Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 Detsember 2010
UUE OOTUSES

Aastalõpp läheneb. Homme on juba uus… Mõelge… Kui kummaline… Et aasta ühel ööl teeb kell nagu tavaliselt ding-dong aga sellega ei vahetu mitte ainult tund, päev või nädal, vaid kogu aasta…

/Märkamatult jõuab ettevalmistustega kell kolme ligi…/



Enne seda muidugi pidustused. Kuidas kellegil – kas suure peoga või rahulikult koduselt.

/Ja millalgi täna saab kell neli…/



Meie oleme ikka kodused. Nii juba aastaid. Kas enda juures koos sõpradega või mõnede lähedaste sõprade juures. Aga eelmisel aastal olime esimest korda kodus täitsa oma perega. Ja see oli armas ja mõnus ja hubane. Sel aastal oleme ka …. Lapsed hakkasid juba mitu nädalat tagasi lunima,et kas me ikka võime sel aastal ka tõsta söögilaua elutuppa ja siis osta lasteshampust ja siis teha nii, et me ise oleme külalised. Jah, võime küll! Ja nii me teemegi. Nagu pea igal aastal. Meie oleme kodus. Ja ei liigu kuhugi. Vaatame telekast häid saateid ja sööme hästi. Ja joome lasteshampust (ja Emma palvel lubas Lauri korgi ka suure pauguga lasta). Ja ajame juttu ja mängime lauamänge ja… Ja kui keegi meie sõpradest on “ripakil” siis on meie uksed neile lahti. Aasta vahetumise hetkel tuleb lisaks kogu küla ilutulestikule õhku lasta ka meie väike. Et Joosep saaks oma “tähesära” rõõmu.


Aasta lõpus arutame me alati, et mis kellegil sellest aastast meelde jäi, mis oli toredat ja mis jäi hea mälestusena meelde. Mis tegi kurvaks ja ma mis pahandas.

Sellel aastal kuulub minu kokkuvõttesse lisaks tervisehädadele ka palju kaunist ja toredat. Ilus suvi ja lastega tehtud reisid ja koos oldud aeg.


/Ja siis saab kell 7 minuti pärast pool üheksa…/




Lisaks perekondlikele mälestustele tekib mul sel aastal ka meenutus Isetegijast. Esimene aasta siin foorumis on olnud tore. Täis käsitööd, lihtsalt heietusi (neid on vist isegi rohkem olnud) , täis uusi leitud tutvusi ja sõpru…

Ma tänan kõiki, kes on siin minu heietusi lugemas ja piilumas käinud. Tänan neid, kes on kaasa mõelnud, kellel mõni mälestus on endalgi pinnale kerkinud. Tänan neid, kes on oma mõtteid minuga jaganud. Ja ma tänan kõiki, kes on mind toetanud oma heade mõtete ja soovidega läbi selle aja, kui mul oli raske. Teie kaasaelamine on mind liigutanud südamepõhjani… Ma ei oleks osanud ilmaski arvata, et on nii palju neid, kes siin minu mõtteid uudistamas käivad ja mulle raskel hetkel oma tervendavad soovid teele panevad. Ma usun kindlalt, et olen pääsenud siiani oma jalaga ilma suuremate valudeta just seetõttu, et minuga on kaasas olnud nii paljude inimeste head soovid. Ja mis eriti liigutav, ka nende paljude inimeste soovid, keda ma tegelikult ei tunne. See on uskumatu, kuidas võib minna korda teise inimese mure ja kui palju tuge annab teadmine, et keegi “kauge lähedane” sulle head soovib…

Nagu ma varem olen öelnud, on minu arst noor mees. Natuke alla-peale kolmekümne. Aga tol päeval peale minu oppi imestas ka tema. Kui ma esimest korda sidumisruumi oma haava näitama läksin. Sest eelmisel õhtul oli olnud jalg nii paistes, et seda oli raske õmmelda. Ja järgmisel hommikul… Nagu ta mulle tõdes” te olete tubli ja teil peab küll olema palju heasoovijaid ja toetajaid, sest jalg on paranenud imelise kiirusega”. Tollel hetkel polnud mul veel aimugi sellest, et Lauri oma kirjatüki minu blogiribale üles riputas. Ja veel vähem teadsin ma seda, et nii paljud teist mulle kiiret paranemist soovisid… Aga ma usun mõtte jõusse! Olen alati uskunud. Eriti usun ma hea mõtte jõusse… Nüüd seda enam. Sest kuigi see kõik ei ole olnud just imeline üllatus, siis see teadmine, et minuga olid raskel hetkel nii paljud… See oli minu imeline üllatus. Ja seda oli mulle vaja. Oi, kuidas oli vaja! Teie toetus ja head soovid tähendasid rohkem, kui te iial teada saate!

/ikka on kell poole üheksa ligi.../



Ja need jõulud… Olid liikumisvõime kaotamise tõttu veidi “vaesemad”, sest kõike ei jõudnud. Aga samas… Ma pean tunnistama, et need jõulud on olnud ka kordades rikkamad kui varem. Rikkamad heade soovide ja kaartide ja väikeste imeliste kinkide poolest. Märkamise ja äratundmise kinkide poolest. Neid on olnud… ja need… liigutavad… hingepõhjani. See on kummaline. Inimesi peaks liigutama ja silma veele võtma kurvad asjad (no eks need võtavad ka). Aga millegipärast… Ma ei tea, kas tänapäeva poliitika või telekast ja lehtedest tuleva jama tõttu… Millegipärast liigutab hoopis inimeste headus. Liigutab märkamine ja see aja kulu, mida ollakse valmis võõra inimese nimel kulutama… Oh, sellised meelespidamised, nagu siin olnud on…Te teate ise, kes te olete… Neid hetki ei saa minult keegi kunagi võtta. Need jäävad mu mällu ja mu mälestustesse ja need saab “raiutud jõulupäevikusse”…

Ja need suure südamega tehtud teod, need kaardid ja need kingid ja need soovid.... need panevad pingutama! Nendest tekib soov olla ise veidi parem inimene… Ja osata ka märgata…. Mul on nüüd järgmiseks aastaks siht slime ees! Olla parem inimene ja märgata rohkem! Mis saaks olla veel ilusam uueaasta eesmärk? Selle olete suures osas teie mulle andnud! Ja ma olen tänulik, nii siiralt südamest tänulik...


Mälestusi jääb sellest aastast palju. Ja peaaegu kõik neist on head (eriti aastalõpu omad). Väikesed tagasilöögid ei peaks meid ju murdma, vaid lihtsalt tarkust ja tugevust jagama. Ma loodan nii…


/Ja äkki avastame, et kell on juba 12 minutit kümme läbi…/



Sedamoodi jõuamegi uude aastasse. Uude… Nii palju on muutumas ja nii palju võib muutuda. Ja palju jääb koduselt samaks… Näiteks pere ja Isetegijas käimine. Aga ikkagi tundub kuidagi kena ka see mõte, et uus aasta algab uue valge paberilehega ja meie ise saame otsustada, millist lugu sellele kirjutama hakata…

Ma loodan ja soovin, et te kõik saate järgmisel aastal kirjutada uut, ilusat ja helget lugu….. Paberid on juba jagamisel… Uus aasta on tulekul….




Ja enne aastalõppu, neil viimaseil päevil tegin mina… Kellasid! Vastupandamatu soov jäädvustada ja peatada hetke… Ma andsin sellele järele. Nii valmisidki mõned kõrvakad, mõned prossid… Ja üks kell ka kuusele rippuma. Mälestuseks ja meenutuseks sellest aastast…













Ja teile kõigile tahan öelda:

Head uut aastat Sulle,
kes Sa kaugel oled,
kes Sa üle aja ikka meelde tuled,
kes Sa mõnel hetkel oled hinge ligi,
Keda küll ei näe,kuid mõistan ometigi.
Keda vahel summas tähele ei pane.
HEAD UUT AASTAT SULLE
KAUGE LÄHEDANE!


Ikka teie Amanda


Amanda posted @ 08:02 - Link - kommentaarid (25)

30 Detsember 2010
UUEST AASTAST JA RAHAST


Nüüd on siis jõulud läbi. Kogu maailm toibub rahulikest jõulupühadest ja liigub vääramatu jõuga märksa kirevamate ja lärmakamate aastavahetuspidustuste poole….

Uus aasta on nii lähedal, et seda nagu enam ei tajugi. See on selline igaastane kulgemine, et jõulust uue aastani lihtsalt ollakse, tehakse mingeid kiireid aastalõputoimetusi, sebitakse, rebitakse (selle panin ainult riimi pärast siia) ja siis äkki on käes vana-aastaõhtu, kui jälle joostakse toiduvaagnatega ja nii ta lähebki…

Uus aasta toob alati uued ootused (uue töökoha või lotovõidu osas näiteks) ja lubadused (võtan 10 kilo kaalust alla, näiteks) ja uue aasta alguses räägitakse tihti ka puhtast lehest. Ja eks ta ju õige ole- tänu aasta vahetumisele on meil võimalus iga 365 päeva tagant (kellel niisama esmaspäeval alustamine näiteks keeruline tundub) jälle midagi uuesti alustada. Puhtalt lehelt…

See aastavahetus toob kaasa jälle uue toreda aasta ootuse ja palju mõtteid, mida tahaks teoks teha… Aga paraku toob ta kaasa ka ühe suure muudatuse, mida igal aastal ei ole. Nii ei muutugi selle uue aasta ootus vähemalt minu jaoks nii rõõmsaks ja helgeks nagu tavaliselt.

Ma tean, et see on majanduslik vajadus ja nii me hakkame kuuluma Euroopa rahvaste perre ja et ilma selleta me ei saaks hakkama ja see toob meile palju kasu ja paneb kõik kiiremini liikuma ja muudab reisimise lihtsamaks ja bla-bla- bla…. Aga kui ma isiklikult vaatan nüüd täiesti enda , mitte majandusliku vaid emotsionaalse mätta otsast, siis… Hoolimata sellest, et ma mõistusega saan täiesti aru selle euro tuleku vajadusest, on mul inimlikult ja tunnete-tasandil ikkagi kahju loobuda meie oma rahast. Ma tean päris mitut inimest, kes selle jutu peale ohkab sügavalt , umbes nii, et “oled sa ikka rumal, et aru ei saa” või saab pahaseks “kuidas sa aru ei saa!!!!” (oi ma kujutasin praegu ette ühe Lauri sugulase ilmet, kes ilmselt ei hakkagi aru saama kuidas ma nii loll olen, et ma aru ei saa). Aga sellegi poolest…. Olen ma praegu ilmselt tundeline ja mitte mõistuslik… Ja nii ongi! (nagu ütleb tuntud stilist). Ja nii nagu on nendel “Valgustatutel” õigus oma seisukohale on minusugusel Pimedikul õigus ka enda omale.

Minu jaoks on Eesti kroon olnud ikkagi selle tulekust peale üks meie rahva identiteedi sümbol. Ma mäletan täpselt, kuidas krooni tulles ostis ema esimese asjana leiba- teist meie enesemääratluse sümbolit. Ja kui eriline see oli, et meil oli OMA RAHA. Ma pean tunnistama, et nii nagu Lennart Meri oli, on ja jääb minu jaoks selleks ÕIGEKS presidendiks, nii jääb ka Eesti kroon selleks ÕIGEKS rahaks. Rääkigu majandusteadlased ja muidu ärksamad inimesed mida tahes. Vahel on lihtsalt raske lasta lahti millestki SUUREST. Aga võibolla on see mulle lihtsalt nii tähtis seetõttu, et ma selline vana ja Eestiaja huviline olen… Või seetõttu, et minu arvates on Eesti kroon väga ilus raha (mida paraku uue raha kohta öelda ei saa).

Igal juhul… Uuel aastal ta tuleb. Vääramatu jõuga. Ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Teate küll: “Andku Jumal mulle oskust muuta seda, mida muuta saab ja leppida sellega, mida muuta ei saa. Ning tarkust alati neil kahel vahel teha.” Siinkohal võin öelda, et tarkust neil kahel vahet teha mul on ja oskust muutmatuga leppida ka. Midagi pole lihtsalt teha. Liikuda tuleb üleüldise progressi suunas!

Nii ongi minu selleaastased aastalõpumõtted ja uue ootused hoopis erinevad kui tavaliselt. Sest muutused on märksa suuremad kui minu pisikese pere või sõprade igapäevasebimisi muutvad. Ja kindlasti harjun ma ka nende muutustega. Harjusin ma ju lõpuks ka uue passiga… Võib-olla olen 3 aasta pärast teistsugusel arvamusel ja ei saa üldse aru, mida ma siin praegu nostalgitsen .

Aga praegu on praegune hetk ja oma “kummarduse” kroonile ma teen. Me oleme pannud igale lapsele kõrvale täiskomplekti Eesti rahast- 2, 5, 10, 25, 100 ja 500 – kroonise. Endale ka… See on ausalt öeldes veidi kulukas. Aga kõiki asju siin elus ei saa mõõta rahas… isegi raha ennast mitte. Ja nende rahatähtedega saame jätta oma lastele veel ühe mälestuse. Nende sünni ajal kehtinud PÄRIS OMA rahast. Iga lapse väike kogu rändab nende mälestuste karpi ja ükskord, kui nad on suured ja kodust lähevad, saavad nad selle ajalookillukese kaasa. Ja nii oleme ka meie rahul. Sest kui Joosep ilmselt mäletab Eesti oma raha hästi ja Emma võib-olla, siis Pauliine on ilmselgelt nii väike, et tema mälestused saavad olema pigem teiste juttude või meenutuste põhjal.


Joosep küsis ükspäev, et kas me ei saaks selleks euro-tuleku ajaks kolida kuhugi mujale riiki, näiteks Soome. Niikauaks, kuni on harjumise aeg… Ja kui ma siis seletasin, et Soomes juba on euro, siis arvati et järgmisena sobib Rootsi.


Nii ongi selle aasta jõulude järel poes raha välja andes hoopis teine tunne kui tavaliselt (õigemini käib ju poes praegu Lauri). Ei mõtle ma ilmselt, et näe, need jõululambid sain allahindluselt. Vaid pigem, et need olid viimased jõululambid, mille ostsime kroonide eest. Rahatähte keerutan sõrmede vahel ka hoopis teise tundega ja välja annan need viimased päevad suure uhkusega hinges.

Ma tean juba praegu, et kuulun nende hulka, kes viimase võimaliku päevani maksab poes põhimõtte pärast kroonidega. Ja kiusatust esimeste eurode eest midagi tähenduslikku osta mul ka ei ole. Vähemalt täna veel mitte…

Pigem ostaks midagi tähenduslikku viimaste kroonide eest. Näiteks leiba…


Amanda posted @ 11:06 - Link - kommentaarid (21)

29 Detsember 2010
VIIENDA AASTAAJA LÕPP


Jõulu tähthetk on möödas. Rahulikult ja tormiliselt korraga tuli see jõul. Ja rahulikult, nagu tüüne meri, ta mööda lainetas. Viies aastaaeg hakkab otsa saama. Veel natuke… Veel natuke pingutan ma tema minekut tagasi hoida. Jõulupäevikut kirjutades… Pilte vaadates…. Järgmise aasta ideid märkmikku joonistades….

Aga aastalõpp läheneb ja sellega hakkab ka viies aastaaeg vahetuma ja kätte jõuab talv. Aastalõpp veereb omasoodu. Pole erilisi kiirustamisi, on vaid vaikne ootus, et üks saab läbi ja uus algab. Ootus, et uus tuleb vähemalt sama hea (minul küll lootus, et palju parem).

Aga selleni on veel mõned päevad aega.

Jõulud olid armsad. Rahulikud, kodused, sellised nagu alati. Lauri oli seekord pea- lihaküpsetaja. Eelmisel õhtul seadsime laua valmis ja jõululaupäeval oli vaid kartulite koorimise ja liha küpsetamise “vaev”. Oma “firmasalatit” – porro- kapsas-porgand- tegin ka suure potitäie. Ja ära kulus kõik. Nagu alati… Lihad- vorstid- kapsad- magusad-jne. toodi kõik kaasa. Ja õhtu oli nagu alati… 12 inimest lauas…. Ainult mina veetsin lauas vähem aega kui tavaliselt ja “lebotasin” suure osa õhtust oma kõrges kuninglikus voodis (Lauri oma vennaga tõstsid elutoas minu aseme kõrgemale, et mul oleks kergem voodisse minna). Ja ma isegi kudusin jõuluõhtul! Seda pole küll iial varem ette tulnud. Aga nüüd… Lauri tädi soovis ka endale Ondase salli ja nii ma seda jõuluõhtul alustasingi. (Nüüd on see juba tädi käes ja pilti mul pole ja … Ega ma tavaliselt panegi üles kõiki asju, mis ühesugused. Viis Ondast on nüüd valmis ja ega nad erine muu, kui värvi poolest.)

Lapsed ootasid jõuluvana. Oh, küll nad küsisid, mis kell ta tuleb ja kui kauaks ta jääb. Ja kui ta siis lõpuks tulid, siis oli meil toas korraga kolm naerust keravälku. Nad sibasid Jõuluvanale vastu ja tema ümber ja Pauliine tahtis kohe sülle ronida. Eelmisel aastal, kui Punna oli kahene, siis oli ta märksa tagasihidlikum. Siis ta läks vaikselt jõuluvana kõrvale ja võttis kahe (!) sõrmekesega kotiäärest kinni ja piilus kotisuust sisse.

Aga sel aastal olid kõik juba luuletuselugejad. Joosep mängis Jõuluvanale kitarri ka. “Kus on minu koduke” oli repertuaaaris. Tüdrukud näitasid, kuidas kniksu teha- Pauliine ikka järjepidevalt jalg risti ette (mitte taha). Ja siis veel mõni laul ja juba ta läkski. Sel aastal oli Jõuluvanal üsna kiire, sest häid lapsi oli palju ja tal oli veel paar kohta käia.

Kohvilaud oli meil ka tänu külalistele rikkalik. Ise ma sel aastal ei küpsetanud. Ainult et paljukiidetud likööri unustasime täiesti! Seda sai siis pakutud vahetult enne külaliste lahkumist.

Lastel oli rõõmu palju. Peale kinkide saamist muidugi tegeleti nendega. Joosep pani oma lego-lennukit kokku. Ja Pauliine näitas kõigile oma uut “mekofooni”, mis on tegelikult mikrofon. Ja tiibadega poni kohta rääkis ta kõigile, et on nii “vägev” (tema sõnakasutus on aeg-ajalt ikka täielik ulme!) on , et ponile saab tiibu ümber panna. Ja vanavanaema kootud villased sokid tekitasid elevust (kuigi need tulid Jõuluvana kotist). Et nii “pihmed” nagu Pauliine ütleb.

