Akna all
About Me
Age: 40+,endalegi uskumatu
Location: Tallinna lähedal
Zodiac Sign: Kaalud
Likes
Oma armsad lapsed, vaimustun neist ikka veel iga (peaaegu iga) päev.
Sõbralikud ja südamlikud inimesed. Soojad teod, nii lähedate kui võõraste poolt tehtud ja neile tehtavad.
Jõulud! Jõulud! Jõulud!
Väikeses kollases majakeses on kõik mida vajan. Kolm last, mees, maailma kõige kannatlikum taksikoer. Ja mina, kes ma selle kõige keskel püüan leida aega omaette nokitsemiseks, olgu see siis tikkimine, kudumine, õmblemine või pärlendamine.
Dislikes
Ükskõiksus ja pinnapealsus.
Link

Quote

Archive
Viimased postitused
Detsember 2015
Detsember 2014
November 2014
Veebruar 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
November 2013
Märts 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Märts 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
August 2011
Juuli 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010

free counters
Free counters
Currently

Reading
Aiandus ja käsitööraamatuid, sisustusajakirju ja raamatuid, lastest tingitult palju lasteraamatuid.

Last Movie
Mamma Mia, Poseidon, Mõistus ja tunded, Toscana päikese all, Tuulepealne maa, Nimed marmortahvlil, Pelikani memorandum, Liigaasta

Listening to
Väikeste lõõtspillide ühing, Enya, rahvamuusika, Jaan Tätte, Marko Matvere, Andrea Bocelli, Susan Boyle

Akna all
Maailmas on nii palju ilusat ja imelist. Inimesi, tegusid, käsitööd. Püüan minagi killukesest nendest imedest osa saada. Millegi uue loomine on nauding!
29 Aprill 2010
ADEELE ROOSILISED UNELMAD
Ehk esimesed katsetused Fimoga

/// Adeele ärkas… Maikuu hommik akna taga oli päikseline. Õigemini ärkaski Adeele selle peale, et hommikused rõõmsad päiksekiired paistsid läbi roosiliste pitskardinate tema tedretähnilisele ninaotsale . Hommikused päikesekiired olidki viimastel nädalatel Adeele põhilisteks äratajateks. Mõnel hommikul jõudsid ette muidugi siutsuvad linnud tema aknaalusel õunapuul või ülenaabri kirev kukk. Aga täna hommikul ei olnud Adeele neid mitte tähele pannud vaid oodanud ära, kuni päike oma tiiruga niikaugele jõudis, et tema ninaotsa silitada.

Uni oli Adeelel olnud täna imeline! Ta mõnules hommikulgi veel vaadates roosilist pitsi oma padjapüüril, mõeldes mõnusast linnaskäigust ja oma roosilisest unenäost. Nimelt oli Adeelel olnud üleeile tore trett linna ning selle käigus astus ta läbi ka hr. Jänese suurärist. Ja seal pudukaupade leti kõrval, olid ühele letile laiali laotatud uued prossid! Roosidega! Erineva kujuga ja erineva suurusega. Aga enamusel nendest olid peal vanad Inglise roosid. Sarja nimigi oli “Inglise roos”. Adeele armastas roose! Talle meeldis uurida roosipilte raamatutest, talle meeldisid roosid kangaste ja pitside peal, kohvitassidel ja aknakardinatel… Talle meeldisid roosid, igal ajal jai gas vormis. Adeele püüdis igal suvel külastada ka pealinna, et jalutada parkides roosipeenardega ääristatud kõnniteedel ja nautida nende võrratute lillede hurmavat lõhna. Adeele enda magamistoa akna tagagi kasvas suur jaaniroosi põõsas…
Prosse tõi Adeele linnast kaasa kaks. Kuna otsustada oli raske, ostis ta ühe pisikese ja teise märksa suurema ja silmapaistvama pidulikemaks juhtudeks. Ta oli neid mitu korda oma ehtekarbist välja võtnud ja imetlenud.
Ja Adeele poleks Adeele, eriti Adeele Nööp, kui ta poleks puduärist kaasa toonud ka väikest peotäit roosinuppudega nööpe… Ja neid ta tõi. Ta teadis täpselt, et kunagi tuleb üks kampsun, mille ette need täpselt sobivad…
Ja nüüd oli ta terve öö ka unes näinud seda toredat roosilist pilti, mis talle kaupluseletilt mällu oli jäänud. Ja see oli hea unenägu…
Tallad toasussidesse libistanud, tõmbas Adeele selga õrnade roosade roosidega siidmantli ja kepsutas kööki, kust jõudsid temani juba värske kohvi lõhnad. Tal oli kohe selline tunne, et ema on täna pannud lauale siniste roosidega kohvitassid… Kaunis kevadine päev võis alata…//

Väike “pilguheit” Adeele unenäkku ehk roosidega prossid.

