MÕNED PÄRLID...

...ja nendest sai käevõru.
See on minu tagasihoidlik panus oktoobri kuusse voolimise alla.

Fimost voolitud pärlid.
Ja ega rohkemat olegi lisada.

ÜHTE KOMA TEIST

Vanaema kudus Minnale mütsi. Toreda, roosa. Minna heegeldas ise pika "ussi". Õmblesin ussi tähena mütsile. Jupp jäi üle. Ära ka ei tahtnud teist lõigata, ikkagi lapse tehtud. Sellest jupist sai siis tutt-õieke tähe nurka. Läikeks litreid.



Hakkasin oma kinda lõngu proovima. Et kas hall rohelisel või roheline hallil. Vat see on küsimus.

ÜHE SUGUVÕSA PÄRANDUS

Minu kätesse sattus üks väga vana ristimiskleit. Tellimuseks oli uute nimede peale tikkimine.
Esimene nimi on kleidile tikitud aastal 1889. 23 last on selle kleidiga ristitud, st. just nii palju nimesi on kleidile tikitud.
Kuna kleit ei kuulu kahjuks minu suguvõsale siis ei tahtnud seda ka ülearu jäädvustada.

Uurisin, puurisin äärepitse ja ei oska kohe mitte öelda kas tegemist on üldse masinal tehtud pitsidega. Auktikand ja äärestuse piste näevad väga käsitsi tehtud välja. Sel juhul peaks keegi need pitsimeetrid käsitsi tikkinud olema. Ka kleidi esitüki lai pits on auktikandis ja näeb samamoodi käsitsi tehtuna välja. Põnev!







Suvel kodus Eestis olles ostsin korralikku villast lõnga selle aastaseks soki ja kinda kudumiseks. Lambahall ja kena roheline. See on siis selle talve värvi teema.