KUUBIKUTEKI TÄIENDUS

Mõte arenes minu otsustusvõimetusest: kas teha beebitekk või kaisutekike. Siis mõtlesingi, et teen hoopis kaks ühes

Tegin pea:


Kinnitasin selle tekile:


Umbes keskkohta:


Aga selleks, et pea oleks ka kasulik ja äravõetav tegin nii:

Pea on seest tühi, saab kasutada näiteks külla minnes väikse rätikukese, luti ja sokikeste hoidmiseks; või kui tekike viia kingituseks, saab sinna peita beebipapud vms.



Tekile kinnitamiseks ja äravõtmise võimaluse säilitamiseks tegin pea külge kolm paari paelakesi:



Kui pea on tekile kinnitatud, näeb teki tagumine pool välja selline:



Kaissuvõtmisvalmis kaisukiisutekike on selline:





Niiet alguses titale kerge tekike ja hiljem kaisukas kasvõi koolini

Ps. Kui on soovi, siis võin teki ära müüa!

TEKIKE MÕNELE PISIKESELE MATEMAATIKULE

Ei ole minulik. Ei ole endal beebit ega ole ka kellelgi lähikonnas beebit tulemas. Vähemalt mina ei tea
Asi on lihtsalt selles, et ma leidsin laheda mulle tõeliselt meeldiva mustri ja tahtsin seda kohe kangesti järgi proovida (jälle pole minulik). Mulle meeldib ruumiline mõtlemine, rütm ja korrapära, kaardilugemine ja isegi matemaatika. Ju see on ka põhjuseks, miks ma sellest mustrist kohe võlutud sain isj7

Ahjaa, muster siin: http://www.mypicot.com/crochet_patterns_qm4017.html

Tekk on kõige pikemast kohast umbes 95 cm ja kõige laiemast kohast 62cm lai.
No ja kes ütles, et titatekk peab olema kandiline?
Minu oma tuli hoopis erilise kujuga:

PADJAPÜÜR LASTEAEDA

Tegin Alicele lasteaeda uue padjapüüri (peavad ju olema püüriga padjad neil seal hommikuringis)
Lapitehnikas. Kuigi see ei ole praktiline, tegin selle ülimalt roosilise-roosa-sitsi-pitsilise, nii nagu Alicele meeldib

Ühelt poolt:






Ja teiselt poolt:




Padi, mille ma pildistamiseks sellesse püüri panin, on natuke väike ja see kahandab veitsa piltide ilu

Ajuvaba sik-sakitamine ja maitsev supp.

TASKURÄTID
Meie pere taskurätivarud on halliks ja niruks muutunud. Eks see ole ka normaalne - eelmisest taskurätiteost on möödas juba pea aasta. Nüüd on meie pere kolme meesterahvast tabanud hullemat sorti nohu ja taskurätiprobleem muutus teravaks.

Selle, kuidas ma teen ja veel tähtsam: miks ma teen, seletasin ma lahti pea aasta tagasi. Meie pere lihtsalt ei armasta pabertaskurätte, olgu need kuitahes hügieenilised ja mis iganes (samuti ei armasta me grillimise jms juurde kasutada ühekordseid nõusid. Igal ühel omad veidrused, mis teha )

Seekord kasutasin mingeid õhukese kanga jääke ja loomulikult tegin neid rohkem, kui pildile jäi.




________________________________________________________________
SUPP

Ka mina olen suvel ja sügisel hoidistanud. Kuna pärdikute kõrvalt aega nappis, siis tegin neid asju, mida kohe kindlasti läheb vaja: maasikamoosi, sõstra siirupit ja marineeritud kurke.

Nüüd läksid nad kooli-lasteaeda ja minul aega kohe rohkem! Valmistasin esimest korda supipõhjasid talveks. Mõtlesin, et mis sest ühekordsest kogusest ikka viiele inimesele saab, teen kohe korraga topelt koguse. Nojah. Kui kõik oli valmis lõigutud ja hekseldatud, palusin sõbrannalt potti lisaks, sest minu kolmest 5-liitrisest jäi ju otseloomulikult väheks.