Foto NAGI's: 2010 aprill 053" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 aprill 056" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 aprill 055" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 aprill 057" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 aprill 059" border="0" alt="" />

Foto NAGI's: 2010 aprill 060" border="0" alt="" />

Kui nüüd naasta minevikust tänapäeva (lihtsalt ei saanud kiusatusele vastu panna- Adeele lugu tuli kohe kui esimene pross valmis sai) esitlen esimesi katsetusi Fimoga. Tegin prosse… Ja vaimustusin sellest materjalist. Siis käisin Vunderis ja Fimo puudumisel olin sunnitud leppima Cernitiga. Aga kui ma järgmise “portsu” valmis küpsetasin, sain aru, et mulle sobib selliste prosside tegemiseks Cernit isegi rohkem. On selline läbikumavam ja “portselanilikum”. Igatahes nagu paljud teised, vaimustusin ka mina sellest materjalist ja loodan tulevikus ka mõned keerulisemad ja nõudlikumad “voolimised” ette võtta.
Siin veel mõned vaated esimestele katsetustele, sedakorda suvelilledega.

Foto NAGI's: 2010 aprill 058" border="0" alt="" />

Pildid said esimest korda üles õige suurusega ja seda tänu lahke provva Marmelaadi abiga, kes oma tarkust lusikaga Amandalegi jagas. Tänud!
Amanda posted @ 05:18 - Link - kommentaarid (27)

18 Aprill 2010
PREILI NÖÖBI PIIBELEHENE BARETT vol 2
Ehk kinnisideedest, mis ikkagi saavad teoks

Kas teil on vahel olnud mõni idée või mõte, mis pikkamisi muutub selliseks kinnisideeks, et sa tead, et pead selle teostama. Mõni settib kaua ja on kuskil taga kuklas ootel, et millal aeg küpseb (tegelikult küpseb ju idee ise aga ta ei saa sellest päris aru). Mõni idee on aga selline “obsession” (ehk otsetõlge inglise keelest), mis minu mõistes on selline aktiivne “hull”, mis otsib igal võimalusel väljapääsu ehk teostust.

Üldiselt olen ma igasugu asjade teostamisel kärsitu. Kui mõte tuleb, on vaja see ruttu teoks teha. Aga samas, ei juhtu ka hullu, kui kohe ei saa. Tihtipeale olen sunnitud tõdema, et teatav “laagerdumine” võib esmaidee viia hoopis teistele tasanditele ja lõpptulemus on reeglina selle “küpsemise” tagajärjel tunduvalt parem.

Aga siis need “obsessioonid”. Üks nendest tabas mind sel kevadel täiesti ootamatult ja no rahule ta mind ei järnud. Esimene osa oli barett. Kui nägin Nalle Kukkateko rohelistega lõnga, tulid mulle kohe meelde piibelehed. Ja üllatus-üllatus, lõnga “alapealkiri” oligi piibelehed! Naljakas ja uskumatu. Igal juhul oli plaan kududa kevadine barett. Võtsin mütsikoolist Kriuks2 õpetuse bareti kohta (seda peale teist korda harutamist ja arusaamist, et ma ikka ise seda valemit välja ei nuputa) ja kukkusin kütma. Barett sai kena… Aga kui pähe panin, olin nagu Benny Hill, keda kehastas Ivo Linna (no teate küll seda lauluvideot, kus Ivo Linnal on peas ilmselgelt liiga väike ja vähese avarusega barett!) No mina olin samasugune. Lisasin siis omalt poolt veel 16 rida ja siis tuli barett “ilus ja vaimukas!” nagu mu poeg sõnastas. Ma pole kindel, et ma tahaks ringi käia “vaimuka” baretiga, eriti kui lisakommentaariks öeldi, et “seda sa võid vanast peast ka kanda!” Mida iganes see siis tähendama pidi… Aga kuna olin otsustanud, et sellest lõngast tuleb barett ja kuna ta tuli ka enam.-vähem korralik välja, siis sai “kiiksuks “ lisatud kurikuulus nööp ja nii ta on…