Ja nii see õhtu öösse veereski. Rahu hinges ja meel hea saime lõpuks tutu. Jalg oli veidi väsinud ja andis tunda, aga see oli ka seda väärt.

Ja jõulupühad… Nii hea on vahel lihtsalt oma perega kodus olla. Raamatuid vaadata, jõulufilme nautida, eilset toitu soojendada, kinke imetleda ja uurida, jõulupäevikut täita ja lihtsalt olla… Tavaliselt oleme me esimesel ja teisel pühal ikka võtnud ette sõidu minu tädi juurde ja ühel päeval veel ema juurde aga… Sel aastal jäävad teiste jõulupuud vaatamata. Imetleme enda oma….

Ja kulgeme tasapisi aastalõpu poole. Eile käisin oma vikerkaarevärvilist jalga arstile näitamas ja niite välja võtmas ja nii liigun ka oma jalaga ikka uue ja teistmoodi poole. Eelmisel nädalal sain plastik-kipsi ja see on ausalt öeldes nii kerge, et kaks korda viimase nädalal jooksul olen jalanina korraks kogemata maha pannud- lihtsalt kipun unustama, et mul kips on ja et ma ei tohi seda toetada.

Aga teile kõigile rahulikku ruttamist aasta viimastel päevadel!


Sellega loen oma selleaastase JÕULUKALENDRI luugid avatuks ja kalendri enda suletuks. Eks näis… Järgmisel aastal ehk jälle….

Mõned pildid…

Need on veel päevast, mil mu jalg oli korras….










Siin mõned võtted jõuluõhtust.



















Amanda posted @ 11:09 - Link - kommentaarid (18)

24 Detsember 2010
MIDA VÄIKSEM OLED ISE, SEDA SUUREMAD JÕULUD TULEVAD!!!!



JÕULUKALENDRI 24. LUUK!
KAUNIST JÕULUÕHTUT!


Kas pole uskumatu? Ongi kakskümmend neli päeva möödas nagu lennates. Täna siis avan siin jõulukalendris viimase luugi. Selle aja jooksul on juhtunud palju, meenunud palju, tehtud veidi vähem… Aga see retk saab siinkohal otsa. Retk jõuluõhtusse…



Täna on siis meie rännak jõudnud tipp-punkti. Täna on Viienda aastaaja kõige tähtsam päev. Minule on see sel aastal hoopis teisiti, kõik toimub üsna palju “minust sõltumatult”… Aga nii ongi teistmoodi, kindlasti rahulikum kui tavaliselt.

Ma ei saa sinna midagi parata, aga jõuluajal meenub mulle tihti soomekeelne jõululaul “Joulupuu on rakennettu, joulu on jo ovella” – jah, ikka seesama. Jõulukuusk on meil kaunistatud ja jõulud on nii uksel kui annab olla. Kõik on peaaegu valmis. Jõulud on valmis saanud.

Meie selleaastane kuusk tuli seekord müügiplatsilt. Sest lume ja minu tõttu ei saanud me maale aida taha kuuseretkele minna (seal on puud, mis tuleb maha võtta, et nad aida mädanemist ei kiirendaks. Ja me oleme siis jõuludeks toonud sealt puid, et mitte niisama raiuda). Sel aastal siis niimoodi. Kuusk ise on hoopis teistsugune kui meie kuused tavaliselt. On kuidagi suur ja tihe ja… natuke naljakas….
Kaunistatud saime selle ka. Peale laste esimest “laiguti” kaunistamist (see on see, kui kuuse peal on erinevad tiheda ehte-asustusega laigud) jaotasime meie Lauriga ehteid veidi ühtlasemalt. Nii et ka ülemised oksad saaks mõne… Aga mõned ehted jäid laste nõudmisel ikka täpselt sinna kuhu nemad need paigutasid, Näiteks Findus Rohehernes…








Laud on valmis pandud ja ootel… meie traditsioon on eelmisel õhtul jõululaud valmis panna ja katta, siis on hea õhtule minna, kui kõik on valmis. Ja hommikul on hea ärgata, kui toimetusi on veidi vähem… 12 kohta ootab jõuluõhtulisi.

Toad on enam-vähem korras, sest head haldjad minu ema ja Lauri ema näol käisisid meie Segasummasuvilast oma koristava käega üle.
Tegelikult mulle ei meeldi, kui teised peavad meie segadust “setvitama” aga… sel aastal siis sedamoodi. Järgmisel aastal teen jõulukoristust seda andunumalt.

Toad on kaunistatud. Niipalju kui enne kukkumist olin jõudnud. Ülemine korrus on veidi vaeslapse osas aga … kuna niikuinii oleme kogu aeg ninapidi koos, siis enamus elust toimub allkorrusel. Sel aastal sedamoodi.

Eileõhtune traditsiooniline kartul- sült- mädarõikakaste on söödud. See on meie oma traditsioon. Ajast, kui me Lauriga veel kahekesi olime ja jõuluõhtuti ühtede vanemate ja siis seal edasi teiste vanemate juurde rallisime. Sellest ajast jäi meile komme 23. detsembri õhtul süüa just seda jõulutoitu. Et oleks meil ka oma rahulik jõuluõhtu…



Nii et lõppkokkuvõttes on kõik läinud ikkagi võimaluste piires traditsiooniliselt. Ainult ringijooksmist on minul olnud vähem… Eile õhtul küll lõpetasime sättimise alles keskööl…

Täna ongi siis aega võtta jõule rahulikult. Lauri käib minu ema ja lastega isa haual, siis teeme väikseid toiduettevalmistusi. Lapsed ja ise riidesse ja siis tulevadki teised ka. Vanaemad- vanaisad, tädi, Lauri õde-vend…. Ja Jõuluvana. Jõulud on valmis saanud…

Avan täna selle viimase jõulukalendri luugi varem, et saaksin neile, kes veel siia kiikavad, oma jõulusoovid ära öelda…

Mis ma siis oskan soovida?

Ma soovin teile kõigile kaunist jõuluõhtut. Aega lauas juttu puhuda, meenutada, südamest naerda, laulda, enda sisse vaadata…

Palju küünlaid teie jõuluõhtut valgustama! See täna süüdatud väike leek elab siis edasi meie südametes ka aasta viimastel päevadel ja läbi järgmise aasta.

Aega… Ma soovin teile aega. Et oleks aega olla koos oma lähedastega, kuulata neid, rääkida nendega… Mängida lastega… Lugeda kuuse all raamatut. Aega olla iseendaga…

Soovin teile sooja glögi. Sellist, mis lööb seest korraga soojaks ja jätab mõnusa tummise soojatunde sisse pikemaks. Mis talletab jõulu…

Ma soovin teile kinke. Südamest tulevaid armsaid pisikesi kinke… Nagu ingliga järjehoidja või sõprade (säraküünla valgel) lauldud laul aknataguses pimeduses. Ja ma soovin teile häid kingi-ideid, mida oma kallitele kinkida.



33_m.jpg" border="0" alt="" />

Ma soovin teile ka mõistmise kinki. Ja leppimise kinki. Mõista, et tegelikult on elu ju ikkagi ilus, kui oled koos lähedastega. Ja leppida nende asjadega, mida muuta ei saa. Ja lootust, et lihtsalt millalgi läheb paremaks…

Ma soovin teile kõigile valgust ja soojust! Küünlavalgust ja hingevalgust! Ja soojust hinge, usku inimeste headusse ja siirusesse.



Ja siis soovin veel, et … ma ei viida enam aega… Igaüks saab nüüd ise mõtiskleda oma soovide ja unistuste üle. Hetk on ju veel aega… Võtke aga tass glögi või kohvi või teed ja istuge korraks kuuse alla. Te olete selle hetke ära teeninud.

Jah, kaunist jõuluõhtut soovin ma teile kõigile! Ja tänan, et olete minuga selle kalendri jõuludeni kaasa teinud. Ja mind toetanud ja mind hoidnud. Oma sõnade ja mõtetega …

Siia lõppu panen ühe seriaali jõuluosast kuuldud mõtte. Mina ju kirjutan kohe ruttu kõik sellised tarkused (eriti jõulutarkused) üles. Kui tihti sellised mõtteterad paika peavad (olen ma ka ise just kogenud)! Aga siin siis õpetus eduka jõuluõhtu läbiviimise kohta:

1. Plaan võib alati olla,

2. Kõik ei pruugi minna plaani järgi,


3. Lõppkokkuvõttes polegi sel mingit tähtsust.

Tähtis on, et olete koos oma pere ja lähedastega. Et leiate nende jaoks aega ja tunnete sellest rõõmu!


Kauneid Jõule teile kõigile!











Amanda posted @ 10:05 - Link - kommentaarid (29)

23 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 23.LUUK
JÕULUDEST JA TALDRIKUTEST

Kui ma väike olin, siis olid meil peres jõulude ajaks eraldi taldrikud. Need seisid terve aasta kapis ja välja võeti nad ainult jõuluajal ja vana-aasta õhtul. Taldrikuid oli kuus. Mitte kümme ega kaksteist nagu nüüd kombeks. Või tegelikult oli ju ka sel ajal komplekt kas neljane, kuuene või kümnene. Aga meil oli taldrikuid kuus. Sest ema oli saanud need kunagi osta ja rohkemaks tal tol hetkel raha ei olnud. Tegelikult ostis ta tol päeval isegi kaksteist taldrikut aga need teised kuus olid lillelised ja läksid ema nooremale õele pulmakingiks. Vaat nii olid need lood tol ajal.

Aga taldrikud olid ilusad. Väikeste käbidega. Ma ei tea, kas nende ilu seisnes rohkem selles minu vaimustuses jõuludest või ikkagi nende enda tagasihoidlikus kauniduses. Ma olen juurelnud selle üle, kuidas said väikesele lapsele meeldida just sellised lihtsa mustriga nõud. Tavaliselt meeldivad ju ikkagi lillelised või värvilisemad või … Aga minu arvates olid need taldrikud maailma kõige ilusamad.

Ma mäletan, kuidas me vennaga kaunistasime kuuske ja ema kattis jõululauda. Sellest hetkest alates, kui lauale said NEED taldrikud, tuli tuppa mingi eriline tunne. Salapärane ja pidulik ja … kui ma oskaks seda kirjeldada… Nagu õnnis… See on võibolla tobe aga just sellisena see õhtu siis tundus. Kui taldrikud olid laual siis sai jõuluõhtu valmis. Loomulikult oli ilmselt kõige tähtsam ikkagi jõuluvana ootamine (vähemalt mingi vanuseni) aga…

Millegipärast on mul ka lapsepõlvest palju rohkem meeles need ettevalmistused. Tubade koristamine… Kui õues olid suured hanged ja katlamaja korstnast tuli heledat suitsu ja õues oli selline mõnus talvelõhn. Puhas ja karge ja veidi suitsune… Kuidas isa võttis meid sappa ja me läksime kuuske tooma. Ja kui me siis kuusega koju saabusime… Kuidas kuuris (me elasime ridaelamus, mille välisukse kõrval olid kuuriuks ja keldriuks, aga sinna pääses nii, et pidi hetkeks õue astuma). Kuidas kuuris seisis külmas suur pott ema tehtud piparkoogitaignaga. Selle tegi ema juba varem valmis ja siis jõulude ootel sai käia ikka sealt nokkimas. Potis seisis taigna sees alati lauanuga, millega sai endale mõnusa viilaka lõigata ja siis maiustada. Mulle tundub, et vähemalt pool taignast söödi ära enne, kui me küpsetamiseni jõudsime. Aga sellest polnud midagi ja see polnud kunagi keelatud.

Ja kuuse ehtimine… Kuidas keldrist toodi kast jõuluehetega ja igal aastal oli ikka nii, et mõni ehe oli nagu uus avastus ja mõne puhul oli just see… äratundmisrõõm!

Kui need käbidega taldrikud lauale said, oli i-l täpp peal ja jõuluõhtu oli valmis. Just nimelt valmis. Soomlastel on väljend “joulua rakentamaan”, mis otsetõlkes tähendab nagu jõulu ehitama või jõulu valmistama. Ja minu jaoks on siiani jõulude juures vaat et tipphetkest tähtsagi see jõulude ehitamise või loomise aeg. See tasapisi kaunistamine, kogumine-korjamine (kinkide, ideede, emotsioonide, hetkeda) ja jagamine (mitte ainult jõuluõhtul vaid kogu protsessi käigus samuti- kinkide, ideede, emotsioonide hetkede jagamine).

Aga kui käbitaldrikud said lauale, olid jõulud valmis… Ja võis alata see ilus ja harras õhtu.

Ma tean, et kunagi saan ma need käbidega taldrikud ema käest endale. Neid on ikka kuus. Ajapikku olen leidnud ja ostnud endale ka nende samade käbidega taldrikuid. Kahjuks ei ole mul õnnestunud saada neid kõige suuremaid- praetaldrikuid- nagu emal. Et oleks kaheteiskümnene komplekt. Aga mul on see-eest külmtoidutaldrikuid. Ja ma usun, et praegu on minul see pikaajaline “ehitamise” periood. Küll tulevad ka need praetaldrikud minu juurde… kunagi.

Praegusel ajal on meie pere jõululauas vähemalt 11 inimest (sõltuvalt sellest, kas Pärnu vanavanaema saab meiega liituda või mitte). Ja minu jõulutaldrikud on teistsugused.

Aga meie pere jagu neid õigeid taldrikuid on olemas ja praegu piisab mulle sellestki teadmisest, et nad ema juures oma aega ootavad, kuniks minu juurde kolivad. Seni käime esimesel või teisel pühal ema juures ja minu rõõmuks on laual ikka minu lapsepõlve maailma kõige ilusamad taldrikud. Need käbidega….








Amanda posted @ 18:49 - Link - kommentaarid (10)

22 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 22. LUUK (MÕELGE, JUBA!)

KIBU POOD JA JÕULUPAPAGOID

Meie väikeses asulas oli kunagi selline pood nagu Kibu pood. Kibusid seal ei müüdud ja ma tõesti ei teagi, miks sellel kauplusel selline nimi oli aga… olemas ta oli. Pood asus meie asula suurima ristmiku juures ja paiknes nii, et keskkoht ehk sissepääs oli täpselt ristmiku kohal ja siis üks poe “haru” suundus meie “küla” keskuse poole ja teine pealinn Tallinna poole. See oli selline nurgakujuline maja ehk ta oli umbes 95 kraadi suurune nurk. Hiljem, uue Eesti aja alguses, jäi see pood kuidagi tühjaks, millalgi oli seal viinapood ja lõpuks lammutati ta, õnnetuke, hoopis maha. Nüüd on selle koha peal suur ringristmik. No see selleks…

Aga Kibu pood ise oli selline tööstuskaupade pood. No mäletate küll (need vanema aastakäigu olijad, väga noored vist päris mitte), et olid toidukaupade poed ja siis tööstuskaupade poed. Ja galanteriikauplused olid ka … Noh ja igasugu muid erikauplusi ka. Aga tööstuskaupade pood oli selline (vähemalt meie külakeses), kus poe ühes otsas müüdi näiteks serviise (kui neid sattus tulema- defitsiit ju ikkagi!) ja seepi ja juukselõkse ja… Teises poe otsas olid siis meeste kummikud (naiste ja laste omad ka, aga mulle jäid meelde meestekummikud, sest need tundusid nii pööraselt suured). No ja siis veel ämbreid ja pangesid ja ilmselt ka okastraati. Ühesõnaga, ühes poes oli koos kõik kujuteldav. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Vaid hoopis sellest, et muidu ma seal poes väga ei käinud(välja arvatu ema-isaga, kui midagi vaja oli). No mis sa ikka vahid plastmassämbreid või lastevanne. Või nuusutad seepe ja uurid juukselõkse. Aga siis…. Siis kui lähenesid näärid (sest ma arvan, et jõulude aega eriti poodides kajastada ei tohtinud)… vaat kui saabus nääriaeg, siis äkki….

Siis äkki muutus see pood imeliseks võlumaailmaks. Otse uksest sisse astudes olid kassa juures kastid jõulu - , no olgem täpsed, nääriehetega. Ja hõbedased ja kuldsed karrad rippusid laest alla ja riiulite küljes. Sellised, mida praegu nimetatakse inglijuusteks… Ehk need pikad ja sirged, mitte need päevakoera moodi (sest selliseid nägi ainult Soome telekas või välismaa kaardi peal). Ja kogu selle läiklemise keskel olid siis mingite laudade ?( kes seda vaadata jõudis, mille peal need karbid olid…) peal kastid nääriehetega. Sellised nõukogude omad, suht kirevate ja üldse mitte jõululike värvidega, aga sellest hoolimata imeilusad. Minu mäletamist mööda olid nad vist isegi laastude vahel, aga see võib olla ka täiesti mu enda fantaasia.

Igal juhul käisin ma nääride ajal seal poes iga jummmala päev. Hoolimata sellest, et üks müüjatest oli alati kurja ja tõreda näoga (nüüd on ta juba hirmus vana, aga kui ta mulle tänaval vastu tuleb, on ta ikka sama kurja ja tõreda näoga. Nii et mina, üle neljakümnene kolme lapse ema, tunnen ikka, et pean ettevaatlik olema, et ma mõnd tassi või seepi kuskilt riiulilt maha ei aja. Iseenesest, kui nii võtta , siis polegi see väga hull, kui sa end vahel jälle 8-aastase tüdrukuna saad tunda…Aga nüüd kaldusin teemast kõrvale.). Niisiis käisin ma seal Kibu poes (nime päritolu endiselt teadmata) iga päev. Ja vahetevahel, kui ema mulle mingi rahanatukese kaasa oli andnud, siis ma kulutasin selle eranditult alati mõne jõuluehte peale. Hiljem, kui ma veidi suurem tüdruk olin, sain ma emaga kokkuleppele, et ma võisin iga aasta mõne uue ehte osta. Ma isegi ei mäleta, kui mitu aastat järjest ma seda tegin, aga seda imetluse aega mäletan ma küll.

Olen alati arvanud, et minu arvates tuleme me kõik suures osas oma lapsepõlvest. Ja meie traditsioonid tulenevad ka lapsepõlves nähtust või lapsepõlves juurdunud tõekspidamistest. Vähemalt minul küll.

