mitmed nendest raamatutest olen ostnud kolmes eksemplaris, sest tean, et need on sellised, mida ma tahan, et mu lapsed oma lapsepõlvekodust ka kaasa võtaksid.

Mõnesid neist raamatutest oleme lugenud nii palju kordi, et need on kas pähe jäänud või muutunud kuidagi tähenduslikuks. Üks selline raamat on „Sa oled mulle väga kallis“. Selles raamatus on peategelasteks Suur Pähkelpruun Jänes ja Väike Pähkelpruun Jänes. Sellest samast raamatust on ka multifilmisari, mida ETV on nädalavahetuse hommikuti näidanud.

Sellest raamatust pärineb mõte „Arva ära, kui palju ma sind armastan?“ ( inglise keeles „quess how much I love you?“). Ja siis võrreldakse seda, kui palju kumbki teist armastab. Ja lõpptulemus on „Ma armastan Sind kuu peale ja tagasi“- I love you to the moon and back. See lause on olnud pikki aastaid meie head-ööd lause Pauliinega. Mina armastan teda kuu peale ja tagasi ja tema...
















Kevadel, kui Pauliine lasteaia lõpetas, sai ta meie käest kingiks minu tehtud prossi. Jänestega... Ja kuuga... Meile kahele eriti erilise.









Nüüd millalgi netis tuuseldades avastasin, et see lause on armastuse väljendamiseks üsna tuntud. Ja Etsyst leidsin ripatsi toorikud, mis said lihtsateks ripatsiteks vormitud. Üks Pauliinele, üks Emmale ja üks Joosepile. Sest ma armastan neid kõiki ühtviisi.... Kuu peale ja tagasi.



Amanda posted @ 09:20 - Link - kommentaarid (7)

05 Detsember 2014
5. LUUK

Selle aasta jõulukalender

Meil on sellel aastal päkapikud toonud maiustusi uude kalendrisse. Kuigi meil on ka vana, minu õmmeldud kalender, tegin sellel aastal koos tüdrukutega ka uue, sest oli tore koos kleepida, lõigata, nikerdada ja ... Lihtsalt.... kuna see oli nii armas ja kõnetas mind kohe, kui ma seda nägin. Nimelt on see Belle ja Boo sarjast.

Belle on väike armas tüdruk ja Boo tema lahutamatu kaaslane, pisike jänes. Koos on nad suvel ja talvel ja sügisel ja nad on kunstnik Mandy Sutcliffe’i looming. Ma olen Belle ja Boo seiklusi ja blogi ja tooteid jälginud juba üsna kaua. Ma imetlen seda kunstnikutööd, mis on tõeliselt lihtne ja samas nii kõnekas. Kuidagi on nendel piltidel alati näha see suur sõprus kahe tegelase vahel ja samuti hämmastab mind see, et ilma igasugu seletavate tekstideta on näha nende seiklusi ja toimetusi. Need on usutavad, kuigi igaüks peab need ise lõpuni mõtlema, või võibolla just selle pärast. Ja mõlemad on nii pööraselt nunnud ka. Eriti Boo. Samasugust jänest võiks joonistada võibolla ainult provva Marmelaad, sest temagi jänesed on nii võrratult armsad ja iseloomukad loomad.

Nüüd, kui nägin, et jõulude puhul on välja antud Belle ja Boo heategevuslik kalender, ei olnud mul enam mingit kahtlust. Sest ma lihtsalt pidin selle jänku ja tüdruku kalendri endale saama. Muidugi lisas oma võlu veel ka see, et selle kalendri tulu läheb Kids Company heategevusorganisatsioonile, mis annab praktilist, emotsionaalset ja haridustuge linnalastele, kelle elu ei ole just meelakkumine olnud. Nii et väike heategevusmoment on ka juures.

Aga igal juhul meie tellisime selle kalendri ja kui see sai välja prinditud, siis lõikusime-kleepisime tüdrukutega pakikesed valmis. Igal hommikul ilmub meie majja järgmise numbriga kotike, kust lapsed leiavad päkapikkude toodud head-paremat.

Aga rohkem sõnu ei tee, panen siia pilte, et teiegi saaks osa Belle ja Boo talvistest jõuluootustest.



































Kui nüüd kellegil tekkis huvi Belle ja Boo tegemiste vastu, siis kõige otsem saab seda infot nende kodulehelt - belleandboo.blogspot.com. Just üleeile on seal vaatamiseks välja pandud hästi armsad nutitelefoni katted ja enne seda jõulukangas....

p.s. tegemist ei ole reklaampostitusega .)

