Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Detsember 2011
31.detsember
UKS



See “installatsioon” valmis tegelikult juba suve lõpus. Ja tegelikult ei ole see loomulikult miski installatsioon. Aga meil on Lauriga kombeks selliseid seletamatuid “kunstiteoseid” nimetada installatsioonideks. Noh, selliseid, millest ei saagi täpselt aru, mis ta täpselt on. Selline kompositsioon või miski. Sest ma olen tähele pannud, et kunstimaailmas on ka kombeks igasugu naljakaid ja totakaid ja jaburaidki asju vahel “installatsioonideks nimetada. Nagu see oleks siis kuidagi tähtsam või annaks kustiteosele rohkem väärtust. Noh ja nii ongi meie kõnepruuki ka igasugu lihtsate asjade tähtsamaks muutmise sümboliks jäänud suur ring kätega ja asja installatsiooniks nimetamine.


Ega selle uksegagi on nii ja naa. On ta käsitöö või lihtsalt väike näpunikerdus või pilt või mis iganes… Ja kui ma eelmise aasta lõpetasin kelladega, siis naljakas küll, ka selle aasta lõpus on kellad osalised.

Uks on pärit meie suvekodust. Aida alt. Niisama seisis seal. Ja ootas ilmselt jälle valguse kätte pääsemist. Mulle on alati meeldinud Skandinaavias kasutatav sisustusdetail, mis ongi … uks nurgas. Tavaliselt on seal peal mõni lillepärg või mingi muu iluasi. Minul ilusat ja elutruud lillepärga käepärast polnud. Seepärast värvisin ukse valgeks ja riputasin talle külge osa meie võtmekogust ja mõned vanad uurid. Nii ta meie elutoa nurka kaunistabki.

Aga nüüd, kui uks on meil seisnud juba mitu kuud, olen ma teda vaadanud ja mõelnud ja mulle tundub, et ta sobib ka sümboolselt aastat lõpetama. Sest ta on üks vana ja väärt “mööblitükk”. Ma ei tea, kes on olnud see, kes ta kunagi hoole ja armastusega valmis tegi. Ma võin vaid kujutleda, kui palju on teda meie talu tubadeski avatud ja suletud. Kui palju on tema siledaks lihvitud linki puutunud kellegi vanad ja pahklikud, tööst karedad käed. Kui mitu korda on lingini sirutunud ja seda silitanud pisikesed siidised lapsekäed. Või kui palju on teda sõrmedega silitanud perenaise jahust puhtaks pühkimata jäänud käed. Igal juhul on see uks minu jaoks vana ja väärikas. Mälestus…





Ja nüüd saab üks aasta jälle läbi ja me kõik saame avada uue aasta ukse. Vanad ajanäitajad, mis on mõõtnud eelmise aasta muresid ja rõõmusid, jäävad meenutuseks uksele rippuma. Igaüks omas ajas, igaüks omas konditsioonis. Mõni üsna terve, mõni päris kulunud. Mõni on tiirutanud aega ringi nii palju, et on kaotanud viimased riismedki seieritest. Ja mõni uhkeldab rikkaliku kaunistuse ja kaunite osutitega. Nad on mõõtnud erinevaid aegu erinevatel aegade.

Siin on “Alice imedemaal” kell, mis olgu meile lootuseks, et elu ei muutu igavaks ja üheülbaliseks vaid jätkub sama lõbusalt ja vahel ka sürrealistlikult kui seni.









Siin on ilma seieriteta kell, mis olgu meile hoiatuseks, et liiga kiire ja tormilise kulgemisega võib endagi seierid lootusetult kaotada.



Ja siin on lihtsalt üks ilus “pitsäärega” kell, mille ma sel aastal kuskil odavmüügikorvist ostsin ja mis oli lihtalt ilus. Ja mis võib meile olla meeldetuletuseks, et vahest võib ja peabki tegema midagi lihtsalt sellepärast, et on ilus. Alati ei pea kõik olema hirmus praktiline.


Ja võtmed… Neid on eri suuruses ja eri vanusega meil ikka igal pool. Ma ei tea, kui palju sahtleid , uksi, laekaid, või kappe on üks või teine lahti ja kinni keeranud. Mõni neist sai “teenida” ilmselt vähe aega, enne kui ta põrandaliistu taha kukkus ja kadus. Mõnda on kulutatud hoolega. Ja mõni on olnud kindlasti väga tähtsate mälestuste või esemete kaitsja ja teda on hole ja armastusega valvatud. Mõned nendest võtmetest “pääsesid” ka uksele “rambivalgusesse”.







Aga mina saan selle aasta sündmused panna tallele mõttelisse mälestustelaekasse, keerata lukku mõttelise luku ja riputada päriselt olemasolevad laekavõtmed uksele hoiule. Seal on nad kindlalt tallel ja kui õige laegas õigel ajal kätte satub, saan ma selle jälle lukust lahti keerata.




Enne jõulu leidsin selle ÕIGE jõulupärja ka ukse jaoks. Jõuluajal on siis teine ilme.. Aga aastavahetust jõuavad võtmed ja kellad oma kohale tagasi….





See aasta saab läbi… Palju on sellesse aastasse mahtunud. Palju rõõmu, palju naeru, laste kasvamist, reise, kohtumisi, laulu, tantsu, mõnusaid hetki sõprade seltsis. Ja kiirust… Eelkõige kiirust. Kiirustamist koduste remonditöödega, kiirustamist mõttetöödega, kiirustamist maatöödega, kiirustamist jälle tööle , kiirustamist lastega. See aasta on möödunud kiiresti. Ja hästi. On olnud mitmeid uusi algusi ja vanu toredaid harjumusi. Ja nüüd on juba uue ootus.

Õnneks on mul toanurgas uks, millest ma saan sümboolselt läbi astuda. Uude aastasse… Nii nagu me kõik. Avame ukse, kes arglikult, kes hoogsalt, kes ootusrikkalt, kes kartlikult… Ja astume uude. Mina panen ukse enda selja taga kinni tänutundega. On olnud ilus aasta. Värviline ja sündmusterohke ja kaunis.

Ja astun uude. Õnneks ei ole mu uksel lävepakku, nii et komistada ma ei karda. Olen hoopis uudishimulik. Selle suhtes, mida uus aasta toob. Ma avan oma ukse uude aastasse rahulikult ja kindlalt. Rahulolevalt ja ootusrikkalt. Ma loodan, et ta tuleb tore. Ilus ja rõõmus ja rahulikum ja vähemasti sama mõnus kui möödunu.

Jah, ma avan ukse uude aastasse rahulikult ja kindlalt…

Kõigile teile…. Head ukseavamist. Kas siis tormakalt, lõbusalt, rahulikult, murelikult, rõõmsalt või kindlalt. Avame ukse uude ja paneme selja taga tänuga kinni eelmise. Peatume hetkeks uksel ja homme… Homme on juba päris uus aasta ja päris uued sündmused.

Ilusat uut!

Ikka teie,
Amanda
Amanda posted @ 15:53 - Link - kommentaarid (9)

25 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 24. LUUK
MIDA VÄIKSEM OLED ISE, SEDA SUUREM TULEB JÕUL!
KAUNIST JÕULUAEGA KÕIGILE!

Nii ta läkski. Jõuluõhtu. Aasta kõige ilusam õhtu…. Seda sai oodatud pikalt ja hardalt. See ootus oli pikk ja samaaegu lühike, sest kulges ikkagi ootamatult kiiresti. Kõik jõudis kätte kiiremini kui arvata võis…

Tegemata jäid:

• Puuvillased valged diivanipadjad
• Jõulukaardid sõpradele
• Kangast jõulusüdamed
• Pärlitest jõulukaunistused
• Uus kardin või lina kööki


Isegi osa kaarte jäi enne jõule saatmata. Mis on täiesti erakordne ja lubamatu.. Ja häbi tunnistada… Aga praegu ei saa neid ka saata, sest margid ununesid “kellegil” enne jõule ostmata ja …. Aga siis ma mõtlesin, et tuleb teha nii nagu õpetas “Kevades” õpetaja Laur. Ehk siis parafraseerides: Kui enne jõule ei jõua, tee siis peale jõule. Nii ma siis püüangi nüüd veel valmis saada viimased kaardid ja siis kohe homme-ülehomme teele panna. Sest tegelikult ju pühadeaeg ju veel kestab ja ehk ei ole veel hilja oma aastalõpu ja uue aasta tervitusi saata.

Jõulukalendriga läks nagu läks… Ei tulnud sellest ka päris sellist nagu ma oleks soovinud. Ma ju lihtsalt ei kujutanud ette, kui palju võtab päevast ära ametlik töö. Seetõttu jääb õhtuaega vähemaks ja lihtalt ei jõua blogisse kõiki jõulumõtteid üles kirjutada ega riputada. Oleks tahtnud veel mõne mõtte … Aga no see selleks. Eile õhtulgi oli nii palju sebimist, et… Mingil hetkel kui ma arvuti taha istusin, et siia tervitust lisada… Siis sai aeg otsa. Külalised saabusid ja ülejäänud õhtu läks sellise jõuluse toimetamise ja sebimisega , et …. Nii et jõulutervitused jäidki lisamata.


Aga eilne õhtu läks kenasti. See oli rahulik ja kiire ühtaegu. Jõuluvana käis. Lapsed said lugeda luuletusi ja Joosep mängida kitarri. Kui ta “Püha ööd” mängis, oli see eriti harras ja kaunis hetk.

Pauliine luges jõuluvanale vist 6 korda:

Kuhu küll see jänes lidub,
Täna on ju jõulupidu,
Jänes on seal pehikutiks,
Jõuluvana mütsitutiks.

Kuna Pauliine veel õ-d korralikult ei ütle, loeb ta sõna põhikutt hoopis “pehikutina”. Ja nii teevad kõik tema rühma lapsed. Ühed vanemad olid oma tütrele öelnud, et õige on ju “põhikutt”, mille peale Marleen teatas: “Eiii! Pauliine ütleb “pehikutt” ja nii tulebki öelda. Õige on PEHIKUTT!”.

Emma julges isegi jõuluvana juures luuletust lugeda (mida ta näiteks lasteaia jõulupeol ei julgenud). Nii et kogu õhtu kulges mõnusalt.

