Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
18 August 2011
PUHKUSE VIIMANE NÄDAL
(jutublogi pikk ja segane sissekanne)

Tervitan Sind,
kas kuuled,
On seal hommik,
Või on õhtused tuuled,
Kuidas on ilmad kuumad,
Meil siin sajab,
Meil siin valmivad õunad…

Meil siin valmivad õunad . Ja moosid… Käsitööga on nii, et tasapisi ikka teen. Neli seelikut ja üks tikand on valmis. Pühapäeval tõime elutuppa Jääkaru. Tegelikult värvisime elutoa üle. Lagi sai valgeks ja seina sai värv Jääkaru. Vahepeal käisime värvi juurde toomas ja poes oli lahe poistele öelda, et “mul lopes jääkaru otsa” ja kuulata küsimust” Mitu liitrit siis segame?”. Oi kuidas mulle meeldivad sellised nimed ja küsimused. Aga piltide tegemise ja ülespanekuga on lood kehvad- vaim ei käi külas….


Ja nüüd on käimas PUHKUSE VIIMANE NÄDAL. Kõlab hirmutavalt? Te ei kujuta ettegi! See hirm on minu sees olnud juba vähemalt viimased kuu aega. Kui mitte terve suve. See paneb mind rabelema rohkem kui ma peaks ja samas kammitseb mu lendu. Mõtteid kihutab läbi pea tuhandeid ja kõhulahtisus on konstantne seisund.

Järgmisel nädalal alustan tööd. Mis selles siis nii erilist on? Enamus inimesi käib ju igapäevaselt tööl ja selles ei ole midagi hullu. Ja puhkus tuleb alati pika ootamise peale ja peale puhkust ei tahaks väga tööle minna… Aga mina lähen tööle ja… Algab täiesti uus elu. Huvitav, väsitav, lootust täis, hirmutav, põnev, lahe, murettekitav….jne.jne. Detsembris oleks saanud täpselt 10 aastat kodusolekut. Ma ei arvesta siia hulka seda kui ma peale Joosepit vahepeal 1 kord nädalas tööl käisin, või enne Emmat 2 kuud kohal olin, sest Joosep oli kolm saanud ja Emma dekreedini oli veel aega. See kõik oli selline… nagu mäng.
Aga nüüd algab päris elu. Pärast pea kümmet aastat. Ja teate, ma olen hirmust täiesti kange. Ei, ma ei karda seda, kuidas ma hakkama saan. Ma ei karda ka seda, et ma pean uuel erialal end täiendama. Ma millegipärast loodan , et ma tulen toime.

Ma kardan hoopis seda, kuidas mu enda, mu pere PÄRIS elu kujuneb? Kuidas ma saan oma kodu n.ö. “toimivaks”. Kuidas ma saan hakkama laste haigusperioodidega. Kuidas ma saan hakkama meie pere elugraafiku optimaalse reguleerimisega. Kuidas ma leian aega oma harrastustele. Kuidas ma leian aega maakodule. Kuidas ma leian aega mõtlemiseks. Kuidas ma saan hakkama terve päeva ilma lasteta…. Kõik see, vaat see on asi, mis mind hirmutab.


Lugesin paar nädalat tagasi ajakirja “Mood” (ma ei ole mingi regulaarne selle lugeja aga vahel sõbranna toob mulle vanu numbreid ja siis ma tõesti loen). Ja seal on üks noor naine, kes kirjutab igakuist kolumni. Nime ma igaks juhuks ei ütle, ma pole kindel kas ma õigesti mäletan. Aga kirjutab ta oma elust, nüüd on neil väike laps-tütreke ja nad elavad kuskil välismaal. No see selleks. Aga seal oli juttu siis kodus olemisest ja sellest kuidas tahaks kodust välja. Ja siis oli ta ära toonud mõtte, et juba tema “ema on öelnud, et see peab olema väga lihtsameelne inimene, kes on rahul kui ta terve päeva ainult lastega suhtleb”. Sellel õhtul, kui Lauri koju tuli, teatasin talle, et “näe, täna sain teada, et ma olen lihtsameelne ka veel”. Sest… Ma pean tunnistama, et mina olen olnud rahul. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma pole kunagi olnud väsinud, tüdinud, pahane, ärritunud või tülpinud. Loomulikult olen ma seda olnud. Nii nagu ilmselt kõik emad. (Peale Joosepi sündi oli mul ilmselt isegi mingi kerge sünnitusjärgne depression peal- siis kui tundus, et ma pean kodu maailma eest vastutama ja kogu maailma muresid endas kandma.) Aga ometi …. Olen ma nautinud seda lastega kodusolemise aega täie rinnaga. Kui mitte iga päeva või nädalat siis kindlasti vähemalt iga kuud. Ma võin panna käe südamele ja öelda, et ma pole KUNAGI tundnud, et ma tahaks tööle minna varem, kui mul see seadusega ette nähtud. Ma ei ole KUNAGI tundud ennast seltskonnast välja jäetuna, sest ma pole ka varem harrastanud mingeid seltskondlikke kohustuslikke koosviibimisi, kus käiakse näitamas oma moekat riietust ja ajamas tühja juttu lihtsalt selleks, et kui “sa oled siin, siis sa oled olemas”.

