Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
26 Detsember 2012
Jõulupühade rahulik aeg…

Minu selle aasta lemmikkaarte... Ja veidi väga- otse- tõlget (pole aetud riimi!).



Pidulik aeg,
jõulu võlu,
küünlaid, valgust
väikeseid saladusi!



Jõulupuder lõhnab,
jõululaulud lauldakse,
keegi ei taha veel niipea
minna magama!

p.s. pöörakem tähelepanu rebasele, kes ennastunustavalt lumeinglit teeb! Ja tehkem võimalusel järgi!



Jõulu ajal on lubatud
vedeleda, puhata,
lugeda,
mängida, uisutada,
ja laulda!

Nii need jõulupühad mööduvad- rahulikult ja mõnusalt!
Amanda posted @ 19:34 - Link - kommentaarid (7)

24 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 24.LUUK

Häid jõule!

Ongi jälle käes! Aeg kulub detsembrikuus kindlalt kiiremini kui muidu. Eriti on see minu jaoks juhtunud sel aastal. Aga olgu kuidas on, jäägu tegemata mõned asjad ja toimetused, jõuluõhtu ei jää tulemata, kingid ei jää jagamata, rõõm ei jää olemata.

Tänase püüame aga rahulikult mööda saada. Meil on varutud soojendavat glögi, on valmis keedetud kapsad, on pakitud kingid, on ema juurde ahju toimetatud liha… on vaim valmis pandud õhtu jaoks. Täna tuleb siis pidu. Homme… homme… saab rahulikult pleedi alla pugeda, telekat vaadata, lugeda, näputööd teha, lastega lauamänge mängida, lihtsalt olla... ennast ravitseda. Pole kiiret, pole vajadust… mitte midagi teha.

Ainult süüa peab vahepeal tegema. Joosep juba täna küsis, et kas homme võiks teha praekartuleid ja liha ja hapukapsast. Talle meeldib ikka nii, et kartul ja liha on samal pannil praetud. Hapukapsaid ta juba täna maiustas. Eile, kui ma neid keetsin, tuli ta ülevalt korruselt suure jooksuga ja hüüdis ”Ma tundsin juba head jõulukapsa lõhna!”. Küll mul on ikka vedanud, et nad kõike nii hästi söövad!

Jõulukalendri panen ka täna kinni. Või õigemini avan viimase luugi. Sai ta sel aastal selline nagu sai. Oli võibolla vähem mõtteid, mida kirja panin, vähem sisu. Aga lihtsalt kursuselõpetamise kõrvalt rohkem ei jõudnud. Eks näis, ehk proovime järgmisel aastal uuesti ja paremini. Igal juhul tahan tänada neid, kes luugi taha piilumas käisid ja eriti neid, kes ka väikese sõnumi maha jätsid- tean vähemalt, et olete käinud… Ja seltsis on ikka segasem.

Eile , kui 1nipile kommentaari kirjutasin, panin tähele, et sõnad läksid iseenesest rütmi. Nende rütmisõnadega nüüd siis otsad koomale tõmbangi.

Jõulud koosnevad
Sebimisest, sagimisest,
mõtete tiivasahinast,
ootusest, hoolimisest,
pakipaberi krabinast. '

Kuuseokastest, pähklikorvist,
kulunud ehetest, soojast joogist,
häädest mõtetest, piparkoogist,
saladustest, rõõmudest
ja uue ootuse sõõmudest.

Ilusat jõuluõhtut ja rahulikku pühadeaega teile kõigile selleaastase jõulukaardiga soovib,




Ikka teie
Amanda
Amanda posted @ 10:03 - Link - kommentaarid (20)

23 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 23.LUUK

Hildad ja riba ja kadunud tunne


Enne jõuluõhtut veel mõni hetk. Olen siin jõulukuu jooksul teinud Hildasid. Tegelikult on need lõike j anime järgi küll need kuulsad Tildad aga… Vaat, tegelikult ei nakata mind väga igasugu maaniad ja sellised hood, kus kõik äkki teevad ühte-sama asja. Ja vaat näiteks need Tildad on ka ühed sellised vaimustuse objektid. Neid n.n. Tilda-sõltlasi on üle maailma ikka tohutult.

Aga ära iial ütle iial… Minu kunagi lihtsalt niisama ostetud Tilda-raamat seisis ikka tükk aega. Aga nüüd äkki tuli tahtmine teha neid Tilda ingleid. Lähenesin ideele suure hurraaga. Mõtlesin, et panen vabriku tööle ja teen kõigile sõpradele jõuluks Tilda inglid…. Nooneeh! Tegin ma jee! See on ikka selline paras nikerdamine, et käesolevaks hetkeks olen lõpetanud ainult ühe Hilda. Sest töö käigus tundus mulle järjest rohkem, et … No kangas polnud õiget masti ja tooni. Juukselõng polnud õiget masti ja tooni. Silmi ma pähe ei joonistanud vaid tegin tikkimisniidiga… No järjest rohkem tundus, et ma ei pea Tilda-tegemise reeglitest kinni. Ja järjest rohkem tundus mulle, et pole need mingid Tildad on nagu hoopis Hildad. No ja Hildad nad ongi… Üks valmis Hilda valvab meie päevi ja õhtuid elutoa aknaraami peal. Ja rodu poolikuid, eri valmimisjärgus Hildasid ootavad jõulupühasid kui saab rahulikult neid edasi nokitseda.












Ja siis see riba… Päris detsembri alguses näitasin köögikardinat. Nüüd on jõuluriba kord. Eile lõpetasin. Ise olen rahul. Kunagi, krooniajal, käisin Pärnus Riia mnt. Kaltsukas ja seal oli mingi mega-ale. Igal juhul soetasin ma viie sendi eest tükk, ühe posu klaasialuseid. Heegeldatud. Peen töö. Erinevad mustrid. Kokku umbes 15 tükki. Ei saanud nii peent käsitööd sinna maha jätta. Mis neist saab, ei teadnud.

Aga eelmisel talvel nägin kusagil Soome blogis sellist ideed ja siis ma teadsin, et järgmine jõulukardin tuleb just nende “lumehelvestega”. Paigutasin. Õmblesin käsitsi, sest nii mõnus oli Valgre-filmi ajal nokitseda. Pits oli mul ka igaks-juhuks valmis ostetud, nüüd leidis ideaalse koha. Võibolla taustakangas oleks võinud olla veidi tumedam, aga mul oli just see linane jälle käepärast.