Lisaks samast lõngast käpasoojendajad, mis valmisid veidi peale Preili Nööbi baretti. Idee pärineb ilmselt Luiselotte blogist, sest kõik teised tegijad viitavad sellele. (Ja kuna osa foorumlasi on viitamise osas väga nõudlikud, siis viitan siinkohal nendele käpasoojendajatele, kuigi seal olid nad heegeldatud.Aga ma ei tea kes need kootud esimesena tegi.)



Aga siis, mul oli juba enne baretti sündinud idee, mis ootas teostamist. Oli selline “obsessioon”. Ma vahepeal arvasin, et bareti tegemine suudab veidi seda rahustada aga ei… Ikka oli vaja biibelehti teha. Poolmantlile. Selleks kevadeks. Kohe ja praegu.
Olin ühelt lõpumüüdilt soetanud. “spekulatiivselt odava hinna eest” (nagu minu onu ütleb) sellised villased poolmantlid. Tükki kaks. Üks oli juba kasutuses, teine ootas oma aega. Aga kujutage ette, ma ei leidnud seda oma majast üles. Otsisin üle nädala ja praktiliselt igalt poolt. Ikka ei leidnud. Siis lähtuvalt oma kinnisideest ostsin endise töökaaslase käest veel ühe. 50 EEK-iga. Ehk sama speulatiivselt odava hinnaga.

Ja kukkusin piibelehetama. Et jõuaks veel sel kevadel kasvõi korda paar selga panna. Pean ütlema, et ma endiselt ei tea, mis mul sel kevadel viga on. Sest mulle väga meeldivad piibelehed aga ma pean tõdema, et ma iga kevad neid küll pikisilmi ei oota. Pigem ootan sinililli kui esimesi kevadekuulutajaid. Aga sellel aastal ootan siis piibelehti…

Siin väike vaade sellele valminud mantlijupile. Piibelehed said allaäärde ühele küljele (võib-olla tuleb neid millalgi veel juurde aga praegu tahtsin lihtsalt ruttu selga panna) ja vastaspoole varrukale. Ja taskuääred tegin tervikuks “sidumise” mõttes ka rohelise sämppistega üle. Siin siis see on …





Paar suurt plaani lillekestest ka (ainus häda on hetkel sellega, et tubane välguvalgus pole võrreldav hommikuse päikesega, seetõttu tunduvad ehk sutsu külmavõitu):





Jaki originaalnööbid olin sunnitud vahetama "rohelisemate" vastu, ise olen muidugi rahul:



Mainitud olgu veel, et seelik pärineb minu paari aasta tagusest “loomingust”. Idee kuskilt ajakirjast ja rohelise seeliku peale sai linnusilma pistega tehtud tohutu hulk lilli. Ma ei mäleta täpselt, kunagi lugesin üle aga … No üle saja oli kindlalt.
Siin ongi näha siis praegu kasutusel olevat komplekti. Barett on laenatud Adeelelt. Oli teine lahkeste nõus mulle kevadhooajaks laenutama.
Amanda posted @ 18:58 - Link - kommentaarid (14)

15 Aprill 2010
KUNINGA LAUL
ehk käsitööväline kevadine vahepala
(ehk- pilte pole!)


Nädalavahetus möödus kiiresti- mängides... ja põhiliselt joostes. Ühest kohast teise, ühelt ürituselt teisele. Laupäeval oli kohalik laste laulukonkurss, kus ka meie poja üles astus. Esinemine läks hästi ja üllatuslikult õnnesuts tal oma vanusegrupi poiste hulgas 2. koht saada. Mis oli tore. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis laulust...
Laulu olid nad õpetajaga juba tükk aega tagasi välja valinud. Mina kuulsin seda mõned päevad varem proovis. See rääkis kuningast.


