Läks küll lubatust paar päeva üle aga ülevaade siis viimase nädala toimetustest... Nagu ütlesin, oli õues kole palju tegemist. Sai ette võetud tiigiääre korrastamine, mida enne oli selle kõrgete ja järskude kallaste tõttu üsna nadi niita. Mõtlesime siis, et paneks selle maakiviga üle. Mõeldud ja võiks peaaegu öelda, et tehtud ka. No on veel pisut nipet näpet viimistleda ja muidugi tiir tiigis ka käia, et sinna kasvanud vibalikud ja niitmisel sattunud sodi välja võtta Maakividega ja pisut jõulisema tehnikaga suuremate kivide pealetõstmisega toetas ema- suured tänud talle selle eest! Aga tulemuseks on siis midagi sellist:





Igaljuhul on tunda, et ka muskel on selle nädalaga omajagu paisunud

Ja ega siis heegelnõel ja vardad sellepärast nädalat puhkust saanud. Valmis sai üks linikuke, mille muster on olemas augustikuu "Minu käsitööd" numbris ning ka veel üks mütsike pere pisimale. Sedakorda siis mitte nii auguline nagu eelmised, sest ilmad muutuvad ju järjest jahedamaks. Mütsikest saan eksponeerida pisut hiljem, kui väike modell ärganud on

Leidsin ka nende ülikiirete päevade järel hetke mahti taaskord siia midagi kribada. Tegemist on olnud võiks öelda, et kohutavalt palju. Aga sellest, millega siis nendel päevadel tegelenud olen, kirjutan paari päeva jooksul. Kõige selle vahelt aga hommikutundidel, kui pisi VEEL tudis ja öötundidel, kui ta JUBA tudis , jõudsin ma valmis heegeldada ka ühe uue liniku. Kuna see valmis aga alles eile öösel, siis pildi sellest saan üles ehk homme. Aga jõudsin veel ka pisut vuntsida neid veel koolipõlves tehtuid ja pisut ehk ka ajahambast näritud linakesi. Ja need näevad siis välja sellised:

Tegin eile väikese inventuuri kappides, et otsida üles oma koolipõlves tehtud käsitööesemeid ja meenutada, millega siis õieti üldse hakkama olen kunagi saanud. Leidsingi esialgu käputäie linikuid, nii heegeldatud, kui tikituid. Kuna heegeldatuid tuleks uuesti tärgeldada ja see võtab pisut aega, siis esialgu paneks üles paar pildikest linikukest. Tegemist oleks juba justkui kapist leitud esiemade pärandiga, sest tehtud on need küll juba üsna ammu ehk siis kusagil 15 aastat tagasi



Kui ma ei eksi, siis see tehtud vist 7 klassi käsitöötunnis.





Ja see kuidagi eriti meelde jäänud ning armas rahvuslike ornamentidega linikuke sai tehtud 8 klassi käsitöötunnis.

Käes on aeg, mil aiad ja metsad on täis kõikvõimalikke loodusande. Lisaks sellele, et neist saab vaaritada ääretult maitsvaid toite ja hoidiseid, on neist võimalik meisterdada ka midagi huvitavat silmailuks/-rõõmuks. Nii tegime ka meie pojaga eelmisel aastal, kui väiksem laps oli veel turvaliselt endaga kõikjal kaasas ja aega jagus nii palju, et oli võimalik ka I klassi läinud poja koolis korraldatud üritustel koos teistega kaasa lüüa. Valmistasime "Sügisseadete" võistluse tarbeks viimastest kilemajja jäänud paprikatest armsa päkapikupere, kus liikmeid sama palju, kui meiegi peres tol hetkel veel oli. Suurt kõhtu päkapikuemmele ei osanud küll ette meisterdada aga mis siis ikka. Diplomi nende eest tõime igaljuhul mälestuseks koju. Igaljuhul välja nägid meie päkad siis sellised:

Unustasin oma blogi märkida, et vahel meeldib mulle ka sõnu seada. Kui ikka tekib mingi hea mõte, siis püüan ikka paberile ka panna. Siin siis midagi teemakohast:

Heegelnõel on püsti toosis,
väga huvitavas poosis,
valmis heegeldama mütse,
laualinu, karupükse.
Lõngakorvis käimas ralli,
rõõmust kargavad kõik pallid.
millisest saaks uhke topi,
millisest saaks soojad sokid?
Murest murtud kotinõel,
kel ainus silm ja seegi õel."
Miks küll mind ei keegi vaja,
kas siis tõesti raskel ajal,
sokikandu te ei nõelu,
veskil püüli ka ei sõelu?"

Tere taas! Kasutan juhust, kuniks pere pisimad tudivad ja laen üles mõne pildikese.


Minu esimene omatehtud mütsike pisipojale.



Kootud suvine mütsike samuti pisipojale.



Ja see roosa kingituseks mõnele väikesele plikatirtsule.


Need on siis minu esimesed katsetused üle niiii pika aja

Vahel on päris tore, kui keegi suudab sind nakatada ka millegi heaga nii nagu minu hea sõbranna Janika, kes on minussegi suutnud süstida päris palju ISETEGEMISE tahet ja seda just käsitöö poole pealt, mis omal ajal koolis oli minu üks lemmik, kuid kiire elutempo tõttu aastateks soiku on jäänud. Alguse sai see kõik muidugi aga sellest, et kuna meie peres kasvab kaks poega ja juba esimese lapsega sain tunda, kui raske on leida oma pojale midagi selga, jalga ja pähe, siis nüüd teise pojakesega ei jäänud enam käed süles istuma. Kui pidin enne jaanipäeva väiksele pojakesele tooma suviseks mütsiks koju plikade mütsi, siis võtsin järgmise asjana ette käigu käsitöötarvete poodi, kust tõin koju veel vardaid, heegelnõela ja mõned rullid niiti-lõnga. Ja nii see asi algas... Nüüdseks on igasuguste aiatööde, mahlade aurutamiste ja laste kõrvalt valminud 3 mütsikest. Kaks pisemale pojale ja üks roosa mõnele õe või sugulase lapsele kingiks.
Ja pean tunnistama, et mis kunagi õpitud, see ikka nii kergesti ei unune ka.
Siinkohal suur aitähh JANIKALE!