Selline kardin siis sai jõuluks ette…













Aga homset ootan. Huvitatult ja ärevalt. Täna tundsin, et jõulutunne on nii kadunud. Tervis on kehva-köha on nii jube et öösiti magada ei saa, päeval vaevab…. Nõrk on olla ja samas peab tegutsema. Kuna Lauri vanaema ja vanaisa ei saa tervise tõttu ka tulla, siis pole nagu enam see. Kõik tundub kuidagi formaalne…

Ma pole kunagi käinud 23 .detsembril kinke ostmas. Täna käisin, tekkis vajadus veel paari järele.

Ma pole kunagi läinud jõululaupäevale vastu pakkimata kinkidega. Sel aastal lähen. Pikk öö ootab ees.

Ma ei mäleta, kas ja millal ma oleks oodanud, et jõuluõhtu juba mööda saaks. Aga täna tundsin, et ootan. Et saaks need ametlikud asjad tehtud ja saaks lihtsalt oma perega olla, teha seda, mida tahame, liikuda sellises graafikus nagu ise tahame. Mängida lastega, teha näputööd, lugeda või lihtsalt magada. Juba rääkisime Lauriga, et siis saame kuni 2. jaanuarini lihtsalt liikuda selles graafikus, kus ise õigeks tunneme.

Aga nüüd õhtul panin hapukapsad tulele ja kui see hää hõng mööda tuba hõljus ja lapsed kilgates mängisid, siis tuli ikka see õige tunne jälle hetkeks tagasi. Ehk näeb, kuidas homme tervis ja meeleolu on.

Aga täna siis veel niipalju…

Päkapikk seab jõululaua lumele
peatselt pidurooga maitsma tuleme
Kuusk sealt särab-kiirgab kaugele
pidu valmis seatud kogu metsarahvale




Amanda posted @ 19:22 - Link - kommentaarid (10)

22 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 22.LUUK
Kuusk sai tuppa! Ja uued padjad ka!

Eile sai kuusk tuppa ja püsti. Vahepeal, kui me Lauriga poodi sõitsime, oli kuusk ka pikali. Jõudsime nimelt kolmandale külasisesele ringristmikule, kui helises telefon. Emma teatas”Kuusk kukkus ümber!”. Kui me suutsime küsitluse tulemusel tuvastada, et keegi ega miski kuuse alla ei jäänud, siis käisime rahulikult poes ja koju tulles ajasime puu jälle püsti (ausõna, nagu Tallinna linna kuusk eelmisel aastal…). Aga kui Lauri oli välja vahetanud ka kuusejala, siis jäi kuusk seisma tugevalt ja sirgelt.
Täna oli kaunistamise päev. Tüdrukud ootasid nii kangesti seda kaunistamise hetke! Ja pärast pikka kaalumist otsustasin “riskida” ja sellel aastal said tüdrukute tugeva palumise peale kuusele meie vanad ehted. Neid nõuka-aegseid on meile ikka veidi kogunenud, aukudega ja mitte, looma ja paprikakujulisi, mõni kelluke ja mõni käbi. Panime neile siis uued “sabad” taha ja eriti ettevaatlikult (tõesti hoolikalt ja väärikalt) riputasid lapsed need kuusele. Mõned minu lapsepõlveaegsed usaldati ka minule riputamiseks.

Kuusk sai ilus! Meile vähemalt meeldib. Ladvakaunistus sai ka tippu. Eelmisel aastal Tagadi laadalt ostetud. Ainult lambid on veel ajutised. Ei leidnud kohe neid õigeid värvilisi üles aga lapsed tahtsid kangesti tulesid ka külge. Homme püüan need värvilised, vene mutikate lambid, ka leida. Siis saab vaadata, kummad paremini istuvad. Või hoopis valged aga tumeda juhtmega…













Padjakatteid olen ka teinud. Mitte meetrikangast. See oleks ju minu jaoks igav. Mul on ikka vaja seda “mittesihtotstarbelist” kasutust. Siis on asjal nagu õige kiiks külges…. Igal juhul, need kuulutuskirjadega on olnud köögikäterätid. See templitega oli tegelikult laualinik. Ja jõulutervituste kirjadega on tegelikult hoopis taldrikualune lina (no selline, mida tehakse ka plastikust aga see konkreetne on ikka kangast). Eriti selle jõulutekstidega liniku puhul teadsin kohe, kui poes seda nägin, et sellest teen padjakatte. Üks on mul veel ootel, aga tõin alles täna Abakhanist padjatäidet, millega katte sisse minev padi täita.








Nii siis täna…. Kuusk on toas ja kui me ema juurest jõulueelsest saunast tulime, ütles Pauliine autos :”Ma tahan juba ruttu meie armsasse jõuluootuskodusse jõuda!” . Nii ongi õige…. Et lapsed tunnevad sellest kõigest sama suurt rõõmu kui meie ise. Et nad õpivad väärtustama nii seda jõuluaegset helgust kui traditsioone… Siis võib rahulik olla, et oleme neile midagi õpetanud ja midagi edasi andnud….



Amanda posted @ 18:20 - Link - kommentaarid (4)

21 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 21.LUUK

Jõuluaja kaootika….

Jõuluaja kaootiline elu ehk kaootika (uudissõna).

Elu veereb pööraselt huvitavas ja kiires tempos. Aeg-ajalt on tegemist nii kaootiliste ja absurdsete situatsioonidega.

Õhtu. Kell on 22.00. Teiselt korruselt laskub Pauliine… Riietatud haldjaks…. Kuna mul on käsil kaartide kirjutamine, tahab ta oma nime asemel alla kirjutada “Haldjas”. Keelan selle ära.
Riietus on autentne… Vähemalt tundub nii…. Kleit on lilleline ja suvine… Tiivad õhulised….Haldjamaal on ilmselt olnud pärlite soodusmüük….. Sest neid on külge riputatud ohtralt…. Haldjalikkust peavad lisama kätte topitud kirurgikindad… Oh jummel küll!

Haldjas soovib pilti. Üsna Bratzilikus või Barbie’likus poosis. Keeldun. Pildistan teda hoopis kaartide kirjutamisel.




Haldjas nõuab endiselt pilti ülessirutatud käe ja puusanõksuga. Keeldun endiselt.
Tiibade sahinal lahkub porisev haldjas toast…




Jõuluaja kaootika… Mitmelapselise pere rõõmud… Igapäevane hullumaja puhvet…



Head saabuvat nädalvahetust teilegi!
Amanda posted @ 21:21 - Link - kommentaarid (6)

20 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 20. LUUK
Väikesed koogivormid.

