Snuupi susserdab
Snuupi susserdab
armastan teha peaaegu kõike, mõnda vähem, mõnda rohkem. Alati ei tule kõik muidugi välja, aga ega see armastust vähenda :)
28 Jaanuar 2013
Talvel on kummaline omadus - absoluutselt igal aastal samal ajal hakkab üks haiguste ring pihta ja lõppu ei ole näha. Kuigi meie peres on juba kolmandat nädalat keegi "rivist maas" ja peale põetamise millekski muuks suurt mahti pole, oli siiski suur tahtmine pitsitamise koostegemisest osa võtta. Kolm rätikut said omad satsid külge. Hmm... minu elu esimesed äärepitsid, muide. Neljas jäi pooleli - eks tema siis ootab oma aega. Pitsid on otse räti külge heegeldatud, kuigi mulle meeldib enam, kui pits on külge õmmeldud. Paraku, kuna hetkel õmblusmasin on katki, siis ei hakanud ka tegemist ootavate tööde hunnikusse pitse juurde konutama heegeldama. Sinise pitsi muster 1985. aasta "Nõukogude Naise" juunikuu numbrist; kollase pitsi muster 1978. aasta "Nõukogude Naise" juulikuu numbrist. Ka valge pitsi skeem pärineb samast väljaandest, selle ilmumisandmeid aga on teadmata.





Snuupiduu posted @ 14:17 - Link - kommentaarid (1)
29 August 2012


Juba ammu on mu näpud sügelenud muhu-aineliste kudumite tegemise järele. Rahvuslik koostegemine andis sellele mõttele kerge kaastõuke ning asjaolude kokkulangemisel valmis kampsun kõige pisemale. Ei olnd see ühti nii kerge, kui ma vaimusilmas ette kujutasin; edasi-tagasi mustrit kudusin esimest korda ja tegelikkuses osutus see minu jaoks üsna aeganõudvaks ettevõtmiseks. Muster pärineb 1985.aasta Nõukogude Naise mustrilehelt, ma jätsin ära kirju-mirju allääre. Kampsi selg on üleni pruun ja mõlemal varrukal üks fragment mustrist. Õlalt kinnitus kolme nööbiga, et oleks kergem seda selga-seljast ära sikutada.
Kampsun sai värviline ja sügiseselt soe



Snuupiduu posted @ 07:43 - Link - kommentaarid (5)
15 August 2012

Ei miskit pikka juttu. Kiired sokkpapud ühele pisikesele piigale kingituseks.
(Algne idee lehelt: http://www.tkukoulu.fi/~oilaiho/tossut.html, kuid tundub, et see lehekülg koos sokkpapudega on ää kolinud ) Kootud kui tavaline sokk, mängitud on pahempidiste ja parempidiste ridadega ning lisatud nn. augurida (ilu)paela tarvis.



Kohe-kohe on valmis ka minu rahvusliku projekti töö...
Snuupiduu posted @ 05:51 - Link - kommentaarid
10 Juuli 2012
Aasta siis oli päris-kaua-aega-tagasi, kui ma veel põhikooli õpilane olin ja käsitöö tundides toona käsitööst kui sellisest suurt midagi ei arvanud. Kuidagi said kohustuslikud asjad enam-vähem valmis tehtud ja muidu hea ning kohusetundliku õpilasena "suure surmaga" tunnistusele käsitööhindeks tubli neli saadud. Kõige hullem sealjuures oli alati heegeldamise osa... kuna ma heegelnõela õigesti käes hoida ei oska, aga minu õpetajale vale hoid ei sobinud, siis eelistas ta, et ma pigem tema silme all ei heegeldaks Loomulikult ei saanud seal mingit heegeldamise vaimustust ega armastust tekkida, kogu huvi pigem suruti maha. Käsitööpisik aga ilmselt kuskil veres siiski nii kõvasti torkis, et kõigest hoolimata ma aeg-ajalt proovisin mõnd pisikest linikut heegeldada, aga see oli ka kõik. Muud asjad tulid ikkagi paremini välja. Sellegipoolest on mulle heegeldised alati meeldinud ja ma olen kadestanud neid, kes seda väga hästi oskavad. Gümnaasiumis, kus polnud "sundkäsitööd", hakkas mulle isetegemine taas meeldima ja nii ma asusin vaikselt nokitsema. Õppisin ära soki kudumise, millega ma põhikoolis hakkama ei saanud ja kudumisest sai ka minu hingelähedaseim tegevus. Nüüd, kui ma mõni aasta tagasi isetegijasse jõudsin, olen ma suu ammuli lisaks kõigele muule kaunile neid "mütsivabrikuid" vahtinud, julgemata ise asja käsile võtta. Kuna ma aga suutsin ennast kokku võtta ja näiteks selle teki valmis sain, otsustasin, et mis need mütsidki siis lõppeks ära ei ole. Ja õnneks on olemas Katariina, kelle sulest täpselt õigel ajal oivalised õpetused blogisse ilmusid. Nende abil said minu esimesed pääsukesed valmis. Mis seal ikka, näitan teistelegi