Amanda posted @ 05:11 - Link - kommentaarid (6)

04 Detsember 2014
4. LUUK

Lumehelbeid

Eelmisel aastal, kui siin oma maasikatega helkureid näitasin, kirjutas vist Topeltlohe kommentaari, et samamoodi võiks ju lumehelbehelkureid heegeldada. Ma siis heegeldasin. Selliseid...... Pildid tegin siis, kui helkurid veel kuivasid. Osa läks juba kingiks käest kätte.






Hõbeniit jooksis korraga helkurniidiga. Kõvendatud sai tavalise kisselliga ehk siis kartulitärklisega. Helgivad hästi. Testitud. Loodan, et meeldivad ka hästi neile, kes need kingiks saavad. Ja nii on lumehelbeid liikvel ka siis kui maa peaks mustaks jääma....

Amanda posted @ 05:41 - Link - kommentaarid (6)

03 Detsember 2014
3. LUUK

Jõepärlid

Jõepärlid on mulle alati väga-väga meeldinud. Nad on nagu sellised lihtsad talutüdrukud, kes on sattunud lossi pärastlõuna teepeole. Ühtviisi peened ja läikima löödud aga samas mitte veatud ja igavad. Kuna ma ise arvan, et minu juured on üsna lihtsa matsirahva seas, nagu enamikul eestlastel (selles mõttes, et siniverelisi vähemalt minu suguvõsas ei olnud) , siis on need mulle just sobilikud- mitte liiga peenutsevad aga samas pidulikud ja armsad. Sellised kodused ja veidi tahumatud.

No vaat. Ja siis ongi nii, et kui ma nägin neid väga armsate sõnumitega ripatseid, siis tuli neile ainult see mitte-nii- väga- peen jõepärl juurde lisada ja saidki ilusad, lihtsad aga kenad ripatsid valmis. Tean päris mitut inimest, kes minu käest selle kingiks saavad. Ja loodan, et on ka päris mitu inimest, kes jõululaadal neid minu käest enda lähedastele ostavad.

Ripatsitele on peale kirjutatud või õigemini graveeritud sellised tekstid, mis peaks või võiks selle kandjat toetada. Meeldetuletus sellest, et kunagi ei tohi alla anda või mõte: ela oma unistust võivad mõnel sombusel päeval üsna turgutavad olla. Või suvisel päikselisel päeval... Ma vähemalt loodan nii.

Igal juhul sellised nad said:







Amanda posted @ 05:16 - Link - kommentaarid (5)

02 Detsember 2014
2. LUUK

Elu ilma koerata

Jõulude ajal mõtleme me alati nii nendele, kes meie ümber, kui ka nendele, keda enam pole. Üks nendest on ka meie väike aga tubli Otto, meie pere lemmik, kes lastega koos kasvanu ja mänginud.

Selleks, et jõuda suvesse, tuli läbida kevad, mis on tegelikult ju üldse eelduseks, et suveni jõuda.
Aga kevad oli meil... ilmselt isegi kena oma toimetustega aga ega ma eriti ei mäleta ka. Sest kevade lõpp pani sellise punkti, et enne seda toimunu on veidi varjus.


Mai lõpus jäi meie taksikoer Otto haigeks ja juuni alguses ta suri.

MEIE OTTO (2004- 2014)


Kümme aastat oli meil võimalus elada koos selle armsa ja muheda ja targa ja vahel ärritava ja vahel heldimapaneva ja samas nii omaks saanud koeraga.

Ma ei hakka sellel kaunil jõulukuul pikalt lahti kirjutama kogu seda saagat, mis jäi Otto haigestumise ja magamapaneku vahele. Kuigi see aeg oli ainult 4 päeva, sisaldas see sellist emotsioonide tormi, et sellest lühidalt rääkida on keeruline ja pikalt... kes seda ikka jaksab kuulata. See neli päeva sisaldas meie soovi lasta oma koer puhkama ja arsti poolt lõputuid uuringuid, süstimisi, tilgutamisi ja hoiakuid. Kuigi teisel päeval oli selge, et Ottol on koerte haigus nimega cushing ja kuna ta on nii vana, siis seda ravida ilmselt ei saa, jätkus kogu see "asi" tervelt neli päeva.