Laud sai rikkalik… igaüks tõi midagi kaasa. Ja kringel! Minu ema tehtud kringel. See on …. Maailma parim kringel, julgen ma arvata. See on selline, et kui sa oled õhtul söömisest ümmargune, siis istud rahulikult ja nokid ikka tükikesehaaval seda kringlit. Nii on see alati olnud ja nii on see õnneks ka praegu….


Ilus õhtu oli. Ja täna on ilus rahulik päev. See on õnn…. Tulla üleavalt korruselt alla…lapsed mängivad elutoa põrandal uute mänguasjadega. Tüdrukud on uutes öösärkides ja uneseguste silmadega. Joosep on juba täis päevast energiat. Paned hommikukohvi tulele ja praed pannil eelmise õhtu kartuleid… Võtad endaküpsetatud leiba ja paned sellele lihaviilaka. Teed suure tassitäie kohvi ja segad sisse suhkru… Istud ja vaatad lapsi ja lihtsalt oled. Rahu! See on nagu see hetk enne meesöömist. Aga sellistel hetkedel mõtled, et ka hetk PEALE meesöömist võib mõnus olla. Kiiret pole kuhugi. Saamegi lihtsalt olla. Perega olla….

Kuna eile jäi teile kõigile häid jõule soovimata, siis soovin nüüd…. Soovin kõigile ilusaid jõulupühi (sest pühad ju veel kestavad!), soovin selliseid pühi, mis ei oleks nii kiired kui pühadeks valmistumine ja… Soovin aega olla lähedastega koos. Soovin võimalust teha teoks mõni jõulueelne idée, mis kiires sebimises teoks ei saanud…

Soovin mõnusaid hetki glögi või kohvi või teekruusi taga. Mõnusat OLEMIST. Sest terve aasta on ju nii palju sebimist ja jooksmist, et millal meil on õieti aega lihtsalt OLLA. Seda ma nüüd teile soovingi. Vabandan, et kogu see kalendrivärk läks nagu läks , et ma ei jõudnudki oma soove varem soovida. Või … kas sellel ongi mingit mõju… Igaüks teab ju tegelikult ise, mis on just see, mida ta kõige rohkem tahaks jõulupühade ajal teha… Aga mina soovin tõesti- aega olla, kas ise või koos oma perega…..



Ja nüüd läheb ka ametlik Amanda Jõulukalender kinni. Selleks korraks siis niimoodi. Luuke sai avatud nii palju kui sai. Mitte kõiki. Aga mõni võibki jääda saladuseks. Järgmist avamiskorda ootama….

Siin mõned kaadrid…


Kaunista kuidas sa kaunistad, ilma lumeta ei ole ikka see “õige”….








Et õues valgeid jõule polnud, tekitasime sel aastal valge laualina ja veidi heledama lauakattega ise “valge jõulu” tunnet.





Sel aastal panin esimest korda oma kodu jõululauale käbidega lapsepõlve-jõulutaldrikud. Neid on nüüd veidi kogunenud…





Jõuluvana ootel…









Ja juba ta jõudiski.





Hommikukringel…





Tervitustega,
Amanda
Amanda posted @ 12:52 - Link - kommentaarid (14)

23 Detsember 2011
JÕULURETSEPT


Mis on jõulude ajal apsoluutselt hädavajalik? Mis on lisaks hingelisele ja vaimsele poolele vajalikud komponendid jõulude juures? Mis tuleb meelde, mõeldes jõuludele?


Piparkoogid…

Pohlamoos…

Lumi….



Piparkoogid?

Pohlamoos?

Lumi?

Aga palun!

On vaja portsu piparkooke. Sobilikuimad on need õhukesed.

Siis võiks olla purk pohlamoosi. Sellist, mis poes müügil. See sobib paremini, vähemalt siia. On veidi magusam...

Piparkookide peal võib veidi välja elada oma jõulukiiretest tekkinud stressi. Näiteks neid purustades. Ja siis kausipõhja valades. Nende peale võib siis tõsta paraja portsu pohlamoosi…

Lumi… Kui lund parasjagu pole (nagu praegu) vahustage hoopis vahukoort. Natuke vaniljesuhkrut sobib ka sekka. Ja vahustatud vahukoorele tops kodujuustu sisse (mina kasutan rasvata…ilmselgetel põhjustel). Kui see kõik kokku on segatud, võib selle ka ju veel eelmiste komponentide pääle tõsta.
Ja siis külmkappi.


Sokolaad. Sokolaad kuulub ka jõulude juurde. Seda võib enne serveerimist lisada. Riivitult…

Palun…
Ongi teile jõulud: on piparkooki, on pohlamoosi, on valget vahukoorelund. Eriti ilus on kogu see jõul läbipaistvas kausis või vormis, nii et kihid näha on. Ja maitseb ka täitsa jõulult!
Head isu!









vahukoorevuntsidega...
Amanda
Amanda posted @ 16:44 - Link - kommentaarid (6)

22 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 22. LUUK

KUIDAS ME ENDALE KAMINA TEGIME

Pimedal ja külmal ajal otsime ikka sooja ja valgust. Istume toas kamina ees ja see soojendab meie käsi (või varbaid) ja mõtteid. Aga mis saab siis, kui kaminat ei ole? Siis tuleb see … kuidagi tekitada.
Ei-ei, ärge nüüd ehitushuvilised arvake, et me oleks endale ise kamina ehitanud. Isegi töömehed ei ehitanud… Toimus lihtsalt järjekordne “Mittesihtotstarbeline asjade kasutus”. Aga alustame algusest. Pika jutu vastased kerivad lõppu ja pika jutu armastajad võivad edasi lugeda.

Ühesõnaga, KAMINAD. Kaminad on ühed ilusad ja väärt asjad, võib öelda. Või… kes meist ei ihaldaks kaminat.

Tegelenud selle teemaga mõtteliselt juba mitu aastat, olen tulnud järgmistele järeldustele:


Esimene tähelepanek.

Kaminad on ühed hubased ja kaunid ja vahel ka soojustandvalt vajalikud sisustuselemendid. Ajakirjades räägitakse ikka, et kuidas võtate talveõhtul raamatu ja kuuma tassi teed ja istud kamina ette. (siinkohal sama küsimus, kui võrkkiikede puhul, et “Kust see aeg võetakse ja kes on need inimesed, kes niimoodi istuda saavad?”Aga see selleks).


Kuna ma armastan ka Soome sisustusajakirju (viimasel ajal ma loen tegelikult neid rohkemgi), siis seal räägitakse veel romantilisemalt. Raamatut pole ette nähtud (ilmselt loevad soomlased vähem), aga selle eest istutakse kamina ette “tunnelmoimaan”. Mis tähendab tõlkes nagu (issand, ma ei suuda adekvaatset tõlget kohe mõeldagi- hetk mõttepausiks!) “meeleolu nautima” aga ma võin ju kiuslikult tõlkida ta ka “tundlema” (millel pole tegu põrnikatunnaldega) või “tunneldama”(mis Lauri arvates meenutab midagi tunnelite kaevamisega setout) ja tegelikult muutub see juba peaaaegu eesti keele uudissõnaks (arvestades, et need on ka enamjaolt täiesti jaburad ja vihalejavad ja üldse mitte nii ilusad kui minu sõna. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida…).

Ühesõnaga, kuhu me jõudsime? Ahjaa… ühesõnaga, kamina ees on ilus istuda ja vaadata tuld ja mõtiskleda või lugeda raamatut- see oli esiteks.

Teine tähelepanek.

Ükskõik kuhu sõprade juurde me külla läheme, kellel on kamin, mitte kunagi ei põle selles tuli. Siin on jälle nüüd kaks varianti: a) kas nad on lihtsalt kadedad ja ei taha meiega oma “tundlemist” jagada või b) nad lihtsalt ei kasuta eriti kaminat meeleolu loomiseks.

Kolmas tähelepanek.


Lisaks “visuaalsele vaatlusele” olen alateadlikult läbi viinud ka “suulisi küsitlusi” ja “ kirjandusega tutvumist”. Millest järeldub mida? Küsitletavad, need minu enda tuttavad, ütlevad, et ega nad ikka eriti sinna kamina ette niisama ei jõua (mida ma käsitlesin punktis üks). Või et niisama lihtsalt, et tulen töölt ja teen tule kaminasse ja lihtsalt naudin, seda jõuab veel vähem (v.t. jälle tähelepanek üks). Või et, tuld tehakse tavaliselt siiski tavaliselt siis, kui toatemperatuur “na veidi jahedaks kipub”.

Siis kirjanduslikud uurimused… Mida arvata, kui koduajakirjas või kodusaates demonstreeritakse järjekordset udupeent trendikodu, kus laest “ripub” alla see ufokujuline kamin (mis minuarust teatud kontingendil on kas maitse-eelistustest või staatusest tingitult täielik “must” (ehk siis kohustuslik). Ja kui siis küsitakse, et kas selle kamina ees on ka mõnus tass kohvi rüübata, siis “rehmab mõni üle õla”, et ega me siia rohkem polegi tuld teinud kui kaks korda. Või mõni ütleb vabandavalt, et elutempo on nii kiire, et ega paaril korral oleme ikka tuld ka teinud (tõenäoliselt siis kui kamin paika sai ja teisel korral siis, kui ajakirja fotograag kohale tuli).

Meie ise. Alati tuleb ikkagi ennast ka oma uuringutesse kaasata. Meil on maal ka kamin. Rehetoas. Ilus on. Kui tuli põleb. Lapsed on kohe kamina ees ja endal ka kuidagi selline “õige”tunne. Aga… Ega meiegi niisama kaminasse tuld ei tee. Ikka siis, kui on plaanis rehetoas sõpradega istuda ja oluliselt selle pärast, et rehetuba ikkagi oma pimeduses ON veidi külmem koht kui teised toad (mis on 30-kraadise leitsaku juures ikka täielik õndsus!). Ehk siis… ikkagi on esmane vajadus see praktiline ja õnneks lisandub sellele ka siis see tundeline pool…
Ehk siis, väga palju kaminat ikkagi ei kasutata.


Neljas tähelepanek.