Aga tulemus oli elu esimese boršisupi kohta imemaitsev!!!

Retsept (See on 1kordne kogus ):

3kg küpseid tomateid, 3kg valget peakapsast, 2kg toorest punapeeti, 1 kg porgandeid, 300-500g paprikakaunu, 500g sibulaid, 80-100g küüslauku, 100g soola, 200g suhkrut, 400g õli, 30 pipratera, suur kimp peterselli (minul seda kahjuks ei olnud), 1-2 sl äädikat.

Puhasta, koori ja pese köögivili. Õli lase keedunõus kuumaks ja hauta selles hakitud sibulat 8-10 minutit. Lisa jämedalt riivitud porgand, maguspipra ribad, tükeldatud tomatid ja keeda mõni minut. Nüüd sega sisse sool, suhkur, pipraterad, jämedalt riivitud peet, peeneteks ribadeks lõigatud või riivitud kapsas. Suppi keeda tasasel tulel tund aega. Keetmise lõpus lisa peeneks hakitud küüslauk, hakitud petersellilehed ja äädikas. Maitse ja purgista!

Retsept pärit Silvi Kohu Hoidistaja käsiraamatust.

Pilti ma ei hakanud tegema, näeb välja, nagu ehtne boršisupp. Aga järgi proovida soovitan küll

NUKURIIDED

Kõik näitavad vahel varem valminud asju... eks ma siis ka.
Vaatasin siin piigat mängimas ja tundus, et pole neil riietel vigagi

Meisterdasin neid riideid kunagi ammu, üsna kohe peale tibu sündi. (5 aastat tagasi tundub juba päris ammu ) Mul oli ikka väga hea meel, et mul üldse on tüdruk, kellele neid teha, mis siis, et tol hetkel ta alles päris tita oli
Nüüd viiesena riietab ta nukke juba mõnuga.

RAAMATUD



Mina jälle siin oma "Parem hilja kui..." jutuga

No igatahes on mu oma südamel rahulikum, kui plaanitu ja lubatu ka tehtud saab.

Panin end kirja, sest raamatuid fännan ma juba pisikesest peale ja neid on ka varem omal moel kokku panna püütud. Ma lihtsalt ei suutnud vastu panna, kuigi aimata võis, et ajaga jään ma jänni. Köitmist ma muidugi ei oska. Aga kunagi õpin selle ka ära!

Seekord siis pildiraamatud.
Valisin neli teemat - meie pere lapsed, autod, haldjad ja numbrid - ja printisin välja pisipildid neil teemadel (oma pildialbum ja googel-otsing olid abiks)

Kokku köitmiseks kasutasin loogikat - lõikasin lehekülje suurused papitükid, kleepisin kangale väikese vahega kõrvuti ja keerasin kanga servad peale. Siis kleepisin veel valged lehed kaane sisekülgedele, et varjata kanga servi. Prinditud pisipildid lõikasin ühte suurusesse ja õmblesin kokku ja siis ühe jutiga kaante külge. Ma arvan, et käib kah

Laste fotodega raamatus on 11 lehekülge. Haldjaraamatus 14, Autoraamatus 15 ja Numbriraamatus 11 lehekülge.

1.SEPTEMBER

Sel aastal tuli 1.september meil natuke teistmoodi, niimoodi päris õigesti. Meie pesamuna nimelt läks esimesse klassi!



Ärevuses oli muidugi rohkem emme, kui poja

Kooki tegin ka tähtsa päeva puhul:



Kakaoga biskviit-põhjad, immutuseks taas siirupit ja piima-iiriskommisegu, vahele kohupiima ja peale šokolaadivõiet. Täitsa hea!
____________________________________________________

Kogu selle kooli alguse taustal on muidugi eriti häbi tõdeda, et minu kodutöö jäi seekord tegemata - mina OMA RAAMATUT õigeks ajaks valmis ei saanud


Kuigi see piinlikkusest ei päästa, plaanin selle siiski ära teha