Avastamisrõõm
Avastamisrõõm
About Me
eatu
Location: KODU
Zodiac Sign: jäär
hubanekodu.jpg Blog Description
Käsitöö on osake elust ilma milleta kohe kuidagi ei saa!:D
What I like...
Olla elus, armastatud, hoitud, tähele pandud-me kõik vajame seda. Minule on olnud au elust osa saada. Suurima rõõmuga jagan nii kogemusi, elamusi kui oskusi.
What I hate...
Pugemine ja ärakasutamine. Võlts ja valelik ei jõua kaugele, sest kadedus niidab jalad alt!
Archive
Viimased postitused
September 2016
August 2016
Juuli 2016
Aprill 2016
Märts 2016
Veebruar 2016
Jaanuar 2016
Detsember 2015
November 2015
September 2015
August 2015
Juuli 2015
Juuni 2015
Aprill 2015
Veebruar 2015
Jaanuar 2015
Detsember 2014
Oktoober 2014
August 2014
Juuli 2014
Juuni 2014
Märts 2014
Jaanuar 2014
Detsember 2013
August 2013
Juuni 2013
Aprill 2013
Märts 2013
Veebruar 2013
Jaanuar 2013
Detsember 2012
November 2012
Oktoober 2012
August 2012
Juuli 2012
Juuni 2012
Mai 2012
Aprill 2012
Märts 2012
Veebruar 2012
Jaanuar 2012
Detsember 2011
November 2011
Oktoober 2011
September 2011
August 2011
Juuli 2011
Juuni 2011
Mai 2011
Aprill 2011
Märts 2011
Veebruar 2011
Jaanuar 2011
Detsember 2010
November 2010
Oktoober 2010
September 2010
August 2010
Juuli 2010
Juuni 2010
Mai 2010
Aprill 2010
Märts 2010
Veebruar 2010
Jaanuar 2010
Detsember 2009
November 2009
Oktoober 2009
September 2009
August 2009
Juuli 2009
Juuni 2009
Mai 2009
Aprill 2009
Märts 2009
Veebruar 2009
Link
Reading...
Kõik mis arendab mind ja aitab maailma näha. Horoskoobid teevad tuju heaks!
Currently listening to...
Igas loos on oma iva ja tujudele vastavalt aariast lorilauluni on kõik omal kohal.
Last Movie seen...
Loodusfilmid,populaarteaduslikud filmid.
Quote
LIFE IS LIFE. LIFE IS BEAUTYFUL!


271788
Visits

25 Juuli 2012
20 SÜDANT...



Minu süda kisub ikka südamete poole! Pärnu Hansapäevadel sai näputööna alustatud heegeldamist, vahepeal seisis kupatus niisama ja tänaseks olen nõela abiga pitsi räti külge saanud, räti ära pesnud ning näitan Teilegi. Kokku 20 südant räti äärtel.


Ühed pajalapid on ka kodust juba ära jooksnud!


Üks suurem tegemine käsil, kas valmis saan kogu nende poti-põllumajanduse ja seikluste vahel, mis nüüd sel nädalal läbi tuleb teha, eks näeb!
Sellel nädalal on vaja kolmele kontserdile kuulama jõuda! Täna õhtul on esimene!
avastaja posted @ 11:08 - Link - kommentaarid (3)
22 Juuli 2012
Pajalapid said tehtud jäänud juppidest ja kindlas proovimises-katsetamises.

Natuke lillelisemas keskkonnas ka ilusam!


19. - 22.07.2012 olin kodust ära- Euroopa Lasterikaste Perede Konverentsil Tartus. Säärast üritust naljalt lähiajal "koju" ei tule ja oma soovist osaleda andsin teada ka viimasel minutil - siis kui kõik juba lepete osas inimestega, kelle abi palusin ja vajasin, klappis.
Oma muljetest pajatab TULIHOBU veidike oma blogis, kus ta müüjana kohal viibis.

