Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
31 August 2010
KÜLASKÄIK HALDJAMAALE
Vol 2

Ega minuga on nii, et kui ma millestki innustun, siis ma võin selle asjaga tegeleda hulka aega. Nii ka nüüd nende ripatsite ja kõrvarõngastega… Aga erinevaid haldjaid sattus mu ette nii, et tahaks ikka seda ja teist veel proovida…
Nüüd siis proovisin veel. Kuigi koguseliselt hakkab juba tulema jälle see staadium (nagu nööpidega) et kuhu need kõik panna….

Seekord siis selliseid “mudeleid”…

Esiteks kunstnik Alphonse Mucha loominguga ripatsid… Alphonse Mucha oli Tsehhist pärit Art Nouveau kunstnik (elas 1860-1939), kelle stiil on selgelt äratuntav ja tema joonistatud naised minu arvates väga kenad ja muinasjutulised…



Pildistasin mõned ilma konksudeta ka. Tundus, et niimoodi püsti pannes jäid kuidagi paremini näha…
Need haldjad mulle nii väga meeldivad… Sellised mõtiskluspäeva haldjad…





See parempoolne seebimulliga on laste lemmik…
Ja keskmine ohakaga tuletab meelde, et ka umbrohtudel on omad kaitsehaldjad.
Ja väga meeldib mulle see vasakpoolne. Oi kuidas ma tahaks uskuda, et kevadel on meie nägemata niidul väikesed haldjad, kes lilleõisi kirkamaks värvivad….





Veidi roose vahele…





Ja moonid ja väike moonihaldjas…




Pean hoiatama, et neid tuleb ikka veel, sest osad pildid keeldusid täna fotokast arvutisse kolimast. Nii et, kannatage välja. Samas… kuna jäädvustan ka enda käsitöökroonikat, mis siis ikka, tuleb palju tuleb…
Amanda posted @ 10:15 - Link - kommentaarid (27)

28 August 2010
Käsitöövaba.

MEELEOLUD MAALT
Vol 8
Augustikuu bluus


Pean tunnistama, et ega mulle augustikuud väga ei meeldi. Või, meeldivad küll, aga…

Augustikuu algusega tuleb hinge mingi seletamatu nukrus. See ei ole seal kogu aeg aga on teatud märgid, mis seda seletamatut nukrust meelde tuletavad. Sellised märgid, mis seonduvad ainult augustiga.

Näiteks see, et floksid hakkavad ennastunustavalt õitsema. Ma armastan flokse. Mulle meeldib nende pisikeste õite küllus varre tipus. Mulle meeldib nende väikeste õiekeste kuju, mis on nii lihtne aga samas nii mõjuv.

Mulle meeldib isegi see, kui floksid pudenema hakkavad ja lillealune muru täitub selle ülemise pildi veidi närtsinud variandiga.
See on nagu peegelpilt järve pinnal. Kus reaalses maailmas on kõik kirgas ja selgepiiriline aga siledal veel peegeldub veidi tuhmim versioon. Sama on minu arvates floksidega. See “järvepiir” läheb nende puhul kusagilt varte keskosast ja langenud õied ongi nagu tuhmim pilt päris lilledest.

Lauri vanatädi ütleb, et talle floksid ei meeldi- ajavad liiga palju “pudi”. Ilmselt on minus loomupärane lohakus nii sügaval sees, et mulle meeldib see “pudi” ka.

Vahel taban end mõtlemast , et floksid on minu jaoks nagu sümbolid elu ringkäigust. On tärkamine, on arenemine, on õitsemine ja on närbumine. Aga nagu on inimestega, nii on ka taimedega… Mõni närtsib kiiresti ja suht järsku ja inetult. Aga mõni on ka veidi närtsinuna värvikirev ja rõõmutoov ja lõhnav…Nii on lugu ka floksidega.





Teine lugu on sirtsudega. Nende rohutirtsudega. Nemad on tõelised sügise-ennustajad. Kui juba oma väikesed viiulid välja võtavad ja “saagima” kukuvad, siis on kohe selline igavikuline ja nukkel olemine. Et nüüd pole enam kaugel. Ja pole enam pääsu ka…

Kummaline on see, et ükskõik kuidas ma püüan tähele panna, ei õnnestu mul kunagi tabada selle orkestri “harjutusperioodi” Ikka on nii, et ühel päeval mõni üksik kusagil plõnnib oma viiulikeeli häälde ja järgmisel…paneb orkester hooga mängima! Tunne on, nagu saaksid sügisega lagipähe. Kummaline on see värk…



Ja ööd on siin pimedad. Mitte ainult isetegijate vaid üldse kõigi jaoks. Peale jaani öeldakse, et nüüd hakkab kukesammul pimedamaks minema. Aga tegelikult… Avastad jälle ühel hetkel, et öö su akna taga ei ole enam kumav. Vaid ongi öö- pime, tume, salapärane ja vieid kõhedusttekitav. Mulle ei meeldi väga pimedus…

Pimedal ööl, keset metsi ja põlde linnuteed vaadates, suudan ma küll rõõmustada selle vaatepildi selguse ja erakordsuse üle… aga mitte igavikulisuse üle. Lauri armastab siis mõtiskleda selle üle, et need on ju tegelikult juba kustunud kauged tähed, mille valgus meieni jõuab. Aga mind ajab see mõte pigem närvi kui meeldib… Sest just siis tunnen, et “igavik vaatab siis otsa”(nagu ütles J. Viiding) ja see viib mind veel rohkem mõttele aja kiirest rännakust, igavikust ja meie kaduvväiksest hetkest siin linnutee all…

Nii et tegelikult mulle august väga ei meeldi. Sest valgus hakkab siis järele andma ja edasi saab minna ainult tumedamaks ja pimedamaks. Kuni jõuludeni… Siis hakkab hea tahte ja inimeste hingevalgus kiirgama nii tugevalt, et veidikene valgemaks saab kogu ilm.