Ma üldse ei eita, et on üsna tõenäoline, et mu mälestused sellest nääriajast seal Kibu poes on värske õrna lumega üle puistatud. No teate küll, nagu vahel fotodel tehakse (kahjuks ma ise ei oska) nii, et ääred on nagu udused…. Samamoodi on ka minu mälestustega. Seetõttu ei mäletagi ma selliseid tähtsusetuid pisisasju nagu et millisel alusel olid ehete kastid. Või et kas ehted olid kastides laastude vahel või lihtsalt üksteise peal. Mul on nagu sellised “udupäitsed” peas olnud, ehk et, ma nägin selles võlu-udus ainult seda keskset ja olulist- seda ilu, sära, võluväge, muinasjutte peegeldumas ehete pealt, seda hõbedast karrasädelust ja lubadusi ilusatest jõuludest ja nääridest. Muud ma ei näinud… Muud ma ei mäleta… Ja ilmselt pole vajagi. Meeste kummikuid igatahes nääriajamälestustes ei ole. Nagu ka majapidamis-seepe…

Nendelt võluretkedelt külapoodi tõin ma kaasa loomulikult enda arvates kõige kaunimad võimalikud (või kättesaadavad ) jõuluehted. Ma küll ei tea, mida oli nõukogude tehaseonude arvates ühist jõuludel ja papagoidel aga… Papagoisid ma ostsin. Mitu. Ja need olid ilusad.
Vahepeal, siis kui jõulud muutusid vabamaks, muutusid papagoid ajutiselt veidi koledaks. Liiga krellide värvidega ja liiga jaburateks.
Aga nüüd, kui ajaline distants on suurem, on need papagoid jälle ilusaks läinud. Sest nad on pärit minu lapsepõlve võlurännakutelt Kibu poodi, mis hiljem suurele ringristmikule jalgu jäi… Ja ma tean, et kui mu lapsed on veidi vanemad, nii et nad “kogemata ohtu” enam kuuse- ehetele ei osuta, vaat siis… siis ma mõnel jõulul riputan ka mõne jõulupapagoi jälle kuusele rippuma.


No on ju ilus papagoi!









P:S:
Ma kirjutasin selle loo valmis juba veidi varem. Siis kui mul see meelde tuli. Umbes 3 nädalat tagasi. Ja mis juhtus edasi???? Ma olen üsna veendunud selles, et igal asjal on oma aeg, et iga halb (loodetavasti) on millekski hea ja et unistused võivad täituda. Saatus lihtsalt valib, kellel täidab suuri ja kellel väiksemaid… Aga võimalus on meil kõigil. Tuleb vaid oma soov kõiksusesse saata ja küll ta siis ringiga tagasi tuleb, kui aeg küps. Nii saavad kokku õiged inimesed ja nii saavad kokku ka muud sellised asjad, mis on kokku määratud.

Sõitsime mõned päevad peale selle meenutuse kirjutamist korra linna. Köögi seina värvi ostma. Aga mul oli kohe selline tunne, et ma lihtsalt PEAN Taaskasutuskeskusest läbi hüppama. Ja seda ma tegin. Ja teate mis, minu lapsepõlv tuli hetkeks ringiga tagasi… Seal, riiulil, seisis karp. Selline ehe nõukogudeaegne “kole” lillades toonides karp. See, mis on nüüd juba ringiga jälle ilus. Ja seal sees… 12 jõuluehet. Nende süvendustega, nagu neid vahepeal tehti. Oi, ma olin hetkeks jälle 8-aastasena Kibu poes ja täiesti õnnest oimetu. Need armsad õrnad pallikesed istusid igaüks oma “pesas” ja sillerdasid täpselt nii nagu kunagi üle 30 aasta tagasi.

Loomulikult tulin ma poest välja õnnest õndsa näoga ja selle tõelise aardekarbiga. Ma nägin, et vähemalt üks abielupaar vaatas mind nagu pooletoobist, saamata ilmselt aru, mida ma selles karbitäies leidsin. Ja las nad vaatasid. Sest inimesed on erinevad ja nii peabki olema.

Mina tänan oma mõttes hoopis seda erinevat inimest, kes need ehted minema viskamise asemel hoopis taaskasutusse viis. Sest tänu temale pöördus minu lendulastud soovmõte ka ringiga tagasi ja viis mind kokku uute kaunitaridega.

Lisaks jõulupapagoile ja muudele vanadele ehetele ootavad nüüd oma aega ka need “leiud”. Ei ole midagi juhuslikku siin päikese all, tundub mulle vahel. Sest kuidas muidu leidsin ma need kerad siis, nädalakese peale oma meenutuse kirjapanekut……







Amanda posted @ 20:11 - Link - kommentaarid (22)

21 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 21.LUUK
JÕULULIKÖÖRIST


Kui ma väike olin, oli mu isal kombeks juba augustikuus hakata valmistama üht osa jõuludest. Või noh, ma polegi päris kindel, kas seda sai tookord tehtud just ainult jõuluõhtut silmas pidada aga talve igal juhul küll.

Isa hakkas vaarikate, ei tegelikult tihti juba maasikate, korjamise ajal panema purki kõiksugu marju. Niisiis maasikaid, vaarikaid, musti sõstraid. Ja peale suhkrut ja viina. Seejärel jäeti kõik see värk seisma ehk võiks öelda, et laagerduma. Nii see purk siis seisis ja seda käidi loksutamas ja vaatamas ja värvi imetlemas. Lõpuks valati kogu see ilu mõnda kenasse pudelisse või karahvini ja siis tähtsate, eriti tähtsate õhtusöökide lõpuks seda maitsti. Mina muidugi ise seda ei maitsnud, aga ma mäletan täpselt, kuidas see valminud liköör välja võeti ja siis räägiti ja arutleti ja siis välja valati ja siis niimoodi “mekutati”, ehk huuleotsaga maitsti. Ja siis jälle kiideti ja räägiti ja arutati ja siis jälle veidi maitsti. Jõuluõhtu oli üks nendest TÄHTSATEST õhtutest, kui see imeline tumepunane jook lauale toodi. No ja siis oli muidugi ka vana-aastaõhtu.

See on kummaline, kuidas mõni asi jääb su mälusoppi vaikselt “laagerduma”. See mälupilt on minuga kaasas olnud palju aastaid. Just see selline nautimine, selle joogi tasane maitsmine ja maitsete tunnetamine. See jättis mulle alati sellise tunde, nagu tegemist oleks mingi tähtsa maitsealase rituaaliga. Hiljem, kui ma juba suur olin, siis sain muidugi ka mina sellest rituaalist osa ja see oligi täpselt nii hea jook, kui ta välja paistis. Selline magus ja “kommine” ja marjane.

Aastaid ei ole ma sellele jõululiköörile üldse mõelnud. Või noh, tavaliselt ma mõtlen üks õhtu enne jõule, et kui nüüd… Kui nüüd oleks kuskilt võtta seda isa Jõululikööri. Aga ei ole enam. Ei ole isa juba 7 aastat meiega ja ei ole kedagi teist, kes oleks selle tegemise ette võtnud…

Selle aasta juulis soovitas üks armas sõber mul vaadata raamatut “Suvetoidud”. Kuna mul oli jälle üks harvadest “linnapäevadest” s.t. et lapsed olid vanaema juures, siis tegin raamatupoes aega parajaks ja võtsin lappamiseks ka selle raamatu. Ja seal see oli! Likööri retsept! See oli küll ainult mustsõstardega tehtud aga põhimõte on ju sama.
Sealsamas istusin maha ja kirjutasin igaks juhuks oma märkmikusse ümber vajalikud kogused. Eks ma oleks need muidu ka teada saanud aga kuna need nüüd kirjalikult mu silme ees olid, siis kasutasin juhust. Ja võtsin seda ka kui märki. Tõe huvides olgu öeldud, et nüüdseks on mul ka see raamat olemas ja seega retsept nagu “välja ostetud”.

Ja sealsamas, raamatupoes, ma otsustasin, et sellel aastal saab jõululaual olema mu isa Jõululiköör. Ja mina ise teen selle!

Lisaks mustadele sõstardele sai sinna sisse ka vaarikaid (ja mingi aja olid ka mustsõstralehed seal laagerdumas), loomulikult suhkur ja valge viin (võin ausalt tunnistada, et Lauri kulm kerkis üsna kõrgele, kui ühel päeval maal küsisin, et kas meil Valget viina ka on. See ei kuulu minuga nagu ikka üldse kokku.). Nüüd on see jook juba peaaegu valmis. Algul seisis ta maal rehetoas pimedas (sest see peab seisma pimedas) kapi otsas. Ja kuni suhkru lahustumiseni käisime Lauriga seda seal loksutamas. Siis ununes ta kogemata kaheks nädalaks loksutamata aga sellest polnud midagi. Nüüd on ta muidugi juba ammu meil kodus. Ja enam me teda ei loksuta. Küll aga käime vaatamas… Sest ta on nii ilus… Ja vahel me Lauriga ka võtame sealt väikese proovipartii ja siis me … imetleme värvi ja arutleme ja mekutame. Niimoodi linnunokakesega… Ja on ikka hää küll. Aga nüüd on jõulud juba nii ligi, et aeg on likööril oma valmimiskodust juba pidulikku koju kolida. Et siis jõuluõhtul saaks kõik sellest häädusest osa. Saaks imetleda ja maitsta ja nautida… Sest eks see õhtu on ju ka maitsenaudinguteks mõeldud….

Nii jõuab isa tehtud liköör ringiga uuesti jõululauale tagasi…Seekord minu enda tehtuna. Terviseks! Ja isa mälestuseks….









Amanda posted @ 21:29 - Link - kommentaarid (13)

20 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 20.LUUK
KIRJAD JÕULUVANALT
Sisaldab veidi assist ja veidi lapsikut käsitööd…


Plaanid muutuvad. Plaane tuleb teha aga need kipuvad muutuma. Jalamurru tõttu, tuule (jäi käimata Lauril Vabaõhumuuseumis) ja külma tõttu ( kuuseretk RMK-sse), kiiruse ja mille kõige muu tõttu. Aga alati ei ole see halb, kui plaanid muutuvad. Vahel on see isegi tervitatav, sest ühtede plaanide asemele tekivad teised ja mõni asi saab tehtud lihtsalt teistmoodi…

Sellel aastal muutusid plaanid. Suurkoristus jääb tegemata. Teate küll, see mille kohta A.Lindgren kirjutas “Hakkaja Kaisa” raamatus. /Kõigepealt pidi ta (Kaisa) vanaemalt küsima, mismoodi jõulupuhastus käib. Kaisal oli üksnes ähmane ettekujutus, et selle juures pööratakse kogu maja alguses segi, nii et mööbel on külili ja kummuli ning kõik muutub nii ebaõdusaks kui võimalik. Seejärel seatakse kõik jälle korda ja ongi jõulud käes./

Tegelikult jõuavad jõulud ilmselt ka ilma mööblit külili pööramata. Vähemalt on see võimalik, võin teile kinnitada. Eile käis minu ema abiks veidi “mööblit kummuli keeramas” ja täna toimetas Lauri ema. Ise ei tee ma midagi… Sest ei jaksa. Kahe võileiva tegemine püstijala peal on üsna suur saavutus. Sest kauem ei püsi paigal, kruvid juba pitsitavad jalas… Ja eile pildistas pooled pildid jõulukülast Lauri. Sest minu käsi ei püsinud piisavalt kaua tugev…

Aga suurpuhastus jääb siis sel aastal tegemata. Ja mis sellest. Ega ma muidu ka mingi hirmus korrafriik ei ole. Pigem selline boheemlaslik… meil valitseb selline “sisseelatud segadus”…

Aga on teatud asju jõulude ajal, mis ei saa tegemata jääda. Need on nii oluline osa minu jõulude saabumisest, et NENDEST ma valmis loobuma ei ole. Üks neist on kodu kaunistamine… Täie rauaga. Nii et kõik kohad on jõulu täis. Sest jõulu ajal peab olema avastamisrõõmu igal pool. Nii ma arvan… Teine asi on kaartide valmistamine ja (soovitavalt õigeaegne) saatmine. Sellel aastal ei saanud õigeaegselt….
Sai veidi hiljem.








Ja kolmas….?

Täna tuli Joosep koolist ja kui ma palusin tal vaadata postkasti, et kas mõni jõulukaart ka on saabunud, tuli ta tuppa tagasi kepseldes ja hüüdes. “Neli kaarti ja kolm kirja! Kolm kirja Jõuluvanalt! Ma tean, et need on temalt, nii nagu alati!” Jah, täna saabusid kirjad Jõuluvanalt. Tavaliselt on nad tulnud veidi varem aga ju siis on sellel aastal ka tema plaanid veidi muutunud ja ta jõudis kirjutada veidi hiljem. Peaasi, et jõudis. Sest see on nii oluline osa meie laste jõuluootusest, et ilma selleta ei saa. Ma loodan, et ta kirjutas neid kasvõi hilja õhtuni, et nad ikkagi enne jõule lasteni jõuaksid. Sellel aastal, ma kuulsin, on neid meie külakesse saabunud 12. Meie sõprade lastele, tüdrukute lasteaiarühma ja Joosepi klassi. Igas ühes veidi juttu päkapikkude toimetustest ja natuke infot lapse toimetuste kohta.

Joosep oli näiteks jube õnnelik, kui ta kuulis, et päkapikk Ville käib tema kitarritunde kuulamas ja ujumistrenni piilumas. Joosep tõdes” Ta teab mu elu kohta ikka kõike!” .

Emmat rõõmustas, et päkapikk Mia näitab jõuluvanale neid võimlemisasju, mida ta Emma võimlemistrenni piiludes on näinud. Ja et päkapikk Ville hakkas alles 7- aastaselt “R” tähte ütlema. Nii et Emmal on veidi aega veel logopeedidega harjutada.

Ja Pauliinet ajas nii naerma, et päkapikk Miia oli Jõuluvanale rääkinud, et tema tahab ka selliseid ilusaid roosasid prille nagu Pauliinel on.

Täna oli tuba kilkamist ja rõõmu täis. Kõigepealt kui tuli Joosep ja siis kui Lauri tõi koju kuuse ja tüdrukud. Emma näitas vanaemale ja meile oma kirja all olnud pilti jõulukülast. “See on natuke teistmoodi jõuluküla kui meie kapi otsas aga nüüd on mul jõuluküla kirjas ja kapi peal! Kaks jõuluküla!”



















Ma olen rahul. Ma olen nii õnnelik! Kuigi istumine väsitab ja kiirus oli täna peal, tasus kogu pingutus ja väike valu end õhtul kuhjaga ära. Tasub ka homme, kui osa lapsi veel oma kirjad postist leiavad…. Minu jõulud võivad tulla… Olgu nad sel aastal pealegi veidi teistsugused… Sest on ka asju, mis on täpselt samasugused, nagu igal aastal….
Amanda posted @ 20:07 - Link - kommentaarid (11)

19 Detsember 2010
JÕULUKALENRI 19.LUUK
4.ADVENT



Jõuluaeg on talveajas,
kodurahus hubases,
ootab lapse kodumajas
kõigis nende tubades.

Jõulurõõm on sinu andes
nagu särav päiksekiir.
Seda annet endas kandes
selgemaks saab silmapiir.

Jõulurõõm on sama vana,
kui sa teda tundma said:
esimene jõuluvana,
tema esimene pai.

/U. Sikemägi/



Väike linn lumiste metsade ja väljade vahel ootas jõule. Tänavad olid kattunud valge paksu lumega, nii et raske oli radu sisse lükata. Inimesed sebisid viimaseid toimetusi linnatänavatel. Oli ju 4. advent! Jõuludeni jäi kõigest viis päeva.
Majad olid juba kaunistatud jõuluehete ja vanikutega.








Akendest sisse piiludes võis näha neid, kes hubaselt aega veetsid… Ja ka neid, kes teistele rõõmu tegid ja oma äri uksed hilise pärastlõunani avatuna hoidsid…

Inimesed jalutasid ühe poe juurest teise ja ostsid viimaseid puuduolevaid kingitusi, toite, kaunistusi, maiustusi…

Lapsed nautisid lund ja vanematega kingiostudel käimist,lumesõda ja lihtsalt jalutuskäike…









Mõned linnaelanikud olid liikvele läinud saanidega, mis sellise lumega oli vägadegi mõistlik tegu.



Autodega liiklejatel oli probleeme lumega rohkem.




Külakese liuväli oli juba nädala jagu kasutuses ja seal said osavamad kauneid uisukaari teha. Värviliste tulede valgel ja muusika saatel…



Kogu linn elas tasases ootuses. Jõuluootuses…

Selle väikese linnakese ehitamine algas 5 aastat tagasi jõulukuul. Igal advendil kerkis nagu imeväel järjekordne majake. Neljandal advendil pisike kirik.



Hiljem lisandus veel üks majake .



Selles majakeses elas vanaema, kelle juures tihti käisid lapselapsed muinasjutte kuulamas.




Ja lõpuks ka väike lilleäri.





Sellel aastal sai linnake endale ka talvemõnude nautimiseks kauni liuvälja.







Ja nüüd on linnake valmis…







Valmis on linn vähemalt veidikeseks ajaks. Sest rohkem majakesi meie puhvetile kahjuks ei mahu.
Ja-jaa! See väike linn asub meie elutoa puhvetil. Ja nii juba 5 jõulu järjest. Majakesed on lapsed saanud advendihommikutel kingiks. Päkapikud on toonud… Ja alati on uus majake palju elevust ja rõõmu kinkinud. Ühel aastal arvas Joosep, et karbis lihtsalt peab olema rakett, sest see on nii raske. Aga oli hoopis maja….
Jõuluküla või –linnakese väljapanek on igal aastal üks tähtis ja tore rituaal, mis lastele alati nii kangesti meeldib. See on üks lahutamatu osa meie iga-aastasest teekonnast jõuluõhtu poole. Ma tean ,et mõned inimesed peavad neid majakesi ka totaalseks kitsiks. Aga las peavad. Meie arvates on see linnake väike hubane-jõulune nurk, kus saab uurida veidi pisema maailma tegemisi. Ja nii me seda traditsiooni jätkamegi!


Amanda posted @ 20:59 - Link - kommentaarid (19)

18 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 18.LUUK
Karusid ja rauda!
Sisaldab käsitööd!


Noodijoonestik meenutab traate,
noodid linde ja paber lund.
Ma mõnikord helide saatel
näha võin ühte imelist und.
Mida lõpuni mõista ei suuda
ja kui palju ma mõistan, ei tea.
Tean, see midagi paremaks muudab
ja sellest on natuke hea.

/O.Arder/


No nii,naised!
(Ma olen mitu korda tahtnud mõnda postitust nii alustada, ei teagi mispärast. Meenub kunagine Vene telesaade “A nu ka devuski” võibolla sealt selline reipuseihalus… Aga pole olnud sellist postitust, kuhu see nagu sobiks)
Aga nüüd!

