Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
September 2016
August 2016
Juuli 2016
Aprill 2016
Märts 2016
Veebruar 2016
Jaanuar 2016
Detsember 2015
November 2015
September 2015
August 2015
Juuli 2015
Juuni 2015
Aprill 2015
Veebruar 2015
Jaanuar 2015
Detsember 2014
Oktoober 2014
August 2014
Juuli 2014
Juuni 2014
Märts 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
August 2013
Juuni 2013
Aprill 2013
Märts 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Oktoober 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Jaanuar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


271685
Visits

29 Oktoober 2011
Kaua sündinud Kaunike...

Meie koerake, kellest edasi tuleb uus lugu...
Sai seda loomakest ikka ajaga kammitud ja ka karvatuustid kokku korjatud, teadmata, millal midagi üldse sünnib...
Käies veel sellel suvel ema juures , andis tema omakorda mulle Nuustiku kasukajäägid. Nuustikuks kutsus ema oma kuldkollast bolonkat, kes läks paradiisi kevadel- äkksurm koduhoovis minutitega...
Võtsin kotiga nuustaka kaasa, et mitte emale öelda, vaevalt ma midagi suudan... Nii palju mälestusi ja tundeid oli korraga minu käes, et panin nad rahuga koju jõudes nurka ja vilksamisi ikka vahel mõtlesin- viskan minema, ma ei jõua ja kaua nad vedelevad...
Ime tuli ise mu õuele! Ma olen ennegi öelnud, et mul on oma ingel!- Sunray! - ta väga täpselt kursis mu eraeluga. Nii ta ühel päeval mul ootamatult aiast sisse astus ja teatas, et kas nüüd või ei kunagi! Anna oma villad ja karvad ja ma lähen! Võttis kõik, mis andsin ja läkski! Ma ei seadnud ühtegi tingimust, sest ma ju ei teadnud üldse, mis sünnib ja mida kokku saab.
Aeg läks, ma ei oodanud midagi paaniliselt, vaid mõttes rohkem kaalusin, et kas kogu kupatusest asja saab...
Kaubale järgi läksin ise juba Sunray poole, koju jõudnud, vajutas Bobik kohe elevusega nina kotti ja mitu korda rahulolevalt nuusutas kaupa. Rabas korra hammastegagi kinni, et omale korralikult külje alla sokutada, aga solvus kui ma ei lubanud. Lasi siis veel kord kõigest korralikult nina üle ja keeras ennast minu kõrvale kerra.
Vaadake, millise varandusega see imeline inimene mind üllatas! Villaloor, jääkidega ja päikesevarjudega!

Lõnga ma puutuma ei hakanudki, see jääkide nuts oli palju ahvatlevam. Kallasin nad kõik enda ette lauale ja sobrasin ning sorteerisin seal õrnalt, ettevaatlikult ja imetlusega. Võtsin iga tuustakat ikka omale näpu vahele ja otsisin piinlikult iga nutsu, et leida sealt koertest jälgi- muidugi leidsin ka!
Jääkide ports oli nagu varanduselaegas, võrratult põnev!

Paar päeva istusin ma laua ääres ja lihtsalt tõstsin, mõtlesin, meenutasin ja isegi pisara poetasin, nii uskumatu on see kõik!
Väikese mõtiskelu ja olukorra hindamisega tegelenud, otsustasin proovida ka varrastel töö üles luua. Soetasin poest omale kohe uued vardad NOVITA 2,5 ja asusin katseeksituse meetodil proovima villaloori jääkidest koos ühekordse lõngaga midagi kokku kududa. Alustasin sokkidega, mille suurust ma ette ei osanud arvestada, kuid raudselt nii suured kududa plaan, et hiljem kahetsusega ei pea ütlema -tühi töö. Varrastele sai 4x12 silma, kudusin 40 rida.

Ma ei ole kiire kuduja, aga antud hetkel ei saanud juba põnevusest ja erutusest ka kiiremini kududa. Ettevaatlikult ja meetrikaupa harutasin lahti heiet, sama hardunult käisid näppude vahelt läbi kõik lõngatupsud. Sooniku osas kudusin heidele hulka ühekordse valge lambavilla, et ei tekiks materjali puudust ning saaks päkale kogu selle hallide varjude rea kokku. Kudusin väga pehmelt, paaril korral kukkusid vardad väljagi silmadest.