Aga oma mõtte ja tahtejõuga suudan ma igal augustikuul ikkagi suruda igavikumõtted kuhugi hinge tagumistesse soppidesse ja tunda rõõmu lihtsatest asjadest. Nendest samadest…

Flokside õitefestivalist.
Soojadest õhtutest.
Küünlavalgel grillpidudest kalliste sõpradega.
Ja isegi ritsikate suvelõpukontserditest…

Sest muidu ei oleks ju august suvekuu vaid sügise-ootamise kuu. Aga suve on meil niigi nii hirmus vähe… Ja tegelikult sisaldab august lisaks vastuolulistele tunnetele ka palju ilu…













Amanda posted @ 15:36 - Link - kommentaarid (12)

26 August 2010
KÜLASKÄIK HALDJAMAALE

Minuga on nii, et kõik käib hooti ja meeleolude ja tähtede ja enesetunde ja tont teab veel mille järgi. Vahel lihtsalt olen ja kulgen (ja iga päev mu elust küll mingit suurt tegu tehtud ei saa, nagu vahel esmaabi raamatutes soovitatakse. Vahel lihtsalt saab päeva kirja.) Aga siis vahel innustun ma millestki väga ja siis ma kohe sebin ja toimetan ja teen. Ja olen ise jube õnnelik, rahulolev, närviline, murelik, vihane, jälle õnnelik, rahulolev jne. vastavalt sellele, millises staadiumis mu töö või project parasjagu on. Ja loomulikult ei lõpe kõik projektid totaalse rahuloluga, mõnedega jääb midagi kribelema, mõnega…

Aga aitab niisama jutust.

Eelmisel nädalal avanes mul võimalus teha külaskäik ühele toredale maale. Haldjamaale… Et vaadata ja uurida nende tegemisi ja toimetusi. Nagu te aru olete saanud, on mul muude kiiksude hulgas küljes ka väike pildistamise ja asjade jäädvustamise kiiks… Ja nüüdki kasutasin ma seda ära (mitte küll päris ise pildistades) . Ma jäädvustasin haldjaid nende toimetustes. Okstel kiikumas, lilli värvimas, mõtisklemas elu üle lillede peal, vestlemas konnadega, mängimas seebimullidega… Neil endil ei olnud selle vastu midagi. Mõned olid valmis isegi marjade ja linnukestega koos poseerima. Õisi täis õunapuuoksal istuv kelm kevadehaldjas kõigutas naerdes jalgu… Kenad mälestused said…

Ja et killuke haldjate imelisest maailmast mul ka argipäeval kaasas oleks, jäädvustasin osa nendest mälestuspiltidest ehetes… Ma usun, et kellelgi neist ei ole midagi selle vastu, et nende toimetused maailma laiali kanduvad . Luba ma küsisin ja selle ma sain. Nüüd ongi nad kõrvarõngastel ja ripatsitel… Toovad meeleolu minu päevadesse ja öödesse… Ja annavad oma õrnade tiibade sipsutustega sära argipäeva… Ja väikese kiiksu ka.

Nad on pisikesed ja peene joonega jäädvustatud, nii et neid pole kerge märgata. Aga haldjaid märkavadki ainult need, kellele selleks hinge, silma ja südant on antud… Ja nii on ka need haldjad nähtavad vaid neile, kes tahavad uurida. Sest kaugelt vaadates tunduvad kõrvakad ja ripatsid lihtsalt värvirõõmsad. Aga kes soovib, see ka näeb…

Sellised nad said… Kaks ööpäeva olen vaimustunult nende tegemisi proovinud lihtsalt ja selgelt ehetesse jäädvustada. Et oleks sellised veidi kodukootud ja mitte liiga üleklanitud mälestusekillud. Olen selle ajaga tunneteskaalal läbinud pea kõik eelkirjeldatud tundefaasid. Aga kui õunapuuhaldjas mulle sosistas, et tema tahaks minuga esimesena koos siin ilmas seigelda, siis täitis mind küll tohutu rahulolu.

Ja Maa-ema oli ripatsil ka juba täna minuga kaasas. Selle nime pani talle muide Joosep, kui mu kuivavaid ehteid uuris.

Väike kokkuvõte teilegi külaskäigust haldjamaale…
(Vabandan pildikvaliteedi pärast. Nii pisikesi asju on jube raske pildile saada...)

















See on Maa-ema…







Neid on veel… Aga jätame teiseks korraks ka.

Mõned roosipõõsad jäid ka pildile.



Amanda posted @ 18:30 - Link - kommentaarid (19)

MEELEOLUD MAALT
Vol 7
ehk Punna maa-sümmipäev

Viimane sellesuvine puhkusejupp sisaldab endast maal olemist. Sisaldab autolahvka külastusi (ühel korral ootasime üle tunni, et pakk pelmeene ja 5 jäätist kätte saada. Ja Otto oli kodus solvunult padjanurga ära närinud.)

Me käime ka meie küla lähedal asuvas talumuuseumis. Küll on see käik õpetlik ja mõnus. Ja rõõmustav ka, sest meie imetlus kuulub ka Joospile, kes tunneb paljusid vanu esemeid ära, teab nende funktsiooni, julgeb oletada. See annab meile uskumise, et meie käigud mööda Eestimaa erinevaid muuseume ja vanavaralaatu ja mida veel… et need pole olnud tühjad käigud. Vaid et neist on midagi meelde jäänud ja et see vanavarahuvi seeme on külvatud viljakasse mulda.