Kuninga laul


Kaugel, kaugel maal ja kaugel linnas
elas kuningas nii tark ja hea,
Uhke lossi ehitas ta sinna,
kuida ise liikus ringi rahva seas.
Tal meeldis jalutada tänaval ja pargis,
seal ta küsis ikka "kuidas kästi käib?"
Ta teiste rõõmudestki ise rõõmu tundis,
sest nii ta rahva südamesse jäi...

Kaugel, kaugel maal ja kaugel linnas
kuningast sai ükskord vana mees,
aga troon see ikka oli hinnas,
vanem poeg siis jätkas isa teed.
Ka talle meeldis käia tänaval ja pargis,
seal ta küsis ikka "Kuidas käsi käib?"
Ta teiste rõõmudestki ise rõõmu tundis.
Ja nii ta rahva südamesse jäi.


Kaugel, kaugel maal ja kaugel linnas,
ajalooks sai kuningate troon.
Aga loss, mis ehitati sinna,
ka aastasadu hiljem õnne toob.
Sest nüüdki kõnnitakse tänaval ja pargis,
keegi küsib ikka "Kuidas käsi käib?"
Võib näha rõõmu tõesti igaühe silmis,
sest mälestus ei ole meelest läind...


Ma ei oska öelda, MIKS. Miks see laul mulle nii väga mõjus ja meeldis. Tegu on ju lihtsa lastelauluga... Aga ilmselt see aegade side. See pärand, mille keegi maha jätab... Kasvõi lihtsalt naeratades ja huvi tundes teiste vastu. See soojendab südant...

Mulle kangastus nii selgelt see, kuidas selles vanas kunigalossi ümbritsevas pargis jalutavad tänapäeva inimesed...Õhtupäike särab veel, õhk on sume... Lapsed mängivad... Poisid tormavad ümber vanade põlispuude kulli mängides. Ja heledates lillelistes kleitides tüdrukutirtsud mängivad päikest täis muruplatsil keerukuju. Liblikad lendavad... Kusagil kiuksub vana tamme otsa riputatud kiik... Lähedal asuva tiigi kohal tiirlevad kiilid. Vanemad inimesed istuvad pingil... Nooremad jalutavad rahulikult mööda pargiteid. Hoides silma peal oma kõige kallimal varal- oma lastel... Ja siis kohtuvad kaks peret ning ühe pere pea küsib kergelt kummardades "Kuidas käsi käib?"...
Vana kuningas vaatab ülevalt pilvepiirilt alla ja tunneb rõõmu. Et ta on jätnud pärandina maha midagi rohkemat kui ainult suure kivist lossi...

See on minu jaoks ilus mõte selle laulu taga. See, kui palju on väärt need, kes jätavad maha rohkem kui midagi materiaalset. Kes
on suutnud maha jätta palju armastust ja hoolivust. Need, kes tunnevad teiste kordaminekutest ja rõõmudest heameelt. Ja kui palju on väärt need inimesed, kes argikiire kiuste jõuavad küsida teistelt "kuidas..."

Ma olen siiani siiralt liigutatud ja õnnelik, et mu poeg sai laulda sellist laulu. Esimesel korral võttis see mul pisarad jooksma ja ega nüüdki kuulates lähevad silmad häguseks. Ja minu rõõm ei olegi nii suur sedavõrd saavutatud edu tõttu vaid seetõttu, et mu lapsel avanes võimalus laulda laulu, mis talle midagi õpetas. Ja mis võibolla liigutas ka teiste kuulajate sees mõnda hingekeelekest...





Amanda posted @ 12:00 - Link - kommentaarid (5)

11 Aprill 2010
ON ROOSA, ON VALGE, ON PRUUN…(katke kunagisest Kuldse Trio laulust)

Ehk kuidas mind vaevas Barbie-hirm, millest hiljem sai minu jaoks Bullerby.

