Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
Juuli 2012
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


274572
Visits

02 Juuli 2012
Kolm korda.

Öeldakse ikka , et talvisel pööripäeval on põhjust maha istuda ja elu üle järele mõelda. Siis nagu aasta lõpp paistmas ja uue tulekuks kõik mõtted ära laagerdatud.
Mul praegusel ajal rohkem kui kummaline , käib endaga arvete klaarimine ja paratamatult ka tulevad meelde igasugu juhtumised- lood. See lugu ,millest siin täna pajatan , kummitab mind juba nädalaid ja rääkinud olen seda ainult ühe korra väga vanade inimeste seltskonnas vähem kui kuu tagasi.

Mitmed aastad tagasi helises meie majas lauatelefon ja vastu võttes küsis naisterahva hääl väga kindlalt , et kas olen mina ikka mina. Loomulikult sai ta vastuse, mis andis prouale põhjust ennast tutvustada ja teha pakkumine, millele pidin kohe ja hetkel ka ammendava vastuse andma. Proua pakkumine oli, et ma talle külla läheksin ja vaataksin oma pilguga üle asjad, mis ta soovis ära anda inimestele , kes neid ehk rohkem vajavad. Leppisime kokku ühe hilissügisese päeva kus ma prouat külastan ja siis saame täpsemalt arutada.
Lubatud päeval olin ma viisakalt kohal ühes kõrvaltänavas asuvas majas, kus võttis mind vastu soliidne proua.
Teretasime viisakalt kättpidi ja igaks juhuks tutvustasin ennast veel üle, et oleks kindel tunne omal ka. Viisakalt rookisin oma porised saapad juba eeskoridoris ära, sest lausa häbematusena tundus nii eaka inimese majja sopaga sisse marssida. Tema võttis kärmelt mu saabastel säärtest ja tõstis rahulikult eeskojast koridori ahjusuu kõrvale küttepuude virna otsa. Tal oli kehvemateks päevadeks ja hullemate ilmade ennetamiseks kenasti mõned sületäied küttepuid tuppa valmis toodud, nüüd tahenesid nende otsas minu saapad.
Naisest õhkus väärikust ja korras elamine näitas vaatamata eakusele väga suurt enda ümber oleva keskkonna lugu pidamisest ja puhtusest. Tundsin ennast kohmetuna ja nagu titena, kellele ema oma eeskujuga varmalt appi tõttab...
Proua oli sõbralik ja meeldiva kindla hääletooniga, sellest saan ma alles nüüd aru, ta jutt oli väga hästi mõistetav ja grammatiliselt korrektne, ilus kuulata. Tihti juhtub ju, et vanemad inimesed muutuvad lihtsalt vanadeks ja "pudrutavad" tahtmatult.
Astudes elutuppa oli toa ühes nurgas seisev ümar laud lookas asjadest, neid mind palutigi uurima. Seal oli kõike! Kangad, riided , käterätid, saunalinad , meeste sokid, vihikud pliiatsid, majapidamistarbed, serviis, tuttuued mänguasjad vene ajast... Tõstsin asju ümber ja uurisin vaikselt ära andmise põhjust. Proua vastas väga lihtsalt : sugulased neid asju ei taha , aga kuna nad on ikkagi kunagi soetatud, siis ehk on peredel neist abi...
Ma olin hämmingus nii ausalt öeldud vastusest ja samas hindasin kõrgelt inimese tahet üldse vaeva näha veel asjade sobramisega...
Tean paljusid vanureid, kes kui ise ei kasuta, siis lausa lihtsalt viskavadki ära esemeid, mida pole poole aasta jooksul vaja läinud...
Pidin minema memme juurde, nii ma julgen nüüd juba kirjutada, pooleks tunniks, aga jäin mitmeks tunniks. Me istusime lihtsalt koos laua ääres ja vestlesime. Meie vestlus oli kummaline, selline vaikne, rahulik ja hämarduvas toas. Sain teada, et olen külas memm Roosil ja ta on 86 aastane. See pani mind veel rohkem kohmetuma, sest iga oli mulle aukartust äratavalt kõrge. Siiski rääkisime veel toitudest ja elust , mälestustest ja meeldimistest, ääretult meeldiv oli kuulata. Kahjuks ei olnud proua memme tervis enam kõige kindlam. Ta tunnistas mulle, et põeb verevähki, mis mulle tundus seal ja hetkel utoopiana, sest ta ei reetnud mitte kõige vähemat oma olekuga nii raske haiguse põdemisest. Julgesin küsida temalt siiski , milline ravi talle määratud on ja vastuseks oli lihtne: tabletid.
Ma ei jaga haigustest mitte kõige vähemat, ma ei tea meditsiinist mitte "essugi", kui siis ainult seda , et jood ja aspiriin on mu majapidamises olemas... Sinna see teema meil tookord jäigi- viisakalt ja vaikselt.
Leppisime kokku, et tulen abikaasaga järgmisel päeval peale tööpäeva asjadele järele, sest ta mu isiklik sohver. Kuna ports laual oli kopsakas, siis ei oleks ju "kelgusõit" aiakäruga mind eriti aidanud. Nii me sel õhtul sõbralikult ja rõõmsalt laiali läksimegi.
