Laupäevased laadalt tulijad teatasid, et kaelakeede puu on kuidagi hõredaks jäänud. Kui küsisin mis värve vaja oleks, siis vastuseks sain, et kõike. Võtsin aga jälle oma kastikesed välja ja hakkasin meisterdama- ikka lootuses, et saan mõne värvi jälle otsa...


aga ei õnnestunud

Tegin siis teisest karbist ka midagi-



Ja need on viimased pärlid mis lapsed kinkekaardi eest tõid. Kuna selliseid ei olnud mida tahtsin, siis andsin vaba valiku- tooge seda mis endale meeldib...


Pisut ka laupäevaseid laadamuljeid laste suu läbi. Kui registreerisin ennast laadal osalejana, siis küsisin korraldajalt kas on võimalik, et auto jääb seljataha ja saan vaibad sinna peale riputada... Kohapeal selgus, et seda võimalust ei anta... Saabudes ei tundnud keegi huvi, et miks inimesed tulevad ja ootavad- korraldajatel oli piisavalt tegemist omavahelise suhtlusega...
Kõige suurem hämming oli meie lastele see koht kui laupäeva hommikupoolikul korraldaja ütles ühele müüjale (hiljem selgus, et see oli tema ema kes ka müüs midagi), et mul täitsa ükskõik mis nad teevad, mul on rahad käes, kui tahavad mingu minema....