Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Detsember 2013
HEAD VANA LÕPPU ! ILUSAT UUT!

Vana aasta hakkabki otsa saama. Jõuluaeg on rahulikult mööda saadetud ja kõik on uue ootuses.

Meie jõuluaeg möödus... omamoodi. Jõuluõhtu oli tore, lapsed rõõmsad ja jõuluvana lahke aga mõistlik.

Peale jõule olime lihtsalt kodus. Oma perega. Rahulikult.

Eelmisel laupäeval oli meil üks raskemaid päevi üldse. Enne jõule suri ootamatult Lauri isa. Ja laupäeval olid matused. Kurvad, hingelõhestavalt kurvad. Lisaks enda leinale kanname nüüd ka oma laste leina. Need olid Emmale ja Pauliinele esimesed matused. Aga kuna vanaisa oli neile nii kallis, olid mõlemad kindlad, et nad tahavad tulla. Nad ei teadnud ju, et see nii raske on.
Ja kuna meie pidime enne matuseid olema tugevad. Olema tugevad teiste pärast, jõulude pärast, laste pärast... siis tuli ka endale murdumine just matustel.
Kui sa näed oma poega lohutamatult nutmas ja küsimas „kuidas see nii äkki juhtud?“. Kui sa näed oma haldjakest küsimas „ Kes meid nüüd rohelise autoga loomaaeda viib?“. Kui sa näed pisikest Pauliinet murdumas ja aru saamas, mida tegelikult matus tähendab.... Jah, me kanname nüüd ka oma laste leina. Ja meil on ees palju tööd, et sellest kõigest üle saada.

Seetõttu olemegi viimased päevad eriti aktiivselt lastega käinud ja näinud. Et neil oleks veidikenegi kergem ja et mõte ei uitaks kogu aeg samu radu pidi.

Eile oli meil ka väga tegus ja tore päev. Sõitsime lastega rongiga linna (Pauliine ja Emma ongi ainult ühe korra elus varem rongiga sõitnud) ja tegime jalutuskäigu Raekoja platsile. Jõime glögi (mille eest rööviti muidugi hingehinda-2 euri tops. Aga ma ei viitsinud lastele seletama hakata, et sama raha eest saab poest terve liitri). Ja siis käisime kinos. „Väikelinna detektiive vaatamas“.
Peale filmi oli Lauri meile vastu tulnud ja siis käisime Piparkoogimaania näitusel kihvte piparkoogiteoseid vaatamas. Selliseid iludusi...




















Ja siis jalutasime jälle Raekoja platsile. Joosep innustus pilte tegema....





Jõuluturg oli tõesti kena! Tuledes ja siginas-saginas, nii nagu üks Jõuluturg olema peabki. Pole ime, et Tallinna Jõuluturg valiti inglise ajalehe Daily Telegraph arvates Euroopa 8 armsaima jõuluturu hulka.








Raekoja keskmise võlvi all oli alusel armas kujudega kaunistatud piiblistseen. Mujale polekski see väga sobinud aga raekoja ülemise võlvkaare all oli see ilus....








Lihtsalt melu...





Põhjapõtrasid käisime ka vaatamas....





Ja sõitsime selle väikese kaunistatud turistirongiga läbi vanalinna. Lapsed olid sellest muidugi niiiii rõngas!





Siis paar tiiru karussellil ja väike kiire kohvikuskäik. Jalutuskäik läbi vanalinna.... Ilus oli. Hää oli. Kerge oli.

Täna õhtul oleme siis perega kodus. Lauri vend tuleb ka meile ja rahulikult teleka ees saadame selle aasta ära.

Uus on tulekul. Tulgu ta kõigile just selline nagu keegi parajasti soovida julgeb. Ja olgu teil kõigil päikselisi päevi ja eelkõige tervist!

Mõnusat lõppu ja .... head uut! Sellist, mis oleks parem kui lahkuv aasta aga samas mitte nii hea, et järgmine ei saaks tulla veel parem. Nii armastab Lauri ikka öelda.


Soojad uueaastasoovid kõigile!

Parimatega,

Amanda
Amanda posted @ 16:23 - Link - kommentaarid (19)

24 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 24.LUUK
JÕULULAUPÄEV
Ootavad unistused

Mõned unistused on sellised, mis saavad teoks.
Mõned on suured.
Mõned on väikesed.
Mõned on oma pika looga.
Mõned sõltuvad meist. Mõned mitte.
Mõned täituvad kiiresti.
Mõned täituvad pikkamööda.
Mõned ei saa kunagi teoks.
Mõned on ootel.
Mõned unistused on ühest küljest väikesed, teisest küljest suhtud neisse nii tohutu respektiga, et teostuseni ei jõua.

Minul on ka unistus. Seda viimast sorti.
Selle unistuse lugu ulatub kaugele-kaugele. Minevikku. Minu unistuseks sai see 25 aastat tagasi. Enne seda oli see kellegi teise ootus ja hoitud unistus.

See unistus on väga lihtne. Vingemate isetegijate jaoks ilmselt isegi liiga lihtne. Aga minu jaoks on see suur. Ja aukartus on ka suur.

See unistus on üks sall. Sall, mille ma kunagi koon. Sall, mille ma koon mulle kingitud lõngast. Väga erilisest lõngast....

Kui ma veel koolis käisin, tutvusid mu vanemad ühe vanapaariga, kes elas meie kodust umbes 5 km kaugusel. Meie suhted olid hoolivad ja soojad. Minu jaoks sai sellest vanatädist nagu teine vanaema (üks mu vanaema suri, kui olin alla aastane ja teine siis eelmisel aastal). Sellest vanaprouast sai minu lähivanaema. Nii hingelises- kui kilomeetermõõtmes.

Mäletan, kuidas ma keskkooli ajal sõitsin rattaga Kõbu-tädi juurde, kaasas ema tehtud kook ja pudel mahla. Jah, nii nagu Punamütsike ma läksingi.
Ma mäletan, kui erilised olid tema lauanõud ja kuidas ma imetlesin teelusikaid, mille otsal oli selline Hiinateemaline graveering. Majake kõrgel üleval ja üks mees mööda teed maja poole astumas. Ma mäletan mõnesid tädi jutustatud lugusid, kuigi ma tahaks mäletada neid rohkem.

