Tikitud heidekindad

Väljas on soojad suveilmad ja mina koon jätkuvalt kindaid. Aga miks mitte, eks? Paar postitust tagasi esitletud mustad heidekindad said nüüd peale ka tikandi:



Selliste kinnastega on ka hea sooja suveilmaga rõdul poosetada.





ja ühed heidekindad tegin veel. Need jäid minu arust isegi mõnusamad. kasutasin ka peenemat lõnga heide kaaslaseks.













ja kindad koos:



Need pole selle suve viimased kindad. Kool ei küsi aastaajast ega soojakraadidest. Tuleb teha, mis õppekava ette näeb. Aga pole probleemi, mulle meeldib. Eks ma järgmisel suvel jõuan suvemütse ja pitsseelikuid ka kududa.

Pruutkleit

See oli, kui nüüd õigesti mäletan, üks veebruarikuine päev, kus Pandamõmmi teatas, et temal on väike plaan mehele minna. Superuudis loomulikult. Ja siis oli ka tal tagasihoidlik palve, et mina õmbleksin pruutkleidi. Algul võttis see mu sõnatuks, kuna polnud kunagi midagi nii suurt ja vastutusrikast õmmelnud. Ikka omale, lastele ja väikest tilu-lilu ka teistele. Võtsin omale mõtlemisaega ja mõtlesin ikka südamest. Kohe öö otsa mõtlesin kleidimoode ja õmbluskäike jne, jne. Mõttes kleit valmis õmmeldud ja asi suhteliselt lihtne paistnud, ütlesin oma "õnnetu" jah. Pandamõmmi ka lohutas, et kui nässu läheb, siis saab alati ju uue teha. Väga positiivne lähenemine ju? Nii me kangajahile läksimegi, eelnevalt olime kleidi burdast valmis vaadanud. Seal poes veetsime oma kolm tundi. Mehed, kes millegipärast ka Tartusse kaasa tulid, veetsid selle närviliselt (või ka mitte) autos oodates. Uskumatu kui raske on leida täpselt sellist kangast, nagu mõttes valmis on mõeldud.
Noja siis ma hakkasingi õmblema. Õmblesin kohe maikuuni. Ei, mitte koguaeg. Vahepeal pidi seisma, kuna kool nõudis ikka ja endiselt oma, kuid Pandamõmmi oli sellega arvestanud. Ja tema proovis käimised koos kohvi ja koogiga oli ka boonus omaette.
Ühesõnaga siin mu kaua tehtud kaunikene on. Õppisin töö käigus palju, arvestama asjadega, mida enne ei teadnud. Ja sain teada ka seda, et mul on siiski veel pikk tee käia, et end väga heaks õmblejaks pidada. Kuid kleiti tegin südamega ja hiljem seda pruudile anda oli isegi pisut kahju. Kasvas kohe südame külge. Aga seda suurem oli mu rõõm näha kaunist pruuti tema tähtsal päeval. Kokkuvõttes võin rahule jääda ja end kogemuse võrra rikkamaks pidada.

Kuna pruudilt on saadud lahkelt luba kasutada tema pilte, siis seda ma ka siin teen.






Kaunis pruut oma kauni lilleneiuga.





Ja mul ka au pildil olla.



PS:
Ära märkimist vääriv ja müstika valdkonda kuuluv postitus: täna isetegijasse tulles, oli hämming see, et Pandamõmmi kirjutas täpselt samal ajal oma blogisse oma pulmadest (ehk siis eile öösel, nagu ka mina). Kokku me leppinud ei olnud, kumbki ei teadnud, et teisel samad plaanid. Pulmadest möödas üle kuu ja mismoodi me mõlemad just eilse öö selleks leidsime? Väga hämmastav...