...Huvitav, kas ma midagi muud ka kunagi veel teen ...

Ikka sussid...














Minu suur unistus - trummelkraas... Nüüd on see mul olemas ja koeravilla kraasimine käib täie hooga.



Kraasi tarvikutekarpi ilmselt sihtotstarbeliselt enam kasutada ei õnnestu...

Minu viimasest postitusest on tänaseks päris palju aega möödas. Mitte, et ma ei oleks vahepeal midagi ise teinud, pigem vastupidi. Pärast olümpia sussirallit plaanisin jala mõnusalt sirgeks lasta ja vähemalt kaks nädalat mitte midagi teha. Kõik olümpiasussid leidsid endale uued toredad omanikud, mis mind ikka ainult rõõmustas ja rahulolevana laisklemiseks hea põhjuse andis. Esimene nädal läks plaanitult mitte-midagi-tegemise tähe all. Alates teisest nädalast läks elu pööraseks. Tuttavate telefonikõned sooviga, saada minu tehtud susside omanikuks, üllatasid mind täiesti Seda muidugi ikka heas mõttes, aga kõik tundus kuidagi liiga kiiresti kulgevat. Endalegi tundus siis veel uskumatu, et üldse susse teen. Aga mis siis ikka, võtsin tellimused vastu ja lubasin tegutsema hakata. Seega susside meisterdamine minu jaoks justkui põhitegevuseks sai.
Ei saa siinkohal märkimata jätta minu ammuse soovi täitumist - nimelt saada aimu nunoviltimisest. Panin ennast kirja kahe erineva koolitaja nunoviltimise kursustele ja nüüdseks olen ma "nunotamisest" tõeliselt vaimustuses. Pärast neid kursusi olin ma täiesti surmkindel, et midagi uut ma enam juurde ei õpi. Lihtsalt ei jõua kõigi asjadega nii hästi tegeleda kui tahaks. Aga oh häda, ühel päeval taheti teada, et kas ma ikka osalen seebivalmistamise kursusel, kuhu ennast kuu aega tagasi kirja olin pannud. No loomulikult osalen! Ja nüüd, mida pole sugugi raske arvata, olen ma sõltuvuses oma tehtud seepidest. Ega ma sellepärast muidugi õnnetu pole, ainult aega võiks rohkem olla
Et postitus surmigav poleks, riputan mõned pildid, kus näha minu tehtud tavalised sussid ja natuke ebatavalisemad sussid, minu tehtud seebid ja esimene märgvilditud lilleõis, millest sai lahe pross.

Pühapäevasel Isetegijate kokkusaamisel Tabiveres sain igati asjalikke näpunäiteid köitmiseks. See on mulle juba ammu huvi pakkunud ja nüüd on köitmise pisik minus hea sooja pesa leidnud.
Esimesest tööproovist sündis aga päris armas märkmik, millel lehed sees valgest-roosast tumepunaseni ja kõigil lehtedel sissepressitud südametega muster peal.





Arenemisruumi loomulikult enam kui kuhjaga.