Jättes kõrvale eelolev hoiak ja sarkasm, olen ma tegelikult ju mõistusega inimene ja romantik päälekauba. Ehk siis, ma ju tean, et paljud inimesed ikkagi istuvad kamina ees (kasvõi näiteks kuidagi saunaskäimisega seotult). Või kui neil pole aega, siis osa inimesi lihtsalt oskavad VÕTTA AEGA.
Ja ma saan ju ka aru, et eks enamus sellest “mullist” on ju ikkagi meie nobenäpsete ajakirjanike tekitatud, kes on seda oskust õppinud reklaamikirjutajate käest (olete kuulnud, et Eestis on olemas pitsa, mis (või tegelikult oleks ju õigem öelda kes) täidab kõik sinu unistused? Kuidas saab pitsa unistusi täita? Või see, et meil on nii vinge ja haritud maa, et meil on isegi “intelligentsete graanulitega pesupulber”? Millest mul tekib alati küsimus, et millega tegelevad samal ajal need ebaintelligentsed graanulid? )

Vahemärkus: kes selle jabura muti heietustest nüüd “käru pealt maha kukkus” ehk et enam üldse aru ei saa, mida ma vahutan, siis jutu lõpus on pilt meie “improviseeritud kaminast”.

Need, kes käru peal püsivad, läheme edasi!


Viies tähelepanek.

Eelmisel talvel, kui olid hirmsad külmad ja isegi meie soe majake hakkas veidi “jahtumise” märke ilmustama, tekkis mul ikkagi vastupandamatu soov see kamina-asi selgeks saada. No oleks ju armas, kui oleks selline “igaks juhuks” küttekeha… Võtsin siis kätte ja lappasin mööda internetti ja mööda ehitusoodide reklaamlehti. Tulemuseks oli see, et leidsin täiesti soodsa ja normaalse hinnaga just sellise kamina, mis mulle alati meeldinud on. Ehk siis sellise Norras levinud jalgaga pisikese malmkamina, mis näeb armas välja ja on ka tohutu kütteteguriga. Noh, mõtlesin välja koha kamina jaoks. See sai ruttu selgeks, et köögis ei ole ma valmis söögilauast loobuma (sest ma vaat selles ma olen küll kindel, et meie kasutame söögilauda raudselt rohkem kui kasutaksime kaminat) ja just seal asub meie maja ainus korstnajalg. Siis suutsin mõelda välja täiesti normaalse koha elutoas. Noh, et saaks rohkem “tunnelda” ja küttemoment oleks tugevam ja oleks ka “viisakas” koht, kust läbi seina välja viia moodulkorsten.
Lauri jäi ka peaaegu nõusse…

Siis uurisin edasi. Ja lõpetasin kaminaprojekti. Finanstilistel ja talupoeglikel põhjustel. Ehk siis…. Kamin oleks maksnud suht palju aga korsten! Kolm korda sama palju. Ehk siis finantspõhjus- see on liiga suur raha “igaks juhuks” hakkama panna. Pealegi pole meil sellist raha. Ja talupoeglik põhjus- minu talupojamõistus tõrgub maksmast asja eest, kus minu arvates “põhiasi” maksab neljandiku ja “juurdekuuluv vidin” maksab kolm neljandikku.
Sinna lõppes see projekt.


Kuues tähelepanek.
“Kamin” ikkagi tuli. Nimelt on mulle silma jäänud mujal maailmas üsna levinud n.n. Dekoratiivkaminad. Need, kus paika pannakse kamina raam ja simss aga tegelikutl pole see kamin vaid lihtsalt seina ees olev dekoratsioon, kuhu siis pannakse palju suuri küünlaid ja süüdatakse need. Ilus on see küll. Dekoratiivne ka. “Tunnelda” saab ilmselt ka pea sama hästi kui päriskaminaga. Ja raudselt on see soodsam, kui päris kamin (no või … korstnast on ikka odavam). Aga ruumi võtab ikka.

Siis tuli mul eelmisel talvel Bauhausis üks mõte, mis jäi lihtsast kitsidusest (loe: rahapuudusest) teostamata. Sel talvel seda “mõtet” seal enam ei olnud.

Aga õnneks oli analoogne Espakis. Ja soodsam ka… Tõime koju… Panime kohale…. Ja nüüd on meil ka “kamin”! Pisike küll ja mitte päris aga “tunnelda” saame me selle ees ikkagi. Ja kui minna “reklaamiliseks” siis…. Meil on “kaunis, meeleoluloov ja portatiivne kamin. Võid seda soovi kohaselt kasutada nii elu- kui magamistoas. Või aseta kasvõi vannituppa, et nautida kauni kaminavalguse ja mõnusa muusika saatel lõõgastavat aroomivanni. See kamin annab teie õhtutele uue ja romantilise kvaliteedi.” Paremal juhul võib toimida lausa nagu too pitsa, millest ennist juttu oli, mis “teeb unistused tõeks”.

Nüüd veel lõpufaktid: tegu on tegelikult suure laternaga, nagu juba aru saite. Reklaamtekst oli jabur ja nii sarnane tänapäeva “pärisreklaamidele”, kas polnud. (kui ma unistaks jaburate tekstide kirjutaja karjäärist, siis mul oleks ju lootust?). Eks tulevik näita, kui palju me seda “kaminat” kasutame. Kui palju me teda toast tuppa viime. Ja kui palju me “tundleme” selle ees. Ilus on ta küll… Ja ma võin ju ta kaminaks mõelda, eks?





















Amanda


p.s. vannituppa ma “kaminat” ei vea. Sest aroomivannis ma ei käi. Miks? Aega pole….
p.p.s. tänan kõiki, kes selle pika heietuse minuga kaasa tegid. See oli ikka katsumus küll!

Amanda posted @ 20:53 - Link - kommentaarid (10)

21 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 21.LUUK

NUTT JA HALA

Ja mitte ühtegi pilti....


Enne igat jõulu tabab mind vähemalt üks "madalseis". See on see seis, kui tuned et täpselt üks nädal jääb puudu. Kuidas toime tulla kogu selle mürinal pealeveereva pühaga? Hetkeks tundub, et pole enam mõtet rabeleda ja tuleb lihtsalt asjadel minna lasta. Aga samas Jõuluhullu sisemine sund ei luba asjadel ka ise-eneslikult "triftima" minna.

Kuidas on siis ikkagi võimalik, et kuigi alustad oma jõuluettevalmistustega oktoobris, saad sa äkki novembri keskel aru, et pole nagu õieti midagi tehtud ja juba oled kõigega lootusetult hiljaks jäänud. Teha oleks nii palju ja tahtmist oleks aga .... millegipärast on ka detsembris ööpevas ainult 24 tundi ja isegi nii teenekale jõuluhullule nagu mina, ei anta aega kusagilt võluväel juurde.

Ühel hetkel... see on siis täna, saad aru, et jõulud on nii ligi, et nüüd tulekski kulutada kõik see 24 tundi ja nii iga päev ja siis ehk saaks järje peale.

Mul olid selleks aastaks toredad ideed kinkideks. Aga kõik nendest ei teostu. Seda kanga peale triigitavat paberit pole ma suutnud ikka veel osta. Need poed, kuhu ma olen sattunud, need seda ei müü. Noh, teate küll see, millele saab esmalt printida ja siis triigid kangale.

Kõiki oma ehteideid ei ole ma ka suutnud realiseerida. KAardid sai tehtud viimasel hetkel. Ja eile Emma juba mõtiskles, et kas Jõuluvana sel aastal kirjutada ei jõudnudki...

Jõulud on juba ... ma ei taha mõeldagi mitme päeva pärast.

Seni... Kulutan vähemalt 6 tundi ööpäevas jõuludele, muidu ei jõua. See on siis kõik veel peale töölkäimist... Ma kujutan ette, kui magusalt ma jõulupühade ajal magan....

Aga vähemalt magan ma siis rahulikult. Sest tegelikult saab vähemalt MIDAGIGI enne jõule tehtud ka....

Ikka,

jõulumasenduses
Amanda
Amanda posted @ 06:54 - Link - kommentaarid (14)

20 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 20. LUUK
LEITUD JÕULUTUNNE

Jõulud on juba päris ligi. Paar päeva veel… Aga õues valitsev jätkuv vihm erilist meeleolu küll ei loo. Samas oma kodu turvalises põues on tunnet juba veidi küll. Tegelikult leidsin selle aasta jõulutunde eelmisel teisipäeval. Siis tundsin, et nüüd… nüüd on jõulud käes.
Meie klassil oli jõulupidu. Siis Joosepi klassil. Koos peredega. Nii juba teist aastat järjest.
Sel korral saime tänu ühe ema sõprusele külastada Laitses Tauno Kangro ateljeed. Sellist suurt, hobusetallist renoveeritut. Mis oli tõeliselt imeline koht ja kus mul kohe peale kohalejõudmist tekkis tõeliselt võimas jõulutunne. Kuidas saakski teisiti, kui kogu seltskonda ootab tuledes maja, peremees võtab kõiki vastu, tervitab kättpidi nagu vanu sõpru. Tutvustab maja, näitab tubasid, jutustab lugusid ühe või teise asja sünniloost. Võrratu!
Kogu see elamine, või õigemini kogu see keskus oli restaureeritud, või õigemini üles ehitatud, võrratult hea maitsega. Huvitavaid lahendusi igal pool. Tõelist kunstnikuhinge ja loovust… Ma pean ütelma, et ma olin nagu mingis heas muuseumis või laps kommipoes, kus on võrratult palju huvitavat.

Meile pakuti selle kolme tunni jooksul maitsvat sööki ja lapsed said koos Tauno Kangroga ka oma esimesed skulptuurid teha. Lastel oli võrratult huvitav, nad suhtusid oma ülesandesse suure innuga ja mis kõige imelisem, Tauno Kangrol jätkus aega kõigile. Ta juhendas ja seletas ja suunas ja kirjeldas ja innustas ja kiitis. See oli tõeliselt võrratu, kuidas ta lastega toimetas ja hakkama sai.

Vanemad said laste “kunstiringi” ajal omavahel suhelda ja pere pisemaid kantseldada. Ja imetleda võrratut interjööri ja nautida jõulumeeleolu.
Peale tööde lõpetamist (mi solid traadist karkassile modelleeritud mingist spets must plastiliin), viis assistant tööd välja ja spreitas need kullavärviga üle ja iga laps sai oma töö kaasa. Enne pani maestro neile hinded ja rääkis iga töö tugevustest eraldi. Väga-väga lahe ja innustav! Joosep oli suures vaimustuses, sest tema töö sai palju kiita ja hindeks 5 +++ ja kommentaari “väga hea idee!”. Joosepi töö kujutas kätel seisvat meest, kellel on nokats peas. Ja seda ideed kiitis Tauno Kangro eriti, et see on nagu väljaspool tavalist mõtlemine.