Ma nutsin nende nelja päeva jooksul nii kurbusest Otto pärast, kui häbist, et mind peetakse halvaks koeraomanikuks (mida ei öeldud kordagi välja aga mis oli minu arust seal arsti suhtumises olemas), kui ka kurbusest, et mul pole piisavalt raha kui ka pahameelest kui meile teatati, et ühe päeva uuringud lähevad maksma 600 erot (mida me õnneks maksma ei pidanud). Ja kõige rohkem nutsin ma oma laste pärast, kes igal hommikul jätsid oma koerakesega hüvasti (sest teadsid, et täna võib olla päev kui Otto enam koju ei tule) ja õhtul võtsid meie mitteliikuva, lihtsalt lamava ja hingitseva koerakese jälle kodus vastu. Ma nutsin kurbusest, mis oli tulemas ja pahameelest, et see ometi juba käes ei ole. Ma nutsin soovist, et meie koerake saaks magama jääda ja tema põhimõtteliselt minu silmis piinamine võiks lõppeda. Ja samas nutsin pahameelest, et olen nii arg, et mul pole jõudu öelda arstile neid viimaseid- saatuslikke sõnu „äkki tuleks ikkagi minna lõpliku lahenduse poole“. Kõige suurema mahvi sai Lauri, kes iga päev Ottot kliinikusse tilguti alla viis, kes teda kodus süstis ( oma 10 süsti päevas) ja kes lõpuks pidi arstiga lõpuni rääkima viimase lahenduse. Ma ei tea, mida kõike ta täpselt üle elama pidi aga Lauri sõnul nägi ta Otto silmist, et too teadis täpselt, millest jutt, kui arst lõpuks lõplikust lahendusest rääkis ja Lauri nõusoleku sai. Seda pilku ei unusta ta ilmselt kunagi.

Mina ei unusta jälle seda üleelamist. Või ma tegelikult loodan, et unustan. Sest praegu olime meie need, kes tahtsid oma koerast loobuda ja arst justkui see, kes muudkui venitas. Aga...... Aga...... Aga.... Otto seisund oli selline , et juba teisel päeval tunnistas arst, et ega siin vist paremaks minna ei saa. Ja lõppkokkuvõttes vaatasime meie igal õhtul oma koera, kes ei saanud kõndida, kes ei saanud mängida ja kes ei osanud enam juua ning mulle tundus see lõpuks juba täielikult looma- ja lastepiinamisena. Ma tean, et tänapäeval püüava arsti võimalikult kaua loomi päästa jne. aga kevadel tundus mulle, et oskus on ka loomal rahulikult minna lasta. Igal juhul jäi mul lisaks Otto kaotuse kurbusele kogu sellest asjast ka halb tunne.

Lastele mõjus kogu see triangel nii raskelt, et ... Ausalt öeldes juuni läks üsna sudus. Pauliine elas kõige raskemini seda kõike üle. Tema kontrollimatud õhtused nutuhood panid meid tõsiselt muretsema ja vahepeal kaalusime tõsiselt, et peame erialaspetsialistide abi otsima. Kui ikka pisike inimene tuleb nuttes su juurde ja ütleb, et „mis siis kui seal pärast, seal teispool, ei olegi ikkagi midagi? Kui ongi ainult pimedus ja tühjus? Mis siis?“. Ja sa saad aru, et see väike inimene on kõik enda sees juba selgeks mõelnud enne kui selle jutuga meie poole pöördub. Ja need hirmud, et meie ka sureme ja kuna tema on kõige noorem, siis tema jääb üksi maamuna peale... Ja et millal me ikkagi ta üksi jätame jne. Jne.

Meie ainus lootuseks olid selle suve elamused. Meil oli ees laulu ja tantsupidu, kus Joosep ja Emma laulsid ja meie tantsisime. Ja siis tuli Võru Folk. Ja selle järel võimalus puhata lastega koos Türgis.

Me rääkisime ka ühe Lauri sugulasega, kes töötab psühholoogina. Tema ütles mulle sõnad, mis tundusid nii lohutavatena ja samas tõestena. „Lapse lein on triibuline“. Ja seda on ta olnud kogu selle aasta. Õnneks... mida aeg edasi, seda vähem on tumedaid triipe. Samas võivad need triibud välja lüüa kõige kummalisemates ja üllatavamates kohtades. Maale jõudes. Mööda Eestimaad sõites. Türgis, oma hotelli liftis. Oma hoovi peal külalisi vastu võttes.... Ilma mingi nähtava põhjuse või seoseta. Jah, laste lein on triibuline.... Kui tuleb tumeda triibu koht, siis nii ongi.

Minu lein ei ole triibuline. Minu lein on argine. Minu lein koosneb argistest hetkedest, mida ma olen kümne aasta jooksul tegema harjunud.