Olümpia on selleks korraks läbi, nii sportlastele kui isetegijatele. Õnneks ei pea ma seda teemat alustama sportlastele omase ütlemisega, et jah, seekord ei läinud nii hästi nagu lootsin. Ma pigem alustan nii nagu näitlejad ja muusikud, kui neile uhkeid autasusid jagatakse: kõigepealt tahan ma tänada oma perekonda - suurepäraseid ja armsaid lapsi ning kallist abikaasat absoluutselt mind mõista üritava suhtumise eest, sest jah olgem ausad, isegi tugevamatele pidi see kaks nädalat olema igati närvesööv. Aga mul on suurepärane pere, kes mind minu isetegemistes toetavad ja mulle igati kaasa elavad, siinkohal tänud ka minu kallile emale ja õele! Aga nagu teame, on ka suuremate kunstnike kõnedel ajalimiit seega lõpevad nüüd kiidusõnad. Ahjaa, loomulikult tänan oma toredaid fänne, kes mulle viimase olümpiaminutini kaasa elasid!
Käsitööolümpia oli minu jaoks teine TK projekt , millest ajendas suure tõenäosusega osa võtma minu esimene TK Isetehtud oma sussid, kus täiesti kogemata ja mulle enesele ääretult suure üllatusena õnnestusid minu esimesed vilditud sussid. Sellest alates olen ma päris pöördes susside viltimisest. Olümpiarõngaste värvi susside idee oli minu mitme unetu öö tagajärg, tahtsin nimelt, et ka käsitööolümpias kajastuks kuidagi päris olümpia meeleolu. Valged sussid said valikusse võetud rõngaste taustavärvina.
Sussideks vajaminev värviline vill sai tellitud Saaremaa Pilvelammastest. Olgem ausad, seal on neetult ilusad värvid, kuid lõputuid kiidusõnu jagub vaid värvidele, sest märgviltimiseks see vill kõige parem ei ole. Nõelviltimiseks küll suhteliselt sobilik aga jah, võrreldes Jõgeva kraamiga, tundus Pilvelammaste vill minu jaoks mitte kõige paremana. Ilmselt ei tohiks ma algajana siin väga arvustada, aga see on minu arvamus ja siin välja hõigatud minu arvamusena mitte teistele soovituse/nõuandena. Must ja valge vill pärit Jõgeva villavabrikust.
Põhjus miks võtsin teha kuus paari susse ja tassisoojendajad - tahtsin teada milleks ma olen võimeline kahe nädalaga. Järeldus: tagamaks pereliikmetele normaalne elukeskkond, tuleks järgmisel korral tagasihoidlikumalt ette võtta. Kõik minu kallite soovid ja ettepanekud said ainult ühe vastuse: alates teisest märtsist palun!
Sussid ja tassisoojendajad on märgvilditud, aga kogu ilu nende peal nõelvilditud ja vot see on nüri tegevus. Kõikidel sussidel on nahktallad ning linavildist vahetallad. Käega katsudes on susside sääreosal mõned paksemad kohad (ilmselt tuleb ühtlaste susside tegemine kogemustega) aga mitte kuskil ei ole lubatust õhemaid kohti, mis tähendab, et varvastel külm ei hakka mingil juhul.
Villa kulus sussipaarile ikka üle 300 grammi, ilu kaalu ei tea, sest ausalt unustasin kaaluda. Nõelaga torkisin valmis 42 lille, 76 rohelist lehte ja 4 lepatriinut. Tegelikult hakkab lepatriinu kaunistama iga sussipaari.
Sussidele tuleb hakata ka uusi omanikke otsima, aga ilmselt hakkan sellega tegelema umbes nädala pärast, sest ränkraske etteaste järel peab üks sportlane ju korralikult taastuma
Rääkides veel sussidest, siis kõik paarid on jalale nr 38/39 ja kitsamale või siis mitte laiale jalale. Musta värvi sussid on laiale jalale, meenutavad laiuselt minu esimesi Murueide susse ehk siis sellised töntsakad.

Kudumine on nauditav tegevus. Täiesti veendunud olin selles siis, kui lõpetasin oma esimese Pääsusaba kudumise. Nüüdseks olen kudunud tervelt neli rätikut ja arvan, et lähiajal Pääsusaba mustrit enam teha ei tahaks. Selleks, et teema uhkelt lõpetada, otsustasin saada ühe korraliku Hiidpääsusaba omanikuks.
Hiidpääsusaba kudumiseks läks tarvis:
põhimustrit 24 korda kududa
vardaid nr.7
Jõgeva Artistic lõnga nr. 4/4
lõnga 1500 gr

Hiidpääsusaba valmismõõdud:
tiibade siruulatus 2m 90cm
keskjoon ülevalt alla 1m 50cm
ning eelpool juba nimetatud kaal 1,5 kg





Sellel pildil võrdlusena punase 8/2 lõngaga ja nr 4 varrastega kootud Pääsusaba, kusjuures mõlemat on kootud ühepalju.

Ma olen ikka üritanud mitte liiga kergekäeliselt lubadusi anda, sest võib juhtuda, et olude sunnil on raske oma lubadust pidada. Aga seekord andsin omaltpoolt "jah" sõna ilma pikemalt mõtlemata, kuigi teadsin, et võin jääda ajahätta. Lihtsalt see mida sooviti oli minu jaoks väike väljakutse ehk siis kaks paari vilditud susse. Ja ajahätta ma muidugi ka jäin, kuid tegin enda jaoks toreda avastuse, et ka siis, kui külalistega mõnusalt juttu puhuda, saan mina täiesti rahulikult nõelaga lillekesi torkida. Tähtajaks tellitud sussid on piltidel veel "ahjusoojad", teise paari valmimiskuupäev jäeti minu otsustada.
See sussipaar jõuab täna 80. juubelit pidava särtsaka vanaprouani. Kinkija oli õnnelik originaalse kingituse üle ja otsustas, et pakib sussid raudselt läbipaistvasse pakendisse.





Kaunist jätkuvat talve!

Tegin selle nüüd siis ära - lisasin ennast nende isetegijate nimekirja, kelle hobiks on viltimine. Kaua mõtlesin, on ju öeldud, et regulaarselt peaks ka antud valdkonna töid üles riputama ja see ongi absoluutselt õige. Enda puhul kartsin aga lihtsalt seda, et ehk siis kui end viltijana üles annan, ei olegi enam asja vastu nii suurt huvi. Nüüd aga olen lihtsalt fakti ees, sest eile õhtul koju soetatud 8 kilo erivärvilist villaloori ootab tegemist.
Et aga ükski käsitööpisik ei taba meid tühjast kohast, siis nüüd sügav kummardus Sussimemmele, kelle blogi juba minu liitumisest saadik absoluutne lemmik on, sest isegi paadunud sussivihkaja nagu mina seda olen olnud, saab just tema blogist innustust varustada ennast hunniku sussidega, et neid siis ikka päevas hea mitu korda jälle teise paari vastu vahetada.
Teadmises, et just IT keskkonnas leidub alati minu tegemistele kaasaelajaid, asun nüüd tegudele. Tänud teile!

