Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
Juuni 2012
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


274132
Visits

21 Juuni 2012
Nüüd ja praegu on hetk, kus istun maha , puhkan jalga ja mõtisklen viimaste päevade üle.
20.06.2012 kell 12.00 Pärnu kontserdimajas algas aktus - vanem tütar lõpetas kiitusega Pärnumaa Kutsehariduskeskuse kooli. Meil on nüüd oma sekretär!

Kell 18.00 algas Kilingi -Nõmme Gümnaasiumi lõpuaktus, kus pere teine tütar sai kätte oma lõputunnistuse ja lapse nimi on kantud kooli auraamatusse.

Nende suurte isetegemiste vahele jäi ka natuke näputööd, mille algus ja saamislugu kisub mitme kuu taha.
Kooli lõpetamise puhul sai lõpuklassi lastega arutletud ja uuritud, mis õpetajale kingiks sobiks ja ka lastele meelt mööda oleks. Pikkade vestluste läbi kogu klassiga, jäi valikuks , et mulle jääb teki õmblemise au.
Siis tuli päevakorda teki muster ja suurus ja kõik-kõik, mis üldse pähe saab tulla! Taas sai klassiga sõnumeid vahetatud ja ideid pakutud, nemad "kaalusid - mõõtsid" ja lõpuks saatsid ikka lõpliku otsuse tegemise valiku mulle. Algsed ideed joonistasin üles ja sai ka pildil näidatud, mis just vaimustust esile ei kutsunud, kuid usaldusliku suhte lõi meie vahele siiski. Laste lõplikuks sõnaks sai: hakka tegema ja vaata, mis sobib!
Oh, sain ma nüüd alles käsu! Seedisin seda päris mitu päeva, siis hakkasin lõikuma materjali... ja kõige esimene idee tuli kääridesse- kõik muud kavandid võis sahtlisse pista! Kummaline oli aga just see, et esimese idee kavandit mul polnudki, sest jutu tasandil jäi ta tahaplaanile.
Hakkasin lõikama...

... valmis said südamed... 24 tükki - nii palju on klassis lapsi.

Südamete ümber oli nüüd raame vaja... tekk juba paistab, onju!

See pilt sai lõpetajatele ette näitamiseks üles pandud nende salakambrisse.

Pealise kokku ajamine oli nagu hingetõmme, kus käed värisesid, süda võpatas ja mälestused möödunud kooliajast , seiklustest just selle klassi lastega keerlesid peas. Nii soe tunne oli seda tööd teha...

Siis tuli julm ja valus tagasilöök, mis mu kaheks päevaks rivist nii välja viis , et nutsin ja magasin 18 tundi jutti - õnneks polnud oma lastest ka mitte kedagi kodus.
Hing sai nii täis, et läksin ka lastega riidu, olin hetkel aus ja ütlesin ka neile, et ma ei suuda tekki lõpetada... Ma sain oma tüdrukutelt sõimata! Nii tõsiselt ja korralikult, et ausõna, häbi on enda pärast. Lõin oma kokku kukkunud südametunnistusele jalad alla ja palusin lapsi, et nad ei sunniks mind- ma teen nii nagu saan ja suudan - nad tõepoolest austasid mu soovi ja ei näägutanud mu kallal. Mina tegutsesin omasoodu.

Kogu pinda panin kokku allkorruse põrandal 4 tundi, siis avastasin apsaka ja jälle sain kriipida oma südant. Läksin õue ennast tuulutama, rohisin peenraid...paari tunni pärast asusin teki kallale ja kuna ka kuupäev enam armu ei andnud, siis olin täiesti omas maailmas tekiga.
Kolm kokku saanud kihti viisin õue tuulduma ja paika loksuma enne teppimist- väga hea mõte- kui palju sehkendamist ja venitamist ja niisama tuuseldamist jäi ära!

Sain teki kihid paika, teppisin ääred masinaga ja siis läks käsitööks.

Tuul oli ühtepidi abiline ja teisipidi nagu nuhtlus, aga päikese käes ja valguses oli väga hea oma nõelaga nikerdamist korda saata.

Siis tuli pikk masina piinamine! 5 tundi ainult vurasin teppida, jalad olid tuimad ja värisesid kui lõpuks püsti tõusin masina tagant, aga valmis sain!

Teki tagumine pool sai käsitsi tepitud kullakarvaliste südametega.

Ääred on pealisosast tagasi keeratud ja nurgad käsitsi peitepistega palistatud, muud ääred aitas masin kokku ajada.

Kilingi- Nõmme Gümnaasiumi 64. lend kinkis oma õpetajale oma südame, mis igal raskel hetkel ja külmal talveõhtul aitab sooja hoida ja muret leevendada.
Iga süda on ainukordne, kordumatu- nii nagu on lapsed selles klassis.

Ka minu jaoks on see lõpetajate klass eriline, nad on nii omad, nii mõnusad ja vägagi tugeva kokkuhoidva kambana üks igavesti tore seltskond.

Õpetajale saigi tekk üle antud sõnadega,mida siit lugeda saite ja otse loomulikult hakkas ta nutma...
Kaugelt püüdsin ühe hetke siiski kinni, et oleks omal ka kindel teadmine- ta läks oma uude kodusse, kus kuldse südamega perenaine!

Sellist tekki ei ole ega tule rohkem mitte kellelegi, üks ja kordumatu. Oma lõige, oma disain ja oma tegemine.
Selline oli siis tänane lugu ja mitme kuu tegu!

Kallis Evemari, ma tänan Sind vapustavalt ilusate kaartide eest, mis läksid õpetajatele! Näita neid kunstiteoseid ka oma blogis!

Oh, tulihobu! Mis ma küll Sinuta teinud oleks! Laps on oma ehetega rahul ja tõestus on siin!
Klambrid peas- kõik on oma koha leidnud!

Eespoolt enne suurt lillesülemit!


Kaunist jaaniaega kallid eestlased!



avastaja posted @ 18:01 - Link - kommentaarid (11)