Üheks üleskutseks oli antud ürituse raames , et pered teeksid käsitööd, mida hiljem Tartu Hansapäevadel müüa, et raha heategevuslikul eesmärgil ka lasterikaste peredeni jõuaks. Minu panuseks sai üks tuuliku-mustriga kingi- kommikott, mis seest selline...

...pealispinnalt kreemikas- roosa ja pruuni- triibuline.

Värvid läksid paremini paika järgmistel piltidel. Tuuliku-mustrit proovisin esimest korda ja ei tundnudki sealjuures igavuse märki, pigem on selle motiivi õmblemine hea mälu treening ja omalgi rahulolu tehtust.

Suletud kotisuuga ka üks pildike.

Mul on nüüd nii palju meenutusi, hetki ja tegemisi, mida ma saan veel oi kui kaua peas kerida ja ainult rõõmu tunda olnust.

Kohtume mõne aja pärast!


avastaja posted @ 21:14 - Link - kommentaarid (2)
13 Juuli 2012
SÜDAMETE PAJAKINDAD.

Taas saanud natuke masina taga olla ja valmis on kaks paari pajakaid: Sügavsinistes toonides paar...

...ja südasuvise rohelusega päikesekollases.


Vahelduseks proovisin sügisemalt mõelda, õmblesin fliisist sõrmikud.


Täna tuli poja koju, nüüd muljetab ta oma kahenädalast seikluslaagrit. Muuseas- läks mehele ka laagris!!!! Soorollide vahetus on moes...
avastaja posted @ 16:55 - Link - kommentaarid (3)
11 Juuli 2012
PADI.

Tagant nööbitav puuvillastest materjalidest padjakate.

Pealtpoolt lapiline, suurust 40x40 cm.

Siin tuli "segaja " peale!

Ja nüüd lõplikult valmis...

... koos täitepadjaga. Kandid puuvillasest diagonaalkangast, täiteks vatiinijäägid- täitevill.

Üle pika aja päris huvitav tegemine oli, vahelduseks kokkamisele!

avastaja posted @ 11:48 - Link - kommentaarid (6)
09 Juuli 2012
SCHILLING 2012.

Ilusa muusika festival on meie linnakese üheks aasta suurürituseks. Sel aastal ületas osalejate arv ka kohaliku elanikkonna arvu, ametlikel andmetel oli kohal 3000 külalist.
Kuna ürituse korraldajad olid oma tegemistega seotud juba mitu päeva varem ja nende majutus meie naaberhoovis, siis sain lausa kohustuslikus korras palve anda oma panus toitlustamisse. Ega ma kaks korda endale öelda ei lasknud kah, lõin kampa!
Käisin aitasin naabrite pool mitu pütti kurke hapnema panna, oma aiast viisin sülega tilli ja küüslauku selleks- oli üks tõeline naisteka õhtu!
Oma tegemistele panin ka peas piirid paika ja seedisin vaikselt läbi, et mida üldse teha. Kujunes välja nii, et kolm ettevalmistuspäeva kulusid asja ette ja valikuks sai: koduleib, keedetud soolaoad (esimesena sai otsa!), kartulisalat, rosolje, 5 plaaditäit rabarberikooki ja piparmündi tee.
Värskelt valminud koogid öösel kell kolm:

Siin ma siis olen oma letiga ja juba müügiotsad lahti...

Kaup kadus letilt kiiremini kui ma uskusin, meeletu rahvamass andis selleks oma hoo. Tühja letitagust ei olnud ja ühelt kliendilt kuulsin kommentaariks, et ta käis neli korda meie kooke ostmas.