Suvel kaltsukates käies hakkasid mulle ühes Viljandi poes silma pisikesed vanad koogivormid. Sellised natuke kulunud, natuke läikivad, erikujulised… ja imearmsad. Ilmselt olid mulle kusagilt silma jäänud ka nende kasutamisvõimalus, sest vaevalt ma need ise välja mõtlesin. Igal juhul teadsin ma kohe, et nendest saavad jõuludeks kööki uued kaunistused.

Ja saidki. Natuke vanaaegsete kaartide pilte, natike liimi, natuke paela ja valmis nad olidki. Minu arust armsad ja lahedad. Köögised…

Nüüd ripuvad ühed köögis, mõned on juba maailma rännanud…

Kööki ehitasime Lauriga kaks nädalat tagasi uue riiuli külmkapi ümber. (Marmelaad! See on nüüd see sama riiul, mida me tol ööl Lauriga kella kaheni ehitasime…). Et meie köök oleks veelgi maakodustiilisem. Ikeast sai see metallpulk toodud ja topsid ka. Vana, kulunud värviga riiul on suviselt Sagadi mõisa kilakola laadalt.

Ja sinna need kaunistatud metallvormid riputasimegi. Lihtne teha ja mõnus jõulune kaunistus olemas!

Väike vaade…
















Siin veel mõned, mis ootavad "sabasid taha"...


Amanda posted @ 20:27 - Link - kommentaarid (6)

19 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 19.LUUK

Inimestega juhtub häid asju….

Pühapäev möödus kiiresti. Panime majapidamis(või pesu-)toale ukse ette, kahele kapile uksed ette. Köögikapi ustele katted peale. Kogu selle müdina käigus häiris mind asi, mis mind oli juba tegelikult mitu nädalat häirinud. Nimelt olid mul prillid kuidagi viltu ees. See tähendab väändunult. Võtsin järjekordselt prillid ja hakkasin sanga väänama. Et otseks saada. Ise mõtlesin, nag kümneid kordi varem, et nii võivad ju prillid katki minna.

Sel korral läksidki. Mul õnnestus sang küljest ära murda. Nooojah! Loll on loll olla aga aegajalt ma seda ikka olen. Täiega !
Siis olin ma kohe õnnetu. Sest prillide katkiminek tähendas väljaminekut. Kuigi mu miinus on suht väike, on mul ikkagi prille vaja.
Lõpetasime töö kolmveerand kaheksa õhtul. Lapsed autosse ja linna, Ülemiste keskuse Instrumentariumisse. Sest sealt ma kaks aastat tagasi need prillid ostsin. Hüppasime läbi mänguasjapoest. Ja siis Instrusse. Lahke müüja arvas, et prillisanga saaks küll külge joota aga ilmselt liikumatult. Mis pole ikka õige asi. Niisiis soostusin uue arstiajaga ja uute prillide tellimisega. Aga nende valmimiseni pidi minema 2 nädalat!

Lihtsalt tutvumaks raamide valikuga vaatasin poes ringi. Ühte ja teist ja kolmandat raamipaari. Kõik kuidagi liiga kandilised ja akadeemilised. Ja siis langes mu pilk n.ö. suure ale riiulile. Ja seal prillid , mis mulle silma jäid. Vaatan neid ja ütlen Laurile: vaata, need on minu prillid!” Olidki! Minu raamid. Näitasin ka müüjale ja ütlesin, et ma sooviks need raamid ära osta. Tema pakkus kohe välja, et vahetab ise klaasid uutesse raamidesse sisse. Ja vahetaski. Kogemata alguses valepidi, see tähendab, et klaasid läksid omavahel vahetusse. Aga ma sain sellest kohe aru ja kui ta masinaga ka oli vea kontorollinud, sai kõik vahetatud ja korda.
Panen kaardi masinasse ja müüja ütleb summaks 17 eurot ja 40 senti. Et kuidas palun? Nii vähe? Jah, ütleb müüja. Ta põhjendas seda sellega, et ma pidin ootama selle klaasidega tekkinud apsaka tõttu ja kuna meil on nii palju lapsi. Kaasas olid tegelikult ainult tüdrukud.

Mis ma oskan öelda? Mul ajas nuttu peale… Ma ei osanud oodata sellist õnne ja sellist vastutulelikkust. Ma olin õnnelik, sest ma olin arvestanud, et mul tuleb kulutada hoopis suurem summa. Ja teiseks, tähtsamaks, ma oleks pidanud olema 2 nädalat ilma prillideta…. Ma tänasin seda müüjannat kogu südamest aga tegelikult jäi mul kripeldama, et mul polnud midagi tänuks anda. Lubasin iseendale, et edaspidi kannan kotis kasvõi ühte paari kõrvakaid, et kui on hetk, kui soovin kedagi tõesti tänada, oleks mul midagi anda. Et tänada… Ja rõõmu teha…

Eelmisel nädalal viisin meie koolituskeskuse kohviku perenaisele ühe enda tehtud kaelakee. Lihtsalt… Mul tuli selline tahtmine. Ta oli meie kõigi eest nelja koolitustsükli jooksul hoolitsenud, süüa teinud, kohvi keetnud, toidu osas nõu andnud, nalja heitnud, julgustanud. Ma ei osanud teda muudmoodi tänada. Ja ta oli nii ütlemata õnnelik, kui talle kaelakee peo sisse poetasin. Ja minul oli hää tunne….

Selle pärast tahan tulevikus ka midagi igaks juhuks ligi hoida.

Vahel juhtuvad head asjad. Ma ei tea, kuidas neid viimasel ajal minuga nii palju on juhtunud. Aga ma olen selle eest tänulik.
Ma olen pidanud ka õppima ja ümber hindama oma väärtusi. Kuu aega tagasi kaotas Joosep oma mobiili. Kaks meest leidsid selle ja helistasid “Emme” numbril . Pakkusid ise, et toovad selle mulle teisest küla otsast ära. Kui nad värava taha jõudsid oli see selline tõeline “mul on bemmil uued kummid”. Auto loksus tümpsust, aken keriti alla, noormehed andsid telefoni… Mina ütlesin “aitäh!” . Ja veel ütlesin, et mul on kahju, et mul pole kodus isegi ühtegi shokolaaditahvlit. Et ma tahaks neid kuidagi rohkem tänada. Mille peale poised ütlesi”Midagi muud pole vajagi! Aitähist piisab!” ja tümpsutasid kapsu tõmmates minema.

Ma olen olnud ülekohtune. Iga kord olen vaadanud neid noori autokukkesid poe parklas suht üleolevalt. Enam ma seda ei tee. Sest need mind aidanud “noored kuked” on ka seal nende teiste bemmide hulgas. Inimene hindab väärtusi ümber… Ja on tänulik. Nagu mina neile noormeestele.

