Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
Oktoober 2011
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


289879
Visits

01 Oktoober 2011
Paar paari südamekujulisi pajakindaid on veel näitamata, valmis asjad on ikka toredad!

Öökülmad on halastanud ja mitte välja ilmunud, seepärast saab nautida ka ilu ja õisi veel aias. See puhmas on minust kõrgem ja saab õitseda sel aastal päris võimsalt, tavaliselt on paari esimese õie ajal juba varased külmad ilu omale võtnud.

No nii! Järgmise pildi kommentaar: käisime koera ja pisipiigaga jalutamas, koju tulles avastasime- jälle pole parte õigel ajal kinni pandud! Emapart õpetab poegadele, kuidas turvaliselt ellu jääda, tütreke tal kõrval- aga kaks isast nii paksud, et ei jõua lennata! Oma üheksast pojast on tal alles ainult kolm ja neile õpetab ta kõiki võimalikke ellu jäämise nippe! Ütle, et lind on loll loom!

JA TÄNA...
... osalesime kodus oleva perega Kilingi-Nõmme kolme kooli jooksus, mille pikkuseks hinnanguliselt 5 km.

Polnud sel hommikul õnne ega otsa: osalejaid üle ootuste palju, ilm ilus, tuju hea, stardipauk nalja ja naeruga lahti lastud, kõik teel. Saime kokku ka osa oma suurperedest, kes pildil valla maskotiga.

Nüüd tuleb minu osa- piinlik osa!
Raja läbi kõndimine osutus mulle kolgataks! Juba esimesel paarisajal meetril pisike pirts teatas väsimust... kõik "rändajad" marssisid meist ikka vapralt ja sirge seljaga mööda, jäime viimasteks koos raja kontrollijatega. Kaks kilomeetrit läbitud, otsustasin tüdruku puhkuseks kukile võtta ja oh imet, samm läks pikemaks ja kontrollid kadusid selja taha- ees terendas inimtühjus. Uljal sammul marssisin nii oma pool kilomeetrit kui mind vist pimestasid fotokaamerate sähvatused ja edevus lõi vere keema. Meie tandemist- mina, tütreke kukil- tegi üks raja ääres uudistaja seeria pilte! Marssisin uhkelt onust mööda metsateele..., tuli siis piiga kukilt ja lippas juba mõnuga edasi. Terve kilomeetri panime omasoodu!!!, kui siis avastasin, et viitasid pole ja kellegi käest küsida pole ja... ma polnud ju kaarti ka vaadanud enne starti!!! Hakkasin helistama, ja sain siis targaks, ma poolteist kilomeetrit rajalt kõrval!- tüdruk kukile ja läbi surnuaia, haudade vahelt laveerides õige raja poole tagasi! Surnuaias koristajad ja omaste haudasid sättivad inimesed vaatasid küll pika pilguga- number kõhul, laps kukil, ähib ja jookseb- kust ta siia sai! Higi voolas, süda täis enda peale ja tüdrukul ka juba tagumik andis tunda- sain paar "puuksu" kuklasse. Lasin ta lahti ja lippasime siis jälle jooksujalu, et järgi jõuda raja kontrollile, aga no paganat, meil keel vesti peal, aga ei ühtegi kontrollpunkti suunajat ega näpuga näitajat! Helistasin jälle, kõik olid meist oma pool kilomeetrit ees! Andsin ikka jälle lapsele hoogu, võtsin ta ikka kukile, jooksin, väsimusest vist põlved juba nõtkusid... aga ikka edasi! Juba linnas sees olles nägin paarsada meetrit enda ees kontrollpunkti inimesi endalt veste seljast viskamast ja autoga minema sõitmast- vähemalt on suund õige, käis peast läbi. Lohutasin piigat, kes kurtis kõhuvalu ja lippasime ikka jälle vahelduvalt nii koos kui kukil edasi, itsitajaid juba linnas sees ka... Kohale jõudsime, finišijoone ületasime- mina tige enda peale, tüdruk õnnelik, et ei pea enam edasi tormama. Numbrid kirjutati finišilehele üles ja pandi küsimärgid järgi-oi kus mul kihvatas- oleksin endale vist ise piitsa andnud kui käepärast olnud oleks. Ajasin teisi kodust välja ja nüüd keerasin sihukese jura kokku! Aga samas oli just see teadmine, et ei jätnud pooleli, vaid sain topeltmahvi, veel solvavam endale- kes keelas kaarti uurimast! Tunded olid nii ebameeldivad ja endale vastikud, lihtsalt vahutasin natuke omaette kui platsilt ära läksin.
Nüüd on asi minu jaoks juba veidriku staatuses, mõtlen, kas julgengi mehele rääkida... aga kes "kino" teeb kui ise ei tee!
Selline kogemus mulle, kes ma ikka jooksust ja spordist üht- teist olen arvanud ennast teadvat- heal arvamisel, ainult et vaimule ei tule keha järgi!
Õhtul koju jõudnud, panin rehal ka mootori käima ja korjasin ühe portsu lehti kokku, koos abilistega!

Nüüd hoian hinge kinni, et näha , kuidas postitus läbi tuleb ja millise kvaliteediga pildid on...
Kaunist nädalavahetust!

avastaja posted @ 15:28 - Link - kommentaarid (5)