Peame ka Pauliine “sümmipäeva”. Kõige lähematega… Vanaemad-vanaisa, vanavanaema-isa, tädi, onu… Kõik on ikka nii nagu tavaliselt… maal. Laud ikka vanas stiilis. Ja tüdrukud tõeliselt “talulikud”… Ja ühele maa-sümmipäevale sobivad.



Ainult tort on ebatavaline. Printsessikas! Selline nagu siin foorumis Sirtsuki blogis esimest korda nägin. Niipea, kui tüdrukud seda nägid, hakkasid nad paluma, et ma nende sünnipäevadeks ka sellise teeks. Ja seda videot, kus seda tehakse… no seda meil vaadati ikka nagu multikat. Mitu korda ja järjest.

Aga minu tort… Põhjade tegemine läheb üsna ladusalt. Kuna oleme maal, siis kasutan valmispõhju, millest “koostan” seelikuosa. Aga viimane kiht on plaanis teha vahukoorest, roosadest pisikestest beseerosettidest ja punastest sõstardest (osad koos vartega, et oleks … selline “disainkleidilikum”) No see tegemine…. Kas te olete üritanud teha vahukoorega kaetud torti 32 kraadises kuumas ja niiskes? Enne äikeseaegses lämbuses? Mina ka ei olnud… Aga kõike tuleb proovida! Ja ma proovingi. Igatahes on vahukoorega nii, et ega ta sinna tordile “kinnituda” ei taha ja kui ma pritsist viimase turtsu maitseks võtan, siis selgub, et selle ajaga on vahukoor ka hapuks läinud. Õnneks mitte see, mis tordil on.



Pauliine ja Emma jaoks on see ilusaim tort maailmas. Minule meenutab ta printsessi pärast eelmise õhtu tantsupidu-selline veidi lössis ja räsitud. Ja see tort on kaugel sellest ilust, millega ma tegelikult kavatsesin maha saada. Aga maitse välimuse all ei kannata ja elamuse saavad kõik.



Kui väike kolmeaastane printsessike unne suigub, pea minu süles, jääme meie –ülejäänud-veel õhtut nautima… Ja õhtu iseenesest on ilus, soe ja rahulik. Mul on hea meel, et Pauliine on sündinud augustis- nii on meie peres ka üks sünnipäev ilusal ja päikselisel ja soojal ajal.




Amanda posted @ 05:17 - Link - kommentaarid (19)

25 August 2010
ELUMÄRK

Annan endast märku, et olen elus. Ja mille muuga üks endine nööbivabriku koristaja ennast ikka meelde tuletab, kui nööpidega (alter ego ka ju Adeele Nööp).

Seekord said sellised…. Vaja nüüd neile koht leida! See tundub see kõige keerulisem, sest neid nööpe on ju kogunenud…



Ja ikka ühe prossi pidin ka ikka sekka sokutama.



Aga korralikemateks käsitöödeks napib praegu vaimu- ja füüsilist jõudu. Kuigi väike isetegemisetuhing käis eile-üleeile üle küll. Aga praegu ei jaksa neid presenteerida. Et siis millalgi hiljem….

Lisa:panen siia selle salfaka pildi ka,millest need nööbid seekord sai tehtud.


Amanda posted @ 10:09 - Link - kommentaarid (21)

10 August 2010
ÄKILISELT ÄKSISTATUD TEKSAD

Tegelikult on isegi veidi piinlik- pidevalt postitan olustikupildikesi ja ei mingit käsitööd. Kuigi ma seda ka ikka teen. Nüüd mõtlesin, et viimane aeg oma äkilised teksad välja panna. JA kuna eelmise postituse lõpus lubatud sai, siis … lubadusi tuleb täita.

Kui me Muumimaa-dessanti planeerisime ja ma plikadele Sokikese mütsid tegin, siis tuli nii kange tahtmine endale ka mõned kaunimad “sulekesed” külge pookida. Et noh, endale ka midagi uut ja ilusat või nii.

Kuna teada oli, et reisil peab olema mugavalt riides ja mul olid juba mõned püksid välja otsitud, siis ühed saidki “projektiks”. Projekt ise lihtne. Kuna teksad olid veidi liiga pikad, siis tegin nende pikkuse parajaks ja allaäärde õmblesin Äksi triibuga puuvillase kanga. Tulid täisa kabedad. Ja Emma teatas järgmisel päeval, et tema tahab ka selliseid triibuäärtega teksasid. Küll on see tore, kui lapsed ka rahvariidemotiive tahavad kanda…


Amanda posted @ 09:44 - Link - kommentaarid (11)

09 August 2010
MINU BEEBI
Ehk Pauliine sai täna 3 aastaseks.

Jah, meie pisikene pesamuna sai täna juba kolmeseks. Alles see oli kui ta ilusal augustikuu õhtul (mis oli sama kuum kui sel aastal) ilmale vupsas. Ja nüüd on see väike pisike roosa trull juba 3 aastane.

Eile, kui me rääkisime mis päev täna tuleb, ütles ta korraks isegi “sünnipäev”. Ja see oli veidi nukrakstegev… Sest ta tundus nii suur ja asjalik. Siiani on ta ikka öelnud, et tal tuleb “sümmipäev”.