Ma ei tea… Aga inimestega juhtub häid asju . Minuga on neid kuidagi mitu juhtunud…. Ei tea, kuidas. Ei tea, miks. Aga sellest mõttest on süda soe ja usk häädesse inimestesse tugevam.

Ma soovin teile kõigile häid hetki, häid asju, häid õppetunde! Eriti jõulude ajal!












Jõulutunne sünnib
õuntest,
rosinatest,
küünaldest,
laulust,
naerust,
seltskonnast.
Amanda posted @ 20:51 - Link - kommentaarid (7)

17 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 18.LUUK

Südamed

Kangajäägid, pitsiribad, nöörijupid, vanad nööbid, metalsed litrid ja puidust alusel inglipildid… Said kokku… Sulasid südameteks. Õhtul lähevad nad kingiks tüdrukute kasvatajatele…. Tänuks hoolitsuse eest ja loodetavasti rõõmuks ka.












Amanda posted @ 23:12 - Link - kommentaarid (8)

16 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 16.LUUK

Parim Jõulukink
Nagu eeldate, tuleb pikk heietus…

Ilusat kolmandat adventi! Juba on käes ! Tundub, nagu liiguks jõuluajal aeg kiirendatud korras. Päevas tundub 24 tunni asemel olevat ainult 12 tundi ja niipea kui korraks maha istud, raiskad kohe 2 tundi. Isegi ei saa aru, kuhu see kaob. Seetõttu tuleks ainult tegutseda, et midagigi valmis saada.

Aga eile oli meil Lauriga linnapäev. Joosep jäi kodu hoidma ja tüdrukud tahtsid minu ema juurde jõulutoimetusi tegema. Niisiis veetsid nad megapäeva vanaemaga piparkooke küpsetades. Kui me neile järele läksime, teatas Pauliine, et vanaema tegi neile roosat kala (siis ahjus forelli) ja kui mina kommenteerisin, et nüüd tulite jälle nagu ritsikaparv ja sõite vanamemal kõik kala ära… Teatas Pauliine : “Ei söönud! Tal on sügavkülmas veel!” Noooojah!

Aga eile kingitustejahist inspireerituna, hakkasin ma ise mõtlema jõulukinkide peale. Ja selle peale, milline on olnud parim kink.

Naljakas (või kurb või ma ei teagi mis) on see, et minusugune jõuluhull ei mäletagi kinke. Ma ei tea… Aga ma tõesti ei mäleta ühtegi jõulukinki. Mäletan ühte enne jõulu saadud kinki ja see tuli Soomest. Minu vanemate sõbrad saatsid millalgi võrratu puuviljakorvi. Seal oli banaane ja mandariine ja ananass ja riisi vist ka(mis pole teatavasti küll puuvili) ja siis oli seal kuivatatud ploome ja kuivatatud datleid ja sokolaadi ja kogu see kuhi oli üle külvatud väikeseste punaste jõuluehetega- õuntega. Vaat see pilt on mul küll täiega silme ees. Ma olin siis ikka juba üsna suur. Aga ma polnud kunagi nii külluslikku ja eksootilist korvitäit näinud! Selle toimetas Soomest meieni üks vanemate ühine sõber ja mul on meeles need jõulud, sest laud tundus kuidagi eriti rikkalik. Ja oli nii palju rõõmu sellest meelespidamisest!

Siis mäletan ma jõule, kui ma olin juba ülikoolis- esimesel kursusel. Jõulud olime oma perega aga enne aastavahetust tahtsid ema-isa sõita maale vanaema-vanaisa juurde. Mina jäin üksinda koju, kuna kohe peale aastavahetust pidi algama sess ja siis polnud ma veel õppinud ennast enne eksameid forsseerima. Nii et ma jäin koju õppima. Ja magasin tuledesäras all. Seda ma mäletan ka.

Aga jõulukinke… Ei. Ma mäletan nii täpselt seda jõulude ettevalmistamise aega, seda sebimist ja kaunistamist ja …. Ma olin alati osaline. Meil ei olnud mitte kunagi nii, et ema kaunistas toad ära (kas salaja või mitte), me olime alati ise ka osalised. Kõik see sättimine ja valmistumine ja… Me olime sõbrannaga 11-aastased kui me käisime ise jõe ääres roogu korjamas ja pärast tegime jõulukrooni. Mäletan täpselt, kui raske oli seda koorida ja kuidas need torukesed tahtsid kogu aeg katki minna. Aga valmis ma ta tegin. Ja see jõulukroon, mille ma 15-aastaselt tegin, ripub emal ikka veel igal jõulul esikulaes.

Kinke… Ma ei tea, kas ma ei saanud mingeid erilisi kinke, või on see mälust kuidagi kustunud või ei osanud mu vanemad seda niimoodi rõhutada…. Või oskasid nad jõulud meile edasi anda nii, et see kingid pole kõige tähtsamad vaid see retk on oluline. Võibolla sellepärast ei kannata ma siiani seda mustade spordikottide kingirallit. Sest minu jaoks ei ole kingid kõige olulisemad. Viimastel aastatel mulle tundub, et selliseid kohustuslikke kinke, et sugulastele jne. ei peaks üldse tegema. Ajad on kõigil rasked ja see otsismine siis, et oleks ilus ja oleks soodne.... Võiks olla ainult need kingid, mida sa tõesti tahad teha.

Aga parim kink?
Minu parim jõulukink minevikust on aastate tagant. Olime siis Lauriga just koos elama hakanud ja jõuluõhtul käis üks jube ralli- kõigepealt minu vanemate juurde ja siis sealt edasi linna Lauri vanavanemate juurde nende pere jõuluõhtule. Kogu aeg oli üks kella vaatamine ja söömine. Sest kõik tahtsid ju, et sa nende jõulutoite maitsed.

Tollel ühel jõuluõhtul olime minu vanemate juures ja seal oli ka mu venna pere. Ja mu vennatütar oli tollel ajal 11 ja suur Harry Potteri fänn. Ma mäletan, et ta tahtis nii kangesti endale järjekordset Potteri osa. Aga need oli ikka kallid raamatud. Meie siis ostsime selle talle. Ja ma mäletan nii täpselt, kuidas ta kõva häälega nutma hakkas, ise raamatut kallistades. Laps nuttis, mitte niimoodi vaikselt, vaid suurelt- kõva hääle ja purskavate pisaratega… sest ta oli õnnelik. Ja see õnnelik nutt oli minu jaoks tõeline kingitus.