No nii, naised! Ma olen kodus!!!!!!! Eile tulin. Autuga. Tasakesi. Aga postitada ei jõudnud. Olin eile nii kutu, et lihtsalt ei jaksanud. Hea oli kodus olla. Aga pilli panin ka. Sest veidi hirmutav on ka kodus olla. Kõik tundub võõras ja harjumatu (harjusin ju haiglas juba oma territooriumiga ära…). Ja seda appikutsumise-nuppu ka pole, noh, et vajutad nupule ja õed tulevad küsima, kas on mõnda muret. Aga eks tuleb hajuda. Ja täna on juba parem ka , ikkagi oma kodu. Väsin veidi kiiremini- lapsed sebivad ja “häppeningi” on rohkem. Aga eks ma siis vahepeal jälle puhkan.

Nii et kõik läheb tasapisi, loodetavasti, paremuse poole.


Esteks tahtsin siia panna pildi, mis käis tegelikult kokku selle postitusega, kus meil karud ellu ärkasid.







Aga nüüd käsitööd ka.


Tegin veel mõned uisupaarid. Jälle täpilisi… Ja siis veel roosilisi…
Enne kukkumist… Oleks sellised romantilised rauad all olnud, siis oleksin liuelnud sellest pahast kohast üle ja oleks pregu terve. Aga oleks ja poleks on pahad poisid ja nii ongi…











Ja nüüd on mul hoopis sellised rauad…





Täna siis nii lühidalt….
Amanda posted @ 19:19 - Link - kommentaarid (23)

17 Detsember 2010
16. luuk

Lauri olen. Ma tulen kõrgelt ülevalt (musirulli palat asub 7. korrusel) ja uudiseid toon teile sealt. Mõni kohe ei saa niisama vedeleda (seetõttu oilen arvanud algusest peale, et see õnnetus juhtus täiesti vale inimesega, mina tervitaks täiel rinnal olukorda, kus mul kästakse jalga horisontaalis hoida). Aga nüüd kaasa antud autoriteksti juurde.

Tervitused haigemajast!

Selle koha peal peaks olema jõulune kalendriluuk, aga selle asemel saab hoopis vaadata haiglaolusid tänapäeva Eestis.
Tasapisi liigume… Olen jõudnud palju mõelda, vahepeal kiruda, vahepeal kahetseda, vahepeal leppida… kõike. LÄhtepositsioon lihtsalt on see, kus ma praegu olen.
Aga ega olnut olematuks ei tee ja hädaldamine ei aita niiukuinii. Asjad lihtsalt on nii nagu need on. Üksainus sekundi murdosa võib su plaanidele korralikult kriipsu peale tõmmata. Aga teisest küljest võib mõelda, et üks sekund võib lihtsalt su plaane muuta. Lähtepositsioon on siis teine.
Nonii. Eile (tegelikult jjuba üleeile, jäin lihtsalt õhtul lapsi voodisse panes ise magama ja nii ei jõudnudki musirulli heietusi teieni toimetada –L.) võeti dreen haavast välja (see on väike plastikpudelike, kuhu koguneb haavast välja immitsev veri). Ehk siis olen seisus, kus haav liigub paremuse poole. Aga ega ma eriti täpselt ei tea ka, sest arst vastab küll, kui ma küsin, aga kas ma oskan õigeid küsimusi esitada?
Arst on mul vinge. Ilus, noor, tumedate silmadega vene noormees. Õed ja kogu muu personal väidavad, et väga põhjalik ja tubli poiss. Resident ju alles. Ja mitte üle 30. noh, see paneb muidugi end ikka vanana tundma, kui su luid lappiv arst on sinust ena,m kui 10 aastat noorem… Aga noh, lähtepositsioon seegi.
See-eest on meie läbisaamine hea ja mulle meeldib see, et ta suhtleb täitsa vabalt. Ei ole selline tõsine, kes ilmub ukse vahele ja teatab, et “see-ja-see, siduma”. Minu oma pistab pea ukse vahelt sisse, viipab omamehelikult käega “lähme!” ja siis ma lippan talle järele. Lippan loomulikult selle ratastega kõnnikäruga. Mis muudab mind muidugi jäle veidi vanainimeselikumaks. Aga ma tõesti püüan iga kord “veidi kabedamalt käia”.
Eile küsisin ta käest, et noh, kas jalg on juba ilus? Tema vastu, et no väga ilus ta ikka pole. No saa siis aru. Ma vastu, et ega ma ei tahagi sellist missivõistluse jalga, mind huvitab, kas haav on ilus. No siis ta oli küll rahul, et järjest paremaks läheb.
Lapsed käisid siin. Uus lähtepositsioon. Mina sõltun neist rohkem kui nemad minust. Punna seisis alguses mu voodi kõrval ja ütles ainult “Näu!” (tal on praegu kassipojafaas) ja siis “ma olen kulb”. Joosep oli ikka veel silmanähtavalt õnnetu ja abitu. Oli teine lubanud võtta väikese kirve ja minna lõhkuda see jää ära, mille peal emme kukkus. Ja et siis läheb vallavalitsusse ja ütleb, et nad oma teed korras hoiaks, et inimesed luid ei murraks. Emme lihtsalt kallistas ja hoidis kõvasti lapsest kinni.
Siis sõitsime minu voodiga. Üles ja alla! Mul on ju nii vinge voodi, vajutad puldil nupule ja peatugi (vajadusel jalutsipool) tõuseb ja langeb. Nagu Leslie Nielseni filmis, kui Nordbergil nii pea kui jalad korraga üles tõsteti. Mina pole seda proovinud. Igaks juhuks.
Ja ega ma niisama ei istu. Teen kõike, mida saan. Uus lähtepositsioon… Kaks salli olen valmis kudunud. Jõulukingiks. Vanemõde juba ütles, et sind, Amanda, me enne koju ei lase, kjui oled meile kõigile sallid kudunud. Ja nii ma siin olen. Püüan paraneda. Teen uusi, veidi muutunud jõuluplaane. Korrireegin… asju. Tähtsuse järjekorras.
Õhtul oli Pauliine enne magamist nutu üles tõmmanud. “Tahan emmega igavesti kaisutada!! Tahan igavesti emmega kaisutada!” Vahepeal ütles Laurile: Ma ei taha sinuga rääkida! Kust ta üldse selliseid sõnu teab? Ja siis oli viimaks nutu järgi jätnud ja öelnud “Ma kaisutan siis sinuga” ja mõne minutiga Lauri kaisus magama jäänud.
Varsti olen kodus… ja siis saan nende kõigiga igavesti kaisutada.

Siia lõppu aga uued sallid.. Minu “lippamise” raami peal.


Amanda posted @ 03:06 - Link - kommentaarid (16)

14 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 14. LUUK
(MIS PIDI TEGELIKULT OLEMA NR. 12 - see pidanuks pühapäeval pärast Joosepi kontserti üles minema, ehk siis lugedes arvestage võimalike nihetega)

2. ADVENT

SELLE AASTA KAARDITEGU

Eilne postitus jäi nii hilja peale, et täna üle lugedes, sain isegi aru, et vahepeal on jutt selline, nagu ma selleks hetkeks ise olin, ehk- unine.

Täna püüan end parandada ja varem postitada, siis ei pea ise õhtul unise pääga toimetama ja nendel armsatel inimestel, kes end “sõltlaseks” julgevad nimetada, ei tule ka nii kaua üleval istuda…

Täna on 3. advent! Juba! Aeg-ajalt hakkab väike paanikapoeg kallale tungima, et kõike ei jõua. No näiteks eile tunnistasin Laurile, et magamistoa ülevärvimise olen ma peaaegu valmis järgmisse aastasse jätma. Aga eile käisime ja otsisim ja ostsime köögi söögilaua alla uue vaiba. See oli asi, mida ma edasi lükkama polnud nõus. Eelmine on lihtsalt juba niipalju räsida saanud, et valmis nüüd maakoju kolima… Ja saime ka kena puuvillase ja ilusa rohelise vaiba jalgealust soojendama….

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Eks kõigil on oma kiireid toimetusi ja ega meie sellepoolest erilised pole.

Natuke eriline oli see, et täna hommikul tuli Joosep natuke aega peale ärkamist mind üles äratama. “Tule ruttu! Sa pead korraks alla vaatama tulema!” No ma siis tulin…. Joosep näitas mulle erilist pilti elutoa põrandal ja seletas õhinal” Vaata, meie mängukarud on jälle ellu ärganud ja loevad elutoa põrandal raamatut! Ja me käisime eile teatris 12 kinki jõuluvanale vaatamas ja nüüd meil on sama raamat!” Tegelikult oli see Mauri Kunnase hilisem raamat Jõuluvana ja nõiatrumm, sest kinkide raamat on meil olemas…

Aga laste üllatus ja ärevus oli suur kui nad siis lõpuks juba kolmekesi tiirlesid ümber karupere ja arutasid, et mis lehekülge nad parasjagu loevad ja mida nad siin öösel teha võisid ja….

Aga tegelikult pidin rääkima selle aasta kaartide tegemisest…

Kaardid tegime meie endi lähedal ühel vaiksel metsateel. Eelmisel pühapäval. Teema oli veidi vanaajahõnguline. Vähemalt ma püüdsin seda saavutada… Sest meil on olemas vanaaegne kelk ja laste tõukekelk ja väljas tõeline imeline talv ja nagu soomlased ütlevad “siitä se ajatus lähti”, ehk sealt see mõte siis läks….

Tüdrukud said selga oma eest tikandiga mantlid, mis mulle nii kangesti meeldivad. Pauliine jäi kindlaks oma “siilimütsile” ehk vanaaegsele läkiläkile. Emma sai ühe valge mütsi. Kuna teksad ei sobinud teemaga, siis läksid plikad sukakates. Neid panime ülestikku 2 paari ja siis veel sokid. Ma tõsiselt arvan, et ma koon ikka tüdrukutele valged karupüksid. Just teatris ja pidudel ja … noh, kui on vaja seelikuga käia.
Joosep tuli oma nahasisuga jopes ja Lauri leidis talle ühe soni, mis oli väga lahe ja stiilne.

Ja siis võtteplatsile. Mille käis välja Lauri, mina oleks veidi varem juba auto kinni pidanud aga Lauri arvas et nelja tee ristis on parem variant ja tal oli õigus. Panime kelgud kohtadele, mõõtsime kaugused ja nurgad enamvähem välja ja siis tõime autost lapsed.

Natuke sai laste asukohti vahetatud ja Pauliine nõudis endale kodus erinevaid kindaid, mistõttu esimestel piltidel on tal üks kärtsroosa käsi. Aga üldiselt läks kõik kenasti ja lapsed olid ise nii pööraselt rõõmused ja õnnelikud ja … Aga muidugi nägusid tehti selle 10 minuti jooksul rohkesti! 136 kaadrit aga “kaardikaadrit” on ikkagi raske valida… Aga kes viitsib, see vaatab siis pildiprogrammi ka… Seda siin all…

Esimesed kaadrid



Siin otsustas Pauliine võtta sisse buldogi ilme, ehk alumised hambad ülemise huule peal. Hoolimata keelitustest jäi ta sellesse asendisse umbes 30 järgnevaks kaadriks…



Nüüd võtsid “meie küla eided” laulu üles.



See on üks tõenäolisemaid kandidaate kaardile. Kuigi ma pole kompositsioonilise asetusega väga rahul, on mul valida, kas väga hea asetus või laste näod paremini.



Ja veel üks potensiaalne kandidaat…



Neid armsate, totakate, viltuste, naljakate, naeruste ja buldogi nägudega pilte on siis kokku 136. Aga kõik siia ei mahu ja ei peagi…
Aga neid ma tahtsin näidata, annavad veidi ülvaadet “fotoshuudist”…

Lihtsalt armsaid hetki… Selliseid ajakirja või raamatu või pildiraami momente…









Emma oli terve fotosessiooni aja võrratult tubli. Ja pidevalt pööraselt armas. Ka sellel pildil meenutab ta mulle nii kangesti Lizi Martini joonistatud lapsi. Teate küll, neid pööraselt armsaid lapsi sünnipäeva ja jõulukaartide peal.



Selline oli meie kaarditegemise esimene osa, järgneb nüüd lõikumine, kleepimine ja kirjutamine…

Amanda posted @ 19:30 - Link - kommentaarid (41)

13 Detsember 2010
Jõulukalendri 13. luuk: Selline suuremat sorti Ise tegemine

Tere kallid Isetegijad!

Nii ta siis läks… see minu jõuluaeg korstnasse. Üks hetk võib muuta elus nii palju. Ja plaane teha… No ega plaanide tegemist sellepärast ära ei saa jätta aga… üks hetk võib tõmmata kriipsu peale paljudele plaanidele. Üks vale samm lumisel platsil pärast Joosepi laulurühma jõuluesinemist… Üks samm lumega kaetud jääl…
Kukkumine ja prõks… Ja teadmine. Teadmine, et nüüd läks luu ja mitmed jõuluplaanid koos sellega. Ma ei tea, kas ma seal põlvili maas olles nutsin rohkem valust või teadmisest, kui palju plaane jääb sel jõulul teostamata. Või Lauri kanda… käimata jääb Joosepi muusikakooli jõulukontserdil, käimata jääb Vabaõhumuuseumi Jõulukülas, käimata jääb Joosepi klassiga viimasel koolipäeval metsas loomi toitmas, tegemata jäävad sellele käigule üllatusena mõeldud viineripirukad ja soe glögi (metsapikniku jaoks), tegemata jääb hulka pilte, piparkoogist Muumimaja jääb ka lastega küpsetamata. Õnneks kaunistasime eile kella kaheksa ajal hommikul lastega vanaema juured küpsetatud piparkooke. Kodus jääb paljutki kaunistamata. Kuuseretk metsa jääb tegemata…
Tegemata jääb palju… Ja teha tuleb palju… Tuleb end ravida, tuleb tugev olla, tuleb üle elada valu, tuleb püüda mingi imega kodu jõuluks korda saada. Tuleb paraneda…
Peale seda praksu istusime mitme erineva ukse taga traumapunktis. Saadeti siia ja sinna ja röntgenisse. Ja röntgenitädi ütles kohe, et on murd… No seda ma juba teadsin… Kui sul on jalalaba vahepeal ligi 90 kraadise nurga all väändunud, siis see peab ju olema murd. Aga noh, loodame et on siis vähemalt ainult kips. Noh, et nagu, „otsnulsja kips“ (mäletate Briljantkätt?). Siis tuleb traumaoskonna õde ja ütleb, tulge kaasa, läheb ilmselt opiks. Seda ma ei teadnud… Ja selleks polnud ma valmis.Siis vaatab mind üle noor meesarst, kes õele pahaselt seletab, et miks nad talle kohe kipsi ei pannud, paistetus nii suur. Läheme kipsituppa… Seal väänatakse lisaks murrule väljaväänatud liiges paika ja pannakse ümber kips. Niikauaks kui otsustatakse, millal opereerida.
Räägin arstiga. Ja nüüd, kallid sõbrad! Ma ei ole eriti tihti haige (viimasel poolel aastal võib küll teine mulje jääda), aga kui ma haigeks jään, siis ma kulutan ikka Haigekasse raha „täie rauaga“. Ja nii ka seekord. Arst seletab mulle, et murde ei ole mitte üks, ega ka kaks… vaid hoopis kolm! (Marmelaad, kurivaim, mida sa siin paar lugu tagasi plõksutasid kommentaaris, et ega kaks kolmandata jää!) Nojah, hüppeliigese juurest seespoolt ja hüppeliigese juurest väljaspoolt ja siis „kirsiks koogi peal“ ka sääreluu taga mingi jupp või osa.
Opile pääsesin ikkagi eile õhtul. Ja minu õnneks tehti see n.ö. spinaal-tuimestusega, ehk ma olin ärkvel, aga jalad olid tuimad. Muidu oli okei, anestesioloog ja õed olid toredad ja sõbralikud, tõid mulle tekke kui mul külm hakkas ja tegime muidu niisama nalja. Ainult puurimishääled mulle väga ei meeldinud (noh siis, kui nad neid kruvisid ja polte kinnitasid). Vahepeal magasin, et puurimist ei kuuleks. Noh, ja nii need kaks tundi läksid… Siis veel toibumispalatis tunnike ja tagasi palatisse.

Aga need, kes arvavad, et ma siin puhata sain…. Siis kus sa sellega. Meie palatis on neli naist, kaks üle kaheksakümne… Üks on väga tragi ja armas vanamemm, aga teine… No proovi sa magada, kui iga tunni või pooleteise tagant tädi üles ärkab, hüüab Hubertit, räägib, et lastele on kommi vaja, ronib voodist välja (kuigi ta ei tohi veel liikuda), lõpuks pandi ta mingite magnetrihmadega veel voodi külge kinni, et ta välja ei roniks ja oma puusaluu haava lahti ei kisuks. Ja siis ta nõudis vaheldumusi kääre ja nuga , et need köidikud läbi lõigata. Siis karjus, et ta poob ennast voodi puldi juhtmega üles. Öö jooksul olime me ülejäänud kolm vahelduva eduga Oljad, Marid ja Hubertid ja õed jooksid pidevalt sisse-välja, sest me olime sunnitud ju nad välja kutsuma, kui teine jälle voodist välja kakerdab ja pikali kukub. Ühesõnaga… hullumaja puhvet!

