SELLEST AASTAST POOL VEEL EES!

Ehk pool juba läinud. Mõtlesin, et panen sellest läinud poolest midagi kirja ka, noh miskit inventuurimoodi kokkuvõtet. Ei hakka kootud-heegeldatud kampsuneid üles lugema!
Aasta algas rahulikult - nagu kõik aastad ikka. Kõigil omad tegemised (loe: õppimised). Vahva, kui lapsed tahavad õppida. Vanem poeg õpib ülikoolis auto...... asjandust, noorem tehnikumis arvutiasjandust ja piiga itaalia keelt. Ühesõnaga - lapsed paigas.
Nüüd aga kolmest naeruhoost, mida jagada tahan, mis aga tegelikult elutähtsad. Kevadel, kui noorem poeg ka 18 täis sai, seisin ma peegli ees ja vaatasin ennast. Ajas aga naerma - mina ja kolme täiskasvanud lapse ema - no pole võimalik. Ise ka ei usu, et aeg NIIIII kiiresti läinud on. Alles nad olid pisikesed ja käisid lasteaias, ja mina aga vuristasin uusi poririideid masinal kokku, et laps ikka laps olla saaks. Nüüd suured ja ......... Ennast vaadates nagu ei saa arugi, et ise ka samapalju aastaid juurde saanud. Eks leppida tuleb.
Teinekord sai nalja siis, kui vanem poeg teatas, et minust saab ÄMM ja kodust välja kolis. Üritus ju iseenesest vahva, aga olla ämm, no ei! Ma pole ju sugugi ämma moodi (kui käsitöötegemine välja arvata). Võtan seda noort neidu kui teist tütart. Mõtlesin kõigi tuttavate ämmade peale, millised nad on ja mida ütlevad-teevad. Nii mitu anektooti tuli meelde ..... aga elu läheb edasi.
Ja kolmas kord tabas mind naeruhoog siis, kui noored teatasid, et minust ka vanaema saab. Ei-noh, tore ju! Aga minu meelest on vanaema natuke täidlane, aeglane ja palju vanem ..... jne. Seda kõike mul ju pole. Juba kaks nädalat käin selle teadmisega ringi ja ei oska midagi asjalikku mõelda. Muidugi kõikides poodides sibab silm kohe ka titeriideid vaatama, kuid siis taltsutan ennast ja mõtlen, et seda peavad nüüd teised tegema, minu aeg on lootusetult läbi. Ega mulle enesele küll ei meeldinud, kui ema minu lastele riideid ostis (meil väga erinevad maitsed üldse), aga siis olid teised ajad.
Miks kõik need hetked mind naerma on ajanud? Vist sellepärast, et miski minu sees tõrgub aru saamast, et ajaga lähevad ka aastad kaasa, kuigi seda ei märka.
Nii. Kohvi on tassist otsa lõppenud, mehed eilsest parketipaneku-väsimusest ärganud ja mul´gi vaja toimetama hakata. (Vaja pulmadeks midagi selga mõelda - hahahaha!)

SUUR ISETEGEMINE

Täna ei teeks käsitööst juttu. No mitte sellest minu näputööst. Eks minu tegemiste kõrval ole ka kallis kaasa midagi õppinud. Seda va kodu remontimist pean silmas. Kui 10 aastat tagasi oma praeguse kodu soetasime, siis selle korrastamisel kasutasime remondimeeste abi. Aga miski pole igavene - see käib eriti põrandate kohta. Tuli ette võtta suuremat sorti põrandate vahetus, sest hakkasid juba liiga palju nagisema. Ńo ja kaks viimast nädalat teemegi ise. Õigemini kaasa teeb ja mina "õpetan". Vähemalt olen kogu aeg juures ja annan vajadusel head nõu, vahel tööriistu kätte. Paar korda vaatasime tapeete ja seinavärvi, sest otsustatud sai, et kaks seina läheb erinevate värvide alla ja kolmandas seinas peab olema tapeet. Muidugi meeldis mulle, et tapeeti piisavalt kasutamata jäi. Sain kohe oma suured jalanõudekastid, mis esikukapi kõrgematel riiulitel asuvad, tapeediga katta. Ja eile sai niikaugele, et läks parketi panekuks. Mööbel nurka kokku ja mehed käpakile maha. Mina sättisin ennast mõnusasti (nagu ka kass!) kogu mööblihunniku keskele, võtsin kätte poolelioleva kampsunikudumise ja päev võis alata. Kaks rida kudumist ja seejärel meestele parketti ette laduma, jälle mõned read kudumist ja jälle parketti lappima. Muster pidi ju enam-vähem kokku minema. Ja nii terve päeva. Täna jätkasime sama tööga. Vahepeal aga tõstsime mööbli teise nurka. Hetkel lõpetavad mehed viimase parketiliistu panekut. Tore perepäev!!! Homme saab siis koristada. Ja siis saab ka oma vahepeal valminud projekte pildistada.
TORE, ET PÕRAND ENAM EI NAKSU!