Kella seitsmeks oli mul kaup otsas, aga kuna inimesed käisid küsimas kohvi ja teed, siis tegin üks kiire kilomeeter jooks koju, termosed kapist välja, vesi keema ja jooksuga soojade jookidega platsile tagasi. Mõnu ja lahkust jagus ainult pooleks tunniks!
No ei andnud mulle asi rahu, käidi ja küsiti ju juurde... aga tüdrukud arvasid, et aitab ja kõik. Pakkisime ennast kokku ja viisime tühjad potid- pannid koju. Jäin natuke koju siiberdama ja ennast kohendama ja võtsin vastu otsuse- teen veel teed ja kohvi ja küpsetan ka pannkooke! Mõeldud , tehtud- tunniga mul asjad valmis , pakitud korvi ja jalgsi üritusele. Tüdrukud pidid krambid saama kui mind nägid laadungiga!
Kuumad koogid jõhvikamoosiga, kuumad joogid kadusid juba ööpimeduses letilt vähem kui tunniga! Jälle olin ma paljaks söödud!
Rohkemat ma pingutama ei hakanud, sest taevast sadas maha üks hea sahmakas vihma, mis inimesed päris kiiresti laiali ajas katuste alla. Sealtmaalt sain ka mina ilusat muusikat nautida ja kaasaga koos tuttavatega hängida!

Tänaseks isa juba kodust lennus ja meie pisipiigaga taas üksi. Aga nüüd tuleb kõvasti aias toimetada, et saaks järgmiseks seikluseks valmistuda ja südamerahuga öelda: malts ei ole üle pea!

Kulla külaline! Ära pahanda, kui Sa ei saa mu postitusi kommenteerida. Panin blokeeringu peale seepärast, et päris paljude väga vahvate tegijate blogisid on risustanud inglisekeelsed kommentaarid, mida ei ole mitte üks ega kaks , vaid mitukümmend! Ma tõepoolest ei soovi sellist soga ja rämpsu oma blogisse! Sisse loginud siinse keskkonna kasutajate jaoks on kõik endine ja kommenteerimisvõimalus olemas. Head lugemist!

Uued plaanid ja uued tegemised ... Kohtume ikka siis kui midagi jälle muljetada on!
avastaja posted @ 10:44 - Link - kommentaarid (6)
02 Juuli 2012
Kolm korda.

Öeldakse ikka , et talvisel pööripäeval on põhjust maha istuda ja elu üle järele mõelda. Siis nagu aasta lõpp paistmas ja uue tulekuks kõik mõtted ära laagerdatud.
Mul praegusel ajal rohkem kui kummaline , käib endaga arvete klaarimine ja paratamatult ka tulevad meelde igasugu juhtumised- lood. See lugu ,millest siin täna pajatan , kummitab mind juba nädalaid ja rääkinud olen seda ainult ühe korra väga vanade inimeste seltskonnas vähem kui kuu tagasi.