Aga täna tuli Lauri ja tõi kaasa teie head soovid… Ja teate, need aitasid! Päriselt ka! Lisaks psühholoogilisele toele oli ka füüsiline paranemine . Täna käisin sidumas ja arst ütles mulle, et ime on sündinud! Et eile oli tõeline katastroof, jalg oli nii paistes, et nad polnud opi lõpus kindlad kuidas nad haava kinni saavad õmmelda. Aga täna on paistetus nii maas, et arsti sõnul on see erakordne ja tõeline ime, et ühe ööga nii palju paremuse poole võib muutuda.
Nii et ma tänan kõiki, kes minu peale mõtlesid ja oma soovid kõiksusse saatsid. Ma võin teile kinnitada, et viimane kui üks neist jõudis kohale!
Annan selle Lauri läpakasse toksitud reportaa˛i Laurile kaasa, et siis huvilistel oleks võimalik ka jälgida minu mitte-nii-jõuluseid- toimetusi! Aga täna tõi Lauri mulle haiglasse vardad ja lõnga ja jõulukaartide siselehed, nii et ma saan kududa ja ka jõulukaarte kirjutada. Las luud murduvad, Amanda liigub ikka edasi! Kuigi võib-olla veidi aeglasemas tempos…

Siin ta seda postitust siis nobenäpselt kirjutab.


ja selline nägi täna välja siis see "kõige kurja juur"

Amanda posted @ 12:16 - Link - kommentaarid (45)

12 Detsember 2010
12. luuk ehk must pühapäev.

Tere, kallid isetegijad. Lauri olen. Teie lemmikautor ei pääse kahjuks blogile nime andnud postile (kui ta omal ajal selle ristimisega hädas oli, siis soovitasin, et pangu "Akna all", just seal need lood ju valmivad). Vaeseke on hetkel operatsioonil, sest kukkus täna pärastlõunal nii õnnetult, et murdis jala (murde rohkem kui üks). Tüdrukud olid kogu päeva vanaema hoole all, Joosep sõbranna juures, nüüd kõik koju kokku veetud ja 33% maailma kõige armsamatest lastest juba unehõlmas.
Seetõttu ongi mul teile kõigile palve, saatke häid soove, ükskõik, kas siinsamas blogiribal, kirja teel või omaenda mõtetes. Ma olen kindel, et need kõik jõuavad kohale ja aitavad musirulli kiiremini koju ja jalule. Aitäh.
Omalt poolt luban, et annan kohe teada, kui mingeid uudiseid on.
Amanda posted @ 18:51 - Link - kommentaarid (73)

11 Detsember 2010
JÕULUKALNDRI 11.LUUK

12 KINKI JÕULUVANALE


Tänane päev oli jälle tõeline kapak… Hommikul Lauriga linna, tüdrukud ema juurde, Joosep õue mängima.

Linnaskäiku ma ei kirjelda, see oli mööda poode sebimine… Saime vajalikke asju ja samas… Käisime ka Horteses, kus oli tõesti avatud tõeline jõulupood. Ohh, küll seal oli igasugu erinevaid, sitendavaid- sätendavaid, ilusaid, veidi vähemilusaid ja peaaegu koledaid (minu maitse järgi… Samas tean täitsa kindlalt, et kellegi teise jaoks oli see pingerida täpselt samade ehete kohta täiesti vastupidine).

Siis sõitsime tüdrukutele järele. Selgus, et kuna vanaema oli eile piparkoogitaigent teinud, siis täna olid väiksed abikokad vanaema küpsetustöösse tõmmanud. Igal juhul küpsetasid nad kella üheteistkümnest kuni kaheni piparkooke. Suuuuuuure kausitäie! Ma ei teagi, seda taigent oli oma 5 kg, nii et see kõik siis lahendati ära.

Ja siis põrutasime läbi üsna suure lumesaju taas Tallinnasse. Nukuteatrisse. “12 kinki Jõuluvanale”. Selleaastane jõuluetendus.

Küll see oli armas! KÜLL SEE OLI ARMAS! Etendus ise oli imeline ja dekoratsioonid olid ka niiiii imeõiged, et nende tekitatud interiöör ja atmosfäär oli täpselt sellised, nagu tõenäoliselt Korvatunturil ongi. Ja etenduse kogu mõte ja sõnum ja… Ma olen käinud jõuluetendusi nüüd vaatamas vist 4 aastat. Kas laste lasteaiarühmaga koos või ise. Eelmise aasta Väike nõid jäi mul vahele. Aga varasemad Bullerbyd jne. on mul vaadatud. Aga ma pean tõdema, et see tänane… See oli midagi erilist… minul vedas juba etenduse keskpaigas silma veele, kui ma sain aru, et meile on antud harukordne võimalus kiigata tegeliku Jõuluvana elamisse. See oli kuidagi nii õdus ja armas ja Jõulune… Etenduse lõpus ei olnud ma ainus, kellele “puru silma” oli läinud. Ja siis kui päkapikud ja Jõuluvana lavalt lehvitasid ja Pauliine – Emma rõõmsalt vastu vehkisid… See oligi see… Tõeline jõulutunne.

Peale etendust sai fuajees pilti teha endast päkapikuna. Noh, selle seina taga. No ja mis te arvate, peaaegu kogu meie pere ronis sinna…. Väga armas mõte…
(piltide kvaliteet pole võibolla parim aga need on tehtud Lauri mobiiliga nii et selle kohta isegi head!)

Päkapikk Emma





Päkapikk Joosep



Päkapikk Pauliine



Päkapikk Amanda. Vaadake, kui armas põhjapõdrabeebi mulle pildistamise ajaks sülle usaldati!





Tagasi jalutasime Balti jaama juurde parklasse läbi valgustatud vanalinna. Palju kauneid lampe ja valguskerasid rippumas, palju jõule näinud igivanad tammed suure lumekoorma all. Mingil hetkel ütlesin Laurile, et need vaated ja selline ähmane valgus meenutab mulle 80-ndate jõulukaartide fotosid. Sest minu arust olid need just sarnased…







Kui me läbi Pelgulinna kandi tänavate koju sõitsime, siis jätsid ka sealsed tänavad täiesti muinasjutulise mulje. Õunapuud valged nagu kevadeti õiterüüs… Soojad kollased valgusjoad laternapostidelt tänavatele valgust kallamas… Mõned üksikud õhtused ruttajad…

Homme õhtul üritame minna lastega vanalinna jalutama ja raekoja kuuske vaatama. Siis võtame fotoka ka kaasa…

Aga praegu, sumedate unedega ööd kõigile!
Amanda posted @ 20:51 - Link - kommentaarid (6)

10 Detsember 2010
Jätkan siis oma mulinaid… Tänud kõigile, kes on kiikamas käinud ja eriti neile, kes on endast väikse märgi ka maha jätnud. Hea on teada, mida teised arvavad ja et ma päris üksi ei jahu siin…

Hullumeelne torm on õues olnud… Mulle kohe ei meeldi see looduse stiihhia. Aknast on ju ilus vaadata aga… Joosepit kooli saata tundus küll hirmus. Õnneks Lauri viis autoga. Ja koolipäev oli täna ka lühem…

Aga hommikul aknast välja vaadates oli pilt kena küll. Aknaklaasid ka nagu vene multikas, kõik täis tuisanud. Olen igal aastal spreilumega sama efekti tekitanud. Täna Lauri naeriski, et näe, pole mõtet sprei peale raha raisata kui loodus ise sellised aknad teeb…






JÕULUKALENDRI 10.LUUK


JÕULUKAARDID
Ei sisalda otsest näputööd
(küll aga aastate lõikes ise tegemist)


Kui ma veel noor, või õigemini laps olin, saatsid meie Soome tuttavad jõulukaardiks alati pildi oma pere lastest. Neid oli neli. Küll mulle meeldis see mõte, et oma pere lapsed nagu soovivad häid jõule kõigile teistele. Ja loomulikult oli lahe vaadata, kuidas nad kasvasid. Et kolmeaastasest poisist sai lõpuks 16 aastane noormees.

See kaardi-idee jäi mulle kuidagi kuklasse ja kohe peale Joosepi sündi hakkasime saatma oma sõpradele- sugulastele samasuguseid jõulutervitusi. Oma lastega. Algul ainult Joosepiga ja siis juba Emmaga ja nüüd on neid siis kolm seal pildi peal. Nende aastatega on sellisest kaardisaatmisest muidugi kujunenud juba traditsioon (Sest üle kolme aasta pidigi juba niikuinii traditsioon olema). Sugulased ootavad, et milline siis selle aasta kaart on. Ja ise kogun ma mõtteid ja ideid aastaringi, et mida sellel aastal kaardi peal kujutada.

Mulle meeldib algusest peale, kui kaardil on mingi teema. Et ei ole lihtsalt lapsed pingi peal reas ja vaadake nüüd otse kaamerasse (kuigi vanemad sugulased loomulikult ootavad, et kõik vaataks otse ja täpselt kaamerasse! Aga see ei pruugi alati parim variant olla ja tihti on see ka igav). Vaid et on mingi mõte või teema või… No ma ei oska kohe seletada… Et kui sa kaarti vaatad, siis seal on ühtne atmosfäär. Et vaadates on kohe selge, et ahaa! sel aastal siis niimoodi…

Muidugi on sellisel kaarditegemisel üks minus. Nimelt ei saa ma laiali saata muus tehnikas tehtud kaarte. Sest on teatud ringkond, kes oleks, raudkull, pettunud kui nad saaksid laste kaardi asemel midagi muud. Õnneks on ka selline seltskond, kellele ma “väänan” tavaliselt valmis mingi muus tehnikas või variandis kaardi. Aga jah, kõiki muid häid kaardi-ideid ma alati kasutada ei saa.

Loomulikult on igal aastal kaardipildistamine ka paras närvikulu ja kõrgem matemaatika. Kuidas valida aeg, kui lapsed on puhanud. Kuidas passida, et kõik saaks õigeks ajaks õigesti riidesse. Kuidas saada nad paigal püsima? Kuidas saaks nad kaamerasse vaatama? Kuidas saaks nad naeratama? Kuidas saaks kompositsiooni paika ( noh, et keegi ei ripuks üle “pildi ääre” või et keegi ei oleks kellegil päris ees)? Kuidas suudaks teha nii, et kõik kolm oleks ühel meelel ja ühel ajal ühte suunda vaataks? Ühesõnaga, neid jälgitavaid asju on umbes 37. Ja mina olen reeglina alati veidi närviline… Paraku. Viimastel aastatel olen õppinud. Aega ja kohti planeerima. Enne tegelikku pildistamist kaadrinurgad välja vaatama. Alles siis tuuakse “staarid” kohale ja pannakse vajalikku kohta seisma/istuma/ lamama/ turnima. Ja siis saab ka pildid valutumalt kätte…

Ja nii igal aastal. Mõnel aastal, kui lumi on tulnud maha korraks, vaid tundideks, oleme toppinud lapsed üsna “juhuslikult” riidesse ja tormanud õue pilti tegema. Ja mõnel aastal on olnud meil just vastupidi, tubased teemad. Aga traditsioon jätkub. Ja loodetavasti veel kaua…

Tore on ka see, et nüüd on mitmed meie sõbrad hakanud (no ma ei ole kindel, et just meie järgi aga ikkagi lahe) samamoodi oma lastest kaarte tegema. Nii näeme ka sõprade laste kasvamist igal aastal lisaks päriselule ka kaardi pealt.

Ja nüüd “galerii” kaartidest, kes viitsib vaadata… Vabandan pildikvaliteedi pärast. Enamus on tehtud veel filmiga fotokaga, nii et pildistasin kaardi pealt maha.

2002- Joosep oli 9 kuune.



Sama aasta, lihtsalt endale nii meeldib see kaart aga püüdsin siis veidi “viisakamaks” teha.



2003
Esimestel aastatel lasime fotoäris juurde panna pühadesooviga riba.





2004- päkapikk “põdraga”.



2005- liitus Emma. Tegime kaks versiooni, ühe tõsise sugulastele ja sõpradele siis veidi lustilisema.





2006



2007- kambaga liitus pisike päkapikk Pauliine



2008- oli meil ingliteema



2009- olime rahvuslikul lainel



2010- näete millalgi hiljem…
Amanda posted @ 14:21 - Link - kommentaarid (17)

09 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 9. LUUK
JOOSEPI JÕULUPEOST
sisaldab väikeses koguses näputööd.

Kuhu küll see jänes lidub?
Täna on ju jõulupidu!
Jänes on seal põhikutiks-
Jõuluvana mütsitutiks.


Eile oli Joosepi klassi jõulupidu. Ja lidumiseks läks… Kuigi meist keegi mütsituti osa ei etendanud.

Hommikul Emma lasteaeda, Joosep kooli, ise koristustöid. Hommikul ei leidnud ma oma t-särki üles (mitte et mul neid ainult üks oleks). Lauri ulatas siis mulle uue särgi, mis ta kusagilt lihtsalt saanud oli. Sellise…



Jehee! No nii bling-bling, et mine lolliks. Ma ei kujuta ette, et ma sellise särgiga kodust välja julgeks minna. Mitte et särk tobe oleks aga mina oma ülekaaluga ja rinna peal sätendav silt “Burlesque” – no way! Aga kuna särgi materjal oli jube mõnus ja seljas oli ta ka hää, siis tekkis mul kohe mõte, et voh! Sellega ma täna õhtul peole lähengi. Vaja vaid veidi tuunida! Ja nii ma oma idee välja käisingi… Et tuleb selle koha peale riba rahvariidetriibu kangast rebitud äärtega. Noh, et nagu veidi triipkoodi moodi või nii. Lauri veel narris, et pane sellele tekstile triibukangast raam ümber. Aga noh, ma saan aru, et tal oli sel hetkel ajutine ajuverevarustuse häire.

Aga igal juhul ära ma ta tuunisin, samal ajal rosina-hallitusjuustu rulle ja viineripirukaid küpsetades. Selliseks…



Õhtul siis laualinad, küünlatopsid, toidud, lapsed, päkapikumütsid, laternad ja muu vajalik kaasa ja kõrvalküla rahvamajja! Joosepi klassi jõulupeole.

Õhtu kujunes toredaks ja meeleolukaks. Lauad panid isad paika, linad said peale, kõik emad olid midagi küpsetanud (poiste emad soolast ja tüdrukute emad magusat). Laud sai oma 7 meetrit pikk ja külluslik. Saal oli kaunistatud ja kaunis. Õpetaja viis õue sissepääsutee äärde ka terve rea küünlaid põlema. Laudadel põlesid meie endi toodud küünlad. Lisaks poest ostetutele tegin kiiresti eile veel “mugandatud” moosipurgilaternad purkidest ja puuvillasest pitsipaelast. Aga need oleme paraku pidumajja unustanud…

Lapsed said mängida üllatuskülalisena tulnud Pipiga, teha võistlusi ja mänge. Joosep võitis väikse sokolaadimuna näiteks selle eest, et tal õnnestus Pipi hobuse pildile saba õigesti panna. Ja lõpus kirjutasime ühise kirja Jõuluvanale. See oli ka lahe! Pipil oli lünkadega kiri juba valmis kirjutatud ja meie pidime kõik koos ütlema omadussõnu. Sellest sai kokku väga naljakas ja vaimukas kiri.

Meie lapsevanematega saime ka jälle üle hulga aja kokku, oli aega juttu ajada, üksteisega tutvust teha ja lastest ja ilmast rääkida.

Õhtul, peale peo lõppu, oli kiire ühine koristustiir. Meie pesime-kuivatasime mõnede emadega kõik nõud ja kui uuesti peosaali ilmusime, oli seal täielik tühjus ja vaikus. Lauad olid kokku pandud ka toolid saali nurgas virnas ja viimased viis last (neist kolm meie omad) tiirutasid mööda saali, avarusest rõõmu tundes.

Koju jõudsime väsinute ja õnnelikena. Emma ütles, et tema silmad ei ole nii lõbusat pidu hulka aega näinud. Ja kaks muud väikest last olid teatanud, et nemad tahavad endale sellist sünnipäeva. Järelikult oli tore pidu, sest lapsesuu ju teatavasti ei valeta.

Ja nii see eilne päev jänese moodi lidudes jälle õhtusse jõudiski…
Käsitööd postitasin nüüd veidi ju ka!

Ja lidumine, muide, jätkub täie hooga…Ehk 11.detsembril Nukuteatrisse, 12.detsembril Joosepil ansambliga esinemine kohalikus Jõulutelgis, 13. dets. Lauri firma laste jõulupidu, 15. dets. Joosepi muusikakooli jõulukontsert, 16. dets. Joosepil koolis peotantsu Ball, 18. detsember- maal kuuske tooma, 19. detsember- loodetavasti Vabaõhumuuseumi Jõuluküla vaatama, 21. detsember- lasteaia jõulupidu, 22. detsember kooli algklasside jõulukontsert.

Mõni vaba päev on veel, kuhu saab mõne ürituse planeerida

Sellise lidumisega on ilmselt jõuluõhtuks võimalik saavutada mütsituti staatus… Aga samas on need kõik armsad ja emotsionaalselt palju pakkuvad üritused…. Nii et lidume aga rõõmsalt edasi!


Amanda posted @ 16:59 - Link - kommentaarid (11)

08 Detsember 2010
Suht hilja tuleb see postitus aga…

JÕULUKALENDRI 8. LUUK
ROSINAD



Tund on tulnud suurest-laiast
igaviku soojast saiast
Näärikäär meil lõigata, õnnesoovid hõigata
kostmas salasosinaid- olgu rohkem rosinaid!


See armas rosinaluuletus on pärit eelmisest aastast. Rimi hypermarketi kassakviitungi pahupoolelt. Imeline väike rosin tavalist poekülastust kirgastama. Jah tõesti, mulle nii kangesti meeldivad sellised pisikesed, armsad mõtted ja teod, mis näitavad jõuluaja helgust ja valgust. Ükskõik, kus või kelle poolt see teostatud on. Ma tunnistan ausalt, et ma külastasin eelmise jõulu ajal ka Rimit rohkem just seetõttu, et mulle meeldis saada neid kviitungeid. Mulle tundub, et kui inimesed on viitsinud ja tahtnud mõelda sellisele pisiasjale, siis nad lihtsalt on head. Ja siis on hea ka nende juures käia. Tollele tsekile oli trükitud kokku 7 erinevat luuletust, enne kui kordused tulid. Ja mina sain eelmisel aastal kirjutada mitmele sõbrale just selle luuletuse. Ilus ju teine!

Ja et see lugu ei jääks lihtsalt niisama seletamiseks, lisan siia juurde ka ühe “kulinaarse rosina”.

Hää teha pimedatel talveõhtutel või kui sõbrad teatavad, et on 30 minuti pärast kohal teed joomas!

Vaja läheb:

Lehttaigent
2 sektorit sinihallitusjuustu
Rosinaid (ohtralt. Tootsi moodi!)
Määrimiseks muna

Lehttaigen tuleks sulatada, rullida õhemaks. Siis riivida jämeda riiviga taigna kohal sinihallitusjuust nii, et see ühtlaselt kataks taigna (kui ei taha riivida, siis võib ka lihtsalt sõrmede vahel murendada aga riivides jääb ühtlasemalt). Ja siis puistada peale “vaba käega” rosinaid (kui vaja, tasub enne pesta ka!) . Keerata kogu see rikkus rulli ja tõmmata munaga “glasuur” pääle. Ja siis ahju! 200-220 kraadi (sõltuvalt ahju särtsakusest) ja nii kaua kuni rull on kaunilt pruunikaks päevitanud. Välja võttes tasub jupp otsast lõigata ja kui on seest on liiga toores( ega ta seest päris krõbedaks ei küpsegi, sest juust ja rosinad annavad niiskust), siis võib veel veidikeseks ahju panna (ja kui pealt saab liiga palju, siis võib rulli katta fooliumiga).