Igal juhul tundsin seal, eelmisel reedel, vaatates suuri kõrgeid tohututesse vaskpottidesse istutatud jõulupuid… MINU jõul on kätte jõudnud! Ja sellest mõttest hakkas hää.

Panen siia väikese “meeleolugalerii”…





























Siin signeeritakse Joosepi tööd.


Amanda posted @ 08:33 - Link - kommentaarid (6)

18 Detsember 2011

JÕULUKALENDRI 18. LUUK
Ideé fix

Kõigepealt tänan armast sõpra Marmelaadi, kes paigaldas minu blogile Flag Counteri. Nüüd näen lisaks kommentaaridele ka seda, kustkaugelt maailma nurkadest minu “Akna alla” külla satutakse. Ja see on nii hirmus huvitav!

Aga….

Ma ei tea, kustkohast inimestele tekivad kinnisideed. Või miks? Ja kas nee on hääd või halvad… Aga aeg-ajalt tekib neid minulgi. Eriti jõuluajal. Tegelikult ei ole see väga hea, sest siis kui asi ei lähe täpselt nii nagu ma olen ette kujutanud, siis … pean ma kõva tööd iseendaga tegema, et kõige selle teistmoodiminemisega leppida.

Selle aasta jõulukaardi-idee sündis mul eelmisel aastal vana jõulukaarti vaadates. Aga siis sündis sügisel uus idée. Siis kui sain tüdrukutele armsad punasest velvetist mantlikesed, valge pehme sisuga. Vaat siis ma teadsin, et pildid peaks tulema hoopis lumises pargis, kus lapsed parte toidavad. (Meil on nimelt eluaaeg olnud mõisapargis pardid, keda lastega talvel söötmas käiakse. Ja isegi igasugu looma või pardikaitsjad ei pahanda, sest talvel on meil jõgi alati lahti, selle eest hoolitseb kohalik õlletehas ja kuna sealt ka ilmselt mingit toitumist saab, siis need pardid ei lenda kunagi ära. Nii olen mina pisikese pudinana käinud parte toitmas ja nüüd käin oma lastega…). Ehk siis, valge lume taustal Emma ja Pauliine punastes mantlikestes, Joosep soni ja stiilse jopega ja PARDID!

Ma ootasin lund. Ja parte. Noh, pardid küll on, aga lund ei ole ikka veel. Jõulukaardi pilditegemise lükkasin lumeootuses ikka edasi. Enda süü, et selline idée fix oli.

Sel nädalal sai selgeks et lund ei tule. Vähemalt mitte sel nädalal. Ehk tuli muuta oma mõtet…

Otsustasin umber, et käiku läheb tubane variant. Idee pärines siis endiselt sellelt vanalt jõulukaardilt. Ja kleidid tahtsin tüdrukutele ka sarnased teha. Lõpuks “kleidimood” muundus veidi aga idée fix jäi samaks- tuleb pildistada lapsi jõulupuu juures. Idee sai alguse siit…





Eile sõitsime Hortesesse ja tõime kuuse. Lapsed kaunistasid. Emma veel enne autos ütles:” Mina tahaks nii, et emme istub tugitoolis ja tikib midagi ja lapsed kaunistavad jõulupuud ja vahepeal maiustavad jõulukuuse all”. (Minu laps! Minu jõuluhull laps!).


Eile õhtul kell 21.30 hakkasin lõikeid võtma ja kleiditükke kokku traageldama. Õmblesin õhtul poole üheni. Hommikul läks uni ära 7.30 paiku. Mõtlesin, et mis ma ikka lage vahin. Hakkasin kleite edasi õmblema. Tänane pave läks muude sebimiste kõrvalt kleidiõmblemisele. Vahepeal oli Emma tüdinud kleiti proovimast ja mul tuli nii meelde, kuidas mulle vanaema kunagi kleite õmbles ja ma ei armastanud sugugi proovis siesta. Samal ajal kui vanaema uuris, et ega siit ja sealt ei kisu ja kas käekaar ei pitsita. Nüüd kiusasin samamoodi oma tütreid.


Kleidi said valmis. Triikraua alt läbi ja selga. Joosepile ka pidulik riietus üll ja pildistama! Pildistasime ära. Pean ütlema, et ega need väga- olulised-seljatagused-sleifid ei jäänudki lõpuks näha. Aga… no midagi ikka sain pildile ka. Siis saatsime pildid töökotta tegemisse ja pool tundi hiljem olid need valmis. Jõuan veel kaarte voltida ja pilte sättida ja tekste kirjutada.


Tegelikult mõtlesin aga hoopis, et kas see kinnisidee, et tüdrukutel peavad pildid just NEED kleidid olema… Et kas see ikka oli mõistlik. Terve päeva jagu õmblemist (saatjaks peavalu) ja siis mõned minutid pilti.Loomulikult saavad nad neid kanda ka lasteaia ja kodu jõulupeol ja võibolla ka muudel tähtpäevadel… aga… Ja siis tuli mul hirm, et kleidid on äkki liiga “pruutneitsilikud” kuigi taotlus oli lihtsalt “vanaaegne”.
Nojah, Päris rahule ma lõpptulemusega ei jäänudki. Sest minu idée fixis oli asi veidi teistsugusem. Aga samas olen õudselt rahul, et ma lõpetasin lume ootamise ja partide passimise ja tegin tüdrukutele suht-koht kenad kleidid ja et jõulukaardid lõpuks ikkagi tehtud saan. Lastega pealegi… Ega siis traditsiooni tohi ju rikkuda!
















Lõpuks sai kaardile siis selline pilt…



Amanda posted @ 19:49 - Link - kommentaarid (18)

16 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 16. LUUK
JA HYASINTIT TUOKSUU… JA HYASINTIT TUOKSUU…

Ma olen seda arvamust varemgi avaldanud, et me kõik tuleme oma lapsepõlvest. See pole muidugi mingi minu välja mõeldud tõde. See on lihtsalt ammuteada fakti konstanteerimine või uuesti arusaamine, et mõned asjad tõesti on nii, nagu nad öeldakse olevat.

Mina tulen ka oma lapsepõlvest. Ja minu jõulud tulevad lapsepõlvest. Lisaks muule on minu jõule mõjutanud ka Soome. Jah, tõde ei tasu tõrvata…. Ma armastan Soome jõule. Minu enda jõulud ongi vist segu nii meie kodustest jõulukommetest, kui ka sellest, mis kujutavad minu jaoks Soome jõulud. Need jõulud tulid minuni eelkõige läbi vanemate Soomes elavate sõprade saadetud jõulukaartide. Ja siis, suure jõuluse rullina rullisid nad minust üle teleka kaudu. Ja-jaa, see pisike jublakas seal kusagil teleka taga või sees, mis tõi Põhja- Eesti inimesteni Soome televisiooni…. Ja minuni soomlaste jõulud. Värvilised, kirevad, südamlikud, lumised, kodused, külluslikud…. Kõik see, mida siin nii suurelt ja laialt ei olnud, oli seal olemas. Teatud kombed ja tavad ja toidud, millest ma järk-järgult aru hakkasin saama.


See, et jõulude ajal olid vabad päevad (meil ju ei olnud. Issand! Meil polnud ametlikult jõulegi!). See, et jõuluajal oli laual “joulukinkku”, selline suur ja ilus ja koorikuga, millele oli ruudustik pääle lõigatud. Ja vanaaegsed, hoopis teistmoodi kaardid ja ehted. Ja “porkkanalaatikko” ja “ perunalaatikko” ja “lanttulaatikko”(ehk porgandi, kartuli- ja kaalikavorm), need on sellised vormid või kuidas seda nüüd seletada. Ja “rosolli”, mis on rosolje, ja mille reklaami ma ka mäletan. Ja siis…Siis pidid jõulu ajal olema alati toas lilled. Jõulutähed (polnud ma oma silmaga ühtegi veel näinud).

Ja siis oli üks reklaam, ma ei mäleta, mille reklaam see täpelt oli, aga see interjöör oli selline kodune ja rahulik ja looduslikes toonides ja lillede ümber tegi kaamera tiire. Lilled olid mõnes kaunis klaasnõus või puuanumas või lihtsalt mingis korvis, sambla sees. Ja need lilled olid hüatsindid ja … Selle reklaami taustaks loeti luuletust, mis lõppes sõnadega “Ja hyasintit tuoksuu. Ja hyasintit tuoksuu…”. Ehk hüatsindid lõhnavad ja hüatsindid lõhnavad”. See kõik oli tehtud nii hästi ja nii maagiliselt, et ma AUSÕNA! Tundsin iga kord hüatsintide lõhna. Ma usun, et sellel ajal ei olnud meil hüatsinte. Kindlasti ei olnud meie riigis hüatsinte jõulu ajal. Aga minu jõuludesse talletusid hüatsindid jõululilledena. Ja see luuletuse lõpp ka…

Nüüd on mul ALATI vähemalt üks hüatsint jõuluajal kodus. Sest need kuuluvad minu jõuludesse, vääramatult. Nii ka sel aastal. Idee “varastatud” Soome blogidest. Ja meeldib mulle kangesti (mulle ju meeldivad mittesihtotsatarbelised kasutused).


Ma ei osta neid liiga vara, sest nad kipuvad soojas kiiresti välja venima. Ma ostan nad vahetult enne “õiget aega” või siis olen kingiks saanud mitu korda jõulu jooksul. Aga olemas nad on. Meie pere jõuludes. Sellel aastal ka. Ja nüüd on ka see õige tunne…

Niisiis. Selle aasta omad istutasin Taaskasutuskeskusest ostetud lihtsatesse tassidesse. Juurde veidi sammalt ja… Hyasintit tuoksuu…
















Taaskasutusest sain küünlatopsideks ka kaunid kristallklaasid…



Amanda posted @ 19:08 - Link - kommentaarid (11)

14 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 14. LUUK
Kuidas vanandada paberit

Natukesehaaval püüan edasi…

Eile õhtul oli siis Joosepi klassi jõulupidu. Vinges kohas ja vinge pidu! Käisime kogu klassiga, pluss pered, Laitses. Olime külas Tauno Kangro juures. Ja küll see oli lahe koht ja lahe õhtu.
Aga et mu tänane sissekanne ei jääks lihtsalt mõttetuks mulinaks oma kiirest (aga ma ei kurda!!!) elust, siis panen siia üles õpetuse sellest, kuidas paberit vanaaegseks teha. Kuna on huvi tuntud, siis ehk kulub ka kellelegi ära.