Mul on siiani alles tema käest keskkooli lõpuks saadud käevõru. Käevõru, mis oli tehtud Eesti-aegsetest laevaga müntidest ja mille sisse oli graveeritud sügav mõte "Festina lente". Tõtta aeglaselt.... Oska kulgeda läbi elu. Oska märgata. Oska mitte kiirustada. Samas oska mitte maha magada ilusaid hetki. Tõtta aeglaselt. Festina lente..... Tema teadis. Tema oskas õpetussõnu edasi anda...

Kõbu-tädi käest sain kunagi kingiks ka mõned poolitäied lõnga. Inglise lõnga. Peenvillast.... Tol kaugel 85-ndal imetleti ja kiideti selle ühtlast keerdu ja peent joont. Praegu pole selline ühtlane lõng midagi erilist. Tollel ajal oli... Lisaks sellele, et lõng oli ilus ja peen, oli see ka hoitud. Sõna otseses mõttes.

See oli saadetud Eestis asuvasse ja sellele vanapaarile kuulunud manufaktuurile Inglismaalt. Sellest pidi saama kena peenvillane kangas. Aga ei saanud. Selle lõnga saatuseks sai.... saada hoitud. See lõng maeti mõned päevad enne küüditamist kodumaa mulda. Hoiule. Ja kaevati üles peale pika küüditusaja lõppu välja. Peale seda hoiti seda talu suures kirstus ja kaitsti hoolega koide eest.

Aastakümneid hiljem valiti mind, teadmatut ja noort tüdrukut vääriliseks, kellele see lõng edasi kinkida. Et sellest lõngast saaks minu käte all kunagi sall...

Salli ei ole sellest lõngast veel saanud. Ühe pisema kudusin küll kohe ja tädil oli sellest suur rõõm. Aga tegelik osa ootab ikka veel. Ma kaitsen teda ka.... koide eest. Ja ootan, millal minust saab nii hea ja väärikas kuduja, et ma olen vääriline sellest lõngast salli kuduma. Ma ei usu, et sellest saab terve Haapsalu salli aga ehk saab räti. Millalgi.....

Igal aastal, jõuluajal mõtlen, et järgmiseks jõuluks koon TA valmis. Aga seni.... jääb unistus. Hoitud ja aegamööda küpsev. Loodetavasti kunagi ka teoks saav. Kindlasti teoks saav. Millalgi...Võibolla ei juhtu see veel ka järgmise jõulu ajal. Võibolla mõne hilisema jõulua ajal. Aga võibolla saab sellest pitsiline sall, mille üks mu tütardest oma pulmapäeval õlgadele paneb. Hiljemalt siis... saab see unistus teoks.








Ilusaid unistusi ka teile kõigile! Käsitööalaseid ja lihtsalt elulisi. Selliseid, mis täituvad ruttu ja selliseid, mis küpsevad aegamisi. Ja mis saavad teoks mõnede järgmiste jõulude ajal... Või siis hoopis aastakümnete pärast...

Tänane õhtu on juba ligi.... Meie oleme valmis. Kaunist jõuluõhtut. Hoidke üksteist.... väärtustage.... tehke sel pühal õhtul kasvõi üksainus kalli või pai... Võtke lapsed korraks sülle... Ja käige oma vanemaid vaatamas. Või helistage.... Harrast jõulurahu....















Ikka teie,

Amanda

Amanda posted @ 13:12 - Link - kommentaarid (12)

23 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 23. LUUK
Selle aasta jõulukaart


Tänavuse jõulukaardiga oli tegemist palju... ja pikalt... Ja lõppkokkuvõttes.... Nooojah....

Aga üleeile, kui me maal kuuse järel käisime, tuli see lõplik versioon nagu iseenesest. Kuigi algul oli igasugu muid ideid, mis tehnilistel ja tervislikel põhjustel ikka tegemata jäid.... siis laupäeval, kui lapsed kuuski saagisid, tundus äkki see kõige õigem.

Kuusetoomine oli lastele lõbus ja innustav üritus. See ind, millega nad seal sebisid ja õiget kuuske otsisid. Ja see, kui Joosep ühe ja Pauliine teise puukese maha saagisid.... See oli äkki kõige täpsem hetk. Kuigi lapsed polnud „õigesti“ s.t. stiilselt riides, kuigi taust polnud kuidagi eriliselt valitud... kuigi hetk tekkis iseenesest, või võibolla just tänu sellele oligi kaardipilt käes.

Sel aastal siis sedamoodi. Ilma lumeta ja ilma jumeta aga täiesti autentne hetk.








Luuletus sai selle eest sobilik:

Kauneim heli on metsavaikus.
Unenäoline elu uneta.
Karges õhus on lumemaiku.
Jõulutunne ka ilma lumeta.
(V. Ränik)


Homme siis juba kalendri viimane luuk!
Amanda posted @ 19:21 - Link - kommentaarid (3)

22 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 21. LUUK
4. ADVENT
Roosi kurbus








Ükskord kasvas üks roos.






Sellel roosil polnud sõpru. Ta kasvas üksinda.





Ühel päeval tuli tüdruk. See tüdruk tahtis emale roose korjata. Ta võttiski selle üksildase roosi ja ta teisi roose ei leidnud.





Selle lapse emale meeldis väga roos. Ta hakkas isegi seda armastama.





Kuna ta oli ikka väga kurb kuigi tal olid sõpradeks inimesed.





Aga roosil polnud üldse hea meel, ta oli ikka üksildane. Ta tahtis mulda kasvama. Roos hakkas nutma ja proovis hästi vaikselt nutta.