Müts Robinile. Kasutatud vanadest varudest kapist leitud iiriseid ning tundmatu jämedusega heegelnõela:


Kaks mütsi Rubenile, üks maasikane ja teine kõrvaklappidega kübaralaadne. Kasutatud caprit, punane lõng miskine akrüülisegu. Heegelnõel 2,5:



Vanim poiss, Remi, on veel mütsita. Aga seda mitte sellepärast, et mul sai jaks otsa, vaid vahele tekkis vajadus ühe kingituse tegemiseks. Külla pidi tulema pisike poiss Uku. Kuna ma olin heegeldamise lainel ja see mulle järjest enam meeldima on hakanud, siis otsustasin ette võtta Sirtsuki suurepärase õpetuse ning pisikesele Ukule pisikese Sipsiku meisterdada. Eile sai ta ahjusoojalt üle antud. Välja kukkus ta selline:



Sipsik osales ühtlasi ka TK projektis

Nüüd õhkan, et ehk kunagi on mul köögis ka heegeldatud kardinad ... Kunagi kindlasti
Snuupiduu posted @ 10:35 - Link - kommentaarid (2)
21 Juuni 2012
2011. aasta möödus ilma bloginduseta. Möödus peaaegu, et isegi ilma käsitöö tegemiseta - loomulikult sai tehtud nipet-näpet pisiasju ja mõnda veel, aga kuidagi blogisse sissekandeid tegema ei jõudnud. Ühte asja tahaksin siiski tagantjärele näidata - või siis ka iseenda jaoks talletada. Et kõik ausalt ära rääkida, pean minema veel aastajagu tagasi - 2010. aastal napsasime me võidu oma maakonna omavalitsuste suvepäevadel - võit tähendab peale esimese joovastuse ja ärategemise rõõmu tõsiasja, et ollakse järgmiste suvepäevade läbiviija. 2011 oli siis lipp meie kanda ja omavalitsused meie võõrustada. Juba ammu oli mul peas keerelnud mõte, et tahaks ühe korraliku mutionu peo maha pidada - nüüd avanes selleks imehea võimalus. Meie kui võõrustajad võtsime endale mutionu rolli ja teised omavalitsused tõmbasid endale loosiga peo külaliste rollid. Ikka sealtsamast mutionu laulust. Korraldamise käigus süüvisin ka laulukese tagamaadesse ja avastasin, et täna meie lastele lauldava rahvalaulukese taga peitub hoopis autor Alide Dahlberg, kes laulu kaheksateist-salmisena kirja pannud ja see sugugi nii roosamanna ei olnud. Algselt avaldati laulu algtekst 1926. aastal lasteajakirjas “Päikesetar”. Algses laulutekstis tekkis riid, puseldi, näidati hambaid ja peo lõppedes oli seal hoopiski kari sante Keegi tark on viimased salmid tänaseks kenasti pilla-palla pillerkaareks kokku võtnud. Laulu algteksti võib näiteks leida siit :
ühest vahvast blogist Meie katsusime mitte nii suurt madinat korraldada, kuid võistlustele omaselt tuli üksteiselt mõõtu loomulikult võtta. Selleks, et peole pääseda, tuli muidugi mõned kontrollid läbi teha. Ega ajad pole enam need, mis vanasti. Nõnda ootasid külalisi tee peal ees veterinaarid, kes tegid kirbu- ja puugikontrolli. Vaktsineerisid suu- ja sõrataudi vastu (me ei soovinud mingil juhul verist lõppu ) Järgmises punktis kontrollis miilits, kas kõik on esimese punkti korralikult läbinud ja ega salakaupa kaasa ei veeta. Ülivihmane ilm andis võistlemisele veel oma võlu ja ilu - nii tuli mudas otsida topsikute seest enda pilte, joosta juustusöömise teatejooksu, võistelda munaloopimises (milles muide, nali naljaks,aga tõesti linnud ruulisid Eks nad omadest kogemustest või nii...). Veel tuli teha läbi tuletõrjekeegel, sõita übervana jalgrattaga aeglussõitu ja esitada oma lavaline lühiversioon Mutionu peost. Nalja sai nabani.
Aga käsitöö? Noh, kohusetundliku mutina soovisin ma, et meie kuusejuure all lehviks ka korralik mutilipp ja nii ma selle eelmisel ööl enne suurt pidu valmis vuristasin. Ei midagi suurejoonelist, lihtsalt üks suur mutt ja mõned puud metsas - hommik jõudis ennem kätte, muidu oleks ikka mets pidanud tihedam olema Aplitseerisin komponendid valgele linale. Kuna vihma kallas pangest, siis me seda lippu vardasse ei heisanud, naelutasime hoopis oma pesa seinale.
Teised kohustuslikud lipud siiski pidid pangesaju üle elama:

Aga siin ta siis on, see minu mutilipp:

mis ma sellega edasi teen, ei olegi veel päris selge. Ilmselt istutan metsa juurde ja lilli ja liblikaid ja päikese ja ehk mõned putukadki... ja panen vatiini vahele ja siis saab see lapsele tegelustekikeseks.
Aga pisikesed pildid teiste näputööst (pidid nemadki ju end maskeerima, isetegemine seegi )
Veterinaarid, miilits, karu ratta seljas ja teised peokülalised.


Võidu viisid meie juurest koju naabrid, varesed
Tänan ka siinjures kõiki, kes korraldamisel abiks olid ja pildid (peale mutilipu) laenutasin Heljelt - ma tean, et sa ei pahanda
Snuupiduu posted @ 11:54 - Link - kommentaarid
17 Juuni 2012
Meie pere suured poisid on täiesti tavapärased nelja- ja seitsmeaastaste kategooriasse kuuluvad rüblikud. Otsast otsani ulakusi täis. Iga puu tahab ronimist, iga uus asi tahab avastamist ja nii edasi ja nii edasi. Nii see peabki loomulikult olema, mis lapsepõlv see muidu oleks. Nõndasamuti kuuluvad selle juurde lõhkised püksid (no mõnikord ka kulmud, põlved, küünarnukid, aga seda õnneks harvemini). Selge see, et viga saanud ihuliikmetele peale lohutuse muud asendust pakkuda ei saa, kuid püksikriis hakkas juba sedavõrd suureks muutuma, et tuli õmblusmasinalt tolm pühkida ja poistele puu-otsa-ronimise-püksid teha. Õnneks pakub suvi ka vihmaseid ilmasid, siis kulub riideid vähem Toas pole nii palju nurki, kuhu ennast lõhkuda.
Pükste materjal on taaskasutus - ka nende isal veel lapsepõlv kestab ja püksid muudkui kuluvad ja purunevad ning nii on meil kasutada lademetes suures mõõdus teksapükse, millest on hea teha uued, veidi pisemad teksapüksid. Käiku läks kaks paari pükse, kasutasin ära ka mõlema paari tagataskud. Mingeid keerulisi protseduure ma ette ei võtnud, püksid said kummiga, et õues mugavam möllata oleks. Üks püksipaar sai ka ette taskud, teisel üks tagatasku ja üks sätitud sääre küljele. Pildid kõnelevad ise enda eest ja kaks "no-hea-küll-teeme-siis-pilti-ka-kui-sa-nii-väga-palud" püksid-jalas poosepilti õnnestus ka välja meelitada Muidugi modellisaadete vaatamisest on kasu ka - koha pildistamiseks valisid nad ise, seejuures targutades, et seal on toa parim poosi võtmise koht.




Snuupiduu posted @ 21:19 - Link - kommentaarid (2)
14 Juuni 2012
Kõiges on süüdi Rion, heas mõttes loomulikult. Kõigepealt ma imetlesin seda postitust mitu päeva ja mõtlesin, et küll oleks vinge, kui mina ka heegeldada oskaksin. Siis juba otsisin lõngad välja ja isegi heegelnõela, aga ikka veel imetlesin ja unistasin edasi, kuni lõpuks mõtlesin välja, et katsetan. Seejärel tabas mind karm reaalsus, et vaatamata oma elatud eluaastate hulgale ei oska ma isegi lihtsat kandilist vanaema ruutu teha, rääkimata siis mingist kõrgtehnoloogilisest kuusnurgast. No... selle peale ma imetlesin ja unistasin veel natuke edasi Siis aga lõin interneti lahti ja luurasin õpetussõnade järele, leidsin kaks väljamaakeelset, mis olid tehtud kenasti puust ja punaseks ning hakkasin pihta. Jesver, kui ma esimesed kolm õiekest olin valmis saanud, siis ma olin enda üle juba nii uhke, et mõne päeva siis imetlesin neid ja unistasin, kuidas neid kunagi nii palju saab olema, et sellest tekike moodustuks
Tekisoov ei tekkinud ka muidugi tühjast kohast - mitte ainult Rioni nurgakeses nähtud kevade järele karjuv lapikeste meri ei olnud süüdi suures soovis midagi nikerdada, vaid hoopis see pisikene tegelane