Mitmed aastad tagasi helises meie majas lauatelefon ja vastu võttes küsis naisterahva hääl väga kindlalt , et kas olen mina ikka mina. Loomulikult sai ta vastuse, mis andis prouale põhjust ennast tutvustada ja teha pakkumine, millele pidin kohe ja hetkel ka ammendava vastuse andma. Proua pakkumine oli, et ma talle külla läheksin ja vaataksin oma pilguga üle asjad, mis ta soovis ära anda inimestele , kes neid ehk rohkem vajavad. Leppisime kokku ühe hilissügisese päeva kus ma prouat külastan ja siis saame täpsemalt arutada.
Lubatud päeval olin ma viisakalt kohal ühes kõrvaltänavas asuvas majas, kus võttis mind vastu soliidne proua.
Teretasime viisakalt kättpidi ja igaks juhuks tutvustasin ennast veel üle, et oleks kindel tunne omal ka. Viisakalt rookisin oma porised saapad juba eeskoridoris ära, sest lausa häbematusena tundus nii eaka inimese majja sopaga sisse marssida. Tema võttis kärmelt mu saabastel säärtest ja tõstis rahulikult eeskojast koridori ahjusuu kõrvale küttepuude virna otsa. Tal oli kehvemateks päevadeks ja hullemate ilmade ennetamiseks kenasti mõned sületäied küttepuid tuppa valmis toodud, nüüd tahenesid nende otsas minu saapad.
Naisest õhkus väärikust ja korras elamine näitas vaatamata eakusele väga suurt enda ümber oleva keskkonna lugu pidamisest ja puhtusest. Tundsin ennast kohmetuna ja nagu titena, kellele ema oma eeskujuga varmalt appi tõttab...
Proua oli sõbralik ja meeldiva kindla hääletooniga, sellest saan ma alles nüüd aru, ta jutt oli väga hästi mõistetav ja grammatiliselt korrektne, ilus kuulata. Tihti juhtub ju, et vanemad inimesed muutuvad lihtsalt vanadeks ja "pudrutavad" tahtmatult.
Astudes elutuppa oli toa ühes nurgas seisev ümar laud lookas asjadest, neid mind palutigi uurima. Seal oli kõike! Kangad, riided , käterätid, saunalinad , meeste sokid, vihikud pliiatsid, majapidamistarbed, serviis, tuttuued mänguasjad vene ajast... Tõstsin asju ümber ja uurisin vaikselt ära andmise põhjust. Proua vastas väga lihtsalt : sugulased neid asju ei taha , aga kuna nad on ikkagi kunagi soetatud, siis ehk on peredel neist abi...
Ma olin hämmingus nii ausalt öeldud vastusest ja samas hindasin kõrgelt inimese tahet üldse vaeva näha veel asjade sobramisega...
Tean paljusid vanureid, kes kui ise ei kasuta, siis lausa lihtsalt viskavadki ära esemeid, mida pole poole aasta jooksul vaja läinud...
Pidin minema memme juurde, nii ma julgen nüüd juba kirjutada, pooleks tunniks, aga jäin mitmeks tunniks. Me istusime lihtsalt koos laua ääres ja vestlesime. Meie vestlus oli kummaline, selline vaikne, rahulik ja hämarduvas toas. Sain teada, et olen külas memm Roosil ja ta on 86 aastane. See pani mind veel rohkem kohmetuma, sest iga oli mulle aukartust äratavalt kõrge. Siiski rääkisime veel toitudest ja elust , mälestustest ja meeldimistest, ääretult meeldiv oli kuulata. Kahjuks ei olnud proua memme tervis enam kõige kindlam. Ta tunnistas mulle, et põeb verevähki, mis mulle tundus seal ja hetkel utoopiana, sest ta ei reetnud mitte kõige vähemat oma olekuga nii raske haiguse põdemisest. Julgesin küsida temalt siiski , milline ravi talle määratud on ja vastuseks oli lihtne: tabletid.
Ma ei jaga haigustest mitte kõige vähemat, ma ei tea meditsiinist mitte "essugi", kui siis ainult seda , et jood ja aspiriin on mu majapidamises olemas... Sinna see teema meil tookord jäigi- viisakalt ja vaikselt.
Leppisime kokku, et tulen abikaasaga järgmisel päeval peale tööpäeva asjadele järele, sest ta mu isiklik sohver. Kuna ports laual oli kopsakas, siis ei oleks ju "kelgusõit" aiakäruga mind eriti aidanud. Nii me sel õhtul sõbralikult ja rõõmsalt laiali läksimegi.