Aga kui oled roos siis on ainult roosid su sõbrad. Ühel päeval läks jälle seesama tüdruk roose korjama ja terve üks koht oli





roose täis. See tüdruk korjaski kõik roosid ära ja roos sai uued sõbrad.“


Selline lugu roosist. Autoriks Pauliine, 6 a. Pealkiri on küll väga Venetsueela-sarjalik aga lugu ise üdini armas ja siiralt südamliku sisuga. Kirjutatud ja joonistatud novembris 2013 emme töö juures. Poole päevaga. Istus laua taga ja nohistas.... Tulemuseks „Roosi kurbus“....
Amanda posted @ 09:45 - Link - kommentaarid (12)

21 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 21. LUUK
Pisikesed pakikesed


Päevad on möödunud sellise kiirusega, et seda on võimatu kirjeldada. Koolis on veerandi lõpp alati paras rabelung aga jõuluaeg.... Eile sai kaks nädalat täis, kus meie perel on igal õhtul mingi üritus olnud. "Paremal juhul" isegi kaks. Ja päeval on töö ja kontserdite proovid jne. jne. Aga lahe on ka olnud. Lihtsalt selgitan, miks postitusi nii vähe on...

Aga täna jälle üks vana ja kulunud aga võibolla meeldetuletamist väärt näputöö. Jõuab veel enne jõulu!

Ameeriklastel on ütlus "Best things come in small packages" ehk siis "parimad asjad tulevad väikestes pakikestes". Selle all mõeldakse küll seda, et pisikesed pakid on tavaliselt juveelidele ja teemantitele aga.... Tegelikult ei pea ju hea kink tingimata olema suur. Võib olla ka täitsa pisike ja lihtne.

Aga pisikese asja pakkimisega on tihtipeale probleeme. Kuidas ja mille sisse? Siin üks variant. Idee pole sugugi minu enda oma. Seda on liikvel nüüd juba palju. Aga teostus on küll oma pisikeste sõrmedega teostatud.

Kõigepealt on vaja kogu perele teada anda, et kui WC paberi rull tühjaks saab keritud, siis see ei kuulu mitte prügikasti vaid kogumiskarpi. Siis on vaja natuke liimi ja mõnd kena paberit. Ja siis veidi kääridega mõõtulõikamist ja liimimist ja painutamist. Ja ongi olemas väikesed pakendid väikeste meeleheade pakkimiseks. Teemante sellisesse pakki küll ei pane aga muud pisikest meelespidamist on nad piisavalt tublid üleandmishetkel kaitsma.









Amanda posted @ 09:36 - Link - kommentaarid (7)

18 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 18.LUUK
Jõulu aardelaegas


Mulle nii kangesti meeldivad ilusasti ja hästi presenteeritud ja pakitud asjad. Ja mõttega asjad. Ja jõulused asjad.

Mulle meeldib tee. Vahel isegi rohkem kui kohvi. Ja mulle meeldib Basiluri tee. Tunnistan täitsa ausalt, et alguses ostsin ma esimese tee täiesti ja ainult teepaki välimuse järgi. Selle roosilise karbi, mida ma kunagi ka siin näidanud olen.

Aga... üle-eelmisel aastal jõulude paiku avastasin ma esimese Basiluri raamatu. Jõuluraamatu. Teeraamatu. Tee seal sees oli ka maitsev.














Eelmisel aastal andis naabertänava tüdruk Marmelaad mulle vihje, et on ilmunud jõulude mängutoos. Selline Vintage-piltidega, no teate küll, mis mulle nii kangesti meeldivad. Kip-kap poodi ja ... nüüd juba teist jõuluaega keeravad tüdrukud aeg-ajalt tiirud peale ja tantsivad baleriinidena muusikatoosi saatel.








Ja sellel aastal.... Leidsin ma Basiluri Treasure Box’i. Ehk siis aardelaeka. Loodud täitsa nagu minu jaoks. Võibolla veidi liiga „pidulik“ aga samas aardelaegas peabki ju selline üle-võlli olema. Aga keset aardelaeka kaant on minu tõeline avastus. Lisi Martini jõulupilt! Minu ühe lemmik-jõulukunstniku pilt. See on ju tõeline aardelaegas! Sellesse laekasse saan panna mõned eriti armsad asjad ja siis hoida neid kapis koos laekaga alles.











Tee, muide, on ka hää.

Ja täna õhtul tulin koju väsinuna ja veidi emotsionaalselt kurnatuna. Käisime Pauliine rühma jõulupeol. Lapsed olid jälle valmistanud ette palju luuletusi, laule, ühe väga sügava mõttega näidendi.... Meie rühmal on imelised kasvatajad, kes suudavad väikeste lastega lavastada isegi Sokratest mängleva kergusega, nii, et vanematel on lisaks laulude-luuletuste kuulamisele ka midagi kõva ja hinge taha panna.

Ka täna oli imeline ja harras ja südamlik õhtu- hingelähedane, regilaulude ja folklooriga läbipõimitud õhtu. Minu jaoks nii ilus ja niiiiiii valus. Nutt oli kogu aeg kurgus ja mitmel korral ei suutnud ma ennast vaos hoida ja pisarad voolasid takistamatult üle põskede.

9 aastat. 9 aastat oleme me käinud lasteaiateed ja need jõulud olid seal viimased. 9 aastat.... See on üüratult pikk aeg. Kui palju jõuab selle ajaga juhtuda... Meie tütred on sündinud sellesse rühma, neid on mõlemaid kantud selles rühmas, nad on osalenud imikust peale rühma pidudel ja üritustel. Ja selliseid peresid on olnud mitmeid. Me alustasime 6-kesi ja nüüd on meist jäänud kaks. Eelmistel peredel sai 8 aastat sel kevadel täis ja nüüd on nende pered koolis. Meil.... Meil on viimane lasteaia-aasta. Viimane jõulupidu. Tuleb viimane emadepäev rühmas, viimased vastlad, viimased retked.

Ja täna oli viimane jõul.... Rääkisin pärast meie lasteaia jõuluvanaga, kes ütles, et tema on meie lasteaias käinud 14 jõulu. Meie 9. „ Pika tee oleme koos käinud“ ütles ta mulle. Ja nii see on....Ilus ja valus korraga. Ka selle jõulupeo mälestused panen enda mälestuste aardelaekasse. Oma südamesse luku taha ja meenutusteks jõulupäevikusse kirja. Sest kooli jõulud ei ole enam päris need.