Lubasin talle..., aga ikka on nii, et lubadused jooksevad metsa... Suur esimene lumesadu tuli koos tuisuga vahele ja lõi kokku lepitud plaanid segi. Kohtusime memmega mõned päevad hiljem ja siis oli mul oma pere tööarmee ka kaasas. Tervituste vahetamise järel tegime perega paar tiiru toa- õue vahet kampas koos , et mitte külma tuppa sisse lasta ja uksi niisama pärani hoida. Saime kiirelt varanduse autosse, tegime veel kõik koos memmele kalli ja seiklesime saadud kingitustega edasi.
Aeg läks, omad toimetamised ajasid elu maa peal segi, sest jõulud olid ukse ees. Jõululaupäevaks võtsin enda jaoks aja maha ja ütlesin lastele , et lähen jalutama. Pakkisin kaasa ühe karbikese rosoljet, mis meie eelneval kohtumisel jutus välja tuli, on Roosi- memme lemmiksöök. Ta ise üksiku inimesena ei teinud endale just tihti süüa, pigem käis valmis toitu ostmas- tahtsin talle midagi kodusemat viia. Panin ühte pooleliitrisesse pudelisse koduõlut , pistsin kingikotti paar piparkooki ja läksin jõulukosti viima. Oma peas olin mõelnud, et lähen teen ukse lahti , soovin ilusaid pühi ja tulen koju tagasi, lihtsalt olen saanud vanainimesele ka meelehead teha tema suuremeelse teene tänuks.
Suure hurraaga lendasin aiast maja poole, käisin käpuli!, nii libe oli. Koputasin siis julgelt uksele ja sadasin rõõmsalt majja sisse. Memmel oli külaline, kes - ma ei tea, aga vabandasin viisakalt ja teatasin siis, et tulin lihtsalt läbi, et natuke jõulutervitust tuua.
Memm säras, ei naernud kõva häälega , aga tundis siirast heameelt minu külaskäigust. Siis juhtus midagi ootamatut: Roosi haaras mu ümbert kinni!... Nii kõvasti võttis ta mind oma embusesse , et ma ei osanud mitte oodata ka... ja hoidis mind! Ta hoidis mind kõvasti kinni ja kallistas..., mina rumal üritasin viisakas olla ja ennast lahti nihverdada, aga tema lausa haaras minust kõvemini kinni... ja ma sain aru, et ta hoiab pisaraid tagasi. Mul oli veider olla, sest ma ei saanud üldse aru! Mul oli veidike piinlik, et võõras inimene mind nii kaua kallistab ja veel täiesti tundmatu inimene ju kõrvalt vaatab. Eks ma vist kohmetult naeruga pooleks ennast lahti haakisin Roosi- memme küljest ja siis rahulikult ning viisakalt ta külalisega maha jätsin.
Ma lahkusin memme juurest ja ma ei mäleta isegi , mida ma mõtlesin. Memme käitumine oli mulle nii suur üllatus, mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt ma ei osanud nii suurt hellusehoogu lihtsalt oodata, vaatamata asjaolule, et ta oli väga armas inimene.
Need olid meie kolm kohtumist paari kuu jooksul...
Peale aastavahetust , veebruaris, on elus ikka aeg, kus tuleb karu tunne peale: ei tahaks teha midagi muud kui olla sooja teki all ja mõnuleda. Minul käisid peast läbi uitmõtted ja tuli meelde Roosi-tädi. Mõtlesin nii mööda minnes, et kas tal ikka tuba on soe ja kas jõuab puid tuppa tuua... Sealtmaalt tulid juba oma argitegemised ja elu kulges omasoodu. Mäletan, et unes nägin midagi, mis mind jälle mõttes memme juurde viis...
Kevadel sain juhuslikult kuulda, et Roosi- memm on lahkunud siit ilmast. Kohe, absoluutselt kohe tuli mulle meelde tema suur, soe ja pikk kallistus! Mul oli nüüd tagantjärgi häbi oma nii tobeda käitumise pärast, ma kallistaks teda praegu sama soojalt! Ma sain aru, mida ta mulle tähendas! Meil oli au kohtuda kolm korda ja ma olen väga tänulik saatusele selle võimaluse eest!


Antud meenutus on mul seotud minu järgmise tegemisega ja selle siin näitamisega. Lubasin ju mitu aega tagasi, et teen kingituse ... tänaseks olen oma sõna pidanud ja saajal pakk käes.
Kallis OSSU59!
Sinuga pole me kohtunud reaalses elus, aga tunnistan ausalt, minus on suur ja soe tänutunne kui ma Sulle mõtlen.
Need 20 valget puuvillast südant uhiuuel rätikul on Sulle!

Algselt pidid Sa saama 20 helerohelist südamekest, aga ma kinkisin selle rätiku kahjuks enne just ära ühele emale ja otsisin siis ekstra eraldi Sulle väärilise rätiku ja heegeldasin uued ja suuremad südamed!

Aitäh Sulle!




avastaja posted @ 22:26 - Link - kommentaarid (4)