Mõnikord kohe juhtub nii, et kui näed miskit rabavat, siis raudselt viis lööki jätab süda vahele küll. Avastasin, et minu puhul on ka värvidel selline mõju. Nimelt, järjekordsel šopingutuuril Jõgeva villavabrikusse (lisan siinkohal, et see on minu jaoks Jõgeva parim müügiga tegelev ettevõte, kuhu alati heal meelel olen nõus raha jätma), astudes sisse müügisaali uksest, olin sunnitud ikka kõva häälega ahhetama ja siis see süda ka oma töökohustused ilmselt korraks unustas, sest nii ilusat rohelist villa, kui mina seal sel hetkel nägin, ei olnud ma kuskil varem näinud. Otse loomulikult loovutasin kenakese summa raha ja lausa lendasin kodu poole. Kahju ainult, et pildile seda õiget rohelist väga raske saada.
Nagu üle-eelmises postituses sai mainitud, et susse mina kindlasti veel teha pusin, siis sellest rohelisest villast ka minu järgmine sussipaar sai. Jälgides usinate sussimeistrite tegevust, kes TK sussiprojekti raames juba mitmeid paare valmis teinud ja pildidki üles riputanud, otsustasin ka selle paari projekti kaasata. Ja kuna eelmisele sussipaarile ka uhke nimi sai, siis otsustasin, et ka need sussid ei jää nimeta.

Unistaja sussipaar, materjali kulu koos iluga 315gr





Väike järjelugu ka meie koduloomade armastusväärsetest suhetest. Tegelased: kass sama, kes eelmise postituse pildil, koer eelmise pildil olnud poisi õde. Teema nimelt selline, et õuest tuppa tulnud koertel peab kass alati silmad ja koonu oma kareda keelega puhtaks pesema. Koertel sellest tegelikult suht ükskõik.

Minus vähemalt aastat kümme varjul olnud käsitööline ärkas teadupärast taas eelmise aasta sügisel. Selleks, et ikka ärkvel püsida, sai alguse seesama blogi. Tegelikult oli blogimine minu jaoks väga võõras ettevõtmine ehk siis ei ole ma kunagi pidanud päevikut ning ammugi ei mõistnud ma vajadust oma tegemistest avalikult teada anda. Olen viimastel päevadel selle blogipidamise peale pikalt mõelnud... ja jõudnud ikka ühele ja samale järeldusele - käsitööblogi olemasolu on minu jaoks absoluutselt priima! Sest olgem ausad, selleks, et midagi valmis teha ja uusi oskusi juurde õppida ja tahta teha ikka paremini vajame motivatsiooni. Loomulikult motiveerib käsitööd armastav inimene ennast suuremalt osalt ise, kuid on ju ääretult armas, kui meie tehtud töid märkavad inimesed meie ümber ja tegelikult on ju oluline ka nende arvamus ning mis siin salata, on olulised just need head sõnad, mis tehtud tööle antakse ja ridade vahelt loetud soov: jätka samas vaimus!
Siinkohal tänan südamest kõiki, kes minu tegemisi vaatamas käinud ja hea sõna maha jätnud!

Tegevuses olen olnud aga jätkuvalt.
Tellimustööna valminud Pääsusaba:
Lõng Jõgeva villavabriku Artistic 8/2, mida kulus 205gr, vardad nr 4, mõõdud 202/140



Kudusin taas pöidlakiiluga täitsa tavalised käpikud. Lõng Jõgeva villavabriku 8/4 lisaks kahekordne heie, vardad nr 3,5 ja 4. Tahtsin proovida heiet kinda sees, et siis prooviks kindaid vanutada. Pildil vasakul on käsitsi vanutatud kinnas, mis aga mingisuguseid väiksemaks jäämise märke ei ilmutanud, seega ootab käpikuid pesumasin.
Muide, ka täitsa tavaliste käpikute tegemises on oma võlu, nimelt saad rahulikult mõelda eesootavatele erilistele tegemistele ilma, et peaks kaotama kudumises järge.



Mulle ei meeldi eriti tihti teha liiga tavalisi asju, kuid antud hetkel olen nurka surutud. Nimelt olen avastanud meie pere kassi erilise lembuse villase lõnga järele, mistõttu ta kõigi minu poolikute tööde peal kordamööda magamas käib, seega ootab tegemist villane kassipesa. Suure tõenäosusega tuleb neid teha mitu ja maja peale laiali puistata.



Ilmad on meil ikka mõnusalt külmad ja eriti nina toast välja pista ei tahaks. Ja mis siis ikka muud, kui läbi akna kaunist ilma nautida