Ja siis oli Muusikakooli kontsert ja kui õhtul koju tulin, leidsin eest postituse eidzu blogist. Tema juures on minu järgmine aardelaegas. Kastitäis kulda- jõulukulda. Minu jaoks. Selle aarde panen ka ühte laekasse hoiule, et siis igal aastal need jõulukullad või hõbedad veidikeseks välja võtta ja oma puud kaunistada. Eidzu ilusa mõtte ja teo panen oma südamelaekasse hoiule- näiteks inimese headusest. Ja mitte asjade saamise rõõm ei ole selle taga vaid tänu MÕTTE eest.Tänu selle eest, et keegi, kes mind isegi isiklikult ei tunne, on minu peale mõelnud ja valmis ära kinkima oma aarde. Aitäh sulle, eidzu!

Ma saan aru, et mul on väga-väga vedanud, sest kuidagi on kogunenud nii käegakatsutavat kui emotsionaalset jõulukulda, mis muudavad nii selle kui ka tulevased jõulud emotsiooni võrra rikkamaks.

Amanda posted @ 05:17 - Link - kommentaarid (7)

17 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 16. LUUK JÕULUKALENDRI
Ehitame maja....

Tegelikult olen selle aasta ettevalmistuste ajal avastanud, et suht lihtsate vahenditega võib saavutada täitsa kena tulemust. See ei pruugi muidugi alati nii olla aga...

Lähtepositsioon:
Tüdrukud tahtsid kangesti meisterdada.Vaja oli sellist lihtsat, mõnusat ja mitte eriti aega- ega rahanõudvat tegevust. Kunagi ammu olin Rootsis ühe akna peal selliseid kaunistusi näinud. Nüüd millalgi jooksin selle otsa kusagil Soome blogis või Pinterestis.

Igal juhul:
Tavaline valge paber,
Käärid
Pliiats.

Valmis sai väike linnake. Plikad olid innukad joonistajad ja lõikajad. Aknad lõikasin siiski mina. Isegi Pauliine kõverikud... Mis Laurile nüüd kõige enam meeldivad. Nii et ei tasu alati kõike sirgeks ajada...

Kõige mõnusam on majaderivi kas päris pimedas või siis selle nõndanimetatud „sinise hetke“ ajal. Vaat nii. Tehke järele!




















Amanda posted @ 05:36 - Link - kommentaarid (7)

15 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 15. LUUK
3. ADVENT
Valgust Sinu Jõuludesse

Kui ma nägin müügil suuri tikutopse väikeste tikkudega, teadsin kohe, et nendest saavad kaunistatud jõulutiktutoosid. Olen neid muu maailma lehtedes-blogides palju näinud.
Minu omad said vintage- stiilis. Nii nagu mulle nii kangesti meeldib. Võibolla liiga kaartidega sarnased aga mis siis ikka.

Pilt kahekümnendatest-kolmekümnendatest, vanadelt kaartidelt. Pitsiriba pitsikotist. Noodijupp vanast laulikust. Lisaks väike soov....

Ehk on hää küünlaid süüdata.... Mõtiskleda.... Küünlavalguse üle.... Jõuluvalguse üle... Uue aasta valguse üle....

Valgust Sinu jõuludesse!

p.s. Hoidke meile pöialt, sest täna oleme Helsingi tuuril.


























Tegelikult teeb elu oma korrektuurid. Seesama tekst oleks pidanud ilmuma siia minu seinale eile. Aga ükskõik kuidas me hommikut ka ei planeeri, on see varajane-poole seitsmene start meile ikka nii, et mõnusasti jõuame aga aega üle ei jää. Nii ei jõudnud ma eile hommikul ka oma teksti üles riputada.
Reis sai tehtud ja seekord tulime tagasi isegi veidi varasema laevaga, et mitte endale ja lastele liiga ränka päeva korraldada.
Õhtul mõtlesin, et tulen koju ja riputan siis aga... siis olid juba muud sättimised jne. Nii et... olgu siis valgust kolmandasse adventi! Ja muidu ikka ka.

Amanda
Amanda posted @ 06:07 - Link - kommentaarid (10)

13 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 13. LUUK
Jälle kordus


Kipun ennast kordama. Mis teha....
Veel veidi helkureid. Selliseid edevamaid. Koti külge edvistama. Või mõne mantli juurde lisandiks.
Pärleid ja helkureid ja karabin ka, et kergemini ühe kotisanga küljest teise külge nihutada. Veidi on võibolla liiga beibekad aga... Samas kannan ise oma suht robustse koti küljes kogu aeg ja millegipärast ei muuda see mind üldse tibilikumaks. Ilmselt on lihtsalt selline.... koti-ehe. Nii et, ei midagi hullu..

Sellised helkur-ehted siis.....



















Vabandan piltide kvaliteedi pärast. Vahepeal tundub, et ei saa nende värkide pildistamisega enam üldse hakkama. Ja helkureid on eriti keeruline pildistada. Eriti kui helkur peab näha olema ja samas pärlid ka...
Amanda posted @ 05:28 - Link - kommentaarid (5)

12 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 12.LUUK
Veel südameid


Riskides ohuga ennast korrata ja lugejaid südametega ära tüüdata, lisan siia veel ühe portsu. Ikka valgeid. Seekord pitsilisi. Ja kangast. Õige veidi vanaaja hõngu lisavate detailidega.















Amanda posted @ 05:11 - Link - kommentaarid (7)

11 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 11. LUUK
Delete


Mõnel hommikul ärgates vaatad aknast õue ja tunned kohe, et see päev on niru. Minu jaoks on sellised päevad need madalrõhkkonnaga, sellised vastu-maad-ilmaga päevad. Sellised, kus ei taha üldse üles tõusta. Ei taha tööl toimetada... Tahaks hoopis koju... Tahaks võtta tassi teed... kerida end diivanil pleedi sisse... lugeda mõnd hääd (soovitavalt jõulu) ajakirja... või vaadata mõnd hingepugevat filmi.....Või magada... Või jälgida akna taga tegutsevaid tihaseid...