Aga jah, aeg lendab kiiremini, kui me seda ise tahaks… Kunagi pidasin arusaamatuks ja totraks, kui minu ema oma õdedega rääkis, et “mida vanemaks sa saad, seda kiiremini lendab aeg”. Siis mõtlesin ma täitsa tõsiselt, et mis jura nad ajavad. Aastas on ju ikka 365 päeva ja 12 kuud . Aga näe, vanade inimeste tarkused peavad paika ja see lastega kodus olemise aeg on tõesti läinud järjest kiiremini…

Tänane tähistamine läks rahulikus ja stsenaariumivabas meeleolus. Kuna Lauri puhkab jälle, siis saime kogu perega aeglaselt ärgata. Pauliine oli Emmaga esimesena üleval ja ega me sundinud teda ka enam voodisse, et mine ja pane silmad kinni. Et siis me tuleme ja laulame… See kõik jõuab hiljem tulla. Nüüd tuli ülevalt korruselt alla üleöö kolmeseks saanud pisipiiga. Naljakas, eile õhtul, kui Lauri ta magavana autost voodisse viis, oli ta veel kahene…

Ja siis ootasime Joosepi ärkamist. Ja peale seda oli tort ja lilled ja kingitus. Üksainus. Printsess Tuhkatriinu… Ma olen siiralt seda meelt, et tänapäeva lastel on mänguasju ilmselgelt ülearu ja seetõttu ei kuhja ma ise neid juurde. Niikuinii toovad sugulased süle ja seljaga ja igasugu värki. Ja ega ei ole ju viisakas keelata ka… Nii püüamegi ise hoida mõistust õige koha peal. Seda enam, et oleme püüdnud lastele ka seda õpetada, et kingitus ei pea tingimata olema mingi ASI või mänguasi. Seetõttu rõõmustab mind tohutult näiteks see, et kui me Pauliinelt küsisime, et mida ta kingiks tahab, vastas ta täiesti rahulikult “Apelsinijogurtit”. Millest moraal, et tegelikult…. Tegelikult ei tahagi lapsed tingimata suuri ja udupeeneid ja kalleid mänguasju vaid hoopis midagi lihtsamast lihtsat. Emma eelmise aasta sünnipäevasoov oli see, et ta saaks sõpradega mängutoas sünnipäeva pidada. Muud ei midagi… Et saaks lihtsalt olla koos heade sõpradega ja mängida. Lihtsad asjad teevad lapsed õnnelikuks….

Aga lilled olid ja küünlad ka ja tort (seekord võtsin hommikuks poest). Ja kui Emma ja Pauliine kingitud printsessi imetlesid, tegi Joosep köögis Punnale sünnipäevaüllatust. Kuna Pauliine soov oli, et kui sugulased tulevad sümmipäevale, siis oleks ka Printsessitort (nagu siin Sirtsuki ja kellegi blogis veel) siis tuli Joosepil kohe idee tänane tordike mugandada. Väike Maasikatüdruk pandi ilusti toidukilesse ja tordi keskele. Nii nagu peab… Ja videost vaadatud… Pauliine oli kohe väga rõõmus. Ja mina ka… Sest kuigi ma plaanin ikka ise ka proovida seda printsessitordi tegemist, siis soojendas minu südant mõte, et vanem vend oma õele sel viisil rõõmu teha tahtis.







Ja Pauliine on ikkagi selline pisike armas pesamuna. Tema on kohe selline eriline “mesimummuke”. Nii Joosep kui Emma on ka sellised hästi kallilapsed, neil tekib kõigil aeg-ajalt vastupandamatu soov kallistusi jagada. Ja mis saab meil Lauriga selle vastu olla, kui lapsed tahavad sülle või kaissu või kalli või musi… See aeg on ju nii lühike niikuinii.

Aga Punna… Tema ronib kaenlasse ja räägib magusa-magusa häälega “Minu emme. Minu palim emme!”. Ja siis on kõva-kõva kalli ja väike musi”nops” ka .

Kuu aega tagasi sain teada, et ühed meie armsad sõbrad ootavad oma neljandat last. Muidugi lõi see minulgi tunded ja tahtmised ja soovid ja emotsioonid ja reaalsuse üle pea. Ja eks me siis kodus veidi seda teemat arutasime ka. Paar päeva hiljem ütles Pauliine mulle” Emme, mina olen ikka sinu beebi. Mina jään sinu beebiks.” Kui ma kulmu kergitasin ja küsisin, et ahsoo? Siis vastas Punna” Mina sinu beebiks jään. Sina tahad ju beebit endale.” Vaat nii… Nii me siis kokku leppisimegi, et vähemalt mingi aja võib ta olla beebi. Sest see teeb “emmele lõõmu ja Punnale ka”.

Ja nii ongi meil tänasest kodus juba 3-aastane beebi…

Siin mõni tagasivaade kolmele aastale…

Kolm aastat tagasi okstoobris, Emma sünnipäeva ajal.


Suvi 2008.





Mõned unenäited (oi, te ei kujuta ette, kui palju erinevaid meil neid on)



Ega meie peres on nii, et kui on harjumatu vaikus, siis see ei tähenda, et laps on pahanduse peal. See tähendab, et ta on kuhugi magama jäänud. (selle konkreetse puhul rääkisin kirjastuse raamatupakkujaga umb 3 min. ja sellel ajal siis…)



Veel und…



JAh, ka järgmises asendis on võimalik magada.



Meenutused Esimesest sünnipäevast





Kohe-kohe kahene.



Ja täna. No mis on kolmeaastase elul viga, kui sul on tort ja pulgakomm!



Käesolevaga luban pühalikult, et järgmine postitus tuleb ainult käsitööalane. Punkt.
Amanda posted @ 16:32 - Link - kommentaarid (22)

08 August 2010
TUULEVAIKNE ÖÖ TUULEVAIKSEL PÄEVAL

Käisime täna kontserdil. Selle suve KONTSERDIL. Tuulevaiksel ööl…

Kummaline on see, kuidas elus on teatud asjad määratud minema nii nagu nad ise tahavad. Mitte alati nii nagu meie tahame. Ma püüan ikka endale meelde tuletada ütlust “Iga halb on millekski hea”. Sest kui pole millegi päris fataalsega tegemist , siis reeglina on vaja veidi endaga tööd teha, veidi oodata või veidi tegutseda… Ja tihtipeale õnnestub siis see halb kuidagi hääks mõelda, tegutseda või ära oodata… Ja oledki jälle kogemuse võrra rikkam…. Vahel õppetunni võrra ka… Vahel millegi muu võrra… Hingesuuruse… Mille iganes.