Ja küll maitseb soojalt hää! Kui rull on maha jahtunud, siis võib teda pärast mikros uuesti veidi soojendada. Või süüa külmana. Selline magus-soolane maitse-elamus. Soovitan proovida ka neil, kes “ametlikult” sinihallitusjuustu ei söö! Võite saada üllatuse osaliseks. Sest ega selle puhul väga ära ei arva, et on tegu sellise juustuga.

Ja peale söömist võib kostuda salasosinaid- olgu rohkem rosinaid…




Amanda posted @ 20:32 - Link - kommentaarid (12)

07 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 7. LUUK
JÕULUSÕDA

Jõulude aeg on heade soovide ja kinkide tegemise ja saamise aeg. Aga vahel… Õigemini iga jõulu ajal….

Ma mäletan eesti-aja algust, siis kui peale talongiaega algas majandustõus ja kaup hakkas liikuma. Kuidas siis kõigil meil oli hea osta mikrolaineahjusid ja veekeetjaid ja kohvimasinaid ja uusi ilusaid voodipesusid ja köögikombaine ja … mida kõike veel. Jõulud olid rikkalikud ja kingirohked. Hea oli kinke teha, sest vajadus oli kõige järele – pannist muinasjuturaamatuni.

Aga mis saab siis, kui kinke saab liiga palju? Kui üheksakuune laps saab sugulastelt jõuluks 11… s.o. üksteist!!!!! kinki. Kui kõike saab äkki liiga palju ja jõuluõhtust suurimat osa ei moodusta mitte lähedastega koosolemine ja ühine õhtu nautimine vaid… hoopis kinkide saamine. Kui jõuluvana tuleb uksest ilusa punase jõuluteemalise kotiga ja siis hakkavad sisse tulema mustad spordikotid. Oi, kuidas ma sellest ajast peale ei salli musti spordikotte! Need kajastavad minu jaoks ohtu rahulikule ja kaunile jõuluõhtule!

Kui seda kõike saab liiga palju ja vajadust igasugu asjade järele enam ei ole ja kui sa ei suuda ka vihjetega sugulastele selgeks teha, et liig on liig... siis… Siis saab alguse Jõulusõda… Nii nagu Lauri selle kord tabavalt nimetas.

Kuidas teha selgeks oma lähedastele, et pigem teha mõni üksik südamest tulev kink selle asemel, et neid kuhjata mitmeid. Et on igasugu kribu- krabust kuni no ma ei tea milleni…. Ma olen veendunud, et lapse emotsionaalne karikas ei ole põhjatu. Ta on pisike ja iga kingitus teeb talle loomulikult rõõmu ja tal on selline õhu-sisse-tõmbamise- efekt. Selline, aah! - Noh, kui tõmbate õhku sisse ja hoiate hinge kinni. Aga kui ta iga kingiga tõmbab õhku sisse , siis mingil hetkel saab ruum otsa ja ta peab ka välja hingama! Ja ta hingab välja ja kops saab tühjaks. See ongi nagu emotsioonide karika täitumine ja tühjenemine. Et mingil hetkel ei suuda laps enam rõõmustada iga asja üle, vaid ta emotsioonid saavad otsa. Ta tahab välja hingata! Ja tekibki olukord, kus ta kogu selle kingikuhja otsas võtab hoopis mõne pappkasti ja hakkab sellega mängima. Sellisel puhul hakkab iga järgmine kink vähendama eelmise suurust. Emotsionaalses mõttes…

Aga kuidas siis? Kuidas ikkagi teha enda perest väljaspool selgeks, et palju ei tähenda tingimata head! Et kui laps on soovinud Jõuluvanalt Pet Shopi loomakest, siis ei tasu tulla mulle ütlema, et mu käsi ei tõusnud seda ostma ja ma ostsin kaks nukukest. Kusjuures laps mängib selle nukukesega täpselt ühe päeva ja sinna ta jääb, kuni uuskasutusse rändab. Mõttetu raha ja emotsiooni kulu! Kuidas selgitada, et meie tahame ka oma lastele kinke teha (ja neid ära hellitada) aga kui kinke koguneb juba niigi 10, siis meie peame piirduma ühega, sest me ei taha oma laste emotsioonide karikat liigselt koormata! Ja tegelikult peakski jõuluvanalt tulevaid kinke olema pigem vähem aga need võiks olla …. No teate küll… Kuidas meie mäletame täpselt, milline oli meie lemmik-karu või lemmiknukk. Aga meie lapsed? Kas neil on vastus kohe võtta, kui küsitakse lemmiku kohta? Ma ei usu… Ja siis võiks nad vähemalt saada jõuluks selliseid kinke, et nad MÄLETAKSID, et just selle sain ma Jõuluvanalt. Aga kui kingilasu on suur, siis on ka meelespidamist liiga palju ja see oma Jõuluvanakingi mälestus jääbki talletumata…

Laste soovid on tegelikult väga lihtsad ja tihtipeale üllatavalt teistsugused kui meie arvame. Kogu see tingel- tangel on sageli meie enda lapsepõlveunistuste teostamine või kingime me midagi, mida me ARVAME, et laps just nii väga tahab.

Üks suuremaid jõulurõõme, mida ma mäletan oma lastest, on, kui Joosep sai ühel advendil sussi sisse (tegelikult küll kõrvale) päkapikkudelt kilo rediseid. Re-di- seid! Tal oli parasjagu käimas mingi redisevaimustuse periood ja teadmine, et päkapikud seda tähele on pannud, oli tema jaoks suurim rõõm.

Jõulude mõte ongi ju hoopis milleski muus. Kui praegu vaadata mööda jõulude süvakristlikust tähendusest, siis mis on need pühade tähendus? See on ju soojus, headus, valgus, koosolemine, hoolimine, teineteise märkamine. Veidi rohkem kui tavapäevadel jõuame (kuigi see peaks olema igapäevane moto). Aga kuidas ma suudan oma lastele anda edasi jõulude tegelikku sisu , kui nad upuvad kingituste laviini alla ja selles saamise tuhinas on ju kerge ka koosolemise mõtte kadumaminek…

Minu sõbrannal on tädi, kes armastab jõulude ajal palju kinke teha. Rõhuga sõnal “palju” ehk nagu kvantiteet! Ja palju kajastub selles, et näiteks dressikomplektil pakitakse nii püksid kui dressipluus eraldi. Tossudel kingitakse eraldi (õnneks mitte vasak ja parem toss vaid) tossud ja paelad. Ja laps muudkui jookseb ja saab kinke ja lõpuks on tal luuletused ja laulud otsas ja tal on veidi kehva tunne, et ta neid rohkem ära ei õppinud. Iseenesest on muidugi rõõm ka see, kui sa kingiks saadud tossudele ka samal päeval paelad saad! Kui nii, klaas pooltäis, vaadata. Õnneks pole meie suguvõsas asi nii kaugele arenenud!

Aga meie jah, oleme pidanud seda tasast Jõulusõda nüüd aastaid. Jõulude ajal ei taha ju ka otse öelda ja ennast kehtestada ja oma pere reegleid peale suruda. Siis ongi nii, et lõppkokkuvõttes alustame me Lauriga juba novembri alguses selle asja ketramist, mina kütan ennast üles ja siis tema rahustab mind. Teate küll neid vaidlusi, kus mõlemad on täpselt samal seisukohal aga ikkagi vaieldakse.

Mulle meeldib kinke teha. Väga meeldib! Ja saada ka! Aga mulle meeldivad järjest rohkem sellised läbimõeldud kingid, mitte kingid selle pärast, et on kombeks kinkida. Mulle meeldib mõelda, mis kellelegi rõõmu teha võiks ja siis seda pikalt ja rahulikult ette valmistada. Ja mulle ei meeldi joosta mööda poode ja mõelda, et kolm kinki on veel puudu- ostaks nüüd midagi ära. See ei ole õige… Minu jaoks…

Jõuluõhtuti oleme me Lauriga mitu korda alla neelanud mõru pilli, kui on kokku lepitud, et täiskasvanud teevad üksteisele vaid ühe kingi ja … kui siis tulevad need mustad spordikotid! Aga jõulud on rahu ja rõõmu aeg ja me naeratame ja lepime ja lõppkokkuvõttes on ikkagi need õhtud ju ilusad olnud…

Eelmisel aastal õnnestus meil kokkuleppele saada ja lapsed said kaks kinki iga pere käest ja täiskasvanutega õnnestus minna üle loosipaki- süsteemile. Ja teate mis? Sellest kujunes tõeliselt täiuslik jõuluõhtu! Enam ei vallutanud suurt osa ajast kingiralli. Kõigil oli aega kõigile silma vaadata, kuulata ja ise rääkida… Lihtsalt olla koos… Isegi pildid sellest õhtust tulid soojad ja kollasetoonilised… Ja lastel oli aega puu all mängida ja kõigi vanavanemate ja vananavanematega juttu puhuda… See oli erakordselt soe ja täiuslik õhtu… Nii täiuslik ja nii õige. Ja ilma ühegi mõru pillita….

Ma loodan tõsiselt, et Jõulusõjad on meie jaoks nüüd läbi saanud.

Siin mõned eelmise aasta jõuluõhtu kaadrid.

Nagu te olete juba ilmselt aru saanud, ei ole meie lastele mingi probleem magamine. Seal kus uni tuleb, seal ka kukutakse… Olgu see kasvõi n.ö. poolel teel puu otsa. Siin kustus vahetult enne pidu Pauliine… Peo alguseks ärkas ta muidugi juba värskusest pakatavana üles.












Amanda posted @ 20:50 - Link - kommentaarid (22)

06 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 6. LUUK
PÄKAPIKKUDEST
Tiba käsitööd on ka…


Kena kuldne kringel
On mu jõulusalmis
Selle tuttav ingel
Tegi ahjus valmis.

Veel on hõbepähkleid
Minu jõululoos
Päkapikkudega
Korjasin neid koos.

/E. Niit/



Topeltlohe tegi siin eile ettepaneku, et võiks kirjutada päkapikkudest. Ja just täna kiilub mul siis mõte kinni. Ei ole kohe minu päev, jutt ei jookse ja ise olen uimane.

Aga kuna mul niikuinii oli mõttes ka päkapikkudel peatuda, siis…

Päkapikud on jah…No nad on olemas! Ma kindlalt usun või vähemalt kindlalt tahaksin seda uskuda. Aga lapsed… Nemad usuvad kindlalt. Ja vankumatult. Meie asi on ainult seda usku toetada, niikaua kuni lapsed on valmis ise milestki nii imelisest loobuma.

Valetamisest ja vassimisest… Kõik ju teavad väljendit “väike valge vale”. Ma mõtlen, et siin tuleb veidi kaaluda seda, kas lapsele on kasulikum väike valge vale või absoluutne tõde…. Kumb tema emotsionaalset maailma rohkem mõjutab? Kumb uskumus talle endale rohkem rõõmu teeb ja “kasulikum” (vaimses mõttes) on?

Mina lähtun sellisest asjade kaalumisest. Sest ma tean, et usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse on üks puhtamaid uske üldse… Ja siiramaid… Selle usu nimel ei ole tapetud ega peetud sõdasid. Selle usu uskujad teevad head, kõik teod on suunatud rõõmu saamisele ja rõõmu jagamisele. Vähemalt minu arvates…

Ise ma ei mäleta seda hetke, kui ma millestki nii imelisest loobuma pidin, nagu see usk. Ju läks see kuidagi valutult (ja päris ausalt öeldes… kui ma ei kardaks, et mind kuhugi “asutusse” toimetatakse, siis ma ütleks, et ma üsna usun veel praegugi… Vähemalt päkapikutamis!) Küll mäletan ma aga seda, kui ma millalgi akvaariumikapist (meil oli suur akvaarium integreeritud kapi sisse ja akvaariumi kõrval kapikeses hoiti kalade toitu ja muud vajalikku). No vot, kui ma ühel päeval akvaariumikapist leidsin karbi “Pähkel sokolaadis” komme (no äkki mäletate neid, millel oli veel pähkli pilt karbi peal). Vaat siis ma mõtlesin, et “näe kui imelik, et meil on kodus samu komme nagu päkapikud meile sussi sisse toovad.” Aga sealt edasi mu mõte ei jõudnud. Usk oli liiga tugev….

Eelmisel nädalal oli Emma ühel õhtul minu ema juures. Vaatasid “Ringvaate” saadet ja seal oli lõik, kus räägiti kuidas soomlased üritavad Jõuluvana ka jaapanlastele tutvustada. Ja räägiti,et tutvustusel oli raske ainult neil, kes pidid kostüümis Jõuluvana saani tirima! Millegipärast arvas Emma, et see oli rebane mitte põhjapõder (ju siis olid kehvad kostüümid). Ja äkki oli ta endamisi arutledes öelnud “HUUUUVITAV! Kui nad saavad panna inimese rebase kostüümi sisse, siis saavad nad panna ju inimese ka Jõuluvana kostüümi sisse.” Ema ütles, et ta oli nii rabatud sellest deduktiivse meetodi kasutamisest, et ta ei suutnud öelda ei “iid” ega “aad”. Aga nii oligi kõige parem. Sest hetk hiljem hoilotas Emma juba mingitel toidu ja muudel teemadel ja see arutelu jäi õhku rippuma. Sest usk oli liiga tugev…

Kui ma olin aastaid noorem, nii (15 aastat umbes) siis küsis minu väike 4 aastane vennatütar ühel õhtul minu käest “Tädi, üks poiss lasteaias ütles, et Jõuluvana ja päkapikke pole olemas! Ütle, kas nad on siis või mitte?” No mida sa oskad sellise asja peale kosta? Või kuidas vastata? Nii otsesele küsimusele? Et hiljem ei süüdistaks laps sind valetamises ja samas… võtta neljaselt see imeline usk? Ja ma leidsin lahenduse- nii väikse vennatütre kui enda jaoks. Ja ma olin selle üle uhke! Olen seda kasutanud peale tookordset lugu veel mitmel korral. Teistele nõu andes, ise lastega rääkides ja ma tean, et ma kasutan seda ka oma laste peal. Ma vastasin vennatütre küsimusele nii:” Ma arvan, et need kes Jõuluvana usuvad, nende juurde ta tuleb. Ja need, kes ei usu…. Miks peaks ta tulema nende juurde, kes temasse ei usu ja teda ei oota. Tal on nii palju lapsi külastada, eks ta läheb siis nende juurde, kes teda usuvad.” Rohkem polnud vaja… Usk oli liiga tugev…

Aastaid hiljem “kasvas” loomulikult ka mu vennatütar sellest usust välja aga ma ei mäleta, et see oleks midagi traagilist olnud. Ja valetamises pole ta mind ka kunagi süüdistanud.

Üldse tundub mulle, et hullem kuritegu on võtta väikeselt lapselt see usk. Sest kui ta on juba vanem, siis oskab ta asju rohkem näha ja seostada, ta on nagu rohkem valmis “avarama” pilguga mõistma. Ja tai ise juba kahtleb veidi… Aga kui öelda 3-4 aastasele, et tegelikult pole Jõuluvana olemas… Ma kardan, et see on talle ikka liiga ränk. See on sama kui keegi ütleks äkki meile, täiskasvanutele, et …. Vaat ma ei oskagi tuua näidet. Mis oleks meil nii tugev ja ilus ja hea kõigutamatu uskumus, milles pettumine lööks maailma veidi kõikuma…

Ise olen päkapiku-usku püüdnud alal hoida ka “kaudsete vahenditega”. Näiteks hoolitsen ma alati selle eest, et Jõuluvana oma kirjas ka midagi päkapikkudest kirjutaks. Kuidas Ville ja Peeter padjasõja algatasid või kuidas päkapikk Mia kurgu ära külmetas, või kui mitu päkapikupoissi või tüdrukut sel aastal juurde sündis….

Ja vahel… Vahel juhtub ka nii, et päkapikud on veidi uimasevõitu. Ühel aastal näiteks oli meil akna taga suur apelsin ja üks päkapikk olio ma kinda suure veeretamisega ära kaotanud…. See kinnas on meil nüüd mälestuseks igal aastal kaunistusena väljas. Kuigi lapsed panid teda mitu ööd järjest sussi sisse, et päkapikk selle ikka tagasi saaks. Aga ju siis kooti talle uus asemele.
Tegelikult oli lugu nii, et tollel öösel olid nelja meie sõbrapere päkapikud ka veidi hooletud, sest kindaid oli kaotatud ka nende akende taha. Ega need apelsinid on suured….

Siin on pilt kindest. Apelsin on ammu söödud… Ja kuna kodus parasjagu polnud ka parasjagu ühtegi uut, siis markeerib apelsini kohta jõulumuna…



Ja siia lõppu panen meie “päkapikuparaadi”. Meil on igal aastal puhveti peal päkapikuparaad. Seal on erinevatel aegadel erineval teel meieni jõudnud erinevad päkapikud kõik koos. Ja tundub et nad saavad väga hästi läbi. Nii poest toodud, kaltsukast ostetud kui kingiks saadud…


Valguses…



Ja varjus…







See päkapikukool on Lauri kodust… Ajast kui tema veel väike oli. Eelmisel aastal saime selle kingiks ja nüüd kaunistab ta meie kodu…












Ja kaartide ja paberite peal on minu arvates ühed kõige õigemad päkapikud ikkagi Rootsi kunstniku Carl Larssoni omad. Neid ma kohe armastan… Sest nad on nii ÕIGED.








See ma kahtlustan , on Jenny Nyströmi töö…




Ja Eesti oma Priit Rea on ka päkapikkudega minu arvates võrratult Sina peal ja “õigel teel”. Sest tema omad on ka nii heatahtlikud ja armsad ja kenad… Päkapikud peavad lihtsalt olema hoole ja armastusega joonistatud, sest nad on niivõrd tähtsad tegelased….



Isetegemist on seekord siis niipalju, et need päkapikud on kõik minu tehtud. Enamus paar aastat tagasi ja paar tükki tegin eelmisel kuul juurde. Soomes on üks tore käsitööfirma Aarikka, kellel on just sellised puumunadest päkapikud. Aga need maksavad… oi, need maksavad…. Seetõttu ma aastaid tagasi endale sellised “koopiad” tegingi. Selle suusapäkapiku suusad on muide jäätisepulgast….







Vaat nii. Alguses ütlesin, et ei taha kirjutada ja nüüd tüütasin ikka sellise pika jutuga. Tegelikult oleks ma võinud neist joonistatutest ka veel pikemalt jahuda aga säästkem lugejaid!!!
Amanda posted @ 17:52 - Link - kommentaarid (21)

05 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 5. LUUK
2. ADVENT





Vastu õhtut veel võtame valgust
ja valame vaikimist
Mõtted paistavad läbi- nende taga on taevas
Mis on taeva taga? Vist mõte.

