Mõnda aega tagasi märkasin JANSUKA blogis huvitavat mustrit, mida kutsuti luuavarre pitsiks. Kuna see mulle tõesti meeldis, siis otsustasin tema käest uurida, kuidas seda õieti tehakse. Janika_505 lahke vihje suunas mind sinna, kuhu ikka - YouTube´sse No tõesti- leidsin sealt sõna otseses mõttes puust ja punaselt koostatud video, kus polnud lihtsalt võimalik mitte aru saada, kuidas seda tehakse. Ja pean ütlema, et tegemist on äärmiselt lihtsa mustriga. Kuigi valmiskujul jätab see minu jaoks vägagi keerulise ja peene mulje. Kohe kordades lihtsam, kui väänata mitmerealisi palmikuid Lihtsalt see silmuste „Luuavarrele“ (usun, et sealt see nimigi pärineb) korjamine on natuke aeglasem tegevus. Aga tulemus on seda väärt. Seega suured tänud Jansukale!
Kus siis aga mina seda pitsi juba ära sain kasutada. Nimelt „andis pandla“ minu püksirihm. Oli teine märkamatult pahema poole pealt juba nii katki hõõrdunud, et ühel järjekordsel väljaminekul avastasin, et võin püksata jääda Algul mõtlesin, et viskan kohe minema. Siis aga mõtlesin nii nagu päris paljud Isetegijatest geeniused, et ehk saab seda veel siiski kusagile kasutada Kuna pannal oli selleks ajaks tõesti ainult mõne niidijupiga ülejäänud rihma otsas, siis kaksasin selle küljest. Harutasin vana materjali selle ümbert ära ja heegeldasin üle. Kuna kuulun ka nende inimeste hulka, kes paljal kõhul mingit tavalist pannalt kanda ei saa, siis teistmoodi polnuks see võimalik ja ega see iluski poleks jäänud, sest tegemist tavalise pandlatoorikuga. Ja sealt edasi kolmerealiselt luuavarrepitsiga edasi. Tulemus jäi ilus. Kuigi sel pole seda tugevust, mis eelmisel rihmal, sest materjal on pehme. Aga vööna kaunistuseks kanda sobib ideaalselt. Lisaks kaunistasin aasa mõne litriga ja valmis ta oligi.

Muster siis pärit JANSUKA blogist.
Idee: ikka omast peast.
Materjaliks : Capri musta värvi puuvillane lõng.
Luuavarreks : varras nr 8
Heegelnõelaks: kasutasin väikest metallist nr. 1,75 , sest sellega oli mõnusam neid silmi läbistada .



Vana püksirihm...









Seega on mul nüüd valge vöö asemel must- nii et vaadake ette

Samal ajal, kui päris suur osa Isetegijatest koob "Soktoobri" raames sokke, kudusin mina ühed kindad pere kõige väiksemale. Ja miks- sest sokke ei oska ma endiselt kududa. No see pole küll mingi õigustus ja ega ma siin sellel teemal vinguda väga tahagi. Pigem olen ikka püüdnud seda sokikanda ka juba paar korda harjutada. Viimane proovitöö näeb välja selline...



Valisin lõngaks Capri puuvillase, et silmad ja muster võimalikult hästi näha oleks ja tegemist alustasin kohe sokikannast - ühesõnaga asusin kohe asja kallale No väga rahul ma tulemusega siiski pole. Midagi oleks justkui puudu või üle. Ja seetõttu lausa kadestan siin blogides kõiki toredaid sokimeistreid Aga no püüan sihikindel olla ja loodan, et saan ka kunagi siin omatehtud sokke näidata.

Nüüd aga kinnaste juurde...
Eelmisel nädalavahetusel trehvasin kohalikul turul ühe laua peal nägema suurt lõngade hunnikut. No nii nagu mõningates secondhand kauplustes. Silma jäi üks hästi paks lõng, millest tekkiski mõte paar kindaid kududa. Kuna lõnga päritolu teadmata, siis materjali koha pealt jään vastuse võlgu.
Varrasteks nr. 3,5.
Lõnga vesihalli värvuse tõttu tekkis mõte need mingi mereteemalise pildiga kaunistada. No üritasin sinna siis mingit purjekat tikkida. Tundub, et ka villasele tikkimist peaks veel harjutama. Igaljuhul kindad said sellised...







Eile voodiriideid vahetades soovis patju voodisse paigutada väike Kristo. Algul ma ei taibanud, miks Kristol oli vaja ka venna lambukestega patja. Teise tuppa jõudes, sain aru miks? Nimelt erines tema paigutus pisut minu omast. Kui patju ristipidi paigutades oleks neid voodile mahtunud 3, siis püstipidi oli vaja 4 patja. Samuti jäi silma see, et äärtesse oli ta paigutanud ühevärvilised padjad, keskele aga kirjud. Tagatipuks oli väikemees ka ise juba ennast mõnusalt voodisse sisse seadnud Igatahes saime kõik jälle natuke naerda



Kõike kaunist!