Me teadsime algusest peale, et me läheme SELLELE kontserdile. Sest me oleme Jaan Tätte ja Marko Matvere kontsertidel käinud …. No ma ei tea… Aegade algusest peale. Meie endi aegade…

Ja me teadsime, et me tahame minna Rapla kontserdile. Sest teine lähim koht oleks Tallinn. Aga sinna ma minna ei taha. Selleks on mul mitmeid põhjusi, aga see selleks… Ja teiseks on Rapla peaaegu sama kaugel aga palju väiksem, armsam ja südamlikum koht. Täna õhtuks oli planeeritud viimane konrsert. Ja sellele me minema pidimegi.
Aga mitmete asjade kokkulangevuse tõttu (millest viimane oli see, et piletite ostu hetkel jooksis arvuti kinni ja kui selle uuesti lahti saime siis oli õhtune kontsert läbi müüdud) jõudsime me hoopis päevasele lisakontserdile.

Nii oligi meil täna tuulevaikne päev Tuulevaikse ööga. Esiteks oli täna loomulikult tohutult palav. Varjus 32 kraadi… Rahvast palju. Vaid aeg-ajalt tõi tuulehoog leevendust ja inimesed keerasid oma päikeses põlenud näod vastu hetkelisele jahutusele. Päevasele kontserdile kohaselt lapsi palju. Meie võtsime kaasa ainult Joosepi, kes kindla peale sellise pikkuse kontserdi ilma paiga peal “nihverdamata” ära istub. (Pärast muidugi läks nii, et nad Lauriga vahepeal ikkagi liikusid jäätist ostma, sest lihtsalt nii pööraselt kuum oli. Aga vähemalt oli ta rahulik, ei jonninud, jorranud ega rääkinud kõva häälega). Tüdrukud “komandeerisime” vanaema-vanaisa juurde. Sest nende “istumisvõime” peale pole me veel kindlad.

Nüüd kontserdist… See oli ilus. See oli SEE kontsert. See, mis läheb hinge. See, mille puhul tahaks kuulata uuesti kõiki laule ja jutte. See, mille puhul tahaks, et see kestaks veel ja veel ja veel. Peale esimesi laule ei olnud ma enam ka nii kurb selle üle, et me õhtuse kontserdi piletitest ilma jäime. Panin silmad kinni ja nii ei näinud ma ka kõike seda sagimist, mis paratamatult päevaste kontserditega kaasas käib…

Aga Jaan Tätte oli oma tuntud headuses, tema lood on alati nii vaimukad ja samas tihti sügava tagamõttega. Küll on hea, et ta meil olemas on. Seda mõtlesin just täna, kui ta jutustas lugu oma esimesest kontserdist, mis sugugi eriti hästi ei läinud… Mõelda, kui hea, et ta esialgsest tagasihoidlikust edust ei heitunud ja ikkagi edasi laule kirjutas. Kui palju vaesem oleks meie Eesti muusikapilt ilma tema loodud lihtsate ja südamlike lugudeta. Me just Joosepiga täna rääkisime, et kuulaku ta laulu sõnu, sest igas laulus on sees nagu jutustatud lugu. Ilmselt selle pärast ongi need nii selgesti ja kergesti mõistetavad, et need räägivad lihtsatest asjadest, lihtsatest rõõmudest… Ja lihtsatest valudest… Need laulud on head… Nad on hea inimese laulud … Headele inimestele ka, ma arvan.

Koos Marko Matverega on nad loomulikult söönud ära mitu puuda soola ja mida kõike veel. Ja selles nende omavahelises üksteisemõistmises ongi nende fenomen. Tänu sellele kõlavad ka nende hääled kokku nii, nagu nad olekski kokku kõlama loodud.

Ja ansambel “Udupasun”- nemad olid sama nooruslikku särtsu ja entusiasmi ja sügavust täis nagu eelmiselgi aastal.

Aga selle kontserdi tõelised üllatajad olid “taustatüdrukud” (Liisi Koikson ja Maarja Liis Ilus) nagu Jaan Tätte neid naljaga pooleks tutvustas. Tüdrukud kõlasid hästi nii üksi, kahekesi kui ka kõik koos lauldes. Ja nad olid tõesti selle “kamba liikmed”. Mind kui märgade silmadega inimest ajas pea iga laul nutma. Nagu ka Maarja Liisi lauldud “Õnneseen”. Nii armas oli juba see mõte, et Jaan Tätte palus tal esimest korda üle 26 aasta seda laulu laulda. Teate küll, seda “oma ema ükski lill ei ole näinud, üle aasa käsikäes nad pole käinud…”. Ja see oli nii ilus. Täna, palju küpsema ja arenenuma laulja suust kõlas see hoopis teistmoodi kui kunagi, kui ta oli ise veel päris pisike “õnneseen”.

Liisi Koikson laulis “Papake pai” laulu nii armsalt, nagu oleks see tõesti olnud ühe väikese igatseva tütrekese laul oma meremehest isale. See laul sai hoopis teise mõõtme… Ma tõesti loodan, et isa sellele tütrekesele ka soovitud räti kaasa tõi…
Ja Tõnis Mäe kirjutatud “Kirjutan sulle, kas kuuled, on teil hommik, või on õhtused tuuled” .. Teate küll seda laulu… Küll on ikka Liisile antud imeline hääl, nii puhas ja sillerdav ja helge, nagu allikavesi…

Ja kui nad kõik koos mitmehäälsena (ma isegi ei tea kas nelja, viie , kuue või kümnehäälsena) laulsid “Ma tahan olla öö su akna taga….” Siis oli mul küll selline “kanade mäss” (kananahk) peal, et see oli kohe kummaline… Väljas on üle kolmekümne kraadi ja mul külmavärinad.