/D.Kareva/


JÕULUPÄEVIK



2003 aasta jõulude ajal kirjutasin ühte rohelisse kontoriraamatusse (mis tegelikult on suur jooneline kaustik): “Alustan meie pere ülestähendusi jõulude kohta. Mõtlesime, et alati on nii, et paari aasta pärast juba ei mäleta, milline oli ilm või mida huvitavat juhtus. Sda püüamegi vältida ja kirjutada üles veidi jõulutoimetusi.”

Ja siis saigi alguse meie pere Jõulupävik. Sellesse olen ma kirjutanud kõiki jõuluaja toimetusi piparkookide küpsetamisest, retseptidest, luuletustest, kuni jõulukaartide tegemise kuupäevani, laste naljadeni, jõulumarkideni. Aasta lõpus teen lühikese kokkuvõtte aasta tähtsamatest sündmustest ka just sinna päevikusse.

Kaunid kontserdid, mida me oleme kuulanud, laste jõulupeol loetud luuletused, jõulumeisterduste õpetused, jõuluaegsete sokolaadide paberid, fotod jõuludest. See kõik on meil talletatud Jõulupäevikusse. Mul ei püsiks ju meeles, milline ilm oli näiteks jõululaupäeval 2006. Mul poleks täpselt meeles, kuidas heidest leevikesi teha.

Selle päeviku täitmisest on saanud meie ühine harrastus. Lapsed toovad oma sussisokolaadi paberid minu kätte kui need on erinevad varasematest. Siis kleebime need koos päevikusse.
Iga- aastased jõulumargid kleebime eraldi lehele, et siis on võrdluseks olemas (meil juba seitsme aasta) erinevad margid.
Kaunimad pakikaardid saavad fototeibid taha ja päevikusse.
Ma ei ole kunagi lubanud lastel kinkide ümbert paberit ameerikalikult puruks rebida. Lihtsalt austusest kingi pakkija vastu. (Ma lülin seda rebimise ja laiamise kommet!). Ka motiivid kaunimatest jõulupaberitest jõuavad päevikusse. Samamoodi nagu jõuluvanalt saadud tervituskirjad, kus on näha, kui täpselt päkapikud on kõik aasta sündmused jõuluvanale ette kandnud.
Märked sellest, milliseid üritusi me jõuluajal külastasime.
Millal olid laste jõulupeod ja mida nad Jõuluvanale lugesid…

Nüüd on meie peres päevikut täidetud juba 7 aastat, sel aastal läheb kaheksas. Ja uskuge mind, juba praegu on kogunenud tohutu hulk mälestusi, mida me loeme üllatusega. Sest kui me poleks neid kirja pannud, siis...

Kuidas muidu mäletaks ma, et:

¤ 24.detsembril 2003 hommikul olid õues põlveni hanged ja -10 kraadi ja õhtul tibas juba vihma ja temperatuur oli plussipoolel;

¤ 2. jõulupühal 2004 käisime Tallinnas vanaaegse jõulutrammiga sõitmas;

¤ 2005 aasta jõuluõhtul, kui Jõuluvana pakke jagas, oli tal ka pakk Pärnu vanaemale. Aga Pärnu vanaema ei olnud tol korral meil. Jõuluvana tegi siis ettepaneku, et äkki Joosep loeb Pärnu vanaema eest ise luuletuse. Selle peale vastas Joosep:” Ei! Ma ei tea, millin tema luuletus on.” Joosep oli siis 3,5-ne ja ta oli lasteaias harjunud, et tigal lapsel oli OMA luuletus, mida ta jõuluvanale luges…

¤ 11.detsembril 2006 sai Emma 1,2 aastaseks ja selle auks tegi ta umb. 25 tiiru ümber toa! Esimest korda (nad on mul hilised kõndimahakkajad)

¤ Jõuluvana kirjutas 2006 aastal lastele, et päkapikud Ville ja Peeter algatasid kingilaos tantsupeo ja pärast pidid pakipäkapikud kõik 826 mängukaru uuesti üle lugema.

¤ 2007 aasta Lauri firma jõulupeol Joosep Jõuluvanale luuletust ei lugenud , sest ta ei “saanud ju oma salme ära kulutada!” Siis enne lasteaia ja kodu jõuluõhtut.

¤ 2008 aasta jõulude ajal oli meil ühel õhtul elektrikatkestus ja Joosepi ettepanekul “ tegime seda, mida vanal ajal tehti, kui elektrit ja telekat veel polnud. “ Ehk rääkisime küünlavalgel muinasjutte.

¤ Jõuluajal 2009 kinkisime sõpradele 6 “Tählapse” raamatud.

¤ Et Pauliine otsib Jõulupäevikust “Piulut” (ehk Jõuluvana) ja tahab kommipabereid “Maalatusse” (raamatusse) kleepida.

¤ 2009 aasta jõuluajal astusin ma ka oma hooletusest tingituna korralikult “ämbrisse” . Joosep rääkis midagi, mida ta üle-eelmisel aastal oli Jõuluvanale kirjutanud. Ja meie Lauriga vaidlesime vastu. Ja siis ma ütlesingi: “Me võime su kirjast seda järgi vaadata, sest mul on kõik su kirjad alles!”.
– “MIDA!!!!???????? Kuidas sul saavad mu kirjad alles olla, kui päkapikud need Jõuluvanale ära viisid?”

- “Mmmmmm…… Aga me tegime issi töö juures enne alati koopiad, kui sa kirjad ära saatsid. Aga ma praegu täpselt ei tea, kus need on.”

Lauri kokkuvõte asjast oli stoiline” Nüüd sõtkus küll keegi kahe jalaga ämbris!”

¤ Päevikusse läheb ka tänane päev. Käisime just lastega selle aasta jõulukaarti pildistamas ja tagasitulles leidsid lapsed, et vahepeal olid päkapikud veel kord käinud! Lisaks hommikusele kommisaagile ootasid neid ka päeval väikesed sokolaadid. Üllatust ja rõõmutantsu oli terve tuba täis!

Kõike seda me võibolla ei mäletaks. Sest inimese mälu on lühike. Ja kas üldse seda kõike peab mäletama? Ilmselt ei pea… Aga võiks ju… Kunagi on ka lastel huvitav (loodetavasti) lugeda oma lapsepõlve jõuluaja toimetamisi, tegemisi ja imesid.

Sellepärast ma jõulupäevikut peangi. Aastast 2003. Kui me olime alles kolmekesi. Nüüd on meid viis. Ja meie jõulud on selle võrra rikkamad. Viie inimese jagu hetki, sündmusi, tundeid, emotsioone ja imesid ikkagi…

Ja kelles päevikupidamine nüüd “isu” tekitas, siis alustage! Juba täna. Ja ma usun, et seda on ka teil juba paari aasta pärast huvitav lugeda.















Lisa: panen siia veel pildi oma jõulupäeviku kaanest. “Teine köide” (me kirjutame juba teist kaustikutäit) on täpselt samasuguse “kujundusega”. Ostsin kunagi sellised kõvade kaantega kaustikud, mille pealkiri oligi “kontoriraamat”. Ja kaunistasin pealt jõulusalvrätiku motiivi ja kuldse käsitöövärvi triibuga. Et siis selline idee ka…


Amanda posted @ 13:08 - Link - kommentaarid (17)

04 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 4. LUUK

PILDIKESI HELSINGIST
Ehk rõõmu ja vaeva

Need, kes ei viitsi pikka hala lugeda ja tahavad pilte näha, kerige lõppu (see ei kõla väga ilusti aga mõte jääb samaks- pildid tulevad lõpus)!

Tegelikult peaksin panemagi siia vastavalt pealkirjale pildikesed Helsingist aga… Kuigi ega see mingi päris jõulujutt ilmselt ei tule.

Ühesõnaga … Vanadel eestlastel oli ütlemine, et “Ega mõistus pole enda teha”. Mis peaks nagu tähendama, et keegi teine selle mõistuse kokku pani ja kohale asetas. Mis omakorda viib selleni, et sel hetkel kui mõistust jagati, anti seda meile küll kulbi asemel lusikaga. Muidu me poleks Lauriga neljapäeva öösel kella kaheni üleval passinud, kui hommikul oli vaja juba enne seitset startida. Aga meie passisime. Järeldus… noh, see lusikatäis….

Lühikokkuvõte tehniliste andmetega- hommikul laevaga Helsingisse (laev startis kell 8.00). Laeval kohtusime minu tädipoja perega (veider, laval inimesi paar tuhat tükki, aga kohe pardale astudes jalutasid meile vastu just need neli, kellega lisaks sugulussidmetele mõõtmatus koguses ilusaid rõõmsaid mälestusi), kelle autosse kõik “mahtusime” ja Vantaa Ikeasse sõitsime. Kusjuures, Helsingis laevast väljudes oli lumesadu ja selline tuul, et ma oleks peeaaegu kohe tagasi pöördunud.

Ikea oli…. mitte päris see, mida ma ootasin… Tavaline… Jõulu üsna vähe ja (ma ju juba olin Soome blogidest lugenud, et) üsna igav. Isegi minusugusel jõuluhullul ei tekkinud eriti soovi neid jõulukaunistusi osta. Aga see-eest oli kohvikus toit maitsev (ja soodne).

Kell 13.00 Ikea spets-bussiga Helsingisse (sest tädipoja pere jäi veel shoppama ja jätkas siis teed Lahtisse). Seal ometi sain jõulu! Esimesest R-kioskist ostsin kohe neli (!) sisustusajakirjade jõulunumbrit. Kõik täis ilus-armsaid jõulukodusid ja ideid. (Mitte nagu Kodu ja Aed Jõululeht sel aastal, kus ainult mõned huvitavad lood. Minu jaoks on see leht millegipärast igal aastal kuidagi igavamaks muutunud).
Oh, aga need jõululehed! Mul on kohe terveks nädalaks (vähemalt) lugemist ja uurimist!

Siis tuulasime mitmeid tunde erinevates raamatupoodides, lugesime, uudistasime, vaatasime, imetlesime, ostsime ka. Uhh, see on tõesti see, millest ma nii väga olen puudust tundnud! Soome raamatupoodidest, eriti paigast nimega Akateeminen Kirjakauppa, kus on nii palju kogu maailma raamatuid.

Stockmanni jõuluakent käisime ka vaatamas. Ilus oli. Ja armas. Ja läbimõeldud. Ja jõulumuinasjutune….

Siis vaatasime veel paari poodi ja kella kuueks oli võhm otsas. Lapsi igatsesin… Samas tänasime igal tunnil taevast, et me ainult kahekesi olime… Sest lastele oleks see olnud ilmselgelt liiga ränk reis. Stocki aken ja muidu Helsingi jõulukaunistused oleks neile küll kindlasti elamuse pakkunud, aga muidu… Liiga külm, liiga väsitav ja pikk päev…

Nii me siis ühe kaubanduskeskuse pingil istusimegi ja tundsime, et kui nüüd kuidagi saaks varem koju (aga me teadsime, et ega ei saa küll, sest niigi oli piletitega “tuuga”). Lõpuks helistasime koju, vanaemad kinnitasid, et lastega on kõik korras. Ja lastega rääkisime ka. Läks kergemaks… Siis lugesin Lauri mobiilist teie eilseid hea-reisi-soove ja ka läks kergemaks.

Ja aeg ei veninud enam… Lihtsalt jalutasime (nii palju, kui väsinud jalad võimaldasid), nautisime jõulukaunistusi (mis olid ikka rikkalikud ja võrratud, vähemalt enamuses poodides. V.a. Stockmann ja veel mõned, mille bling-bling-jõuludest ma ikka aru ei saa). Siis käisime söömas ühes väikeses “söögitänava” kohakeses. See oli selline tagasihoidlik ja soodne koht, aga toit… mmmm… grillitud küüslauguliha koos küüslaugukartulitega (ma võin kinnitada, et ma pärast kellegi peale ei hinganud!)… See tahtis tõsiselt keele alla viia! Väsimus, nälg ja tüdimus aitasid maitsenaudingule ilmselt kaasa aga see tõesti OLI hea toit! Ja meid teenindanud tüdruk rääkis sulaselget eesti keelt.

Ja siis, peenelt öeldes laste kuulmisest, kommentaaridest ja täis kõhust tekkinud “sümbioosist” tekitatult… Muutus asi paremaks. Laevani oli ka piisavalt vähe aega…

Aga üldiselt, kui keegi veel viitsib lugeda, pean ma selgitama ilmselt oma väikese madalseisu tagamaid, mis on otseselt seotud Helsingiga. Ma nimelt olen nii ülikooli ajal kui ka töökarjääri jooksul mitmeid kordi veetnud Helsingis. Ma ei mõtle selliseid 1-3 päevaseid “sutse”, sest neid on ikka olnud palju. Palju. Ma mõtlen selliseid 2-3 kuuseid tööperioode. Ja ma pean tunnistama, et mulle väga meeldib Soome ja Helsingi, on alati meeldinud. Ma tunnen seal end väga koduselt. Ilmselt ka seetõttu, et kuna soome keel on vabalt suus, tunnen ma tavaliselt sinna minnes end väga vabalt. Aga eile… olin ma ise kuidagi krambis. Kesk-raudteejaamas, mis oli kunagi mu tavaline liikumiste keskpunkt, oli eile kuidagi võõras… Ma ei teagi… Kui välja arvata suvine Muumimaa reis, siis pole ma Soomes ikka aastaid käinud. Ju jätab see oma jälje. Aga kõik näib olevat nii palju muutunud, kiire, inimesed on teistsugused… Esimene pool päevast oli ikka kohe selline ebalev ja ebamugav olemine. Õhtupoole olin juba piisavalt “kodunenud” ja pean tunnistama, et maa enam nii külmand/kärss kärnas ei olnud. Nii et põhimõtteliselt on ikka endast väga palju kinni…

Nüüd jalutasime veel kesklinnas ja lõpuks koitis see hetk, mil me saime trammiga sadamasse veereda, laeva peale minna ja koduteed alustada. Jalad olid muidugi nii väsinud, et tallad olid lausa ümmargused… Seetõttu läksime infolauda ja imede ime! meil õnnestus saada üks vaba kajut, kuna keegi oli broneeringust loobunud. Küll ma olen Laurile tänulik, et ta sellele mõttele tuli! Sest laev oli nii täis, et ma pole nii täis laeva näinudki. Kuna esmaspäeval on Soome Vabariigi aastapäev ja seega vaba päev, siis sõitis Eestisse tohututes kogustes pidutsevaid soomlasi ja ka Soomes töötavaid eestlasi, kes tulid koju pikka nädalavahetust veetma. Kõik kohad olid rahvast täis, toolid, pingid, aknalauad, seinaääred (istuti põrandal ja ka siis polnud inimeste vahel ühe inimese jagu ruumi) ja mõned magasid koguni treppide all. Siis veel kruiisil olevad soomlased, kes end sitendavasse piduriidesse sättisid ja karaokele ja tantsudele siirdusid (programmi järgi kestis pidu 4-ni hommikul). Ühesõnaga, laev oli “tuubil” täis. Nii et see oli puhas õndsus, et me saime oma ruutmeetri suurusess kajutisse astuda ja seal kaks tundi voodis, puhaste linade vahel, magada.

Koju jõudes kuulsin emalt, et lapsed olid õhtul ikka pikalt tahtnud meid oodata. Nagu ema kommenteeris “nad ikka üldse ei oska ilma sinuta olla!”. Aga mulle tegi see nii rõõmu! Kui ma oma koduse “varanduse” üle vaatasin, sain aru, et lisaks jõulu-Helsingi vaatamisele oli mul seda reisi vaja ka selleks, et kindlalt teada, et siin ja praegu on minu koht nende pisikeste imede juures. Ja mitte kusagil mujal. Mitte et ma selles kunagi kahelnud oleks, vaid nüüd tean ma täie kindlusega, et minu südametunne on õige ja üle ühe päeva ei ole mul mingit vajadust ega tahtmist nende juurest eemal olla.

Selle pika halamise vabanduseks võin vaid öelda, et esimesel advendil ma veidi nagu lubasin ka, et tuleb halinaid. Kuigi ma siis veel midagi sellest pikast päevast ei teadnud. Minu jaoks oli see suht vastuoluline ja väsitav. Igas mõttes. Aga täna pilte ja laste rõõmu vaadates jäin ma rahule. Sellega, et ma nägin nii palju ilusat. Ja sellega, et ma sain aru, et vahel ma idealiseerin asju üle (nagu jõululinna vaatamist. Sest kõik ei pruugi olla ainult kuld ja kard). Ma olen rahul isegi sellega, et Pauliine tõbi meil kogu perega minna takistas. Sest koos oleks see reis olnud ränk nii lastele kui meile (nagu Lauri ütles, et kell viis oleks me istunud sadama ees autos ja kõik nutnud.).

Ja ma olen rahul oma jõuluajakirjade ja raamatuga, mis on ilusat jõulu ja ideid täis.

Siin siis minu “ajakirjasaak”. Oh, ma olen ausalt öeldes kohe veidi uhke!



See ajakirja kaanepilt meenutas meile nii kangesti Punnat.




Sellise näputöö raamatu sain…



6_m.jpg" border="0" alt="" />







Lastele tõime jõulukalendri, kus iga päev tuleb välja üks tegelane Muumiorust.






Jõulukaunistusi Helsingist. See on Aleksanterinkatu pikk jõulutänav.






Ja siin pilte Stocki jõuluaknalt …. Stockmanni jõuluaken on väga-väga vana traditsioon. Esimest korda oli Aleksanterinkatu (tänava) jõulutänava ja samal tänaval asuva Stockmanni jõuluakna avamine juba aastal 1949. Ehk tänavu siis juba 51. korda… Võrratu!

Aknal on reeglina läbilõige kahest eri tasandist, tegevus toimub nii “maa peal” kui ka loomade urgudes maa all. Ja enamus loomi on liikuvad.










Käsitöölisest oravad olid väga usinad…





Jõulukaunistusi poodidest ja kaubanduskeskustest.






Vaat siin mõtlesin ma kõigi Isetegijate peale! Tõeline isetegijate kuusk ja põder ka (see oli Benettoni poe aknal).