Lubasin talle..., aga ikka on nii, et lubadused jooksevad metsa... Suur esimene lumesadu tuli koos tuisuga vahele ja lõi kokku lepitud plaanid segi. Kohtusime memmega mõned päevad hiljem ja siis oli mul oma pere tööarmee ka kaasas. Tervituste vahetamise järel tegime perega paar tiiru toa- õue vahet kampas koos , et mitte külma tuppa sisse lasta ja uksi niisama pärani hoida. Saime kiirelt varanduse autosse, tegime veel kõik koos memmele kalli ja seiklesime saadud kingitustega edasi.
Aeg läks, omad toimetamised ajasid elu maa peal segi, sest jõulud olid ukse ees. Jõululaupäevaks võtsin enda jaoks aja maha ja ütlesin lastele , et lähen jalutama. Pakkisin kaasa ühe karbikese rosoljet, mis meie eelneval kohtumisel jutus välja tuli, on Roosi- memme lemmiksöök. Ta ise üksiku inimesena ei teinud endale just tihti süüa, pigem käis valmis toitu ostmas- tahtsin talle midagi kodusemat viia. Panin ühte pooleliitrisesse pudelisse koduõlut , pistsin kingikotti paar piparkooki ja läksin jõulukosti viima. Oma peas olin mõelnud, et lähen teen ukse lahti , soovin ilusaid pühi ja tulen koju tagasi, lihtsalt olen saanud vanainimesele ka meelehead teha tema suuremeelse teene tänuks.
Suure hurraaga lendasin aiast maja poole, käisin käpuli!, nii libe oli. Koputasin siis julgelt uksele ja sadasin rõõmsalt majja sisse. Memmel oli külaline, kes - ma ei tea, aga vabandasin viisakalt ja teatasin siis, et tulin lihtsalt läbi, et natuke jõulutervitust tuua.
Memm säras, ei naernud kõva häälega , aga tundis siirast heameelt minu külaskäigust. Siis juhtus midagi ootamatut: Roosi haaras mu ümbert kinni!... Nii kõvasti võttis ta mind oma embusesse , et ma ei osanud mitte oodata ka... ja hoidis mind! Ta hoidis mind kõvasti kinni ja kallistas..., mina rumal üritasin viisakas olla ja ennast lahti nihverdada, aga tema lausa haaras minust kõvemini kinni... ja ma sain aru, et ta hoiab pisaraid tagasi. Mul oli veider olla, sest ma ei saanud üldse aru! Mul oli veidike piinlik, et võõras inimene mind nii kaua kallistab ja veel täiesti tundmatu inimene ju kõrvalt vaatab. Eks ma vist kohmetult naeruga pooleks ennast lahti haakisin Roosi- memme küljest ja siis rahulikult ning viisakalt ta külalisega maha jätsin.
Ma lahkusin memme juurest ja ma ei mäleta isegi , mida ma mõtlesin. Memme käitumine oli mulle nii suur üllatus, mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt ma ei osanud nii suurt hellusehoogu lihtsalt oodata, vaatamata asjaolule, et ta oli väga armas inimene.
Need olid meie kolm kohtumist paari kuu jooksul...
Peale aastavahetust , veebruaris, on elus ikka aeg, kus tuleb karu tunne peale: ei tahaks teha midagi muud kui olla sooja teki all ja mõnuleda. Minul käisid peast läbi uitmõtted ja tuli meelde Roosi-tädi. Mõtlesin nii mööda minnes, et kas tal ikka tuba on soe ja kas jõuab puid tuppa tuua... Sealtmaalt tulid juba oma argitegemised ja elu kulges omasoodu. Mäletan, et unes nägin midagi, mis mind jälle mõttes memme juurde viis...
Kevadel sain juhuslikult kuulda, et Roosi- memm on lahkunud siit ilmast. Kohe, absoluutselt kohe tuli mulle meelde tema suur, soe ja pikk kallistus! Mul oli nüüd tagantjärgi häbi oma nii tobeda käitumise pärast, ma kallistaks teda praegu sama soojalt! Ma sain aru, mida ta mulle tähendas! Meil oli au kohtuda kolm korda ja ma olen väga tänulik saatusele selle võimaluse eest!


Antud meenutus on mul seotud minu järgmise tegemisega ja selle siin näitamisega. Lubasin ju mitu aega tagasi, et teen kingituse ... tänaseks olen oma sõna pidanud ja saajal pakk käes.
Kallis OSSU59!
Sinuga pole me kohtunud reaalses elus, aga tunnistan ausalt, minus on suur ja soe tänutunne kui ma Sulle mõtlen.
Need 20 valget puuvillast südant uhiuuel rätikul on Sulle!

Algselt pidid Sa saama 20 helerohelist südamekest, aga ma kinkisin selle rätiku kahjuks enne just ära ühele emale ja otsisin siis ekstra eraldi Sulle väärilise rätiku ja heegeldasin uued ja suuremad südamed!

Aitäh Sulle!




avastaja posted @ 22:26 - Link - kommentaarid (4)