Ja teine parim kink seostub ka raamatu ja nutuga. Lauri ema oli iga kord, kui meil raamatutest jutuks läks, öelnud, et tema mäletab ühte toredat raamatut “Sõit mustikametsa”. Äkki oli see isegi esimene raamat, mida ta mäletas… Aga kindlasti üks oluline. Ta ei mäletanud sisu ega muud- ainult nime … Sõit mustikametsa. Oktoobris käisin ma ühes antikvariaadis seda küsimas. Loomulikult seda polnud. Aga me sattusime poe-onuga jutule ja ta lubas silma sel raamatul peal hoida, kui see kuskil tema ringkondades nähtavale peaks ilmuma. Siis ei saanud ma mitu nädalat linna ja kui ma kuu aja pärast uuesti läksin…. Ütles ta, et samal õhtul oli ta oma sõbra antikvariaadi akna pealt avastanud “Sõit mustikametsa”. Ja ma sain selle raamatu. Kuna ta kirjandusmaailmas erilist väärtust ei omanud, maksis ta ka jube vähe-kas 20 krooni vist…

Aga rõõm sellest raamatust oli suur. Tegin sellele ümber kaaned, mille peale kinnitasin koopia ämma lapsepõlvepildist ja… kink oli olemas! Ja rõõm oli suur. Koos pisaratega. Hetkeks nägin ma kedagi, kes muutus ühe sekundiga tagasi lapseks, sest ta … mäletas. Mäletas seda hetke lapsepõlvest, kui tal needsamad pildid silme eest läbi jooksid… Ja minu jaoks oli see ka – parim kink. Sest ma tundsin, et minu mote oli kohale jõudnud ja mul endal oli õnnestunud valida saaja jaoks kui mitte parim, siis üks väga oluline kink. Alati ei peagi olema parim, piisab kui asi on lihtsalt õige. Olgu öeldud, et raamat ise on padupunase sisuga aga see ongi see… Et meile tihti talletuvad lapsepõlvest emotsioonid. Ja see mälestus ja tunne on olulised. Emotsioon on oluline. Elu selgelt mäletatav hetk on oluline.

Praeguste jõulude ajal saab sellest kingist 10 aastat. Ja kingitud raamatu ilmumisest 60 aastat. Vanad, aga ilusad emotsioonid!













Emotsioonid ongi vist minu parimad kingid. Paar aastat tagasi enne jõule küsis äkki Emma: “Emme, kas me selle jõulu ajal ka kirikusse vaestele kooke küpsetame?”. Emotsioon… Meil polnud Lauriga sellest tol aastal isegi juttu olnud. Aga me oleme iga aasta seda teinud. Ja järelikult oli lapsele talletunud üks mingi oluline mälestus. Aidata neid, kellel ei lähe nii hästi kui meil endil. Kuigi meil endil ei lähe ju ka teab mis rikkalikult. Aga see ongi … lapse jaoks ei ole alati tähtis see tegelik sisu vaid tema jaoks loodud mälestuse sisu. Või on see just vastupidi? Et ongi oluline tegelik sisu…
Ja see hetk oli ka minu kink. Mulle kingitud emotsioon.


Nagu olid ka need rahulikud 23. detsembri õhtud koos Lauriga oma kodus oma jõulupuu all, oma jõuluõhtul. Seda sel ajal, kui me veel jõululaupäeval ringi rallitasime. Nüüd saame õnneks juba aastaid olla oma kodus. Ja pakkuda oma lastele emotsiooni, et kodu on jõuluajal ühise kaunistamise tulemusena ilus ja puhas ja Jõul. Ja meie oleme koos ja see ongi kõige tähtsam. Järjest rohkem püüame Lauriga vähendada ka jõulujärgsel ajal ringirabelemist, sest kahe aasta tagune (minu jala tõttu) perega pikalt kodusolemine andis meile ka teadmise, et niisama, kiirustamata olla, on ütlemata mõnus. Nii me püüamegi sel aastal nautida mõnusaid pikki pühi ja vähem liikuda- võibolla ainult sõpradega kelgumäele või ühisele lihtsalt- koos- olemise- õhtule. Lihtsalt oleme ja naudime. Lapsed oma jõuluvanalt saadud kinke ja mina… ilmselt jälle emotsioonide kinke.


Aga teie parim või meeldejäävaim jõulukink?
Amanda posted @ 09:36 - Link - kommentaarid (7)

15 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 15.LUUK
Mina olin siin

Paar luuki on kinni jäänud. Aga nende luukide taga on tegelikult olnud päris keerulised ja väsitavad päevad. Üleeile nimelt kaitsesin oma kursuse lõputöö ja eilse päeva lõpuks ulatati mulle lõputunnistus. Nüüd on mul lõpetatud 160 tunnine koolipedagoogika kursus ja mul on õigus töötada õ-pe-ta-ja na! Jee!

Eriti viimaste nädalate intensiivne lõputöö kirjutamise pinge on raugenud, töö kaitsmise ees olnud hirm on möödas ja sees on veidi imelik ja tühi tunne- ports tööd on ära tehtud ja… Üks etapp on jälle läbitud ja midagi on saavutatud!

Aga üleeile õhtul peale pikka kursusepäeva kiirustasin koju, käisin tüdrukutega kohaliku kooli jõulukontserdil ja alles õhtul märkasin…
Mulle tegelikult ei meeldi see, kui igasugu kohtadesse on graveeritud, joonistatud, skribatud või sirgeldatud igasugu jura, stiilis “mina olin siin” ehk üldistatuna “Kolja i Petja bõli zdes”.

No nüüd on see " kultuur" jõudnud siis meie koju ka.

Aga kuidas sa oled kuri? No mismoodi sa pahandad, kui laps on sodinud väikese trepi? No nii tulebki pahndada… aga ei saa! Sest Pauliine jäetud märk on lihtsalt nii armas! Lauri juba siin arutles, et tuleks graveerijaga üle teha. Mina arvan, et piisab ehk ka lihtsalt trepi argitolmust puhtaks tegemisest ja üle lakkimisest.

Ehk siis “Mina olin siin” Pauliine stiilis!








Palju armastust teile ka!

Amanda posted @ 08:18 - Link - kommentaarid (9)

12 Detsember 2012
JÕULUKALENDI 12.LUUK

Aastapäev ehk elu on lill!