Tegin vaheldumisi kahte sokki korraga, et oleks kohe näha, kus miski mulle keeruliseks läheb või jamaks keerab- ei juhtunud kumbagi! Tasa ja targu istusin õhtuti maha oma varanduse keskele , peletasin endast eemale kõik lapsed ja koduloomad ning asusin oma püha toimingu juurde. Kummaline,aga kassidele ka meeldis minu toimetamine, nad oleks mõnuga süles magada tahtnud, töö otsas.

Tasapisi ja jupike päevas edenes mu kudumine, millest tahtsin näidata ka üht osa:kuidas ma lõngade ühenduste otsi peidan... Teen tavalise umbsõlme lõngade ühendamiseks vähemalt 3 cm varuga ja koon jupikesed toote sisse, arvestades, et nn mustad otsad veidike võivad jääda sissepoole näha. Selliseid paksemaid silmi tuleb vardale,sellesse kohta 3-4.

Nii need mulle ebatavalised ja tasapisi mitu päeva kootud sokikesed valmis saidki. Siin pildil on üks sokk parempidi, teine pahempidi, et oleks näha, mis välja tuli. Esialgse sokkide valmis saamisega on suurus kindlasti 42, aga nüüd läksid nad pesukotiga pesumasinasse vanutamisele! Oi, mis sealt küll tuleb!

Oh, millise õhinaga ma pesumasina käima panin,ootusärevus suur ja põnevus jalust rabav! Kui paljudel on selline tunne pesu pestes ja nii võiks olla ju iga päev!?
Masina töö lõppenud, leidsin kotist sellised vahvad ja ilusad kokku tõmmanud sokid jalale 39-40. Tütar pani juba silma peale:"Mulle täitsa parajad!"

Veel märjad sokid on siin, ma olen ju nii kärsitu!
Vaatan pilti ja näen Kipu musti karvu ning vaadake kui vahva kollakas paiste Nuustiku karvadest sokkidest kumab! Ma olen lummatud, uhke tehtu üle ja ääretult tänulik koerakestele, kes nii tugevalt ennast meiega sidunud, igaveseks!
Ma saan ju veel kududa, lõnga pole puutunudki, ja mõnuleda , arvestuslikult plaani pidada ja uusi suurusi välja arvutada- tööd jagub! Praegu aga naudin ma neid esimesi sokikesi eriliselt kallist lõngast...
avastaja posted @ 16:45 - Link - kommentaarid (6)
27 Oktoober 2011
Sünnipäev on tore päev!

Oh ei, mitte minul- kahjuks, aga meie tüdrukutel on küll pidu kaks päeva järjest! Täna saab teine tütar 19 ja homme pool tundi hiljem kolmas tütar 18.
Nad siin sebisid ja kombineerisid , moosisid ja salatsesid mitu aega üksteise ees. Täna ma muljeid veel kõiki ei kuule, aga homme ehk peaks nägema ka muid emotsioone.
Vanemale tütrele lasi noorem õde Portugalist pärit skaudilaagri poistel, kellega Rootsis sõbruneti, videotervituse teha! Siin on hetk, mis ütleb kõik!

Ja lisaks sellele videole sai õde oma lapsepõlve sõprade mälestustega albumi.

Vanem õde tegi nooremale üllatuspeo, mis hetkel kestab ja mille varjamise osas ka mul sinisilmsust tuli mängida!
Küll aga ei teinud ma saladust kokkamisest ja avalikult küpsetasin kringlit-torti. Loomulikult ei teadnud noorem tüdruk, et need kodust minema rändavad ja teda hoopis mujal ootavad, vanem õde hoolitses selle eest! Kõige vanem tütar (tal tuleb alles sünna!) tegi samal ajal suitsukatet hämamisega natuke mõlemale, minu palvel.
Tegin tordi: 8 väiksemat muna ühele plaaditäiele
7 suuremat muna teisele biskviidile

7 supilusikat suhkurt, 7 supilusikat jahu ,ja 2 tl vanillisuhkurt, 2 küpsetust ja valmis tordi mõlemad pooled, niisutasin värske õunamahlaga, Seda sai alles eile veel 80 liitrit tehtud, nüüd pakin selle tegemise ka kokku- kole külm on. Vahele läks üks kohupiima pakk, üks vahukoore (suur) pakk ja kolm banaani. Vahustasin vahukoore suhkruga, lisasin kohupiima, ajasin massi mõlemile tordipoolele laiali. Alumisele osale ladusin viiludeks lõigatud banaanid ja tõstsin pealmise osa peale. Kaunistuseks ja maitseks said peale hakitud külmutatud maasikad.