Muidugi oli kontserdi ilus punkt “Tuulevaiksel ööl”. Seda elavas ettekandes kuulda… Kogu see plats muutus ühe hetkega hiirvaikseks. Et kuulata... Ma panin silmad tugevasti kinni nagu nii mitmel korral varem selle kontserdi ajal… Ja siis oli minu jaoks ka kontsert mitte päeval, vaid õhtul… Ja silmade eest vilksatasid läbi eelmise aasta tantsupeo ilusaimad kaadrid, kõik see rõõm ja ühtsustunne…. See oli nii hea ja nii õige tunne…

Rahvas tõusis püsti ja aplaus oli selle tunde vääriline.



Peale seda laulsid tüdrukud maailmarändurite teelesaatmiseks “Purjeparandaja laulu” ja see… oh. Pärast rääkisime Lauriga, et selle laulu ajal saime lõplikult aru, et nüüd on neil meestel tõesti minek varsti käes… Ja kaks pikka aastat tuleb ilma nende toredate laulude ja lugudeta läbi ajada… Õnneks on olemas plaadid…



Kontsert sai läbi… Leivad said Jaanile ja Markole antud… Nagu väike traditsioon ikkagi… Juba… Jaanile tuli isegi meelde eelmise aasta leib. Liisile ja Maarjale olin kaasa võtnud moonidega prossid. Mõlemad olid rõõmsalt üllatunud. Ehk ei olnud see liiga tobe ega pealetükkiv. Sest see tuli tõesti südamest… Ma sain oma tänu väljendatud… Ja ma olen õnnelik… Sest vahel mulle tundub, et me oleme oma tänudega veidi kitsid… Või siis tagasihoidlikud… Ja ma olen üritanud seda oma jõudu- ja julgusmööda muuta. Et kui ma olen kellelegi siiralt tänulik või millestki vaimustunud, siis ma seda ka ütlen… Et pärast ei jääks endal kripeldama…





/Liisile sai ühe mooni ja kellukestega ja Maarja Liisile kahe mooniga pross/

Tagasiteel vaatasime kuumavat maad, kollaseid ja juba pruune viljapõlde… Flokse aedades õitsemas… Traktorit põllul töötamas… Kahte kurge tee ääres… Ja siis ütles Joosep, et see oli parim kontsert, kus ta elus käinud on… (ega ta peale laulupidude ja Estonia lastekontsertite ja Musamari kontserdite jne. pole palju käinudki). Eriti õnnelik oli ta Jaan Tätte autogrammi üle. Tema elu esimene… Hea, et just sellise muusiku käest…

Õhtul, kui me tüdrukud Viimsist ära tõime, tuli linna peale selline äikesetorm, et mina pole küll hulka aega sellist näinud. Läbi linna sõites oli mul vahepeal isegi veidi hirm, sest sähvimine käis nii tihedalt. Aga…



Kell üheksa algas see õhtune kontsert. See, mille piletitest me ilma jäime… Aga iga halb on…. Ma ei tea, milline oli ilm õhtul Raplas. Ma loodan, et mitte nii tormine ja tuuline ja vihmane kui siin pealinna kandis. Et saaks nad oma kontserdi veel ära teha. Samas tean ka, et oma praeguse tervise juures (kolmandat korda suve jooksul väga vastikus köhas, teadmata ikkagi kindlalt kas see on miski lihtne haigus või midagi kroonilisemat ja kehvemat...) oleks õhtune jahedamas õhus kontsert olnud mulle ilmselt liig… Ja nii läkski, et miski seletamatu jõud suunas meid kontserdile täna päeval….

Ja me nautisime tuulevaiksel päeval Tuulevaikset ööd….
Amanda posted @ 20:54 - Link - kommentaarid (12)

04 August 2010
MEELEOLUD MAALT
Ehk ALANUD AUGUSTI VALGUSES
Vol 6

Kui tihti me räägime sellest, kui kaunid on varakevadised esimesed lilled ja tärkav loodus. Kuidas me armastame sinililli või kullerkuppe või lumikellukesi. Või pojenge (imetlen nende rikkalikku ja lihtsat ilu!). On neid, kes jumaldavad roose (mina armastan neid kunstis ja romantikas aga tegelikus elus, pean tunnistama, eelistan iga kell rukkilille, pojengi, mooni või karikakart. Isegi ei tea, miks)

Ühesõnaga, me armastame kaunist kevadet ja naudime ilusat suve.

Aga seekord maale sõites ja tulles avastasin end mõtlemast selle üle, kuidas me naudime lilli ja sellist “tärkavat” suve aga suve keskpaigas… siis algab selline vaikelu. Noh, olen ju juba maininud seda igaviku tunnet. Ja mingil moel tundub, et ma isegi suigun nag mingisse unne või sudusse ja olen nagu kõige ümbritsevaga … harjunud? Leppinud?