Täna on teine aastapäev. Aeg on lennates läinud… ise lendasin kaks aastat tagasi jää peal… Ja murdsin jalaluu. See oli raske kogemus… aga ka hea kogemus…. Ma sain tunda inimeste piiritut headust ja hoolimist ja südamlikkust. Kui poleks olnud seda õnnetust, poleks ma iial teada saanud, kui suur on heade soovide jõud (kõigi teie soovid aitasid mu jalga kõige hullemast seisust ühe ööga paremaks- ma tean seda kindlalt). Ma poleks saanud nii palju ilusaid jõulukaarte ja jõulusoove… Ma poleks liigutunud oma lähedaste ja ka kaugemate sõprade hoolivusest… Ma poleks veel kord mõelnud nii sügavalt selle üle, kui õnnelik ma tegelikult olen ja kui hea on mu elu… Ma poleks…. Jah, minu jaoks oli see pigem positiivne kogemus.

Sellel suvel sai mu kogemus jätku. Kuna olin kirjutamispausil, siis pole see siit blogist läbi käinudki.

Tegelikult, käisin uuesti opil. Kruvisid välja võtmas. Kaks korda käisin… Esimesel korral istusin õhtul kella viieni, kuni mulle teatati, et kuna esimesel opil olid komplikatsioonid, lükkusid kõik edasi. Kolm oppi jäid sel päeval tegemata. Minu oma sealhulgas. Sain sellise ühepäevase dieedi (kuna istusin söömata).

Aga… Ka see oli positiivne kogemus. Arst küll hirmsasti põdes, et opp ära jäi aga… Tänu sellele sain olla oma Pauliine juures, kellel olid tuulerõuged. Tänu sellele sain oma 90.aastase vanaema matustele, kes oli samal nädalal meie hulgast lahkunud. Tänu sellele sain tehtud ühe olulise koolitöö…. Elus käivad ikka positiiv ja negatiiv koos…

Teisel korral said mu kruvid välja. Jalg paranes kenasti ja jälle ilma valudeta (kuigi mind oli hirmutatud, et väljavõtmisel on valu hullem kui alguses). Paar nädalat komberdasin karkudel, esimese nädala lõpus tuli korraks tagasilöök, sest kippusin liiga vara maasikamoose tegema. Aga kuna arst ähvardas mind uuesti haiglasse saata, siis püsisin 3 päeva korralikul voodirezhiimil. Ja tikkisin patju.

Nüüd on jalg täiesti taastunud. Ptüi-ptüi-ptüi! Kui suvel veel “läks alt ära” niimoodi äkki, siis nüüd… on kõik korras. Ja mis peamine…. Tegelikult on see naljakas. Kui mul olid kruvid sees, siis ma neid ju otseselt ei tundnud. Aga nüüd, kui nad on väljas, saan täiesti tugevalt aru, kui puhas mu jalg on. Mul on jälle oma jalg…

Niimoodi siis. Aga kruvid? Lubasin ju need seina sisse keerata… Seda ma ei teinud. Aga kruvid küsisin endale küll. Haiglas oli arstidel ja õdedel põhinali, kui mind ühest osakonnast teise kärutati, et “kas kruvid said kaasa?” Ikka vastasin, et jah, aga logisevad! No logisesidki!... purgis.

Nüüd on kruvid seinal. Raamis. Veidi kunstipäraselt püüdsin sättida. Lihtsakujuliseks lilleks.

Lihtsalt selleks, et enne kodust lahkumist viskan pilgu peale ja mõtlen: “Elu on lill!” . Elu on lill, sest mul on kodu ja pere ja sõbrad. Mul on töö, mis mulle meeldib, ma olen olemas, ma olen rahul. Elu ON lill! Nii lihtne see ongi…















Amanda posted @ 05:55 - Link - kommentaarid (11)

11 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 11. LUUK

Punast ja valget…

Kuidagi on nii, et jõulude aegu meeldib mulle kangesti kombinatsioon punane ja valge. Igas olekus ja igasugu asjade juures. Punavalge ruudulise, triibulised, täpilised paelad. Puna-valge päkapikumüts. Puna-valged kommid - kuna neid klassikalisi triibulisi kõverikke ei ole õnnestunud mul kusagilt saada, siis sobivad ka triibulised Marianne kommid. Puna-valge, triibuline Ikeast toodud jõulupõll.

Ja mulle meeldivad jõulude ajal ka punavalged kärbseseened. Jah, muidu mulle kärbseseened ei meeldi. Siis selles klassikalises mõttes. Nagu kukeseened või kuuseriisikad. Aga jõulu ajal…. On kärbseseened täiesti omal kohal. Mul ei tekiks mingit emotsiooni, kui ma enne jõule näeks kusagil heegeldatud kukeseent. Aga kui ma nägin heegeldatud kärbseseent, tekkis mul kohe tahtmine… ja see on emotsioon. Tahtmine sai realiseeritud Dropsi heegeldusjuhiste abil ja selle tagajärjel sündis posu kärbseseeni. Puna-valgeid… ja jõuluseid. Saab riputada siia-sinna, lihtsalt iluks. Osa on juba maailmas laiali…

Sellised siis…








Amanda posted @ 06:00 - Link - kommentaarid (4)

09 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 10. LUUK

Videvik

Pauliine ajas terve laupäevase õhtupooliku…. “Me võiks videvikku teha. Mina tahan teiega videvikku teha! Me lasteaias ikka teeme videvikku!”

Kuidas videvikku?

Videvik on siis, “ kui päevavalgus pole veel täitsa ära läinud ja ööpimedus pole veel tulnud….” Pauliine teab täpselt.


Oligi meil siis väike videvik. Polnud vajagi kuhugi kaugele minna… Küünal majapidamistoa põrandale…. Lapsed istuma või pikali sinna ümber. Emma ja Pauliine laulsid laule, mida nad eile Tallinna Raekoja platsi lavalt laulsid….


Kümme minutit… Kui ööpimedus pole veel tulnud… Mis sest, et tegelikult on õues juba pilkane…. Meil toas oli ilus videvik….



Amanda posted @ 22:30 - Link - kommentaarid (7)

08 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 8.LUUK


Siilimemm…

On meie kodus. Ja Siilimemm tekkis meile aastaid tagasi jõulude aegu. … Oli aasta 2009. Ehk siis kolm aastat tagasi. Meie pesamuna, väike kerake oli 2 aastat ja 3 kuud vana. Ja teatas, et tema sooviks jõuluks saada SIILI. Kuna sõbranna oli hädas minu lastele kingituste leidmisega, mainisin talle seda soovi. Tulemus oli see, et sõbranna lippas mööda Tallinna linna poode ja otsis mänguasjaosakondades siile. Mingis poes oli ta küsimuse peale isegi öeldud:” Imelik! Kõik otsivad jänkusid ja karusid aga teie jahite mingit siili!” Imelik või mitte, aga siil sai leitud. Selline väike käpiknukk. Ja Pauliine oli selle üle hirmus õnnelik.