Ma olen elus mitu korda pidanud tõdema, et kategoorilised väited kipuvad hiljem kuidagi bumerangina hoopis laksuga tagasi tulema. Kui ma oma pojakesega kunagi 8 aastat tagasi beebikoolis käisin, tegin ma veel üsna kategoorilise avalduse, et “roosa värv võik minu poolest täitsa vabalt olemata olla”. No ei jõudnud mulle see roosa kuidagi pärale! Mulle on küll alati meeldinud romantika ja roosid ja lilled ja isegi selline vanaroosa värv jne. Aga selline beebiroosa värv oli nagu oli…

Peale keskmise lapse sündi, kes juhuslikult osutus tüdrukuks, käis mu peas mingi klõps. Ma usun siiralt, et väga paljude tütre sünnitanud naiste peas käib nende tibude sünnihetkel see teatav klõps (või plõks, kuidas soovite). No ja mul käis ka. Ja siiani tuletavad tolleaegsed beebikooli mammad seda mu kategoorilist väidet mulle meelde, kui mu kaks plikat kuskil roosades kaunistustes ringi tuuseldavad. No see selleks, olen püüdnud õppida … (mitte nii kategooriline olema).

Kui nüüd pere keskmine teatas, et tema tahaks oma tuppa kolida, siis mõtlesin, et olgu, piigal vanust juba 4 aastat, aeg tõepoolest juba omaette kolida (kõigile imestajatele ja näpuviibutajatele võin öelda, et oleme mehega otsustanud, et see läheduse ja pisikeseks olemise aeg on niikuinii nii lühike, et las nad olla meie toas kuni tahavad. No mitte päris kümnenda eluaastani aga… ega nad niikaua tahagi olla…)

Tuba pidi tulema roosa! Siia koju kolides (7 aastat tagasi) olin teinud KATEGOORILISE avalduse selle kohta, et siia majja ei tule roosasid tube! (sest sisse kolides olid KÕIK toad roosad!!!) Nüüd siis tuli roosa ja baleriinidega… Kui käisime pisikese baleriiniga seinavärvi valimas, siis valiti välja muidugi selline Barbieroosa või Disney printsessiroosa, no selline ikka “kärts”. Oma avaldustes ma nii kategooriline enam polnud aga teatud diplomaatiliste läbirääkimiste tulemusena õnnestus mul värvikaardi pastelsemasse osasse laskuda ja lõpuks leidsime “ühise keele” ehk teisisõnu saatsin toaomaniku muu pesakonnaga pintsliosakonda ja lasin värvi segada veel veidi heledama.

Kodus läks remont lahti. Esmaspäeval värvisin kolm korda seinu. Teisipäeva jooksin muid tegemisi. Kolmapäeval sai ühte seina ja katusealusesse tapeet pandud. Kuna vahepeal oli tegemist kaldseinaga siis tundsin tapeeti peaaegu lakke pannes end nagu “Südameasja” David paar nädalat tagasi (ta pidi tapeeti lakke panema aga kuna liim oli vana siis ühes otsast pani ta tapeeti ja teisest rullis see end maha) . Minul õnneks oli liim värske ja tapeet jäi seina ja lakke kenasti kuigi seda panna oli aeg ajalt keeruline (no peaaegu sillas olles)!

Lõpuks baleriinidega porte (või boort või kuidas seda kusagil ehituspoes parasjagu nimetatakse). Siis plikade voodid ühte seina, sest vahepeal teatas pisike printsess, et tema tahab ka “loosa tuppa koli”. No proovime!
Kohale kummut, kardinad , uuenduskuur (dekupaasi ja uue kanga ning pitsi abil) lambile. Siis veel kaunistuseks tibude väikseksjäänud kleidid seinale ja valmis ta saigi.

Nüüd vaatasime seda tapetseeritud nurka ja poeg teatas äkki “see on ju nagu Bullerby” . Oli jah! Vähemalt meie jaoks. Kui õhtul peategelane lasteaiast koju jõudis ja kogu seda üllatust nägi, küsis ta “Emme, kuidas sa seda üksi oskasid teha?” . Siis oli küll nii hea tunne, et voh! Vaat millega ma hakkama sain! Muidu tundus lihtsalt, et mis see remont siis väikses toas paari päevaga pole valmis visata.

Aga nüüd olen rahul. Sellega ka, et vahepealne Barbieroosa-hirm (õnneks on tüdrukud sellest vaimustusest siiani kuidagi kõrvale jäänud- see ei ole kategooriline avaldus, pigem selline tõdemus) muutus ühises koostöös märksa rahulikumaks lahenduseks ja et tüdrukud mõlemad sellega rahul ja rõõmsad on.