Ehk siis…

Kõigepealt tuleb printida välja sobiv paber.

´






Siis tuleb juua tass korralikku kohvi (soovitavalt koos sõbraga). Ja kohvijääk tuleb jätta jahtuma.
Siis tuleb võtta suur taldrik ja valada kohvilõpp sinna.

Nüüd tuleb võtta paber ja kasta see kohvi sisse.



Ja siis panna ajalehe pääle kuivama.

Soovi korral saab teha ka tumedamaid laike. Selleks tuleb sipsutada kohvipaksu veel märja paberi peale. Või panna näiteks kohvi sisse kastetud tass-siis saab ringi.












Ja ongi vanaaegne paber käes!








Amanda posted @ 06:21 - Link - kommentaarid (20)

13 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 13.LUUK

12.-nes jäi vahele. Eile oli lihtsalt nii kiire. Päeval tööl, õhtul Lauri firma laste jõulupeol... Ja õhtul koju saabudes kukkusin jala pealt ja magasin nagu nott homikuni. Kuidas Lauri lapsed magama pani, seda ma ei kuulnudki... Ilmselt mõjutas sellist suurt und süvenenud unepuudus ja eileöine Joosepi kõhuvalu valvamine. (ohjeldamatutes kogustes piparkooke ja mandariine EI ole hää kooslus, vähemalt meil mitte).

Ja nüüd on lood nii, et... vaat ma ei teagi kuidas selle edasise jõulukalendriga saab... Sest minu läpakas on otsustanud töölepingu lõpetada ja ainuke variant on toetuda Lauri omale (siis kui see kättesaadav on-ehk siis hilja õhtul). Loomulikult hakkan ringi vaatama ka uue abimehe järgi aga kust ja millal see õnnestub soetada... kes seda teab...

Aga niikaua.... Kaunist jõuluootusaega kõigile! Meil on täna järgmine jõulupidu ees. Ja nii igal selle nädala õhtul kellegil perest mingi üritus. Aga ma ei kurda. Eriti ei kurda kiiruse üle. SEst eile oli ju AASTAPÄEV! Kukkumise aastapäev. Nii et sel aastal olen vägagi rahul kiire tempoga, et mitte saatust narrida.

Kuuleme ja näeme! (loodetavasti varsti)

Tervitustega,
Amanda
Amanda posted @ 07:26 - Link - kommentaarid (5)

11 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 11. LUUK

Karud, siilid, jaaniussid
Panid akna peale sussid
Talve läbi aga nad
Ise muudkui magavad.

Siis kui möödas talveiilid,
Unest ärkavad kõik siilid,
Näevad, sussid komme täis,
Päkapikk ka nendel käis.





Täna tegime piparkooke. Tüdrukud päeval nii hirmsasti lunisid ja nii me nüüd õhtul siis veidike küpsetasimegi. Poetaignast küll…. Ja ega need ikka päris õige maitsega pole (see oli Europagari oma ja noh, enam ei osta). Aga küpsetamisrõõmu pärast tasus teha küll.


Üleeile Ikeas (jälle see sama Ikea-jutt), niisiis, üleeile Ikeas nägime piparkoogivorme, millest me ei suutnud ära öelda. Tõime koju. Täna kasutasime. Olen nii hirmus rahul. Tüdrukud olid ka.


Siin siis…
Karud, siilid…. Jaaniusse pole, aga selle eest on rebane ja põder. Tigu jäi veel ootele.













Piparkoogitegu tuleb ilmselt veel mitu korda korrata.

Tervitustega,
Amanda
Amanda posted @ 21:13 - Link - kommentaarid (14)

10 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 10. LUUK
Jõuluakent vaatamas


Vahepeal on 10-ndast kuupäevast saanud juba 11-nes.

Eile varahommikul siis algas meie suur retk Soome Stockmanni jõuluakent vaatama. Tegelikult tahtsime muidugi ka kogu muud jõulu nautida aga lastele jõuluakna näitamine oli kõige olulisem.


Start oli kell 6.20. Lapsed ärkasid kiiremini kui tavaliselt. Riidesse said ka ruttu. Laevale jõudsime ka kenasti. Sõit möödus kuidagi eriti mõnusalt ja üldse mitte vaevaliselt, nagu olin kartnud. Tüdrukud joonistasid terve tee, meie Joosepiga käisime vahepeal poes ja jalutasime niisama ringi. Siin Emma joonistatud veepealne ja veealune maailm…








Soome jõudes oli meie esimeseks sihtpunktiks Lauri poolt “kõigi Eesti naiste Linnanmäeks” ristitud Ikea. Lülitasime “karbitädi” sisse , ehk siis GPS-I, ja sõit läks lahti. Vahepeal tekkis ka elevust,kui karbitädi teatas “ pööra paremale kaldteele. Pööra paremale, kaldteele!” Ja Pauliine teatas tagaistmelt “Meil ei õnnestu pöörata. Meil ei õnnestu pöörata.” See oli nii naljakas! Isegi hääletoon oli täiesti õige.

Mulle meeldib Ikea.Ma tõesti võin öelda, et see on mulle nagu Linnanmäki. Mulle meeldib see asjade kaunis väljapanek. Mulle meeldib loogiline ja ostjasõbralik süsteem. Mulle meeldib Ikea kohvikus lastega söömas käia ( ja oi kuidas see meeldib lastele!). Mulle meeldib see, et Ikeas on mõeldud vanematele ja lastele. Et ma saan oma lapsed panna “posti” (nagu nad ise seda kutsuvad. “lähme otsime järgmise posti!”) juurde mängima ja rahulikult süveneda ostudesse. Ja kõik on rahul! Mulle meeldib see, et Ikeas on nende söökla sisustatud Ikea toodetega, näitamaks, kuidas miski päriselt toimib või mõjub. Mulle meeldib see, et Ikea kempsus on võimalik lisaks käte pesule ka käsi desinfitseerida. Mulle meeldib, et Ikeas käik kujuneb alati mõnusaks jalutus –ja ostukäiguks ilma, et keegi ära tüdiks.


Ikeast väljudes käisime veel Jumbo kaubanduskeskuses, kus mina sain toidupoes teha kokkuleppeid päkapikkudega susside sisse toodavate kommide osas. Nii olid täna meie laste sussides imearmsad päkapikupildiga kommid ja lootust on ka inglikommidele. Ja Jumbo jõulupuu oli nii pööraselt kõrge,ma arvan et pea sama kõrge kui meie Raekoja platsi kuusk. Ja kuuse all oli väike päkapikumajake, kus lapsed said uurida päkapikke, liikuvaid jäneseid ja rebaseid ja kingipakke,mis ootavad laialiviimist. Oi kuidas see neile meeldis!

Ja see kõik oli täiesti tavalise kaubanduskeskuse ühel platsil. Ei mingi eriline või udupeen pood vaid lihtsalt tavaline kaubanduskeskus!











(vabandan piltide kvaliteeti, aga need said tehtud mobiiliga, sest fotokas jäi autosse).


Ja lõpuks jõudsime kesklinna.Peale kiirvisiite kahte raamatupoodi, läksime siis vaatama sõidu peaeesmärki- Stockmanni jõuluakent. Oi, kuidas mulle seal alati meeldib. Mul on õnnestunud näha akent umbes 15 ja 10 aasta tagustel aegadel (ülikooli- ja tööelu ajal) ja see on mulle alati jätnud erilise mulje. Stockmanni jõuluaknast on esimesed fotod muuseumis 1946-st aastast ja peale seda on seda traditsiooni jätkatud ja arendatud aastast aastasse. Kuna traditsioon on peaaegu seitsekümmend aastat vana, siis on neid, kes ise lapsena vaatamas käisid ja siis oma lapsi jõuluakna juurde viisid ja nüüd käivad lastelaste või lastelastelastega. Jõuluakent planeeritakse tervelt 10 kuud ja seda seatakse üles terve nädal. Ja siis kui avatakse Aleksanterikatu jõulutänav, avatakse ka Stockmanni jõuluaken.








Ja ka sellel aastal oli palju uudistada. Kõrge mäe otsas seisis uhke hirv kaunistatud jõulupuu kõrval. Ja tema all, mäe sees toimus tõeline elu. Pisikesed hiired tiirlesid karussellil ümber . Ühes toakeses oli hiirte õmblusateljee, teises pakkimistöökoda, kolmandas tehti vist jõuluehteid. Akna teises küljes seisis emahirv koos pojaga hõbedase silla peal, silla käsipuudel vaatasid talvist loodust kaks oravakest. Põõsa alla lehvitas tiivaga öökull. Arktilise jääkamaka otsas olid väikesed rebased end sisse seadnud, et võimalikult kaugele näha. Nende ees lumehunniku otsas laulsid kuningpingviinid. Nende ees magas vaikselt liigutades väike jääkarupoeg….

Kogu seda vaatepilti saatis muinasjutuline ja õrn ja nagu täiesti teisest maailmast pärinev muusika. Oh, kuidas lastel oli seal vaatamist ja uudistamist. Selleks, et pisikestel inimestel oleks aknal toimuva jälgimine lihtsam, on akna ette tehtud väike käsipuuga platvorm, millele lapsed said minna ja siis rahulikult vaadata. Ja oi, küll nad vaatasid! Nii palju oli uudistada ja avastada!












































Kui me peale jõuluakna vaatamist jalutasime Forumi kaubamaja tunnelisse sööma,olid kõik kuidagi vaiksed ja kurvad. Joosepil oli isegi pisar põsel ja ma kartsin tõsiselt, et tugev tuul oli ta silmad vet jooksma ajanud. Aga kui ma küsisin , vastas ta “see kõik oli lihtsalt niiiii ilus! Ja see muusika!”. Emma küsis mu käest “Miks ainult Soomes on selline aken? Miks kusagil Eestis sellist ei ole?”.
Jah,miks pole Eestis...? Sest Eestis arvestatakse, et iga vaateaken peab olema reklaam ja lihtsalt niisama ilu pärast seda ei tehta. Eriti veel lasteakent...