Sobilik reisikirjelduse lõppu ja tervituseks kõigile isetegijatele. Homme on JUBA teine advent!
Amanda posted @ 15:54 - Link - kommentaarid (9)

02 Detsember 2010
JÕULUKALENDRI 3. LUUK

JÕULUPILDID


Meel ununes mägede taha
Hea uni su silmile vajus
Hellalt kumiseb kodukiriku kell
Pehmes jõuluöö lumesajus

Tee viimaste hangede vahel
Veel ootab su kergeid jalgu
Veel metsade põue on alles jäänud
Möödunu kuldne selgus

Käe kõrvale võtab sind lapsepõlv
ja rääkides muinasjuttu
Sind rohtunud mälestus rajale viib
kõik virvleb ja vajub uttu.

/J. Kaplinski/

Eile pöörasin pilte. Raamides. Jõulusema poole ette.

Meil on köögiseinal mõned kaunid pildid minu ja Lauri vanavanematest. Et oleks ajalugu ja kadunud põlved meiega.

Ja iga jõulu ajal pööran pildid ringi. Sest ühel pool on suvisemad pildid ja teisel pool jõulude ajal tehtud jäädvustused. Siis on ka mõned möödunud jõulud meie omades osalised.

Selline pilt. Siin on minu vanaema ja vanaisa ja vanavanaema ja vanavanaisa. Ja minu ema on siin umbes 4 aastane. Tema vend veidi vanem ja tema noorem õde umbes aastane.






Ja siin on Lauri isa poisikesena jõuluvana ees.



Ühes raamis hoiame me ka kirja jõuluvanale, mille Lauri ise poisikesena kirjutas. Vaat kus on ajad muutunud. Laps oskas soovida emale kingiks sukapükse. Ja see polnud mitte “ilusukkpükste” soovimine vaid ikka see defitsiidi värk.




Need pildid ja kirjad on meie seinal igal jõuluajal. Ja minu jaoks loovad need ka seda õiget meeleolu. Sellist seost vanaaja jõuludega.

Aga neile, kes arvavad, et meie elu ongi ainult muinasjutt, pean siiski tunnistama, et ega see alati nii olegi. Täna hommikul näiteks läheme kella kaheksaks Lauriga laeva peale. Et sõita Soome, Helsingisse. Sellele reisile, kuhu me pidime minema koos lastega, läheme Pauliine köha pärast hoopis kahekesi. Tahtsime lapsed viia jõulu- Helsingit vaatama, Aleksanterikatu tulesid ja Stockmanni jõuluakent (see on igal aastal hästi lastepäraselt kaunistatud, liikuvate tegelastega… Ja selle avamine on alati suur sündmus.) ja üldse veidi teise keskkonda. Aga nüüd…. Nii et ei lähe ka meil alati nii, nagu me plaanime ja elu teeb omad korrektuurid.

Aga püüame siis Lauriga endale teha toreda reisi. Nii toreda, kui ilma lasteta võimalik. Sest tegelikult me polegi 8 aastat kahekesi kusagil sellisel reisil käinudki. Ikka oleme koos lastega. Lihtsalt oleme harjunud kogu aeg sellise ühtse pesakonnana liikuma. Ilma lasteta nagu ei tahagi minna, sest nende maailmaavastamine on nii ilmeline.
Aga noh, nüüd läheme ise jalutama ja uudistama. Saame rahulikult veeta mitu tundi raamatupoodides ja istuda mõnes õdusas kohvikus. Loodetavasti jõuame seda kõike.

Lastele tahame kaasa tuua palju pilte ja videot ja mõne väikese jõulumeene. Nii tuleb ka meil vastavalt elu tehtud korrektuurile veidi oma plaane muuta. Aga ma loodan, et meil tuleb tore päev ka kahekesi.

Ja et õigustada oma eksistentsi käsitööliste keskkonnas, panen siia üles kolm eile tehtud “külmalindu” nagu Joosep nad kunagi ristis. Eile lihtsalt rohkem ei jõudnud kui kolm. Aga las nad siis kolmekesi tulevad….




Amanda posted @ 23:12 - Link - kommentaarid (15)

2. DETSEMBER 2010

TEISTMOODI ISETEGEMINE
s.t. mitte päris näputöö

Tegelikult meeldib mulle väga mõte jõulukalendrist. Ma eile veel ei julgenud seda lahti kirjutada aga täna… Olen jälle mõnulenud nii siin Isetegijas kui Soome blogides ja seal on eriti levinud detsembrikuus jõulukalendri pidamine. Igale päevale midagi, kasvõi natuke luuletust või laulu.

Ja väheste ideedega nagu ma olen, ahvin järgi. Teen endale ka siia jõulukalendri! Kas just iga päev midagi, aga … ega lapsed ju ka iga päev tingimata ei pruugi midagi leida… Siis kui jonnitakse näiteks… Nii et kui minul ka jonn peaks peale tulema, siis võibolla mõni päev ei ole luugi taga midagi. Aga muidu… alustan siis tänasest.

JÕULUKALENDRI 2. LUUK
Ehk Teistmoodi isetegemine
s.t. mitte päris näputöö

Mulle väga-väga meeldib, kui jõulude (ja muudel pühadel ka) ajal, on kaunistatud ka n.ö. ühiskondlikud asutused, lasteaiad, koolid, arstikeskused jne. See loob minu arust nagu “ühtse hingamise” ja ühtse tunde. Noh, et me nagu elame ühises pühademeeleolus. Mõtleme, ootame, tähistame ühtmoodi…

Eelmisel aastal kui Joosep kooliteed alustas, oli võrratu ka see, et meie klassile tuli fantastiline õpetaja. Lahke, hea, ideederikas, heade mõtete väljamõtleja. Ja sellise õpetajaga on ju lapsevanematel puhas lust koostööd teha. Igas mõttes, nii akadeemilises kui ka vaimses mõttes.

Ja loomulikult ei läinud kaua, kui meil kerkis omavahelises vestluses ka idee klassi kaunistmisest teistmoodi. Tavaliselt oli seda teinud õpetaja ise. Ja tal on nii kätt, kui head ja lastele orienteeritud maitset. Aga ega mina, ahne inimene, taha sellisest toredast asjast kõrvale jääda. Ma ikka kohe soovin sellistest “aktsioonidest” osa saada! Kuna igasugu kaunistusvahendeid olen ka talletanud hoolega juba aastaid. Lisaks kodule ka lasteaeda ja kooli silmas pidades.

Nii sündiski meil idee, mis eelmisel aastal esimest korda teoks sai ja üleeile siis teist korda. Saatsin meie klassi vanematele laiali meili ja kutsusin üles klassi kaunistamisest osa saama. Materjale oli nii õpetajal kui ka mul endal kogunenud piisavalt ja nüüd oli vaja vaid hea tahtega vanemaid. Ja neid leidus. Eelmisel aastal olime neljakesi ja sel aastal juba seitsmekesi. Lapsed sinna juurde!

Paar tundi ühist tõstmist (laudade, toolide), keerutamist (karra ja lampide ümber torude, postide jne.), riputamist (ehteid vaasis olevatele kuuseokstele), kinnitamist (vanikuid ruloodele ja ukseaugu ümber), naelutamist (pärgi uste sisse- ja väljapoole), sätitamist (linikud ja jõuluküla ja päkapikke – ingleid- põtru aknalaudadele ja riiulitesse) ja putitamist (mõnda kohta tuli veidi ikka putitada ka, kaunistusele sobivaks). Ja tulemus oli käes. Rahulolu ka! Nii meil, vanematel, kui ka lastel, kes vahepeal mängisid ja jooksid koridori peal (no mõelge, täiesti tühjas koolimajas saad vabalt joosta) ja aeg-ajalt klassis “inspekteerimas” käisid.

Järgmisel hommikul käisin veel mõnesid “tühje auke” täitmas, mõned inglikesed ja lambid viisin juurde. Ja siis sain ka oma SUURE PREEMIA! Kui lapsed tulevad hommikul klassi, klass on hämar- ainult jõululambid põlevad… Jõululaulud mängivad…. Lauad on jõulukuuks uut moodi paigutatud… Ja kõik on teistmoodi….

Kogu see imestus, vaimustus, “oo, kui ilus”, “ahh, seal on jõuluküla”, “näe inglid üleval ääre peal”…. See ongi suurim preemia! Vähemalt mulle… Laste vaimustus, imetlus, kõige siiram väikese inimese rõõm kaunist klassist… Nende laste tasane ja häbelik uhkus, kes eelmisel õhtul ise kaunistamas olid…See ongi see… Jõuluvalgus…

Kuuks ajaks on neil nüüd klassis hoopis teistsugune meeleolu. Jõulumeeleolu… Ja jõulurõõm ka. Ma loodan… Isegi nendel, kes muidu võibolla nii väga neist kaunistamistest ei peagi. Aga klassis on see väike imemaa olemas ja minul on olnud au selle tekitamisest osa saada. Tänu õpetajale, kes ka ise seda usku on ja teistele vanematele, kellega koos on saanud seda luua. No kas pole siis jõuluajal inimesed helgmad ja headust kiirgavamad? Kõigil on ju kogu aeg kiire. Aga on neid, kes leiavad selle paar tundi peale pikka tööpäeva, et aidata nii oma kui kogu klassi lastele luua midagi, mis loodetavasti jääb neile kauaks meelde…

Ma tean, et eelmisel aastal ütlesid mõned teiste klasside lapsed, et nemad tahaks ka sellises klassis käia… järelikult … See meeldib ka teistele.. Väikesed inimesed oma siira usuga imetlemas jõule… Kõige siiram ja parem usk kogu maailmas. Usk headusesse ja jõuluvanasse. Ja jõuluaja imedesse…

Ma olen õnnelik… Ja tänulik… Et mul on olnud võimalus kaasa aidata jõuluaja tulekule meie klassis.


Jõulude tulekus keegi ei kahtle-
jõulud ju tulevad taeva tahtel
Igasse kodusse, toa taha metsa
linnule, loomale, sinule, et sa
iial ei unustaks lapseiga,
mõistaksid seat saadud selgusega
ise kord jagada lahkust ja usku.
Seepärast jõulud, ta küünlad ei kustu.


/M. Panga/

Meie lähtepunkt oli laste armas klass…



Ja pärast “brigaadi” lahkumist jäi maha nii…



Veidi uduseid pilte. Aga valgus oli see, mis oli ja samas ei tahtnud seda hämarat ja sooja jõuluvalgusega õhkkonda rikkuda… Vabandan kehva kvaliteedi pärast aga ehk saate veidi aimu…













Üks “valges” tehtud pilt ka siia lõppu…


Amanda posted @ 09:58 - Link - kommentaarid (14)

01 Detsember 2010
Täna jälle! Eilse uisuloo peale oli nii mõnus lugeda kommentaare, seda mis uisutamise mainimine pinnale tõi. Kellel jänesenahkne laiguline kasukas… Kellel mantled… Kellel uisud… Kellel suusad… Aitäh teile! Õhtulgi veel arutasime seda minevikuaega ja liuväljasid, mida nüüd on üsna vähe.

Aga keegi, kaasaarvatud ma ise ja Lauri, ei märganud, et ma olin eile vea ka teinud (või olid kõik nii viisakad, et ei maininud seda). Aga üks tähelepanelik MEES märkas ära, et mäletasin Zaitsevi nime valesti- see polnud mitte Ilja vaid Aleksander. Tundub ju õigem kohe? Aga ega jah, minul ka juba mälu streigib… vanadus läheneb.


Aga täna kirjutan neid muid mulinaid, nii et ühtegi nõelapistet siit kahjuks ei leia…

TÄHELAPS

Täna on esimene detsember ja meie alustame “Tähelapse” lugemist. Autorid Isabel Abedi ja Petra Probst. Imeline ja armas raamat! Vaimustab nii lapsi kui mind ennast. See raamat ilmus paar aastat tagasi. Jutustab väikesest tähelapsest Meropest, kes taevas oma tekki kloppides tähed selle pealt maha pillas. Ja siis läheb ta jõuluajal maale, et oma tähekesed kokku korjata. Nüüd juba kaks aastat on meie pere traditsioon olnud jõuluajal õhtujutuks seda raamatut lugeda. Raamat ongi nagu jõulukalender- iga päeva kohta kuni jõuludeni on üks lugu, selle lehed on kinni, nii et enne ei näe järgmist lugu, kui oled lehed külje pealt lahti lõiganud. Meie loemegi igal õhtul ühe loo ja siis järgmise loo sissejuhatuse. Ja järgmisel õhtul avame jälle uue lehe. Tegelikult on meil nüüd juba ühe raamatu lehed lahti lõigatud aga kuna kõik lapsed said endale päris oma “Tähelapse” siis on meil veel, mida avada. Lood on lihtsad ja armsad ja ka õpetlikud. Mida tänapäeval enam paljudest lasteraamatutest ei leia.

Näiteks lugu väikesest printsessist, kes oli õnnetu, sest jõuluõhtu oli kohe-kohe saabumas ja ta ei teadnud ikka veel, mida soovida. /“Minu teenijannade üheksakümne üheksal lapsel on lihtne, “ nuuksus printsess. “Neil pole midagi ja nad võivad kõike soovida. Aga mina ? Mul on kõik olemas ja ilma soovideta olen ma õnnetu!” / Ja tähelaps Merope soovitab printsessil soovida jõuluvanalt 99 mänguasja…

/ “Taevas küll, mida ma peaksin üheksakümne üheksa mänguasjaga peale hakkama?!” - “Need ära kinkima,” ütles Merope, “oma teenijannade üheksakümne üheksale lapsele.” Printsessil vajus suu lahti. Siis pani ta selle uuesti kinni. Ja siis veeres esimest korda üle tema näo kerge naeratus. Vaevalt minut hiljem istus printsess juva oma kuldse kirjutuslaua taga. Ta võttis paberilehe, avas oma kuldse täitesulepea ning hakkas kirjutama. “Raudtee Fredile”, pomises ta “nukk Paulile, kaisukaru Theodorile, rüütliloss Rolandile, müügilett Karlale…”

Printsess kirjutas, kirjutas ja kirjutas. Ja mida pikemaks muutus soovide nimekiri, seda laiemaks läks naeratus tema näol. Tema kahvatud põsed õhetasid nagu punased jõuluõunad.” /

Kas pole seegi hea õpetus, et rõõmu võib tunda ka sellest, kui saad aidata kedagi,kellel endal pole eriti palju võimalusi…

Iga lugu raamatus lõppeb sõnadega… Merope …rändas edasi.” Tal seisis ju ikkagi veel pikk teekond ees. “ Ja seda lauset ütleme me jutu lõpus kõik koos, sest laste jaoks on see nagu mantra enne magamaminekut.









Teine raamat, mida ma jõuluajal kindlasti loen, on “Bullerby lapsed.” Mitte kogu raamatut aga seal olevat jõuluaja lugu . Seda olen ma teinud juba ilmselt kümnendast eluaastast peale. Ja seda ei jäta ma kunagi lugemata ja pisara poetan enamjaolt ka alati. Sest sellist headust ja siirust ja puhast jõulu kiirgavat lugemist tuleb lihtsalt iga aasta meelde tuletada.

Nüüd on välja antud ka Astrid Lindgreni kokkuvõtlik raamat “Jõulujutud”, sealt saab lugeda erinevate raamatute jõululugusid.






Bullerbyst …

/Kui ma sel õhtul magama heitsin, olin ma väga mures. Sest minu arvates ei saanud ema kuidagi kõigega valmis jõuda. Mõtlesin, et ega neist jõuludest ikka suuremat asja ei tule.

Aga mida ma jõululaupäeval ärgates nägin. Oi, all suures toas seisis täies ehtes jõulukuusk, kaminas põles tuli ja kõik oli imetore./

Või lugu Hakkaja Kaisast, kelle vanaema just enne jõule haigestus…
/Kas keegi oli arvanud, et Hakkaja Kaisa ja tema vanaema juures jõule ei tulegi? Sel juhul ma usun, et ta pidanuks jõululaupäva õhtul ühest neist väikestest aknakestest sisse kiikama. Siis oleks ta näinud puhtaid kardinaid ja kaltsuvaipu põrandal ja uhket jõulukuuske, mis seisis otse vanaema voodi kõrval. Selle oli Kaisa ise turult ostnud ning ehtinud küünald ja lipukeste, õunte ja kompvekkidega. Ta oleks näinud ka, kuidas Kaisa istus vanaema kõrval voodiserval, jõulukingid teki peal, ning kuidas ta silmad särasid pakki avades ja nukku nähes. Võibolla särasid ned veelgi enam, kui vanaema oma, Kaisa tehtud , paki avas.

Suurel ümmargusel laual põles punases küünlajalas küünal ning sealsamas seisis kõik see jõulutoit, mille Kaisa oli valmistanud. Ehkki vanaema oli talle muidugi ette öelnud, kuidas seda teha.

Kaisa laulis vanaemale mitmeid jõululaule, vanaema aga vangutas pead ja ütles: “On alles õnnistatud jõulud!”

Kui Kaisa jõululaupäeva õhtul viimaks oma köögisohvale heitis oli ta nii unine, et oleks otsemaid magama jäänud. Ta heitis kiire pilgu läbi akna aeda. Väljas sadas lund, kõik oli üleni valge.

“Ohoo, vanaema!”hüüdis Kaisa. “Kas sa tead, et terve aed on ingleid täis?”

Vanaema magas ju toas, mille aknad olid tänava poole. Kuid ta noogutas sellegipoolest pead ja lausus:

“Jaa-ja, terve aed on ingleid täis.”

Hetk hiljem Hakkaja Kaisa juba magas./


No kui need ei ole jõulud, siis mis siis veel?
Tegelikult on muidugi Astrid Lindgreni pea kõigis raamatutes jõuluaeg sees ja see on… see on see tõeline jõuluaeg… Jõupaberist ja takunööriga ja ingli läikpildid peal. Vaat selline vanaaegne ja kodune ja ehe. Ja kui ma neid lugusid loen, siis tunnen jälle seda ülevoolavat heldimust, seda, et olgu ajad kui rasked tahes, jõulud annavad meile valgust. Ja nii mitmeski mõttes on jõulud ju ka aasta pidepunkt… Või ankur… Sest see on aeg teha kokkuvõtteid, meenutada head, teha plaane uueks aastaks, otsida üles silmist kadunud sõbrad… üheõnaga, kui meil poleks jõule, siis millal oleks meil see rahuliku mõtiskluse aeg? Millal me võtaks aja maha? Ja kas üldse võtaks?

Nüüd läks küll see heietus pikaks…

Aga igal juhul täna võtame jõuluraamatud kätte… Ja alustame rõõmsalt lugemisteed jõulude poole. Sest meil on ju veel “pikk teekond ees…”


Amanda posted @ 12:39 - Link - kommentaarid (9)



324811 visits