Siin siis tõestusmaterjal, et ma eelmisel nädalal lisaks poolelioleva kampsuni kudumisele ka midagi valmis sain. Olgugi see veidi teistmoodi isetegemine…












Amanda posted @ 19:56 - Link - kommentaarid (25)

01 Aprill 2010
PREILI NÖÖBI PIIBELEHENE BARETT

Adeele silmitses oma uut baretti. Ta oli selle soetanud just nüüd, vastu suurt kevadet ja tõepoolest, barett ise tundus talle ka kevadine. Rohelised ja valged triibud jooksid ringidena ja nende värske kevadine toon tõi Adeelele meelde piibelehed. Oi, piibelehed meeldisid talle väga. Üldse olid lihtsad põllulilled tema jaoks alati armsamad olnud kui need, mida linnas peente lilleäride akendel või müügilettidel näha sai. Ja kui ilus oli kevadel nende enda maja tagune metsaalune, kui see algul sinetas sinililledest ja hiljem asendus ülaste valge vaibaga. Kunagi olid seal lähedal põllul kasvanud ka kullerkupud, tohutus koguses kullerkuppe… Aga ajad muutuvad ja millegipärast olid need kuhugi kadunud.

Aga piibelehed… Kui minna vesiveski juurde, siis sääl, metsatuka servas, oli alati palju piibelehti. Need lõhnasid nii hästi, et nende õitsemise ajal püüdis Adeele ikka sättida nii, et toas oleks alati värskeid õisi vaasis. Ja nende kaunid rohelised ja valged toonid… Need olid tõesti imetlusväärsed.

Millegipärast oli just sel kevadel Adeele meeltes mõlkunud piibelehed. Ta ei mäletanud, et varasematel aastatel oleks ta just nende järele igatsust tundnud. Sel aastal aga küll… Tavaliselt ootas ta suure innuga sinilillede puhkemist. Ilmselt, kuna need olid ikkagi üsna esimesed kevadekuulutajad. Aga sel kevadel siis piibelehed…

Baretil oli ka Adeelele juba armsaks muutunud nööp. Veidi väiksem, kui tema nööbiprossil, aga muidu samast sarjast ikkagi. Ja bareti oli ta saanud just õigel ajal. Külmemad ilmad olid möödas ning kevad nõudis talvelt oma, saates iga päev järjest soojema päikese lumevarusid vähendama. Nüüd oli õige aeg ka bareti jaoks.

Adeele oli lugenud ajakirja “Taluperenaine”, kus oli käsitöö-osas eraldi ära toodud teema “ Jalgrattasõidu-ülikond”. Sääl oli muuhulgas kirjas ka, et “ Kuna viimasel ajal on väga levinud jalgrattal sõitmine, on loomulikult kerkinud päevakorda ka vastava rõivastuse küsimus. Küsitav on küll, kuivõrd sobib jalgrattal sõita näiteks kuhugi pidule, sest kerge, lehviv kleit saab sõidul tingimata muljuda ja tolmubki. Kui siiski tahetakse sõita just sellises kleidis, siis peaks peale võtma vähemalt pikema keebi. Igatahes pole esteetiline jalgrattal sõita mingisuguses lehvivas lillelises rõivas.

Küll aga on olemas rõivas, mis täiesti otstarbekohane selliseks sõiduks jam is siiski kuigi palju ei erine harilikus tänavarõivastusest, nii et temas julgesti võib teha sisseostusid, minna küllagi, kui pole tegemist just mõne hulgalise koosviibimisega v.m. See rõivas on n.n. püksseelik.”

Kuigi Adeele kavatses ka edaspidi vajadusel rattaga sõita ja isegi lillelises kleidis (sest see meeldis talle rohkem kui uudne pükskostüüm), arvas ta , et tema uus barett sobis hästi kokku ka rattasõiduga. Ühest küljest ei saa tema pea külma ning päälegi ei saaks tema juuksed siis “liiga tolmuda”. Nii, et barett tuli kasutusele võtta juba üsna lähemas tulevikus….



Selline siis preili Nööbi uus barett, teostatud Amanda kübarakojas. Läheb juba homme pühade puhul Pärnu linna vahele patseerima…
Nüüd sai pandud prooviks noorema mudeli pähe





Ja kõige lõppu, teadagi.. nööp!

Amanda posted @ 18:19 - Link - kommentaarid (11)



321204 visits