ÖÖKOLLID

või pigem KOLLI ÖÖD Nii ütleb minu sel kuul kolmeseks saav Jassu nende kohta.



See tigedik on umbes 16cm kõrge:


Ja see nunnutis umbes 11,5cm kõrge:


Tõsi ta on, et olen taas soone peale sattunud Ju sai piisavalt pikk aeg ilma varrasteta ja lõngakeradeta elatud
Laud on juba uusi poolikuid asju kuhjas täis, muudkui nokitsen.

2. TITAUFOD

Seekord võtsin teadlikult hunniku lõngakerasid ja asusin huupi kõikvõimalikke juppe tegema. Lõpuks panin nad siis nii ja naa kokku. Ikka kõrisevad.

2 tükki.

Esimene tuli kangesti lennuki moodi ja pani mõtted, ideed ka tuleviku tegemiste osas liikuma:







Teine on nagu kõrvahark oma kahe sabaga:

PAPAGOID, MAMMAGOID JA BEIBEGOID

Või hoopis beebigoid? Beebide kohta natuke nagu suured oma mammade papade kõrval

Papad:


Mammad:


Beebi beibed:


Suguvõsa pilt:

Trillullaa!

Poolikute asjade lõpetamise lainel
Jõudsin muuhulgas taas kord arusaamisele, et ühesuguseid asju on ikka õudne teha küll

4 seltskonda Trillusid.

















Ps. Kuulsin külajuttu, et Trillud viisid asjaolude muutuma hakkamise tõttu sisse nimevahetuse avalduse. Asjaolud ja kas nende avaldus ikka rahuldati, võtan teemaks siis, kui mõni neist külajuttu kinnitab ja selgitab

ESIMESED TITAUFOD

Nagu iga ala peal, nii jääb ka mul mänguasju tehes üle erinevaid detaile ja katsetusi. Ära pole kah nagu raatsinud visata, see mu haigus

Nüüd võtsin kätte ja asusin neid beebileludeks kokku panema. Õmblesin ikka topeltkõvasti kinni. Ufo sisse panin muna kõrisema ja igasugused erinevad kujud peaksid titadele huvi pakkuma küll. Vähemalt minu mitte-enam-nii-tita, kohe-kolmene poisipõnn hõivas need juba poolikuna ja ei tahtnud enam tagasi anda

Erinevad vaated esimesest UFOst:







Ja erinevad vaates teisest UFOst:

X X X

Mõni aeg tagasi valmis üks Sipsik. Ikka sellel Sirtsuki kirja pandud põhimõttel



Ja seda ma lihtsalt pean teiega jagama! Minu kallis abikaasa küll elus hätta ei jää!
Eile avastasin, et ta on ära parandanud oma tööpüksid



Loomingulist lähenemist jagub ja kõik probleemid leiavad lahenduse.

Pisipoja muidugi tahtis proovida, kas on ikka korralikult parandatud:

PANDAMÕMMI LÄKS MEHELE!

Päriselt!

Ja just see oli see asi, mis lisaks taimekasvatusele tegi minu kevade nii kiireks, et ma sellest alles nüüd toibuma hakkan

Missiis, et vanust omajagu ja peoga sai ühtlasi tähistatud 15 aastat kooselu, ikkagi pidi ju kõik olema täpselt nii, nagu pidi olema. Tõelise pablajana nägin ma juba talvest saati ikka hooti unes, et olen teksapükstes ja kammimata juustega oma pulmas ning püüan leppida sellega, et ikkagi ei õnnestunud kõike ilusti korraldada ja nüüd on see kõik käes ja midagi pole teha. Iga kord oli niii suur kergendus ärgata

Enamuse asju organiseerisin ise koos oma maailmaparimate sõpradega. Nad mul lausa inglid... ja üks jäme jumal ise (nagu ta ennast ikka nimetada armastab Ma ei vaidle temaga, ilma temata oleks pidu lahja lõunasöök olnud!)

Esmalt vorpisin ma hunniku kutseid. Muidugi ei saanud nad ju tulla sellised, nagu kõik need pulmakutsed suures enamuses. Internet läks kuumaks sellest otsimisest! Leidsin sellised imelised linnud: http://www.craftideas.info/html/wedding_card_invitation_b.html Kohe oli selge, et need on minu! See, kuidas nii paljude tuvide jaoks aega leida, see ei olnud selge. Lõppeks kujunes nii, et lõikusin neid välja siis, kui sõitsime laatadele. Kasutasin kasulikult pikka autosõitu. Servad torkisin nõelaga auklikuks, peale kleepisin pärleid ja kirjutasin selle MEIE kuupäeva. Mulle meeldivad





Kuigi aeg pitsitas (no ega ma ju terve see 15 aastat asju ei meisterdanud, ikka kuhjusid viimastele kuudele ) siis ei suutud ma loobuda mõttest, et sõrmustel võiks ikka miskine alus olla. Õmblesin väikse padja ja sõrmused kinnitasin sama paelaga, mis oli kutsetel.



