Lasteaias lastel ettevalmistamisel jõuluetendus ja selleks oli kõigil lapsevanematel vaja teha oma lapsele vastav kostüüm - olgu siis jänes, leevike, tuulepoiss, lumehelbeke, poiss, tüdruk, täheke või muu vahva tegelane. Minu tüdruk sai orava osa . Ja kui ma kuulsin, et tuleb teha kostüüm ja veel pealegi orava kostüüm!!!, siis olin küll ehmatusest keeletu. See tundus ülemõistuse keeruline. Oravaid on etenduses 4 ja sama mure oli ka seega teistel lapsevanematel. Koosolekul tundus mulle, et teised on saanud oma lastele nii lihtsad osad ehk siis kergelt tehtavad kostüümid ja orav on see kõige raskem .

Internetis tuhlasin ka, et vaadat, milliseid kostüüme on tehtud ja mida saaks eeskujuks võtta:
orav 1
orav 2
orav 3
orav 4
orav 5
orav 6
orav 7
orav 8
orav 9
orav 10

Peale arutelu paar lapsevanemat käisid kangapoes ja tõid sealt karvase riide, vatiini ja lilletraadi. Seda kotti nähes mul ahastus süvenes ... Kaks nädalat oli aega tegemiseks. Kaalusin juba tõsiselt, et otsin mõne õmbleja, kes mulle selle valmis õmbleb. Samas hakkas rahast kahju ja mõtlesin, et proovin ikka ise. Paar päeva enne tähtaega ei olnud mul veel mitte midagi tehtud, sest ei tulnud lihtsalt vaimu peale!!! Kirjutasin juba nö kaasõmblejatele, et kuidas neil läheb ja et kuidas nemad on teinud. Ja nende käest saingi lohutust ja mõned head soovitused. No kui sama sain oma mõistusega saba välja lõigatud, siis kehaosaga olin küll jännis, et kuidas ma saan sellest riidest tuunikataolise ilma varrukatega asja. Üks lapsevanem soovitas panna riidele peale lapse kleidi ja tänu sellele soovitusele tuligi mul vaim peale! Õhtu enne tähtaega hakkasin tegema ja kella 1:30-ni öösel tegin. Ja ütleks, et lausa vaim tuli peale . Kuna tüdruk läks varakult magama, siis tema selga ma eriti proovida ei jõudnud, aga see-eest oli 9-aastane poeg mul pikalt üleval ja nii saigi tema selga passitatud, proovitud 4-aastase kostüümi . Poiss mul peenikese kondiga ja seega sobis hästi modelliks .

Saba jaoks lõikasin riidest ristküliku, mille õmblesin kokku nii, et alt kitsam ja ülevalt läks laiemaks, nö kohevamaks. Sisse läks vatiin ja kahekordne traat, et saaks veidi saba kuju vormida. Alguses tundus, et saba vajub kohe alla ära, sest on raske, kuid siis timmisin vatiinihulka ja õmblesin saba kitsamaks ja lõpuks paistis, et raskuse-kerguse suhe on paigas.

Keha jaoks siis paningi ühe kleidi riidele ja lõikasin selle järgi välja. Tegin nii pika kui sain riidest, siis nö kasvuvaru ka. Tegin ka õlaõmbluse. Traageldasin ilusti kokku ja õmblesin. Lõikasin kaelaaugu parajaks. Siis hakkasin saba seljale õmblema - kinnitasin selle mitmest kohast kinni. Aga tundus, et ei jää väga ilus ja kuidagi lohvka tundus seljas. Aga kuna mul oli alles jäänud veel kangast, siis sain sealt välja lõigatud vöö. Ja nüüd kui panin kostüümile peale vöö, mis jooksis üle saba, paistis saba ilusti püsivat. No kui laps paigal seisis, siis sobis, aga ma ei kujuta ette kui laps peab etenduses jooksma, hüppama, kas siis ka seisab ... Saba väga kapitaalselt kinni ei tahtnud panna, sest kui kehaosa tegin, siis vaatasin, et päris asjalik tundub ja seda saaks ära kasutada vajadusel kui lastel on vaja olla karu, kasvõi koer, kass ... Lasteaeda ma seda kostüümi päriseks ei jäta (kui õpetajate soov oli see, et need saaksid pärast kingituseks lasteaiale), sest kostüüme on aeg-ajalt vaja nii poisil koolis kui tüdrukul edaspidi ja siis saangi selle "põhjaga" midagi veel ette võtta, ei pea just nullist algama. Eks ma naiivselt loodan, et kunagi läheb vaja, aga kindlasti saab mu laps hoopiski sellise osa, kus pruuni värviga ei ole midagi teha .

Järgmisel hommikul saime õigeaegselt kostüümi lasteaeda viidud ja olin päris uhke oma töö üle . Aga kui õhtul lapsele järgi läksin, siis nägin ka teiste kostüüme ja minu enesehinnang langes kolinal. Teiste omad olid palju ilusamad!! No lapsele seda ma välja näidata ei saanud, aga siiski jäi hinge kripeldama, seda enam, et ühel oli väga vinge saba taha tehtud ja püsis väga ilusti, loomulikult. Sellest hoolimata oli minu laps rahul ja tema jaoks oli minu tehtud oravakostüüm ilus .

Orava mütsid olid lasteaias juba olemas, seega ütleks, et keha ja saba õmblemine oli käkitegu võrreldes sellega kui oleks pidanud tegema ka mütsi

Nüüd siis mõned pildid ka lõpetuseks.














Nüüd ootan põnevusega, millal ka lapsevanemad näevad etendust