Kuna täiskasvanuelu eeldab kodust väljumist ka sellistel madalrõhkkonnaga päevadel, kui seda ei sooviks, siis... aitab ainult ümberhäälestumine. Sellele omakorda aitab kaasa... huumor ja... sobiv sõrmus. Näiteks selline....


Et kui päev tundub väga tüütuna, näitad ainult.... DELETE ... ja ongi asi selge.

Tavaliselt on küll nii, et selle sõrmuse kandmine ja näitamine tekitab nii kolleegides kui õpilastes hoopis sellise naerureaktsiooni. Mis pole tegelikult halval vasaku-jala-madalrõhu-päeval üldse halb variant. Vähemalt aitab natukene halluse ja pimeduse vastu.

Materjalideks on sõrmusetoorik ja vana arvutiklaviatuuri nupp. Sõrmuseid saan teha veel, nuppe on arvutil ju palju. Praegu aga piisab mulle täiesti sellest, et saan vahel lihtsalt halbu emotsioone käeviibutusega "diliitida"!










p.s. Aitäh, Gilmore'i tüdruk! Eks ma seda lootsin ise ka...
Amanda posted @ 05:23 - Link - kommentaarid (7)

09 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 9. LUUK
Veel üks ilus hetk

Ühel õhtul, kui me magama sättisime, lamasime kolmekesi meie voodis- mina ja mu kaks väikest tütrekest, minu kaisukarud. Joosep oli just läinud oma tuppa ja end oma voodis kerra tõmmanud. Väljas tuhises tugev tuul ja sadas. Palusin Lauril akna lahti teha, sest mulle vahest nii meeldib lamada oma pesas ja kuulata, kuidas väljas loodus möllab.

Kaisutasime ja kuulasime. Mina tüdrukutele: „Vaat kui mõnus on niimoodi oma kodukeses ja oma voodis kaisutada. Väljas on külm tuul aga meil on kõik hästi. Katus on pea kohal... Tuba on soe... kõik on kodus ja kallid on kaisus... Niimoodi on ju nii hea, oma kodus ja soojas.“
Emma selle peale: „Head ööd, kõik kodutud inimesed!“.
Lapse kurbushetk.... Minu õnnehetk.... Me oleme midagi edasi andnud....
Amanda posted @ 05:37 - Link - kommentaarid (3)

08 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 8. LUUK
2.ADVENT Mina usun jõuluvana



Mul pole mitte mingit, mitte mingit kahtlust, et apppppsoluutselt kõik on juba näinud poodides selle aasta jõulusokolaade ja piparkooke. Mina sain esimese sokolaadi Laurilt kätte juba 8.novembril. Oli selline veidi väsitav reede ja... siis ta mulle selle ulataski. Väikese sussisokolaadi. Üleni punase paberi peal sõnad „Mina usun Jõuluvana“. Ahhh! Loomulikult, loomulikult olid mul silmad hetkega vett täis.... Minu esimene. Selle aasta esimene. Selle sarja esimene.

Tegelikult nägin Kalevi jõulushokolaadide kataloogi juba oktoobri alguses. Enne kui see pandi üles nende kodulehele... Lihtsalt firmadesse saadeti need varem ja mind tundvad inimesed teadsid kohe, kellele seda näidata. Juba siis valdas mind ülevoolav vaimustus. Ma olin õnnelik! Õnnelik selle üle, et sel aastal on Kalev ometi peale mitut aastat tabanud naelapea pihta. Et selle aasta jõulumaiuste sari on nii hästi õnnestunud- soe, jõulune, vanaaegne, lapsepõlve meenutav. Lihtsalt imeline! See on muidugi sügavalt minu isiklik arvamus ja ei pruugi sugugi kokku langeda teiste inimeste omaga aga... minu jaoks... On see aasta täielik unistuste täitutumine! Ma olen täiesti veendunud, et vean toidupoodi suure osa oma detsembrikuu palgast, et mälestuseks jäädvustada selle aasta sarjast võimalikult palju. Sest need on minu silmis nii õiged.

Sellel aastal saab juba 10 aastat, kui olen pidanud jõulupäevikut. Ja 10 aasta jagu oleme lastega kogunud ka jõulukommide pabereid oma päevikusse. Reeglina on need just kas Kalevi või siis Laima omad. Minu enda jaoks on igal aastal üks jõuluootuse osa see, millised on selle jõulu shokolaadid nagu ka see, kumma kampaania on paremini õnnestunud. Kumb suudab paremini edasi anda seda jõulu imemaad ja sõnulseletamatut jõulutunnet. Lapsepõlve suhkrulumega kaetud imelisust. Tunnet, et kõik on võimalik ja muinasjutud võivad saada teoks.

Oi, on olnud mitmed aastad, kui ma olen Kalevis olnud nii pettunud, et tahtnud kasvõi helistada ja nende südametunnistusele koputada. Või siis ennast konsultandiks pakkuda. Paari aasta tagune külmades lillades-sinistes toonides sari täitis mind täieliku õudusega. Pluss veel see, et Laimal on olnud enam-vähem stabiilselt hea tase. Aga...


Sellel aastal.... Sellel aastal on võitjaks kindlalt Kalev. Enamus sussishokolaade tuleb siis sealt. On juba valmis ostetud. Olin sõna igas mõttes nagu laps kommipoes, kui novembris 18 väikest shokolaadi korraga ostsin. Igale lapsele igast sordist üks ja nii see suur number kokku saigi.

Eriti meeldib mulle see, et sel aastal on ka kaks suunda-üks lastele ja teine nagu klassikalisem. Laste oma on selline tõeline piilujate-uurijate päkapikkude sari ja täiskasvanute oma magusat lapsepõlve meenutav.
Piiluajate vaimukad variandid. Eile ostsime ühe suure tahvli, millel pisike põder näitab teed Jõuluvanale, et see mitte õiget maja vahele ei jätaks...