Õnneks oli meie ühes tavalises söögikohas toit nii maitsev ja Forumi kaubamaja keskplatsi kaunistused nii kaunid, et lapsed muutusid peagi rõõmsamaks. Pealegi oli selles toidukohas jälle nii maitsev toit ja meeldiv teenindus. Mulle meeldib, et lastesse suhtutakse igal pool hoolivalt. Mulle meeldib, et kui ma palun söögikohas 3 praadi ja kahed lisataldrikud, siis öeldakse “Loomulikult!” ja abivalmilt täidetakse minu palve. Sest seal meie lemmikkohas on ka praed lihtsalt nii suured, et kolm praadi viie peale jagada on täitsa paras. Kui me seal söögiväljakul siis istusime, ütles äkki Pauliine: “emme, vaata, kui ilusad kaunistused meie pea kohal on!” . Küll ma olen õnnelik, et nad oskavad selliseid asju märgata!










Kui me tagasi sõitma hakkasime, oli tugev tuul muutunud tormiks. Selle tagajärjel vaevles Joosep terve tee südamepahaduse käes. Emma oksendas korra aga siis läks kergemaks ja ta jäi mu süles magama. Pauliine…. Tema uinus veidi peale starti ja ärkas alles Tallinnas ega teadnud vahepealsest tormist maad ega mütsi. Emmal oli küll nii paha, et ta esiteks teatas, et edaspidi tahab ta Soomes käia ainult Tallinkiga. Nagu aitaks erineva kompaniiga sõitmine tormi vastu. Ja siis ütles ta äkki “Tulevikus tahan ma Soomet ainult piltidelt vaadata!”.


Täna hommikul, kui eilseid pilte vaatasime, möönas Emma, et on valmis siiski veel Soome minema. “Aga kui me õhtul näeme, et on jälle torm, siis läheme kohe hotelli!” oli tema tingimus.

See oli armas reis. Näha kogu seda jõulu oli mulle kui tõeline Nirvana. Käia koos Lauri ja lastega ja vaadata seda jõuluilu, see tegi hinge hellaks. Näha seda, kuidas mu lapsed vaimustuvad ja rõõmustavad kaunistatud linna ja jõuluakende üle… see pani mu südame sulama. Ma armastan neid ja ma armastan nendega jagada jõulu, mida ma ka armastan….
Amanda posted @ 22:32 - Link - kommentaarid (14)

08 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 8. LUUK
Natuke ilu…



Kõigepealt…

Valisin…

Siis vanandasin…

Siis printisin…

Siis printisin veel…

Siis vanandasin jälle….

Siis lõikasin….

Siis augustasin….

Siis liimisin….

Siis panin pitsikese (mitte alkoholi)….

Siis augustasin jälle….

Siis kristalliseerisin….

Siis panin teise pitsikese….

Sain ilu.




Jäi arusaamatuks? No tegin nalja. Tegelikult...



Kõigepealt valisin pildid. Eelmisel ja üle-üleelmisel aastal oma lastest tehtud jõulukaardipildid.

Siis vanandasin arvutiprogrammiga pildid vanaaegseks.

Siis printisin pildid välja.

Siis printisin veel ühe jõulusoove täis paberi.

Siis vanandasin jälle, jõulusoovipaberi.

Siis lõikasin valmismõõtu kõik vajalikud paberosad.

Siis augustasin kaardikesed, et saaks neid riputada.

Siis liimisin pildid ja paberid kaardi peale.

Siis panin pitsi (mitte alkoholi vaid pitsiriba) kaunistuseks.

Siis augustasin jälle, teise kaardi otsa.

Siis kristalliseerisin, pannes kaardi külge väikese (võlts-, kuid samas kaunilt valgust murdva) kristalli.

Siis panin veel pitsi, sedakorda riputamiseks.



Sain ilu. Riputamiseks kas kingipakile, või kuusele või ukselingile, või kapinupule… Oma lastega on ikka kõige ilusamad kaunistused, kas pole?






























p.s. homme on puhkepäev. Blogist. Sest hommikul kell 6.20 stardime sadamasse, et viia oma väikesed Soome Stockmanni jõuluakent vaatama ja muidu jõulueelset ilu nautima. Tagasi jõuame-sõuame juba laupäeva varahommikusse. Teile kaunist reedet!


Ikka Amanda
Amanda posted @ 20:08 - Link - kommentaarid (11)

07 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 7. LUUK
Ingleid


Jõuluööl käib ingel igas toas,
Lendleb sääl ta küünla valgusjoas,
Silmaga sa vaevalt teda näed,
Siiski tunned, et ta soovib hääd.
Kuuseokstelt tõuseb jõululõhn,
Inglijuustes särab karralõng
Paitab kaisukaru sinu peos,
Räägib muinasjuttu unenäos.


Sängi heites veidi kurb on meel,
Kuigi kuusk jääb tuppa kauaks veel
Ärgates sa märkad, kuidas sääl
Inglijuukseid läigib okste pääl.
Jõuluööl käib ingel igas toas,
Lendleb sääl ta küünlavalgusjoas.
Silmaga sa vaevalt teda näed,
Siiski tunned, et ta soovib hääd.


/L.Tungal/

Inglid on ligi…

Või vähemalt võiks olla…

Jõuluajal eriti ...

Igaks juhuks on hää kanda ingliga prossi…

Silmaga sa vaevalt teda näed,
Siiski tunned, et ta soovib hääd….













Teile kõigile ingleid soovides...


Amanda
Amanda posted @ 19:44 - Link - kommentaarid (10)

06 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 6. LUUK
Kuidas me lauda ehitasme


Ehk siis lühidalt. Vana laud oli ebapraktiline. Sobis küll mööbliga aga ümmaruse peale ei mahtunud rohkem kui üks kohvitass ja killuke kooki (aga tahaks ju et mahuks terve kuhjaga taldrik). Niisiis tekkis väljakannatamatu vajadus uue laua järele. Tegelikult oli juba suvel meie majja “kolinud” üks vana treitud jalgadega laud, mis sai valgeks värvitud (kuidas siis muidu?). Ja nüüd tekkis siis mõte tekitada ka valge diivanilaud, et veidikenegi varasema aja antiikset ja uuema suuna valget kokku sobitada.

Aga tegelikult on paljude asjade “juured” või paljude ideede algus reeglina hoopis kaugemal. Vahel on see kauges soojas suvepäevas, kui Vinerka poes silmasime sellist virna…




Ja kuigi otsest vajadust ei olnud, tuli , lihtsalt tuli, sealt üks komplekt kaasa tuua. Sest need olid nii väga meie moodi ja kui sa tunned ära oma ja see ei maksa ka eriti midagi, siis ei saa seda mitte maha jätta. Sellisel juhul tuleb see “oma” kaasa tuua, ladustada ideedeootamise riiulile ja jätta asi settima. Kuni detsembrini näiteks.

Kui siis ühel novembrilõpu ööl oli minu peas idee lõpuni küpsenud ja tehniline eskiis paberile joonistatud, siis käis Lauri ehituspoes, tõi mõned metallnurgad ja vajaliku pikkusega kruvid. Lisaks veel liimpuidust plaat. ja väike ohverdus- valmisostetud suure toa põrandaliistudest läks osa hoopis laua juurde kasutusse. Paar õhtut meisterdamist.

Poolfabrikaat…









Siis toimus väike ohverdus. Ei ükski kukk ega kana pead ei kaotanud, hoopis valmisostetud suure toa põrandaliistudest läks osa hoopis laua juures kasutusse.

Siis liistud lauaplaadi alla visuaalset toekust tooma. Ja paar korda värvimist…











Nüüd on meil uus diivanilaud. Selline kuhu mahub ilmselt isegi 4 kohvitassi ja koogitaldrikud (koos kookidega loomulikult ) pealekauba.

Amanda

p.s. ärge pange pahaks, kui homne luuk avamata jääb. Lihtsalt praegu ei oska küll arvata, millest ma küll kirjutada võiks….
Amanda posted @ 18:21 - Link - kommentaarid (24)

05 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 5.LUUK
Õnnelik leivavorm

Eilse päeva toimetused…. Oh, kõigepealt tänan kõiki neid, kes eile (ja täna ikka ka) mulle oma väikese toreda sõnumi jätsid. Sellest oli nii hää meel! Sest õhtul otsustas Joosep, et elu ongi liiga suhkrune ja raputas natuke pipart. Ja siis raputas, nii sõbramehe poolest, veel veidi. Ehk siis õhtu möödus meil kooli kohustuslikku käsitööd järgi tehes. Täna hommikul (mulle tavaliselt meeldivad isegi esmaspäevahommikud pärast koolitust, sest siis saab jälle tööle) oli nii mõnus lugeda, et kellegile läks hinge ja kedagi liigutas ja kellelgi on kodus samamoodi ja keegi lihtsalt luges. Nii et tänud teile- päästsite mu päeva!


Aga eile päeval, kui pipratoosiga veel ei vehitud…. Siis me tegelesime tüdrukutega nende väikeste Bambidega. Ja need väikesed Bambid… Need leidsid oma koha.

Kõigepealt väike metsaretk koos Emmaga (sest Pauliinet ma peale haigusnädalt tuule kätte ei lubanud ja Joosep oli alles vanaema-vanaisa juures).





Siis ohverdasin ühe leivavormi. Niikuinii oli see juba nii otsakorral, et plaanisin uut. Nüüd sai vähemalt ilusa elu teine jõululaua pääl ja selle kaudu õnnelikuks (ma loodan).


Siis otsisin kapist “igaks juhuks valmis” mammud ja kärbseseened.




Ja tegime tüdrukutega veidi “näputööd”.




Nii saigi meie väike kompositsioon valmis ja kõik olid rõõmsad. Tüdrukud, leivavorm (kes oleks muidu prahti rännanud), Bambid, Lauri, vahepeal koju jõudnud Joosep ja mina. Mina eriti seetõttu, et ma tegelesin oma lastega. Tavaliselt on meil ikka nii kiire kogu aeg, et mulle tundub, et ma ei jõua nendega piisavalt koos tegutseda.