Kogu see krempel sai üle valatud kohvi-koore-karamelliseguga. Valmis sai 5 kilo magusat noortele!

Jätsin tordi ääred meelega lõikamata, et see mõnus kuhil jätaks suurema mulje ja kodusema ka.
Kringel oli ka päevakorral, pärmitaignale sai muna rohkem sisse ja kardemoni maitseks juurde.
Voolisin taigna kätega laual laiali, et mitte õhku välja rullida, üheks pikaks joruks. Hõõrusin pihuga toiduõliga pinna üle, riivisin 2 õuna peale, puistasin kaneeli ja suhkruga üle ja rullisin kokku üheks ussiks.

Selle ussi venitasin nüüd täpselt nii plaadile, et jäi üks vingerjas.

Võtsin tavalised käärid ja lõikasin sakid sisse diagonaalse nurga all.
Keerasin nurgad kringlil tagasi- vaheldumisi paremale ja vasemale poole, vastassuunda lõigatule, et jääks selline sakiline pealis, lasin natuke kerkida taignal pannil (15 min) ja pistsin siis juba ahju-seekord ma kringlit eraldi üle ei piserdanud veega, sest õun oli ise väga mahlane.

Valmis küpsetis sai poolele peale karamelli ja teisele poolele värvilise tuhksuhkru.

Nii palju küpsetamist polegi ma blogis enne näidanud, kuid ega see tegu suurim küll ei olnud, pigem paras rehkendus valmis saamisega selles salatsemiste ja üllatuste meres, mis meie kodu on viimase nädala jooksul päris segi paisanud. Vähemalt pidu käib ja elu läheb edasi, isaga suhtlen ehk homme- muljetame siis pikemalt!
Sai selline pisike kokkamine koos lühijuhendiga mõnele uudishimulikule proovimiseks, ei tee ju kunagi liiga kui näpunäited käepärast! Igal kokal oma käekiri ja oma maitse, mis ongi põnev!

Kaunist saabuvat nädalavahetust Teile, kallid uudistajad!

avastaja posted @ 21:10 - Link - kommentaarid (12)
14 Oktoober 2011
ODAVAMALT EI OLE VIST VÕIMALIK!

Tegin pajalapid, nii odavalt kui võimalik. Leidsin kasutatud asjade poest: 4 linikukest- 2 punast 22x22 cm, 2 ruudulist 21x21 cm ja 2 heegeldatud motiivi. Pesin asjakesed puhtaks.
Ruudulised linikud teppisin vatiinile- vanadest jopedest, mis eelmistest tegemistest tükkidena alles jäänud.

Punastele linikutele õmblesin korralikult venitatud ja aurutatud valged heegeldised peale.

Seejärel panin erinevad linikud paremad pooled omavahel kokku, lisasin riputustripi ja õmblesin 0,7 cm õmblusvaruga kokku. Lõikasin ära narmastega ääred ja korrastasin nurki- lõikasin maha 0,2 mm kauguselt õmblusest kolmnurgaks, et nurk paksuks ei jääks ümber pööramisel. Jätsin ühele küljele 7 cm augukese, millest pajakad ümber sai keerata.

Masinaga teppisin läbi ääred 0,2 cm kauguselt äärest, mis pani kinni ka pööramise augu ja teppisin väikese ilupistega ringi ümber heegelmotiivi.

Valmis said omapärased ja kordumatud pajalapid , mis isegi natuke jõuluse olemisega!

Talv hakkab tulema! Meie jänksike vahetab karva ja nii hullult, et eile kammisin teda... Järgi jäi üks nuustik, mis sülest jooksu pani ja omale kohe uudistajad leidis!

Jänkuke hüppas aias ringi ja "austajad" saatjatena järgi. Olenemata sellest, et vaba liikumine käes, ei saanud nännu aru, miks nad teda piiravad.

Ja nii see vahva kamp mööda õue jalutasid, ikka siia kolm hüpet ja edasi kolm hüpet ja tagasi ka natuke ja ikka pardid truult sabas! Väike hetk jänkule enese kasimiseks andis partidele võimaluse päris lähedalt sellist imelooma vaadata! Kollasest kasukast saab nüüd hall!


Täna saab head süüa! Ma koorisin 144 kartulit ja nüüd nad ahjus... küpsevad!