Ja siis veel vaimukas Mesikäpa sari. No Mesikäpp... Need tekstid seal tahvlite peal. Eile lugesin poes: „ Need pole lihtsalt käpikud, need on mesikäpikud! „





No kas saab veel vaimukamaid tekste välja mõelda?
Eile seisin Rimis taas kõrgete shokolaadivirnade juures ja... See on muidugi täiesti totter ja viitab tugevale vaimsele ebastabiilsusele, kui inimene sokolaadikarpide juures nutma tahab hakata aga... No... ajab silma märjaks. Kui ma mõtlen kõigile neile lastele ja ka täiskasvanutele, kellele mõne tahvli või karbi saamine võib tuua tohutut rõõmu... siis on see liigutav. Eile mõtlesin ka kodus neid kahte karpi vaadates, et miks... Miks see mulle korda läheb? Miks see paljudele teistele korda läheb? Miks liigutavad sellised magusarmsad ja ( pragmaatikute meelest) isegi ehk liiga magusad pildid inimesi? Ja äkki ma teadsin!

Inimestele meeldivad lood. Meeldivad lugudega asjad ja lugudega inimesed. Nii lastele kui täiskasvanutele, kui isegi kooliõpilastele. Näiteks sellistele üli –coolidele seitsmendikele-kaheksandikesele, kes püüavad muidu rõhutada oma ükskõiksust kõige vastu. Aga lood... Elulood, targad lood, naljakad lood, südamlikud lood... Need meeldivad pea kõigile.

Ja tänavune Kalevi kommisari jutustab lugusid. Ilmselt sellepärast mulle see nii väga meeldibki. Ja nad jutustavad ka rõõmust. Sellest jõulurõõmust, mille puudumist tänapäeva kaartidel ma just eelmisel aastal kurtsin.

Aga need selle aasta karbid... Lugu lapse siirast rõõmust, kui äkki- täiesti ootamatult- märkad midagi salajast- üle katuste lendavat jõuluvanasaani. Kas on see rõõmus käeviibe mõeldud vanematele, kes sulle kodu-uksele vastu on tulnud? Või on see arglikult aga samas eufooriliselt väljatulev lehvitus Jõuluvanale? Igaüks saab mõelda ise-enda loo... Me tegelikult ei tea ju kunstniku tagamõtteid aga... meil on võimalus jutustada oma lugu. Kasvõi iseendale... Kasvõi poe kommivirnade vahel...





Või lugu inimlikust märkamisest. Kukkumine, ükskõik missugune, ükskõik kas otseses või ülekantud tähenduses, on alati piinlik ja valus. Eriti kellegi ees, kellest sa hoolid. Eriti noormehele tüdruku ees, kes talle meeldib. Kui suur on võimalus, et keegi ulatab sulle toetava käe? Kui suur on tõenäosus, et see keegi on Jõuluvana? Aga kas poleks see tore?.... Igaühe enda võimalus uskuda ümbritseva maailma toetavasse hoiakusse. Lootusesse, et kui kukud, siis on keegi, kes ulatab sulle abikäe... Võimalus mõelda endale lugu....





Ja siis veel seesama „Mina usun jõuluvana“. Ma pole kindel aga millegipärast usun, et tegijad on ehk saanud ka inspiratsiooni võrratust jõulufilmist „34 tänava ime“. Aga võibolla ka mitte. Igal juhul tuli minule kohe meelde see film ja selle filmi poolt edasi antud suur Usk. Usk jõuludesse ja imedesse ja inimestesse. Seesama film kuulub minu jõulude juurde nagu ka „It’s a wonderful life“ (ja ka Die Hard ehk „Visa hing“, mida igal jõulul näidatakse. Mis on küll actionfilm aga kuulub vääramatult minu jõulude juurde, nii raske kui seda ka uskuda pole).


Nii et kogu see shokolaadisari toob mulle meelde filmi ja see omakorda usu Jõuludesse. Sellel aastal saavad paljud, väga palju sõbrad minu käest jõulupakis just sellesama punase, lihtsa paberiga jõulushokolaadi. Nii saan mina edasi anda oma usku ja äratada kelleski kasvõi hetkeks mõtte „Äkki tõesti... on ta kusagil....?“. See on minu jaoks veel üks võimalus jagada Jõulu. Ja selle võimaluse eest olen ma Kalevile nii lõputult tänulik!






Ja ilusat 2. adventi!

Amanda
Amanda posted @ 09:54 - Link - kommentaarid (8)

06 Detsember 2013
JÕUKALENDRI 7. LUUK
Kuusepuu ootuses...

Ühes väikeses kollases majas elas suur ja kirev kuid vägagi sõbralik seltskond. Erinevad pered said omavahel ütlemata hästi läbi ning elu oli rõõmus ja üksmeelne. Nii ka see kõnealune päev- tavaline aga samas ärevust täis. Jõuluettevalmistused olid tasapisi alanud ja ootus oli õhus.


Väiksemad tüdrukud mängisid pööningukorrusel tüdrukute toas. Ajasid juttu, vaatasid nukke, hüppasid ja kilkasid niisama. Vahele arutleti, mida Jõuluvana võiks neile kingiks tuua.





Kõrvalolevas poiste toas arutasid poisid, kuidas saab legoklotsidest kõige paremini lennuki kokku panna ja millised peavad jalgratta esi- ja tagatuled olema.





Siiliemand üritas magamistoas kõige pisemaid lõunauinakule sättida. See ei tahtnud aga kuidagi õnnestuda, sest siilipere keskmine poeg hüppas vallatult vanemate voodil, maandudes kord selili-kord kõhuli.















Köögis arutasid hirveemand ja hiire-emand, mida lõunasöögiks lauale panna.Ühtlasi kiitis hirveemand, et uus õhupuhasti tõmbab kiiresti ära ka vahel kõrbemaminevate pannkookide hõngu.








Hiirepreili üritas harjutada kooli jõulukontserdi jaoks oma klaveripala, mis talle veidi peavalu valmistas.







Elutoas üritas sõpruskonna meespere lahendada müstilist küsimust, kuhu hiireisa püksid kadunud on. Igaüks esitas oma kogemustele põhineva versiooni, kuid õiget lahendust ei paistnud kusagilt.