Amanda posted @ 15:36 - Link - kommentaarid (14)

04 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 4. LUUK
II ADVENT ja teatriskäik

Eile käisime teatris. Nukuteatris “Karlssonit” vaatamas. Kogu see minek oli ikka nii nagu alati, kiirustav ja närviline ja … Emma ei leidnud kindaid ja küsis kogu aeg, et kas etendus juba algas. Joosep teatas, et tema juba klassiga käis ja tahaks hoopis koju jääda. Pauliine keeldus jalga panemast minu poolt pakutud parajaid talvesaapaid ja jorras ja üürgas, et tema peab saama kanda neid tema poolt valitud (mitteparajaid ) 2 numbrit suuremaid saapaid. Ausalt öeldes viis see väike jäärapäine juurikas asja nii kaugele, et ma lausa ütlesin, et nende saabastega ta järgmisel nädalal Soome tulla ei tohi (sest kui ta nii suurtega seal tuterdab, siis ta raudselt kukub. Kuigi ta siiani pole nendes saabastes kukkunud).

Ühesõnaga start oli kiire (ajaliselt ei olnud veel kiiret kuhugi aga asi lihtsalt kujunes nii) ja selline nagu tihtipeale sellise pesakonnaga väljaminek kujuneb. Ust lukku keerates oli mul ainuke mõte “saaks see käik käidud”.

Teater oli vahva! Me jõudsime laheda ajavaruga ja kuigi Lauri pidi Pauliinet läbi vanalinna pool teed kukil tassima, olime kõik selleks ajaks juba “rõõmsad ja rahulikud”. Tarmo Männard oli palju lahedam Karlsson kui Karlsson ise. Ta polnud üldse selline paks ja tõre ja Väikevenda kiusav tegelane .





Siin Karlsson lendab, kui te näete. Lihtsalt pilti teha oli jube raske.





Õues, Nukuteatri ees lendavat Karlssonit oli märksa kergem pildile püüda.





Kui etendus oli poole peal ja (Kaire Vilgatsi) proua Sokk seal usinalt toimetas, teatas Pauliine vaikselt mu kõrval “Ei tohi öelda proua Sok’u. Tuleb öelda proua Sok’i.” Meie väikesel keeleteadlasel oli kõrva hakanud tõeline ebakõla. Minu ametiks jäi siis selgitada, et proua Soku on täiesti lubatud ja tunda sisimas tasast uhkust selle üle, kui terane me väike neljane on.


Peale etendust jalutasime läbi vanalinna tagasi auto juurde. Meie plaan oligi viia lapsed läbi Raekoja platsi, et ise näha ja neile näidata ka kaunistatud linna. Väikest vihma hakkas hetkeks tibama. Teel vaatasime poodide vaateaknaid ja imetlesime valguskettide rohkust. Ja äkki… Äkki hüppas Joosep ühe tänava ääres oleva liiklusmärgi aluse peale, haaras ühe käega postist, tegi (teine käsi avali) tiiru ümber posti ja hüüdis siis üle poole linna “I’m singing in the rain”. See oli nii naljakas ja samas nii armas vaatepilt, et me kõik prahvatasime naerma aga sisimas tundsin ma jällegi tasast uhkust, et me oleme oma lastele suutnud midagi edasi anda.








Raekoja platsi jõudes ajas Emma, väike jõuluhaldjas, silmad suureks ja ütles kõige suurema imetlusega “Oh sa!”. Me jalutasime rahulikult nende väikeste jõulumajakeste vahel, nuusutasime täiesti hullukstegevat hapukapsalõhna, nautisime inimeste siginat-saginat…. Joosep ütles mingil hetkel: “Aga shoppama me ei hakka!” (meil polnud seda plaaniski, tegelikult pidime sealt kohe edasi sõprade juurde jõudma). Jõuluvana majakese aknast piilusime sisse. Joosep tõstis isegi Emma õhku, et too paremini näeks. (Ja oi, kui kauniste sisselõigetega oli see majake kaunistatud). Kui me jõudsime selle majakeseni, kus müüdi Shi-Shi jõuluehteid…. Kogu see maja oli nagu klaasist. Kõikjal oli sära ja sätendust, valgus peegeldus läbi erinevat värvi prismade, langes vanaaegsetele kuulidele, Imelised sätendavad detailed joonistusid valguses nii selgelt välja. Joosep ja Emma olid akna ees imetlusest suurte silmadega (püüdsin isegi pildile!). Ja siis ütles Joosep: “NÜÜD hakkame küll shoppama!”. Mida me siiski ei teinud, sest inimesi tungles seal niigi palju. Aga kogu see jõuluturg jättis mulle nii ilusa mulje, palju kaunim kui aastaid tagasi. Ja see vaikne sagin-sumin ja need valgustatud majakesed… Frank Sinatra lauldud jõululaulud… Minu arust nägi see kõik välja juba üsna sarnane piltidelt nähtud Taani või Saksamaa jõuluturgudele. Vähemalt nii tundus mulle…























Raekoda ise oli kaunite vanikutega ehitud ja raekoja küljel rippusid suured, hiigelsuured kaunistupallid. Kui Joosep mulle käed ümber pani ja ütles “Anna andeks, et ma enne ei tahtnud kaasa tulla!” tundsin ma jälle uhkust - ma olen midagi edasi andnud.
Me jalutasime mööda Viru tänavat, meil oli aega… Lapsed jooksid ühelt tänavapoolelt teisele, imetlesid kaunistatud aknaid, sättisid end pildi peale. Emma avaldas muret, et kas me ikka ei peaks kohe täna õhtul kaunistamisega alustama, sest muidu ei jõua valmis… Minu laps! Jõulu(hull) laps! Joosep üritas liituda lärmaka ja laulva krisnaiitide rongkäiguga, joostes tantsuliigutusi tehes neil natuke aega sabas (loominguline tantsumees nagu ta meil on).



















Täna hommikul ronis Emma peale “aknakontrolli” minu juurde voodisse ja teatas “Emme, vaata mis päkapikud teile on toonud!”. Kaks väikest Bambi- hirvekest. Kui ma üritasin talle selgeks teha, et ju need ikka teile kaunistamiseks toodi, teatas ta “Ei, meile olid juba kommid, aga need on ikka ilmselt teile!”. Mõttepaus… Me oleme midagi edasi andnud….

Pauliine ärkab minu kaisus tasapisi uude hommikusse…. “ Aga ma ei teagi , kuhu Merope kolmas täheke kukkus.” kostab padja seest veel unesegane heietus. Jah, eile jäi “Tähelaps” lugemata…. Aga ….Me oleme midagi edasi andnud…

Ja äkki sain ma aru. Õigemini, ma ju tean seda, aga aeg ajalt tajun ma seda eriti eredalt. See ongi tähtis! Kõik see, mida lapsed ütlevad ja mida nad teevad. See, mida me oleme edasi andnud. Kuidas nad suhtuvad üksteisesse, ümbritsevasse maailma, meisse. See, mida nad minust arvavad, ongi kõige tähtsam. Mitte karjäär või ühiskondlik heakskiit, vaid see, millisteks inimesteks ma kasvatan oma lapsed. Et ma olen nende jaoks olemas nii palju kui võimalik. Teadmine, et minu viimane töövalik (arvaku mu kõrgestiteenivad ja muidu edukad kursusekaaslased mis tahavad), et minu viimane valik oli õige. Sest see oli tehtud lähtuvalt meie lastest ja meie perest. Muu polegi tähtis. Kui ma näen ja tunnen ja saan aru, et mu lapsed seda väärtustavad, et nad saavad aru, kui palju nad mulle tähendavad… See ongi minu jaoks KÕIK. Kogu mu maailm! Olgu pealegi pisike ja maailma kõrgelennulisusest puutumata, aga see on minu ja minu pere oma ja meile sellest piisab.

Kiirus ja närvilisus ja kodust lahkumise sebimine ja jagelemine käib lihtsalt argielu juurde. Seda ei juhtu ju ka iga kord. Aga selleks, et need tõelised hetked kätte saada, tuleb vahel lihtsalt närvilises meeleolus kodust lahkuda, et siis päev saaks pöörduda tõeliseks mõnusaks perejalutuskäiguks ja et need TÕELISED hetked saaks ka rohkem esile tõusta. Mul on maailma parim mees (minu jaoks), maailma parimad lapsed (jälle minu jaoks), maailmas parim võimalik kodu (mis võiks olla veidi suurem aga tegelikult ei pea) ja maailma parimad hetked koos nendega. Mis peamine, mul on pere, kes peab ka neid parimaid hetki parimateks, nagu mina ise. Ehk siis, mul on mõttekaaslased.

Vaat selline oli minu tänahommikune advendimõte. Ja ma arvan, et ka sellest mulle piisab. Mõttest, et tegelikult on mul kõik õnneks vajalik olemas ja siinsamas…. Siruta ainult käsi ja silita pead.

Ja kelle jaoks tundus kogu see eelnev jutt liiga magus. Noh, et on ülimagus glasuuritud sõõrik ja siis ma tulen ja sibistan veel tuhksuhkrut peale…. Siis võin ma teile kinnitada, et argipäev on vahel ka meie peres üsna jahune ja vahel kallab keegi magusasse taignasse pipratoosi ümber. Nii nagu elus ikka….Ja nii nagu peabki…

Kaunist 2. advendi õhtut kõigile!

Amanda
Amanda posted @ 17:41 - Link - kommentaarid (19)

03 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 3. LUUK
Kuidas ma säästsin umbes 100 eurot.

Ei, siia ei tule nüüd mingit majandulikku ülevaadet, ega värtuslikku nõuannet, kuidas raha juurde saada või kuidas seda mitte välja käia (või no tegelikult, mina ju ei pidanud). Aga asja juurde.

TEgelikult…. Tegelikult on see idee juba vana. Nii vana, et ma täpselt ei mäleta, millal ma esimest korda seda kusagil nägin ja kuidas see mulle mällu talletus. Aga palmikutega padjast olen ma mõelnud ikka mitu aastat. Ja kuna ma kunagi ostsin mitu puuvillast palmikutega kampsunit, endale ja Laurile ja siis veel ühe varuks, siis mul oli kolm kampsunit. Millest ühe ääre meie lugupeetud taksikoer Otto millalgi meeltesegadus- või lihtsalt närimishoos veidi läbi tootles. Ehk siis, alt sooniku äär…. See nagu sai kannatada.
Ma kogu aeg mõtlesin, et ei saa ju muidu tervet kampsunit ära visata. Ma ikka proovin selle sooniku lahti võtta ja uuesti terveks kududa. Ma saan seda veel kanda. Tegemist on ju nii suure asjaga ja sellise ise tegemine võtaks tohutult aega. JA kuidas ma sellest ikkagi lihtsalt midagi muud teen… Jne….. Nii need mõttekäigud käisid, teate küll!