Sellel aastal tundub mulle vahel, et meil on kodus ühe koolilapse asemel neid lausa kaks. Nimelt nii nagu meie suurem venna koolist tulles oma õppetööga tegelema hakkab, kostub kohe köögipoolt kolinat. Ja juba paistab uksel väike Kristo, kes veab enda järel suurt tooli, et see siis samuti venna kirjutuslaua taha parkida ja temaga koos õppima hakata. Võtab siis ka hoolega paberid ette ja hakkab sinna väikseid täppe ja ringikesi joonistama Siis lähevad käiku venna vihikud ja õpikud, kust saab huvitavaid pilte vaadata ja katsu siis neid tema "täpikeste" eest kaitsta. Sellele järgneb ju kohe kisa ja lärm. Järgmiseks asutakse venna koolikotis sobrama. Pinalist kaovad vildikatelt korgid ja kustukumm paljuneb hetkega mitmeks väikeseks kustukaks.
No mõtlesin siis mina, et teen Kristole ka päris oma koolikoti No sellise tema mõõtu ja tema "õpikute" jaoks. Ja kuigi ma üldiselt õmblemises mingi kõva käsi veel pole, võin selle kotikesega küll täiesti rahule jääda.
Koti materjaliks kasutasin kunagi suvel Põlva kaubamajast jääkidekastist just mingi kotikese tarvis soetatud mööbliriiet. Rihmad ja pandlad pärinevad aga ühelt emme vanalt alalhoitud käekotilt. Ja selline see sai...
Teostus ja idee : Made In Isetehtud.
Ja selline see sai...















Seekord sai pildile püütud ka koti omanik. Igakord nii hästi ei lähe ju

Järgmise korrani siis!

Viimati, kui siia postitasin oli väljas lihtsalt jahe. Nüüd on aga juba mitmel päeval selle sügise esimesed lumehelbed nähtud ja tasahilju tekib selline pisike jõulueelne tunne. Läheb see aeg ju nii kiirelt, et ei saa arugi, kui juba nad käes ongi.
Panen täna siia üles veel ühe lubatud bolero, mis ootas lihtsalt ühte kaunistavat elementi. Leidsin, et selle võiks teha kitsast tumepunasest paelast ja mõnest seemnehelmest.

Muster: kord juba ühe bolero jaoks kasutatud. Pärit ühest suvisest "Minu Käsitööd" numbrist.
Lõngaks: Novita Rose mohair ja vardad nr. 6.











Saavutamaks ka pildil õiget värvi, tegin mitu võtet- küll välguga, küll ilma. No miskit on ikagi näha.

Veel on päris mitu asja, mida pole jõudnud üles panna. No lihtsalt ei leia aega... Aga ma siiski püüan

Juba mitu hommikut on maad katnud valge, külm hallavaip, mis on seni veel uhkelt õitsenud suvelilledest elumahla viimse, kui tilgani välja väänanud. Sügis on järjest enam võimu haaramas... Mis siis ikka- tuleb kindad kätte tõmmata ja kauaõitsend kaunikesed maast välja juurida. Ja kaua need puudki oma lehti kinni suudavad hoida. Veel üks tuulisem ilm ja läinud on needki.











Aga - enne, kui konnad oma urgudesse talveunne ronima hakkavad...
Pikematel autosõitudel olen vaadanud, kuidas pisemal unnevajunud reisijal alati peake kuidagi viltu vajub ja seetõttu tuli idee teha talle ise väike kaelapadjake. Ja kuna mul oli veel järgi seda erkrohelist sametriiet, siis muidugi sai see padi endale veel punnis silmad ja kõrvuni suu Selle tõhusust veel katsetada jõudnud pole. Kui see aga mingil põhjusel ennast ei õigusta, siis las reisib lihtsalt rõõmsalt meiega kaasas. Vähemal on keegi, kellel on ilmadest ja tujudest hoolimata alati naeratus näol

Täna siis jälle üks sünnipäevateemaline postitus. Nimelt oli 30.septembril sünnipäev meie väikesel ristitütrel Merlinil, kes sai 5 aastaseks Ja nii nagu ikka mul juba pea aastajagu kombeks on olnud, olen püüdnud sünnipäevadeks midagi ise meisterdada. Vähemalt mingi osa kingitusest on ikka enda näppude vahel valmis vorbitud. Ega siis seekord teisiti... Kuna tegemist juba jahedamate ilmadega ja ega see talvgi enam ju kaugel pole, siis ka temale sooja komplekti mütsist ja kaelusest.







Tibule kingitus meeldis ja usun, et varsti ka lasteaias mõnusam õues käia. Ei pea kogu aeg seda salli mitut tiiru ümber kaela kerima. Lihtne ja mugav. Ja kui õues väga külm, saab kaeluse kasvõi silmini üles kerida.

Kahjuks jõudsime me aga vahepeal haiged olla. Tabas meie väiksekestki see kõrge palavik. Üleüldse on praegu väga palju kõiksugu erinevaid viirusi jälle liikvel ja mina ikka jälle kõrgendatud pinge all, et kuidas see pikk ja pime aeg valutumalt küll mööda saaks. Ei saa muretult seda värvilist sügist näed nautida. Siiski jalutasime paar nädalat tagasi väikese pojaga metsa all ja uurisime, mida huvitavat seal näha. Kuna aga metsa all sammal niivõrd pehme oli, siis väikemees leidis, et mugavam oleks siiski emme süles kaasas käia, kui oma pisikesi jalakesi kõrgele tõsta. Vot selline näoke manati ette, kui enam tahetud



Pildile jäid ka mõned sirmikud, mida sel aastal jälle oma kümmekond tükki oma kuuri tagant korjata saime.







Tõeliselt maitsvad seened!
Et aga täpselt 1.oktoobri hommikuks oli meilgi esimene kord hallavaip maas, siis seenele sel aastal enam asja ei ole. Imestasin isegi, et sel aastal nii pikalt meid külm ei külastand. Lilleilugi jätkus seetõttu kauemaks.
Järgmise korrani siis ...