Siis ei teadnud meist keegi, et alguse oli saanud midagi palju suuremat… Ja meie väikesest pesamunast saab Siilimemm.

Siilist, kelle nimeks sai Siilu, sai meie tibu lahutamatu kaaslane. Ööseks kaissu, reisile kaasa, söögilauda toolile seltsiks, teleka ette kallistamiseks jne.jne. Nüüd on Siilu olnud meie juures juba 3 aastat. Enam ta kodust väljas ei käi. Sest sel suvel jäi ta kogemata Lauri vanemate juurde ja siis oli hetkeks paanika, et ta on päris kadunud.

Siilu on üsna pulstunud. Peale pesusid ma ikka kammin ka teda aga… tegelikult on ta ikka vanake.






Nüüdseks on selge see, et Pauliine lemmikloom on siil. Aastate jooksul on meile tekkinud veel paar siili. Näiteks tõime ühe siili, Maasikasiili, suvel Soomest Ikeast (loomulikult!). Üldiselt on neid suht keeruline leida ja ega me ei kogu ka hullult. Aga Pauliine märkab alati ja igal pool just siile.




Umbes kuu aega tagasi vaatasin internetis lihtsalt ringi kui leidsin etsy lehelt müügil siili kudumise õpetuse. Loomulikult vaatas üle mu õla seda ka Pauliine, kes õnnest oimetuna hõiskas “SIIL! Sellist ma tahaks!” Ja niisiis, sai soetatud “siili retsept” ja selle järgi ka esimene siilike kootud. Pärast hakkasin uurima ja selgus et on teine veel miskis Amigurumi või mis see oligi, stiilis. Siil võeti kiiresti omaks. Õigemini võeti ta omaks enne salli valmimist. Nüüd magab Pauliine juba kokku kolme siili kaisus. Emma tahtis ka endale siili. Saigi. Kolmas on peaaegu valmis…

Kui ma millalgi prosse tegin, teatas Pauliine, et tema sooviks SIILI-märki! Tegime siis.




Jõuluks soovis Pauliine…. siili- päris! Ilmselt ta seda ei saa. Aga mul on infot, et on lootust siiliraamatule…




See on kohe huvitav, kuidas kujuneb lastel see lemmikloom või tegelane. Ja kust tuleb see tõuge, et üks või teine muutub ülivõimsaks soosikuks. Või miks mõnel lapsel ei ole sellist pöörast kiindumust ja teasel jälle on. Kinnisidee… Ilus kinnisidee.

Ma ei tea, kas ma kunagi saan teada, miks ja kust on see armastus alguse saanud, aga viimase kolme aasta jooksul on see olnud tuline ja südamlik. Ja jätkub ikka veel.

Üldiselt olen ma alati arvanud, et mul ei ole aega tegeleda näiteks mänguasjade valmistamisega. Aga kui mu väikesed tütrekesed seda paluvad, siis olen valmis ilma kõhklemata ka mänguasjavalmistamise ette võtma. Ja nüüd ootab ka Joosepi siil silmi pähe… Nii me loobumegi oma arvamustest selle kohta, et ma iial… Jah, ära iial ütle iial…. Nüüd on siis meil siis ka Pauliine siil, kelle nimi on Suhkrututt…







Ja Emmal on Murumuna…






Õnneks on nüüd kaisus nätsutamiseks ka minu tehtud siil aga kui Pauliine öösel vahel kaissu poeb, siis on tal alati käppapidi kaasas Siilu…



Amanda posted @ 19:52 - Link - kommentaarid (17)

07 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 6. LUUK

Tunne kaduma läinud…


Sellel aastal tundub, et ei tule siin õiget kalendrit välja. Kiire on tööl, lisaks üritan järgmisel nädalal ühed järjekorded kursused ära lõpetada (selleks tuleb lõputöö kaitsta, mis mul õnneks juba valmis on), õhtuks olen läbi kui läti raha ja… ei oska nagu midagi öelda või mõelda. Eks näeb, kas ja kui siit üldse midagi edasi tuleb. Kõik tundub kuidagi vähetähtis ja ebahuvitav. Aga võibolla on vaja lihtsalt hetkeks aeg maha võtta ja tass kuuma glögi juua.


Niisiis jälle üks mu lemmikkaartidest….



Jõulu ajal on lubatud
Kerida end villapleedi sisse,
Öösel süüa ja
Lihtsalt olla!

(lihtne minu vabatõlge, ei lähe isegi riimi, nagu Lauril)

Seda ma nüüd teengi...


Ilusat, lumehelbelist nädalavahetust soovides,

Amanda
Amanda posted @ 19:57 - Link - kommentaarid (3)

05 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 5. LUUK

Pildid vahetavad kohti…

Eelmisel aastal ja ka sellel on jõuluajal meie köögi seinal ikka vanad hääd eelmised põlved. Aga suvel vahetasid mõned pildid kohti. Sest siis lisandus meie kööki veel üks “pilt”. Sellel pildil on ka … natuke ajalugu.

Kui Joosep sündis, siis kingiti talle, nagu lastele ikka, paar hõbelusikat. Aga üks lusikas oli erinev. See oli selline lusikas, millel oli teistmoodi lugu. Selle sai Joosep oma Tallinna vanavanaemalt ja vanavanaisalt, kes sellised suured supilusikad olid saanud oma pulmapäevaks. Tänaseks on nad abielus olnud 65 aastat. Ehk siis Joosepi sünni ajal olid nad abielus olnud 55 aastat. Ühele poolele on graveeritud vanavanaisa- ema nimetähed ja taha Joosepi nimi.

Sel kevadel sai Joosep kümneseks. Ja sai Lauri vanematelt Pärnu vanavanaisale kuulunud supilusika. Pärnu vanavanaisat pole ta kunagi kohanud, sest Lauri vanaisa suri juba üle 30 aasta tagasi. Aga nüüd on ka temast mälestuseks topeltgraveeringutega lusikas.
Kui Joosepil oli juba kaks väga ilusat ja looga lusikat, siis tuli tahtmine neid kuidagi erilisemalt alles hoida. Ja kuna minul oli erinevatest kaltsukatest või vanavaramüükidelt kogunenud ka suuri lusikaid, siis…. Siis saidki nemad “taustalauljateks” solistidele. Kuigi need pole meie pere jaoks ajalooga, on nad kunagi kuulunud ka kellelegi… Kellegi teise vanaisale või vanavanaisale… Nii on nad ikkagi ajalugu. Mis sest et algselt olnud kellegi teise ajalugu.