Ahjukartul ahjulihaga, pruunistatud sibulaga, kõrvale magushapu kapsas, riivitud porgandisalat, marineeritud kõrvits ja hapukoore-majoneesi-küüslaugukaste on hää! Õhtuks sööma, meile!
avastaja posted @ 11:41 - Link - kommentaarid (2)
10 Oktoober 2011
Hubane kodu on oktoobris minu jaoks väike maha istumise , nokitsemise , meenutamise, nautimise ja vanade lubatud võlgade likvideerimise kuu. Sügiseses halluses on päris hea rahulikult toimetada, mitte joosta vihma ja tuule kätte. See tegemine pidi olema tehtud juba varakevadel, aga näe, ei jõudnud ma siis tegudeni.
Kasutatud asjade poest sai soetatud omale ports pildiraame. Pesin nad kõigepealt sooja veega puhtaks ja kuivatasin. Seejärel osasid oli vaja natuke putitada- liimida, liivapaberiga lihvida, tolm hoolikalt niiske lapiga maha nühkida. Lakkima ma puidust raame meelega ei hakanud, seda saab teha kui muid kavalaid mõtteid enam pähe ei tule.
Osadel raamidel on klaasid , need vajasid hoolikat puhastust mõlemilt poolt ja ka pabereid tuli nüüd otsida, et aluspinnad raami sees ilusad oleksid.

Seintele said helgemad ja ilusamad hetked meie perest, lastest on näha pidulikud lõpetamised.

Kokku sai pilte kuute raami pandud : tuppa, kööki, koridori...

...ja lastelt kevadel saadud kingitus leidis lõpuks ometi auväärse koha seinal.

Omajagu aega võttis ka naelakeste otsimine, piltidele paigutusega koha leidmine ja paika sättimine. Kõige kõvemaks pingutuseks oli naelte seina toksimine, ettevaatlikult ja "tasakene".
Minu kodu sai sellest teost küll palju hubasem ja huvitavam!
avastaja posted @ 11:22 - Link - kommentaarid (3)
06 Oktoober 2011
JUPPIDEST PAJAKINDAD.

Teksastest toolipatju tehes jäi peenemat sodi ikka korralikult järgi, panin need tükikesed kokku pajakinnasteks. Sain kaks paari omapäraseid ja kordumatuid kindaid.

Tugevamast teksariidest sai lõigatud peopesa, teised detailid on pehmemast püksijäägist, vahel paks vatiin ja sees puuvillane vooder.

Teine paar on natuke teistsugusema pealisega, kombineerisin ruudukesi ja tegin peale vabakäe tepingu lehekestega.

Teping hoiab hästi kinni õmblusvarusid, mis peale pesu nüüd kindlalt paigas.


Ühed väikesed sokikesed , umbes kolme-nelja aastasele lapsele said ka valmis- tegin triipu ja sain hulgast jupikestest lahti. Lõng on saadud pärandusena ämmalt, omal ajal kutsuti seda kaamelilõngaks. Vardad metallist vene-aegsed ja silmi ühel 10, kokku 40 vardal.

Ühed valged sokikesed , mis ka valmis, pestud , kuivanud -panen siia üles. Kui ikka aastaringne sokikuduja ei ole, siis võtab aega küll see lainele saamine. Esimesed näpuharjutused on tehtud ja tulemused teile näha- päris lootusetu ei ole vist!Lõng on sünteetiline, vardad olid nn vene ajast metallvardad ja silmi ühel vardal 10, kokku 40.

Mõlemad sokipaarid ja ka pajakindad lähevad loteriisse, mille väljamüük saab teoks Kilingi- Nõmme suveaias sel pühapäeval laadal!
avastaja posted @ 09:10 - Link - kommentaarid (4)
01 Oktoober 2011
Paar paari südamekujulisi pajakindaid on veel näitamata, valmis asjad on ikka toredad!

Öökülmad on halastanud ja mitte välja ilmunud, seepärast saab nautida ka ilu ja õisi veel aias. See puhmas on minust kõrgem ja saab õitseda sel aastal päris võimsalt, tavaliselt on paari esimese õie ajal juba varased külmad ilu omale võtnud.

No nii! Järgmise pildi kommentaar: käisime koera ja pisipiigaga jalutamas, koju tulles avastasime- jälle pole parte õigel ajal kinni pandud! Emapart õpetab poegadele, kuidas turvaliselt ellu jääda, tütreke tal kõrval- aga kaks isast nii paksud, et ei jõua lennata! Oma üheksast pojast on tal alles ainult kolm ja neile õpetab ta kõiki võimalikke ellu jäämise nippe! Ütle, et lind on loll loom!