Sellel suvel, kui me alustasime oma remondisaagat ja ma tõesti puhastasin oma kappe hoolega, puhastasin ma ka oma mõtteid ja meeli. Kõik, mis ei ole püsiva väärtusega ja mille lei ole ajaloolist tähendust, sai küüti. Kuigi pean tunnistama, et kui ma olin ära visanud 5 aastat käsitöökapis olnud kardina alumise ääre metallist raskuse (see pael, teate küll), siis täpselt 3 päeva hiljem oleks mul seda vaja läinud (aga prügi oli juba viidud).
No näppu jäi see õnnetu kampsun. Proovisin selga…. Olin nagu talvine jääkaru või kileviiner või mõlemad ühes isikus. Äär ikka ümber tegemata. Ja siis ma otsustasin, et kappi ma seda enam tagasi ei pane. Sest ma ei plaani seda ju enam selga ka panna. Järelikult…. Kas Taaskasutus (nagu keskus) või taaskasutus (nagu ümbertegemine). Ja siis tuli meelde see vana idee, mis kallutas selle väikese tähega taaskasutuse poole.

Ühesõnaga (siin tuleb meelde lugu maasikakleitidega, kes veel mäletab), mida teeb tavaline inimene vana, seisnud, veidi katkise kampsuniga? Viskab prügisse.
Mida teeb Isetegija vana, seisnud, veidi katkise kampsuniga? Padjakatted. Ja seda Amanda tegigi. Ühest esitükist ja varrukast sai suurem padjakate. Ja tagatükist sai selline pisema padja kate (aga üllatuslikult täpselt IKEA pisipadja mõõtu 30 x 50 cm). Teine varrukas oli Otto poolt nii kahjustatud, et sealt kasutasin lõnga õmbluste tegemiseks.

Padjakatted said mulle meelepärased. Omaette “kammajjaa” (oi, kuidas Lauri vihkab kui ma selliseid sõnu kasutan) oli veel nööpidega. Läksin Abakhani puidust nööpe ostma. Aga kui ma nägin, et üks nööp maksab 1 EUR ja minu arust täpselt õigeid pole, siis hakkas kitsidus välja lööma ja otsustasin, et ma ei maksa 4-6 Eurot lihtsalt padjanööpide eest. Õnneks on Abakhani lähedal taaskasutuskeskus. Seal on nööbisahtel, kust ma sobilikud nööbid leidsin. Hinnaga 0,03 EURi tükk. Pole puidust aga olen rahul. Pole võibolla ideaalsed aga nüüd on mul vähemalt aega veel ringi vaadata ja kui sobilikud puunööbid ette tulevad, siis saab ära vahetada. Vähemalt sai padjakatted kohe kasutusse. Muidu oleks ju seesama kampsun teisel kujul kappi seisma jäänud.

Paar päeva hiljem kolasin netis Soome blogides ja sattusin ühte netipoodi. Samasugune palmikutega padjakate (kusjuures mitte selle suure mõõtu vaid ikka tüki maad pisem) maksis 60 EUR (!!!). Huvitav küll, mina küll ei raatsiks sellise lihtsa padjakatte eest 60 EUR välja käia!!!!! Aga uhke tunne oli, et mul niiii kallis padi kodus olemas on. Ja lausa kaks tükki! Nii et keskmiselt võin arvestada, et ma säästsin 100 EUR, kui nüüd väga loominguliselt mõelda. Aga rahaasjades on ju tore vahel niii loominguliselt mõelda.

Patjade juurde tagasi…. Need on pehmed. Katted on põse all sõbralikud. Lukud on ka külges, et kui vaja pesta siis saab kenasti padja seest välja. Ja illosad on nad ka. Just meie kodu nägu. Ja jõuluks midagi uut ka jälle diivani pääl meeleolu loomas…. Vaat niimoodi.















Amanda posted @ 21:51 - Link - kommentaarid (17)

02 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 2. LUUK
KAARNASYDÄN JA SAMMALKRANSSI


Eelmisel aastal jõuluajal tegime Lauriga ühepäevase retke Soome. Jõulu vaatama. Noh, mäletate küll, see kange kannatus, kus mul kogu aeg oli “maa külmand või kärss kärnas”, kui nii ilusasti väljenduda. Ja vot sellelt reisilt tõin ma kaasa:

1) Kõik ajakirjad, mis sisaldasid jõulu (no olgu-olgu, tegelikult ikka vaatasin sisse ka ja päris kõiki ei toonud)
2) Paar raamatut.


Üks nendest raamatutest oli “Kaarnasydän ja sammalkranssi”. Ma olin tegelikult sellest raamatust juba varem Soome blogidest lugenud, nii et ma päris huupi ka ei ostnud. Ja sisse vaatasin ka. Üldiselt…. Pean ma tõdema, et Soome käsitöö, või isetegemise raamatud on tihti üsna lihtsad. S.t. et nad on väääa ilusasti kujundatud, aga õpetatavad asjad või juhendid on nagu … liiga lihtsad. Nii lihtsad, et päris neid summasid välja käia ei tasu, mida küsitakse. Aga noh, allahindlustel raamatupoodides meeldib mulle jälle hirmsasti hullata, sest Eestis paraku päris selliseid alesid ei tehta või tehakse harva. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. (samas, andke andeks üleväsinud inimesele, kes on terve nädala päevad veetnud koolitusel pikki ja segaseid loenguid kuulates ja ööd oma haiget last valvates ja turgutades.)

No nii. Tegelikult tahtsin siis rääkida, et eelmisel aastal ma seda raamatut ka möödaminnes näitasin ja keegi isegi palus, et ma seda rohkem näitaks aga jõulud rullisid muude teemadega üle ja sinna see asi ununes. Täna siis veidi näitan. Niipalju kui sellise pimedaga enam vähem pildile sain.































Kaarna tähendab puukoort. Aga ma pean ütlema, et sõna “kaarnasydän” meeldib mulle palju rohkem kui “puukooresüda”. Kaarnasydän on selline veidi salapärase kõlaga… vähemalt mulle tundub.

Ühesõnaga, võtsin selle raamatu välja ja uurisin. Ja kui meil oli siin novembris lasteia isadepäeva orienteerumisüritus metsas, siis mina väga ei orienteerunud oma jalaga. Küll aga korjasin ma metsa alt kaasa mõned jupid puukoort. Aga ikka puu alt, mitte puu küljest!

Ja nüüd siis tegin paar südant ise ka valmis. Materjaliks puukoor, abivahenditeks Lauri töömehenuga ja minu plastmasskauss (millesse see tekkiv pudi sai kukkuda). Ja nii ma siis “vestsin” paar südant. Pean tunnistama, et tegelikult oleks seda tööd palju mõnusam teha ilmselt soojal suve või sügispäeval õues trepi peal. Just selle pudi ja prahi mõttes. Aga plastikkauss ajab ka asja ära.

Alguses ma küll teab mis vaimustuses ei olnud aga mida rohkem võttis asi südame kuju, seda toredamaks läks. Puukoore muster jääb nii huvitav ja oma naturaalsuses ilus et… Kohe on ilus. Lõpuks veel auk ka südamesse (kõlab jubedalt) ja siis…


Kas punane pael….





Või takunöör…





Või pitsiribake….




Ja valmis ongi ilus kaunistus, mida võib riputada kas kingipaki külge või uksekäepideme külge või kapinupu külge või lihtsalt kuhugi kaunistuseks. Tasub teha küll, tõdesin ma!


Amanda posted @ 20:33 - Link - kommentaarid (15)

01 Detsember 2011
JÕULUKALENDRI 1. LUUK
ALGABKI! Viies aastaaeg!

Täna on siis esimene…. Esimene päev, kui …. Hommikul on käinud päkapikud. Õhtul loeme “Tähelast”. Tajume, et jõulud on ligi. Hinge ligi ja kalendri ligi. Tunnetame, et see võrratu karussell on käima lükatud. Kirev ja värviline ja kiire ja ometi selline, kus peaks olema aega nautida. Aga nautida ei saa muidu, kui ise ei võta aega. Kui ei istu maha, ei võta tassi kuuma teed või kakaod, siis ei olegi selleks aega.

Täna tunnen ka, et nii palju on teha ja aega on nii vähe, et kuigi pole veel kõigega alustanud, olen juba lootusetult hiljaks jäänud. Ideede ja mõtete tulv käib suure jõulurullina üle nii tihti, et kogu aeg oleks vaja kõik üles kirjutada-joonistada, et mitte unustada. See valge pehme rull võib minust üle rullida bussis istudes, öösel magades, tööl mõnda raamatut silmates, telekast mõnda saadet vaadates või lehest mõnda pilti uurides. Ma pole selle ideedetulva eest kaitstud mitte kusagil ja mitte kunagi. Ja ma pean endale aru andma, et enamust nendest ei jõua ma sel jõulul teoks teha, vahest mitte järgmiselgi. Aga see on paratamatu…

Ometi on see aeg, mida ma aastas vist kõige rohkem naudin ja mida ootan. See protsess, mis viib millegi suure ja ilusa poole, see on see, mida ma armastan. Seda kiiret aeglast kulgemist. Festina lente! Kiirusta aeglaselt… Kunagi kinkis mulle üks vana ja armas tädi sellise tekstiga käevõru. Eriti jõulu ajal püüan ma seda järgida, kui muul ajal ka ununeb. Ja sel aastal ei kurda, et liiga kiireks läheb….

Ja täna algab jälle. Kogu see kulgemine. Ma püüan, aga ma ei luba, pidada ka jõulukalendrit niipalju kui ma suudan ja kui mul midagi öelda või mõelda on. Ja alustan jälle oma teekonda. FESTINA LENTE! Kiirusta aeglaselt! Seda soovin endale ja ka teile kõigile….



Amanda

Amanda posted @ 20:23 - Link - kommentaarid (13)



324811 visits