Vannitoas üritas shokolaadijäneseproua õpetada pere pisimat korralikult potil käima. Pisike jänku istus küll korralikult poti peal, kuid poti täitmine väga kiiresti ei läinud.





Oravaemand kuulatas hoolega, kas tema pesumasin on pesutsükli lõpetanud ja saaks pesu õue kuivama viia.








Kõrvalolevas väikeses külalistetoas arutasid hiireneiu, hirvepoiss ja väike shokolaadijänku, kas minna kohe õue kelgutama või oodata lõunasööki ning alles peale seda õueriided selga toppida.





Nüüd olid aga majas lisaks muule sagimisele veel ka jõulueelset siblimist. Sest oli lootus, et kui hiireisa oma püksid üles leiab, lähevad perepead lõpuks ometi metsa ja saab enne jõululaupäeva koju toodud.

Kogu see sõbralik pere elab meie tüdrukute toas. Suvel valminud uues majas. Arhitektiks oli emme ja ehitusmeheks issi. Sisekujunduse, tapeetimise ja põrandate lakkimise eest vastutas emme. Ühe vaiba kudus Joosep, paar tegi emme. Kööki valmistasime lauanõud ja mõned miniatuursed köögiviljad koos tüdrukutega. Alumine- keldrikorrus, on tehtud selleks, et sinna on hea ladustada mängimiseks vajalikke asju.

Kui suhteliselt suuremahuline majake oli valmis, vaatas Pauliine maja ja tõdes: „Oleks võinud kohe veel suurema maja teha“. Nüüd, kui tüdrukute kõik Sylvania sarja loomapered seal usinasti toimetavad, tundub vahel tõesti, et äkki oleks võinud maja veel suurem olla. Aga samas, piisab ka sellest.

Praegu peame sisekujundusele keskenduma. Seinad said juba suvel tapeeditud. Õnnestus saada üks tapeedikataloog ja sealt sai ilusaid tapeete, mille tüdrukutega seina kleepisime.Mööbel on enamaltjaolt olemas, see oli mul millalgi mingist kadunud postimüügifirmast soodushinnaga ostetud. Plastikust küll aga... selle eest saab vetsupostist voolava vee häält kuulda. Samamoodi ka pesumasina ja nõudepesumasina häält. Ja vannitoa tuled peegli kõrval käivad põlema, kui patareid on täis. Ja tolmuimeja uriseb....Nii et mööbli poolest on enamvähem.

















Puudu on veel mõned kardinad ja vaibad aga... küll jõuab. Jõulupühad ju ees. Siis jõuab heegeldada-õmmelda. Praegu keskendume jõuluettevalmistustele. Nii oma kui nukukodus.

Äkki leiame millalgi hiireisa püksid ka üles ja siis saab tuppa tuua.

Amanda posted @ 22:29 - Link - kommentaarid (8)

05 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 6.LUUK
Juulikuus lumi on maas...


Juulikuus lumi on maas,
minu jaoks see pole ime...

.... Ümisesin ma juuli viimastel päevadel, kui esimesi jõulukaarte tegin. Mõnus oli. Voltida- kleepida, mõõta- sättida-mõtiskleda- oodata. Tegin portsu jõulukaarte. Igal aastal neid küsitakse, et kas teeksin mõned. Sel aastal siis jõudsin tegudeni. Juulikuiste jõulutegudeni....


Nüüd, talvepoole, olen kaarte juurde teinud. Kokku üle viiekümne praegu. Lähevad kohalikule jõululaadale. Enne seda veel ühele müügile.

Kaardid on vanade kaartide koopiatega, pitsiribaga.... Taaskasutatud materjalidest (kui ühte aulasse uued toolid osteti, siis toolide vahel olid suured papp-plaadid, mille kohta mu sõber küsis, kas ma neid tahan ja muidugi ma tahtsin). Nii et igati jääkidest ja ringlusest koosnevad jõulukaardid... Võibolla liiga nostalgilised aga seekord olin sellises meeleolus ja nii nad tulid....Üldse olen vaadanud, et viimasel ajal meeldivad mulle väga lihtsad ja lakoonilised ja sellised vintage-stiilis kaardid ja muu...

Lihtsa kuldse taustaga...








Mõnedele sai lisatud ka killuke noodipaberit...
















Mõned pildid said seltsiks pitsiribad...























Ja osadele sai lisatud pisike punane puust süda.











Sissepoole kleepisin veel piparkooginurkadega valge paberi, et tervitused oleks paremini näha.





Selliseid kaarte siis üks ports.
Amanda posted @ 21:10 - Link - kommentaarid (4)

JÕULUKALENDRI 5. LUUK
Ilus hetk


Pauliine vaatab kannatlikult elutoa aknalaual toimetavaid ja söögi järel käivaid tihaseid. Äkki jookseb elutoast kööki ja kõlab õnnelik hüüatus: "Lõpuks ometi ma nägin, kuidas tihase süda tuksub!"

Ilus hetk......Rõõm pisikestest ja samas nii suurtest asjadest... Elust enesest. Väikese inimese oskus näha ja tajuda maailma tõelisi imesid.... Südametukset, tiivasipsutust.... Asju, mis on päris... Mis on väärt...

Meeldetuletus.... Tunda õnne, siin ja praegu.... Aitäh, tütreke!


Amanda posted @ 05:17 - Link - kommentaarid (5)

04 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 4. LUUK
Midagi pisikest pihku pistmiseks


Midagi väikest, mida sõpradele ja töökaaslastele pihku pista? Igal aastal on see teema, et mis see väike aga tore asi võiks olla. Et oleks veidi ka kas praktiline või lihtsalt ilus (parimal juhul mõlemat).

Eelmisel suvel tuli mul mõte, et teen sõpradele jõulukingiks mõned helkurid. Sellised veidi teistsugused. Et oleks sutsuke käsitööd ka sees. Eelmisel aastal ma teostuseni ei jõudnud. Aga see mõte istus mu sees terve poolteist aastat. Ja lahti ei lasknud. Sest idee tundus mulle nii mõnus ja hää ja ma tahtsin kindlasti ka teostuseni jõuda.

