Ruta käsitööd
Ruta käsitööd
Ma vajan käsitööd nagu õhku
31 Oktoober 2007
Kuna ei midagi uut siin issapäikese all, siis mina alustan jälle fotografeerimisteemalise halaga. Nüüd ei saa enne kevadet ühtegi pilti kui just isiklikku stuudiosse ja valgustehnikasse terve aasta brutosissetulekut ei investeeri.
Kuigi õues ju saaks umbes keskpäeva ajal vist korra sellise valguse, et kannataks teha paar kaadrit aga mitte ei tiku raagus kastanipuu all oma õhukeses pitskampsunis poose võtma kui ca 10 kraadine tuul vihiseb õhksilmustest läbi.
Nädalavahetusel üritasin oma pärleid maja ees kännule seada et siis fotokunsti teha aga selleks ajaks kui kompositsioon paigas ja õige nurk leitud oli näpp päästiku külge kinni külmund seega pärliilu tasku ja tuppa puhuri ette sõrmi sulatama.
Niisiis lepime siis sellega mida lamp, välk ja hilisoktoobrivalgus võimaldavad.

Kõigepealt üks vana võlg - nimelt fuksiaroosa jakike sai nööbid ette ja shleifid külge. nukuriided on valmis. Olgu siinkohal ka kiidetud "karnaluks" sest päevast, mil ma selle kena kohakese avastasin on minu nööbi agoonial lõpp.

Ma olen vähemalt 15 aastat juba kõiksugug garderoobidetaile endale kudunud ja ei saa iial ühtegi täpselt parajat ja ideaalselt istuvat eset. Nüüd siis unustasin ära et igal naisel (minul kaasaarvatud) on on seal rinnakorvi peal sellised kõrgendikud, seega esitükk võiks ikka veidi laiem olla. Midagi pole parata - vajakajäämised anatoomilistes teadmistes sunnivad jakikest kandma nööbid eest lahti. Sest kinni nad lihtsalt ei lähe!

********
Suvetoodangust on tegelikult riiulis seisnud ka üks tüdrukule heegeldatud tuunika. Need heegelniidid ostsin kunagi, et teha endale selline lillemotiividest jakk. Olles heegeldanud paar õiekest proovides neid veel teineteisega ühendada , tunnistasin endale , et selge mõistuse säilitamise huvides tuleb mul lillemotiivi jakikesest siiski loobuda. Ilmselt igaveseks.
Mina tahan heegeldada - mitte tegeleda motiivide ühendamise ja NIIDIOTSTE PEITMISEGA (oi kuidas ma seda viimast vihkan)
Seega sai tüdruk hoopis triibulise tuunika


Ise aga olen väga hallil lainel.
Juba ammu jäi mind kummitama üks Victoria Secret kollektsioonist pärit palmikulise passega kampsun. Nägin , et käsitööfoorumis on ka paljud sellele pilgu peale visanud ja mis siis ikka hall lõng kätte ja kõigepealt siis palmikutest passe:

Panin ikka veidi nuppe ka sisse, et uhkem oleks.
Ja edasi oli mitu õhtut ainult üks heegelnõel hammaste vahel (ma kasutan seda palmikute keeramiseks) pööramine ja väänamine. Palmikute tegemine võib ikka sellises koguses totaalselt kopa ette visata.
Aga tulem terendab silme ees, siis muudkui keerad...

Eks ta tahks muidugi aurutamist ja ennekõike tahaks kvaliteetseid fotosid. Praegu pole vist nähagi, et palmikud on.
Lõnga sain jällegi Karnaluksist - fifty-fifty villa ja sünteetikat. Väga bueno, soe, pehme ja ühtlane lõng on. Mina 100% villa ei kannata - ei ole mina veel kohanud ühtegi mis ei tsurgiks.
Ma EI SAA ARU kuidas saavad mõned kanda villaseid sokke palja jala otsas!!? Ma kraabiks ennast vist marraskile!

Nüüd aga ootab kapi ääres selline virn ja mul suu nurgast ila tilgub juba...


****
Ja pärlitest ei saa ma ka eemale. Vaevalt, et seda kunagi enam juhtubki. See sõrm on saatanale antud.
Nüüd tellisin endale ühe kellatooriku ja sätendavatele kividele mitte vastu panna oskajana meisterdasin endale roosa edeva asjakese:

Käe peal ja lühikeses päevavalguses näeb asjake välja nii:


Ülejäänud pärlividinatest lihtsalt ei jõua ja ei taha pilti teha. Pimedas lihtsalt ei saa asja.

Tegelikult jääb vaid oodata, et fotohuvilised sõbrad tuleks nüüd ja aitaks ometi hädast välja. Las mina koon ja heegeldan, keegi kes oskab las teeb pilte.
Ruta posted @ 15:16 - Link - kommentaarid (10)
192037 visitors