LÜHIKSEKARVALINE TULPKuigi õues on nii tore talv ja lund on nii-nii palju,
... et kiik, mis kunagi rippus, ei tee seda enam ammu:
... et kasvuhoonete kõrvale on katustelt alla tiritud lumest saanud mehe kõrgused tihked pealkõndimist kannatavad vallid:
... et kardinaid pole enam vaja, sest aknast niikuinii ei näe sisse ega välja:
...ihkab hing ju ikkagi kevadet! Leevendasin seda kevadevalu ühe hästi karvase tulbiga 
Tehtud on see minu jaoks täiesti uues tehnikas. Mõni ehk isegi mäletab, et kunagi möödunud sügisel uurisin veidrate tööriistade kohta Suur aitäh kõigile, kes tol korral mind sammukese edasi juhatasid. Alustasin muidugi oma nokitsust juba siis... aga teadagi jõudis ka see poolikute asjade hulka. Nüüd siis nokitsesin oma osa valmis!.JPG)
Oma osa ses mõttes, et hetkel on ta ikka veel sellele veidrale raamile naelutatud ja ootab mehe kätt, et korralikumalt raamituna seinale jõuda. Enne jah mõtlesin, et teen tast padja, aga nähes, kui ruttu see sibelev seltskond mul padjad ära lörtsib, otsustasin ikkagi selle teose seinale naelutada 
.JPG)
______________________________________________
Pean tunnistama, et ega eriti parem ei hakanud ja need suured ekstreemsused õues häirivad ikka sama palju. Me siin põhjamaal elame ikka omas kindlas rütmis: terve talve ootame hullu moodi suve ja terve suve valmistume hullu moodi talveks 
Peab ikka kardinad ka ette tõmbama, et mitte õue näha ja lilli edasi punuma... ükskord saab see lumi otsa ka, jaanipäevaks ikka!