Aga nüüd sõitsime mööda oma tavalisi külavaheteid… Ja äkki ärkasin sellele augustikuu ilule. Vaiksele, rahulikule, unisele… Voogavatele viljapõldudele… Sain aru, kui õnnelikud me tegelikult oleme, et meile on antud see võimalus niimoodi kulgeda. Mööda tolmavat kruusateed. Kahel pool kuldne meri… Ühel pool veidi tumedam, peaaegu üleküpsenud nisu… Ja teisel pool, helekollane ja lõputult laiuv rukkimeri… Taamal sügavrohelised metsasaared… Ja üle selle kõige hele-hele sinine taevas. Taevas tohutu suured ja õhulised pilvemassiivid. Osad ka sellised pesueht “Navitrolla pilved”… Ilus…



Me ronime Lauriga ikka aeg-ajalt autost välja ja pildistame ja vaatame. Ja seekord hüppame üle laia kraavi, et pääseda ligi sellele pea iga eestlast liigutavale kooslusele- viljapead ja rukkililleõied. Ma tean, et rukkilill põllus on tegelikult umbrohi aga minu jaoks on ta ka visaduse ja järjepidevuse ja kanguse ja lihtsa ilu sümbol. Nii nagu eestlased isegi… Nii on ka tema, suures meres veidi üksikuna ja vahel mittesoovituna ikkagi oma ilu ja rõõmu jagamas. Kui me autosse tagasi saame, on meil mõlemal alati paar “teraoksa” kaasas ja siis mugistame värskelt kooritud nisuteri ja need maitsevad palju paremini kui poest ostetud sai…
Maalt koju sõites töötab ühel teeäärsel põllul traktor. Seda jälitab suur hulk kurgesid. Loeme kokku… Kakskümmend kuus. Nii suurt parve näeb harva…













Ja äkki saan aru, et selline tasane igavikuline vaikelu on ka ilus. Sama ilus kui esimesed kevadised tärkavad rohulibled või roosiaia külluslik luksus. On lihtsalt teistmoodi ja veidi erinev ilu… Ja sellest mõttest hakkab hea.



Amanda posted @ 14:40 - Link - kommentaarid (9)

03 August 2010
Vabandan nende ees, kes loevad ainult kästiööga postitusi. See on kahjuks jälle ilma…

MEELEOLUD MAALT
Vol 5

Üks suurimaid rõõme siin elus on veeta soe suveõhtu looduskaunis kohas armsate sõprade ja hea söögiga. Selles olen ma veendunud. Kuigi kõigi elu on kiire, tuleks meil rohkem olla koos nende kallitega, kes on tõesti hinge ligi. Kellega oled ülikooli ajal koos ära söönud sadu kilosid kartuleid (+ sinna juurde need mitmed puudad soola). Kellega koos oled kogenud fantastilisi reisielamusi. Kellega koos oled rõõmustanud kogu selle sõpruskonna laste sünni üle…

Meil oli sellel nädalavahetusel selleks aega. Me kõik võtsime selle aja. Ja see kinnitas seda tõde minu jaoks veelgi.

Meie esimesed sõbrad jõuavad kohale laupäeval veidi peale keskpäeva. Lapsed alustavad oma mänge… Jooksmist “tubade ringi” peal on küllaga. Tänapäeval ju väga ei ole võimalust ühest toast teise joostes majale sõna otseses mõttes tiir peale teha.

Peatus on rehetoas ainult siis, kui plaadilt hakkab kostma Ska Faktori “Tulge, lähme tantsupeole!”. See paneb jooksumängule ajutiselt punkti ja kolm haldjatüdrukut keerlevad rehetoa vanade palkide vahel rõõmsalt tantsus… Tantsupeo “Meri” lauludega plaat paneb alati kellegi rehetoas jalga keerutama. ALATI ! See kohe nagu sobib sellesse aega ja ruumi nii valatult.

Aga meie toimetame õues. Niidame muru, tõstame oksi lõkkeasemele oma aega ootama. Toimetamist ja tegutsemist on kõigile. Joosep tõmbab vahepeal onu Karli jalkamängu ja siis on tükiks ajaks kahel “poisil” mängu ja naeru ja täpseid sööte…

Kella kuue ajal tulevad järmised. Nüüd on nad kohal, kõik me kallid sõbrad…
See on kummaline ja imeline ühtaegu, kuidas selliste vanade sõpradega see suhe on. On võrratu olla vaba ja teada, et tunneme üksteist juba nii kaua ja nii hästi, et pole vaja “olla”. Kui eksidki mõne lausega või ütled midagi totakat, ei ole vaja muretseda, kuidas see paistab. Sest kõik tunneme üksteist nii läbi ja lõhki, et teised teavad ikkagi mida sa tegelikult silmas pead.

Me teeme valmis salatid. Need kuluvad sellisel kuumal ajal hästi ära. Kehakosutuseks… Paremini kui rasked toidud.

Poisid, need meie mehed, veavad rehetoast aida alla vana kapi, et minu vanavanaisa viljakirst saaks oma õigustesse astuda. Jaanilaupäeval toimetas Lauri vend selle meile kohale aga kappi pole me jaksanud eest tõsta. Kõik võtab ju ruumi ja kui palju vanu suuri asju ühte tuppa panna, ei olegi tulemus hea vaid liiga kitsas… Nüüd on jälle ruumi rohkem.

Siis viivad mehed laua alla niidule, päikese kätte. Ja valged linad saavad peale…



Esimesena läheb grillile fooliumis lõhe ja oi kui hästi see maitseb, kui ta ükskord seal maha saab! Ja salatid kaovad kiiresti. Me küpsetame terve kolmeliitrise potitäie paprikaid, baklazaane, suvikõrvitsaid… Küll on hea see suvine aeg, kus kõik on nii värske ja maitsed nii puhtad. Eriti täna, sest olla on nii hea, et keegi ei viitsi isegi tuppa soola järele minna, kui algul seda vaja tundub. Aga tegelikult… Tegelikult on ju liigne sool kahjulik. Meist ta puutumata jääbki.



Liha on marinaadis ka pehmeks ja maitsvaks muutunud… Ilma lihata ikka ei saa… Ja ritsikad mängivad, lapsed kilkavad, linnud laulavad veel selle suve viimaseid viise… Õhtu on soe ja sääsed on kuhugi ära rännanud…

Magustoit tuleb reheoas. Selleks on sõbrad toonud võrratu toorjuustukoogi ja mina teinud oma igasuvist marjamagustoitu. See on kihiline ja sisaldab lisaks marjadele ka Valeri küpsiseid ja palju vaniljekreemi. Ja see on kerge ja maitseb hästi.