Ma olen nautinud koduperenaise elu. See pole küll olnud alati kerge ja tegelikult on see ju paras kombineerimine ja majandamine aga mul on alati olnud teadmine, et ainult nii saan ma koos olla oma lastega. Ja muu polegi tähtis. Ainult lapsed on need, kes loevad. Kes tähendavad kõige rohkem. Võibolla tuleb minu nii “lihtsameelne” ja piiratud mõtlemine sellest, et ma olen neid nii väga oodanud. Ja kaua. Eriti Joosepit. Koos Lauriga. Või tegelikult…olen ma neid kõiki oodanud märksa kauem kui 9 kuud. Ma olen neid oodanud terve oma teadliku elu. Niikaua kui ma mäletan. Ja kui sa oled midagi nii väga oodanud, siis oleks ju tobe seda kõike mitte nautida, kui see oodatu kord käes on. Seetõttu ei ole ma aru saanud ja ei hakkagi aru saama neist tuttavatest, kes lähevad alla aastase lapse kõrvalt tööle. Ma ei räägi siin sellest, et see on pere hakkamasaamiseks ja toimetulekuks oluline. Või töö säilitamiseks (mingil määral). Ma räägin nendest, kes ütlevad, et nad kodus manduvad ja et nad pole siis nagu seltskonna osa ja et nad ei kuulu enam nagu kuhugi ja et neil on kodus nii igav, et ei jõua oodata millal tööle saab. Seda ma võin ka öelda, et ma olen oma lastega olnud rõõmus ja vahel kurb ja kergeid aegu ja raskeid haiguseaegu ja tüütuid ja väsitavaid… Aga mitte kunagi pole mul oma lastega olnud IGAV! Ma isegi ei tea, kuidas see käib….


Aga nüüd siis… Asun ma tööle . RAhulikku ja toredasse kohta, ise valisin, oma peret ja lapsi silmas pidades. Et ma oleks neile võimalikult lähedal. Et ma saaks olla neile lähedal, kui ükskord ka tüdrukud kooli lähevad. Et ma ei peaks raiskama oma aega linna ja tagasi sõidule. Et ma saaksin võimalikult kiiresti peale tööd koju, et ma jõuaks ka siin oma toimetused tehtud. Kõik see on olnud kaalukausi langetajaks. Mitte karjäär ja raha. Eks see teeb mind muidugi veidi ka vahel murelikuks, põdeja nagu ma olen. Sest ma tean, et enamus minu kursusekaaslasi ei hakka iial aru saama, kuidas ma saa vahetada eduka eriala ja karjäärivõimalused lihtsama töö vastu. Ja ega ma vaevu ka kõigile seletama, et see edukas eriala on minu jaoks liiga verejanuline ja liiga …. Tühi. Minu jaoks… Ma ei arva, et inimene on tubli siis, kui ta töötab kas advokaadi või ärimehena või vähemalt pangas. Ma olen alati arvanud, et inimene võib olla kas parketipanija või asfalteerija- niikaua kui ta teeb oma tööd hästi ja professioonaalselt ja kiindumusega, on ta täpselt sama väärt ja tubli tegija kui näiteks minister. Igaühele oma… Igaüks peaks tegema oma valikud vastavalt enda põhiväärtustele ja sisemistele veendumustele. Olgu need millised tahes. Ja isegi kui me neid ei mõista, tuleks seda vähemalt respekteerida. Aga alati seda ei tehta. Ja … seda ma veidi ikkagi kardań… seda otse näkkuütlemist, et selline valik on arusaamatu ja rumal. Sest kellegile meist ei meeldi, kui teda rumalaks peetakse. Isegi kui me ise vastupidises veendunud oleme…

Pikk jutt sai. Ilmselt kohati arusaamatu ja jabur ja mõttetu. Ja igav. Aga… Need on mu viimase kuu uitmõtted. Sest elumuutus on minu jaoks nii suur. Ilmselt ka mu laste ja mehe jaoks.Enam pole nii, et kui Lauri on kuskil välismaal siis lihtsalt jätan lapsed lasteaiast koju, sest see on mugavam. Muutusi tuleb. Aga nagu Joosep ütleb “ küll me hakkama saame”. Ja Emma ütleb “Nüüd on ju töö olemas. Nüüd ei saa enam kuhugi taganeda”. Ja Pauliine teeb lihtsalt kalli ja ütleb “ Mina jään ikka teie pesamunakeseks”. Ja Lauri … on lihtsalt tugi. Alati . Ja igas asjas…

“Meil siin valmivad õunad”. Valge klaar on raskuse all lookas. Lauri pani okstele toed. Ja mina olen teinud 15 purki õuna ja pirnikompotti. Teen veel… Moosi ja kompotti ka … Nii palju kui jõuan. Ja köögiremont tuleb ka lõpule saada. Ja käimas on PIKA PUHKUSE viimane nädal…. Päikest teile kõigile, lähedal ja kaugel.










Amanda posted @ 13:56 - Link - kommentaarid (27)



324811 visits