JA TÄNA...
... osalesime kodus oleva perega Kilingi-Nõmme kolme kooli jooksus, mille pikkuseks hinnanguliselt 5 km.

Polnud sel hommikul õnne ega otsa: osalejaid üle ootuste palju, ilm ilus, tuju hea, stardipauk nalja ja naeruga lahti lastud, kõik teel. Saime kokku ka osa oma suurperedest, kes pildil valla maskotiga.

Nüüd tuleb minu osa- piinlik osa!
Raja läbi kõndimine osutus mulle kolgataks! Juba esimesel paarisajal meetril pisike pirts teatas väsimust... kõik "rändajad" marssisid meist ikka vapralt ja sirge seljaga mööda, jäime viimasteks koos raja kontrollijatega. Kaks kilomeetrit läbitud, otsustasin tüdruku puhkuseks kukile võtta ja oh imet, samm läks pikemaks ja kontrollid kadusid selja taha- ees terendas inimtühjus. Uljal sammul marssisin nii oma pool kilomeetrit kui mind vist pimestasid fotokaamerate sähvatused ja edevus lõi vere keema. Meie tandemist- mina, tütreke kukil- tegi üks raja ääres uudistaja seeria pilte! Marssisin uhkelt onust mööda metsateele..., tuli siis piiga kukilt ja lippas juba mõnuga edasi. Terve kilomeetri panime omasoodu!!!, kui siis avastasin, et viitasid pole ja kellegi käest küsida pole ja... ma polnud ju kaarti ka vaadanud enne starti!!! Hakkasin helistama, ja sain siis targaks, ma poolteist kilomeetrit rajalt kõrval!- tüdruk kukile ja läbi surnuaia, haudade vahelt laveerides õige raja poole tagasi! Surnuaias koristajad ja omaste haudasid sättivad inimesed vaatasid küll pika pilguga- number kõhul, laps kukil, ähib ja jookseb- kust ta siia sai! Higi voolas, süda täis enda peale ja tüdrukul ka juba tagumik andis tunda- sain paar "puuksu" kuklasse. Lasin ta lahti ja lippasime siis jälle jooksujalu, et järgi jõuda raja kontrollile, aga no paganat, meil keel vesti peal, aga ei ühtegi kontrollpunkti suunajat ega näpuga näitajat! Helistasin jälle, kõik olid meist oma pool kilomeetrit ees! Andsin ikka jälle lapsele hoogu, võtsin ta ikka kukile, jooksin, väsimusest vist põlved juba nõtkusid... aga ikka edasi! Juba linnas sees olles nägin paarsada meetrit enda ees kontrollpunkti inimesi endalt veste seljast viskamast ja autoga minema sõitmast- vähemalt on suund õige, käis peast läbi. Lohutasin piigat, kes kurtis kõhuvalu ja lippasime ikka jälle vahelduvalt nii koos kui kukil edasi, itsitajaid juba linnas sees ka... Kohale jõudsime, finišijoone ületasime- mina tige enda peale, tüdruk õnnelik, et ei pea enam edasi tormama. Numbrid kirjutati finišilehele üles ja pandi küsimärgid järgi-oi kus mul kihvatas- oleksin endale vist ise piitsa andnud kui käepärast olnud oleks. Ajasin teisi kodust välja ja nüüd keerasin sihukese jura kokku! Aga samas oli just see teadmine, et ei jätnud pooleli, vaid sain topeltmahvi, veel solvavam endale- kes keelas kaarti uurimast! Tunded olid nii ebameeldivad ja endale vastikud, lihtsalt vahutasin natuke omaette kui platsilt ära läksin.
Nüüd on asi minu jaoks juba veidriku staatuses, mõtlen, kas julgengi mehele rääkida... aga kes "kino" teeb kui ise ei tee!
Selline kogemus mulle, kes ma ikka jooksust ja spordist üht- teist olen arvanud ennast teadvat- heal arvamisel, ainult et vaimule ei tule keha järgi!
Õhtul koju jõudnud, panin rehal ka mootori käima ja korjasin ühe portsu lehti kokku, koos abilistega!

Nüüd hoian hinge kinni, et näha , kuidas postitus läbi tuleb ja millise kvaliteediga pildid on...
Kaunist nädalavahetust!

avastaja posted @ 15:28 - Link - kommentaarid (5)