Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
Oktoober 2011
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


285496
Visits

29 Oktoober 2011
Kaua sündinud Kaunike...

Meie koerake, kellest edasi tuleb uus lugu...
Sai seda loomakest ikka ajaga kammitud ja ka karvatuustid kokku korjatud, teadmata, millal midagi üldse sünnib...
Käies veel sellel suvel ema juures , andis tema omakorda mulle Nuustiku kasukajäägid. Nuustikuks kutsus ema oma kuldkollast bolonkat, kes läks paradiisi kevadel- äkksurm koduhoovis minutitega...
Võtsin kotiga nuustaka kaasa, et mitte emale öelda, vaevalt ma midagi suudan... Nii palju mälestusi ja tundeid oli korraga minu käes, et panin nad rahuga koju jõudes nurka ja vilksamisi ikka vahel mõtlesin- viskan minema, ma ei jõua ja kaua nad vedelevad...
Ime tuli ise mu õuele! Ma olen ennegi öelnud, et mul on oma ingel!- Sunray! - ta väga täpselt kursis mu eraeluga. Nii ta ühel päeval mul ootamatult aiast sisse astus ja teatas, et kas nüüd või ei kunagi! Anna oma villad ja karvad ja ma lähen! Võttis kõik, mis andsin ja läkski! Ma ei seadnud ühtegi tingimust, sest ma ju ei teadnud üldse, mis sünnib ja mida kokku saab.
Aeg läks, ma ei oodanud midagi paaniliselt, vaid mõttes rohkem kaalusin, et kas kogu kupatusest asja saab...
Kaubale järgi läksin ise juba Sunray poole, koju jõudnud, vajutas Bobik kohe elevusega nina kotti ja mitu korda rahulolevalt nuusutas kaupa. Rabas korra hammastegagi kinni, et omale korralikult külje alla sokutada, aga solvus kui ma ei lubanud. Lasi siis veel kord kõigest korralikult nina üle ja keeras ennast minu kõrvale kerra.
Vaadake, millise varandusega see imeline inimene mind üllatas! Villaloor, jääkidega ja päikesevarjudega!

Lõnga ma puutuma ei hakanudki, see jääkide nuts oli palju ahvatlevam. Kallasin nad kõik enda ette lauale ja sobrasin ning sorteerisin seal õrnalt, ettevaatlikult ja imetlusega. Võtsin iga tuustakat ikka omale näpu vahele ja otsisin piinlikult iga nutsu, et leida sealt koertest jälgi- muidugi leidsin ka!
Jääkide ports oli nagu varanduselaegas, võrratult põnev!

Paar päeva istusin ma laua ääres ja lihtsalt tõstsin, mõtlesin, meenutasin ja isegi pisara poetasin, nii uskumatu on see kõik!
Väikese mõtiskelu ja olukorra hindamisega tegelenud, otsustasin proovida ka varrastel töö üles luua. Soetasin poest omale kohe uued vardad NOVITA 2,5 ja asusin katseeksituse meetodil proovima villaloori jääkidest koos ühekordse lõngaga midagi kokku kududa. Alustasin sokkidega, mille suurust ma ette ei osanud arvestada, kuid raudselt nii suured kududa plaan, et hiljem kahetsusega ei pea ütlema -tühi töö. Varrastele sai 4x12 silma, kudusin 40 rida.

Ma ei ole kiire kuduja, aga antud hetkel ei saanud juba põnevusest ja erutusest ka kiiremini kududa. Ettevaatlikult ja meetrikaupa harutasin lahti heiet, sama hardunult käisid näppude vahelt läbi kõik lõngatupsud. Sooniku osas kudusin heidele hulka ühekordse valge lambavilla, et ei tekiks materjali puudust ning saaks päkale kogu selle hallide varjude rea kokku. Kudusin väga pehmelt, paaril korral kukkusid vardad väljagi silmadest.

Tegin vaheldumisi kahte sokki korraga, et oleks kohe näha, kus miski mulle keeruliseks läheb või jamaks keerab- ei juhtunud kumbagi! Tasa ja targu istusin õhtuti maha oma varanduse keskele , peletasin endast eemale kõik lapsed ja koduloomad ning asusin oma püha toimingu juurde. Kummaline,aga kassidele ka meeldis minu toimetamine, nad oleks mõnuga süles magada tahtnud, töö otsas.

Tasapisi ja jupike päevas edenes mu kudumine, millest tahtsin näidata ka üht osa:kuidas ma lõngade ühenduste otsi peidan... Teen tavalise umbsõlme lõngade ühendamiseks vähemalt 3 cm varuga ja koon jupikesed toote sisse, arvestades, et nn mustad otsad veidike võivad jääda sissepoole näha. Selliseid paksemaid silmi tuleb vardale,sellesse kohta 3-4.

Nii need mulle ebatavalised ja tasapisi mitu päeva kootud sokikesed valmis saidki. Siin pildil on üks sokk parempidi, teine pahempidi, et oleks näha, mis välja tuli. Esialgse sokkide valmis saamisega on suurus kindlasti 42, aga nüüd läksid nad pesukotiga pesumasinasse vanutamisele! Oi, mis sealt küll tuleb!

Oh, millise õhinaga ma pesumasina käima panin,ootusärevus suur ja põnevus jalust rabav! Kui paljudel on selline tunne pesu pestes ja nii võiks olla ju iga päev!?
Masina töö lõppenud, leidsin kotist sellised vahvad ja ilusad kokku tõmmanud sokid jalale 39-40. Tütar pani juba silma peale:"Mulle täitsa parajad!"

Veel märjad sokid on siin, ma olen ju nii kärsitu!
Vaatan pilti ja näen Kipu musti karvu ning vaadake kui vahva kollakas paiste Nuustiku karvadest sokkidest kumab! Ma olen lummatud, uhke tehtu üle ja ääretult tänulik koerakestele, kes nii tugevalt ennast meiega sidunud, igaveseks!
Ma saan ju veel kududa, lõnga pole puutunudki, ja mõnuleda , arvestuslikult plaani pidada ja uusi suurusi välja arvutada- tööd jagub! Praegu aga naudin ma neid esimesi sokikesi eriliselt kallist lõngast...
avastaja posted @ 16:45 - Link - kommentaarid (6)