Sel sügisel jõudsin. Tegin väikese portsu helkureid. Muhu tikandiga. Moonide- maasikate- rukkililledega. Kogu protsess oli vaevalisem kui ma arvasin, sest minu nägemus tulevastest Muhu helkuritest oli väga selge. Paraku ilmnesid igasugu "tehnilised takistused", mis ei lasknud mul esimesi helkureid teostada sellistena nagu ma vaimusilmas ette kujutasin. Pärast katsetusi ja proovimisi saavutasin lõpuks sellise tulemuse, mis on väga ligilähedane sellele, mida ma ette kujutasin.

Tikandid on tehtud villase lõngaga villasele kangale. Kõik õmblused on tehtud käsitsi. Nii mõnus oli teleka ees vaikselt nokitseda, et mulle tundus õmblusmasina väljavõtmine suurema vaevana kui kõigi viieteistkümne helkuri käsitsi õmblemine. "Äärepits" on heegeldatud peenikesest helkurpaelast. Sai täitsa helkiv. Helkuri ümmargune pind on pärit ühelt helkurvestilt, sest see oli pehmem materjal kui poes meetriga müüdav. Kokku sai sellest nokitsemisest peotäis helkureid.

Lähevad kingiks. Loodetavasti kaitsevad sõpru pimedal ajal ja annavad oma helgiga talveöödesse ka veidi valgust.

Kui helkurid olid valmis (ja Emma-Joosep enda omad ära luninud), lugesin nad üle ja mõtlesin veel kord läbi, kellele ma neid kinkida tahtsin. Ja äkki olin nagu Nukitsamehe-filmis, samas seisus. Ehk siis : "enne oli kõik üle ja nüüd on kõik puudu!". Kui jõuan, teen mõned veel juurde. Mõtlesin, et kui panna tikanditagusele poolele prossinõel, siis saaks ju revääri külge helkurprossi. Oleks ka tore!

Siin siis peotäis sellist pisikest nipet-näpet, mida sõpradele jõulu puhul pihku pista.












Amanda posted @ 05:43 - Link - kommentaarid (14)

03 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 3. LUUK
Jõuluks südameid

Poest pakk DAS- massi. Abiks taignarull, omad väiksed tüdrukud, üks vanem pitslinik ja joogikõrs.
Paar tundi rõõmsat voolimist ja lõikamist ja pressimist ja rullimist. Massi rullimist, liniku pressimist ja rulliga ülerullimist, piparkoogivormiga väljalõikamist, joogikõrrega augu tegemist...
Tulemus- terve hunnik pitsilisi südameid, mida saab kinnitada kas kingipaki külge või riputada kuusele või kapinupule või ....
Terve hunnik südameid, lastega mõnus meisterdamishetk pealekauba!














Saab riputada kapinuppude külge...





Või mõne ukse peale....








Või kingipakki kaunistama....





Olgu öeldud, et kunagi keegi mainis, et need kollase tooniga pildid on nii kurvakstegevad, sest meenutavad pimedat aega. Aga mulle need meeldivad.ikka palju rohkem kui sellise pimeda aja valgel ajal tehtud pildid. Olgu siis pealegi kollased aga vähemalt soojad.... Nii et seetõttu siia lõppu siis ka neid kollaseid....
Amanda posted @ 05:16 - Link - kommentaarid (13)

02 Detsember 2013
JÕULUKALENDRI 2. LUUK
Pakike suve

Selle aasta jõuluvalmistused algasid nii nagu tavaliselt.... suvel. Siis läksid esimesed mõtted liikvele ja said esimesed jõulukingid tallele pandud.

Suvel meeldivad mulle kangesti sellised lilled nagu tagetesed. Mulle ei meeldi eriti nende lõhn aga... nad ise. Väiksesed päikesed keset peenart. Vastupidavad, tublid, alati õitsevad, kannatlikud, tähelepandamatud ja ometi nii tänuväärselt värvi andvad. Mulle meeldivad need väikesed päikesed, kellele võin alati kindel olla. Nad pole pirtsakad, nad on tuhandeõielised ja nad annavad aiale värvi läbi terve suve.

Sel aastal imetlesin nende pikka rida peerna äärel jälle. Hommikul kohvitassiga jalutades (need harvad hommikud, kui selleks aega oli) ja õhtul terrassil perega õhtusööki nautides (mida see suvi võimaldas praktiliselt igal õhtul).
Siis tekkis mul ka mõte, et sellist pisikest päikesetera võiks ju ka edasi kinkida. Kui lillede aeg ümber hakkas saama, küpsetasid väikesed usinad päikesed tuhandeid seemneid järgmiseks aastaks rõõmu tooma. Meie Emmaga korjasime need kokku. Panime aknalauale veel lisa-kuivama. Säilitasime. Nüüd talvel pakkisime.



Pakid voltisin maakodu esiku tapeedijäägist. Sovetskaja Bumaga tehase toodangust. Mulle nii meeldib see lindude ja lilledega tapeet. Praegu pole enam seda putkatki Balti jaama turul, kust ma kunagi neid ilusaid tapeete ostsin. Aga sellise sisu jaoks tundub see tapeet eriti õige. Nüüd siis sai väike peotäis seemneid igasse lillelisse pakki.

Lähevad kingiks kasvatajatele ja mõnedele sõpradele, kelle puhul tean, et nad suvel lilli kasvatavad. Ehk siis jõuab selle aasta päikesesoojus järgmisse aastasse silmarõõmu andma!











p.s. Tänan kõiki, kes piilumas käisid ja eriti neid, kes kriipsu maha jätsid. Nii ei teki tunnet, et see kirjaneitsi siin ainult sahtlisse kirjutab . Ja need, kes kommentaarides või privaadis jõuluraamatut mainisid.... ega ma ei eitagi, et see oleks suure unistuse täitumine aga ei oska ma küll arvata, kas keegi kirjastaja ka sellest huvitatud oleks või kuidas selline kirjastus üles leida. Nii et...
Amanda posted @ 03:38 - Link - kommentaarid (10)



324811 visits