Ruta käsitööd
Ruta käsitööd
Ma vajan käsitööd nagu õhku
24 Aprill 2007
Ma alustan jälle kampsuni halaga. Ta on nüüd valmis! Või noh peaaegu... kokku vaja veel õmmelda, aga see pole ju kudumine. Seega kootud on ta ju valmis.
Miks mul ikka nii hirmsasti see hinge kriibib - aga see oleks nagu oma püha usu teotamine. Mina, kes ma käisin varrastega koolis, tööl, puhkehetkel, vannis, bussis ja metsas, olen nüüd oma peamise armastuse nagu unarusse jätnud ja läinud uue armukese juurde. Nagu teeks pattu, aga kirg on nii suur, et vastu lihtsalt panna ei suuda. Ja kuna kirg on nii värske siis on ta seda pöörasem...

Aga ma nagu patune külanaine saan ju ennast ometigi õigustada pisut sellega, et heegelnõelale olen ma ikka truu!


Ja oi mind varustati kitarrikeeltega ja veel kuidas! Neid on pakse ja peenikesi ja kuldseid ja hõbedasi ja siledaid ja spiraalseid!!! Peaks pärlinetipoodidesse müüki panema!!
Ja iga keele küljest saab ühe tillukese kuldse julla veel kauba peale, mille pärast kannatab pärlitele vahele lükkida!!
Aga esialgu lükkisin ühe keele pärleid täis.

Sõber väitis matusekee olevat. Aga talle ka kõik must on matus ja valge on pulm!

Mul oli peotäis jääke ühest punasest pärlisegust. Väänasin aga südame rahuga kõik traadi külge ja riputasin selle jälle ikka kitarrikeelele. See selline kena spiraalne keel. Iseenesest kohe ilus... keel ma mõtlen.


Organza sai ka elu jälle ...


Ja cernitist ja puust sai ühe sellise etnohõngulise kaelaümbrise.


Kinnised meeldib mulle ise teha peamiselt. Iga järgmine tuleb kuidagi lõdvema randmega ja samas inspireerib jälle keerulisemaks neid väänama... varsti ulatub kinnis kukla tagant rindadeni ja siis pärliilu jaoks jääb ruumi vaid vöö kandis.

****
Aga nii uskumatu kui see nähtud pildimaterjali põhjal ka ei tundu, on ka fotograafia vaikselt olnud või siis on mu hobi. Aga kui ma oma suure ja vägeva kaameraga hakkaks oma toodangut jäädvustama, siis paraku saaks tulemit ilmselt alles jõuludeks näha - olen lihtsalt filmile veel truuks jäänud ja no mitte ei viitsi sellega enam jännata.
Seega kärsitus ajendab ikka pisikest karbikest haarama, millega ei saa ei teravustada ega parajalt valgustada ega üldse mitte midagi teha ja ma ei tea mis paganama pärast ma kõik oma pildistamised ööseks jätan ja vähemalt siis päevavalgust ei raatsi kasutada.
Süda tilgub verd kui neid üle- või alavalgustatud, häguseid abituid kaadreid oma üllast kunstist vaatan. Ma vabandan ennast ikka sellega välja et oh kui ma ükskord oma digipeegelkaamera ostan ja seal on selline välklamp nagu kuusirp selgas ja objektiiv on nagu trompetitoru ja õismäe kandist zoomib võidu väljaku varblased sisse, kus siis alles kõik pirrud kahel otsal...
Ruta posted @ 22:21 - Link - kommentaarid (10)
188233 visitors