Nüüd on nad raamis… Iga päev seinal… Meelde tuletamas aegade silda… Hõbedast ja läikivat ja … Selle silla peal on ilus mõte sellest, kuidas isegi siis kui meid endid enam ei ole, võivad mõned meie asjad kanda edasi mälestust meist. Isegi kui need on vaid tavalised supilusikad. Või just siis, kui nad on supilusikad- ühtaegu argised ja samas … nii erilised.









Amanda posted @ 19:26 - Link - kommentaarid (13)

04 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 4. LUUK

Pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna...


Eile läksid päkapikkudega teele…








edit: Emma oskab kirjutada küll, pikki häälikuühendeid ka. Ainult et ta kardab eksida ja siis kirjutab kõik lühidalt. Seetõttu otsitakse meil juubatuubast (youtube'ist) koopaoravate asemel ka hoopis "kopaoravaid". Ja oi, kuidas need kopaoravad laulda oskavad!!!
Amanda posted @ 21:15 - Link - kommentaarid (15)

03 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 3. LUUK


Jõulude ajal: jäneseid ja piparkooke, sooje patju-villasokke, hiiri (?), glögi, kingipakke… Jõulupuu ja küünlalõõm. Mida kaardilt veel võib tahta?






Libista jalga villased sokid,
pane glögi tulele,
süüta küünlad põlema,
jõulud võivad saabuda!


Ärge unustage jõulude ootel, kiirel toimetamisajal, ka veidi rahu nautida!
Amanda posted @ 21:27 - Link - kommentaarid (7)

02 Detsember 2012
JÕULUKALENDRI 2. LUUK
Pitsiäärt ja ingleid ja lapsi….

Tänase kalendriluugi taha mahub isegi veidike käsitööd. Paberipitsi ja magusarmsaid pilte. Aga nii jõuluseid. Lihtsaid, armsaid ja kaugetest aegadest….

Ei olegi midagi keerulist… Paberist pitsäärega tassialune saab uhkeldama. Uhkeldama jõulukaardile. Või uhkeldama jõulupakile. Või uhkeldama kuuse külge. Või lihtsalt ilu jaoks küünla külge.


Aega läheb vähe… Paberist aluseid kulub mõned… Netist otsitud pilte kulub peotäis…. Ja liimi läheb väike törts…. Ja ongi valmis! Kellele meeldib, proovib ka!



















Amanda posted @ 18:14 - Link - kommentaarid (8)

01 Detsember 2012
ESIMENE LUUK AVATUD!


Täiesti ootamatult, TÄIESTI OOTAMATULT, ongi 1. detsember käes! Homme on 1. advent! Algab viies aastaaeg. Minu lemmikaastaaeg….

Täna on küll veidi unine päev, sest eile… Eile olime meiegi sellel tormisel merel. Eile oli meie iga-aastase jõuluakende vaatamise retk. Sattus aga just sellise tormipäeva peale. Aga see on mõne teise päeva jutt.

Täna on hoopis aega mõelda veidi tuleva ilusa aja peale, teha plaane, koostada graafikuid, kirjutada nimekirju, kriipsutada maha neid asju, mida niikuinii ei jõua…. Ühesõnaga, alustada jõulu valmistamisega. Retsept on ju tegelikult lihtne:


Teha plaan.
Koguda varusid.
Teostada pisikesi mõnusaid projekte.
Rabeleda veidi.
Istuda ja nautida (kontserte, glögi, teed, maiustusi, käsitööd või midagi muud, mis endale oluline)
Jagada kinke.
Võtta vastu kinke.
Jagada hetki.
Väärtustada hetki.
Ja hingata, hingata, hingata….
Jõulu ja Jõuluga koos.


Siis ongi hää. Just nii nagu igaühele endale sobib. Milline rütm või milline tempo. Peaasi, et jõulu hing on ligi ja endal on mõnus.
Täna ei ole mul siia juurde lisada ühtegi käsitööd ega tarka mõtet.

Lisan hoopis ühe kaardi. Jõulukaardi. Tõin neid eelmisel aastal ja ka eile Soomest kaasa. Nii nagu on mulle hinge ligi jõulud, on mulle hinge ligi ka igasugu loomad-linnud ja eriti veel sellised, kes samuti jõule hindavad ja naudivad.

Kaarte on ju praegusel ajal saada tuhandeid, et mitte öelda miljoneid. Neid on nii palju ilusaid ja armsaid, natuke on ikka koledaid ka… Aga igaüks tunneb ära oma ja õige. Nii nagu elus ikka. Ei teagi, kust tuleb teadmine, et see on see õige.

Selle sarja kaardid on minu õiged… Mäletan täpselt, kuidas seisin eelmisel aastal Jumbo kaubanduskeskuses, Prisma toidupoes, kaardiriiuli juures. Korjasin enadale pihku neidsamu Kaisa Rekinen’i kaarte, endal pisarad silmis ja põskedel. Ise veel mõtlesin, et see on ju lõppkokkuvõttes tobe… Ilusad, rõõmsad, humoorikad, totakad, loomadega… aga nutmaajavad? Ma ei tea… Siiani ei tea, mis see oli, mis sundis mind neid ostma eelmisel aastal ja ka eile. Ilmselt meeleliigutus. Sest see oli. Ja need kaardid liigutavad mind siiani.
Lisan siis siia jõuluaja alguseks ühe neist. Ma ei saa lubada, et neid siin kalendriluukide taga rohkem ei tule. Arvan, et tuleb…. Vähemalt siis, kui ma muud ei jõua. Aga on need kaardidki osa minu jõuludest… Ja teie loal jagan neid teiega… Sest need on meeleolud. Olgugi, et naljakalt joonistatud ja lapsikud.

Siia tänane kaart ja mõte:

Foto NAGI's: IMG


Foto NAGI's: IMG



Foto NAGI's: IMG[/img<br /><br /><br /><br />[img]http://static2.nagi.ee/i/p/869/66/2174162515d15a_m.jpg


Jõulutunne sünnib piparkoogitosinast,
pudru sisse eksinud pisikesest rosinast.
Kaneelist, küünaldest ja kodutöödest,
mis suures saginas on läinud meelest.
(Lauri tehtud vabatõlge)

Selle jõulukaardiga loen siis Jõulukalendri esimese luugi avatuks ja soovin kõigile kaunist aega…. valmistumise aega!

Jõulumõtetes,
Amanda
Amanda posted @ 19:07 - Link - kommentaarid (13)



324811 visits