Päris suur tükk nokitsemist olid salvrätid. Leidsin netist väääga laheda lihtsa lille voltimise õpetuse! http://www.youtube.com/watch?v=Zvg6mBQepoo
Neid on lihtsalt lust teha! Igaks juhuks voltisin neid väikese varuga, niiet umbes 60-70 tükki. Nüüd või neid une pealt ka teha



Muretsesin hunniku ilusaid komme ja iga vesiroosi sees ootas külalist maius



Pulmalipu oleks mina küll vist ära unustanud. Minu Jäme Jumal oli see, kes mulle õlale koputas ja meelde tuletas (tervitused talle siinjuures! ). Lõikasin siis jupi valget riiet ja maalisin peale samad tuvid, mis kutsel olid. Järgmine päev näitasin siis meeldetuletajale. Ta jäi üllatunult vahtima: temal tema pulmas, kus mina käinud ei ole, mida mina näinud ei ole, oli samasugune lipp! Juhus?



Ja märgid... need olid mul kogu aeg meeles, aga seda õiget mõtet ei tulnud! Ja nii see läks. Eelmisel õhtul joonistasin, samal hommikul värvisin, panin kleeppaberi peale ja alla ning kui mina sahmisin ja meigis istusin lõikas minu supper fotograafineiu need välja ja pani paelad taha. Nii ei jõudnudki need pildile. Ega ma seda ametitevärki väga kirjuks tahtnud ajada, üle poolte märkidest olid neile, kes neist hoolida oskasid: pulmamudilastele Korjasin teiste fotode pealt välja need paar tükki, mis leidsin, et aimu saaksite ja et endale miskinegi märk neist märkidest jääks



Nii. See oli minu otsene isetegemine. Ma ei hakka ju rääkima kogu korraldamise keerukusest. See igatahes minu puhul paika ei pea, et kui ise selle ära korraldad, siis rohkem sellise asja korraldamist ette ei võta. Väsitav oli küll, aga mulle meeldis seda kõike läbi mõelda ja ritta panna, et sujuks! Muidugi, ma pean jälle rõhutama oma inglite tublidust, ilma kelleta poleks see organiseerimine üldse mitte nii tore olnud

Nüüd teiste isetegemistest

Minu Jäme jumal oli see, kes lasi peale kokandusalase loomistöö ka arvutil näppudel käia ja vormis minu poolt joonistatud kaasa pildist pulmaviinadele sildid.



Üheks tubliks ingliks võin nimetada isetegija Chardonna, kes õmbles kiire aja kiuste mulle imelise kleidi. Just sellise, nagu ma tahtsin. Et ei oleks liialt pitsivahtu, et ei oleks lumivalge (kus ma oma kolme lapsega selles suures vahukoonlas lähen!? No ei sobi mumeelest ) Et oleks õlad kinni ja et oleks lihtne ja pidulik. Tal tuli see supperhästi välja mumeelest!





Lilledega rõõmustas mind isetegija Athele ja ehted tellisin isetegija Heliivikalt. Kõik kokku sai täpselt nii, nagu saama pidi!

Oma pisikese piiga kleidi lasin õmmelda samast riidest, mis minu omagi, et me ikka sellised ilusad ühtekad oleks



Hommikust peale oli minuga kaasas imetubli fotograafineiu, tänu kellele on mul päevast tublisti üle tuhande mäletamist väärt hetke. Kuna minu nimes vahetus ainult üks täht, siis saanud omale uue tähe söötsin eelmise pulmarahvale võileivatordi näol sisse. Peo pidasime tõelise süldipeona oma aias suures telgis, mängis ehtne bänd just sellisteks süldipeopuhkudeks ja mis peamine: sülti, torti, kanget kraami, rõõmsat meelt ja peotahet jätkus kõigile! Meie tänu ei kustu ümbruskonna prouade ees, kes peo jaoks süüa vaaritasid, meid tantisma õpetasid, minu miljonitele küsimustele vastuseid leida püüdsid! See tegigi selle päeva parimaks!

Nüüd mõõdame me oma uut aega meie väikese tamme järgi. Mis väike ta enam on, kõik see 15 aastat on ta meie õuepeal sirgunud ja toona mehepikkusest puukesest on saanud aia kõrgeim puu. Valisime ühe põhioksa, mille külge kinnitasime luku. Eks näis, kuidas aeg meie lukule ümber kasvab



Kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi ja me ise oleme supper-rahul!