Minu töötihe nädalavahetus oleks justkui alles eile läbi saanud. Lasin juba reedel mehel poest tuua natuke kurke, et siiski ka ise midagi talveks valmis teha. Loomulikult ei jõudnud ma neid reede õhtuga kõiki veel purki ajada. Laupäeval aga tekkis kange tahtmine metsa minna, sest pole sel aastal pisipoja kõrvalt seda veel teha saanudki. Ilm oli ka väga ilus ja päev läks täiesti asja ette.



Pühapäeva hommikul aga helistas ema, et kui soovi oleks, siis peaks ka õunamahla ära tegema. Enne, kui külmad peale tulevad. Pühapäevase ilmaga aga enam nii väga ei vedanud. Juba lõunast saati kallas nagu oavarrest. Märgasid jalgu ja vihmasadu trotsides tegime ikka oma mahla ära. Mis tehtud, see tehtud. Kuna mahl läks aga veel nõuka aegsetesse 3 l purkidesse ja ma pole eluski ise kasutanud kaanetatavaid purgikaasi ( nii piinlik, kui see ka pole), siis nüüd oli selle kasutamise äraõppimine lihtsalt hädavajalik, sest päeval pole ju kedagi, kes sellekohast abi oleks andnud. Võtsin siis oma emalt kunagi kaasavaraks saadud 3 rutsase kaanetaja ja abikaasa lahkete õpetussõnade abiga kätt proovides- väga usun ja loodan, et need kaaned ka peale jääksid Igaljuhul sain kokku 21tk 3 l ja veel paar pisemat purki mahla ja kaanetamisest ka paar villi peopessa. Ja nii jooksiski terve trobikond asju niivõrd üksteise kukile, et alles eilsega lõpetasime väikse tibuga kodus õunamahla keetmise



Aga ega siis veel sellepärast vardad toas härma läinud Kui kõik teised juba magasid ja seened pliidil podisesid sai ikka mõni reake kootud ka. Kaeluse pildi saan juba üles riputada aga sinna juurde kuuluva mütsikese pean veel enne viimistlema.





Eile õhtul avastasin taas aiast kase alt terve hulga seenejusse. No nii nunnud kohe näevad välja. Ja see ainult n.ö üks perekond nendest paljudest, mis seal on

Saabunud sügis toob vihmad ja tuuled,
porised kummikud, lõhkised huuled.
Päike teeb õuntele punased palged,
kolletund kaseleht maa peale langeb.

Pihlade ladvad on punastes leekides,
viljapuud lookas on ploomidest- kreekidest.
Magusat mett tilgub mesilaskärjest,
kurb vaid, et päikest jääb vähemaks järjest...

Kaunist nädalavahetust kõigile

Ma ei tea küll miks aga millegipärast on mütside tegemine kuidagi eriti armsaks saanud Nii sai vahepeal valmis jälle üks mütsike. Sedakorda siis vanemale pojale. Esialgu küll valge talle ei meeldinud, kuid kui müts valmis, siis polnud nagu väga vigagi



Hetkel pusin aga oma esimese krae või kaeluse kallal. Eks paistab, kuidas see ka õnnestub

Ka meie peres oli eile 1.september taas kooliga seotud, mitte tavaline kalendripäev. Teise klassi läks enda vanem poeg ja esimesse õe kaks lapsukest. Seega põhjust jälle kenasti aktusest osa võtta ja võimalus kedagi ka lilledega rõõmustada. Kui eelmisel aastal Kristo oma venna esimesse klassi minekut veel oma silmaga ei näinud, siis sel aastal oli ka tema koos meiega vapralt lipsu kandes kohal



Siin nad siis on

Ja nagu lubasin, lisan ka pildid mõned päevad tagasi valminud kevad-sügisesest mütsikesest, mille mustri kombineerisin Janika saadetud suvemütsikese omast ja tavalisest soonikkoest, et kõrvakesed soojad oleksid. Ja miks jälle müts? Kuna leidsin kaubamajast nii armsates rohelistes toonides kirju lõnga ja tundsin, et sellest peab saama midagi sellist, mis kogu aeg ka silma paistaks, siis arvasin, et just mütsi näol on need värvid kenasti nähtavad. Ja kuidagi kummaliselt jooksid ka värvid ise nii kenasti, et triibud mütsile tekkisid lausa iseenesest.





Sain seekord ka väikese modelli mütsi natukeseks kandma, nii on ka tulemus pisut paremini näha, kui lihtsalt krimpsus mütsikest pildistades