Tänaseks on meie pere juba mõne päeva rohkem kui kuu aega olnud ühe uhiuue poisi võrra suurem ja sellele tutikale poisile oli ju ka ometigi midagi päris oma ja nunnut vaja. Nii sündis mõte teha võrevoodile kate. Võttis aega, mis ta võttis (kuigi, tegelikult nii hirmus palju ei võtnudki, arvestades, et tegu on põhimõtteliselt minu elu esimese suuremat sorti heegeltööga), aga valmis ta sai ja kuna ma ise selle üle nii jubehirmusuhke olen, siis tuleb siit natukene rohkem pilte kui üks. Siin ta siis on, minu 140st lapikesest koosnev tekike. Edevuse laat, eks





Ja ma loodan, et nii kõva mutt olen ma küll, et lapse kasvades ja voodi kasvades suudan ma ka tekki suuremaks kasvatada vastavalt vajadusele
Snuupiduu posted @ 10:06 - Link - kommentaarid (10)
01 Jaanuar 2012
Aasta esimene päev üllatab mind ennastki. Eelmise aastanumbri sees ei ole ma teinud oma blogisse mitte ainumastki postitust. Tõtt-öelda ei olnud möödunud aasta käsitööliselt ka eriliselt viljakas, kui mitte öelda, et ma ei teinud peaaegu, et mitte midagi. Alustasin siiski Sutsukese veetud lapiteki projektiga ja õmblusmasinaga maadeldes sain niipalju, et oma vajalikud lapid sain valmis. Pärast seda andis mu masin lõplikult otsad ning paraku peab teki kokkuõmblemine ootama, kuni ma saan endale uue masina soetatud. Küll olen ma selle projekti eest lõpmata tänulik - ma olen alati lapitekke imetlenud, aga pole ise väga julgenud asja käsile võtta, eriti töid, mis nõuavad täpsust ja sirgeid jooni Nüüd aga hankisin endale lausa lapitööks vajalikud vahendid ja kui nii puust-punaseks õpetused olid silma ees, selgus tõsiasi, et pole see asi nii hull ühti. Tõsi, mõne lapi jätsin ka vahele: ei teinud hommikutähte, roosi ruudus ning aluspaberi tehnikat. Neist viimane tundub keeruline, kuid kes teab, ehk proovin siiski ühel heal hetkel järele. Oma ruudukeste värvivalikus panin natuke puusse ja ei ole välistatud, et enne, kui päris tekk valmib, teen mõned ruudud ümber või veel midagi juurde. Visuaalselt ja ka töökäigult meeldivad mulle enim teotee, flic-flac ja linnutee. Enim ebaõnnestusin palkmajaga. Voodi peale olen neid valmisolevaid ruudukesi sättinud nii ja naa, natuke elavat kujutlusvõimet juurde ja silme ees terendab päris uhke lõpptulemus.
Uueks aastaks lubadusi ei anna Kuid väga loodan, et see aasta annab natuke rohkem ka hingetõmbeaega ja võimaldab veidi käsitööd teha. Kaua ma ikka vaatan vesise suuga seda lõngakorvi, kust vardad välja turritavad...

Kõikidele isetegijatele soovin rohkeid kordaminekuid ja uhket uut aastat!

Aga siit lapiteki ruutude pildid ja neid on palju:

1. Ruudud

2. Tuulik

3. Hollandlase pusle

4. Preeria lill

5. Ruumiline kikilips

6. Ruut ruudus

7. Lill ruudus

8. Linnutee

9. Laevuke

10. Aplikatsioon

11. Teotee

12. Valeananass

13. Palkmaja

14. Flic-Flac

15. Dresdeni ratas

16. Täht

17. Karukäpp

18. Mini-Me

19. Triibulised ruudud

20. Lihtne täht
Snuupiduu posted @ 08:26 - Link - kommentaarid (2)
21 Detsember 2010
Igal aastal ma luban, et jõuludeks tuleb hakata valmistuma varakult, muidu läheb kiireks. Igal aastal ma pean endas pettuma, sest ma ei ole oma lubadust täitnud. Nii toimub traditsiooniliselt minu ümber jõulueelne kaos: ma kaotan, ma unustan, minu päevades on tugevas ülekaalus "blondid hetked" ja viimane arukuseraas on maha jäänud kuhugi kaugesse sügisesse. Nõndasamuti on kaootiline kogu blogindus. Jah, mul pole käsitöö jaoks eriti aega, ma ei tea, kuhu ma kaotan vabad tunnid oma päevades. Siiski ma patustan ja olen suurepärane asendustegevuste otsija, ehk et kui vaja on näiteks üks ajaleht kokku panna-toimetada ja artiklike ka omalt poolt kirjutada, siis ma muudkui lükkan seda edasi ja edasi ja HEEGELDAN (pean siinkohal mainima, et mulle ei meeldi heegeldamine) poegade nukkudele riideid. Tõsi, täna mõned minutid tagasi sain ma ühele poole, ütleme siis, üle-üle-üle-eilse lehega - toimetamise, mitte ilmumise mõttes Peamine, ta ilmub siiski täpselt õigel ajal. Aga peab siis kõik käima viimasel minutil? Ilmselt peab. Minu puhul küll. Muidu poleks ju minulik

Aga täna näitan ma kahte asja. Esmalt need heegeldused. Meie poistel on nukud, kellel pole kahjuks eriti suurt garderoobi. Keegi sokisööja on meil kodus kohe kindlasti ja seega on meil hulgaliselt sokke, millest teha kas sokiloomasid või siis nukkudele riideid. Ideaalne - tõmbad soki selga ja valmis ta ongi. Päris nii ei tahtnud ja nii katsetasin, kuidas oleks, kui sokki veidi tuunida ja sinna varrukatele ja alläärele midagi külge heegeldada. Kuna see ei ole minu lemmiktegevus (miks - nõuab juba eraldi postitust), siis ei ole seal ka mingit vau-kvaliteeti. Lapsed olid aga rahul, et titad midagi ümber said ja see ongi peamine. Kuigi töö pole suur ja keeruline ja ei anna võrrelda haapsalu salli kudumisega, siis meenutuseks väiksed klõpsud siiski.







Teise asjana lasen piiluda seevastu väga meelepärase valdkonna töö tulemit. See on siidimaal. Konkreetselt siinkohal tegemist lipsuga, mis hakkab kaunistama ühe bändi liikmete kõhupealseid kui nii võib ütelda, suurem ilu ju ikka kõhu peal, kui kaela ümber. See konkreetne isend on minu "isikliku teise poole" jagu - teine samasugune on valmimisel. Tegelane lipsul sümboliseerib bändi nime ning on plagieeritud nende kodulehelt







Tegelikult olen veel üht-teist nokitsenud. Jõulukaardid, mille püüan homme enne postitamist pildile saada. Müts, mille külmakartuses endale kudusin, aga sinna kõrvale on valmimas ka autosõidu-kindad, siis demonstreerin neid viimaste valmides komplektina. Pildistamist ootavad veel lapse käpikud ja ka sügistöö ootab valmimist ja jäädvustamist. Nendest aga juba edaspidi...
Snuupiduu posted @ 22:59 - Link - kommentaarid (1)
01 Detsember 2010
Ainult hingelt blond arvab, et novembris on 31 päeva. Suur oli minu imestus, kui avastasin, et täna on hoopis esimene detsember Õigupoolest ei peaks siuksest häbiasjast juttugi tegema, aga no mis sa lolliga teed Noja kui ausalt ära rääkida, pidi viimasel minutil pildialbumisse lisanduma töö lõpetamata asjade lõpetamise kategooriast. No, sinna ta sai ka. Kamps sai alguse juba augustis. Suure hurraaga sai kõik valmis peale taskute ja valgete liistude luku tarvis. Need vaesekesed olid sunnitud ootama, kuni leidus piisavalt tarku inimesi, kes algatasid eelpool mainitud projekti. Tõsi, lõpetatud sai töö kohe peale projektiga liitumist, aga kuna polnud kedagi, kes oleks algatanud projekti "pildistamata asjade pildistamine ja albumisse lisamata asjade albumisse lisamine", siis loomulikult selle pisiasja ma jätsin sujuvalt kuu viimase päeva jaoks. Noja, välja kukkus ikka nii nagu alati.
Pilt sihuke kipakas ja ilma modellita, sest kuri kõhuviirus on lapsed maha surunud ja ilmselgelt neist modellimaastikul praegu asja ei ole.

Snuupiduu posted @ 13:21 - Link - kommentaarid (3)
035011 blogi piilujat