Õhtu lõpetavad meie lapsed kamina ees tekil. Esimesena kustub Emma, siis suigub tema kaisus Pauliine ja Joosep võtab oma koha koos Ottoga tulele kõige lähemal. Pärast avastame, et lapsed on veel kõigele muule lisaks vanusejärjekorras.








Meil endil jätkub jutte kelle neljani. Ja poisid arutavad ilmaasju lausa kuueni. Aga mina ei raatsi, sest tean, et hommikul on lapsed ilmselt varakult üleval.



Ja ongi… Kell kaheksa on äratus ja peale seda toimetame õues. Lapsed liivakastis ja mina mustsõstra põõsaste alla marju korjates.

Hommikust sööme jälle õues. Ja milline delikatess on kuuma kohvi kõrvale jahe toorjuustukook! Päev kulgeb rahulikult ja laisalt. Ja mõnusalt. Hea on olla…



Enne lahkuminekut tõdeme, et sel nädalavahetusel oleme toiduga ilmselgelt üle pingutanud. Aga see ei loe, sest…
Üks suurimaid naudinguid siin elus on veeta soe suveõhtu koos vanade sõprade ja hea toiduga…
Amanda posted @ 19:17 - Link - kommentaarid (15)

02 August 2010
ME KÕIK TULEME OMA ( TÄPILISEST) LAPSEPÕLVEST

Mulle hakkab järjest rohkem tunduma, et eelmises elus olin ma ilmselt nööbivabrikant. Või vähemalt koristaja mõnes nööbimanufaktuuris… Sest kuidas muidu seletada minu suurt kiindumust nööpidesse….

Tegelikult pean tõdema, et enne siin Isetegija foorumis ringi luuramist oli minu nööbihaigus veidi rohkem kontrolli all. Aga peale siinsete fantastiliste variantide nägemist tekkis uus ja tugev “nööbihaiguse puhang”.

Ja peale esimeste enda nööpide tegemist on mul neid praegu ilmselt rohkem kui kampseneid ja riideid, kuhu neid panna.

Aga täppide juurde.Me kõik tuleme ju ikkagi oma lapsepõlvest. Ja hoolimata sellest, et minu oma langes sellele tobedale totalitaarsele ajale, oli mu lapsepõlv ikkagi ilus. Ma muidugi ei mäleta sellest kõike, aga arvestad sellega, et ka mulle väga tihti ( v.a. sellel aastal) tundub, et tal voli lumisem ja suvi oli päikselisem ja muru oli rohelisem ja …. Teate isegi… Ehk arvestades, et mulle nii tundub, siis järelikult oli mul ikkagi ka väga ilus lapsepõlv. Mu vanemad suutsid selle ilusaks ja päikseliseks luua…

Lapsepõlvega seostuvad mul paljude asjade hulgas ka 20 % kohupiim, nendes kandilistes pakkides (ostan aeg ajalt nüüdki kohupiima kandilises pakis just nostalgia pärast). Ja siis Lumivalgekese kohupiimakreem (mida nüüd jälle nii ilusates topsides tehakse), Tropsi kommid, Marmelaad “Kosmos” (tervitused Marmelaadile sinna maale, mitte kosmosesse) . Kassi kohukesed ja jõuluaegsed mandariinid (aga sellest jõulude ajal).

Ja täpid… Täpilised olid maitseainete topsid igas kodus. Noh, peaaegu igas. Mind nii õudselt kurvastab veel praegugi, kui keegi ütleb, et “ah, me viskasime millalgi need täpilised topsid minema!” või “ah, mul vanaisa hoidis nendes naelu!” Mulle tundub, et kui eesti naised pole oma meestele midagi muud raatsinud anda siis vähemalt pooled eesti mehed on mingil hetkel naiste käest saanud need võrratud täpilised topsid, et neis naelu hoida… Ja kurb on, et kui endal neid vaja ei lähe siis need tihti kohe minema visatakse. Ise olen otsinud sellist komplekti ka koju, sest maal on mul Täpid olemas aga koju tahaks ka… Sest need on kuidagi nii… lapsepõlve sümbol. Täpilised olid lisaks topsidele ka seelikukangad ja piimamannergud. Ja kohviserviisid ja… ilmselt paljugi veel…


Nüüd, olles pikalt vaevanud lugejat laialivalguva jutuga eri ajastusse kuuluvast nööbivabrikust ja täppidest, tahan ma jõuda lõpuks ka n.ö. asja endani. Ehk selleni, miks ma neist nööpidest ja täppidest nii pikalt mõtisklenud ja arutlenud olen.

Ühesõnaga, sel samal päeval kui ma tüdrukute käterätikud leidsin, uitasin ma Kaubamajas veelgi ringi ja leidsin ka palju täppe. Pajakinnaste peal, mõnede nõude peal ja isegi ahjuvormi peal. Ja salfakate peal ka! Ja nendest salfaktest said nüüd siis minu järgmised nööbid. Punased. Ja täpilised….





Ja siis tegin mõned armsad-roosilised ka.



Ise olen täitsa rahul. Ja mõtlen kuhu neid nööpe õmmelda. Ja siis mõtlen veel, et me ikka kõik tuleme oma lapsepõlvest… Kes veidi rohkem, kes vähem täpilisest… Sest miks muidu tahame me nüüd, suurest peast, nii kangesti enda lähedale asju, mis meile seda turvalist ja päikselist aega pidevalt meelde tuletaksid….
Amanda posted @ 18:06 - Link - kommentaarid (9)



324811 visits