Minu lein on pliidi ees, kui praen viinereid ja keeran üle õla, et visata Ottole ka üks jupp (tean- tean, et koertele tohib anda ainult spets toitu jne. Aga ikka tegin valesti).

Minu lein on hetkes, kui tuleme kottidega toidupoest ja paneme need hetkeks kööki maha ja siis ma mõtlen, et ega seal nüüd mõnda asja ei ole, mille Otto tahab kohe kotist välja tirida.

Minu lein on hetkes, kui seisan köögis akna all, hakin salatit ja vaatan üle õla trepi alla, et mida see Otto nüüd seal tegutseb või puhkab niisama, ise silmadega mind jälgides.

Minu lein on maal, kui maja ust värvides astun tahtmatult kolm sammu tagasi, et vaadata, kas Otto on lastega võrkkiige juures või Lauriga all niidu peal.

Minu lein on hommikutes, kui astun kohvitassiga suvisele terrassile ja jätan ukse pärani. Ja hetke pärast mõtlen, et „ ega nüüd Otto välja ei tulnu, et jälle küla peale minna“.
Minu lein on esimese lumega päevas, kui mõtlen kuias Otto jälle oma käppi talvekülmaga õhku hakkab tõstma.

Jah, tegelikult on ilmselt ka minu lein triibuline. Aga ju see nii peabki olema... Et elus on nii heledamaid kui tumedamaid triipe.

Uut koera oleme ka mõelnud. Aga praegu lähevad meie pere arvamused lahku. Osad tahavad uut seltsilist, teised erinevatel põhjustel mitte. Me pole veel otsustanud... Küllap pole aeg veel küps.

Elu on nii mitmeski mõttes lihtsam ilma koduloomata. Minna ja tulla on lihtsam, pole vaja muretseda kuhu teda väljasõitude ajaks jätta jne. Aga samas on elu ka tühjem.... Aga ilmselt on see ka harjutatav ja harjutav.

Praegu.... on meil elu ilma koerata. Las lippab tema seal taevastel päikselistel väljadel... Ja meie toimetame siin all... Oma toimetusi. Ilma koerata...





Amanda posted @ 05:02 - Link - kommentaarid (8)

01 Detsember 2014
1.LUUK

Terrassi lavadiivan

Päris alguses ei olegi ma veel jõululainel vaid viin teid hetkeks suvesoojusesse. Selle aasta suvi oli rikkalik ja külluslik ja soe. Nii soe. Ma pole tavaliselt üldse selline, kes hommikuti kohvitassiga aias jalutaks või terrassil istuks. Aga sel suvel ma tegin seda küll. Oi kui palju kordi! Sest eelmisel aastal oli terrassile saanud peale uus katus ja sel aastal saime terrassi „ sisustamisega“ peaaegu ühele poolele. Eriti lemmikuks sai uus diivan, mille säästlike inimestena otsustasime lihtsamalt ise teostada.

Idee küpses juba eelmisest suvest. Sel suvel otsustasin asja ära vormistada. Marssisin ühel kuumal suvepäeval kohalikku ehituspoodi ja küsisin, et ega neil euroaluseid üle ei ole. Selgus , et ei ole. Pidavat kõik lunaraha eest tagasi kuhugi lattu minema. Nooojah....Aga samas ütles lahke juhataja, et seal kõrval on terve hunnik tavalisi lavasid, millega neil midagi pole peale hakata. Üks lao-onu veel küsis, et kas mulle on oluline, et see euro-tempel seal peal oleks. Mulle polnud see apppppsoluutselt oluline, sest plaanisin kogu krempli üle värvida. Ja nii me virna aluseid koju sõidutasime.

Pärast viisin poodi veel 5 jäätist, sest ilm oli tõesti kuum ja töötajaid oli tol päeval kohal viis. Kodus tegin ühele vana poroloonimadratsi juppidele katted peal. Kangas oli olemas ja oma aega ootamas. Padjad tegin ka. Ja ta-daa! Viie jäätise diivan oligi olemas.

Lapsed mängisid seal peal, õhtused jäätised sõime seal, hommikukohvi rüüpasin seal. Sõpradega sai seal istutud ja lõunast uinakut sai seal tehtud. Nüüd on diivan talveks seina äärde püsti lükatud ja ootab uut suve.

Praegu on vaid meenutused soojast.... Aga ka need on talvel mõnusad... Eriti kui kraadiklaas akna taga näitab -17!















Amanda posted @ 05:24 - Link - kommentaarid (3)



321204 visits