KÜÜNLA-ERI
Vahepeal sai kogunenud vahaplönnidest jälle taaskasutust tehtud ja hunnik küünlaid valatud. Eks neid küünlaid ole siin juba eksponeeritud ka, sestap otsustasin, et peale tänast rohkem neid enam üles riputama ei hakka. Välja arvatud muidugi juhul, kui midagi uut ja huvitavat aretada õnnestub.
Pikemad ja sihvakamad on tehtud vanadesse ampoonipudelitesse, tahiks kasutatud puuvillase lõime jääke, mis on vastavalt küünla jämedusele mitmekordselt kokku keeratud. Madalad neljakandilised on tehtud plastmasskarbikese sisse, kasutasin paraja suurusega poetahti, mille kinnitasin karbi põhjale kahepoolse teibiga. Et taht valamise käigus ikka püsti püsiks, tuleb selle külge umbes vormi servade kõrgusele niit siduda ja niidiotsad teibiga karbikese väliskülgedele pingutada. Need madalad on selles suhtes eriti head, et ei kipu tilkuma. Samas tuleks neid põletada pikka aega järjest: siis sööb tuli ennast vaikselt küünla sisemusse ja värvilised välisseinad kumavad õrnalt läbi, luues laterna-efekti. Kui pidevalt lühikest aega järjest põletada, laternaefekti ei teki, sest tule tekitatud õõnsus jääb liiga kitsaks - küünal ei taha siis ka hästi põleda.
Veel sai kunstiklubis katsetatud uut tehnikat: tõime anumaga liiva tuppa, niisutasime seda, kraapisime augud sisse, kinnitasime kivikeste abil tahid põhja külge ja tasakaalustasime niidi ja hambatikkude abil. Tulemus sai selline:
Oli väike pettumus, sest lootsin, et jääb ka selline mõnus liivakiht ümber, nagu õpetuses kirjas oli. Paraku pudenes peale hangumist kogu liiv ümbert ära. Kahjuks ei mäleta ka enam, kustkohast see õpetus võetud sai
Alus on savist mätserdatud ja glasuuritud, algselt sai mõeldud seebialusena. Kuna meie kass armastab väga kraanikausi serval troonida ja äravoolutorus elavaid müstilisi elukaid varitseda, tekkis lihtsalt oht, et aluse eluiga jääb lühikeseks. Sestap sai funktsioonid natuke ümber mängitud.
Keda huvitab ampoonipudelisse valatud küünalde tehnoloogia-pool, võib selle
15.aprilli 2010 postitusest leida.
