Mea Moodi
Mea Moodi
Näpitsen praktilisel eesmärgil ja et omamoodi oleks. Ja siis veel hingerahu pärast... .
26 November 2010
VIRNADEST
(Rohkem juttu, käsitööd vaid 20 minuti jagu)

Täna tahtsin kirjutada yhest fenomenist meie kodus. Selleks on nimelt virnad. Iiigasugused.
Riidevirnad, raamatuvirnad, mänguasjade hunnikud (virnadesse on neid ju raske laduda, niisiis hunnikud) jne. jne. .
Mina ei ole selline inimene kellel iga asi alati omal kohal on. Vöib juhtuda, et ma möne aja tagant likvideerin möne virna kusagilt, s.t. iga asi saab löpuks jälle omale kohale. Sinna juurde kuulub alati ka väike lubadus, et seda virna siin enam kunagi olema ei saa, sest nyyd on just selle virna virnatamisel löpp. Aga sinna see jääb. Lubadus, ma mötlen. See ununeb ruttu.

Seevastu olen avastanud uue lahenduse, nimelt, et igal virnal peab sobiv koht olema mu kodus. Koht, kuhu just see virn sobib, nii, et ta mind pidevalt ei häiri.
Nii ma siis alustasin selle köige hullema virnaga, mis satub alati sellele köige ebasobivamale kohale, nimelt köögi kapile. Ja selle virna nimeks on "laste joonistused". Minu lapsed on sellel alal vääääga produktiivsed. Neid joonistusi produtseeritakse kodus, lasteaias, koolis, autos.
Kui joonistus on valmis, siis tuleb seda vähemalt esimesed kaks nädalat kindlalt alles hoida, sest...
Esiteks: Kunagi ei tea, millal yks nutuvörus suu su körva ääres piiksub: kus mu see pilt on mis ma lasteaias joonistasin, kus see roosa suure kleidiga jänes peal oli? Jaa, hmmm, kus ta siis nyyd olla vöib? Ja muidugi on ju lahendus olemas, selle leiab kindlasti sealt köögikapi pealt teiste, sadade saatusekaaslaste hulgast.
Teiseks: Ema käsi ei töuse seda virna lihtsalt prygikasti viskama. Syda tilgub verd. Ikkagi teiste inimeste töö ja vaev.
Eks neid ykspäev sinna prygikasti ka jöuab, kui ma need ilusamad sealt virnast välja olen noppind, sest sellest oleme lastega mitu-setu korda rääkind, et köike ei saa alles hoida. Aga see vöib alles kuu aja pärast juhtuda.

Ja nyyd siis selle virna likvideerimisele köögikapilt. Nimelt peab see teise koha leidma. Lahendus on peas tegelikult olemas. Ostan yhe neljakandilise korvi, mille saab kapi körvale pörandale panna. Sinna siis ka see joonistuste virn.
Läksin Jyski vaatama. Korve oli kyll, aga kallid teised. Selline paraja suurusega maksis 139 krooni. Ma ei tea aga mulle tundus kallis. Oleks siis veel mingi tähtis ja ilus asi. (Ega nii praktilist asja siis tähtsaks ja ilusaks saa pidada ja selle eest ei saa absoluutselt nii palju maksta, kuigi jah, tähtis ta ju just on, ikkagi suure probleemi lahendus.)
Pole viga, ma teen ise. Ja tegingi. Mingiks saavutuseks ma seda pidada ei saa. Lihtsalt riie pappkarbile liimitud. Vöttis aega 20 minti. Ja nagu siin Rootsis armastatakse öelda. Ma teenisin sellega 139 krooni!

Siin siis minu "virnapäästja".





Kena talvejätku teile! Loodan, et Eestiski lumi nyyd maas.
Mea posted @ 11:09 - Link - kommentaarid (13)
17 November 2010
MINU SYGISTÖÖ ON VALMIS



Selleks sai seelik. Pruun.
Pruun mulle meeldib.
Pitsiaplikatsiooni kasutasin (tegelikult ei tea ma mis selle tehnika nimi nyyd just on aga mina ristin selle pitsiaplikatsiooniks).
Mustast pitsist löikasin lilled ja lehed välja. Pits on tänuväärne materjal ses suhtes, et miskit moodi ei hargne.
Aplikatsioonid ömblesin käsitsi seelikule. Peale litreid ja pärle. (Oi kuidas mulle meeldib litreid ömmelda.)

Värvli ömblesin sest samast pitsiriidest. Ja litrirea värvli alla. Minu puhul vöib muidugi nii juhtuda, et pluusi vöi dzempri äär jääb seeliku värvli peale ja see ilus värvel välja ei paistagi. Aga mina ise ju tean, et see kena "kant" mu vöökohta kaunistab ja sellest aitab. See nagu rohkem luksuseks.

Nyyd siis pildid. Pean siinkohal mainima, et seda tumedat kena pruuni värvi ja pitsi-litrite sära mul fotode peale saada ei önnestunud. Päevavalgust nagu polekski ja igasugused lambid ja välgud jätavad igakord erineva tulemuse.
Aga pole viga.







Mea posted @ 13:17 - Link - kommentaarid (16)
171112 Vaadanud